October 2021 – Sitsiilias

Ilm on hukas!

28.10.2021

Koolivaheaja puhul saabus sel aastal siia päris mitu eestlast. Näiteks üks mu endine kolleeg oma sõpradega, kursuseõde perega ja Jaagu vend oma perega. Ma muidugi pidin neile kõigile ära mainima, et selleks, et nad ennast Sitsiilias võimalikult koduselt tunneksid, võtsid nad Eesti ilma kaasa, et selle oleks nad küll maha võinud jätta! Nad ise muidugi leiavad, et ilmal ei ole ju häda midagi, see et sajab ja kole tuul on, nii ongi normaalne ja 20 kraadi on ju soe, selline täitsa paras puhkuse ilm … No ma ei tea, ma ei saa sellega nõustuda, et oktoobris on juba detsembri ilmad, kuhu see kõlbab! Igatahes esimene suurem sadu tabas reedel Siracusat. Kui me laupäeval turu poole sõitsime oli meie tavapärase tee peal järv! Õnneks, mitte eriti sügav, kuid siiski, järv! Pärast otsisin uudiseid ja selgus, et Siracusat oli korralik raju räsinud ja nii mõnigi tee oli jõeks muutunud. Õnneks oli laupäeva hommikuks enamus teid läbitavad ning saime turul kuiva jalaga ära käidud. Ma pildistamiseni jõudsin muidugi alles siis, kui järvest juba läbi olime sõitnud, see järv oli ikka suhteliselt suur.

Laupäeval nautisime ilusat päikselist ilma ja mitte midagi ei ennustanud, et Cataniat ja seda piirkonda ootab ees viimase kümne aasta üks suurimaid üleujutusi. Viimane selline suur uputus oli 2004 aastal. Pühapäeva õhtul hakkasid kõigepealt tulema ärevad teated Marinaist, see on USA elurajoon, kus elab väga suur osa ameeriklastest oma peredega. Vesi tungis majadesse ja esimesel korrusel ulatus see teise trepiastmeni … Õues oli vesi hargivaheni ja autodel siis poole kereni. Kõik oli ühtlaselt vee all. Ühest söögikohast viidi kliente ja tööl olnud naisterahvaid kanuude ja kajakkidega ära. Ma jagan kohaliku meedia ja inimeste tehtud videoklippe ning fotoseeriaid ka, seal ühel on näha, kuidas inimesed kajakkides ringi sõidavad, see on Marinis tehtud. Inimesed ei saanud baaside vahel liigelda, sest teed olid üle ujutatud ja läbi ei pääsenud.

Meie igapäevane kodutee koolist koju, see vasakul pildil olev silt, mis paremale näitab, sealt peaks ära keerama … Ja see vesi varjab teed, seal peaks tee olema, mitte järv …

Cataniast veel nii ärevaid teateid ei olnud, kuid Marinaist küll. Ühel hetkel tuli Catania linnapea korraldus, et esmaspäeval on kõik Catania piirkonna koolid kinni, kuna ilma paranemist ei ole loota. Meie koolist ei olnud midagi veel kuulda. Järgmisel hetkel oli info, et Catania maakonnas ühes linnakeses on hukkunud üks meesterahvas ja tema naine on kadunud. Lisaks evakueeriti sealt piirkonnast ca 60 inimest. Siis tekkis küll juba küsimus, et mis toimub!? Meie kodu juures sadas küll ja tuul puhus ka, kuid see oli selline täiseti tavaline paha sügisene ilm, ei midagi erakordselt koledat. Ninapidi telefonis ja aina ning aina tuli uusi teateid ja pilte selle kohta, kuidas Marinais uputab ja kuidas Catanias ujub. Ühel hetkel tuli ka meie koolist FB gruppidesse teade, et kooli esmaspäeval ei ole. No selge, kui ei ole, siis ei ole. Ühed lendasid esmaspäeval tagasi Sitsiiliasse ja said teha Marinaist ülevalt vaates pilti, täielik bassein! Kuid mitte nii hull, kui 2004, siis oli vesi katuse äärteni olnud …

Marinai ja selle ümbrus lennukist vaadates

Esmaspäeva hommikul halb ilm jätkus, sadas, kuid mitte eriti hullult ning veidike tuuline oli ka. Ilmateade oli andnud meie piirkonnale “punase” taseme hoiatuse, ülejäänud saar oli “kollase” hoiatusega. Jaak ja Jaanus uudistasid ilmateadet ja prognoose lähemalt ning otsustasid sõita Ragusasse, seal näitas ilusat päiksepaistelist ilma. Mingi hetk uurisin grupiõe käest, kuidas tal läheb ja selgus, et need hullud olid Etna otsa sõitma hakanud! Soovitasin minna Ragusasse, sest Jaak oli just natuke enne mulle raporteerinud, et seal paistab päike ja on 25 kraadi sooja ning Jaanus arvas, et on liiga palav 😀 Lisaks jõudsid nad üle vaadata Noto, enne kui koju tagasi laekusid. Ja minul samal ajal, kui nad sooja ja päikest nautisid, valitses enamuse ajast selline olukord:

Kohalik koduaia bassein, sellist kogust vett pole me enne siin näinud …

Lisaks hakkas järjest enam ja enam tulema ärevaid pilte ja videoid Cataniast … Teatati taas ühest hukkust, kes leiti enda auto alt. Teed olid läbimatud ja inimestel paluti püsida kodudes. Õhtul tuli järjekordne teade nii Catania kui ka Siracusa linnapeadelt, et kõik koolid jäävad ka teisipäeval suletuks ning lisaks on Catanias avatud ainult apteegid ja toidupoed. Ka meie koolist tuli teade, et kool jääb ära. No selge, siis jääb ära, saamegi rohkem eesti keele õppele ning raamatute lugemisele pühenduda. Lisaks olid osad asutused baasides muudetud ajutisteks öömajadeks, nii ka kooli võimla. Inimesed ei pääsenud enam baasist minema, kuna teed olid üle ujutatud ja liiklemine täiesti võimatu. Teisipäeva hommikul ei olnud midagi paremaks läinud. Ikka sadas ja oli tuul, Catania piirkond oli jätkuvalt “punase” ohuga, ülejäänud “kollane”. Jaanus vaatas taas ilmaennustusi ja otsustas, et nad sõidavad rongiga Messinasse, seal tundus päev tulema päikseline ja ilus. Jaak viis nad 10:30-ks rongijaama, rong kenasti sõitis ja nad jõudsid kohale ka. Vahepeal hakkas meil meeletult vihma jälle kallama, vesi pressis ka meile tuppa. Rasmuse korrusel, seal ma panin õnneks juba eelmisel päeval luugid kinni, seega seal uusi veekahjustusi ei tulnud. Meie magamistoa ning garderoobikapi toa ukseesised olid see-eest suhteliselt märjad. Ma ei olnud luuke kinni pannud, eile ju ei sadanud sealt poolt, siis nüüd oli veel hea sisse voolata. Panin luugid kinni ja sain koheselt läbimärjaks. Kindlasti olete filmist või mõnest naljavideost näinud, kuidas ämbriga vett pähe valatakse, täpselt nii oligi, hinge tõmbab korraks kinni ja see 5 sekundit, mis välimise luugi lahti päästmiseks ja kinni tõmbamiseks kulus, selle aja jooksul sain täiesti läbimärjaks. Päris huvitav kogemus oli ja ma sain seda suisa kaks korda tunda, esmaspäeval Rasmuse korrusel ja teisipäeval meie korrusel. Magamistoa luugiga läks paremini, seal jäi ülemise korruse rõduäär varjama 😉 Lõpuks jõudis ka Jaak koju ja teatas, et esimese aasta jõgedes sõitmine oli selle kõrval, mis praegu toimub, tõeline lapsemäng. Augusta kõik ristmikuid olid ühtlased järved ning meie tavapärane tee, kust kaudu me alati Augustasse sõidame oli lõpuosas korralik jõgi. Ummmm … Hea, et õnnelikult tagasi jõudis! Hoidsime pöidlaid, et õhtuks asi laabuks ning järgi saaks väheke kuivema teega. Jaanus teatas, et nad tulevad 16:10 rongiga, siis selgus, et see rong ei sõida kuhugi ja tuli oodata järgmist ning Catanias ümber istuda. Cataniasse jõudes öeldi neile, et “No Augusta” … Väidetavalt oli mingi raudtee sild vee all ja rongiliiklus katkenud. Asendusbussi ei olnud ja taksosid ei paistnud ka silmapiiril olema. Jaak oli jõudnud juba Augustasse neile vastu sõita, et saaks valges kohale ja näeks, mis teeolud on. Seekord sõitis ta ringiga mööda suurt teed, et olla kindel, et ikka normaalselt kohale jõuab. Suured maanteed ja kiirteed olid üldiselt läbitavad. Proovisime aru saada, kas rongijaama saab sõita, sest vahetult enne olin ma näinud pilti, kus raudtee juurde viiv tee oli üleni vee all ja autod uppusid ja sodi ujus. Jaak sai info, et tee on kinni. Õnneks otsustas Jaanus, et nad jäävad Cataniasse hotelli ja järgmine hommik vaatavad edasi. Ma ei oleks küll tahtnud, et Jaak pimedas sellise ilma ja teeoluga sõitma oleks läinud … Väga õiged otsused olid!

