Elagu vananaistesuvi!

21.09.2021

Õigemini tuleb tänada Aafrikat, mis meile oma kuumi Sirocco tuuli teele saadab. Seega oli täitsa värskendav peale nädalast vihmaperioodi taas suvekuuma nautida. Kraadid ulatusid päeval üle 35 ja konditsioneerid said taas peale väikest pausi tööd teha. Kuna see soe jäi ka nädalavahetusele, siis oli juba üsna tühjaks valgunud küla seekord taas rahvast täis. Mere ääres oli samuti harjumatult palju inimesi. Kuid vesi oli jätkuvalt soe ja täiesti läbipaistev! Lisaks oli meeletus koguses kalu, meil tuli täielik déjà-vu paadisõiduga, kus oli tunne nagu oleks National Geographicu filmis. Nii palju oli kalu, tavalisi ja värvilisi, lisaks merisiilid ja krabid. No ülilahe, ma ei ole enne meil siin palju ja nii suuri kalu enne näinud, kevadised beebid on kõik suureks kasvanud. Ma ei ole muidugi meie rannas sügiseti enne nii palju pead pidi vees olnud ka, kui sel laupäeval 😀 Nimelt olid meil lätlased külas ja lõbustasime ennast peamiselt mere põhja uurimisega. Tavaliselt meie pere ju käib ainult ujumas ja viimasel ajal Rasmus ainult suppab ning aeg-ajalt teeb vette hüppeid ka, kuid niisama ujunud ei ole ta juba ammu. Jaak üldiselt on ka pead pidi vees ja uudistab, mis seal põhjas toimub, kuid ma mitte nii palju. Seekord nautisin küll neid vaateid täiega. Nüüdseks on ju ikkagi tegu päevadega, mida me edaspidi enam siin ei veeda, aasta pärast oleme sel ajal tagasi Eestis …

Eilsest on ilm taas sügisele vastav ehk ca 30 kraadi vahelduv pilvitus, peamiselt siiski päikseline, õhtul niiske ning öösel kukub temperatuur taas sinna 23 kanti. Nädalake oli meil ka vihma. 5.09 hommik oli veel täiesti päikseline ja vaikne, kuid peale lõunat jõudis välk-pauk ja vihm kohale. Rasmus sai lõpuks vihma nautida ja sellest mõnusasti läbi liguneda. Seekord andis selline korralik padukas, kus ikka ämbriga tuleb ja jõed tekivad paar päeva oodata. Esimestel päevadel sadas ka, aga mitte nii suures mahus. Peale vihma oli pigem rohkem mustem, kui enne. Kogu tolm, tuhk ja muu sodi pesti palmidelt, puudelt, võsalt ja katuselt teele ning kõik tundus veel räpasem kui enne. Kuid peale korralikku padukat, mis kõik puhtaks pesi, on palju parem. Me ei ole eelnevatel aastatel üldse seda vihma nii pikisilmi oodanud, kui seekord. Sest tõesti, me ei suutnudki meenutada, millal viimati sadas – oli see juuni alguses või hoopis millalgi mais … Lõpuks kukkus öine temperatuur juba 20 kanti ja alla selle, seega hommikuks oli külm ja tekkis juba tunne, et peab pleedi või teki peale otsima või kütte sisse lülitama 😀 Ühe öö magasimegi katteteki all, sest külm oli. Ma nüüd paraku enam ei mäleta, kas see oli 6.09 või 9.09 aga igatahes esimene lumi on Suure Tossutaja otsas sel aastal ära olnud. Erakordselt vara ma ütleks, aga meil oli lumi enne kui Eestis 😉 Ma ise seda ei näinud, ma tegin küll pilte sel päeval, aga pildilt ei tuvasta, kas tegu on pilve või lumega. Kuna Jaak viis Rasmuse kooli, siis lähedalt oli näha, kuidas mäe tipp oli lumest valge … Päeval järgi minnes oli mägi pilve sees ja ma ei näinud mitte midagi 🙁 Õnneks tuli soe tagasi olukord normaliseerus. Kuigi see vahepealne hetkeline külm ja vihm olid päris mõnus. Ma loodan, et see päris sügis koos pikemate vihma perioodide ja jahedamate ilmadega ikkagi niipea veel ei saabu. Päike ja soe on ikka palju, kohe ikka palju kordi mõnusam 🌞

