16.10.2021
Eelmise postituse jätkuks. Praegu reisides on enamustesse EU riikidesse sisenedes vaja täita Digital Passenger Locator Form (dPLF), igas riigis on see omal kujul ja veebiversioonis, kuid enamustes seda tuleb täita. Nii ka Maltale kui ka Itaaliasse sisenedes. Kui Eestist Itaaliasse tagasi tulime võttis mul selle vormi täitmine 15 minutit aega! Nüüd on juba lihtsam, kuna konto on olemas ja kodused andmed eeltäidetud, seega saab veidi kiiremini hakkama. Kui Sitsiiliasse sisenedes keegi seda ei kontrolli, siis Maltal olid hoopis teised lood. Lennukile sisenedes küsiti dokumenti, lennukipiletit ja “rohelist passi”, mis on praegu tavapärane praktika. Malta lehel oli kirjas, et on vaja täita see dPLF ja veel mingi paber, mis tuli välja printida. Lennujaama sisse jõudes oli ruum, kus oli umbes 20 nummerdatud boksi ja teenindajad kontrollisid pabereid. Kontrolliti dokumenti, “rohelist passi” ja dPLF-i, see loeti QR-koodiga sisse, tehti midagi ja ma sain selle peale e-maili, et kinnitatud ja võite riiki siseneda ning hoidke dokumenti kättesaadavana. Ohooo, sellist asja pole enne veel olnud, isegi Eestis mitte! Nüüd me vähemalt teame, et on üks riik, kes seda päriselt ka sisenemisel kontrollib. Eestis kontrolliti dPLF-i ka, kuid riigist väljudes, et Itaaliasse sisenemiseks oleks dokumendid olemas, kuid QR-koodi ei loetud, lihtsalt vaadati, kas on täidetud. Seda eraldi välja prinditud paberit nad ei tahtnudki, milline raiskamine!
Umbes 11:00 paiku oli meil Valletta läbi jalutatud ja peamised vaatamisväärsused üle vaadatud. Lõunaks oli veel vara, seega otsustasime bussiga Tarxieni sõita, seal on kaks vaatamisväärsust – Tarxieni templid ja Ħal Saflieni Hypogeum – selles on suursugused ja mitmetasandilised katakombid. Sinna viimasesse oleks pidanud veebis piletid ette ostma, ma vaatasin ja uurisin seda lehte, kuid seal olid ainult ekskursiooniga pakkumised, aga me tahtsime niisama minna. Seega ma ei ostnud piletit ja läksime kohale, et ehk saab siis niisama. Selgus, et niisama ei saagi, peabki tuuriga minema ja esimene vaba tuur oli järgmisel päeval. Nojahhh, me siis ei vaata neid katakombe … Käisime vaatasime üle templi, mis oli imepisike ja sellise toreda telgi alla varju pandud, et see kannatada ei saaks. Avastasin, et siit on leitud see suure naise kuju, millest on säilinud küll alumine osa, kuid olen neid pilte selle kohta näinud, aga ma ei teadnud, et see Maltal asub. Muidu oli väike armas templike ja mitte just kõige paremini säilinud, kõrguse vaates just. Taaskord oleme me ära rikutud oma Valley of the Temples poolt, kus saab ikka väga suuri ja hästi säilinud templeid imetleda.
Tarxeni linn on väga väike ja saime seal ka tunniga kõik tehtud. Otsisime mõnda söögikohta, paraku peale kiirtoidu kohtade ei olnudki midagi muud avatud, üks pubi oli ka, aga seal oli väga palju purjus inimesi, seega me sinna ei läinud. Nosisime siis mingit tänavatoitu ja ootasime bussi, et edasi Marsaxlokki sõita. Sinna me lõpuks ei läinudki, kuna see on lihtsalt üks väike sadamalinn, kus on lahes palju toredaid värvilisi paate, selle asemel läksime hoopis Għar Dalam koobast vaatama.