Parempoolne pilt on hilisõhtul tehtud, seesama rongijaama viiv tee, kui vesi oli jõudnud ära voolata…

Kolmapäeval rongid jätkuvalt ei sõitnud, kuid selle asemel olid asendusbussid ja Jaanus sai oma perega kenasti tagasi. Jaak läks neile vastu ja seekord olid teed kuivad ja jõgedest-järvedest olid järgi ainult porised jäljed. Õnneks oli eilne päev kerge hingetõmbepaus, vihma ei sadanud, tuul oli küll, selline tavapärane surfituul, kuid ei midagi hullemat. Ahjaaa, koolid on jätkuvalt kõik kinni, ka meie kool. Kuna kolmapäev oli vihmavaba päev, siis vesi taandus igalt poolt, järgi on ainult kahjustatud elamised ja autod. Muidugi kõik poed, kohvikud jne. asutused, mis olid esimesel korrusel on samuti saanud kahjustada. Lisaks pandi üks kiirabipunkt Catanias kinni, kuna seal esimene korrus uputas. Porte Di Catanias (kaubanduskeskus) seal oli ka vesi sees ning Siracusa Mellili kaubanduskeskuses kukkus ühes poes lagi sisse. Tänaseks ja homseks on antud orkaani/tornaado/troopilise tormi hoiatus, kus iiliti võivad tuuled ulatuda ca 30m/s ja laine kõrguseks olla kuni 5m ning vihma peaks sadama maha rohkem, kui vaja. Hetkel tundub, et see torm on oma meelt muutnud ja ähvardab tulla homme õhtul. Loodetavasti selle jõud siiski raugeb ja see ei jõua meieni. Praegu on meil tuuline, taas selline hea surfituul, vahelduv pilvisus, on küll sellised kahtlased vihmapilved, kuid alla midagi ei ole õnneks sadanud, natuke on isegi päikest näha 😉 Koolid on jätkuvalt kõik kinni, ka meie oma, seoses tormihoiatusega. Jaak & Co läksid täna shoppama, kuna kõik ilmateated ennustasid siia kanti alates 13:00 vihma, õnneks ei ole see veel kohale tulnud. Sicilia outletis pidi olema ilus ilm ja päike paistma ning nad liiguvad edasi Ennasse, äkki on natuke vaadet näha. Seega õnneks Jaanus & Co on saanud ikka veidikene ringi liikuda ja meie ilusaid linnasid näha ning natukenegi päikesepaistet nautida.

Jagan nüüd mõningaid erinevaid meedia ja inimeste enda poolt filmitud linke. Ma loodan, et need kõik ikka avanevad, siis saate vaadata, mis Catania tänavatel ja selle lähiümbruses toimus…
Inimese filmitud, veevool teeb, mida ise tahab – LINK
Inimese filmitud, selles majas asub McDonald’s, nende autoomanike nahas küll olla ei tahaks – LINK
Inimese filmitud – siin on lihtsalt tragikoomiline, kuidas see naisterahvas autost väljudes vihmavarju kasutab … Ise on üle põlveni vees, aga vihmavari peab olema … Veevool viib endaga igast sodi ka vahepeal kaasa … LINK
Keegi on vaeva näinud ja erinevad videod kokku pannud, siin on ka Marinai näha, kus inimesed kajakkide ja supilaudadega mööda tänavat ringi sõidavad, see on päris hea ülevaatelik klipp – LINK

Kohalikud on sellise ilmaga püsti hädas. Perenaisega suhtlesin ka, üritasin aru saada, kas siin on sellist rakendust või veebilehte, kus on kirjas, millised teed on või ei ole läbitavad. Noh, mõeldes Eesti peale, kus maanteeameti kaarti uhkelt promotakse. Naiivne mina, muidugi sellist infot ei ole, tuleb helistada kohalikku Civil Protection´isse ja küsida, emmm okei, nii häda ka käes ei ole. Lisaks kirjutas ta, et juba oma lapsepõlvest ta mäletab, et vähemalt kord aastas on kusagil Sitsiilias sellised ujutused olnud. Need ei ole kellelegi üllatuseks, lihtsalt viimastel aastatel on olnud need palju suuremad ja vihmasadu pikemalt kestnud. Nägin FB-s ka ühte postitust, kus üks kohalik jagas 2017 aastal tehtud protestijate pilti, kus 15 000 inimest nõudsid, et valitsus midagi ette võtaks, et need üleujutused nii ränkade tagajärgedega ei oleks. Kui siin ringi liikuda ja vaadata, siis kõik on ära betoniseeritud, müürid ning kiviaiad igal pool. Sellel veel ei olegi muud võimalust, kui mööda teid voolata ja kui kahe päevaga sajab alla terve aasta norm, nagu nüüd Catanias juhtus, siis ongi katastroof käes. Lisaks muidugi olid Mariani elanikud baasi peale tulivihased, et miks ei olnud antud hoiatust. Kohalikust meediast käis see info küll läbi, aga kõik ei loe seda ja eks see Google tõlgib ju ka nii nagu tõlgib. Baasis on ju tegelikult kõik info olemas, see on lennubaas! Neil on tööl meteoroloogi haridusega kõrgel tasemel spetsialistid, kes kogu seda ilma – tuult, sademeid, äikest, päikest jne. väga detailselt monitoorivad ja analüüsivad. Inimesed oleksid saanud ette valmistada, osta kokku liivakotte, mida siin isegi suurtes ehituspoodides müüakse, grillidele gaasi, mõni ka äkki generaatori. Nüüd muidugi kõik kirjutasid ja baasi spetsialistid olid isegi kohalikus televisioonis oma radaripildiga, kuid mida ei ole veel kohale jõudnud, on vihm ja kuri tuul. Loodetavasti nüüd ei tule ka, kuigi just värske ilmateade ütles, et homme pealelõunat peaks see meid tabama ja Lõuna-Itaaliat ehk saapanina ka. Lisaks on Saksa meteoroloogid sellele nime ka lõpuks pannud – Apollo 🙂 Nüüd teeb baas iga paari tunni tagant uusi infopostitusi, mida nad oleks pidanud juba eelmisel korral tegema. Igatahes on Marinais inimesed poed liivakottidest, suurtest prügikottidest ja teipidest suhteliselt tühjaks ostnud ja oma kodud võimalikult hästi veekindlaks muutnud. Me elame lootuses, et elekter ära ei läheks, kuigi veeämbrid on juba vett täis varutud, et vesi voolab kõik ilusti minema, me elame siiski piisavalt kõrgel mäe peal, et katus või rõduuksed vett läbi laskma ei hakkaks ning oleks piisavalt süüa, mida saab grillil valmistada. Seega me oleme valmis!

Püsige terved!

Gozo saare külastus (vol 4)

20.10.2021

Esmaspäeval vaatasime üle Gozo saare, mis on suuruselt teine saar. Malta koosneb seitsmest saarest, millest kaks on asustatud – Malta ja Gozo. Gozo saarele viib praam ja see sõidab ca 25 minutit. Pilet tuleb osta tagasi sõites ehk Maltalt sõidad niisama ja Gozolt tagasi tulles tuleb alles pilet osta. Väga nutikas lahendus, ei pea mõlemal poolel piletimüügi süsteeme välja ehitama. Läksime varajase praamiga 8:30 ja inimesi oli suhteliselt vähe. Kõik autod mahtusid alumisele tekile ära. Praami ettevõttel on oma veebileht, kus saab vaadata graafikuid ja kaamerast otse reaalajas sadamaid. Väga mugav lahendus. Pileteid ei saa ainult veebist osta.

