14.10.2021
Reisimisega on viimasel ajal kehvad lood olnud ja kuna mul sai kodus istumisest villand, siis panin pere fakti ette, et lapse pikal nädalavahetusel, mis oli 9-12.10, läheme kuhugi reisile. Lappasime lennujaama infot, et kuhu lähevad otsereisid reede õhtul või laupäeva hommikul, sealt ühtegi head sihtkohta me ei leidnud. Seega jäid valikusse juba korra plaanis olnud kohad – Sardiinia koos Korsikaga, Lampedusa või Malta. Sardiinia välistasime suhteliselt kähku, sinna peaks vähemalt nädalaks minema, et jõuda ka Korsikal ära käia. Seega jäid valikusse Lampedusa ja Malta. Üldiselt on oktoober olnud siin soe ja saanud ujumas käia, seega tundus mulle mõte Lampedusal praegu ära käia vägagi mõistlik, kuid peale seda, kui Jaak oli oma töökaaslasega rääkinud, kes suvel seal käis, leidis ta, et pikka nädalavahetust selle peale ei raiska, vaid võiks ikka mujale minna ja Lampedusale võib minna niisama ühel nädalavahetusel. No olgu, see lükkub siis kevadesse, sest sügis-talvel ei ole seal mitte midagi teha. Seega jäi Malta! Jaak tahtis väga laevaga sinna sõita, kuid Augustast sõitma pidanud parvlaev ei sõida ja mujalt minna ei tundunud ahvatlev. Pealegi laevaga läheb kauem aega, lõuna sadamast saab kõige kiiremini ca 1,5 tunniga, kuid lennuk lendab 30 minutit, ja kui on tuuline ilm, siis ma laevareisi kohe kindlasti ei naudi. Seega jäi lennuk. Reedel läksime ja teisipäeva lõuna ajal tulime. Lennuk läks 15:30 ja sättisime ennast 14:00-ks lennujaama, mis tähendas, et Rasmus tuli viimasest tunnist ära võtta. Kuna see oli konsultatsiooni tund, siis ei jäänud ta millestki ilma, vähemalt minul oli selline teadmine. Talle järgi minnes selgus, et neil oli sel ajal mingi test … Eeee, mis test, miks sellest enne juttu ei ole olnud?! Vabandasin ja ütlesin, et meil on vaja siiski ära minna, et äkki saab järgi teha. Tädi ei olnud järgi tegemises väga kindel, aga lubas uurida, eks siis paistab, mis sellest saab. Läksime Seatiga lennujaama ja Peugeot jäi baasi parkima. Viimasel ajal on reisijate arv kasvanud ja parkimiskoha leidmine on olnud tõeline peavalu. Seekord ei saanudki lennujaama parklatesse, kõik olid hõivatud. Leidsime koha suvalise platsi peal, kus autod lihtalt parkisid. Ühtegi silti ega midagi ei olnud ja jätsime auto lihtsalt sinna seisma. Lennujaama sisenemisel oli taas muudatus tehtud. Kui enne sai kohe sissepääsu juurde minna, siis seekord oli juba poole tee pealt tehtud piirded ja kaks vormis onu küsisid, kuhu lähete. Kui ütlesime, et Maltale, siis näitasid, et minge edasi, mitte midagi näitama ma ei pidanud. Me ei saanud hästi aru, miks nad seal olid … Edasi oli juba tavapärane, et lennujaama sisse saada tuli pardakaarti näidata, automaatne mõõtur mõõtis temperatuuri ja edasi tuli turvakontroll. Nii palju inimesi ei olegi me sel aastal veel näinud, isegi suvel oli vähem. Igatahes on rahvas taas usinasti liikvel ja meie lennujaam nendest umbes. Kasutasime Ryanairi, minnes oli üks pilet 20€ ja tagasi tulles 10€, seega saime väga hea hinnaga. Ja nagu ikka kombeks, siis Catania lennujaamas hakatakse lennukile laskma alles siis, kui ajagraafiku järgi pardale pääs peaks suletama. Saime isegi peaaegu õigel aja ära ja 16:30 olime juba Malta lennujaama ees oma transfeeri otsimas.