Hommikused kurjad pilved 7.09

Hekist on hästi näha, kuidas vahepeal oli põud ja kuidas hakkas vohama, kui Jaak juua andis ja vihm ka nädala kastis. Jaak on seda korra juba püganud, kippus kohe vohama, nii kui vett sai. Minu tomatid ja kurgid olid sel aastal väga väetid. Eestist tagasi tulles korjasin küll suure koguse suuri ülekasvanud kurke kokku. Maitsesid üsna magusalt, lihtsalt koor oli kõva. Tõmbasin kurgid pühapäeval välja ka, pahatahtlikud sipelgad olid oma satikad mu kurgilehtedele sisse kolinud ja need vähesedki kurgid, mis olid tulemas, tõmbusid kollaseks. Eestist tagasi jõudes ja aeda üle kontrollides, vaatasime, et tomateid ei ole maha kukkunud või kusagil vedelemas. Jaak arvas, et keegi on raksus käinud, mis kõlas natuke kahtlaselt, et miks siis kurke ei võetud. Ühel õhtul terrassil istudes, kui Grete ja Andri veel külas olid ning oli õues oli veel suhteliselt valge, nägime ära, kes me tomatitega maiustas. Rotid olid meie potipõllumajanduse avastanud! Nagu appi, misasja! Fui! Nägimegi, kuidas nad mööda tomatitaime alla ronisid ja tomatit sööma asusid. Sihukesed varganäod toimetasid meil! Õnneks, tõesti õnneks, ei kolinud ükski neist meie aeda elama, aga rõve oli ikkagi. Hakkasin tomateid varem ära korjama ja toas küpsesid järgi. Kuna ma enam-vähem kõik punetavad ära korjasin, siis sõid nad rohelisi aga need vist ei maitsenud eriti ja mingi hetk ei olnud ükski tomat enam hambajälgedega. Igatahes väga ebameeldiv avastus. Ega tomateid eriti peale enam ei tule ka, see aasta pole eriti hea aasta millegi kasvatamiseks, seda räägivad ka kohalikud aednikud, seega ma ei ole ainus, kellel saaki eriti ei olnud. See-eest kasvavad mu roosid ilusti, õitsevad uut ringi ning hibiskus, mu lemmik värvi õitega, on õisi paksult täis!

Rasmus läheb igal tuulevaiksel hommikul väga raske südamega kooli. Ta palju parema meelega läheks hoopis suppama. Mul on muidugi närvid täitsa katki, kui ta sellega sõitma läheb. Erinevalt minust, kes ma sõuan lahe sopis edasi-tagasi, on temal ju vaja avastama minna. Milleks see supilaud siis ostetud sai, ikka selleks, et kaljude taha uudistama minna. Emmmm, noup, ma üldse nii ei arva. Kui aus olla, siis esimesel korral me käisimegi kahekesi ja ta sõudiski üsna kaugele ja sel hetkel ma ei muretsenud ega midagi. No ja kui ma sellest Jaagule rääkisin ja tema oma hoovuste jutuga tuli, siis kukkus mu süda küll saapasäärde ja nüüd olen ma alati täiesti endast väljas, kui ta silmapiirilt ära kaob … Õnneks, siis kui on natuke tuulisem, ta väga ei kipu kaugele minema. Peegelsileda veega nagu reedel ja laupäeval oli, siis ta seikles küll maeiteakuhu, Cataniasse äkki. Käis ja vaatas mõlemad kalju tagused üle ja oli üsna pikalt mu silmist kadunud. Ühel päeval läksime ka tagumisse randa, et seal ka proovida, kuidas supata on. Mulle endale tundub seal rohkem avaram ja mõnusam edasi-tagasi sõita, kuid Rasmus teatas selle peale, et seal on igav 😀 Muidugi, ei saa ju kalju taha ema-isa silma eest ära sõita …

