03.10.2021
Tundub, et suvesoe on meid nüüd maha jätnud ja ilmad rohkem sügisesse pööranud. Peale väikest sooja ja päikselist pausi tulid taas vihmapilved. Kaks päeva on taas välk ja pauk ning korralik vihm meid külastanud. Ma tõesti loodan, et see läheb tänasega üle. Maapind on juba piisavalt kastetud ja loodus juua saanud. Isegi maha põlenud alad on taas ellu ärkamas – vähemalt umbrohi, kõrrelised ja vapram põõsastik on juba roheliseks tõmbunud. Puud on jätkuvalt nukralt mustad ja enamusel eluvaimu sees ei paista enam olevat. Nüüd võiks taas päikest ja sooja nautida, et loodus õide saaks puhkeda. Temperatuurid kukkusid öösel sinna 20 piirimaile ja päeval jäid 26 kanti, külm, võrreldes eelneva perioodiga. Aga eks arvatavasti nüüd jääbki sinna 25-28 vahele, ikkagi oktoober on juba käes, ei saagi enam loota neid 30+ temperatuure. Täna panime poodi minekuks suisa natuke pikemad püksid juba jalga ja kinnised jalanõud. Lidlisse on ka juba soojendavad abivahendid müüki jõudnud. Jaak aina ärgitab, et noh osta siis meile ka, kindlasti läheb vaja 😀 Ma olen vapper ja ainult vaatan, sest Eestis ei ole nendega mitte midagi peale hakata ja kui oleme need kaks talve ilma hakkama saanud, saame selle viimase kolmanda ka …
Autode saaga jätkub meil ikka veel. Jaak vahetas mõlemal autol küünlad ära, Peugeoti mootor võttis selle peale natuke tuure alla, aga üldiselt vahepeal teeb jätkuvalt traktori häält, eriti kui mäest üles sõita. Konditsioneer ei tööta ikka ja arvatavasti niisama ei hakka ka, peab midagi remontima. Kuna hommikul oli pilvine, siis käisime Peugeotiga poes, ei olnud ju jahutust vaja. Tavalise õhu ringi käimisest oli ikkagi vähe kasu, niiske ja palav oli ikkagi, sest vahepeal otsustas ilm selgemaks minna ja päike tuli välja. Aknad lahti me jällegi ei oska sõita, lärm ja tuul on liiga kõva. Kuid kohalikud just nii aina sõidavad, ka siis kui 100 on sees. Täiesti arusaamatu, kuidas nad saavad. Neljapäeval, kui poodi läksin, sattus meie külast veel üks auto välja sõitma ja ma sain pool teed itsitada, kui nad minust mööda sõitsid. Nimelt olid autol mõlemad esimesed küljeaknad lahti, isal käsi laisalt aknast väljas ja kõrval istus väike tüdruk, kes vaevalt esiaknast välja nägi, kuid imepisikene labakäsi oli vapralt kõrvalt aknast välja pistetud, ikkagi sitsiillane 😀 Seat on nüüd pähe võtnud, et ta käivitub siis, kui ta tahab, mitte siis, kui meie seda soovime. Jaak on kodune automehhaanik, ta ostis lausa selle vidina, millega saab autode ajudest veateateid lugeda ning mille abil on ta ise mingid asjad ka korda teinud. Tulevane automehhaanik 😉 Paraku on Seatil mingi temperatuuri häda. Aeg ajalt, eriti sügisel ja niiskel ajal tegi ta eelnevalt seda trikki, et kui mootor oli soe, ei kippunud enam uuesti käivituma. Olen ju mitu korda poodide parklates, kooli juures, ühe korra bensiinijaamas ja Ikeas teda meelitanud, et käima läheks, üldiselt on peale kahte kolme katsetust vedu võtnud. Nüüd, juba siis kui Andri ja Grete meil külas olid, hakkas Seat rohkem trikitama. Kuna temperatuuri anduritega on mingi probleem ning termomeetri näit ei tööta – on