Paremal asustamata saarekesed ja otse ees Gozo

Esimeseks sihtkohaks võtsime Wardija Punic templi varemed. Paraku ei saanud sinna eriti lähedale sõita, jõudsime hoopis kaevandusse, seega hulkusime lihtsalt natuke seal läheduses ringi ja leidsime kena järve. Pärast lugesin, et see on ainuke looduslik järv Gozol. Ma küll ei saa hästi aru, kuid seal ääres pikniku saaks pidada, sest see on suhteliselt augus ja võsa on palju, seega sellist mugavat niisama olemise kohta nagu ei ole, kuid väidetavalt on kohalike seas väga populaarne pikniku pidamise koht.

Flo Azure Window poole sõites sattusime ilusa vaatega kohale, kust pidi kohe pilti tegema. Maltal on tegemist on saartega, kus on kõrge rannik ja tänu sellele väga vähe ujumiseks mõeldud rannasoppe, kuid see-eest on vaated imelised! Gozo on imeline koht matkamiseks. Piisavalt väike, et terve rannik jala läbi käia. Korralikud jalanõud jalga, piisavalt vett ja natuke snäkke ja mulle tundub, et kiire tempoga matkajatel saab päevaga tiir peale tehtud, et need kaunid ranniku vaated ära imetleda. Flo Azure Window poole jalutades nägime tee peal kõrvitsapõldu ja tomatite istandust. Nüüd ma siis tean, kuidas tegelikult põõsastomatid kasvama peaks. Näppasin mõned degusteerimiseks ka, päris head olid! Ajahambast puretud toredad kivid jäid ka tee peale ja muidugi need vaated, lihtsalt imelised! Tol päeval oli kole tuuline ja kogu maastik ning ilm meenutas mulle Šotimaad – selline lage, kergelt pilvine ja kole tuuline.

Toredad kivid – ajahambast puretud ja meenutavad meekärgesid

Mitte kusagil oli lihtsalt üks suur tomatipõld

Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli Ta’ Pinu basiilika, täiesti uus, alles 1990 aastal ehitatud ja taaskord mitte kusagil, lihtsalt keset saart. Turiste oli taas palju. Midagi erilist seal ei olnud, väljas olid uhked mosaiigid ümbritsemas, kuid seest oli väga lihtne ja tavaline.

Edasi suundusime meresoola kogumise kohta. Neid on siin saarel mitu, me külastasime ühte. Tee peale jäi tore linnake ilusa vaatega, seega tegime väikese peatuse. Malta prügimajandusest ei saa ma hästi aru, mul jäi juba esimesel õhtul silma, et osade majade ees on lihtsalt prügikotid ning muu prügi. Mõtlesin veel, et kas neil ei olegi siis majadel prügikaste ja kui kõik elanikud need lihtsalt tänavale toovad, siis on ikka päris räpane. Gozo saarel sattusin sama nägema ja lõpuks sain aru, et söögikohad tõstavad oma prügi tänavale. Tundub, et õhtul tõstetakse kõik prügi välja ja hommikul käib koristus. Väga kummaline igatahes, eeldaks, et söögikohtadel on ikka oma korralik prügimajandus, kuid mulje jäi küll selline, et seda ei ole. Ühel hetkel vurasid meist mööda väga toredad väikesed auto laadsed sõiduvahendid, rõõmsameelsed noored sees. Saime nendega pärast soolakaevanduse vannide juures uuesti kokku. Saarel pakutakse ringi sõitmiseks selliseid toredaid väikeseid sõiduvahendeid, giid on ees džiibis ja turistid sõidavad selle sabas.

Suvalises linnas vaade – natuke on siin ees näha ka madalat müüri, muidu on sellised kõrged.

Siin on väike prügikott, suuremates söögikohtades on tunduvalt rohkem. Pudelid on leidnud tee prügikonteinerisse.

Meresoola kogumise vannid olid neil väga väikesed ja soolatriipe ma eriti näinud. Arvatavasti suvel on neid rohkem, siis päike teeb oma töö, vesi aurustub ära ning sool jääb alles. Võrreldes Trapaniga, on Gozol need vannid ja kogu see maa-ala imepisikene, kuid see-eest armas. Ümberringi oli kõik kollane, see oli väga lahe! Ujumishooaeg kestis veel, üllatavalt palju pensionäre sulistas vees.

Milleks minna kalju peale, kui kindlasti peab minema alt, et näha, mis nurga taga on. Siin on ka krabid, üks beebi jäi teele ette!

Edasi suundusime Gozo saare peamise vaatamisväärsuse kindluse juurde. Mis on ka Gozo keskus ja kõige suurem linn asub selle ümbruses. Linnake oli taas väga kollane, paar rohelist taime leidsime ning kaks kassi ka 😉 Mitme koha peal olid omapärased märgid, eriti veider nägi koera järgi koristamise silt välja … Lisaks on neil kasutusel tavaline ratastooli märk ja ka ralliratastool, seda märki nägin ma päris mitmes kohas, ei tea, kas see tähendab, et siin saab suure hoo sisse?!

Kitsad tänavad ja kollane on jätkuvalt põhiline toon.

Natuke rohelist ja kass!
Paremal on nende traditsioonile paat, mida suvel saab lahesoppides näha ja mis on ka Maltat tutvustavatel piltidel. Kuna hooaeg oli läbi, siis me vees neid enam ei näinud.

Kindluse muuseumi osa oli paraku kinni, kuid kindluse enda vahel sai vabalt ringi luusida. Ma vist olen juba korduvalt maininud, aga mainin veel, et seal oli väga palju turiste! Kindlus on väga vana, jätkuvalt väga kollane ning taaskord avanesid ülevalt imelised vaated!

Mul oli kindel soov nautida ka Maltal pakutavat vahemere kööki, kuid paraku selleni me ei jõudnudki. Gozol olid lõunasöögi kohad või üldse seal suuremas linnas lahti olnud söögikohad kiirtoidule suunatud ehk pizza, pasta, salat. Täiesti arusaadav ka, turist tuleb tahab kiiresti süüa saada, ei ole aega siin pool päeva vaaritada. Õhtusöögiks tuleb leida õige restoran ja kohad kinni panna, siis saab ka peenemaid roogasid ning kindlasti maitseelamuse. Maltal on ju suisa viis Michelini tärniga restorani, millest üks asub Gozol, seega tasub võtta ette ja ühet neist külastada. Meie rohkem kuhugi välja sööma ei jõudnudki, lõuna tegime ühes nendes kiireid toite pakkuvas kohas ning sõime salatit, mis oli muidugi meeletult suur. Rasmus sai oma friikartulid ja kananagitsad ning oli õnnelik. Õhtusöögile me ka ei jõudnud, kuigi siis oleks veel olnud võimalus mõnda restorani külastada. Kuna ma soovisin siiski Maltale iseloomulikke toite proovida, siis üks mis eristus tavapärasest Vahemere köögist oli pastizzi. See on selline saiake erinevate täidistega, kuna me jõudsime need enne ära süüa, kui mul tuli meelde pilti teha, siis pilt on võetud internetiavarustest. Lisaks on nende üks traditsioonilistest maiustest Qagħaq tal-Għasel – mis on selline küpsise pärg, mille sees on piparkoogi maitseline pehmemat sorti täidis. Tee kõrvale oli päris hea nosida. Maltal sõime esimesed mandariinid ka, hooaeg on alanud! Seega söögiga läks väheke nihu, midagi ei ole parata, kui praeguse kodu ja turismi sihtkohaks olnud köögid ühtivad, seega oli kebab meie jaoks erakordselt hea valik 😉

Qagħaq tal-Għasel, esimesed mandariinid ning pastizzid.

Viimasel õhtul käisime Rasmusega veel linnakeses natuke ringi luusimas, vaatasime üle kiriku ning turnisime mööda treppe. Nägime väga palju restorane ja veel rohkem inimesi nende sees. Lisaks leidsime ühe autoremonditöökoja, mis on 24/7 lahti, väga turistisõbralik linnake!

Neil olid sellised huvitavad sinised lambid …
Parmal pildil selle maja lõpus, mis ei paista oligi see 24/7 remonditöökoda.

