Juba peaaegu nädal tagasi, 22.08 pühapäeval, käisime paadiga merel lõbusõitu tegemas. Tore, et meil siin lätlased on ja et Elina on nii aktiivne organiseerija. Juba Eestis olles saime sõnumi, et kas oleksime väikesest lõbusõidust merel huvitatud, 50€ täiskasvanu ja lapsed 25€, ma nüüd ei tea, kas see on kallis või tavaline hind, aga kuna me polnud siin enne käinud, siis muidugi olime nõus! Mõned päevad enne sõitu sain Elinalt teate, et reis jääb ära 🙁 Nojahh, mis siis ikka, kui jääb ära, siis jääb ära. Meile tulidki laupäeva õhtul selle aasta esimesed külalised ka, et teeme siis nendega pühapäeval midagi. Reede õhtul saime Janiselt kõne, et reis ikkagi toimub … Oli olnud topelt broneering ja USA omad olid loobunud, kuna olid kõik vabatahtlikena afgaane abistamas. Siia baasi on tänaseks kokku toodud 2800 põgenikku ja kokku planeeritakse siit kaudu viia USA-sse 4000 inimest. Praegu nad kõik on Jaagu töö baasis angaarides ja telkides. Aga paadisõidu juurde. Mu endine kolleeg oma elukaaslasega (Grete ja Andri) tulid meile laupäeva õhtul külla ja teatasin siis neile, et pühapäeva saavad nad Catanias veeta. Õnneks ei olnud neil selle vastu midagi ja seni kuni me merel paadisõitu nautisime, hulkusid nad linna peal ringi.
Lõbusõidu teekond ja täiendav info
Väidetavalt peaks sellesse paati mahtuma kuni 40 inimest … Ummm, no ma ei tea, meid oli seitse täiskasvanut ja viis last, kellest üks oli veel pisike. Lisaks kolm meeskonnaliiget ja mulle tundus juba kitsas. Ma ei kujuta ette, kuhu nad need 40 mahutaks. Arvan, et seal läks tõlkes midagi kaduma ja nii palju inimesi ei suuda nad ikkagi sõidutada. Lisaks meie ja Läti perele oli veel üks Poola meesterahvas ning ameeriklaste pere 1,5 aastase beebiga. Ameeriklased elavad muideks meie kõrval külas. Kõik mehed olid Janise kolleegid. Ma olin enam kui veendunud, et mul hakkab halb, mul see merehaigus kipub üsna kiiresti külge tulema. Õnneks oli meri täiesti sile ja paat eriti ei loksunud, ainult siis kui “parkisime” ja teised mööda sõitsid ning seda oli väga palju! Ma ei ole enne niiviisi merel olnud, kus meri on paksult paate täis ja merre hüpates peab väga paadi ligi hoidma, et keegi üle ei sõidaks.
Paadike, meie seltskond ning meeskondLahkume sadamast – taamal meid saatmas Suur Tossutaja ja Catania, mis ei ka selle nurga alt eriti kena vaadata …
Sõit kulges mööda rannikut ca 12km Taormina poole ja sõitsime kuni Aci Trezzani. Esimene peatus oli üsna Catania külje all, ma koopa nime ei mäleta ja tutvustusel seda kohta kirjas ei ole, kuid seal saime esimesed ujumised teha. Seal oli sügavust ca 20m, vesi oli tume ja suhteliselt kõhe oli ujuda. Mitte midagi ei näinud ja meil kõigil võttis aega, enne kui vette läksime. Lõpuks, kui vees olime, oli päris mõnus.
Esimene ujumine
Teine peatus oli Grotte di Ulisse juures, kus vesi oli selgem ja sügavust ca 10m, siin olid juba kalad ning pimedust vähem. Koobastesse ujuda ei saanud, kuna nii tihe paadiliiklus oli. Lisaks on paadiga väga lähedale ja sisse sõitmine keelatud. Kuigi kaks paati sõitsid sisse ka, siis kui me seal olime. Kapten ütles selle peale, et kui merepolitsei tuleb, siis saab päris soolase trahvi, ma enam summat ei mäleta, aga see oli päris suur. Me olime just sinna ankrusse jäänud, kui juhtumisi tuli kohe ka merepolitsei, kes näod üle kontrollis. Kapten pani vette ühe täispuhutud oranži poi, mis tähendab, et inimesed vees ja teised paadid peaksid olema natuke tähelepanelikumad ja me ise ka sellest poist kaugemale ei ujunud. Lastel oli rõõmu väga palju, kuna tohtis igalt poolt vette hüpata ja lemmikuks sai neil paadi katuselt hüppamine, sealt oli ju mõnusalt kõrge! Siin oli pikem peatus, kus tehti ka väike snäkipaus ning pakuti bruschettasid. Meie paatkond on nüüd teenusepakkuja FB lehel ka üles märgitud. See pilt, kus ma bruschetta kandikut hoian, on sealt võetud 😉 Sukeldudes oli tunne nagu oled mõnes National Geographicu dokumentaalfilmis, kus vee all kalaparvi filmitakse. Kalu oli seal sadu! Meeletus koguses. Paraku küll halli karva, kuid ikkagi, vaatepilt oli lummav!