viisakalt nullis või hüppab kohe 90 kraadi peale või siis pendeldab edasi-tagasi, siis on käivitamine olnud loterii. Kui temperatuuri näidik hüppab süüdet sisse pannes kohe 90 kraadi peale, ei lähe auto käima, kuna sooja mootoriga käivitub ju teist moodi, kui külmaga. Ikka kohe mitu minutit pidi proovima, enne kui käima sai. Kõige kehvem on muidugi see, et ta ei tee seda trikki kogu aeg vaid aeg ajalt. Sellest oleme juba aru saanud, et kui aju vigadest tühjaks kustutada, siis ta käima ei lähe, kuna arvab, et kõik on nüüd ok. Siis tuleb ca 10 minutit järjest teda muudkui käivitada, kuni lõpuks käima läheb. Ühel korral pidin kaks 10 minutilist seanssi tegema, enne kui tuurid üles võttis. Kui käima läheb siis sõidab imeliselt ja kui mootor on soe ning uuesti käivitada, siis läheb ka kohe käima. Lootsime, et peale küünalde vahetust asi paraneb ja tundus, et paraneski, kui eile pidi Jaak hooldust tegema minema ja auto käima ei lähe. No lihtsalt ei lähe ja kõik. Mässas 10 minutit ja siis äkki käivitus. Pärast käis veel mitmes kohas ja siis ei olnud mingit probleemi. Kõige rohkem muret tegi muidugi see, et ülevaatuse tähtaeg oli eelmisel reedel ja Jaak natuke trikitas, et läbi saada. Ta muidugi enne uuris, et kui mootorituli põleb, kas siis läbi lastakse. Öeldi, et ei, hakatakse rohkem uurima, mis viga on ja kästakse korda teha. Nojahh, Jaak sõitis siis tööle, tegi aju vigadest tühjaks, jättis mootori käima, kui neile võtmed andis. Kontrollijad muidugi vahepeal panid mootori kinni ja käivitasid uuesti, õnneks hakkas auto kohe käima ja seni kuni nad ringi sõitsid ei läinud mootori tuli ka põlema. See läks järgmisel päeval, kui ma last koolist koju tõin. Seega saime ülevaatuse läbi ja tohime autoga seda sõita. Seekord said mõlemad autod trikitades läbi. Siin tekkis mul küll küsimus, et kui juba meie nii tegime, siis kui paljud kohalikud nii teevad ja kui palju tegelikult tehniliselt korras autosid päriselt ringi sõidab … Meil on nüüd ikkagi plaanis Seat remonti ka viia, see hommikune või päevane katsetamine, kas läheb käima või ei lähe on liigne aja ja närvi kulu.
Oleme Rasmusega nüüd mõlemad jälle usinad õppurid. Mul läks itaalia keele kursus edasi, kõik, kes me kevadel lõpetasime jätkasime ka nüüd. Õpetaja muidugi arvas, et me oleme suvel imeväel kõik itaalia keele selgeks saanud ja rääkis peamiselt itaalia keeles, ma muidugi poolte küsimuste peale tegin möh, mitte ei küsinud viisakalt “scusi”. Peale esimest tundi hakkas muidugi õpitu vaikselt meelde tulema ja kui ikka 1,5h tundi järjest seda kuulata ja rääkida, siis jääb ühtteist meelde ka. Täitsa tore on taas üle pika aja midagi asjalikku teha ja õppeprotsessis osaleda. Rasmus on taas väga tubli ja vapper ning siiani on ilusti kõik “A”-d olnud, kohe algusest peale. Matemaatikaga on ta aeg ajalt hädas, kuna ta õpib ju seda raskemat versiooni. Lisaks on õpetaja hääldus ikka täiesti arusaamatu, eriti kui nad üle veebi õppisid, no ikka mitte midagi ei saanud aru, vähemalt mina ei saanud. Esimesel korral tulid Grete ja Andri ka appi ülesandeid selgitama, sest ma ise jooksin kokku ja Rasmus oli