Malta on üks väga tore koht ja kindlasti külastamist väärt. Eriti sobib see neile, kes ei ole enne Sitsiilias käinud või siin elanud ja ajaloolisi asju suurejoonelisemalt näinud. Malta on igati mugav ja turvaline koht, kus turisti viljeleda. Kõik räägivad inglise keelt, saab aru, mida pakutake ning tahetakse. Ühistransport on suurepärasel tasemel, nii mööda maad, kui mööda merd. Söögid on suurepärased, kindlasti tasub otsida soovitatud restorane ning kohad broneerida. Saab kasutada Bolti tõukse või taksot, kui jala kõndida ei viitsi või bussiga sõita ei taha. Arvestama peab, et inimesi on palju, kogu aeg, sest see on turistide hulgas väga populaarne sihtkoht. Lugesin just artiklit, et turism on pooles ulatuses taastunud, juba praegu oli palju inimesi, ma ei kujuta ette, mis seal siis suvehooajal ja 100% taastumise korral seal toimub. Bolti juht ütles, et see suvi oli päris hullumaja olnud, klientide puuduse üle küll kurta ei saanud, nõudlus ületas kõvasti pakkumist. Kindlasti tasub võtta ka mõni paadireis, mida seal väga suures koguses ning erinevate võimalustega pakutakse. Seega, kui on soov turvaliselt reisida, siis Malta on kindlasti koht mida külastada, kui hing ihkab seiklusi, suursuguseid ajaloolisi kohti ning vaheldust, siis kindlasti tulla Sitsiiliasse. Maltal lihtsalt ei ole midagi, suuremahulisi istandusi ega viljapuuaedasid me ei näinud, rohelust ning õiteilu oli minimaalselt, peamiselt oli kõik kollane ja lage. Tundub, et enamus saadusi nad impordivad. Lõpetuseks väike tähelepanek, kui esimeses hotellis olid koristajateks eranditult kõik naised ja mustanahalised, siis teises hotellis olid kõik mehed ja hindud! Bussijuhid olid ka mustanahalised, ühte valget nägime, tänaval koristajad olid mustanahalised … Koju sõites ootas meid ees lumine Etna!

Leia pilvetupsude seest lumise tipuga Etna!

Imelist sügise jätku ning püsige terved!

Malta avastamine jätkub (vol.3)

18.10.2021

Malta vaatamisväärsus number üks on Blue Grotto ja selle kohal olev looduslik kivine võlvkaar. Suur oli me üllatus, kui kohale jõudes leidsime eest neli turismibussi ja mõned sõiduautod. Vaikselt tibutas ja kuna ma täpselt ei teadnud, kui kaugele peab kõndima, pakkusin välja, et võiksime natuke autos oodata, et äkki lähevad turistid ära. Selle peale tuli üks buss hoopis juurde. Turistideks olid peamiselt Saksa pensionärid. Pere arvas, et läheme käime kohe ära, ega siin inimesi vähemaks ei jää. Õnneks ei pidanud kaugele kõndima ja vihma hakkas tugevasti sadama siis, kui me lahkusime. Vaade oli tõesti ilus ja võlvkaar suur. Sinna koopasse pakutakse ka paadireise, ma mõtlesin sellele, et võiks võtta, aga kuna ilmateade ei olnud eriti paljulubav ning lühikesi paadireise pakuti suhteliselt üksikuid, siis jäi meil paadisõit sõitmata.

Edasi oli mul mõte minna templeid vaatama, aga kuna vihma hakkas sadama, parkla oli bussidest ja autodes pungil ning kui ma Jaagule pilte näitasin, mis Googles olid, leidsime, et me ühes sellises juba käisime ja Sitsiilias on palju uhkemad, et ei hakka minema. Võtsime suuna hoopis Malta kunagisse pealinna Mdinasse. Parkimiskohta pidime natuke aega otsima, nendega oli seal linnas suhteliselt kitsad lood. Mdina vana linna osa on müüride sees eraldi linnakesena, sarnaselt San Marinole, kus vana osa on üleval mäe otsas eraldatud linnusemüüridega. Vana osa oli hästi pisike, hästi kollane ja võrdlemisi vesine, kuna just oli sadanud. Luusisime kitsastel tänavatel, kui vaateplatvormi juures tuli Rasmus ja ütles, et siin on eestlased. Oooo, kas tõesti, peale kahte ja enam aastat ringi seigeldes kohtame me lõpuks esimesi eestlasi!? Väga tore oli vahelduseks eesti keelt kuulda 🙂 Vaatasime kõik tänavad ja nurgatagused üle ning suundusime edasi linna uuemasse ossa. Ka siin olid värvilised rõdud ja uksed. Mulle need ikka nii väga meeldivad! Kuna muidu on värve hästi vähe ja lilleilu minimaalselt, siis need värvilised rõdud ja uksed teevad Malta natukenegi rõõmsamaks.

Linnaväravad ja väikesed tänavad vanade majadega

Siin elab küll sitsiillane või siis keegi, kes väga Sitsiiliat armastab

Natuke lilleilu leidsime ikka ka!
Teised eestlased! Need kohvritega ja suht korralikult riides, neljakesi – ema, isa ja kaks last.

Meenutab inglise aeda ja kirikutest ei tohi ju puudust olla!

Üks tore kuju, meile meeldisid eriti need koerad 😉 Kes Malta keelt oskab, see saab aru, mis kirjutatud on.
Toredad värvilised uksed.

Armsalt roheline kõrvaltänav.
Ma ei tea, kas siit oleks äge alla lasta?!

Linnas edasi jalutades jõudsime St. Pauli katakombideni, otsustasime need siis üle vaadata, kuna Ħal Saflieni Hypogeum jäi meil ju nägemata. Lisaks oli St. Pauli sissepääs palju mõistlikuma hinnaga. Katakombid olid väga suurel maa-alal, mõlemal pool teed. Ühel pool oli hästi suurelt avatud ja sai palju sees ringi kõndida ja vaadata, siis teisel pool teed olid nn. privaatsed katakombid, kus ei olnud kõiki lahti kaevatud ja osad olidki ühe pere väikesed hauakambrid. Suhteliselt madalad olin need ka, Jaak pidi enamuse ajast küürakil kõndima. Nüüd oleme ka need ära näinud, täitsa tore elamus oli!

Mõnes kohas sai sirgelt ka seista, kuid enamus ajast pidi küürutama

Eriti vana haud – hauakivi on sümbolitega kirjutatud.
Üle tee teine osa, kus olid privaatsed katakombid.

Kuna hotelli sai alles 15:00 sisse registreerida, siis otsustasime külastada Malta akvaariumi. Kalad on ju toredad! Tee peale jäi ette panoraam vaate koht, imetlesime natuke vaateid ja jätkasime teed akvaariumi suunas. Järjekord läks kiiresti, mitmest inimesest koosnevast grupist pidi vähemalt üks inimene andmed kirja panema, et kui midagi juhtub, siis saab ühendust võtta. Akvaarium oli väike, aga armas. Palju toredaid kalu ning infot.

Vaade lahesopi poole – palju toredaid paate. Meie teine hotell on seal mäe otsas olevas linnakeses.

Rõõmsa näoga rai ning mossis näo ning pika ninaga kala.

Vaade akvaariumi juurest – eemal paistab Gozo saar.