Tagumist randa testimas … Rasmus on platvormi ja meres oleva kivi umbestäpselt keskel meres

Olen natuke oma telefoni fotokaga nüüd “mänginud” ja proovinud erinevaid võtteid teha. Grete tegi mulle ISO kohta väikese lühikoolituse ka ja kui nad siin olid, siis juhtus taas olema see “punase” täiskuu öö. Lisaks tegi Suur Tossutaja ka väikese purtsu. Kusjuures Grete ja Andri läksid sellele järgneval päeval Etna otsa 😉 Sain mõlemad nähtused pildistatud ka. Küll ootan, et Suur Tossutaja nüüd ühe korraliku tulejoa taevasse saadaks ja soovitavalt siis, kui ma üleval olen ja seda jäädvustada saaksin. Täna oli ta ka ühe korraliku tossupilve välja pursanud, kuid ma paraku ei näinud seda …

Kui hoolega vaadata, siis kuul oleks justkui nägu … 23.08
Suur Tossutaja ja värske laava 29.08
Ta pahutses juba päeval … 29.08
Tänane varahommikune kuu 21.09 kl 6:00 Päris äge mu arust!

Püsige terved ja ilusat algavat sügist!

Ikka ja uuesti – Cavagrande del Cassibile ning aerusurf

06.09.2021

Lapsele antud lubadus sai ka sel aastal täidetud ning Cavagrande del Cassibile üle vaadatud. Seekord oli meid kohe rohkem, lisaks Gretele ja Andrile olid ka lätlased kambas. Väga hea, et nad ka tulid, lastel oli kohe kümme korda lõbusam. Jānis on ka õnneks veeloom ja hüppas ning kargas koos lastega äärte pealt vette. Tegime sel aastal samamoodi nagu eelmisel aastal Liinaga käies, et läksime pealelõunasel ajal, kui päike enam nii kuum ei ole. Alla oli suhteliselt lust ja rõõm minna, kuid vastu tulevaid hingeldavaid ja näost punaseid inimesi oli suhteliselt valus vaadata ning kurbusega nentida, et ennast ootab sama saatus ees … Suuremad lapsed panid ees ajama, Jaak püüdis nad üsna ruttu kinni ja käskis teha joogipause. Rasmus oli juba üsna pikalt vette hüppeid harrastanud, kui ma lõpuks alla jõudsin. Läti tüdrukud olid korralikud ja ootasid oma vanemaid järgi, et siis ka lõpuks vette saada.

Ikka veel on need järved nii kaugel …

Kuna me käisime reedel, siis rahvast oli üsna korralikult, minu arust … Kuigi Elīna sõnul peaaegu inimesi ei olnudki. Nad olid eelmine aasta käinud juulis nädalavahetusel ja siis polnud all ruumi kõndidagi, inimesed olid tihedalt üksteise kõrval pikutamas. Seekord nad nautisid, sai ringi liikuda ja harrastada vettehüppeid. Ma unustasin me ujumispapud maha, nendega on mugavam seal liikuda, aga saime paljajalu ka hakkama, kuid papudega oleks mugavam olnud. Rasmus sai südamest hüpata ja ujuda, nagu kohe ikka väga südamest. Ma tükk aega mõtlesin, kas lähen vette või mitte, sest eelmiste aastatel on vesi suhteliselt külm olnud. Kuid kui kõik ütlesid, et on mõnusalt soe, siis ma ka ikkagi lõpuks proovisin järgi. Ja ohh seda rõõmu, vesi oligi soe! Muidugi mitte nii soe, kui meil merevesi, kuid täiesti ujutav ning nauditav. Nägin seekord ka ühte topless neiut. Esimest korda nägin sel aastal ühte Scala dei Turchi juures, kuid muidu me neid kohanud ei ole. Elīna ütles, et nad on päris palju neid näinud. Nojahh, me ei ole eriti ju teistes randades käinud ka, kui ainult enda omas ja siin neid ei ole.

