Month: November 2021

25.11.2021

… muidugi ilmast! Tundub, et vähemalt kord nädalas käib meist üle mingi suurem halva ilma laine. Kui eelmisel nädalal nautisin esmaspäeval veel päikest, siis kolmapäeva hommikuks oli olukord kardinaalselt muutunud. Jaagul tehti tööl taas mingit “katset”, et nende üksus on 24h järjest tööl ja Jaagu tiimi vahetus oli 0:00-9:00, mis tähendas, et ma pidin kolmapäeval Rasmuse ise kooli viima. Juba teisipäeva õhtul läks ilma kehvaks, sadas ja välgutas, kuid ei midagi erakordselt hullu, selline tavaline vihmane ilm. Hommikul ärkasin müristamise peale üles ja kell oli ca 5:00. Kuna raksus ja mürtsus kõvasti, siis oli ka Rasmus juba 5:30 üleval. Kuna väljas oli pime, siis ega hästi aru ei saanud, mis seal toimus. Väga kõva krabin oli ja arvasin, et väga tugev vihmasadu. Rasmus oli mures, et kuidas me kooli saame ja sel ajahetkel olin ma vägagi positiivne ja teatasin, et sõidame muidugi 🙂 Tegime siin oma hommiku toimetusi ja ühel hetkel ei tulnud kraanist enam vett. Ummm, elekter oli alles, kuid vett ei tulnud. Toppisin siis ennast paksemalt riidesse, et vaadata, kas lõi pumba välja või alumise elektri. Lisaks oli aias autoteel mingi sinine asi, arvatavasti oli tuul alt koti üles puhunud ja tee oli imelikult hele … Pidin uksest välja astudes peaaegu pikali käima, maa oli valge! Emmm, misasja!? Liuglesin aias ringi ja lihtsalt vahtisin suu ammuli, kuidas kõik oli rahest valge – maasikakastid ja sidrunipuu alune … Ma muidugi olin nii ähmis, et aia ülemisest osast pilti ei teinudki. Korjasin tee pealt asjad kokku ja läksin alla elektrit uurima. Kuna taskulamp sai niiskust, lõpetas see töö ja pidin tuppa telefoni järgi tulema. Rahet enam ei sadanud, kuid vihma kallast see eest nagu ämbrist! Üritasin alt elektrit sisse lülitada, kuid see viskas ennast järjekindlalt uuesti välja. Nojahh, oleme siis ilma veeta. Panin ämbrid õue vett koguma ja ca 30 minutiga ajasid need üle, vähemalt oli WC jaoks vesi olemas. Kuna alumine elekter oli ära, siis aiast välja ei saanud, värava peab käsitsi avama, kuid selles vihmas ei ahvatlenud see mind kohe üldse. Jaak helistas umbes 6:30 ja teatas, et ta hakkab koju liikuma, neil sai tööpäev varem läbi. Selleks ajaks ma enam nii kindel ei olnud, et me kuhugi läheme … Kõik ujus, tuul oli meeletu ja ma ei olnud üldse kindel, et teed läbitavad on. Ilma osas anti küll “oranž” hoiatus, kuid ennegi on neid olnud, kuid midagi sellist ei ole me siin olles veel üle pidanud elama! Tavaliselt ma panen akendel luugid kinni, kui sajab, et vesi tuppa ei tungiks, kuid seekord jäid need teisel ja kolmandal korrusel lahti. Mässasin teisel korrusel luukidega, kui kuulsin, et Rasmus oma korrusel rõdu uksega võitleb. Tuul oli luugi kinnituse lahti kiskunud ja üks ukse pool peksis vastu seina, mõned ribid olid ka välja tulnud. Selleks ajaks, kui ma üles jõudsin, võttis mind vastu madala veega bassein ja läbimärg laps. Kuna eelmise aasta suvel läks meil seal korrusel moskiito võre juba katki ja ei käinud korralikult lahti ega kinni, siis nüüd