Jaagu suur soov oli minna saunaga hotelli. See oli üsna keeruline ülesanne, kuna SPA hotellid on kallid nagu ikka väga kallid ca 200€ öö meile kolmele. Leidsin kaks hinnaklassilt enam vähem sobivat hotelli, millest üks teatas, et alla 16 aastastele on SPA osa keelatud, nende enda turvalisuse huvides. Emmm, olgu, jäi siis see teine hotell, kus lapsed olid SPA ossa lubatud. Valisime nn. korter tüüpi toa, kus oli ka kööginurk. Plaan oli, et saame ise hommikusööki teha. Kuid juhtus kuidagi nii, et hotell aina saatis oma pakkumisi ning lõpuks me ikkagi ostsime hommikusöögid lisaks, mis oli muidugi ilmselge raha raiskamine ja me oleks sama hästi saanud ise toas süüa teha. Kuid see-eest nägime elus esimest korda pannkoogimasinat! Jaak, kes on palju käinud ja näinud, nägi ka seda esmakordselt. Ma siis kohe lasin masinal mõned küpsetada, maitses nagu päris pannkook! Väga tore masin. See natuke leevendas seda ilmaasjata ostetud hommikusöögi pakkumist. Hotell pakkus ka privaatset parkimist ja ma ostsin selle ka lisaks, 8€ päev, kuna tänavale parkida oli suhteliselt lootusetu ülesanne. Alguses jäi Jaak suvalises kohas tänaval seisma kuni ma chek-in´i tegin. Rahvast oli palju ja läks kaua aega. Administraator oli superviisakas, madam ees ja madam taga. Räägib arvutisse vaadates oma jutu ära, et kui soovite, saate hommikusöögi kuponge osta ja kui ostate õhtusöögi ka, siis saate odavamalt. Ma muidugi üllatunult, et meil juba on hommikusöök ostetud, näe arve peal on rida. Lisaks on meil ka parkimine, näe arve peal on rida, kas see parkla onu teab, et meil on broneering? Igatahes arvutis oli neil hoopis teine info, puudus parkimise ja hommikusöögi info. Kuid arvel olid need kõik kajastatud ja raha tahtsid ikka. Õnneks parklast meid ära ei saadetud ja saime auto kenasti sinna jätta ning toakaardi taskul tehti ka muudatus ära, et meil on hommikusöök ka ette nähtud. Kuna hotell koosneb kahest kompleksist, siis meie maja oli eraldi ja sinna pidi sõitma kahe erineva liftiga ja natuke jalutama. Treppe sai ka kasutada, kuid alguses me seiklesime liftidega. Kui lõpuks oma toani jõudsime, selgus et toakaart ei tööta ja me ei saa sisse. Nojahhh, mis siis ikka, uuesti sama teed pidi tagasi, Rasmus tuli minuga kaasa, sest ma kippusin seal koridoride rägastikus natuke ära eksima 😀 Saime toakaardi tööle ja tuppa vedelema. Tuba oli suur ja avar, rõduga ja üsna ok wc-ga, kuid ilma bideeta, kuidas siis nii?! Hotelli sõites märkasime taas kebabi kohta, seekord Türgi oma. Õhtusöögi koht on siis teada 😉 Enne õhtusööki otsustasime saunas ära käia. Esiteks oli bassein ja saun eraldi ehk pidi üle koridori teise kohta minema. Bassein oli imepisikene ja väga must. Rahvast oli selle väikese ruumi jaoks liiga palju. Sauna tohtis minna üks seltskond või kui olid võõrad, siis üks inimene. Me ootasime ca pool tundi enne kui sisse minna saime. Enne meid oli noormeeste kamp, kes otse saunast basseini läksid. Peale seda ma otsustasin, et ma kohe kindlasti rohkem sinna basseini ei lähe! Saun on tõeline pettumus, kraade oli 50 ja võis öelda, et “tagumik jäi naks ja naks saunalavale kinni”, kuigi me olime ujumisriietes. Uskumatu, kui külm see oli! Nad ikka ei tea, mis saun tähendab või SPA, kui selline. Peaks nad Pärnusse või Saaremaale õppima saatma … Õnneks õhtu lõppes suurepärase söögielamusega kebabis ja ka väga rahakotisõbralikult.

Vasakul pildil meie hotelli osa, meie tuba oli vasakul servas teisel korruse, kus rõdu toolil sinine kotike lebab.
Parmal pildil vaade meie rõdult põhihotellile, kohe meie toa kõrgusel on hommikusöögi saal.

Hotelli katusel oli bassein ja baar.
Vaade katuselt, eemal paistab Gozo saar.

Teen ikkagi ühe postituse veel, kus kirjutan Gozo saare külastusest. Püsige terved!

Maltat avastamas (vol2)

16.10.2021

Eelmise postituse jätkuks. Praegu reisides on enamustesse EU riikidesse sisenedes vaja täita Digital Passenger Locator Form (dPLF), igas riigis on see omal kujul ja veebiversioonis, kuid enamustes seda tuleb täita. Nii ka Maltale kui ka Itaaliasse sisenedes. Kui Eestist Itaaliasse tagasi tulime võttis mul selle vormi täitmine 15 minutit aega! Nüüd on juba lihtsam, kuna konto on olemas ja kodused andmed eeltäidetud, seega saab veidi kiiremini hakkama. Kui Sitsiiliasse sisenedes keegi seda ei kontrolli, siis Maltal olid hoopis teised lood. Lennukile sisenedes küsiti dokumenti, lennukipiletit ja “rohelist passi”, mis on praegu tavapärane praktika. Malta lehel oli kirjas, et on vaja täita see dPLF ja veel mingi paber, mis tuli välja printida. Lennujaama sisse jõudes oli ruum, kus oli umbes 20 nummerdatud boksi ja teenindajad kontrollisid pabereid. Kontrolliti dokumenti, “rohelist passi” ja dPLF-i, see loeti QR-koodiga sisse, tehti midagi ja ma sain selle peale e-maili, et kinnitatud ja võite riiki siseneda ning hoidke dokumenti kättesaadavana. Ohooo, sellist asja pole enne veel olnud, isegi Eestis mitte! Nüüd me vähemalt teame, et on üks riik, kes seda päriselt ka sisenemisel kontrollib. Eestis kontrolliti dPLF-i ka, kuid riigist väljudes, et Itaaliasse sisenemiseks oleks dokumendid olemas, kuid QR-koodi ei loetud, lihtsalt vaadati, kas on täidetud. Seda eraldi välja prinditud paberit nad ei tahtnudki, milline raiskamine!

Umbes 11:00 paiku oli meil Valletta läbi jalutatud ja peamised vaatamisväärsused üle vaadatud. Lõunaks oli veel vara, seega otsustasime bussiga Tarxieni sõita, seal on kaks vaatamisväärsust – Tarxieni templid ja Ħal Saflieni Hypogeum – selles on suursugused ja mitmetasandilised katakombid. Sinna viimasesse oleks pidanud veebis piletid ette ostma, ma vaatasin ja uurisin seda lehte, kuid seal olid ainult ekskursiooniga pakkumised, aga me tahtsime niisama minna. Seega ma ei ostnud piletit ja läksime kohale, et ehk saab siis niisama. Selgus, et niisama ei saagi, peabki tuuriga minema ja esimene vaba tuur oli järgmisel päeval. Nojahhh, me siis ei vaata neid katakombe … Käisime vaatasime üle templi, mis oli imepisike ja sellise toreda telgi alla varju pandud, et see kannatada ei saaks. Avastasin, et siit on leitud see suure naise kuju, millest on säilinud küll alumine osa, kuid olen neid pilte selle kohta näinud, aga ma ei teadnud, et see Maltal asub. Muidu oli väike armas templike ja mitte just kõige paremini säilinud, kõrguse vaates just. Taaskord oleme me ära rikutud oma Valley of the Temples poolt, kus saab ikka väga suuri ja hästi säilinud templeid imetleda.

Suure kuju alumine osa ja templi kõrval oli päris surnuaed

Tarxeni linn on väga väike ja saime seal ka tunniga kõik tehtud. Otsisime mõnda söögikohta, paraku peale kiirtoidu kohtade ei olnudki midagi muud avatud, üks pubi oli ka, aga seal oli väga palju purjus inimesi, seega me sinna ei läinud. Nosisime siis mingit tänavatoitu ja ootasime bussi, et edasi Marsaxlokki sõita. Sinna me lõpuks ei läinudki, kuna see on lihtsalt üks väike sadamalinn, kus on lahes palju toredaid värvilisi paate, selle asemel läksime hoopis Għar Dalam koobast vaatama.

