24.07.2021
Ui, ui kuu aja pärast algab juba kool! Suvi saabki läbi, õigemini küll koolivaheaeg, soojus ja suvi kestavad veel kuni oktoobri keskpaigani, me vähemalt loodame nii. Meie töönädala päevad on kõik suhtelised sarnased ja lisaks ei erine väga eelmise aasta suve omadest 😀 Jaak tõuseb vara, isegi kui ta ei plaani vara tõusta, teeb oma 5-6km jooksuringi, sulpsab merre ning suundub 7:15 paiku tööle. Meie Rasmusega umbes sel ajal ärkame, natuke virgume ja siis liigutame. Rasmus liigub väga vähe ja see seljakõverus on juba olukorra alt väljunud. Seega otsisin üles kunagi Eesti kooliõe poolt kaasa antud harjutuste lehe ning lisasin veel mõned. Nüüd tema teeb omasid harjutusi, küll on ta kavalalt enda korrusele kolinud, et ma ei näeks. Ma muidu aina parandan ta tehnikat, muutub lodevaks ju vahepeal. Alguses tegime ikka koos, seega ma sain vahepeal silmanurgast piiluda, nüüd enam mitte. Ma ise teen oma trenni, olenevalt tujust ja päevast 30-60min. Seejärel hommikusöök, väike lebo, natuke asjalikke tegevusi ja ongi aeg lõunat valmistada. Sööme, seedime ja siis ujuma. Jaak jõuab tavaliselt 16:30-17:00 ajal, siis kas poe ring või niisama kulgemine. Ja nii päevast päeva. Nädalavahetustel sõidame muidugi ringi ka, kuid nädala keskel on tõsine rutiin juba välja kujunenud. Vahest tundub, et võiks seda aega paremini ära kasutada, kuid niisama olemist, aias või toas toimetamist on ka hea nautida. Pealegi, varsti hakkab kool ja tulevad teised rutiinid, küll siis jälle jõuab asjalikum olla ja kursuste või muude asjalike tegevustega ennast rakkes hoida. Pealegi suvel eriti ei toimu ju kursuste vaates ka mitte midagi, kõik puhkavad ja naudivad vabadust. Ujumine on mõnus, kuid vesi ei tundu meile enam üldse nagu vannis … Mõni päev on kohe eriti jahe 😀 Arvatavasti see veetemperatuur siiski seal 30 ringis on, õues on ju stabiilselt üle 30 ja kuumalainete ajal seal 40 juures. Seega õhk on kogu aeg kuum, keha ka ja eks siis vesi tundubki kuidagi jahedavõitu. Peale veidike aega sulistamist on juba päris mõnus. Kõik, mis eelmine aasta tundus soe ja palav, on sel aastal kuidagi normaalne ja vee temperatuur suisa jahe 😀
Oleme jätkuvalt ühe autoga, Peugeoti ei saadud korralikult korda, oli küll kolm nädalat poiste käes, aga mingi elektrisüsteem ei tööta nii nagu peab ning konditsioneer kord töötab ja siis ei tööta. Lisaks teeb see ka veidikene imelikku häält. Kuid peamine mure, mis oli, et ventilaator ei jahuta, selle said nad korda, seega ülevaatuselt peaks auto läbi saama. Kuna ilmad on ju suvised ja ilma konditsioneerita sõitmine on enesepiinamine, siis Jaak käib Seatiga tööl ning me Rasmusega oleme kodused ja ilma autota. Muidu saaks omapäi kuhugi sõitma minna, kui soov ja tuju tuleks. Kuid kodus on ka mõnus, seega naudime suve ja merd!
Meie palmil on sel aastal erakordselt palju õisikuid!
Tänu ühele töötavale autole on mõned rutiinid, nagu poes käimine, lükkunud õhtusse ning käime koos. See on hea, siis saame tee äärest osta kirsse ja arbuusi – need on seal palju odavamad, kui puuviljapoisil, kes meil külas ringi sõidab. Ta on küll tore ja tal on palju häid asju, kuid hindu ema ei tea ja ega ma ei oska ju küsida ka, kuid viimasel ajal on mul arved väga suured! Ja ma ei osta midagi erakordset ega meeletult palju, aga mulle tundub, et tema kirsside kilo on mingi 5€ vähemalt… Vaatamata sellele, et ta mulle iga kord midagi boonusena lisaks annab, koorib ta ikkagi liiga palju. Poiss hakkas käima 28.06, saiaauto käis juba nädalake varem. Nendest saiaautodest ei saa ma hästi aru, see kelle käest me eelmine aasta kogu aeg ostsime, see kihutab lihtsalt meist mööda. Jaak ühel korral röögatas köögi akna pealt, siis jäi keset teed seisma 😀 Sain oma saiakesed kätte, kuid avastasime neid süües, et need ei ole üldse nii head, kui me mäletasime. Väga palju saia, jah täidist on ka mehemoodi, kuid väga saiased. Oleme palju paremaid vahepeal saanud. Puuviljapoiss peatas ühe teise saiaauto, see auto on aastaringselt meil siin ringi sõitnud. Ma eelmine aasta korra isegi ostsin ta käest, kuid mingil põhjusel ta peale seda eriti ruttu kiirustas meie majast mööda … Ei tea, kas ma näen nii hirmuäratav välja või? Enda arust olen küll üsna rõõsa ja roosa ning üldse mitte hirmutav 😉 Peale seda, kui puuviljapoiss ta kinni peatas ja ma ka talt asju ostsin, jäi saiapoiss iga päev aia taga seisma ning lasi uksekella … Emm okei, ega me nüüd nii saiamaiad ka ei ole … Lõpuks sõitis mööda ja tuututas ja eks ma ikka olen temalt ostnud ka, kuid nüüd viimased paar nädalat on ta lihtsalt mööda sõitnud või pole üldse siit tänavalt sõitnud. Ja mul on aina plaanis, et ma ostan saiakest ja väikest ciabattat – mozarella ja basiilikuga on need ju imehead, kuid ei midagi. Proovime homme koos peale passida, äkki saame tal sabast kinni. Ühel hommikul hellitasin ennast temalt ostetud granita ja tissisaia ehk briochega.