Vettehüpped ja ujumine – milline ideaalne moodus päeva mööda saata 😉Mina, Rasmus, Elina ja Janis veemõnusid nautimas.Koopad ja suurem turistide laev mööda sõitmas … Sellel laeval olid lapsed väga igatsevate nägudega, kui nägid, kuidas meie paadilt suuremat sorti vettehüpped toimusid 😀
Snäkid ja samal ajal oli kõrval mingi paadike, kellega meeskond juttu puhus 😀Kaladele tuleb ka snäkki anda ja küpsis sobib selleks väga hästi 😉
Mõne aja pärast suundusime viimasesse “parklasse” Aci Terezza juurde. Kuna oli pühapäev, siis oli väga palju inimesi merel ning kapten tahtis kindlasti “parkimiskohta” saada, enne kui kõik kohad hõivatakse. Teel sinna nägime ägedat kindlust – Castello Normanno – merelt nägi see eriti efektne välja. Meekonnas olnud tüdruk töötab seal ja rääkis lastele, et nad öösiti teevad kummituste hääli, kuna legend räägib, et kunagi iidsetel aegadel inimesed hüppasid tornist vette ja need, kes ellu ei jäänud, et need käivad nüüd kummitamas. Viimases peatuses oli tõeliselt palju paate ja inimesi. Ja seal oligi paatide parkla, sõna otseses mõttes. Ankrut seal alla ei lastud vaid paat kinnitati mingi nööri külge, kus olid väikesed ujukid. Iga ujuk tähistas paadi “parkimise” kohta. Ma ei ole enne kunagi lõunariikides merel käinud, seega võibolla see ongi tavaline, meie jaoks oli see igatahes elamus, et nii saab ka. Seal oli kohe üsna pikk peatus, nii, et lapsed jõudsid isegi hüppamisest ja ujumisest veidikene ära tüdineda. Ühtlasi oli seal ka lõunapaus ja meile pakuti pastarooga. Õnnetuseks läks kohvikann ümber, seega enne kohvi saamist kobisime taas kõik uuesti vette ligunema, palav oli ju. Meeskond seni koristas paati ja pani uue mocca poti tulele. Lainetus oli üsna korralik, kui mõni suurem alus kiiremini mööda juhtus sõitma. Lätlaste vanem tüdruk, me ei suuda nende nimesid meelde jätta, seega on nad meie jaoks – vanim, keskmine ja noorim :D, leidis kaljulõhest meritähe. Päris tõelise meritähe! Me Janisega olime enam kui veendunud, et see on punast värvi, tüdruk ise ütles, et oranž, kolmas arvas, et roosa ja kõige väiksem, et see on ju kollakat tooni ka 😀 Seega igaühele oma värv. Aga väga lahe leid igatahes! Siin oli ka kalu, aga vähem, sest liiklus oli tihedam, kuid meri paistis läbi ja vaated olid ikka lummavad. Rahvas tegeles igasugu asjadega – need, kes lähenesid kaldalt, kas ujusid, suppasid, sõitsid kanuudega. Paatide peal olijad vedelesid peamiselt niisama paadis või ujusid selle ümber. Meie paatkond oli kõige energilisem – hüppamist ja kilkamist oli korralikult. Vähemalt lastel oli tõeliselt suurepärane päev! Päikest saime ka kõvasti, hakkasimegi juba heledaks kuluma, nüüd on taas triibud peal 😉 Rasmus päevitas omale ujumisprillid näkku ja ajas siin paar päeva tagasi nina pealt naha ka maha 😀
Castello Normanno
Meretee
Paatide parklad – kahes erinevas kohas
Kalad on näha! Inimesed naudivad pühapäeva!
Tagasiteel sõitsime veel auringi ümber väikeste meres olevate kaljude Faraglioni di Aci Trezza, mis on aastatuhandete taga sinna tekkinud. Öeldakse ka Cyclopean Isles (Isole Ciclopi) ja nendega on seotud taaskord legend nagu enamus asjadega siin saarel 😀 Kes soovib saab internetist otsida, selle kohta tuleb väga palju infot, kuid üks inglise keelne on SIIN. Vaade on äge ja nende juures oli see teine paatide “parkla”. Tiir tehtud, kõik ära väsitatud ja algas sõit tagasi Catania sadamasse. Kokku olime merel ca 6,5 tundi, pärast olime merest ja päikesest üsna tüdinud ning väsinud 😀 Aga elamus oli võimas ja meile väga meeldis. Nii tore, kui keegi sellised asju viitsib orgunnida ja meid ka kaasa kutsuda!
Homsest, esmaspäevast 23.08 ootab Rasmust ees 7 klassi minek ja täitsa viimane kooliaasta USA süsteemis. Veidike on nagu kahju ka … Rasmus on juba pikemat aega rääkinud, et ta väga tahaks, et kool oleks distantsõppel ja vahetevahel on soovidel kombeks täituda, kool alustabki distantsilt 😀 Põhjuseks ei ole üldse mitte koroona, vaid kooli elektriga varustanud alajaamas oli suuremat sorti põleng ja kogu koolikompleks on ilma elektrita. Kui elektrit ei ole, siis ju mitte midagi ei toimi, seega alustatakse kooliaastat distantsilt. Põleng toimus ca kaks nädalat tagasi ja siiani pole veel midagi kuulda olnud, et lähiajal korda saaks. Hetkel on kindel see, et vähemalt nädal aega on distantsõpe, kuid arvatavasti kutsutakse lapsed kooli peale USA pühi ehk alates 7.09. Eriti tore oli muidugi see info, et oodatakse generaatoreid, et saaks ikkagi koolile elektri ja neid oodatakse Hollandist 🤨 Tundub, et lähemal ei ole vajadustele vastavaid saada 😀 Kuna see võtab aega, siis ongi see distantsõppe lõpuaeg suhteliselt segane.
