15.08.2021
Iga aasta on oma näoga ja praegune on erakordselt kuum! Teatavasti mõõdeti siin, meie oma kodu maakonnas Siracusas, mõni aeg tagasi uus EU kuumarekord – 48,8 kraadi. Hetkel ei ole see veel kinnitatud, kuid palav on küll. Meil siin mere ääres on üldiselt alati jahedam ja kraadid üle 40 ei ulatu, kuid nüüd on ka meil peaaegu 41 kraadi ära olnud ning sisemaa poole oli 46 – see oli tõsiselt kuum, kohe nagu ikka väga kuum.
Tol päeval algasid ka massilised põlengud, see oli nimelt 30.07. Meie juures põles üleval tee ääres kõik, mis põleda andis. Õnneks ei kandunud tuli külani, vaid vaibus enne maha. Kui me muidu sõidame paremale poole pöörates Cataniasse, siis seekord nähes, kuidas leegid üle tee käivad, tegime ümberpöörde ja läksime suurema ringiga. Üks noormees juba kutsus tuletõrjet, kuid see oli asjatu vaev. Tol päeval oli ainuüksi Catania piirakonnas 60 tulekahju, millest 15 olid suured. Pärast koju sõites oli ka vasakule pöörangul kõik tee äärest ära põlenud. Lisaks põles mitmes kohas kiirtee ääres ning üks ranna piirkond sai samuti kõvasti kannatata. Kokku põles seal rannapiirkonnas maha 16 maja ja 150 inimest evakueeriti ning lisaks langes tuleroaks üks populaarseimaid peesituskohti. Mu uus telefon pildistab pimedas superhästi, seega ootan nüüd, et ilmad natuke jahedamaks läheksid, et ometi Suurt Tossutajat näeks ja saaks tema etteastetest pilte teha. Need peaksid nüüd eriti ägedad tulema!
Suure kuumuse ja põlengute eest pagesime perega kaheks nädalaks Eestisse. Lend oli 1.08 ja hoidsime pöialt, et see ikka toimuks. Sama nädala esmaspäeval oli näiteks lennujaamas streik, seega midagi ei lennanud. Tundub, et nad mitu korda nädalas ei streigi ja uut ees ootamas ei olnud. Lisaks need õnnetud tulekahjud – 30.07 oli lennujaam 1,5h kinni, et helikopterid ja lennukid saaksid tulekahjusid kustuda. Kuna põles ju otse lennujaama külje all, siis päästjad lendasid otse üle lennuvälja. Lisaks ei tasu ära unustada, et Suur Tossutaja on jätkuvalt superaktiivne ning iial ei või teada, kust poolt tuul puhub, et kas seekord läheb õnneks või mitte. Kõik läks hästi, lennuk lendas ja jõudsime Riia vahemaandumisega ilusasti Eestisse.
Lendamine on jätkuvalt ülimalt piinarikas. Kogu aeg peab jälgima, mida riigid otsustavad. Läti on eriti “tore”, kui Eesti kehtestab reeglid E-P ja info laekub reedel, siis Läti kehtestab reeglid juba kohe ehk laupäevast. Seega otsisin veel siin mõnda kohta, kus saaks vajadusel laupäeva hommikul testi teha, et kindlasti enne pühapäeva hommikut vastus tuleks. Õnneks transiidireisijatele midagi ei muutnud ja kui oled lennukiga ning 24h jooksul edasi lendad ning lennujaamast ei välju, siis mitte midagi peale deklaratsiooni ei nõuta. Deklaratsiooni täitmisel kästakse alaealine enda deklaratsioonile lisada, kuid QR kood tuleb ikka vanema nimega. Catania teenindaja oli meiega natuke hädas, sest Rasmuse nimel seda ei olnud, ma lahkelt lubasin, et võin QR koodiga info sisse lugeda, et seal tegelikult on lapse nimi ka olemas. Õnneks uskus niisama. Tahtis Rasmuse testi ka näha, kuid me ei teinud talle seda. Kuna Riias oli lennujaama transiit ning Eesti välisministeeriumi lehel oli kirjas, et kõik eestlased saavad koju ja olenevalt kust tullakse, tuleb maabudes lihtsalt kohe test teha. Vaktsineeritud inimestelt ei taha keegi midagi, lihtsalt seda nn. “rohelist passi” peab näitama. Kui muidu läheb Catania lennujaamas pagasi ära andmine ca 1 tund, siis nüüd tuleb veel vähemalt 30 min juurde arvestada. Isegi siis kui kolm teenindajat korraga töötavad. Igasuguseid asju mida kontrollida on lihtsalt nii palju! Lisaks ei ole ju inimestel kõik asjad tehtud, mitu