Olime seekord vähemalt tund aega järvede ääres, enne kui tagasi üles vantsima hakkasime. Selleks ajaks olid enamus inimesi juba ära ka läinud ja alla ei tulnud enam kedagi. Seega ei olnud tee peal erilist liiklust, sai rahulikult omas tempos kulgeda. Suuremad lapsed ja Jaak läksid oma teed. Ma alustasin teekonda üles koos Elīna, Jānise ja nende noorema piigaga, ühel hetkel liikusin neil eest ära. Mõne aja pärast sain lastega kokku. Jaak oli jätnud Rasmusele pudeli vett ja ise edasi läinud. Rasmus ja keskmine Läti tüdruk liikusid edasi, ma jätkasin teekonda koos vanema piigaga. Tegime mitu joogi- ja puhkepausi, tal ei olnud ikka üldse jaksu enam … Mõne aja pärast kuulsime, kuidas kõige pisem meid hüüdis, et me neid ka ootaks 😀 Nad olid meile järgi jõudnud. Jätsin suurema piiga oma vanemaid ootama ja jätkasin vapralt oma teekonda. No ei olnud see üles minek üldse mitte kergem. Võiks ju olla, ikkagi kolmas kord juba! Lõpuks ühinesin üleval väsinud seltskonnaga, Jaak oli jõudnud juba taastuda, teised veel ähkisid ja puhkisid ning pühkisid higi 😀 Mõne aja pärast saabusid ka teised. Jānis koos pisemaga jõuds enne, väga tore oli vaadata, kuidas Jānis piigat tee peal suunas. Piiga kippus kuidagi kreeni liikuma ja Jānis aina suunas teda jälle otseks, seda oli väga naljakas jälgida! Sel õhtul jäi köögiterrassi õhtu meil kuidagi väga lühikeseks ja enneolematult vara läksid kõik magama, ei tea küll miks?! 😀

SUP-laua saamise lugu. Jaak on viimased kaks aastat rääkinud, et ostame SUP-laua, hea rahuliku ilmaga merele kulgema minna. Lisaks alternatiiv päris surfamisele, et kui tuult ei ole, siis saab vähemalt merele. Me Rasmusega ei ole eriti vedu võtnud, kuid nüüd enne Eestisse tulekut nägi Rasmus rannas lapsi SUP-lauaga sõitmas ja hullamas. Neid natuke vaadanud teatas ta, et ta tahaks ka endale seda asja, mis neil lastelgi on. Ma selle peale ütlesin, et see ongi SUP-laud ju. Ta oleks nagu esimest korda elus seda näinud, kuigi me mõned aastad tagasi surfilaagris sõitsime sellega ja talle juba siis see meeldis. Mõni aeg tagasi Jaak selle tellis, saime kätte juba siis kui külalised olid, kuid paraku oli pump transpordi käigus katki läinud ja ootasime uut pumpa. Pood saatis lihtsalt uue asemele. See on neist väga armas. Pump käes, laud korralikult täis pumbatud ja mis muud kui merre. Seda on suhteliselt tüütu tassida, eriti meil Rasmusega, sest meil pole eriti pikad käed. Jaagul läheb asi libedamalt. Rasmus on nüüd viimased hommikud enne kukke ja koitu üleval, et saaks ruttu merre. Täna muidugi ei vedanud, tuul on lahte sisse ning lõpuks ometi üle kolme kuu sadas vihma. Eile sadas natuke ka, kuid täna ikka tuli nagu ämbrist, vähemalt kaks raksu. Me ei ole enne vihma niiviisi oodanud, kui praegu. Tolm, mustus ja kuivus olid juba üsna tüütud. Nüüd vähemalt õhk klaar ja natuke puhtam samuti. Rasmus on täna muidugi terve päeva “nõidunud”, et tuul ära läheks, kuid tundub, et täna jääb suppamine ehk aerusurf vahele. Mulle ka meeldis supata, kuid praegu mul see kuidagi ei õnnestu. Peaks vist rohkem harjutama. See-eest on Rasmusel asi käpas ja sõidutab mindki 😉