27.03.2021, kui Suur Tossutaja oli omale pilvemütsi pähe tõmmanud
Tunniplaan saadeti neljapäeval ka lõpuks ära. Ma enam ei mäleta, kas ma siia kirjutasin, aga ega küll küllale liiga tee. Ühesõnaga eelmise kooliaasta lõpus, kui 7 klassi valikaineid paika pandi, helistati koolist Jaagule ja küsiti, kas Rasmus ikkagi võiks võtta matemaatika 7/8 klassile ehk selle intensiivsema ja raskema variandi. Kuna nad samal ajal tulid koolist, siis oli Rasmus ka autos ning helistajaks oli tema nn. kooli nõustaja, kes tunniplaani koostab ning vajadusel erinevates küsimustes toeks on ja matemaatika õpetaja. Jaak vastas muidugi, et Rasmus valis ju lihtsama matemaatika ehk tavaline 7 klass, et kergem oleks, mille peale teised said naerda. Mis muud, kui lõpuks Rasmus nõustus selle kõrgema taseme matemaatikaga, mis tal muud ikka üle jäi 😀 Õpetaja ikka meelitas ta ära, kuna tal on pead ja oskab, kuid ikka on ju mugavam teha asju lihtsamalt, kui raskemalt. Paraku ei ole õpetaja sama, on keegi naisterahvas, tundub väga ülevoolavalt energiline, vähemalt tema poolt saadetud e-kiri oli küll selline emotsionaalne ja paljude kirjeldustega, kuidas talle ikka matemaatika meeldib ja ta seda igapäeva elus kogu aeg märkab ja paralleele toob. Näis, kuidas selle õpetajaga klapp saab olema. Lisaks on Rasmusel sel poolaastal koorilaul … Kuna tal on pooleldi häälemurre, siis ma ei saa enam hästi aru, kas tal on veel lauluhääl alles või mitte. Ega ta enam eriti ei laula ka, väiksena oli tal ju imeline lauluhääl. Peamine häda on muidugi selles, et ta ei viitsi sõnu pähe õppida ja talle kohe üldse ei meeldi esineda, kohe üldse mitte. Ta oli juba natuke närvis, kuna tuleb ka USA ajalugu, kus eelmisel aastal õppinud pidid palju videoprojekte tegema ning talle see kohe üldse ei meeldi. Igasugune esinemine, filmimine ja etlemine on totaalselt välistatud … Huvitav, kelle laps ta küll on?! 😀 Seekord olid need valikained hästi halbade paaridena ja Rasmus valis halvimast parima ehk ajakirjandus ja muusika, teine valik oli itaalia keel ja midagi veel. Teaduse ja ajakirjanduse/inimeseõpetuse õpetajad on samad, teised on kõik uued. Teisipäeval on õpetajatega üle video kohtumised, eks siis saab teada, kuidas Rasmusele nad läbi ekraani tunduvad 😉
Laskesuusatamine on ikka väga väsitav spordiala, eriti kui seda telekast peab vaatama 😉 14.03.2021
Rasmus sai reedel, taasiseseisvumispäeval 20.08 oma esimese vaktsiini ka kätte. Paraku süstiti talle Modernat, kuigi ma olin igale poole paberitele kirjutanud Pfizer. Mu pärimise peale, et miks see, siis arst vastas, et need on võrdsed. Ja jah, ma tean, et Moderna sai ka mõni aeg tagasi loa alates 12-aastastele, kuid ikkagi. Mul enam ei olnud meeles, miks me seda ei tahtnud, kuid Jaak tuletas meelde, et tal tööl kõik, kes Modernat said, olid peale teist süsti erinevate haigusnähtudega siruli maas, kellel suuremad kõrvalnähud, kelle väiksemad. No tuleb loota, et Rasmusel ei tule mingeid nähte. Teine süst on juba 4 nädala pärast 17.09. Süstimine läks imekiirelt, ca 30 minutit ja tehtud. Kui sinna kohale sõitsime oli meeletult pikk autode rivi, kahes reas seisti, politsei reguleeris midagi ja ma ei saanud alguses üldse aru, mis toimub. Jaak ütles, et see on läbisõidu testimine ja nii oligi. Kui eelmine kord oli testimise pool üldse kinni, siis peale seda, kui “rohelise passi” kohustus sisse viidi avati igal pool testimispunktid uuesti. Vaktsiini ei tahtnud mitte keegi … Parkla oli praktiliselt tühi, turvamees nukrutses maja varjus ja õues ei olnud ühtegi inimest. Ukse peal oli tädi, kes temperatuuri mõõtis. Kuna enamus tulid ilma täidetud paberiteta olid sees kõik need paberite kontrollijate kohad täis. Sama tädi kontrollis ukse peal kõik üle ja kuna mul oli kõik korrektselt täidetud, lubas edasi minna. Küll oli oht, et me ei saagi sisse, minu kehatemperatuur oli piiri peal, ta konsulteeris kõrval oleva tädiga, kes arvas, et ei ole väga üle, et laseme sisse. Mul juba tuli ärev moment, et kuidas edasi, kui sisse ei saa. Ma ennast küll palavikuliselt ei tundnud, kui siis võibolla veidi ülekuumenenud, kuigi autos oli jahutus sees ja õues normaalsed temperatuurid, sinna 33 kanti, et ei tohiks ju kuum olla … Jaak arvas, et äkki oli see termomeeter katki, sest baasis pärast ei öeldud mulle midagi, et temp kõrge oleks … Läksime siis arvutitädi juurde, kes alguses meid laua taha tahtis saata, näitasin ja proovisin selgitada, et ukse peal juba kontrolliti ja kõik ok. Pani vajalikud allkirjad, toksis info arvutisse, tegi mõned koopiad ja saatis süsti tegema. Üks arst oli kohe vaba, taas rääkis inglise keelt, küsis oma küsimused ja tegi süsti ära. Natuke imelik arst oli, pärast käis mitu korda meid vaatamas, kui me oma 15min täis istusime … Võibolla me meeldisime talle 😉 Igatahes ca 30 min pärast peale autost välja astumist, olime juba lõpetanud ja suundusime edasi baasi poodi tenniseid ostma, mida taaskord saada ei olnud 😀 Küll saime seekord grillile gaasi, mis eelmine kord ka otsas oli. Küll saab öelda, et kõige olulisem ehk vaktsiin on käes ja sellega ka võimalus muuseume ning erinevaid vabaõhu atraktsioone jm kohti külastada! Meil on nüüd perekondlik kokteil – Jaak sai AstraZeneca, mina Pfizeri ja Rasmus Moderna 😀