oli see kuidagi kinni kiilunud, et ei liikunud enam üldse ja ma tegin selle lõplikult puruks … Lisaks lõi tuul teise ukse poole nii kapitaalselt kinni, et lahti me seda enam ei saa … Seega viimase korruse imelisi vaated tuleb piiluda läbi võre. Jaak helistas ka lõpuks ja teatas, et on küla alumise värava juures, aga sisse ei saa, sest värav on pooleldi lahti ja läbi ei mahu. Elektrooniline süsteem ei tööta ja manuaalselt vihma kätte seda lükkama minna ta ei tahtnud. Seega jäi ta ootama, et keegi tuleb ja teeb midagi. Lõpuks mingid onud olid käinud, kui korda ei saanud ja Jaak pidi ikka jala koju tulema. Selgus, et värav oli siinidelt maha tulnud ja seda ei olnud võimalik liigutada. No selge, isegi, kui me oleks oma kodu väravast välja saanud, siis külast me ikka minema ei oleks pääsenud. Lisaks ütles Jaak, et meie teed kõik ujuvad ja mitte keegi mitte kuhugi ei lähe, istume kodus ja ootame maru lõppu. Kirjutasin kooli õpetajatele ja administraatorile, et Rasmus ei tule kooli. Õnneks osad asjad olidki Google classroomis vaja teha ja teisi saab ta hiljem järgi teha, seega ei olnud hullu midagi. Nüüd ma saan aru, kui osad emad on FB-s kirjutanud, et nad küll oma lapsi kooli ei saada, sellise ilmaga ei pista ükski normaalne inimene nina uksest välja, kui just väga ei pea, meil oli nüüd ka selline ilm. Mõne aja pärast andis vihm natuke järgi ja läksin proovisin uuesti alumist elektrit sisse panna, seekord jäi isegi pidama. Tundub, et mis iganes lühis see ka ei olnud, leevenes, kui vihmasadu rahulikumaks jäi. Taaskord sai kõige enam kannatada Augusta nagu ka eelmisel korral. Brucoli oli pooleks päevaks üldse ära lõigatud, kuna tee, mis sealt linnast välja viib, oli üle ujutatud ja läbi sõitmine võimatu. Lisaks möllasid ringi ka tornaadod, kui eelnevalt hullasid need rohkem lõunas või vesipükstena, siis nüüd olid kolinud rohkem sisemaale ja laastasid Modica ning Ragusa piirkondi. Paraku oli seekord ka üks hukkunu. Lisaks kõvasti viga saanud maju, uhutud teid, sõidukõlbmatuid autosid, mis teelihke tõttu viga said ning poed, millel katused sisse olid kukkunud. Laastamistöö oli seekord kordi hullem, kui selle hoiatatud troopilise tormi eest. Ma saan ainult loota, et rohkem sellist maru ei tule … Järjekordselt tuleb kiita meie küla elektrit, et see sellele marule nii vapralt vastu pidas! Lisaks oli üllatavalt tubli ka internet, mis hästi lühiajalisi katkestusi tegi.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Keskpäevaks säras taevas päike ja marust ei olnud enam mingit jälge, nagu polekski mitte midagi olnud! Meelte rahustamiseks läksin tegin küla peal ühe tiiru, et üle vaadata, mis olukord on ning kas alumine värav on lahti, et auto hiljem ära tuua. Esimene ehmatus tabas mind alumise värava juures, mille esine ja väravahe ise oli paksult mudaga kaetud. Eelmise tormi toodud sodi oli õnneks jõutud vahetult enne ära koristada, nüüd oli uus ja hullem peale tulnud. Lisaks oli puruks äravoolukanali piire. Auto oli alles ja värav ka lahti lükatud seega, sai selle hiljem ära tuua.

