18.10.2021
Malta vaatamisväärsus number üks on Blue Grotto ja selle kohal olev looduslik kivine võlvkaar. Suur oli me üllatus, kui kohale jõudes leidsime eest neli turismibussi ja mõned sõiduautod. Vaikselt tibutas ja kuna ma täpselt ei teadnud, kui kaugele peab kõndima, pakkusin välja, et võiksime natuke autos oodata, et äkki lähevad turistid ära. Selle peale tuli üks buss hoopis juurde. Turistideks olid peamiselt Saksa pensionärid. Pere arvas, et läheme käime kohe ära, ega siin inimesi vähemaks ei jää. Õnneks ei pidanud kaugele kõndima ja vihma hakkas tugevasti sadama siis, kui me lahkusime. Vaade oli tõesti ilus ja võlvkaar suur. Sinna koopasse pakutakse ka paadireise, ma mõtlesin sellele, et võiks võtta, aga kuna ilmateade ei olnud eriti paljulubav ning lühikesi paadireise pakuti suhteliselt üksikuid, siis jäi meil paadisõit sõitmata.
Edasi oli mul mõte minna templeid vaatama, aga kuna vihma hakkas sadama, parkla oli bussidest ja autodes pungil ning kui ma Jaagule pilte näitasin, mis Googles olid, leidsime, et me ühes sellises juba käisime ja Sitsiilias on palju uhkemad, et ei hakka minema. Võtsime suuna hoopis Malta kunagisse pealinna Mdinasse. Parkimiskohta pidime natuke aega otsima, nendega oli seal linnas suhteliselt kitsad lood. Mdina vana linna osa on müüride sees eraldi linnakesena, sarnaselt San Marinole, kus vana osa on üleval mäe otsas eraldatud linnusemüüridega. Vana osa oli hästi pisike, hästi kollane ja võrdlemisi vesine, kuna just oli sadanud. Luusisime kitsastel tänavatel, kui vaateplatvormi juures tuli Rasmus ja ütles, et siin on eestlased. Oooo, kas tõesti, peale kahte ja enam aastat ringi seigeldes kohtame me lõpuks esimesi eestlasi!? Väga tore oli vahelduseks eesti keelt kuulda 🙂 Vaatasime kõik tänavad ja nurgatagused üle ning suundusime edasi linna uuemasse ossa. Ka siin olid värvilised rõdud ja uksed. Mulle need ikka nii väga meeldivad! Kuna muidu on värve hästi vähe ja lilleilu minimaalselt, siis need värvilised rõdud ja uksed teevad Malta natukenegi rõõmsamaks.
Teised eestlased! Need kohvritega ja suht korralikult riides, neljakesi – ema, isa ja kaks last.
Toredad värvilised uksed.
Ma ei tea, kas siit oleks äge alla lasta?!
Linnas edasi jalutades jõudsime St. Pauli katakombideni, otsustasime need siis üle vaadata, kuna Ħal Saflieni Hypogeum jäi meil ju nägemata. Lisaks oli St. Pauli sissepääs palju mõistlikuma hinnaga. Katakombid olid väga suurel maa-alal, mõlemal pool teed. Ühel pool oli hästi suurelt avatud ja sai palju sees ringi kõndida ja vaadata, siis teisel pool teed olid nn. privaatsed katakombid, kus ei olnud kõiki lahti kaevatud ja osad olidki ühe pere väikesed hauakambrid. Suhteliselt madalad olin need ka, Jaak pidi enamuse ajast küürakil kõndima. Nüüd oleme ka need ära näinud, täitsa tore elamus oli!
Üle tee teine osa, kus olid privaatsed katakombid.
Kuna hotelli sai alles 15:00 sisse registreerida, siis otsustasime külastada Malta akvaariumi. Kalad on ju toredad! Tee peale jäi ette panoraam vaate koht, imetlesime natuke vaateid ja jätkasime teed akvaariumi suunas. Järjekord läks kiiresti, mitmest inimesest koosnevast grupist pidi vähemalt üks inimene andmed kirja panema, et kui midagi juhtub, siis saab ühendust võtta. Akvaarium oli väike, aga armas. Palju toredaid kalu ning infot.