Rasmus leidis kunagi rannast mingi veidra asja, ei tea, kas see on kellgi luu, kihv või midagi muud. Tundub vees korralikult lihvitud ja puhas olema, ma vähemalt loodan 😉 24.04.2021
Koju sõites avastasin, et meie kodutee baasist kuni Baia del Gambero ära pööranguni on ühelt või teiselt poolt teed põlenud. Nagu sõjafilmis nähtud sõjatandrid oleks, päris trööstitu vaatepilt … Mõnda kohta ei tunne enam äragi, sest lage on ja oht mööda sõita on üsna suur. Teisipäeval testi tegemast tulles pidime ka ranna teel otsa ümber keerama ja teise tee leidma. Ühel pool teed oli meeletu tulekahju, kõik paukus ja praksus. Terve kari mehi olid küla poolse tee ääres ja vaatasid seda pealt, kaks meest olid särgid seljast võtnud ja vehkisid nendega, et autod tagasi pööraks. Tundub, et tuli oli üsna alles alguse saanud, sest meile tuli vähe autosid vastu, küll kui me ümber keerasime, oli meie taga juba pikk-pikk autode rivi tekkinud. Koju jõudmine läks ca 15 minutit pikemaks, kuid pääsesime tossust ja leekide eest. Loomulikult tahtis Google Maps meid järjekindlalt sinna teele tagasi saata, kus tulekahju oli. Ignoreerisime seda, kuid see üritas ikka viimase hetkeni meid sinna tagasi suunata. Õnneks vahepeal vaatasime kuhu ta saadab ja tegime korra veel kannaka, et meil on vaja teist kaudu minna. Selles suhtes on kurb, et Maps ei saa aru, kui ma sõidan teise suunda, siis mul on vaja uut marsruuti, mitte ma ei taha sinna tagasi minna, kust ma ära pidin tulema. Ja seadete all ei ole seda võimalust, et seadistada neid asju ümber. Lisaks on uuematel mudelitel peal eriti peen versioon, kus alati ka tänava nime ütleb ja see kuidas ta itaalia keelseid nimesid väänab on väga segane, kuna hääldus võrdlemisi õudne … Ja seda ei saa ka maha võtta, väga tüütu!
FB võetud klõps viimasest suuremast purskest juulis
Eile olime kultuursed! Tavaliselt on need etendused mais ja juunis, kui veel nii palav ei ole, kuid sel aastal istusime ju sel ajal oma “oranžis” tsoonis ja midagi ei toimunud. Eelmisest aastast rääkimata. Juuli alguses tuli mul FB-sse reklaam, et Siracusa Kreeka teatris hakkavad taas etendused. Kolm erinevat tükki oli ja mängitakse 03.07-21.08. Lugesime sisu läbi, niipalju kui aru saime, siis meie välja valitud Baccanti tundus olema väheke huvitavam ja rohkem ajastutruu, kui teised kaks. Mõeldud, tehtud ja piletid ostetud. Mingil põhjusel oli mul meeles, et see toimub 23.08, hea, et piletimüüja seda “rohelise passi” infot saatis, hakkasin siis täpsemalt vaatama, millal etendus on ja selgus, et hoopis 18.08. 😀 Algusajaks oli pandud 20:00, päike siis juba loojumas ning ei tohiks nii palav olla, kuid ikkagi oli nii 30 kraadi vähemalt. Kodus oli mul veel meeles, et võtan lehvikud kaasa, aga ikka jäid maha. Õnneks oli vahepeal tuuleke ja kui täitsa pimedaks läks võtsin maski nina pealt ära, et natukenegi mõnusam olla oleks. Kuna kõikidel oli kohustuslik see “rohelise passi” teema ja Rasmusel jätkuvalt veel vaktsiini ei ole, siis käisime 17.08 Catanias talle testi tegemas. Kui Eestist ära tulles tegime selle kalli PCR testi, siis nüüd tegime selle odavama antigeeni oma. Sain teada, et reisimiseks sobib see antigeeni oma ka ning Itaalias tõestamaks, et oled terve ja sisse saaksid igale poole. Siin maksis see 20€ ja 15 minutiga vastus käes. Meil läks selles suhtes hästi, et kohe saime sisse ja meil lubati sinna vastust ootama jääda. Vahest on hea olla välismaalane 😉 Tegelikkuses käis süsteem nii, et üks onu oli ukse peal, kes inimesi sisse laskis ja tädi arvuti taga registreeris andmeid. Inimene andis proovi ära ja siis läks tänavale tulemust ootama. Alguses ma mõtlesingi, et järjekord on, et saame natuke oodata, aga pärast selgus, et need olid hoopis vastuste ootajad. Tädil võttis Rasmuse andmete sisestamine aega, seega saime konditsioneeritud ruumis rahulikult istuda ja vastust oodata. Nii nagu paar päeva tagasi antud proov, oli ka see negatiivne. Seekord ei hakanud tal silmad vett jooksma ja võeti natuke teistmoodi, keerutati seda tikukest ninas. Eestis nii ei olnud tehtud. Loodetavasti rohkem teda testima ei pea ja ehk õnnestub homme esimene vaktsiin saada. Baasi kliinikus ei tea keegi midagi, seega läheme proovime õnne Catania vaktsineerimiskeskuses. Leidsin artikli, kus oli info, et alates 16.08 saavad 12-18 aastased ilma broneeringuta vaktsineerima minna, katsetame siis, äkki läheb õnneks 😉
Veel on valge ja inimesed vaikselt kogunevad.