Tarxeni keskväljaku katedraal – seal olid parajasti matused
Kõik on kollane – mõni on veidi värvi ka lisanud 😉

Milleks teha posti jaoks pilu uksele, kui saab teha seina sisse akna alla?!
Lihtsalt äge sõiduriist 🙂

Għar Dalam on väga iidne koobas, kust samuti leiti jõehobude luustikke. Lisaks kasutasid seda koobast varjendina sõdurid, seega olid seintesse kaasaegsemaid nimesid ka graveeritud. Koobas oli üsna sügav ja turistisõbralikuks tehtud, seega oli täitsa vahva seal ringi uudistada. Lisaks on seal ka väike muuseum, kus on välja kaevatud asjad välja pandud ning piirkonna ajalugu kirjeldatud. Koopad on väga lahedad ja need tõesti väga meeldivad mulle, kuid peale kolmandat-neljandat koobast on need juba kõik üsna ühesugused …

Taaskord olime kiired ning kella 15:00 paiku ootasime juba bussi, et saaksime Vallettasse tagasi sõita. Bussi oodates külastas meid lepatriinu 🙂

Tagasi Sliemasse sõites oli praam paksult inimesi täis või noh, nii palju, kui tohib koroona ajal täituvus olla. Sadamas oli päris pikk saba, me jõudsime korra veel arutada, et äkki jääme maha. Õnneks mahtusid kõik kenasti peale ja saime tagasi Silemasse. Kui hommikul olid tänavad inimestest tühjad ja kohvikute ning poodide omanikud tegid avamiseks ettevalmistusi, siis tagasi jõudes olid tänavad ringi sagivaid ja sehkendavaid inimesi täis. Mulle jäi juba Valletta poole sõites sadama juures silma üks armas roosa kohvikukene, see asus kortermaja teisel korrusel, tagasi tulles püüdsin pildile ka. Reedel ei saanud me hästi aru, mis eesmärgil on tänavate ääres sellised suured toredad karukesed, lähemalt uurides selgus, et need on prügikastid. Kuigi neil olid tavalised prügikastid ka, mis on kõik sorteeritava sisuga ehk igale prügile oma väike kastike.

Lihtsalt toredad kujud, Rasmus ei tahtnud toolile istuma minna ja karumõmm prügikastid

Rasmus tegeles enne õhtusööki õppetööga, me Jaaguga käisime promenaadil luusimas ja õhtuks söögikohta otsimas. Väikese joogipausi tegime ka vahepeal, ma jätkuvalt ei tarbi alkoholi, see oli alkoholivaba kokteil 😉 Rahvast oli promenaadil jätkuvalt palju – kes tegi trenni, kes jalutas koeraga, kes lapsevankriga, kes niisama. Jätkuvalt oli palju turiste, ikka nagu kohe ikka väga palju. Söögikohtadega oli selles suhtes huvitav lugu, et ma väga tahtsin kohalikku kööki proovida ja selle kohta infot otsides, selgus, et ka seal on mereannid, pizza ja pasta põhiline. Lisaks pidi olema nende rahvustoiduks küülik! Selge, seda peab siis proovima. Leidsime ühe söögikoha, mis pakkuski Malta toite, kuid paraku ei leidnud me sealt menüüst Rasmusele midagi, seega jäi valikusse meie hotelli vastas väikeses kindluses olev restoran. Jaak võttis mereanni pasta, Rasmusele sai fish and chips ning ma võtsin Malta traditsioonilise küülikukastmega pasta. Rahvast oli palju ja söögiga läks üle poole tunni, me olime veel lauas, kus oli 20:00-ks broneering peal, vahepeal oli küll tunne, et me selleks ajaks söödud ei saa. Napilt enne lõpetasime. Toidud olid väga maitsvad, ma ei oska küüliku kohta ainult midagi öelda, maitses nagu loomaliha 🙂 Söögist ma eriti pilte ei teinud, lihtsalt läks meelest ära, sest kõht oli alati nii tühi, kui sööma jõudsime 😀

Pühapäevaks lubati halba ilma, öösel vahepeal sadas ka, kui Jaak hommikul kohvi ostmas käis oli kuiv, peale seda hakkas jälle sadama. Meil oli plaan bussiga lennujaama minna, kuna see oli ainus koht läheduses, kus sai autot rentida. See Go-To Global rent oleks väga kalliks läinud, peaaegu kaks korda kallimaks, kui niisama rentimine. Lisaks selgus, et hotelli juurest sõidab ikkagi üks buss lennujaama, küll jah suure ringiga ja ca tund aega, aga ikkagi sõidab. Kuna ilm oli halb, siis kaldusime järjest enam Bolti poole, kui alguses hindu vaatasin jäid need 20€ kanti, kui ca 30 minutit hiljem tellima hakkasin oli hind kukkunud 15€ peale. Milline rõõm! Sattusime toreda autojuhi peale, kes meiega veidikene ka lobises. Sõitsime lennujaama väiksemate tänavate kaudu, seega nägime Sliemat natuke seest poolt ka, seal olid ka majakesed nende toredate värviliste rõdudega! Kui me ütlesime, et Malta on nii ilus puhas, siis juht oli väga üllatunud, tema arvates on küll räpane, me kutsusime teda Sitsiiliasse, siis ta näeb, mis räpane päriselt tähendab 😉 Üldiselt Maltale minnes tasub võtta hotell suuremate linnade lähedale, kõige parem on Vallettasse, sest seal asub kogu bussitranspordi süda ning saab terve Malta bussidega läbi seigelda. Küll peab siis vähemalt nädalaks minema, et ei oleks hullu tormamist, sest bussidel on graafik ja peab sellega arvestama, et osa aega kulub ootamisele. Pilet maksab 2€ ning kehtib 2 tundi. Pileti eest saab ka kaardiga maksta, kuid peab olema valmis, et süsteem alati ei tööta. Raha peab andma täpselt, kui annad rohkem, siis tagasi ei anta, et raha ei liiguks käest kätte – koroona aeg. Ühes bussis meil oli, kus süsteem ei töötanud ja ka see peatuste ütlemine oli katki, siis tuli Google Maps appi, et me ikka õiges kohas maha läheks. Bussid on muidu väga mugavad ja inimesed kasutavad neid üsna usinasti. Linnades peavad bussijuhid väga osavad olema, kuna seal on kole kitsas. Üks bussijuht oli pidevalt ratastega vastu äärekive ja mul oli temast päris kahju …

Auto saime rendist kenasti kätte ja hakkas omal käel Malta avastamine. Parklast välja sõites ütles Jaak, et meil oleks vaja üks bensiinijaam leida, kus saab rehvi rõhku kontrollida, et autol rõhu tuli põleb. Teekond esimese loodusliku vaatamisväärsuseni võis alata – selleks oli Għar Ħasan koobas. Tee sinna oli üsna õudne. Lennujaama juurest suunas Google Maps meid kuhugi müüride vahele sõitma, õnneks oli üks kohalik meil ees, kes mingil põhjusel kurvides tuututas. Lõpuks saime teada miks, see oli kahesuunaline tee, kuhu korraga mahtus sõitma üks auto, emmmm okei. Taskuid, kus kõrvale tõmmata oli vähe, seega peale esimest kohtumist vastutuleva autoga palusime mõttes, et rohkem kedagi vastu ei tuleks. Õnneks ei tulnud ja edaspidi lubasime, et vaatame kaarti natuke hoolikamalt ja vajadusel sõidame 5 minutit kauem, kui Googli pakutud lühemaid teeotsi usaldame. Linnast väljas on teed täiesti kohutavad, nagu Sitsiilias oleks, selle erinevusega, et tee ei lõppe õnneks ära ja auk ei ole üle terve tee. Lisaks oli seal linnade vahelistel väiksematel teedel kombeks teed müüridega ääristada, kui Inglismaal on hekist müürid, siis Maltal kividest, kerge foobia tekib niiviisi sõites, sest nii see hekk kui ka müür on kõrge, üle ei näe, sõidad nagu avatud tunnelis. Me hästi ei mõista, mis selline asi vajalik on … Lisaks on muidugi neil ju liiklus tagurpidi nagu Inglismaalgi, rool on täiesti valel pool. Seekord ei saanud me automaat käigukastiga autot ka, pidi manuaaliga leppima. Jaak sai vägagi edukalt hakkama, paar korda läks ainult sassi. Ühel korral tahtsin ma juhi kohale istuda, aga muidu läksin ikka õigest uksest 😀 Koopa leidsime ka lõpuks üles, see ei olnud märgistatud, seega pidi seda veidikene aega otsima. Vaated rannikult olid imelised ja koobas ise oli pisikene, kuid üsna armas.

Vaade rannikult ja mehed on teel koopasse

Koobas seest ja väljas olev kivim, millest on neil ka peaaegu kõik vanemad majad ehitatud – neile on ka aja jooksul augud tulnud.