Ikka võimalikult kaugele, et mul närvid rohkem krussis oleks 😀
Issiga veel kaugemale – seal kaugel-kaugel on üks täpp – vesijalgattast natuke paremal ja kaugel merel … see seal mu pere, tsillimas …
Leia pildilt krabi 😉 Teisi oodates harjutasin kaldal pildistamist …

Homsest hakkab taas tavaelu rutiin, koolimaja sai ajutise elektrilahenduse ja lapsed on taas füüsiliselt koolis kohal. Oi, kuidas Rasmus ei taha kooli minna 😀 Tuleb ainult loota, et ilmad paranevad ja peale kooli saab minna merele uut hobi harrastama.

Ilusat sügist ning püsige terved!

Söömine on ainus tegevus, mis toidab

01.09.2021

Saigi läbi, kümme päeva meeldivat seltskonda sai otsa 🙁 Grete ja Andri suundusid järgmistele seiklustele. Jääme neid igatsema!

Üks tõeliselt mõnus hommikusöök

Tore, kui külla satuvad inimesed, kellele meeldib süüa teha! Ülemisel pildil on Grete tehtud banaanikeeks ja toormaasikamoos. Maasikad andis puuviljapoiss Gretele kingiks. Löök alla poole vööd oli see hetk, kui puuviljapoiss küsis Grete kohta, et kas ta on mu tütar 😲 Nagu misasja!? Mina nii nooruslik 😀 Grete muidugi teatas selle peale, et teda on arvatud ka 9kl õpilaseks, seega võta nüüd kinni, mida poiss mõtles. Grete arvas, et ta võib siis natuke aega ju 15 olla 😀

Puuviljapoisi auto ja kingiks saadud maasikad

Head toitu hindame me kõik ja Grete ning Andriga saime päris toredaid toiduelamusi nautida. Tahtsin nad viia Augusta Agriturismosse sööma, kuid sealt ei saanudki ma oma e-kirjale vastust. Ma ju tean, et itaallased on helistajad ja WhatsAppijad, mitte e-kirja kirjutajad, eks järgmisel korral proovin kõnega. Kuna sinna ei saanud, siis läksime teise kohta, kus ma nn. “meeleheitel koduperenaistega” korra juba käisin. Kuna ma seal olen juba seda nn. testmenüüd söönud, siis proovisime à la carte menüüd. Paraku juhtus nii, et saime ainult pizzat tellida. Ma kirjutasin ju küll (WhatsAppi) ja küsisin, kas neil à la carte menüü ka on, selle peale vastati jah on. Õnneks sai Grete ikkagi midagi muud ka tellida, kuna ta jahutooteid tervislikel põhjustel ei saa süüa. Jalutasime natuke farmis ringi ja uudistasime loomi. Laud oli broneeritud kella 19:30-ks, kuid enne 20:00 keegi meid teenindama ei hakanud. See koht on huvitav – ükski teenindaja inglise keelt ei räägi, aga omanik küll. Omanik on vanem naisterahvas, kes meid näiteks koos oma lapselapsega teenindas – beebi oli süles ja käis meiega rääkimas. Väga armas oli igatahes. Sõime seekord siis pizzat ja sellist sorti, millele ei olnud tomatipastat. Maitses täiesti teistmoodi, kuid hästi. Ma võtsin hobuselihaga, paraku oli see hakkliha kujul. Andri võttis pistaatsiakreemi ja -pähklitega ning see maitses küll hirmus hästi! Jaak võttis natuke teravama vorstiga versiooni, kuna mulle terav ei maitse, siis ma sellest eriti ei hoolinudki 😉 Meeletud maitseelamust me ei saanud, kuid huvitav oli ikkagi 🙂