• 

• 

• 

• 

Edasi viis mind tee randa … Emmm, aga kus tee on?! Tavaliselt on selle jõe asemel tee randa. Rannas oli palju sodi ja rannaks on hetkel seda raske nimetada 🙁

• 

• 

Prügikastide vastas on apelsiniaed ja sealt jookseb läbi see vesi, mis meie tunneli üle ujutab. Tegin ükspäev sellest ka väikese klõpsu.

Troopilise tormi ajal oli planeeritud arenguvestlused, kuna tookord jäi ära, siis lükati 19.11. Ma muidugi suures usinuses planeerisin kõikide õpetajatega kokkusaamise, sest kusagil ei olnud kirjas, et see on vabatahtlik. Alles hiljem tuli see info, et vajadusel broneeri. Hakkasin siis hoolega tühistamiseks e-kirju saatma, et pole vaja kohtuda, Rasmusel hinded korras, jätkuvalt kõik “A”-d, ja meil küsimusi ei ole. Jõudsin ajad kuuele broneerida, kellest kaks vastasid, et tänud teavitamast. Kuna ülejäänud neli ei reageerinud ja kutset ka ei tulnud, arvasin, et ei ole ühtegi kohtumist. Kui neljapäeva õhtul tuli äkki kolm kutset ja üks e-kiri, et lükkame kohtumise edasi. No nüüd oli juba imelik kirjutada, et ma ikka ei soovi kohtuda, kuna enam nagunii keegi teine seda aega valida ei saanud. Seega kohtusin üle veebi kolme õpetajaga. Kõik kohtumised olid väga lühikesed, kuna midagi ei olnud arutada. Jätkuvalt olid kõik õpetajad Rasmusega väga rahul, et ta on väga tubli õpilane. Mulle tegi muidugi kõige enam head meelt, et nad kõik kiitsid teda, mitte kui lihtsalt tublit õpilast, vaid kui inimest, et ta on hea, tähelepanelik ja sõbralik inimene! Seda oli nii hea kuulda! Jaak oli muidugi selles osas skeptiline, et see on see ameerikalik suhtumine, kuid ma ikka usun, et õpetajad mõtlesid seda tõsiselt. Jaaku rõõmustas muidugi kõige enam see fakt, et üks õpetaja ütles välja ka selle, et Rasmus tunni ajal tüdrukutega lobiseb, et see on üks õige värk! Õpetaja muidugi ütles, et Rasmus ise ei algata seda vestlust, et tüdrukud on algatajad. Rasmus juhtus selle õpetajaga vestlust pealt kuulama, siis pärisin pärast aru, et mis-mis. Selgus, et tüdrukud küsivad pigem tunni teema kohta selgitusi ja Rasmus siis seletab neile ja no siis lisaks läheb muidugi muidu lobisemiseks ka. No vähemalt on sotsiaalne ja vastab hädas tütarlaste küsimustele 😉

Apelsinide hooaeg on alanud! Käisime laupäeval Augustas oma apelsini onu otsimas, kellelt eelmine aasta ostsime, kuid teda ei olnud veel. Äkki siis korjatakse praegu ekspordiks … Eks me peame nüüd piilumas käima, millal ta tuleb, sest tema müüdud apelsinid olid kõige paremad. Lisaks sai apelsinimoos otsa ja Jaak ei saa pannkooke enam süüa, sest ühegi teise moosiga need enam ometigi ju ei kõlba 😀

15.11.2021

Kõik see aeg, kui Jaak Eestis oli, nautisime meie siin sooja. Ööpäevane temperatuur jäi 21 kraadi juurde, öösel ei langenud temperatuur kordagi alla 20 kraadi ja päeval oli seal 24 ringis. Küll jah, oli peamiselt pilves ning päikest oli väga vähe näha. Mõni hommik astusid õue nagu troopikamajja, soe ja niiske. Vaatamata niiskusele oli niiviisi siiski väga mõnus, vähemalt ei olnud külm. Ilmateade näitas küll, et tuleb vihma ja välku ning jahedad ilmad, kuid ükski ennustus, mida meie kodu juurde näidati, ei vastanud tõele. Kuniks Jaak kolmapäeval laekus ja õhtu tervitas meid paduvihmaga ning langevate temperatuuridega 😀 Nüüd on kolm päeva taas täiesti selge ja päikseline olnud, nii nagu sügis olema peab! Küll on öised temperatuurid pidevas languses ja päikesetõusu ajaks kukub sinna 15 kanti, mis meie mõistes on külm. Jaak ostis meile mingi aeg tagasi kolm ühes eraldiseisva konditsioneeri – soojendab, jahutab ja kogub niiskust. Seda viimast kogus masin üle-eelmisel nädalal väga usinasti, paari tunniga oli ca 6 liitrit vett ja nii igal õhtul … Kuid see-eest sai õhu enam vähem mõistlikuks ja täitsa hea oli toas olla. Tubli konditsioneer!