Alguses oli mõte, et läheme bussiga hotelli, kuid veebist plaane vaadates tundus mulle, et tuleb ümber istuda ja sõit võtab vähemalt 50 minutit aega. Tundus tüütu! Seega esimest korda kasutasime transfeeri teenust, kuna alguses kohe me autot ei rentinud, sest plaanisime reede õhtu ja laupäeva jalgsi ringi liikuda. Pühapäevast oli plaan auto võtta, kuna vahetasime hotelli ja plaanis oli ka Gozo risti põiki läbi sõita. Jaagul oli seekord kindel soov minna kuhugi hotelli, kus on saun. Ühest kohast sain info, et SPA ja sauna osa on alla 16-aastastele keelatud, nad tohivad 12:00 – 14:00 sisebasseini kasutada … Emmm, ei aitäh, tahaks ikka kogu perega SPA-d nautida. Ma olin väga üllatunud, kui kallid olid Maltal hotellid. Pealinna Valletta piirkonnas näiteks alla 100€ öö kohta ei leidnud ma ühtegi hotelli. Seega võtsin kõrvale poolsaare ninasse jäävasse Sliema linna hotelli, kus kaks ööd kolmele koos hommikusöökidega läks maksma 152€. Pealinna sai sõita väikese praamiga, mis käis iga 30 minuti tagant ning reis kestab ca 5 minutit, edasi-tagasi pilet täiskasvanule oli 2.30 ja laps 0.90. Väga mugav reisimise võimalus. Malta lennujaamast väljudes olime väga üllatunud, kui nägime parklas Bolti sildiga autot. Neil on siin Bolt?! Oleks seda teadnud ei olekski seda transfeeri tellinud. Lõpuks leidsime juhi üles ja saime hotelli, maksma läks see 23€, kallivõitu, aga tol hetkel ei olnud ma Boltist ju teadlik. Hotell oli meil väga hea koha peal, kohe promenaadi juures. Lisaks oli kõrval majas Liibanoni kebabi söögikoht. Jaak räägib juba ammu, et tahaks head kebabi süüa ja no nüüd oligi kohe võimalus. Eriti meeldis talle muidugi hind, terve pere sai söödud ja joodud 19.50€ eest 😀 Süües nägime lisaks Bolti autodele, tõuksidele ja söögikulleritele ka Wolti söögikullereid ning hiljem avastasime ka Go-To Global rendiautod ja tõuksid. Me olime sattunud Euroopasse! Milline õnn! Lisaks oskasid kõik inglise keelt, kuigi osad sildid olid Malta keeles ja kui kohalikud seda juhtusid rääkima, siis see oli lihtsalt üks ühtlane mulin, hullem kui itaalia keel, mitte kui midagi ei saanud aru, isegi ühtegi teise keele kõla ei meenutanud. Ükskord ütlesime harjumusest kelnerile kohvi peale “grazie” ja ta kordas seda küsiva häälega ja jäi meid väga üllatunult vaatama, me siis ruttu ka “thank you” ütlesime. Kuigi paljud oskavad seal ju ka itaalia keelt, nad on nii lähedal ja kunagi olid ka itaalia valduses. Ühel korral küsis kelner, kust me pärit oleme ja kui ütlesime, et Eestist, siis ta ütles “aitäh” – väga hea hääldusega muide. Tundub, et ta on seal palju eestlasi kohanud … Esimene linn, kus me ööbisime, Sliema, on tuntud oma kohvikute, restoranide ja poodide poolest ning sinna on ranniku äärde uusi kõrgeid maju ehitatud ning ehitustegevus jätkus usinasti, seega on see linn segu vanast ja uuest. Sliemast edasi üles poole jääval poolsaarekesel on Paceville, mis kubiseb klubidest ja on kuulus just hommikuni kestvate pidude poolest, peredega ja vaikust soovivatel inimestel ei soovitata sinna linna ööbima minna 😉
Rasmus oli terve tee Maltale ja esimesel õhtul võrdlemisi pahur. Esiteks oli ta mures, et ta ei saanud testi teha, et mis sellest nüüd saab. Rahustasime, et kui test on koolile oluline, siis nad pakuvad uue päeva, ega ta ainuke laps ei ole, kes selles puudus. Siis muretses, et mis me autost ikka saab, et see ei olnud üldse hea mõte niiviisi sinna parkida, äkki on kellegi parkla ja auto viiakse ära. Me taaskord selgitasime, et seal ei olnud ühtegi keelumärki ega mitte midagi, mis viitaks sellele, et tegemist oleks eraparkla või piiratud ajaga parkimisega. Kolmandaks oli ta väga ja kohe nagu ikka väga mures oma õppimise pärast, et tal on mitu projekti vaja kirjutada ja need võtavad aega, et kas ma ikka arvuti võtsin ja kas hotellis ikka internet on. Selle peale ütles Jaak lihtsalt, et ma olen lapse ära rikkunud … Ummm, no ma ei tea, see on ju hea, kui ta koolitükkide pärast muretseb, või ei?! Mulle on pigem jäänud mulje, et lapsed on väga rõõmsad, kui nad reisile saavad ja koolist ära võetakse, kuid tundub, et meie lapsele tekitab see hoopis stressi, kui teda sellisel õppimise mõttes kiirel