Jaagu suur soov oli minna saunaga hotelli. See oli üsna keeruline ülesanne, kuna SPA hotellid on kallid nagu ikka väga kallid ca 200€ öö meile kolmele. Leidsin kaks hinnaklassilt enam vähem sobivat hotelli, millest üks teatas, et alla 16 aastastele on SPA osa keelatud, nende enda turvalisuse huvides. Emmm, olgu, jäi siis see teine hotell, kus lapsed olid SPA ossa lubatud. Valisime nn. korter tüüpi toa, kus oli ka kööginurk. Plaan oli, et saame ise hommikusööki teha. Kuid juhtus kuidagi nii, et hotell aina saatis oma pakkumisi ning lõpuks me ikkagi ostsime hommikusöögid lisaks, mis oli muidugi ilmselge raha raiskamine ja me oleks sama hästi saanud ise toas süüa teha. Kuid see-eest nägime elus esimest korda pannkoogimasinat! Jaak, kes on palju käinud ja näinud, nägi ka seda esmakordselt. Ma siis kohe lasin masinal mõned küpsetada, maitses nagu päris pannkook! Väga tore masin. See natuke leevendas seda ilmaasjata ostetud hommikusöögi pakkumist. Hotell pakkus ka privaatset parkimist ja ma ostsin selle ka lisaks, 8€ päev, kuna tänavale parkida oli suhteliselt lootusetu ülesanne. Alguses jäi Jaak suvalises kohas tänaval seisma kuni ma chek-in´i tegin. Rahvast oli palju ja läks kaua aega. Administraator oli superviisakas, madam ees ja madam taga. Räägib arvutisse vaadates oma jutu ära, et kui soovite, saate hommikusöögi kuponge osta ja kui ostate õhtusöögi ka, siis saate odavamalt. Ma muidugi üllatunult, et meil juba on hommikusöök ostetud, näe arve peal on rida. Lisaks on meil ka parkimine, näe arve peal on rida, kas see parkla onu teab, et meil on broneering? Igatahes arvutis oli neil hoopis teine info, puudus parkimise ja hommikusöögi info. Kuid arvel olid need kõik kajastatud ja raha tahtsid ikka. Õnneks parklast meid ära ei saadetud ja saime auto kenasti sinna jätta ning toakaardi taskul tehti ka muudatus ära, et meil on hommikusöök ka ette nähtud. Kuna hotell koosneb kahest kompleksist, siis meie maja oli eraldi ja sinna pidi sõitma kahe erineva liftiga ja natuke jalutama. Treppe sai ka kasutada, kuid alguses me seiklesime liftidega. Kui lõpuks oma toani jõudsime, selgus et toakaart ei tööta ja me ei saa sisse. Nojahhh, mis siis ikka, uuesti sama teed pidi tagasi, Rasmus tuli minuga kaasa, sest ma kippusin seal koridoride rägastikus natuke ära eksima 😀 Saime toakaardi tööle ja tuppa vedelema. Tuba oli suur ja avar, rõduga ja üsna ok wc-ga, kuid ilma bideeta, kuidas siis nii?! Hotelli sõites märkasime taas kebabi kohta, seekord Türgi oma. Õhtusöögi koht on siis teada 😉 Enne õhtusööki otsustasime saunas ära käia. Esiteks oli bassein ja saun eraldi ehk pidi üle koridori teise kohta minema. Bassein oli imepisikene ja väga must. Rahvast oli selle väikese ruumi jaoks liiga palju. Sauna tohtis minna üks seltskond või kui olid võõrad, siis üks inimene. Me ootasime ca pool tundi enne kui sisse minna saime. Enne meid oli noormeeste kamp, kes otse saunast basseini läksid. Peale seda ma otsustasin, et ma kohe kindlasti rohkem sinna basseini ei lähe! Saun on tõeline pettumus, kraade oli 50 ja võis öelda, et “tagumik jäi naks ja naks saunalavale kinni”, kuigi me olime ujumisriietes. Uskumatu, kui külm see oli! Nad ikka ei tea, mis saun tähendab või SPA, kui selline. Peaks nad Pärnusse või Saaremaale õppima saatma … Õnneks õhtu lõppes suurepärase söögielamusega kebabis ja ka väga rahakotisõbralikult.
Parmal pildil vaade meie rõdult põhihotellile, kohe meie toa kõrgusel on hommikusöögi saal.
Vaade katuselt, eemal paistab Gozo saar.
Teen ikkagi ühe postituse veel, kus kirjutan Gozo saare külastusest. Püsige terved!