Kõik on kollane – mõni on veidi värvi ka lisanud 😉
Lihtsalt äge sõiduriist 🙂
Għar Dalam on väga iidne koobas, kust samuti leiti jõehobude luustikke. Lisaks kasutasid seda koobast varjendina sõdurid, seega olid seintesse kaasaegsemaid nimesid ka graveeritud. Koobas oli üsna sügav ja turistisõbralikuks tehtud, seega oli täitsa vahva seal ringi uudistada. Lisaks on seal ka väike muuseum, kus on välja kaevatud asjad välja pandud ning piirkonna ajalugu kirjeldatud. Koopad on väga lahedad ja need tõesti väga meeldivad mulle, kuid peale kolmandat-neljandat koobast on need juba kõik üsna ühesugused …
Taaskord olime kiired ning kella 15:00 paiku ootasime juba bussi, et saaksime Vallettasse tagasi sõita. Bussi oodates külastas meid lepatriinu 🙂
Tagasi Sliemasse sõites oli praam paksult inimesi täis või noh, nii palju, kui tohib koroona ajal täituvus olla. Sadamas oli päris pikk saba, me jõudsime korra veel arutada, et äkki jääme maha. Õnneks mahtusid kõik kenasti peale ja saime tagasi Silemasse. Kui hommikul olid tänavad inimestest tühjad ja kohvikute ning poodide omanikud tegid avamiseks ettevalmistusi, siis tagasi jõudes olid tänavad ringi sagivaid ja sehkendavaid inimesi täis. Mulle jäi juba Valletta poole sõites sadama juures silma üks armas roosa kohvikukene, see asus kortermaja teisel korrusel, tagasi tulles püüdsin pildile ka. Reedel ei saanud me hästi aru, mis eesmärgil on tänavate ääres sellised suured toredad karukesed, lähemalt uurides selgus, et need on prügikastid. Kuigi neil olid tavalised prügikastid ka, mis on kõik sorteeritava sisuga ehk igale prügile oma väike kastike.
Rasmus tegeles enne õhtusööki õppetööga, me Jaaguga käisime promenaadil luusimas ja õhtuks söögikohta otsimas. Väikese joogipausi tegime ka vahepeal, ma jätkuvalt ei tarbi alkoholi, see oli alkoholivaba kokteil 😉 Rahvast oli promenaadil jätkuvalt palju – kes tegi trenni, kes jalutas koeraga, kes lapsevankriga, kes niisama. Jätkuvalt oli palju turiste, ikka nagu kohe ikka väga palju. Söögikohtadega oli selles suhtes huvitav lugu, et ma väga tahtsin kohalikku kööki proovida ja selle kohta infot otsides, selgus, et ka seal on mereannid, pizza ja pasta põhiline. Lisaks pidi olema nende rahvustoiduks küülik! Selge, seda peab siis proovima. Leidsime ühe söögikoha, mis pakkuski Malta toite, kuid paraku ei leidnud me sealt menüüst Rasmusele midagi, seega jäi valikusse meie hotelli vastas väikeses kindluses olev restoran. Jaak võttis mereanni pasta, Rasmusele sai fish and chips ning ma võtsin Malta traditsioonilise küülikukastmega pasta. Rahvast oli palju ja söögiga läks üle poole tunni, me olime veel lauas, kus oli 20:00-ks broneering peal, vahepeal oli küll tunne, et me selleks ajaks söödud ei saa. Napilt enne lõpetasime. Toidud olid väga maitsvad, ma ei oska küüliku kohta ainult midagi öelda, maitses nagu loomaliha 🙂 Söögist ma eriti pilte ei teinud, lihtsalt läks meelest ära, sest kõht oli alati nii tühi, kui sööma jõudsime 😀
Pühapäevaks lubati halba ilma, öösel vahepeal sadas ka, kui Jaak hommikul kohvi ostmas käis oli kuiv, peale seda hakkas jälle sadama. Meil oli plaan bussiga lennujaama minna, kuna see oli ainus koht läheduses, kus sai autot rentida. See Go-To Global rent oleks väga kalliks läinud, peaaegu kaks korda kallimaks, kui niisama rentimine. Lisaks selgus, et hotelli juurest sõidab ikkagi üks buss lennujaama, küll jah suure ringiga ja ca tund aega, aga ikkagi sõidab. Kuna ilm oli halb, siis kaldusime järjest enam Bolti poole, kui alguses hindu vaatasin jäid need 20€ kanti, kui ca 30 minutit hiljem tellima hakkasin oli hind kukkunud 15€ peale. Milline rõõm! Sattusime toreda autojuhi peale, kes meiega veidikene ka lobises. Sõitsime lennujaama väiksemate tänavate kaudu, seega nägime Sliemat natuke seest poolt ka, seal olid ka majakesed nende toredate värviliste rõdudega! Kui me ütlesime, et Malta on nii ilus puhas, siis juht oli väga üllatunud, tema arvates on küll räpane, me kutsusime teda Sitsiiliasse, siis ta näeb, mis