• 

• 

Meie juures küll ei sadanud, kuid see-eest ujus ja uputas mujal. Seekordsed vihmad olid Agrigento piikonnas ja torm liikus edasi Palermo poole. Üle käis ka väike tornaado, oliivid said kõik ära korjatud, iseasi kuhu see keeris need maha poetas. Mõned farmi katused võttis ka kaasa. Õnneks hukkunuid sel korral ei olnud, lihtsalt said istandused kannatada ning teed uhuti ära. Ma ei kujuta ette, kui palju neid teid siin enam ei ole ja millal need uuesti korda tehakse. Uudistest jooksis kusagilt läbi, et teede parandamisse läheb miljoneid ja see võtab aastaid aega, enne kui kõik korda saab. Elu näitab, et sellised tormid ja üleujutused on siin igal aastal, lihtsalt erinevates piirkondades, seega jäävad teed igavesti teemaks ja millal kuhugi jõutakse, seda ei tea keegi. Sel aastal on see ilm olnud ikka täiesti ebatavaline – kevad olid pikalt jahe ja niiske, enne mai keskpaika ei läinudki soojaks. Jaanipäevast tuli kuumus oma 30+ kraadidega ja üle 40+ piikidega ning Euroopa kuumarekordiga 48 kraadi ja see 30+ kestis kuni augustikuu viimase nädalani välja. Seejärel tuli temperatuuri kukkumine sinna 25 kanti ning kerged vihmad. Septembri teisel nädalavahetusel oli korraks veel kuumalaine oma 30 kraadiga ja seejärel kukkus temperatuur 23-25 kanti ning tulid vihmad ja tuuled. Sellist mõnusat suve, mida me naudime, selline 25-30 ja päike, sel aastal ei olnudki. Oktoober oli erakordselt külm, tegime mitu kütmist juba, kuigi meie piirkonnas tohib kütmisega alustada alles 1.12, kõvasti sadas ja päikest oli näha ainult mõnel päeval. Novembri esimesed 10 päeva olid see-eest erakordselt soojad, nüüdseks on selline tavaline sügisene ilm. Päeval päike ja ca 20-22 kraadi ning öösel kukub sinna 15 kanti. Ähvardatakse, et homsest tuleb uus torm koos äikese ja vihmaga. Väga tüütu! Lisaks ei ole siin enne olnud, et vihma pärast koolid suletakse, vähemalt mitte nende aastate jooksul, mis me siin oleme olnud, nüüd on juba mitu korda erinevates piirkondades üle Sitsiilia koolid vahelduva eduga kinni olnud. Catania piirkonnas olid ka koolid eelmine reede kinni, kuid Rasmusel oli siis juba vaba päev, seega olime nagunii kodus. Ma ikka ei suuda ära imestada, palju seda vett seal taevas on, et aina sajab ja sajab ning otsa ei saa … Suvel põles pool saart sõna otseses mõttes ära, nüüd uputab pool saart ära. Kuigi kogu selle vihmade tulemusel on taas kõik kasvama hakanud ja erinevalt varasügisest, kui kogu maa oli põlenud on nüüd taas kõik roheline ja lopsakas. Suuremad puud annavad küll märku, et kõik ei ole korras ja kõrguvad mustaks põlenuna, kuid põõsad, võsa ja muru vohab kasvada.