tükki saadeti testi tegema ning paljud täitsid neid sihtriigi deklaratsioone. Eesti oma ei küsitudki, mis oli imelik, sest sihtriik oli meil ju Eesti. Ühesõnaga vaesel teenindajapoisil lõpuks käed värisesid, kui ta meie asju lappas, kuid ära ta meid registreeris ja sisse me saime. Olimegi sujuvalt 1,5h chek-in´is. Turvas läks õnneks kähku, mind ja mu asju kontrolliti, ega pommi jälgi pole, tavaliselt satun ma kogu aeg Eestis sellesse kontrolli. Seejärel kiirelt poest ühed veed ning WC ja juba oligi pardale minek. Sealt järjekorrast saadeti ka ühed noored ära ehk ei lastud lennukile, arvatavasti oli “rohelise passi” teema, sest deklaratsioone saab täita ja kohe tuleb vastus. Seega, lennufirmad kontrollivad ikka väga hoolega, et kliendid reegleid jälgiks. Küll ei toimunud mitte mingit kontrolli Riia-Eesti lennul 😀
Eesti tervitas meid päikese, äikese, vihma, tuule, sooja ja külmaga – kõike oli ja kondid said meeldivalt maha jahutatud. Esimese nädala lõpuks sain ka külma, seega olin kaela ja seljahaige. Õnneks olid nii ämma arstikapis kui ka tädil maal imet tegevad kreemid ning sain sellest kangusest üsna ruttu jagu. Olime küll kaks nädalat, aga kõikidega ikka kohtuda ei jõudnud, kui enda jaoks olulised inimesed nägin peaaegu kõik ära 🥰 Lisaks saime käidud kõikide arstide juures, kus oli ette nähtud. Tervised on loodetavasti korras, ma oma testide tulemusi veel ei tea, aga kui need laekuvad, eks siis saab teada 😉
Ihasalus käisime ka – seal on nii palju jälle muutunud. Rannas on vana muul korda tehtud ja suuremaks ehitatud, et paadid saaksid paremini randuda. Nüüd saab suure kivi otsast peakat ka hüpata, me ei hüpanud, kole külm oli ju. Avastasin praegu seda kirjutades, et ma ise ei turninudki suure kivi otsa … Järgmine aasta parandan vea! Käisime vanaemal ka külas. Kui ta muidu ajab kõiki ruttu ära, siis seekord pidas ta lausa tund aega vastu. Nii tubli ja vapper memmeke! Ja me saime värsket lesta – kahel eelmisel päeval oli maal olnud korralik torm ja seega keegi merel ei käinud, kuid tol päeval oli ilm rahulik ja ma sain just äsja püütud lesta süüa. Tädi tegi, meeletult hea oli, lisaks ka värske kartul ning Rasmus pistis nahka kõik tädi Pille kurgid 😀 Vanaema juurest tagasi tulles tuli meiega kaasa üks ülimalt mängulusti täis väga suure ja koheva sabaga kiisu – hiljem selgus, et Suurekivi kass ja nimeks Maru. Vahepeal oli tõesti nii kiire nagu marutuul! Väga armas kiisu oli, Rasmus sai kassiga ka toimetada, mida veel maal käimisest muud tahta 😉 Meri, lest, kasvuhoone kurk ja kass 😀
Oleme EMT familyga kolm veebipidu selle aja jooksul teinud, kui ma Sitsiilias olen olnud. Üks oli küll selline, kui teised olid Jürkal külas ja mina üle veebi, kuid sain siiski osa. Seekord käisime Inxul külas, kes on juba head mitu aastat Raplamaal pesitsenud ja kõvasti aiatöid teinud. Väga ilus suur aed on, lisaks kanad, koer ja kass. Samuti saime ära maitsta tema firmakoogi – brita, maitses tõesti suurepäraselt. Nii tore oli neid kõiki taas üle pika aja silmast silma näha! Mul oli sel päeval esimest päeva kael ja selg haige, seega olen meelega paksemalt riides …
Käisin ära ka uuel, just äsja avatud kruiisilaevade promenaadil. Ilm oli tol päeval suhteliselt sõbralik, seega saime rahulikult uudistada. Kuna päev oli olnud kiire, siis oli lõuna- ja õhtusöök ühekorraga promenaadi restoranis. Teenindajad peavad veel natuke õppima, kuid söögid olid täitsa ok. Kui vähegi võimalik, soovitan promenaadile jalutama minna – eriti kui liinilaevad ja jahid ka ringi sõidavad, siis on väga tore vaatepilt! Mul tuli deja vu Como järvega, seal on ka selline pikk muul, mis üsnagi pikalt järve ulatub.