Siin on ka kaktused 🙂 ning lõpuks leidsime prügi ka …

Tagasi proovisime sõita teist teed kaudu, mis peaaegu isegi õnnestus, kui äkki leidsime ennast jälle sealt müüride vahelt. Õnneks viis teine tee ka ja suundusime selle peale, kui ringteelt maha sõites käis suurem puff ja meil läks rehv katki. Õnneks olime mingi hoone ees, kus oli ruumi parkida ja Jaak vahetas rehvi ära. Mulle tundus, et me sattusime mingi karmi korraga asutuse juurde, kuna see oli kõrge müüri taga ja müüri peal oli okastraat. Küll ei silmanud ma valvureid ega politseid, aga see-eest oli taas väga palju neegreid, kes sinna suundusid. Võibolla oli tegemist mingi eriti karmi tootmishoonega, kus sellised turvameetmed kasutusele on võetud. Üsna kõhe oli seal toimetada, kuid õnneks keegi meid tülitama ei tulnud. Autot tagasi viies ei suutnud see onu, kes auto seisukorda kontrollib ega neiu arvuti taga uskuda, et Jaak ise rehvi ära vahetas. Ta pidi ikka mitu korda seletama, et ei me ei kutsunud kedagi appi, et ise vahetasin … Lõpuks jäid vist uskuma.

Sihuke jurakas oli rehvis ning Jaak on asjalik

Peale edukat rehvivahetust ja ikkagi osalist müüride vahel sõitmist, jõudsime edukalt Malta vaatamisväärsus number 1 juurde – Blue Grotto, aga sellest ja Gozo saarest juba järgmises postituses. Püsige terved!

Tere Malta! (vol 1)

14.10.2021

Reisimisega on viimasel ajal kehvad lood olnud ja kuna mul sai kodus istumisest villand, siis panin pere fakti ette, et lapse pikal nädalavahetusel, mis oli 9-12.10, läheme kuhugi reisile. Lappasime lennujaama infot, et kuhu lähevad otsereisid reede õhtul või laupäeva hommikul, sealt ühtegi head sihtkohta me ei leidnud. Seega jäid valikusse juba korra plaanis olnud kohad – Sardiinia koos Korsikaga, Lampedusa või Malta. Sardiinia välistasime suhteliselt kähku, sinna peaks vähemalt nädalaks minema, et jõuda ka Korsikal ära käia. Seega jäid valikusse Lampedusa ja Malta. Üldiselt on oktoober olnud siin soe ja saanud ujumas käia, seega tundus mulle mõte Lampedusal praegu ära käia vägagi mõistlik, kuid peale seda, kui Jaak oli oma töökaaslasega rääkinud, kes suvel seal käis, leidis ta, et pikka nädalavahetust selle peale ei raiska, vaid võiks ikka mujale minna ja Lampedusale võib minna niisama ühel nädalavahetusel. No olgu, see lükkub siis kevadesse, sest sügis-talvel ei ole seal mitte midagi teha. Seega jäi Malta! Jaak tahtis väga laevaga sinna sõita, kuid Augustast sõitma pidanud parvlaev ei sõida ja mujalt minna ei tundunud ahvatlev. Pealegi laevaga läheb kauem aega, lõuna sadamast saab kõige kiiremini ca 1,5 tunniga, kuid lennuk lendab 30 minutit, ja kui on tuuline ilm, siis ma laevareisi kohe kindlasti ei naudi. Seega jäi lennuk. Reedel läksime ja teisipäeva lõuna ajal tulime. Lennuk läks 15:30 ja sättisime ennast 14:00-ks lennujaama, mis tähendas, et Rasmus tuli viimasest tunnist ära võtta. Kuna see oli konsultatsiooni tund, siis ei jäänud ta millestki ilma, vähemalt minul oli selline teadmine. Talle järgi minnes selgus, et neil oli sel ajal mingi test … Eeee, mis test, miks sellest enne juttu ei ole olnud?! Vabandasin ja ütlesin, et meil on vaja siiski ära minna, et äkki saab järgi teha. Tädi ei olnud järgi tegemises väga kindel, aga lubas uurida, eks siis paistab, mis sellest saab. Läksime Seatiga lennujaama ja Peugeot jäi baasi parkima. Viimasel ajal on reisijate arv kasvanud ja parkimiskoha leidmine on olnud tõeline peavalu. Seekord ei saanudki lennujaama parklatesse, kõik olid hõivatud. Leidsime koha suvalise platsi peal, kus autod lihtalt parkisid. Ühtegi silti ega midagi ei olnud ja jätsime auto lihtsalt sinna seisma. Lennujaama sisenemisel oli taas muudatus tehtud. Kui enne sai kohe sissepääsu juurde minna, siis seekord oli juba poole tee pealt tehtud piirded ja kaks vormis onu küsisid, kuhu lähete. Kui ütlesime, et Maltale, siis näitasid, et minge edasi, mitte midagi näitama ma ei pidanud. Me ei saanud hästi aru, miks nad seal olid … Edasi oli juba tavapärane, et lennujaama sisse saada tuli pardakaarti näidata, automaatne mõõtur mõõtis temperatuuri ja edasi tuli turvakontroll. Nii palju inimesi ei olegi me sel aastal veel näinud, isegi suvel oli vähem. Igatahes on rahvas taas usinasti liikvel ja meie lennujaam nendest umbes. Kasutasime Ryanairi, minnes oli üks pilet 20€ ja tagasi tulles 10€, seega saime väga hea hinnaga. Ja nagu ikka kombeks, siis Catania lennujaamas hakatakse lennukile laskma alles siis, kui ajagraafiku järgi pardale pääs peaks suletama. Saime isegi peaaegu õigel aja ära ja 16:30 olime juba Malta lennujaama ees oma transfeeri otsimas.

Alguses oli mõte, et läheme bussiga hotelli, kuid veebist plaane vaadates tundus mulle, et tuleb ümber istuda ja sõit võtab vähemalt 50 minutit aega. Tundus tüütu! Seega esimest korda kasutasime transfeeri teenust, kuna alguses kohe me autot ei rentinud, sest plaanisime reede õhtu ja laupäeva jalgsi ringi liikuda. Pühapäevast oli plaan auto võtta, kuna vahetasime hotelli ja plaanis oli ka Gozo risti põiki läbi sõita. Jaagul oli seekord kindel soov minna kuhugi hotelli, kus on saun. Ühest kohast sain info, et SPA ja sauna osa on alla 16-aastastele keelatud, nad tohivad 12:00 – 14:00 sisebasseini kasutada … Emmm, ei aitäh, tahaks ikka kogu perega SPA-d nautida. Ma olin väga üllatunud, kui kallid olid Maltal hotellid. Pealinna Valletta piirkonnas näiteks alla 100€ öö kohta ei leidnud ma ühtegi hotelli. Seega võtsin kõrvale poolsaare ninasse jäävasse Sliema linna hotelli, kus kaks ööd kolmele koos hommikusöökidega läks maksma 152€. Pealinna sai sõita väikese praamiga, mis käis iga 30 minuti tagant ning reis kestab ca 5 minutit, edasi-tagasi pilet täiskasvanule oli 2.30 ja laps 0.90. Väga mugav reisimise võimalus. Malta lennujaamast väljudes olime väga üllatunud, kui nägime parklas Bolti sildiga autot. Neil on siin Bolt?! Oleks seda teadnud ei olekski seda transfeeri tellinud. Lõpuks leidsime juhi üles ja saime hotelli, maksma läks see 23€, kallivõitu, aga tol hetkel ei olnud ma Boltist ju teadlik. Hotell oli meil väga hea koha peal, kohe promenaadi juures. Lisaks oli kõrval majas Liibanoni kebabi söögikoht. Jaak räägib juba ammu, et tahaks head kebabi süüa ja no nüüd oligi kohe võimalus. Eriti meeldis talle muidugi hind, terve pere sai söödud ja joodud 19.50€ eest 😀 Süües nägime lisaks Bolti autodele, tõuksidele ja söögikulleritele ka Wolti söögikullereid ning hiljem avastasime ka Go-To Global rendiautod ja tõuksid. Me olime sattunud Euroopasse! Milline õnn! Lisaks oskasid kõik inglise keelt, kuigi osad sildid olid Malta keeles ja kui kohalikud seda juhtusid rääkima, siis see oli lihtsalt üks ühtlane mulin, hullem kui itaalia keel, mitte kui midagi ei saanud aru, isegi ühtegi teise keele kõla ei meenutanud. Ükskord ütlesime harjumusest kelnerile kohvi peale “grazie” ja ta kordas seda küsiva häälega ja jäi meid väga üllatunult vaatama, me siis ruttu ka “thank you” ütlesime. Kuigi paljud oskavad seal ju ka itaalia keelt, nad on nii lähedal ja kunagi olid ka itaalia valduses. Ühel korral küsis kelner, kust me pärit oleme ja kui ütlesime, et Eestist, siis ta ütles “aitäh” – väga hea hääldusega muide. Tundub, et ta on seal palju eestlasi kohanud … Esimene linn, kus me ööbisime, Sliema, on tuntud oma kohvikute, restoranide ja poodide poolest ning sinna on ranniku äärde uusi kõrgeid maju ehitatud ning ehitustegevus jätkus usinasti, seega on see linn segu vanast ja uuest. Sliemast edasi üles poole jääval poolsaarekesel on Paceville, mis kubiseb klubidest ja on kuulus just hommikuni kestvate pidude poolest, peredega ja vaikust soovivatel inimestel ei soovitata sinna linna ööbima minna 😉

Rannikul on mitu meres olevat nn. linnabasseini ning mitu klubi, kus saab päevitada, basseinis ujuda, niisama olemist nautida, muidugi on baarid ja restoranid ka.

