21.09.2021
Õigemini tuleb tänada Aafrikat, mis meile oma kuumi Sirocco tuuli teele saadab. Seega oli täitsa värskendav peale nädalast vihmaperioodi taas suvekuuma nautida. Kraadid ulatusid päeval üle 35 ja konditsioneerid said taas peale väikest pausi tööd teha. Kuna see soe jäi ka nädalavahetusele, siis oli juba üsna tühjaks valgunud küla seekord taas rahvast täis. Mere ääres oli samuti harjumatult palju inimesi. Kuid vesi oli jätkuvalt soe ja täiesti läbipaistev! Lisaks oli meeletus koguses kalu, meil tuli täielik déjà-vu paadisõiduga, kus oli tunne nagu oleks National Geographicu filmis. Nii palju oli kalu, tavalisi ja värvilisi, lisaks merisiilid ja krabid. No ülilahe, ma ei ole enne meil siin palju ja nii suuri kalu enne näinud, kevadised beebid on kõik suureks kasvanud. Ma ei ole muidugi meie rannas sügiseti enne nii palju pead pidi vees olnud ka, kui sel laupäeval 😀 Nimelt olid meil lätlased külas ja lõbustasime ennast peamiselt mere põhja uurimisega. Tavaliselt meie pere ju käib ainult ujumas ja viimasel ajal Rasmus ainult suppab ning aeg-ajalt teeb vette hüppeid ka, kuid niisama ujunud ei ole ta juba ammu. Jaak üldiselt on ka pead pidi vees ja uudistab, mis seal põhjas toimub, kuid ma mitte nii palju. Seekord nautisin küll neid vaateid täiega. Nüüdseks on ju ikkagi tegu päevadega, mida me edaspidi enam siin ei veeda, aasta pärast oleme sel ajal tagasi Eestis …
Eilsest on ilm taas sügisele vastav ehk ca 30 kraadi vahelduv pilvitus, peamiselt siiski päikseline, õhtul niiske ning öösel kukub temperatuur taas sinna 23 kanti. Nädalake oli meil ka vihma. 5.09 hommik oli veel täiesti päikseline ja vaikne, kuid peale lõunat jõudis välk-pauk ja vihm kohale. Rasmus sai lõpuks vihma nautida ja sellest mõnusasti läbi liguneda. Seekord andis selline korralik padukas, kus ikka ämbriga tuleb ja jõed tekivad paar päeva oodata. Esimestel päevadel sadas ka, aga mitte nii suures mahus. Peale vihma oli pigem rohkem mustem, kui enne. Kogu tolm, tuhk ja muu sodi pesti palmidelt, puudelt, võsalt ja katuselt teele ning kõik tundus veel räpasem kui enne. Kuid peale korralikku padukat, mis kõik puhtaks pesi, on palju parem. Me ei ole eelnevatel aastatel üldse seda vihma nii pikisilmi oodanud, kui seekord. Sest tõesti, me ei suutnudki meenutada, millal viimati sadas – oli see juuni alguses või hoopis millalgi mais … Lõpuks kukkus öine temperatuur juba 20 kanti ja alla selle, seega hommikuks oli külm ja tekkis juba tunne, et peab pleedi või teki peale otsima või kütte sisse lülitama 😀 Ühe öö magasimegi katteteki all, sest külm oli. Ma nüüd paraku enam ei mäleta, kas see oli 6.09 või 9.09 aga igatahes esimene lumi on Suure Tossutaja otsas sel aastal ära olnud. Erakordselt vara ma ütleks, aga meil oli lumi enne kui Eestis 😉 Ma ise seda ei näinud, ma tegin küll pilte sel päeval, aga pildilt ei tuvasta, kas tegu on pilve või lumega. Kuna Jaak viis Rasmuse kooli, siis lähedalt oli näha, kuidas mäe tipp oli lumest valge … Päeval järgi minnes oli mägi pilve sees ja ma ei näinud mitte midagi 🙁 Õnneks tuli soe tagasi olukord normaliseerus. Kuigi see vahepealne hetkeline külm ja vihm olid päris mõnus. Ma loodan, et see päris sügis koos pikemate vihma perioodide ja jahedamate ilmadega ikkagi niipea veel ei saabu. Päike ja soe on ikka palju, kohe ikka palju kordi mõnusam 🌞
Videost võetud kaader, kui välku püüdsin. 7.09 kl 6:00