Tädipoeg sai vahepeal ühe beebi võrra rikkamaks, neil kasvab peres nüüd lisaks Mirtelile ka väike Iiris. Käisime ja vaatasime beebi ka üle. Saime taas hästi süüa – tänud siinkohal pererahvale. Rasmus sai natuke Mirteliga mängida ja mina sain beebit nunnutada. Jaak läks sealt edasi venna juurde Sakku ja meie suundusime koju. Koduteel saime mitu sahmakat paduvihma kaela. Kui esimestel kordadel oli ikka teed ka näha, siis lõpuks oli lihtsalt valge sein ees. Ma ei ole ise pidanud kunagi sellise ilmaga sõitma. Kojamehed rapsisid nagu hullud, teed ei näinud, ülekäigu rajale lähenedes käskisin Rasmusel ka silmi teritada, et ega ometi mõnda inimest kusagil ei ole. Mitmed autod seisid lihtsalt ohutulede vilkudes tee ääres, sest sõitmine oli raskendatud. Mul oli ca 2km vaja ainult sõita, ei andnud alla. Harku järve juures oli vesi umbes põlvini, vaatasin kuidas ees auto sealt basseinist läbi läks ja ainult lootsin, et me ka läbi saame ja auto sinna ära ei upu. Kodu juures läks Rasmus pagasnikust vihmavarju tooma ja oli koheselt kuni aluspüksteni läbimärg. Hoovis oli ka korralik bassein, seega saime jalad ka märjaks. See oli õnneks ka ainus kord, kus nii hullusti jala olles vihma kaela saime. Muidu oli ilm meie vastu helde.
Mina ennast võõraste sulgedega ehtimas – tuttuus beebi Iiris 🥰
Sama päeva õhtul olime kunagise Telia tiimiga kutsutud Kose kanti ühe kolleegi maakoju mõnusasti aega veetma. Paraku jõudis vihm sinna koos meiega, kuid koosviimist see ei seganud ja oli tõeliselt vahva. Kutse saamine oli muidugi ka omaette naljakas lugu. Ühel päeval helistas mulle endine ülemus, et kuule, Sa oled Eestis või, ma vastu, et olen jaaa. Selgus, et üks kolleeg, kes jätkuvalt Telias töötab, kutsus külla. Peale kõne ütlen Jaagule, et huvitav, kuidas see Telias töötav meesterahvas teadis, et ma Eestis olen? Jaak oli 100% veendunud, et Alina ütles. Ma vastu, et nad ei suhtle … Siis Jaak pakkus, et äkki Liina, selle peale ma ütlesin, et nad ei tunnegi teineteist 😀 Lõpuks selgus, et Liina ja see meesterahvas on tiimikaaslased ja tuli jutuks, et olen Eestisse tulemas ning Alina andis täiendava vihje, millal mul võiks aega olla. Nii põhjalik eeltöö ja nii armas, et mind ka kutsuti! See oli üks väga tore koosviibimine. Kiirelt orgunnitud ja kõigile sobis. Ahjaaa, ja sain seal mekkida siiani oma elu parimaid makroone. Küll need olid head!
Me ei olnud käinud ammu loomaias – uus jääkarude pesa oli täitsa nägemata. Jaak ajas omi asju ja me Rasmusega külastasime siis loomaaeda. Üks jääkaru oli isegi kodus ja tegi meile trikke. Lisaks vaatasime üle hülged, ilma nendeta ei saa. Rasmus sai oma laamad ning mina oma leopard ning Jaagule jäädvustasime surikaadid. Väga tore oli see, et nad on vanadest karupuuridest eksponaadi teinud. Mul oli Patarei vangla tunne peal. Päris kitsastes oludes pidid need mõmmid hakkama saama. Nägime ka Mati Kaalu, leopardi puuri juures tarka juttu rääkis, kuulasime natuke pealt ka. Rääkis loomadest toredaid lugusid, seda ta oskab hästi!