Rasmus oli terve tee Maltale ja esimesel õhtul võrdlemisi pahur. Esiteks oli ta mures, et ta ei saanud testi teha, et mis sellest nüüd saab. Rahustasime, et kui test on koolile oluline, siis nad pakuvad uue päeva, ega ta ainuke laps ei ole, kes selles puudus. Siis muretses, et mis me autost ikka saab, et see ei olnud üldse hea mõte niiviisi sinna parkida, äkki on kellegi parkla ja auto viiakse ära. Me taaskord selgitasime, et seal ei olnud ühtegi keelumärki ega mitte midagi, mis viitaks sellele, et tegemist oleks eraparkla või piiratud ajaga parkimisega. Kolmandaks oli ta väga ja kohe nagu ikka väga mures oma õppimise pärast, et tal on mitu projekti vaja kirjutada ja need võtavad aega, et kas ma ikka arvuti võtsin ja kas hotellis ikka internet on. Selle peale ütles Jaak lihtsalt, et ma olen lapse ära rikkunud … Ummm, no ma ei tea, see on ju hea, kui ta koolitükkide pärast muretseb, või ei?! Mulle on pigem jäänud mulje, et lapsed on väga rõõmsad, kui nad reisile saavad ja koolist ära võetakse, kuid tundub, et meie lapsele tekitab see hoopis stressi, kui teda sellisel õppimise mõttes kiirel ajal kuhugi reisile viiakse. Loomulikult oli mul arvuti kaasas ja hotellis oli enam-vähem toimiv internet ka, seega Rasmus sai õhtuti ja hommikuti enne hommikusööki oma koolitöid teha. Seega teisel õhtul oli ta juba veidi rõõmsam ja lisaks jõudis selle reisi ajal isegi ühe projekti valmis kirjutada, tubli laps! Korraliku perena olime me igal õhtul hiljemalt 22:30 unedemaal – mis teha, kui päevad on intensiivsed ja silmad lihtsalt ei seisa õhtuti enam lahti 😀 Mitte, et me juba sellises eas oleks, et uni vara tuleb, seda kindlasti mitte … Hea traditsiooni kohaselt läheb Jaagul jätkuvalt 5:30-6:00 paiku uni ära, seega ka nüüd. Eelmisel õhtul nuhkis ta välja, et hotelli lähedal on üks kohvik, mis 6:00 avatakse, pühapäeviti 6:30, et sealt saab head kohvi minna ostma. Ohh seda toredat äratundmisrõõmu, kui tegemist oli Sitsiilia kohvikuga, nimeks “Dolce Sicilia” ning hinnad olid ka Sitsiiliale omased, lisaks maitses kohvi hästi ka, seega mitmekordne rõõm 😉

Laupäev viis meid pealinna Vallettasse, praami peale oli hotelli juurest ca 15 minuti jalutamist. Koha leidsime ilusti üles, kuid see õige koht oli remondis, seega natuke ekslesime, kuid mitte palju ning leidsime ka selle õige koha üles. Kuna oli varajane aeg – läksime 8:30 praami peale, siis linn oli tühi ja praamil vähe rahvast. Küll laekus natuke enne väljumist kamp lätlasi, kõik rõõmsalt seljakottide ja osad matkakeppidega. Kohe oli praami ülemine korrus inimesi täis 🙂

Kauguses paistab Valletta ja istumas on osad lätlased.

Sadam ja vaade Sliemale, ehitavad, jätkuvalt ehitavad suuri maju juurde

Vallettas tervitasid meid kohe Tallinja rendirattad

Valletta vanalinna osa on väga väike, terve Malta on ju väike, põhisaare ühest otsast teise sõidab autoga ca 35 minutit. Kogu linn oli kollane, liivakarva kollane. Ma ei suutnud kuidagi aru saada, mida see meenutab, see oli häirivalt tuttav ja samas ka võõras. Küll olid seal üliägedad rõdud, sellised värvilised. Need hakkasid mulle kohe meeldima ja nende pildistamisest ma ei tüdinenudki ära 😀 Linnas on kaks peamist panoraam vaate kohta – Lower Barrakka Gardens ja Upper Barrakka Gardens. Kui ma Malta kohta uurisin, et mida teha ja kuhu minna, siis seal oli kirjas, et sinna ülemisele Barrakka aeda tuleb sõita liftiga, me sattusime sinna küll jala kõndides ja nägime seda lifti … Sellega ma küll sõita ei taha … Õnneks polnud vaja ka, aga inimesed usinasti kasutasid, ma siis ei tea, mis nad seal all-linnas tegid või kust tulid, et lifti oli vaja kasutada. Linn ise on väga puhas ja hulkuvaid loomi väga ei kohanud ega ka kerjuseid. Ülemises Barrakka aias olid ikka ühed korralikult suureks toidetud kassid ka, Rasmus sai neid seal imetleda, aga ega ta väga lähedale ei julgenudki minna, sest need kassid olid sellise väiksema koera mõõtu, mitte taskukoera – ikka nagu väga suured kassid! Turiste oli palju, kohe nagu ikka väga palju, kuid mitte ühtegi eestlast! Nagu ikka olid kõik suurrahvad esindatud – venelased, prantslased, sakslased, itaallased ja inglased. Alguses oli turiste muidugi vähem, sest me jõudsime nii vara kohale, kuid päeva peale läks tänaval liikumine juba üsna kitsaks. Üks koht mida kindlasti soovitatakse külastada on Saint John’s katedraal. Me siis ka sättisime ennast sinna, kuid keerasime uksel otsa ringi, kui avastasime, et peame 15€ nägu maksma. Jaak keeldub peale Vatikani muuseumi ja Sixtuse kabeli külastamist tasulistesse katedraalidesse sisenemast. Ma leian ka, et selline hind on ikka liiast. Tundub, et me oleme neid kirikuid ja katedraale juba liiga palju näinud ja enam midagi originaalset või ahhetama panevat seal ei ole. Seega see jäi meie poolt küll üle vaatamata. Selle eest ostsin omale hoopis gelato – jah nad müüvad Itaalia jäätist, maitses ka nagu Itaalia jäätis 😉 Paljudes suurlinnades on tänav, mis on ehitud värvliste vihmavarjudega, siis Vallettas on tänav, kus on palju lambikupleid. Väga originaalne! Pealinnas ja ka Sliemas oli väga palju neegreid nagu kohe ikka palju! Tundub, et päris palju neist jaksab Lampedusast edasi sõuda ja jäävad Maltale pidama. Ma olin ikka väga üllatunud, kui palju neid seal oli!

Ka siin on trepid ja kõik on nii kollane!

Vaade Lower Barrakka Gardens´ist – vasakul paistev must-valge laev sõidab Malta ja Catania vahet

Alumises aias kasvas omapärane puu, mille õied on selliste rippuvate väätide küljes.
Ülemisse aeda sõitev lift.

Hiidkassid – tuvid on nagu tibud nende kõrval.

Ilm oli nagu Sitsiilias, võibolla paar kraadi soojem. Natuke saime vihma ka, aga üldiselt olid turismi viljelemiseks suurepärased ilmad. Reisi muljed jätkuvad järgmises postituses! Püsige terved!