Hekist on hästi näha, kuidas vahepeal oli põud ja kuidas hakkas vohama, kui Jaak juua andis ja vihm ka nädala kastis. Jaak on seda korra juba püganud, kippus kohe vohama, nii kui vett sai. Minu tomatid ja kurgid olid sel aastal väga väetid. Eestist tagasi tulles korjasin küll suure koguse suuri ülekasvanud kurke kokku. Maitsesid üsna magusalt, lihtsalt koor oli kõva. Tõmbasin kurgid pühapäeval välja ka, pahatahtlikud sipelgad olid oma satikad mu kurgilehtedele sisse kolinud ja need vähesedki kurgid, mis olid tulemas, tõmbusid kollaseks. Eestist tagasi jõudes ja aeda üle kontrollides, vaatasime, et tomateid ei ole maha kukkunud või kusagil vedelemas. Jaak arvas, et keegi on raksus käinud, mis kõlas natuke kahtlaselt, et miks siis kurke ei võetud. Ühel õhtul terrassil istudes, kui Grete ja Andri veel külas olid ning oli õues oli veel suhteliselt valge, nägime ära, kes me tomatitega maiustas. Rotid olid meie potipõllumajanduse avastanud! Nagu appi, misasja! Fui! Nägimegi, kuidas nad mööda tomatitaime alla ronisid ja tomatit sööma asusid. Sihukesed varganäod toimetasid meil! Õnneks, tõesti õnneks, ei kolinud ükski neist meie aeda elama, aga rõve oli ikkagi. Hakkasin tomateid varem ära korjama ja toas küpsesid järgi. Kuna ma enam-vähem kõik punetavad ära korjasin, siis sõid nad rohelisi aga need vist ei maitsenud eriti ja mingi hetk ei olnud ükski tomat enam hambajälgedega. Igatahes väga ebameeldiv avastus. Ega tomateid eriti peale enam ei tule ka, see aasta pole eriti hea aasta millegi kasvatamiseks, seda räägivad ka kohalikud aednikud, seega ma ei ole ainus, kellel saaki eriti ei olnud. See-eest kasvavad mu roosid ilusti, õitsevad uut ringi ning hibiskus, mu lemmik värvi õitega, on õisi paksult täis!
Minu lemmikõitega hibiskus 🥰
Rasmus läheb igal tuulevaiksel hommikul väga raske südamega kooli. Ta palju parema meelega läheks hoopis suppama. Mul on muidugi närvid täitsa katki, kui ta sellega sõitma läheb. Erinevalt minust, kes ma sõuan lahe sopis edasi-tagasi, on temal ju vaja avastama minna. Milleks see supilaud siis ostetud sai, ikka selleks, et kaljude taha uudistama minna. Emmmm, noup, ma üldse nii ei arva. Kui aus olla, siis esimesel korral me käisimegi kahekesi ja ta sõudiski üsna kaugele ja sel hetkel ma ei muretsenud ega midagi. No ja kui ma sellest Jaagule rääkisin ja tema oma hoovuste jutuga tuli, siis kukkus mu süda küll saapasäärde ja nüüd olen ma alati täiesti endast väljas, kui ta silmapiirilt ära kaob … Õnneks, siis kui on natuke tuulisem, ta väga ei kipu kaugele minema. Peegelsileda veega nagu reedel ja laupäeval oli, siis ta seikles küll maeiteakuhu, Cataniasse äkki. Käis ja vaatas mõlemad kalju tagused üle ja oli üsna pikalt mu silmist kadunud. Ühel päeval läksime ka tagumisse randa, et seal ka proovida, kuidas supata on. Mulle endale tundub seal rohkem avaram ja mõnusam edasi-tagasi sõita, kuid Rasmus teatas selle peale, et seal on igav 😀 Muidugi, ei saa ju kalju taha ema-isa silma eest ära sõita …
Olen natuke oma telefoni fotokaga nüüd “mänginud” ja proovinud erinevaid võtteid teha. Grete tegi mulle ISO kohta väikese lühikoolituse ka ja kui nad siin olid, siis juhtus taas olema see “punase” täiskuu öö. Lisaks tegi Suur Tossutaja ka väikese purtsu. Kusjuures Grete ja Andri läksid sellele järgneval päeval Etna otsa 😉 Sain mõlemad nähtused pildistatud ka. Küll ootan, et Suur Tossutaja nüüd ühe korraliku tulejoa taevasse saadaks ja soovitavalt siis, kui ma üleval olen ja seda jäädvustada saaksin. Täna oli ta ka ühe korraliku tossupilve välja pursanud, kuid ma paraku ei näinud seda …
Püsige terved ja ilusat algavat sügist!
