Hola, Barcelona!

25.12.2021

Imelist jõuluaega kõigile!
Postitus on tavapärasest pikem, kogu Barcelona ühes postituses ja pildid venitavad selle pikaks 😉 Sel aastal tulid jõulud ja loodetavasti tuleb ka uus aasta teisiti. Kui Jaak novembri alguses pakkus, et võiksime kuhugi suurde linna aastat vahetama minna nagu London või Pariis, kus toimuvad suured aastavahetuse pidustused, siis sai kiirelt otsustatud, et oleme jõulud Hispaanias ja aastavahetuse Pariisis. Aastavahetus Pariisis küll ei õnnestu, kuna ka sel aastal jäävad Champs-Élysées pidustused ära ja Eiffeli torni ilutulestikku ei toimu. Kuna me öömaja on Versailles ja hetkel tundub, et seal on aastavahetuse puhul ilutulestik, siis on lootust mingistki aastavahetuse möllust osa saada, kui seda nüüd lähiajal ära ei tühistada. Itaalias näiteks on peale neljapäevast valitsuse koosistumist enamus pidustusi juba tühistatud. Jõulud Barcelonas said teoks lihtsalt sellepärast, et talvisel hooajal ei ole Cataniast Sevillasse otselende, Jaak tahtis väga sinna minna. Otsustasime siis hoopis Barcelona kasuks, ma olen sinna minna tahtnud.

Mina sain esmaspäevaks oma nohust lahti ja tervis oli korras. See-eest teatas Rasmus, et tal on kurk natuke valus ja pühapäeva õhtust oli tal ka nohu. Tal oli ju koolivaheaja alguse puhul pühapäeva hommikul vaja paar tundi mere ääres aega veeta, “kogemata” jalgupidi vette kukkuda ja kindlasti kivitorni ehitamiseks just veest õigeid kive otsida … 😀 Ilm oli küll ilus, päike ja ca 14-15 kraadi sooja, kuid võrdlemisi jahe tuul. Sellest piisas, et ta nohusse jääks. Pühapäeva õhtul viskas väikese palaviku ka, kuid teistel päevadel õnneks mitte. Kuna ta enesetunne oli hea, palavikku ei olnud ja nohu läheb nagunii lõpuks nädalaga üle, ei hakanud me reisi ära jätma. Soovitan kõigil nädala keskel keset päeva Cataniast Barcelonasse lennata, eriti talvisel perioodil. Lennujaam oli inimestest praktiliselt tühi. Kuna meie ostetud pileti puhul pidime käsipagasi ära andma, siis olime sunnitud check-in´i minema, olime enam kui veendunud, et läheb vähemalt tund aega, nagu tavaliselt. Meil oli kümne minutiga kõik tehtud! Check-in tädi oli väga üllatunud, et me ainult ühe kohvriga lendasime, et meid on ju kolm, miks ainult üks kohver!? Lennukile läks ainult üks bussitäis inimesi, seega oli lennuk praktiliselt tühi ja me saime terve sõidu oma isiklikus reas laiutada. Küll oli mugav lennata! Ja lennuk oli nii tore värviline 🙂 Parkimisega läks ka ülihästi, viimased pool aastat on Catania lennujaamas kogu aeg kohtadega jube kitsas olnud, nüüd juhtusin lugema, et lõpuks taasavati suur pika-ajaline parkla, kus ööpäev maksab 4€. Üle 1000 vaba koha oli, kui lennujaama jõudsime. Tubli lennujaam!

Hoolega vaadates on meres tossavad saared, meie Eolia saared on need, kõik vulkaanilised. See vasakpoolne, kõige suurema valge tossupilvega, on Vulcano saar, millelt on hetkel elanikud evakueeritud ja samuti turistidele suletud.