Aeg tiiva siruulatust mõõta
Surikaadid
Nagu tellitud oli seekord 13 ja reede, mis juhtumisi oli täditütre sünnipäev, kuid lisaks ka “13 ja reede klubi” kokkusaamise päev. Ühe kunagise EMT tiimiga, kui taas struktuuri muudatus oli ja meid laiali lammutati, leppisime kokku, et hakkame tulevikus regulaarselt kohtuma, et võõraks ei jääks. Sellest tuli kokkulepe, et igal 13 kuupäevaga reedel saame kokku. Vahelduva eduga on see meil isegi üpris hästi õnnestunud. Osad tiimi liikmed on natuke vähem aktiivsemad ja neid pole ammu näinud, kuid enamus siiski tuleb ja juttu jätkub meil alati kauemaks. Seekord juhtusid ka Vanalinnapäevad sellel ajal olema ning kuna õhtu oli ilus, mees oli vennaga sõbra juures saunas ning laps seikles sõpradega Tiskres, siis ei olnud mul koju kiiret. Jalutasin veidi vanalinnas ning läksin kuulasin Raekoja platsil kontserti. Nagu tellitud oli J.M.K.E ja Vennaskond ning mingi Soome bänd, mille Jaak kohe ära tundis, kui ma pilte näitasin. Soome omaaegne kõige kuulsam rokkar. Esimesena esines J.M.K.E, lava ees oli päris palju noori punkareid ja ma arvasin, et punk on surnud … Noorus ja Jaaguga kohtumine tulid kohe meelde, tema neid laule ju kuulas ja mitte vähe. Siis tuli see Soome onu, aga sellest ma väga ei hoolinud ja läksin kohvikusse teed jooma. Kui J.M.K.E laulis umbes 30 minutit, siis see Soome bänd oli ca 50 minutit ja ma läksin arvestusega, et nad ka 30 minutit laulavad. Seega pidin ikkagi neid kuulama. Väga palju vanu soomlasi oli kuulamas ja näppu viskamas, väga imelik oli vaadata 😀 Lõpuks tuli Vennaskond – taaskord tõeline nostalgia. Areng on ka toimunud, kui vanasti Trubetsky lihtsalt seisis ja laulis oma laulud ära, siis nüüd kõnnib ta laval edasi-tagasi 😀
Viimasel päeval oli Rasmusel hommikul veel hambaarst – õnneks ühtegi auku ei olnud, kuid hambad olid kehvasti pestud. Sai uue loengu osaliseks ning ostsin ka mingid tabletid, et kui hambad ära pesta ja see tablett katki närida, siis mustad kohad värvuvad roosaks. Tehti korralik hambapesu – nii ilusad puhtad olid, ilus kohe vaadata! Päeval käisime Luccas toitu nautimas ning avastasime, et parmesanil puudus igasugune lõhn ja maitse … Sitsiilias on isegi Lidlis müüdavatel parmesani juustudel lõhn ja maitse olemas. Ei tea, mis juustu nad seal kasutavad. Jätkuvalt on ülimaitsev nende soe šokolaadi fondant – seda nad oskavad jätkuvalt hästi teha! Öö jäi meil täna lühikeseks, kuna AirBaltic ei lennanud eile õhtul mõistlikul ajal, seega pidime täna varem minema, et kohver ära anda. Chek-in´s taheti “rohelisi passe” ning Itaalia deklaratsiooni. Kõik käis väga kiiresti, tänasime tütarlast kiire töö eest ja suundusime turvakontrolli. Seekord oli turva kuidagi väga aeglane, alguses töötas ainult üks värav. Pärast küll kaks, kuid need pildimasinad olid neil superaeglased. Aga ei saa kurta, kõik kokku võttis aega ca 25 minutit, seega jäi meil veel vabalt aega kohvi juua ning saiakest süüa ning teele vett kaasa osta. Riiast saime ka kiirelt minema ning esimest korda sattusime lendama nii, et nägime lennuki aknast ka Suurt Tossutajat. Peale paari tundi kodus olemist on meil kondid taas väga soojad ja soov, et temperatuur võiks ju nüüd ometigi langema hakata. Täna oli sinna 35 kanti, seega suvi kestab veel …
Püsige terved ja ilusat suve jätku!