• 

• 

• 

• 

• 

Laupäeval käisime Jaagu kolleegil külas. Tegemist oli nende üksuse nn. meeskonna üritusega, et peale tööd vabas õhkkonnas aega veeta. Kokku on neid seal ca 30, kutsutud olid umbes pooled ning kohale tulid omakorda pooled. Tegemist oli pereüritusega, seega naised-lapsed olid ka oodatud. Täitsa tore oli vahelduseks kodust välja saada. Koos olid poolakad, tsehhid, prantslased, türklane, ameeriklased ja eestlased. Väga kirju seltskond ning meie Jaaguga ning türklane, kes oli ka grupijuht, olime ühed vanimad. Noorimad olid ameeriklased, kes olid 24 aastased … Lapsi oli ka, üks tüdruk oli Rasmusest 2 aastat vanem, kuid teised olid kõik nooremad. Rasmusel oli muidugi puruigav, kuniks perepoeg (7a) hakkas Minecrafti mängima, siis Rasmus ei küsinud enam iga viie minuti tagant, millal me lõpuks koju hakkame minema 😀 Me läksime tühjade kätega, mis oli minu jaoks väga veider, sest ma ei ole harjunud minema nii, et mitte midagi kaasa ei võta. Jaak ütles, et ei lubatud midagi võtta, et kõik on olemas. Kuid kui kõik teised tulid erinevate söökidega, siis ma tundsin ennast ikka eriti halvasti! Kuid süüa oli lõpuks lademetes, ikka nagu südamest. Grill niiväga ei ahvatlenudki, sest perenaine oli teinud seenepirukaid – need olid suurepärased! Türklane oli teinud kuskuss salatit, ma ei tea, mis seal sees veel oli, kuid see maitses väga hästi! Ja prantslase naine oli teinud kreppe, päris prantslane ehtsate kreppidega – muidugi tuli süüa, ma lasin tal veel spetsiaalselt näidata, kuidas prantslased neid kokku keeravad. Poolakas oli teinud tartari ning küüslaugu võiet, mis oligi puhas küüslauk, ma tundsin seda maitset ka järgmine päev 😀 Kuna koosviibimine toimus Mascalucias, mis on üsna Etna jalamil, siis loomulikult oli seal ju mitu kraadi külmem, kui meil kodus. Seega tundsin vajadust jope järgi, kuigi olin esimest korda jalga pannud pikad püksid ning pika paksu kampsuni. Ikka oli külm. Pimeduse saabudes tegime grilli lõkke ja kogunesime selle ümber lobisema, pärast küll haisesime vingu järgi, kuid vähemalt oli soe! Inimesed olid kõik väga sõbralikud ja mehed väga jutuhimused, kolm neist võisidki rääkima jääda 😀 Igatahes oli väga tore õhtupoolik!

Üritame vähemalt korra kuus ka Siracusa turul käia, tuleb ju kasutada võimalust osta odavat tuuni- ning mõõkkala ning isu nendest täis süüa. Lisaks võtame alati ka mereannisegu, millest ma tavaliselt teen salatit, kuid aeg-ajalt ka risottot ja tumedaid krevette. Müüakse ju roosasid ka, mis on natuke kallimad, kuid ma olen neid ainult üks kord ostnud. Nüüd krevette ostes kummitab mind Grete lause, kui me koos turul käisime, et ostame ikka tumedaid, siis saame aru, millal need valmis saavad. Hea tähelepanek! Nüüd ma enam kuidagi ei jõua nende roosade ostmiseni 😀 Kalaonudele olen ma juba tuttavaks saanud ning üldiselt panevad nad mulle peale kaalumist veel peotäie mereannisegu juurde 😉 See on neist tõeliselt armas! Sel laupäeval oli turul juba päris hea ringi luusida, turistidega oli üsna kitsaks jäänud, mis tähendas, et oli normaalselt ruumi ringi liikuda ning hinnad olid ka natuke soodsamaks läinud.

