25.11.2021
… muidugi ilmast! Tundub, et vähemalt kord nädalas käib meist üle mingi suurem halva ilma laine. Kui eelmisel nädalal nautisin esmaspäeval veel päikest, siis kolmapäeva hommikuks oli olukord kardinaalselt muutunud. Jaagul tehti tööl taas mingit “katset”, et nende üksus on 24h järjest tööl ja Jaagu tiimi vahetus oli 0:00-9:00, mis tähendas, et ma pidin kolmapäeval Rasmuse ise kooli viima. Juba teisipäeva õhtul läks ilma kehvaks, sadas ja välgutas, kuid ei midagi erakordselt hullu, selline tavaline vihmane ilm. Hommikul ärkasin müristamise peale üles ja kell oli ca 5:00. Kuna raksus ja mürtsus kõvasti, siis oli ka Rasmus juba 5:30 üleval. Kuna väljas oli pime, siis ega hästi aru ei saanud, mis seal toimus. Väga kõva krabin oli ja arvasin, et väga tugev vihmasadu. Rasmus oli mures, et kuidas me kooli saame ja sel ajahetkel olin ma vägagi positiivne ja teatasin, et sõidame muidugi 🙂 Tegime siin oma hommiku toimetusi ja ühel hetkel ei tulnud kraanist enam vett. Ummm, elekter oli alles, kuid vett ei tulnud. Toppisin siis ennast paksemalt riidesse, et vaadata, kas lõi pumba välja või alumise elektri. Lisaks oli aias autoteel mingi sinine asi, arvatavasti oli tuul alt koti üles puhunud ja tee oli imelikult hele … Pidin uksest välja astudes peaaegu pikali käima, maa oli valge! Emmm, misasja!? Liuglesin aias ringi ja lihtsalt vahtisin suu ammuli, kuidas kõik oli rahest valge – maasikakastid ja sidrunipuu alune … Ma muidugi olin nii ähmis, et aia ülemisest osast pilti ei teinudki. Korjasin tee pealt asjad kokku ja läksin alla elektrit uurima. Kuna taskulamp sai niiskust, lõpetas see töö ja pidin tuppa telefoni järgi tulema. Rahet enam ei sadanud, kuid vihma kallast see eest nagu ämbrist! Üritasin alt elektrit sisse lülitada, kuid see viskas ennast järjekindlalt uuesti välja. Nojahh, oleme siis ilma veeta. Panin ämbrid õue vett koguma ja ca 30 minutiga ajasid need üle, vähemalt oli WC jaoks vesi olemas. Kuna alumine elekter oli ära, siis aiast välja ei saanud, värava peab käsitsi avama, kuid selles vihmas ei ahvatlenud see mind kohe üldse. Jaak helistas umbes 6:30 ja teatas, et ta hakkab koju liikuma, neil sai tööpäev varem läbi. Selleks ajaks ma enam nii kindel ei olnud, et me kuhugi läheme … Kõik ujus, tuul oli meeletu ja ma ei olnud üldse kindel, et teed läbitavad on. Ilma osas anti küll “oranž” hoiatus, kuid ennegi on neid olnud, kuid midagi sellist ei ole me siin olles veel üle pidanud elama! Tavaliselt ma panen akendel luugid kinni, kui sajab, et vesi tuppa ei tungiks, kuid seekord jäid need teisel ja kolmandal korrusel lahti. Mässasin teisel korrusel luukidega, kui kuulsin, et Rasmus oma korrusel rõdu uksega võitleb. Tuul oli luugi kinnituse lahti kiskunud ja üks ukse pool peksis vastu seina, mõned ribid olid ka välja tulnud. Selleks ajaks, kui ma üles jõudsin, võttis mind vastu madala veega bassein ja läbimärg laps. Kuna eelmise aasta suvel läks meil seal korrusel moskiito võre juba katki ja ei käinud korralikult lahti ega kinni, siis nüüd oli see kuidagi kinni kiilunud, et ei liikunud enam üldse ja ma tegin selle lõplikult puruks … Lisaks lõi tuul teise ukse poole nii kapitaalselt kinni, et lahti me seda enam ei saa … Seega viimase korruse imelisi vaated tuleb piiluda läbi võre. Jaak helistas ka lõpuks ja teatas, et on küla alumise värava juures, aga sisse ei saa, sest värav on pooleldi lahti ja läbi ei mahu. Elektrooniline süsteem ei tööta ja manuaalselt vihma kätte seda lükkama minna ta ei tahtnud. Seega jäi ta ootama, et keegi tuleb ja teeb midagi. Lõpuks mingid onud olid käinud, kui korda ei saanud ja Jaak pidi ikka jala koju tulema. Selgus, et värav oli siinidelt maha tulnud ja seda ei olnud võimalik liigutada. No selge, isegi, kui me oleks oma kodu väravast välja saanud, siis külast me ikka minema ei oleks pääsenud. Lisaks ütles Jaak, et meie teed kõik ujuvad ja mitte keegi mitte kuhugi ei lähe, istume kodus ja ootame maru lõppu. Kirjutasin kooli õpetajatele ja administraatorile, et Rasmus ei tule kooli. Õnneks osad asjad olidki Google classroomis vaja teha ja teisi saab ta hiljem järgi teha, seega ei olnud hullu midagi. Nüüd ma saan aru, kui osad emad on FB-s kirjutanud, et nad küll oma lapsi kooli ei saada, sellise ilmaga ei pista ükski normaalne inimene nina uksest välja, kui just väga ei pea, meil oli nüüd ka selline ilm. Mõne aja pärast andis vihm natuke järgi ja läksin proovisin uuesti alumist elektrit sisse panna, seekord jäi isegi pidama. Tundub, et mis iganes lühis see ka ei olnud, leevenes, kui vihmasadu rahulikumaks jäi. Taaskord sai kõige enam kannatada Augusta nagu ka eelmisel korral. Brucoli oli pooleks päevaks üldse ära lõigatud, kuna tee, mis sealt linnast välja viib, oli üle ujutatud ja läbi sõitmine võimatu. Lisaks möllasid ringi ka tornaadod, kui eelnevalt hullasid need rohkem lõunas või vesipükstena, siis nüüd olid kolinud rohkem sisemaale ja laastasid Modica ning Ragusa piirkondi. Paraku oli seekord ka üks hukkunu. Lisaks kõvasti viga saanud maju, uhutud teid, sõidukõlbmatuid autosid, mis teelihke tõttu viga said ning poed, millel katused sisse olid kukkunud. Laastamistöö oli seekord kordi hullem, kui selle hoiatatud troopilise tormi eest. Ma saan ainult loota, et rohkem sellist maru ei tule … Järjekordselt tuleb kiita meie küla elektrit, et see sellele marule nii vapralt vastu pidas! Lisaks oli üllatavalt tubli ka internet, mis hästi lühiajalisi katkestusi tegi.