Lõpuks sain siin ennast päriselt üles lüüa, nagu päriselt. Huuli värvida ei olnud mõtet, kuna mask pidi nagunii ees olema, aga silmad sai pähe võõbatud küll, ehted külge pandud ja kleit selga. Päris mõnus oli 😉 Siracusale kombe kohaselt oli sissesõit umbes, nagu ikka, inimesed kiirustasid koju või teatrisse. Parkisime suurde parklasse ja seadsime sammud teatri poole. Kõigepealt oli kaks onu, kes kontrollisid “rohelist passi”. Rasmuse paberit vaatas üks neist kahtlevalt, kuigi see oli puhtas itaalia keeles, ütlesin siis, et eile tegime, mille peale onu ütles ok ja lasi sisse. Järgmisena oli neiu, kes keha temperatuuri mõõtis ning seejärel neiu, kes pileteid kontrollis. Nagu me eelnevalt teame, mida rohkem inimesi tööd saab, seda parem 😉 Aga tänu sellele oli ka ainuke järjekord “rohelise passi” kontrollis 🙂 Rahvast oli mõõdukalt ja müüdud piletitel olid jäetud istekohad vahele, kui ei olnud üks leibkond. Algus venis, kuid lõpuks 20:20 hakkas etendus pihta. Omast arust läksime ooperit kuulama, kuid selgus, et tegemist oli hoopis etendusega. Selline tänapäevases võtmes jumalate ning nende poegade-tütarde-emade lugu “Baccanti” tipitud mitme perfoomens tüüpi vahepalaga, mis etendusega haakusid.
Lille löödud mina 😉Jumalate sugupuu – osad nimed on peidus, aga Dionysus tuleb ja teeb need ka lahti 😉
Istuda oli natuke ebamugav, sest selga ei saanud toetada, seega hakkasid paljud peale 1,5h istumist rohkem nihelema. Kuna Rasmusel oli väga suur vajadus WC-sse minna, hiilisime me ca 22:00 ära, eeldan, et etendus peale seda enam väga kaua ei kestnudki. Meil olid ostetud piletid suhteliselt keskele ja ette. Vaadata oli hea, kuid ära hiilimiseks liiga nähtav koht 😀 Pakkusin peale WC ringi välja, et läheme piilume lõpuni, aga pere arvas, et võiks koju minna – uneaeg tuleb ikkagi peale 😉 Rasmus teatas äkki, et talle etendus meeldis … Ma olin enam kui veendunud, et talle see ei meeldinud, kuna kibeles ära. Selgus, et meeldis, lihtsalt häda ei lasknud rahulikult nautida 😀 Ega etendusel midagi viga ei olnud tõesti, aru ainult eriti ei saanud … Kuna jumalatest ja poegadest oli juttu, siis me eeldasime, et ega palju kaotsi ei läinudki, sai lihtsalt etlemist nautida. Lisaks olid ka enamus näitlejaid head ja täitsa nauditav oli, vedas, et ooper ei olnud 😀 Vaheklipid olid veidrad nt. ühel hetkel sündis ühest üles tõmmatud suurest inimkujust inimene, hästi oli tehtud, aga lihtsalt imelik oli vaadata. Ja kõik need, kes neid vahepalasid esitasid olid suurepäraste lihastega ning tugevate randmetega. Nad pidi mingeid poose ikka üsna kaua hoidma. Lisaks oli väga palju jooga ja pilatese asendeid, ma küll nii kaua neid ei jaksa hoida nagu need seal lava peal …
See tagumine inimkuju, mida kraana hoiab, selle seest “sündis” üks hetk inimene, kõik oli nagu päris – lootekott ja mingi sodi ka lisaks …
Ripu siis maa ja taeva vahel niisviisi ning ole tagurpidi laua asendis vähemalt 10 minutit, kuni peategelased oma teemat ajavad … Meie kohadVaikselt hämardub ja inimesi on ka rohkem
Mulje oli positiivne ning etendus nauditav, ilm ilus ja kõik oli lihtsalt suurepärane! Perekondlik esmakogemus õnnestus 100%! Võib-olla läheme tulevikus isegi veel 😉
Iga aasta on oma näoga ja praegune on erakordselt kuum! Teatavasti mõõdeti siin, meie oma kodu maakonnas Siracusas, mõni aeg tagasi uus EU kuumarekord – 48,8 kraadi. Hetkel ei ole see veel kinnitatud, kuid palav on küll. Meil siin mere ääres on üldiselt alati jahedam ja kraadid üle 40 ei ulatu, kuid nüüd on ka meil peaaegu 41 kraadi ära olnud ning sisemaa poole oli 46 – see oli tõsiselt kuum, kohe nagu ikka väga kuum.
30.07 kell oli siis alles 15:00 ja temperatuur tõusis veelgi – kodus ja autos umbes 50km kodust eemal. EU kuumarekordi info meedias – 11.08 Siracusas 48,8 kraadi
Tol päeval algasid ka massilised põlengud, see oli nimelt 30.07. Meie juures põles üleval tee ääres kõik, mis põleda andis. Õnneks ei kandunud tuli külani, vaid vaibus enne maha. Kui me muidu sõidame paremale poole pöörates Cataniasse, siis seekord nähes, kuidas leegid üle tee käivad, tegime ümberpöörde ja läksime suurema ringiga. Üks noormees juba kutsus tuletõrjet, kuid see oli asjatu vaev. Tol päeval oli ainuüksi Catania piirakonnas 60 tulekahju, millest 15 olid suured. Pärast koju sõites oli ka vasakule pöörangul kõik tee äärest ära põlenud. Lisaks põles mitmes kohas kiirtee ääres ning üks ranna piirkond sai samuti kõvasti kannatata. Kokku põles seal rannapiirkonnas maha 16 maja ja 150 inimest evakueeriti ning lisaks langes tuleroaks üks populaarseimaid peesituskohti. Mu uus telefon pildistab pimedas superhästi, seega ootan nüüd, et ilmad natuke jahedamaks läheksid, et ometi Suurt Tossutajat näeks ja saaks tema etteastetest pilte teha. Need peaksid nüüd eriti ägedad tulema!