ajal kuhugi reisile viiakse. Loomulikult oli mul arvuti kaasas ja hotellis oli enam-vähem toimiv internet ka, seega Rasmus sai õhtuti ja hommikuti enne hommikusööki oma koolitöid teha. Seega teisel õhtul oli ta juba veidi rõõmsam ja lisaks jõudis selle reisi ajal isegi ühe projekti valmis kirjutada, tubli laps! Korraliku perena olime me igal õhtul hiljemalt 22:30 unedemaal – mis teha, kui päevad on intensiivsed ja silmad lihtsalt ei seisa õhtuti enam lahti 😀 Mitte, et me juba sellises eas oleks, et uni vara tuleb, seda kindlasti mitte … Hea traditsiooni kohaselt läheb Jaagul jätkuvalt 5:30-6:00 paiku uni ära, seega ka nüüd. Eelmisel õhtul nuhkis ta välja, et hotelli lähedal on üks kohvik, mis 6:00 avatakse, pühapäeviti 6:30, et sealt saab head kohvi minna ostma. Ohh seda toredat äratundmisrõõmu, kui tegemist oli Sitsiilia kohvikuga, nimeks “Dolce Sicilia” ning hinnad olid ka Sitsiiliale omased, lisaks maitses kohvi hästi ka, seega mitmekordne rõõm 😉
Laupäev viis meid pealinna Vallettasse, praami peale oli hotelli juurest ca 15 minuti jalutamist. Koha leidsime ilusti üles, kuid see õige koht oli remondis, seega natuke ekslesime, kuid mitte palju ning leidsime ka selle õige koha üles. Kuna oli varajane aeg – läksime 8:30 praami peale, siis linn oli tühi ja praamil vähe rahvast. Küll laekus natuke enne väljumist kamp lätlasi, kõik rõõmsalt seljakottide ja osad matkakeppidega. Kohe oli praami ülemine korrus inimesi täis 🙂
Valletta vanalinna osa on väga väike, terve Malta on ju väike, põhisaare ühest otsast teise sõidab autoga ca 35 minutit. Kogu linn oli kollane, liivakarva kollane. Ma ei suutnud kuidagi aru saada, mida see meenutab, see oli häirivalt tuttav ja samas ka võõras. Küll olid seal üliägedad rõdud, sellised värvilised. Need hakkasid mulle kohe meeldima ja nende pildistamisest ma ei tüdinenudki ära 😀 Linnas on kaks peamist panoraam vaate kohta – Lower Barrakka Gardens ja Upper Barrakka Gardens. Kui ma Malta kohta uurisin, et mida teha ja kuhu minna, siis seal oli kirjas, et sinna ülemisele Barrakka aeda tuleb sõita liftiga, me sattusime sinna küll jala kõndides ja nägime seda lifti … Sellega ma küll sõita ei taha … Õnneks polnud vaja ka, aga inimesed usinasti kasutasid, ma siis ei tea, mis nad seal all-linnas tegid või kust tulid, et lifti oli vaja kasutada. Linn ise on väga puhas ja hulkuvaid loomi väga ei kohanud ega ka kerjuseid. Ülemises Barrakka aias olid ikka ühed korralikult suureks toidetud kassid ka, Rasmus sai neid seal imetleda, aga ega ta väga lähedale ei julgenudki minna, sest need kassid olid sellise väiksema koera mõõtu, mitte taskukoera – ikka nagu väga suured kassid! Turiste oli palju, kohe nagu ikka väga palju, kuid mitte ühtegi eestlast! Nagu ikka olid kõik suurrahvad esindatud – venelased, prantslased, sakslased, itaallased ja inglased. Alguses oli turiste muidugi vähem, sest me jõudsime nii vara kohale, kuid päeva peale läks tänaval liikumine juba üsna kitsaks. Üks koht mida kindlasti soovitatakse külastada on Saint John’s katedraal. Me siis ka sättisime ennast sinna, kuid keerasime uksel otsa ringi, kui avastasime, et peame 15€ nägu maksma. Jaak keeldub peale Vatikani muuseumi ja Sixtuse kabeli külastamist tasulistesse katedraalidesse sisenemast. Ma leian ka, et selline hind on ikka liiast. Tundub, et me oleme neid kirikuid ja katedraale juba liiga palju näinud ja enam midagi originaalset või ahhetama panevat seal ei ole. Seega see jäi meie poolt küll üle vaatamata. Selle eest ostsin omale hoopis gelato – jah nad müüvad Itaalia jäätist, maitses ka nagu Itaalia jäätis 😉 Paljudes suurlinnades on tänav, mis on ehitud värvliste vihmavarjudega, siis Vallettas on tänav, kus on palju lambikupleid. Väga originaalne! Pealinnas ja ka Sliemas oli väga palju neegreid nagu kohe ikka palju! Tundub, et päris palju neist jaksab Lampedusast edasi sõuda ja jäävad Maltale pidama. Ma olin ikka väga üllatunud, kui palju neid seal oli!
Ülemisse aeda sõitev lift.
Ilm oli nagu Sitsiilias, võibolla paar kraadi soojem. Natuke saime vihma ka, aga üldiselt olid turismi viljelemiseks suurepärased ilmad. Reisi muljed jätkuvad järgmises postituses! Püsige terved!