Rasmus on vahepeal usinasti kasvanud, eriti on ta kasvatanud oma jalanumbrit. Ostsime talle kevade alguses uued jalanõud numbriga 41 ja täna käisime otsimas ja tundub, et peab vaatama juba 42-43, oleneb firmast. Õnneks on selles vahemikus juba meeste jalanõude osas valik, kuna laste omad saavad seal 37-38 otsa ja meeste omad hakkavad 40-ga. Praegu midagi veel ei saanud, kuna NEX oli üsna tühi. Oleme lootusrikkad, et enne kooli algust ikka mingi kaup tuleb ja ta saab omale tennised, kuna sandaalides on koolis käimine keelatud. Jaak jälle midagi ei saanud. Eelmine kord käisime talle ka suveriideid otsimas ja siis oli meeste osakond täiesti tühjaks ostetud. Kuid see-eest sai ta väga korralikud õhemad kampsunid 4$ eest 😀 Kaugel see sügiski on 😉 Suve alguses ostsin omale igasuguseid toredaid värvilisi rannariideid – trenniks, niisama olemiseks ning need olid 50% allahinnatud. Kui tavaliselt ma vaatan hinda ja mõtlen, kas ma ikka sellise raha eest tahan osta või mitte, kuid kui on ikka vaja siis ostan ja reeglina on mind kassas rõõmus üllatus tabanud, kui hind sildil olevast tunduvalt väiksemaks osutub. Seekord suutis kassaonu mu 50% alla hinnatud tooted kõik täishinnaga läbi lüüa! Ma olin küll suurest summast üllatunud, kuid ei kontrollinud üle, sest ta oli megaaeglane ja mul oli palju kaupa ning kui ta lõpuks lõpetas, olin ma ootamisest juba täiesti tüdinenud. Koju tulles ja asju üle kontrollides selgus, et olin maksnud täishinna. Jaak läks järgmine päev tagasi – riided, tšekk ja mu pangakaart näpus, et kuulge, oleks vaja nüüd raha tagasi ning paari päeva pärast oligi mul kontol raha tagasi kantud. Nii lihtsalt see käiski! Nüüd olen muidugi sealt ostes topelt tähelepanelik, et õige hind läbi löödaks.
Meil on Decathlonis käies alati mõistatuseks jäänud, kuidas neil kassasüsteem töötab, kuna keegi mingit triipkoodi kusagil manuaalselt sisse ei loe. Laod aga asjad kassiiri juures kastikesse või iseteeninduskassas paned ka kasti ja süsteem loeb aina kõike läbi. Täielik müstika! Ükskord Jaak kiskus neid silte lahti ja leidis, et siltide vahel on eraldi Decathloni enda triipkood ja kui see satub nende kassasüsteemi kastidesse, siis see kast oskab infot automaatselt lugeda ning keegi midagi triipkooditama ei pea. Küll jah on neil olemas triipkoodilugejad ka, kui mingil põhjusel süsteem ära ei tunne. Kuid kõik tootjad, kes Decathlonile kaupa toodavad, peavad need sildid vahele panema, spetsiaalselt, isegi Adidas … Väga vinge süsteem igatahes, meeletu aja kokkuhoid ja kuidas üks kauplusekett on selle turule toonud nii, et kõik tootjad, kes tema poes asju müüa tahavad, peavad seda ka tootmisel arvestama, respekt!