• 

• 

• 

• 

Jõulud on juba täies hoos ning Ikeas on ka kuusepuud juba müügis. Ma eeldan, et selleks nädalavahetuseks on need läbi müüdud, eelmine aasta igatahes kadusid need nagu võluväel. Rasmusel oli sel nädalal, kui me kahekesi kodus olime, kaks lühemat koolipäeva. Teisipäeval kella 11:00 ja neljapäeval 13:00-ni. Kasutasin juhust ja olin need päevad baasis, et hoida kokku bensiini ja niisama asjatut edasi-tagasi sõitmist. Neljapäeval kasutasin võimalust ja käisin Ikeas, tahtsin osta päkapikke – eelmine aasta oli neil müügil hästi vahvad päkapikud, kuid ma ostsin ainult ühe, Rasmus tahtis ka sellist saada, seega läksin lootuses, et äkki ma saan sel aastal ühe veel. Ma olin kohal avamise hetkel ehk kell 10:00, parkla oli selleks ajaks juba pool täis ja Ikea inimestest pungil. Ma jätkuvalt imestan, kui populaarne see kohalike seas on, see täiesti uskumatu, kui palju neid seal on! Nad on suisa perekonniti, lastest vanavanemateni välja – eriti nädalavahetustel ja muidugi sõpruskonnad. See on nagu mingi kogunemiskoht, hmmm, mis me perega/sõpradega teha võiks – läheme Ikeasse! Täpselt selline mulje jääb 😀 No ma ka siis käisin kõik kohad läbi ja peas aina vasardas mõte, et oleks mul ainult midagi siit vaja, no oleks ometi midagi vaja! Teistel kõigil kärud-kotid paksult kraami täis ja mul üks kingalusikas … Nojahh, lõpuks sain uue vannitoa vaiba, küll mitte seda värvi, mida soovisin, aga vähemalt sain midagi. Ostsin ära ka jõulutähe, ilus lopsakas oli ja 2.50€ maksis. Päkapikkudega oli sel aastal kitsas käes, mingid imelikud pisikesed kolmnurksed olid ja siis olid sellised hästi suured ca 80cm. Need viimased olid peamiselt kaunistusteks. Jõudsin lõpuks sinna jõulunänni osakonda ja müügil oli veel viimane suur päkapikk, küll ma keerutasin seda ühte ja teistpidi, kuna see oli allahinnatud, viimane toode ikkagi, siis ostsin ära. Ja tegemist oli 4.11 kuupäevaga ja juba olid osad asjad läbi müüdud. See on täiesti ebareaalne, kui ruttu siin see jõulukraam kõik müügiks läheb ja ära ostetakse. Eestis ma olen harjunud kuuske ka jõuluõhtul ostma või jõuluehteid, kuid siin on selleks ajaks kõik juba läbi müüdud!

Püsige terved ja imelist sügise jätku!

02.11.2021

Head hingedepäeva! Olles üdini usklik riik, oli eile ja on täna Itaalias riigipüha. Tänase liikluse järgi tundub küll, et ei ole 😀 Eile õnnestus mul ca 240km maha sõita ja ühtlasi ka kohe veerand paaki bensiini. Hommikul tuli tõusta enne igasugust mõistlikku aega, keset ööd. Nimelt läks Jaagul lennuk varavalges ja pidin ta lennujaama viima. Või noh, ta viis ennast ise, ma pidin tagasi sõitma, pimedas ja kerges vihmasajus. Ütleme siis nii, et koju tagasi jõudmine võttis omajagu aega 😀 Selleks ajaks, kui laps tuli kooli viia oli õnneks väljas valge ja vihmasadu ka lakanud. Tagasi koju ja väike uinak ning siis päeval jälle lapsele järgi, seega sain ma eile kuus korda edasi-tagasi sõita. Väga tüütu, kuid õnneks oli imevähe autosid ning päevane sõitmine sujus kiiresti. Rasmusel on täna väga lühike päev, kella 11:00-ni, seega veedan täna selle aja baasis. Oleme järgmise kolmapäevani omapäi, Jaak on koroonariigis number 1 ehk Eestis töö asju ajamas.