räpane päriselt tähendab 😉 Üldiselt Maltale minnes tasub võtta hotell suuremate linnade lähedale, kõige parem on Vallettasse, sest seal asub kogu bussitranspordi süda ning saab terve Malta bussidega läbi seigelda. Küll peab siis vähemalt nädalaks minema, et ei oleks hullu tormamist, sest bussidel on graafik ja peab sellega arvestama, et osa aega kulub ootamisele. Pilet maksab 2€ ning kehtib 2 tundi. Pileti eest saab ka kaardiga maksta, kuid peab olema valmis, et süsteem alati ei tööta. Raha peab andma täpselt, kui annad rohkem, siis tagasi ei anta, et raha ei liiguks käest kätte – koroona aeg. Ühes bussis meil oli, kus süsteem ei töötanud ja ka see peatuste ütlemine oli katki, siis tuli Google Maps appi, et me ikka õiges kohas maha läheks. Bussid on muidu väga mugavad ja inimesed kasutavad neid üsna usinasti. Linnades peavad bussijuhid väga osavad olema, kuna seal on kole kitsas. Üks bussijuht oli pidevalt ratastega vastu äärekive ja mul oli temast päris kahju …
Auto saime rendist kenasti kätte ja hakkas omal käel Malta avastamine. Parklast välja sõites ütles Jaak, et meil oleks vaja üks bensiinijaam leida, kus saab rehvi rõhku kontrollida, et autol rõhu tuli põleb. Teekond esimese loodusliku vaatamisväärsuseni võis alata – selleks oli Għar Ħasan koobas. Tee sinna oli üsna õudne. Lennujaama juurest suunas Google Maps meid kuhugi müüride vahele sõitma, õnneks oli üks kohalik meil ees, kes mingil põhjusel kurvides tuututas. Lõpuks saime teada miks, see oli kahesuunaline tee, kuhu korraga mahtus sõitma üks auto, emmmm okei. Taskuid, kus kõrvale tõmmata oli vähe, seega peale esimest kohtumist vastutuleva autoga palusime mõttes, et rohkem kedagi vastu ei tuleks. Õnneks ei tulnud ja edaspidi lubasime, et vaatame kaarti natuke hoolikamalt ja vajadusel sõidame 5 minutit kauem, kui Googli pakutud lühemaid teeotsi usaldame. Linnast väljas on teed täiesti kohutavad, nagu Sitsiilias oleks, selle erinevusega, et tee ei lõppe õnneks ära ja auk ei ole üle terve tee. Lisaks oli seal linnade vahelistel väiksematel teedel kombeks teed müüridega ääristada, kui Inglismaal on hekist müürid, siis Maltal kividest, kerge foobia tekib niiviisi sõites, sest nii see hekk kui ka müür on kõrge, üle ei näe, sõidad nagu avatud tunnelis. Me hästi ei mõista, mis selline asi vajalik on … Lisaks on muidugi neil ju liiklus tagurpidi nagu Inglismaalgi, rool on täiesti valel pool. Seekord ei saanud me automaat käigukastiga autot ka, pidi manuaaliga leppima. Jaak sai vägagi edukalt hakkama, paar korda läks ainult sassi. Ühel korral tahtsin ma juhi kohale istuda, aga muidu läksin ikka õigest uksest 😀 Koopa leidsime ka lõpuks üles, see ei olnud märgistatud, seega pidi seda veidikene aega otsima. Vaated rannikult olid imelised ja koobas ise oli pisikene, kuid üsna armas.
Tagasi proovisime sõita teist teed kaudu, mis peaaegu isegi õnnestus, kui äkki leidsime ennast jälle sealt müüride vahelt. Õnneks viis teine tee ka ja suundusime selle peale, kui ringteelt maha sõites käis suurem puff ja meil läks rehv katki. Õnneks olime mingi hoone ees, kus oli ruumi parkida ja Jaak vahetas rehvi ära. Mulle tundus, et me sattusime mingi karmi korraga asutuse juurde, kuna see oli kõrge müüri taga ja müüri peal oli okastraat. Küll ei silmanud ma valvureid ega politseid, aga see-eest oli taas väga palju neegreid, kes sinna suundusid. Võibolla oli tegemist mingi eriti karmi tootmishoonega, kus sellised turvameetmed kasutusele on võetud. Üsna kõhe oli seal toimetada, kuid õnneks keegi meid tülitama ei tulnud. Autot tagasi viies ei suutnud see onu, kes auto seisukorda kontrollib ega neiu arvuti taga uskuda, et Jaak ise rehvi ära vahetas. Ta pidi ikka mitu korda seletama, et ei me ei kutsunud kedagi appi, et ise vahetasin … Lõpuks jäid vist uskuma.
Peale edukat rehvivahetust ja ikkagi osalist müüride vahel sõitmist, jõudsime edukalt Malta vaatamisväärsus number 1 juurde – Blue Grotto, aga sellest ja Gozo saarest juba järgmises postituses. Püsige terved!