nagunii juba endast täiesti väljas. Koolis kohal olles on juba kergem, otse rääkides ja küsides saab ta selgitustest paremini aru. Matemaatikas on mitu erinevat rakendust, kus nad ülesandeid teevad, üks koht on selline, et edasi pääsemiseks tuleb teha kõik ülesanded 100% ja kui mõni läheb valesti, siis tuleb kõik otsast peale alustada ja loomulikult on ju uued ülesanded. Alguses ajas see Rasmust väga tigedaks, sest üksi tehes pidi ta mitu korda tegema, enne kui läbi sai. Nüüd teevad Jaaguga koos, kui on keerulisemad ning aeg-ajalt on kuulda, kuidas käib vaidlus, kuidas tegema peab ja mõnikord on Rasmusel õigus 😉 Küll on nad seal avastanud mitmeid loogika vigu ja Jaagul on sellest juba suhteliselt kõrini, et küsitakse ebaloogiliselt või suisa valesti, sest ükski vastus ei tule ootuspärane. Aga hakkama nad saavad ja viimasel ajal on Rasmus üksi ka väga edukalt seda ära teinud. Seal on süsteem selline, et tegema peab 4-6 osa, igaühes on 6-12 küsimust, oleneb teemast ja kõik see lõppeb läbitud materjali testiga. Väga hea õppimiseks, kuid see 100% nõue on natuke liiast, võiks ju ühe või kahe veaga läbi saada. Ma ise arvan, et see 100% on sellepärast, et teema endale ikka korralikult selgeks teha, sest kui eksid, siis ju ei saa aru, tuleb uuesti õppida ja proovida. Loogiline, aga kole tüütu! Lisaks on tal taas kord nädalas Skype teel eesti keel, sel õppeaastal on muidugi halva juhuse tõttu minul ja Rasmusel tund samal ajal, seega ma olen sunnitud tahvlist Zoomis olema, kuna Rasmus kasutab minu läpakat. Natuke ebamugav on, aga eks ma vaikselt harjun sellega. Lisaks on kooli eesti keele õpetaja sel aastal usinam olnud ja materjalide ning vahehindamiste ajad paika pannud, seega tuleb seal ka rohkem pingutada. Lisaks peab lugema hunniku raamatuid, paraku on enamus veebis ja Rasmusel kohe üldse mitte ei meeldi tahvlist või arvutist raamatuid lugeda. Praegu loeb ta muideks Orwelli “Loomade farmi”, ta tahtis küll “1984” laenutada, aga seda polnud. Meil oli endal need raamatud ühe köitena isegi kunagi kodus olemas, kuid tundub, et oleme selle maale viinud. Koolis on sellest õppeaastast kaks söögivahetundi, kuna õpilasi on sel aastal tunduvalt rohkem ja neid on vaja natuke hajutada. Rasmus on teises vahetuses ning seal on natuke vähem lapsi. Üritame teda siin meelitada, et ta hakkaks kooli sööklast uuesti sööma midagi, kuid veel ei ole vedu võtnud. Ma muidugi ei ole menüüd ka välja printinud, et ajada näpuga jälge, millal on toit, mida ta süüa võiks. Kuna muidu on lapsi palju ning aega läheb kaua, siis ta ei viitsi järjekorras oodata, kuid nüüd oleks võimalus, kuna lapsi on natuke vähem. Lisaks on ka sel aastal lõunad koolis tasuta. Seega jätkuvalt on ta lõuna ajal võileibade peal. Ükskord Decos käies ja lahtisest singiletist sinki ostes nägime karu pildiga vorsti. Mõtlesime, et ostame seda nalja pärast, äkki Rasmus sööb. Ta leidis, et see lõhnab ja maitseb nagu Eesti vorst, et seda võib edaspidigi osta … Ahahhh, olgu, eks ma pean hakkama nüüd tihedamini Decos käima …
