01.09.2021
Saigi läbi, kümme päeva meeldivat seltskonda sai otsa 🙁 Grete ja Andri suundusid järgmistele seiklustele. Jääme neid igatsema!
Tore, kui külla satuvad inimesed, kellele meeldib süüa teha! Ülemisel pildil on Grete tehtud banaanikeeks ja toormaasikamoos. Maasikad andis puuviljapoiss Gretele kingiks. Löök alla poole vööd oli see hetk, kui puuviljapoiss küsis Grete kohta, et kas ta on mu tütar 😲 Nagu misasja!? Mina nii nooruslik 😀 Grete muidugi teatas selle peale, et teda on arvatud ka 9kl õpilaseks, seega võta nüüd kinni, mida poiss mõtles. Grete arvas, et ta võib siis natuke aega ju 15 olla 😀
Head toitu hindame me kõik ja Grete ning Andriga saime päris toredaid toiduelamusi nautida. Tahtsin nad viia Augusta Agriturismosse sööma, kuid sealt ei saanudki ma oma e-kirjale vastust. Ma ju tean, et itaallased on helistajad ja WhatsAppijad, mitte e-kirja kirjutajad, eks järgmisel korral proovin kõnega. Kuna sinna ei saanud, siis läksime teise kohta, kus ma nn. “meeleheitel koduperenaistega” korra juba käisin. Kuna ma seal olen juba seda nn. testmenüüd söönud, siis proovisime à la carte menüüd. Paraku juhtus nii, et saime ainult pizzat tellida. Ma kirjutasin ju küll (WhatsAppi) ja küsisin, kas neil à la carte menüü ka on, selle peale vastati jah on. Õnneks sai Grete ikkagi midagi muud ka tellida, kuna ta jahutooteid tervislikel põhjustel ei saa süüa. Jalutasime natuke farmis ringi ja uudistasime loomi. Laud oli broneeritud kella 19:30-ks, kuid enne 20:00 keegi meid teenindama ei hakanud. See koht on huvitav – ükski teenindaja inglise keelt ei räägi, aga omanik küll. Omanik on vanem naisterahvas, kes meid näiteks koos oma lapselapsega teenindas – beebi oli süles ja käis meiega rääkimas. Väga armas oli igatahes. Sõime seekord siis pizzat ja sellist sorti, millele ei olnud tomatipastat. Maitses täiesti teistmoodi, kuid hästi. Ma võtsin hobuselihaga, paraku oli see hakkliha kujul. Andri võttis pistaatsiakreemi ja -pähklitega ning see maitses küll hirmus hästi! Jaak võttis natuke teravama vorstiga versiooni, kuna mulle terav ei maitse, siis ma sellest eriti ei hoolinudki 😉 Meeletud maitseelamust me ei saanud, kuid huvitav oli ikkagi 🙂
Külalistel oli kindel soov meid tänutäheks Michelini ühe tärni restorani sööma viia, kuid paraku selgus, et sinna ei olegi nii lihtne kohti saada, eriti kui kaks päeva enne broneerima hakata 😀 Seega leppisime hoopis Michelini soovitusega ja ühtlasi oli seda kohta ka Jaagu töökaaslane soovitanud, seega lõpuks saime sinna sööma minna. Restoran asub Catanias ja nimeks Km.0 … Umm, jap, nõus nimi on imelik … Võtsime 7-käigulise üllatusmenüü ning teised võtsin veinid ka kõrvale. Ma pidin leppima paraku veega, sest alkoholivabasid jooke nad ei teinud ning alternatiiviks oli coca-cola … Toidud olid väga, suisa ülimaitsvad! Nautisime mõnuga ja olime üsna pikalt, Rasmus jõudis mitu korda uurida, millal me koju jõuame. Nüüd on aeg söögipiltide jaoks!
Neljas – pasta merisiili kastmes
Kuues – veiseliha pistaatsia pähkli ja kartulipüreega
Toitudest oli kõige igavam veiseliha kartulipudruga – väga maitsev oli küll, kuid igav. Huvitav oli pasta merisiilikastmes, mis maitses natuke muda ja soola seguselt. Pärast uurides selgus, et nad kasutasid kogu sisu, mis tähendab, et see maitsebki selliselt. Gurmees kasutatakse muidu ainult merisiili marja, mis maitseb puhtalt ja pigem magusalt. Tõeline üllatus oli aga magustoidu valikus mereveega maitsestatud jäätis! See oligi soolane, nagu päriselt ja maitses nagu meie merevesi! Tõeliselt omapärane maitseelamus. Koos šokolaadimuffiniga maitses see imeliselt. Minu jaoks oli jäätis kuni lõpuni väga soolane, kuid teised ütlesid, et neil oli pärast küll magus maitse suus, ka ilma selle koogikeseta. Teenindus oli viisakas, koht oli väike ja lõpuks olid kõik lauad täis. Aitäh külalistele, tõeliselt toreda maitseelamuse eest!
See ei ole veel kõik. Ühel päeva tegime koduseid burgereid. Me teeme neid ise ka, aga pihvid ostame siiski poest. USA omas on täitsa head veiseliha pihvid. Ega ise ka neid raske teha ei ole, Andri ju tegi, ma piilusin, kuid siin on pigem mu laiskus ja mugavus mängus. Kuna Grete valget jahu tarbida ei saa, võttis ta Eestist tatrajahu kaasa, ta muidugi leidis Decost ka selle üles. Kui tarbid, siis oskad ka paremini otsida. Toortatra leidis ta ka, hirmkalli, kuid siiski on olemas. Seega tema tegi omale tatrakukli, et saaks ka ikka burgerit pugida. Lisaks tegi ta ise ka burgerikastme ja majoneesi tegi ka. Peaks ka ise tegema hakkama, üldse pole ju keeruline …
Viimaseks õhtuks jäi loomulikult pizza! Tundus, et me külalistele see meeldis ja kohe väga! Grete tegi isegi ühe pizzapõhja endale veel juurde. Minul õnnestus taigen ka seekord ideaalselt, kohe sõtkudes oli õige tunne ja kuju, käte külge ei jäänud kinni ning kerkis ka imeliselt. Servad tulid ilusad ja maitses ka väga hästi. Seekord oli küll kõik nii nagu peab!
Elagu söök! Ja jook ka 😉 Lisaks olid meid igal õhtul rikkalik snäkilaud ja lõputus koguses veini … Jaagul olid vähemalt kaaslased, kellega sai õhtul veini juua. Külalised on toredad ja ootame rõõmuga!
Püsige terved ja ilusat alanud tarkusekuud!