Kõnnivad päikeseloojangusse
Rahvas vaikselt koguneb

Külalistel oli kindel soov meid tänutäheks Michelini ühe tärni restorani sööma viia, kuid paraku selgus, et sinna ei olegi nii lihtne kohti saada, eriti kui kaks päeva enne broneerima hakata 😀 Seega leppisime hoopis Michelini soovitusega ja ühtlasi oli seda kohta ka Jaagu töökaaslane soovitanud, seega lõpuks saime sinna sööma minna. Restoran asub Catanias ja nimeks Km.0 … Umm, jap, nõus nimi on imelik … Võtsime 7-käigulise üllatusmenüü ning teised võtsin veinid ka kõrvale. Ma pidin leppima paraku veega, sest alkoholivabasid jooke nad ei teinud ning alternatiiviks oli coca-cola … Toidud olid väga, suisa ülimaitsvad! Nautisime mõnuga ja olime üsna pikalt, Rasmus jõudis mitu korda uurida, millal me koju jõuame. Nüüd on aeg söögipiltide jaoks!

Seitse – magustoiduvalik

Toitudest oli kõige igavam veiseliha kartulipudruga – väga maitsev oli küll, kuid igav. Huvitav oli pasta merisiilikastmes, mis maitses natuke muda ja soola seguselt. Pärast uurides selgus, et nad kasutasid kogu sisu, mis tähendab, et see maitsebki selliselt. Gurmees kasutatakse muidu ainult merisiili marja, mis maitseb puhtalt ja pigem magusalt. Tõeline üllatus oli aga magustoidu valikus mereveega maitsestatud jäätis! See oligi soolane, nagu päriselt ja maitses nagu meie merevesi! Tõeliselt omapärane maitseelamus. Koos šokolaadimuffiniga maitses see imeliselt. Minu jaoks oli jäätis kuni lõpuni väga soolane, kuid teised ütlesid, et neil oli pärast küll magus maitse suus, ka ilma selle koogikeseta. Teenindus oli viisakas, koht oli väike ja lõpuks olid kõik lauad täis. Aitäh külalistele, tõeliselt toreda maitseelamuse eest!

See ei ole veel kõik. Ühel päeva tegime koduseid burgereid. Me teeme neid ise ka, aga pihvid ostame siiski poest. USA omas on täitsa head veiseliha pihvid. Ega ise ka neid raske teha ei ole, Andri ju tegi, ma piilusin, kuid siin on pigem mu laiskus ja mugavus mängus. Kuna Grete valget jahu tarbida ei saa, võttis ta Eestist tatrajahu kaasa, ta muidugi leidis Decost ka selle üles. Kui tarbid, siis oskad ka paremini otsida. Toortatra leidis ta ka, hirmkalli, kuid siiski on olemas. Seega tema tegi omale tatrakukli, et saaks ka ikka burgerit pugida. Lisaks tegi ta ise ka burgerikastme ja majoneesi tegi ka. Peaks ka ise tegema hakkama, üldse pole ju keeruline …

Viimaseks õhtuks jäi loomulikult pizza! Tundus, et me külalistele see meeldis ja kohe väga! Grete tegi isegi ühe pizzapõhja endale veel juurde. Minul õnnestus taigen ka seekord ideaalselt, kohe sõtkudes oli õige tunne ja kuju, käte külge ei jäänud kinni ning kerkis ka imeliselt. Servad tulid ilusad ja maitses ka väga hästi. Seekord oli küll kõik nii nagu peab!

Palju rahvast ja palju pizzat!

Elagu söök! Ja jook ka 😉 Lisaks olid meid igal õhtul rikkalik snäkilaud ja lõputus koguses veini … Jaagul olid vähemalt kaaslased, kellega sai õhtul veini juua. Külalised on toredad ja ootame rõõmuga!

Püsige terved ja ilusat alanud tarkusekuud!