Täna on üle kaheksa järjestikkuse vihmapäeva esimene päev, kui me ärkame koos päikesega ehk kohe hommikust ongi päike, selge taevas ja mitte ühtegi koledat vihmapilve! Kõlab täiesti uskumatult, paraku ilmateade midagi head ei ennusta ning reedest peaksid tulema järgmised äikesetormid ja nii kaua, kui ilmateade näitab … Ma loodan, et need on need tavalised vihmad, et pauh korra sajab ja müristab ning siis on jälle päike ja ilus. Mitte nii nagu see viimane nädal oli, hallil ilmal ega vihmal ei olegi lõppu. Kui tavaliselt on terve kuu peale kaheksa halba ilma, siis nüüd tundub, et on vastupidi. Apollo tabas kõige rängemalt meie piirkonda ehk Siracusa maakonda. Ujusid nii Siracusa kui ka Augusta teed. Meie tavapärane tee poodi oli üks suur bassein ning Siracusas olid tänavad jõed nagu eelmise vihma ajal Catanias. Sinna see troopiline torm ei jõudnudki, jäi meie juurde tiirutama, väga rumal temast. Mis oli üllatav ja väga positiivne, meil oli kogu aeg elekter! See on midagi uut, esimesel aastal lõi iga väiksema vihma ja tuulega kohe välja, seekord pidas terve selle nädala vapralt vastu. Oli selliseid korraks kõikumisi, kuid mitte ühtegi katkestust. Nad on muidugi väga palju plaanilisi töid ka teinud, seega tundub, et nad on need kõige halvemas olukorras olnud kohad korda saanud. Augustas ja Siracusas jätkuvalt likvideeritakse tormi kahjustusi ja päris mitu piirkonda on ilma elektri ja veeta. Siracusas evakueeriti ka mõned inimesed, kes olid rannapiirkonda lõksu jäänud. Õnneks seekord ükski inimene kannatada ei saanud. Lentinis kukkus pool maja kokku, otse ühe auto peale, kuid õnneks ka seal ühtegi inimest ei olnud. Ma ei kujuta ette, kui paljud autod vajavad nüüd keemilist pesu, sellel äril läheb lähinädalatel küll väga hästi. Lisaks ka rendifirmadel, need, kellel auto ikka üldse ei sõida ja on vaja liikuda, peavad ju auto rentima. Sellised looduse vingerpussid on alati kellelegi kasulikud …

• 

• 

• 

• 

Neljapäeval, kui olin lõpetanud tormiblogi kirjutamise ja asunud süüa tegema, sain MSN-is sõnumi viitega Postimehe artiklile, et meid on ees ootamas ennenägematu torm. Seejärel kirjutas veel üks sõbranna ning mõne aja möödudes Delfo ajakirjanik. Umm, mh?! Ta oli mu FB “Eestlased Sitsiilias” grupist leidnud, huvitav, seal on palju eestlasi, miks ta just minu käest küsis?! Ühe korra on mind nii veel kõnetatud, “Roaldi retkede” tegija, Roald Johannson. Ta tahtis tulla filmima, kuidas me siin elame ja mind oli soovitanud üks teine grupi liige, kes on siin juba 7-8 aastat elanud ja nagu päris Sitsiilia elu ehk elab koos kohalikuga, käib siin tööl ja laps Sitsiilia koolis. Me ei ela siin nagu tüüpiline väliseestlane, meil on ikka tavaolukorrast täiesti teistsugune kogemus ning võimalused. Seega tookord ütlesin viisakalt ära. Kuid selle Delfi tädi jutu peale ma mõtlesin, et miks mitte, proovime siis. Saatsin talle algatuseks oma blogi lingi, seejärel küsis ta igasuguseid küsimusi. Palusin enne avaldamist üle vaatamiseks ka saata. No johhaidii, kui Sa oled ajakirjanik, siis võiksid enne kopi paste tegemist MSN-ist kirjavead, kordused ja lauseehitused natukenegi ära muuta. Ma ei vastanud sellises vormis, mis otse trükki peaks minema. Seega korrigeerisin oma vastuseid ja täiendasin, kuid ikkagi oleks saanud paremini. Nüüd ma ei imesta üldse, et need “eestlase kogemused/muljed x-riigi olukorrast” sellised kööbakad on. Need pannaksegi nii nagu inimene kirjutab, otse artiklina üles. Rohkem ma sellist asja ei tee, kuid eksperimendi ja kogemuse mõttes oli huvitav 🙂 Delfi LINK ka.