Me oleme väga pikalt kodused olnud, kuna Jaak ei taha Seatiga pikalt sõita – ebamugav on ja Peugeotiga ei saagi, sulame lihtsalt seal autos üles. Minu suurel soovil olime eelmine laupäev turistid ja käisime Siracusas. Ma sinisilmselt arvasin, et septembri lõpus ju enam turiste eriti ei ole, aga kus sa sellega. Parkla oli silmini autosid täis – kindlasti andis oma panuse hotelli külastajad, kuna hotell on taas avatud, ja ilus ilm. Märkasin mitut turismigruppi ja üldse oli palju inimesi. Kuid mul oli vaja oma uue telefoniga ju kõik üle jäädvustada ning lisaks oli mul kindel soov kohvikus granitat ja brioche´d (Jaagu jaoks aegade lõpuni tissikook) süüa. Käisin samas kohvikus, kus eelmine aasta Liinaga, see oli tore koht. Sai suuri kaatreid, merd ja inimesi vaadata ning granita maitses seal ju hästi. Rasmusele võtsin apelsinimahla ning meile kaks granitat ja kaks brioche´d. Asi lõppes kuidagi nii, et ma ei saanudki oma brioche´d süüa, sest Rasmus pistis selle ise nahka. Jaak meelitas teda sööma, kuid Rasmus ei võtnud alguses üldse vedu ja kui ma lõpuks otsustasin, et nüüd on aeg brioche võtta, siis poiss oli juba pool nahka pannud. See on muidugi väga tore, et ta järjest rohkem erinevaid maitseid ja asju proovib, ikkagi kasvav organism ning söögiisu läheb järjest suuremaks. Väga pikalt me linna peal ei jalutanudki, kuna inimesi oli palju ja pere tahtis koju, “sest me oleme ju sada korda juba nendes kohtades käinud ja Sa oled neid sama palju pildistanud”. Minu selgitus, et nüüd on uus ja vinge telefon ja tuleb uued pildid teha, arvati, et ma võin vabalt mõni päev üksi turismi harrastama minna … Ojahhh, kohe näha, et sel aastal ei ole kedagi sellist veel külas käinud, kellega saaks mööda linnu ringi kolada. Loodetavasti Jaagu vend siiski saabub oma elukaaslasega ja mul õnnestub mõnele tripile ennast kaasa pressida, siis saab natuke turismi ka harrastada 😉 Taorminas on ju täitsa käimata. Peaaegu oleksin isegi läinud, esmaspäeval oli sealses Rooma teatris Stingi kontsert, kuid mul hakkas rahast kahju, sest odavamad piletid maksid 130€ ringis. Ta meeldib mulle küll, aga kas ikka nii palju …
Üks väga omapärane kaater oli ankrus …
Kohalikud turu servas värskelt püütud merisiile puhastamas … Ka seekord jäid need mul maitsmata, kuigi väga tahaks proovida … Äkki järgmine kord.
Rasmus on ka nüüd lõplikult vaktsineeritud. Süsti päev oli tal õnneks koolis lühike päev ning ma ei pidanud teda söögivahetunni ajal ära viima. Seega peale kooli lõppu läksime vaktsineerima. Kõik läks sama sujuvalt nagu esimesel korral, inimesi praktiliselt ei olnud ja 30 minutiga oli kõik tehtud. Sattusime sama arsti juurde, kes eelmine kord süsti tegi. Ootasime, et saaksime arsti boksi, kui ta tuli ja ütles, et ma mäletan teid küll, tulge minuga kaasa. Vahepeal pistis õde pea ukse vahelt sisse ja sain niipalju aru, et arst ütles, et Pfizeri vaktsiini tuua, ma veel mõtlesin, et misasja, Moderna oli ju … Täitis mu pabereid ja kirjutas igale poole Pfiser, ma alguses ei öelnud midagi, sest ta ei olnud veel lõppu jõudnud ja kui jõudis kümnenda leheni, kus vaktsiinide nimed reas olid ja mul oli rist Moderna ees, siis küsis, et miks te Modernat tahate. Ma vaatasin