Augusta ujub taas! 17.11
Keskpäevaks säras taevas päike ja marust ei olnud enam mingit jälge, nagu polekski mitte midagi olnud! Meelte rahustamiseks läksin tegin küla peal ühe tiiru, et üle vaadata, mis olukord on ning kas alumine värav on lahti, et auto hiljem ära tuua. Esimene ehmatus tabas mind alumise värava juures, mille esine ja väravahe ise oli paksult mudaga kaetud. Eelmise tormi toodud sodi oli õnneks jõutud vahetult enne ära koristada, nüüd oli uus ja hullem peale tulnud. Lisaks oli puruks äravoolukanali piire. Auto oli alles ja värav ka lahti lükatud seega, sai selle hiljem ära tuua.
Asfalti kellelegi?!
Edasi viis mind tee randa … Emmm, aga kus tee on?! Tavaliselt on selle jõe asemel tee randa. Rannas oli palju sodi ja rannaks on hetkel seda raske nimetada 🙁
Prügikastide vastas on apelsiniaed ja sealt jookseb läbi see vesi, mis meie tunneli üle ujutab. Tegin ükspäev sellest ka väikese klõpsu.
Troopilise tormi ajal oli planeeritud arenguvestlused, kuna tookord jäi ära, siis lükati 19.11. Ma muidugi suures usinuses planeerisin kõikide õpetajatega kokkusaamise, sest kusagil ei olnud kirjas, et see on vabatahtlik. Alles hiljem tuli see info, et vajadusel broneeri. Hakkasin siis hoolega tühistamiseks e-kirju saatma, et pole vaja kohtuda, Rasmusel hinded korras, jätkuvalt kõik “A”-d, ja meil küsimusi ei ole. Jõudsin ajad kuuele broneerida, kellest kaks vastasid, et tänud teavitamast. Kuna ülejäänud neli ei reageerinud ja kutset ka ei tulnud, arvasin, et ei ole ühtegi kohtumist. Kui neljapäeva õhtul tuli äkki kolm kutset ja üks e-kiri, et lükkame kohtumise edasi. No nüüd oli juba imelik kirjutada, et ma ikka ei soovi kohtuda, kuna enam nagunii keegi teine seda aega valida ei saanud. Seega kohtusin üle veebi kolme õpetajaga. Kõik kohtumised olid väga lühikesed, kuna midagi ei olnud arutada. Jätkuvalt olid kõik õpetajad Rasmusega väga rahul, et ta on väga tubli õpilane. Mulle tegi muidugi kõige enam head meelt, et nad kõik kiitsid teda, mitte kui lihtsalt tublit õpilast, vaid kui inimest, et ta on hea, tähelepanelik ja sõbralik inimene! Seda oli nii hea kuulda! Jaak oli muidugi selles osas skeptiline, et see on see ameerikalik suhtumine, kuid ma ikka usun, et õpetajad mõtlesid seda tõsiselt. Jaaku rõõmustas muidugi kõige enam see fakt, et üks õpetaja ütles välja ka selle, et Rasmus tunni ajal tüdrukutega lobiseb, et see on üks õige värk! Õpetaja muidugi ütles, et Rasmus ise ei algata seda vestlust, et tüdrukud on algatajad. Rasmus juhtus selle õpetajaga vestlust pealt kuulama, siis pärisin pärast aru, et mis-mis. Selgus, et tüdrukud küsivad pigem tunni teema kohta selgitusi ja Rasmus siis seletab neile ja no siis lisaks läheb muidugi muidu lobisemiseks ka. No vähemalt on sotsiaalne ja vastab hädas tütarlaste küsimustele 😉
Apelsinide hooaeg on alanud! Käisime laupäeval Augustas oma apelsini onu otsimas, kellelt eelmine aasta ostsime, kuid teda ei olnud veel. Äkki siis korjatakse praegu ekspordiks … Eks me peame nüüd piilumas käima, millal ta tuleb, sest tema müüdud apelsinid olid kõige paremad. Lisaks sai apelsinimoos otsa ja Jaak ei saa pannkooke enam süüa, sest ühegi teise moosiga need enam ometigi ju ei kõlba 😀