Põlenud kodutee …
Catania põleb – põlengud kiirtee ääresCatania külje all ranna piirkonna põleng – punane kuma on tuli ja paks must toss on samuti sellest tulekahjust.
Suure kuumuse ja põlengute eest pagesime perega kaheks nädalaks Eestisse. Lend oli 1.08 ja hoidsime pöialt, et see ikka toimuks. Sama nädala esmaspäeval oli näiteks lennujaamas streik, seega midagi ei lennanud. Tundub, et nad mitu korda nädalas ei streigi ja uut ees ootamas ei olnud. Lisaks need õnnetud tulekahjud – 30.07 oli lennujaam 1,5h kinni, et helikopterid ja lennukid saaksid tulekahjusid kustuda. Kuna põles ju otse lennujaama külje all, siis päästjad lendasid otse üle lennuvälja. Lisaks ei tasu ära unustada, et Suur Tossutaja on jätkuvalt superaktiivne ning iial ei või teada, kust poolt tuul puhub, et kas seekord läheb õnneks või mitte. Kõik läks hästi, lennuk lendas ja jõudsime Riia vahemaandumisega ilusasti Eestisse.
Ranna põleng ja kustutustööd
Lendamine on jätkuvalt ülimalt piinarikas. Kogu aeg peab jälgima, mida riigid otsustavad. Läti on eriti “tore”, kui Eesti kehtestab reeglid E-P ja info laekub reedel, siis Läti kehtestab reeglid juba kohe ehk laupäevast. Seega otsisin veel siin mõnda kohta, kus saaks vajadusel laupäeva hommikul testi teha, et kindlasti enne pühapäeva hommikut vastus tuleks. Õnneks transiidireisijatele midagi ei muutnud ja kui oled lennukiga ning 24h jooksul edasi lendad ning lennujaamast ei välju, siis mitte midagi peale deklaratsiooni ei nõuta. Deklaratsiooni täitmisel kästakse alaealine enda deklaratsioonile lisada, kuid QR kood tuleb ikka vanema nimega. Catania teenindaja oli meiega natuke hädas, sest Rasmuse nimel seda ei olnud, ma lahkelt lubasin, et võin QR koodiga info sisse lugeda, et seal tegelikult on lapse nimi ka olemas. Õnneks uskus niisama. Tahtis Rasmuse testi ka näha, kuid me ei teinud talle seda. Kuna Riias oli lennujaama transiit ning Eesti välisministeeriumi lehel oli kirjas, et kõik eestlased saavad koju ja olenevalt kust tullakse, tuleb maabudes lihtsalt kohe test teha. Vaktsineeritud inimestelt ei taha keegi midagi, lihtsalt seda nn. “rohelist passi” peab näitama. Kui muidu läheb Catania lennujaamas pagasi ära andmine ca 1 tund, siis nüüd tuleb veel vähemalt 30 min juurde arvestada. Isegi siis kui kolm teenindajat korraga töötavad. Igasuguseid asju mida kontrollida on lihtsalt nii palju! Lisaks ei ole ju inimestel kõik asjad tehtud, mitu tükki saadeti testi tegema ning paljud täitsid neid sihtriigi deklaratsioone. Eesti oma ei küsitudki, mis oli imelik, sest sihtriik oli meil ju Eesti. Ühesõnaga vaesel teenindajapoisil lõpuks käed värisesid, kui ta meie asju lappas, kuid ära ta meid registreeris ja sisse me saime. Olimegi sujuvalt 1,5h chek-in´is. Turvas läks õnneks kähku, mind ja mu asju kontrolliti, ega pommi jälgi pole, tavaliselt satun ma kogu aeg Eestis sellesse kontrolli. Seejärel kiirelt poest ühed veed ning WC ja juba oligi pardale minek. Sealt järjekorrast saadeti ka ühed noored ära ehk ei lastud lennukile, arvatavasti oli “rohelise passi” teema, sest deklaratsioone saab täita ja kohe tuleb vastus. Seega, lennufirmad kontrollivad ikka väga hoolega, et kliendid reegleid jälgiks. Küll ei toimunud mitte mingit kontrolli Riia-Eesti lennul 😀
Dirhamis lõunasöögil
Eesti tervitas meid päikese, äikese, vihma, tuule, sooja ja külmaga – kõike oli ja kondid said meeldivalt maha jahutatud. Esimese nädala lõpuks sain ka külma, seega olin kaela ja seljahaige. Õnneks olid nii ämma arstikapis kui ka tädil maal imet tegevad kreemid ning sain sellest kangusest üsna ruttu jagu. Olime küll kaks nädalat, aga kõikidega ikka kohtuda ei jõudnud, kui enda jaoks olulised inimesed nägin peaaegu kõik ära 🥰 Lisaks saime käidud kõikide arstide juures, kus oli ette nähtud. Tervised on loodetavasti korras, ma oma testide tulemusi veel ei tea, aga kui need laekuvad, eks siis saab teada 😉
Meie tavapärane aastavahetuse seltskond 😍🍾Lihtsalt NII lõpmata nunnu, no vaadake neid silmi 🥰 Pererahvas ja eriti perenaine on sama nunnu – aitäh Liina meid võõrustamast 😘
Ihasalus käisime ka – seal on nii palju jälle muutunud. Rannas on vana muul korda tehtud ja suuremaks ehitatud, et paadid saaksid paremini randuda. Nüüd saab suure kivi otsast peakat ka hüpata, me ei hüpanud, kole külm oli ju. Avastasin praegu seda kirjutades, et ma ise ei turninudki suure kivi otsa … Järgmine aasta parandan vea! Käisime vanaemal ka külas. Kui ta muidu ajab kõiki ruttu ära, siis seekord pidas ta lausa tund aega vastu. Nii tubli ja vapper memmeke! Ja me saime värsket lesta – kahel eelmisel päeval oli maal olnud korralik torm ja seega keegi merel ei käinud, kuid tol päeval oli ilm rahulik ja ma sain just äsja püütud lesta süüa. Tädi tegi, meeletult hea oli, lisaks ka värske kartul ning Rasmus pistis nahka kõik tädi Pille kurgid 😀 Vanaema juurest tagasi tulles tuli meiega kaasa üks ülimalt mängulusti täis väga suure ja koheva sabaga kiisu – hiljem selgus, et Suurekivi kass ja nimeks Maru. Vahepeal oli tõesti nii kiire nagu marutuul! Väga armas kiisu oli, Rasmus sai kassiga ka toimetada, mida veel maal käimisest muud tahta 😉 Meri, lest, kasvuhoone kurk ja kass 😀
Ihasalus
Vana(vana)emaga ja kassiga – saba näete?!