talle muidugi suurte silmadega otsa ja teatasin, et ise te tegite Moderna, ma tahtsin Pfiserit aga te otsustasite ümber ning tegite Moderna. Ise te vahetasite eelmine kord vaktsiini ümber! Onu oli natuke hämmingus, pobises midagi ja läks uue süstla järgi. Pärast lätlastega arutasime, ega me ju ei tea, mida tegelikult süstiti, sest süstlad olid juba täidetud ja millisest ampullist, seda kliendid ei saa iial teada. Jānisel oli vanema tüdrukuga sama teema, et arst puterdas. Tahtis ka Modernat teha ja kui Jānis küsis, mis süstlas on, siis arst ütles, et Moderna, lõpuks, kui Jānis ikkagi Pfiseri välja võitles, siis arst ütles, et süstlas on ikkagi Pfiser, et ta enne asjas sassi … Rohu ampulli ei näidatud ja seega keegi ei tea, mis süsti ta siis tegelikult sai … Igatahes Rasmus sai oma teise, loodetavasti ikka Moderna, sutsaka kätte, istusime 15 minutit ära, allergilist reaktsiooni ei tekkinud ja koju minek. Samal õhtul tulid meile lätlased külla ja jäid ööseks ka. Rasmusel oli laupäeva hommikul palavik ja nõrk olla, nojahhh, ikkagi seekord tulid kõrvalnähud nagu Modernaga ette nähtud on. Kõvasti teed ja natuke paratsetamooli ning läks paremaks. Paari tunni pärast ta juba arvas, et nüüd võiks küll mere äärde minna ja supata, et täitsa hea on olla. Mõne aja pärast, kui nurgatagused oli üle vaadatud ja Läti tüdrukud ära sõidutatud teatas ta, et ta on väsinud ja tahab koju. Söögiisu oli tal õnneks säilinud, sõi ja puhkas, lõpuks jäi magama ja külalistele lehvitama ei jõudnudki, kuna magas sel ajal. Õhtuks oli palavik kadunud ja olemine tipp-topp. Ei teagi, kas see palavik ja loidus olid vaktsiinist või sellest, et suuremad Läti tüdrukud tema toas öösel magasid, sest seal on konditsioneer ja jahe ning tüdrukud soovisid seal magada, vabalt võis sellest pingest ka olla, et tüdrukud niiviisi tema magamistoas 😀
Koduloomad elutoas – vahetult enne, kui Grete külla tuli, uuris ta, kas meil sisalikud tuppa ka trügivad. Siiani ei ole ükski sisku meil toas olnud, kuid just eelmisel õhtul oli üks meie magamistoa seina peal … Jaak ja Rasmus said teda välja ajada, lõpuks said ka. No ja siis mingi aeg hiljem avastasin ühe imepisikese beebisisku köögiukse võre küljest, seestpoolt. Ühel kaunil suvehommikul, kui veel kooli ei olnud ja Jaak hommikuti üksi toimetas ja tööle suundus, kuulsin läbi une, kuidas ta kellegagi rääkis. Alguses arvasin, et räägib Rasmusega, aga jutt oli selline imelik, midagi sellist, et “kust Sa siia said? mis Sa siit otsid? mine tagasi õue!” ja sellises stiilis. Lapsele ta ju nii ei ütleks … Tõusin enne ta lahkumist üles ja sain teada, et meil oli kass toas luurel käinud. Nojahhh, Jaagul oli kogu aeg kombeks köögi terrassi võrkuks lahti jätta, ma iga kord kinni pannes mõtlesin, et ühel päeval on keegi meil toas ja no oligi. Üks oranž kiisu ikka aeg ajalt käib meil siin luusimas, ükskord ehmatas Jaaku, kui ta terrassil grillis ja kass nurga tagant ligi hiilis. Kiisu oli igatahes jõudnud köögis natuke ringi vaadata ja kenad käpajäljed mulle pliidile jätta 😉 Nüüd on köögi terrassi võrkuks alati kinni 😀
Imelist sügise jätku ja püsige terved!