Amazon on põhjatu ja seal on absoluutselt kõike müügil. Ma olen juba palju aastaid kasutanud USA kett-turunduse Forever tooteid. Kuna neid müüvad ainult kindlad inimesed, siis tavaliselt ema käest olen juurde tellinud, tal Paides üks inimene tegeleb sellega. Ükspäev huvi pärast hakkasin otsima, kas Amazonis ka on ja ohh imet, ongi! Üksikult ostes väga kallid, kuid neljastes komplektides tuleb tüki hind vägagi mõistlik. Kuna deodoranti läheb ka Rasmusel vaja ning hügieeniline meeldib meile mõlemale, siis kuluvad need arvatavasti kiirelt ära. Eriti suvel läheb deodoranti palju, kuna pesemist ja ujumist on kõvasti. Saatjad olid erinevad inimesed, kuid pakid olid ühe suurused ja sees olidki ainult kaubad. Ei mingit täidet, ega pehmendust, lihtsalt kaubad sees. Imekspandav, et need tervetena kohale jõudsid, teades kuidas sorteerimiskeskused töötavad …
Vahepeal oli ju jalgpalli finaal ja Itaalia mängis. Sättisime seekord ennast oma toolidega külaplatsile kohale ja plaanisime mängu lõpuni vaadata. Esimene poolaeg oli tõeliselt igav ja mul tikkus uni peale. Seega vaheajal tulime koju, mis oli muidugi viga, sest kodus internet ei töötanud korralikult ja Jaak kuulis õues kisa järgi, et Itaalia võitis, enne kui arvutis pilt järgi jõudis. Ma olin sel ajal juba ammu unenägudemaal 😀 Pidu oli igatahes kõva ja rahvas juubeldas. Pärast seda on muidugi ka kõik need COVIDI numbrid tõusma hakanud, sest jalkat vaadati ju sõbralikult karjas koos – kus siis iganes – linnaplatsil, rannas, kohvikus, kellegi juures. Lisaks peale seda, kui õues enam maske ei pea kandma on nad taas üksteist musidega tervitama hakanud. Ime, et siis number taevasse ei lenda. Itaalia valitsus võttis neljapäeva hilisõhtul vastu seaduse, et teatud kohtadesse saavad sisse ning teenuseid nautida ainult “rohelise passi” omanikud ja seda alates 12 eluaastast. Tundub, et peab Rasmuse ka ikka ära vaktsineerima, kui ainult ma leiaks üles tema kohaliku haigekassakaardi … Jaak tellis nüüd töölt uue, loodame, et see jõuab lähikuul kohale, siis saab seda vaktsineerimist ajama hakata. Muidu ei olekski vast oluline, aga kuna restoranides sees söömine, muuseumid, teemapargid ja kontserdid kuuluvad ka sinna nimistusse, siis oleks vaja. Me võime teda ju testida ka, kuid iga kord 50€ välja käia ja teda torkida lasta, ei kõla just ahvatlevalt. Meil on muidugi väike lootus, et äkki kool pakub sel sügisel EU-st pärit õpilastele ka, pöidlad pihus ootame! Ahjaaa, ma sain ju ka teise süsti. Kuid seekord oli kõik väga organiseeritud ja üldse mitte nii suuri emotsioone tekitav. Kuid lühidalt siiski. Seekord sain otse treppi parkida, parklas oli kenasti esireas vaba koht. Sisse minnes andis turvamees suurest paberirullist järjekorranumbri, nagu Eestis polikliinikute registratuuride automaadid tavaliselt annavad. Sees oli kaks koridori – AstraZeneca ja Pfizer, kepsutasin siis viimase nimetusega järjekorda, seal oli üsna palju inimesi. Kokku oli kaks ootamise kohta – ehitatud koridoris, õnneks olid telgid pea kohal ning vahetult enne maja. Majja sisse lasi turvamees, kes vajutas järjekorranumbreid ning hüüdis numbri alusel inimesi sisse. Sisenemisel mõõtis ta temperatuuri. Mis sest, et oli määratud aeg, ikka ootasid koos teistega rahulikult oma numbrit. Sain umbes 1,5h oodata, enne kui sisse sain. Seekord oli dokumentide kontroll sees, vaadati üle, allkirjastati ning suunati edasi arvuti taga olevate teenindajate juurde. Seal läks ruttu, sain veel ühe QR koodiga paberi ja järgmisesse järjekorda. Seekord oli mul arst/ülevaataja ja süsti tegija ühes. Meesterahvas oli ja rääkis väga head inglise keelt! Seekord tegi süsti nii, et ma ei saanud arugi, süsti koht andis kaks päeva tunda, kui pihta minna ja sellega ka kõik piirdus. Koos peale süsti 15 minutise ootamisega läks kõik kokku ca 2h.
Suur Tossutaja on alates veebruarist kuni siiani teinud 60 suurt purset ja natuke väiksemaid veel lisaks. Viimase kuu aja jooksul on lennujaam olnud kaks korda täiesti kinni, nii umbes 6-7h ning kahel korral on olnud osaline lendude teenindamine. Mõned korrad on taas tuul olnud valelt poolt ja kui arvan, et saan kohe trenni tegema minna, saan veel mõelda ja soojenduseks hoopis usinasti pühkimisega tegeleda.
Erinevad pildid FG gruppidest, kuidas Suur Tossutaja on juulikuus silmailu pakkunud. Lisaks ka vulkaaniinstituudi pilt, kus on näha, kuidas vulkaani tipu kuju on alates jaanuarist muutunud.
Imelist suve jätku ja püsige terved!