Lilleilu Ihasalus
Oleme EMT familyga kolm veebipidu selle aja jooksul teinud, kui ma Sitsiilias olen olnud. Üks oli küll selline, kui teised olid Jürkal külas ja mina üle veebi, kuid sain siiski osa. Seekord käisime Inxul külas, kes on juba head mitu aastat Raplamaal pesitsenud ja kõvasti aiatöid teinud. Väga ilus suur aed on, lisaks kanad, koer ja kass. Samuti saime ära maitsta tema firmakoogi – brita, maitses tõesti suurepäraselt. Nii tore oli neid kõiki taas üle pika aja silmast silma näha! Mul oli sel päeval esimest päeva kael ja selg haige, seega olen meelega paksemalt riides …
EMT family
Käisin ära ka uuel, just äsja avatud kruiisilaevade promenaadil. Ilm oli tol päeval suhteliselt sõbralik, seega saime rahulikult uudistada. Kuna päev oli olnud kiire, siis oli lõuna- ja õhtusöök ühekorraga promenaadi restoranis. Teenindajad peavad veel natuke õppima, kuid söögid olid täitsa ok. Kui vähegi võimalik, soovitan promenaadile jalutama minna – eriti kui liinilaevad ja jahid ka ringi sõidavad, siis on väga tore vaatepilt! Mul tuli deja vu Como järvega, seal on ka selline pikk muul, mis üsnagi pikalt järve ulatub.
Üks ja ainus – Alina 🥰 Magustoit ikka ka ja üks vahva klõps minust 😉
Tädipoeg sai vahepeal ühe beebi võrra rikkamaks, neil kasvab peres nüüd lisaks Mirtelile ka väike Iiris. Käisime ja vaatasime beebi ka üle. Saime taas hästi süüa – tänud siinkohal pererahvale. Rasmus sai natuke Mirteliga mängida ja mina sain beebit nunnutada. Jaak läks sealt edasi venna juurde Sakku ja meie suundusime koju. Koduteel saime mitu sahmakat paduvihma kaela. Kui esimestel kordadel oli ikka teed ka näha, siis lõpuks oli lihtsalt valge sein ees. Ma ei ole ise pidanud kunagi sellise ilmaga sõitma. Kojamehed rapsisid nagu hullud, teed ei näinud, ülekäigu rajale lähenedes käskisin Rasmusel ka silmi teritada, et ega ometi mõnda inimest kusagil ei ole. Mitmed autod seisid lihtsalt ohutulede vilkudes tee ääres, sest sõitmine oli raskendatud. Mul oli ca 2km vaja ainult sõita, ei andnud alla. Harku järve juures oli vesi umbes põlvini, vaatasin kuidas ees auto sealt basseinist läbi läks ja ainult lootsin, et me ka läbi saame ja auto sinna ära ei upu. Kodu juures läks Rasmus pagasnikust vihmavarju tooma ja oli koheselt kuni aluspüksteni läbimärg. Hoovis oli ka korralik bassein, seega saime jalad ka märjaks. See oli õnneks ka ainus kord, kus nii hullusti jala olles vihma kaela saime. Muidu oli ilm meie vastu helde.
Hmmm, ei tea, kas peaks selle käruga midagi ette võtma?! 😀 Mina ennast võõraste sulgedega ehtimas – tuttuus beebi Iiris 🥰
Kahe pere perepildid 😉
Sama päeva õhtul olime kunagise Telia tiimiga kutsutud Kose kanti ühe kolleegi maakoju mõnusasti aega veetma. Paraku jõudis vihm sinna koos meiega, kuid koosviimist see ei seganud ja oli tõeliselt vahva. Kutse saamine oli muidugi ka omaette naljakas lugu. Ühel päeval helistas mulle endine ülemus, et kuule, Sa oled Eestis või, ma vastu, et olen jaaa. Selgus, et üks kolleeg, kes jätkuvalt Telias töötab, kutsus külla. Peale kõne ütlen Jaagule, et huvitav, kuidas see Telias töötav meesterahvas teadis, et ma Eestis olen? Jaak oli 100% veendunud, et Alina ütles. Ma vastu, et nad ei suhtle … Siis Jaak pakkus, et äkki Liina, selle peale ma ütlesin, et nad ei tunnegi teineteist 😀 Lõpuks selgus, et Liina ja see meesterahvas on tiimikaaslased ja tuli jutuks, et olen Eestisse tulemas ning Alina andis täiendava vihje, millal mul võiks aega olla. Nii põhjalik eeltöö ja nii armas, et mind ka kutsuti! See oli üks väga tore koosviibimine. Kiirelt orgunnitud ja kõigile sobis. Ahjaaa, ja sain seal mekkida siiani oma elu parimaid makroone. Küll need olid head!