• 

• 

Meie küla õnneks need tormid väga ei räsinud. Lihtsalt kogu aeg sadas ning oli väga tüütu. Jaak sõitis Jaanuse perega ringi ka, välja arvatud kolmapäeval, kui Apollo möllas ning lähiümbrus ujus ning sõitmine ei olnud kindel, et kas üldse pääseb kuhugi liikuma ning mis olukorras teed on. Küll jõudsid nad veel ära käia outletis ning Ennas ja isegi Etnal. Catania piirkonnas pidid küll kõik kinni olema, kuid Etna oli täiesti avatud ning kõik töötas ning toimis, mis on kummaline. Jaak ütles, et funikulööril on uued kabiinid, nagu täitsa euro värk kohe 🙂 Päris tippu nad ei läinudki, kuna pilvine oli ja vaateid nagunii ei näinud. Peale esimesi suuri vihmasid oli meil all platsil palju sodi, siis peale Apollot on kohe eriti palju. Lisaks lekib kusagil midagi, kuna meie tunnel on veega ühtlaselt üle ujutatud. Peale itaalia keele kursust oli mul pea nii paks, et otsustasin jala prügi ära viia. Jaak muidugi ei hoiatanud ka, et meil ujub, seega sain papud korralikult märjaks. Õnneks on vaatamata kõigele siiski soe, ka selle koleda ilma ajal oli ca 20 kraadi väljas sooja. Eelmisel vihma perioodil langes temperatuur sinna 15 kanti ja oli külm tuul, siis oleks küll paha olnud, kui jalad oleks märjad olnud. Igatahes, kus iganes see lekib, arvatavasti kahes kohas, sest üks oja läheb ka suurele teele, mis Augustasse viib. See tee on niigi puruks, nüüd peale neid vihmasid veel hullem ja lisaks tuleb veel mingi vesi kusagilt, mis veelgi seda teed lõhub. Varsti ei olegi enam teed, mida mööda sõita. Teine oja, mis all jõeks muutub tuleb meie prügikastide vastast põllult ja voolab tunnelist läbi äravoolurenni. See vesi saab ka alguse kusagilt ülevalt külast, sest ühe koha peal jookseb vesi samuti üle sõidutee. Ma loodan, et see lekke koht tehakse ikka millalgi korda, sest vihmavesi see enam olla ei saa, see on liiga puhas ning seda on liiga palju. Tundub nagu mingi toru oleks kusagil katki.

• 

• 

Laupäeval, kui korra selgem hommikupoolik oli, jalutasime Rasmusega randa. Meil on nüüd musta liivaga rand 🙂 Lisaks muidugi palju kõrkjaid ning muud sodi ka. Tuul tahtis ka ära puhuda, kuid jäime ikka püsti 😉

• 

• 

Vaatamata koledale ilmale jätkavad maasikad, sidrunid ning tomatid usinasti kasvamist. Korjasin praegu selle aasta parima tomatite saagi. Mis sest, et enamus on rohelised ning kukkusid tormiga maha, kuid ikkagi. Vaikselt küpsevad ning toidu sisse kõlbab täitsa panna, niisama süüa on liiga vesised. Maasikad on küll punased, kuid väga vesised ning hapud, kuid ikkagi maasikad! Sidrunid on ka peale neid vihmasid kõvasti kosunud, seega on lootust vähemalt suuri sidruneid saada 🙂

• 

• 

• 

• 

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!

• 

•