Grill ja chill
Me ei olnud käinud ammu loomaias – uus jääkarude pesa oli täitsa nägemata. Jaak ajas omi asju ja me Rasmusega külastasime siis loomaaeda. Üks jääkaru oli isegi kodus ja tegi meile trikke. Lisaks vaatasime üle hülged, ilma nendeta ei saa. Rasmus sai oma laamad ning mina oma leopard ning Jaagule jäädvustasime surikaadid. Väga tore oli see, et nad on vanadest karupuuridest eksponaadi teinud. Mul oli Patarei vangla tunne peal. Päris kitsastes oludes pidid need mõmmid hakkama saama. Nägime ka Mati Kaalu, leopardi puuri juures tarka juttu rääkis, kuulasime natuke pealt ka. Rääkis loomadest toredaid lugusid, seda ta oskab hästi!
Jääkaru omas elemendis Aeg tiiva siruulatust mõõta
Puurilooma elu Surikaadid
Nagu tellitud oli seekord 13 ja reede, mis juhtumisi oli täditütre sünnipäev, kuid lisaks ka “13 ja reede klubi” kokkusaamise päev. Ühe kunagise EMT tiimiga, kui taas struktuuri muudatus oli ja meid laiali lammutati, leppisime kokku, et hakkame tulevikus regulaarselt kohtuma, et võõraks ei jääks. Sellest tuli kokkulepe, et igal 13 kuupäevaga reedel saame kokku. Vahelduva eduga on see meil isegi üpris hästi õnnestunud. Osad tiimi liikmed on natuke vähem aktiivsemad ja neid pole ammu näinud, kuid enamus siiski tuleb ja juttu jätkub meil alati kauemaks. Seekord juhtusid ka Vanalinnapäevad sellel ajal olema ning kuna õhtu oli ilus, mees oli vennaga sõbra juures saunas ning laps seikles sõpradega Tiskres, siis ei olnud mul koju kiiret. Jalutasin veidi vanalinnas ning läksin kuulasin Raekoja platsil kontserti. Nagu tellitud oli J.M.K.E ja Vennaskond ning mingi Soome bänd, mille Jaak kohe ära tundis, kui ma pilte näitasin. Soome omaaegne kõige kuulsam rokkar. Esimesena esines J.M.K.E, lava ees oli päris palju noori punkareid ja ma arvasin, et punk on surnud … Noorus ja Jaaguga kohtumine tulid kohe meelde, tema neid laule ju kuulas ja mitte vähe. Siis tuli see Soome onu, aga sellest ma väga ei hoolinud ja läksin kohvikusse teed jooma. Kui J.M.K.E laulis umbes 30 minutit, siis see Soome bänd oli ca 50 minutit ja ma läksin arvestusega, et nad ka 30 minutit laulavad. Seega pidin ikkagi neid kuulama. Väga palju vanu soomlasi oli kuulamas ja näppu viskamas, väga imelik oli vaadata 😀 Lõpuks tuli Vennaskond – taaskord tõeline nostalgia. Areng on ka toimunud, kui vanasti Trubetsky lihtsalt seisis ja laulis oma laulud ära, siis nüüd kõnnib ta laval edasi-tagasi 😀
J.M.K.E ja Vennaskond
Viimasel päeval oli Rasmusel hommikul veel hambaarst – õnneks ühtegi auku ei olnud, kuid hambad olid kehvasti pestud. Sai uue loengu osaliseks ning ostsin ka mingid tabletid, et kui hambad ära pesta ja see tablett katki närida, siis mustad kohad värvuvad roosaks. Tehti korralik hambapesu – nii ilusad puhtad olid, ilus kohe vaadata! Päeval käisime Luccas toitu nautimas ning avastasime, et parmesanil puudus igasugune lõhn ja maitse … Sitsiilias on isegi Lidlis müüdavatel parmesani juustudel lõhn ja maitse olemas. Ei tea, mis juustu nad seal kasutavad. Jätkuvalt on ülimaitsev nende soe šokolaadi fondant – seda nad oskavad jätkuvalt hästi teha! Öö jäi meil täna lühikeseks, kuna AirBaltic ei lennanud eile õhtul mõistlikul ajal, seega pidime täna varem minema, et kohver ära anda. Chek-in´s taheti “rohelisi passe” ning Itaalia deklaratsiooni. Kõik käis väga kiiresti, tänasime tütarlast kiire töö eest ja suundusime turvakontrolli. Seekord oli turva kuidagi väga aeglane, alguses töötas ainult üks värav. Pärast küll kaks, kuid need pildimasinad olid neil superaeglased. Aga ei saa kurta, kõik kokku võttis aega ca 25 minutit, seega jäi meil veel vabalt aega kohvi juua ning saiakest süüa ning teele vett kaasa osta. Riiast saime ka kiirelt minema ning esimest korda sattusime lendama nii, et nägime lennuki aknast ka Suurt Tossutajat. Peale paari tundi kodus olemist on meil kondid taas väga soojad ja soov, et temperatuur võiks ju nüüd ometigi langema hakata. Täna oli sinna 35 kanti, seega suvi kestab veel …