Barcelonas ostsime kohe 5 päeva metroopiletid, et liikleme peamiselt metrooga. Jaak tegi eeltöö ja vaatas milliste numbritega, kust ja kuhu minema peab, et hotelli saada. Ta on selle metrooasjandusega rohkem kursis ka. Sõitsime kahe metrooga ca 1h ja kõndisime ca 15 minutit. Hotelli valides tundus see väga normaalses piirkonnas olema, lisaks oli kirjelduses, et metroo peatus on ca 100m kaugusel, praegu oli ca 2km kaugusel … Teekond sellest jaamast hotelli oli ikka üsna kõhe, nägime mitut kodutut, mingit sorteerimisjaama, kus neid kodutuid hulgi koos oli. Kõik garaaži uksed olid grafitit täis soditud, suured poolikud või katkised majad. Mõtlesin õudusega, et sellises kohas olemegi, kuhugi aguli sattusime … Lõpuks, kui kohale jõudsime ja õhtust sööma läksime, avastasime, et oleme täitsa ilusas piirkonnas, kui õigele poole keerata 😀 Meie hotelli kõrval on näiteks kohe üks tore väike kohvik, mis on meie elupäästjaks kohvide osas saanud, meenutab mulle Reval kohvikut 🙂 Lisaks on suur toidupood ning natuke eemal pikk allee poodide ja söögikohtadega, nagu hoopis teise kohta oleks sattunud. Tuli lihtsalt hotellist teisele poole kõndida ja kõik oligi nii nagu kirjelduses lubati! Järgmisel päeval leidsime selle 100m kaugusel oleva metroopeatuse ka üles 😉

Me ikka ei oska üldse turistid olla 😀 Suutsime esimesel päeva üle vaadata kõik kõige olulisemad turismiobjektid, mis olid mul kahe päeva sisustamiseks planeeritud 😀 Kõikides kohtades me sees ei käinud, kuna siin osatakse väga hästi raha küsida. Näiteks on kaks olulist vaatamisväärsust Casa Batlló ja Casa Milà, mõlemad arhitekt Antoni Gaudí looming. Esimesse majja maksab pilet 35€, teise oli veebist ostes24€ see on ka UNESCO pärandisse kantud. Seega otsustasime seda külastada, mis võibolla oli viga, kuid mina tahtsin kindlasti ühte neist külastada ja katuselt avanesid imelised vaated. Kuigi ilmad on olnud kergelt udused ja kogu aeg on pilves, seega selliseid piltilusaid vaateid ei ole nautida saanud, kuid midagi ikka. Casa Milà juures oli sel päeval mingi protest ja sissepääs oli blokeeritud, mille vastu nad protestisid, me aru ei saanudki, me seda paberit ei võtnud. Ma küll lugesin selle Casa Milà tutvustusest, et 70% pileti tulust läheb heategevuseks, seega jäi mul arusaamatuks, miks nad seal lärmasid ja mida nõudsid. Saime neist kuidagi mööda trügitud ja majja sisse. Maja oli huvitav, ikkagi tolleaegne meistriteos. Maja katusel oli kujutatud neli elementi ehk maa, vesi, õhk ja tuli ning valvurid. Vaated, nagu ma mainisin, olid imelised, kuigi veidi udused!

Casa Batlló – seda imetlesime ainult väljast
Vaade Barcelonale, veidikene udune, kuid Sagrada Família on näha!

Päeva alustasime me tegelikult eriti kultuurselt ja esimesena vaatasime üle Picasso muuseumi, see avati kell 10:00 ja avamise ajal oli juba päris mitu inimest kohal. Mulle meeldisid ta osad ehted ja nõud. Tema kunsti teame me kõik, kuid ma ei olnud kursis ta eluloo ega ajalooga ja ma olin väga üllatunud, et ta juba 11-12 aastaselt maalis. Just sel ajal tehtud maalid kuni vanuseni 16 olid väga väga ilusad! Sealt edasi hakkas käest ära minema ja tema viimase aja looming on selline vaieldamatult äratuntavalt vildakas 😉 Väga huvitav ja hariv muuseumi külastus oli!

Edasi vaatasime üle nn Suudluse seinapildi. Pilt koosneb tuhandest väikesest pildist, millest tuleb kokku suur pilt. Mulle need väikestest piltidest kokku tehtud suured pildid väga meeldivad. Lisaks muidugi basiilikuid, kirikuid ja katedraale ka!

Peale Casa Milà külastust suundusime edasi kõige kuulsama Gaudí 1880ndatel alustatud ehitiseni, milleks on siiani lõpetamata maailmakuulus kirik – Sagrada Família. Taaskord osati hästi raha küsida, kuid selline ehitis tuleb ikka oma silmaga üle vaadata ja seal oli mida vaadata! Eriti uhked olid vitraažid, kõik värvipaleti värvid olid esindatud ja kui kõrge ehitis, lagi on ikka hoomamata kõrguses. Mõni aeg tagasi näidati seda ka Terevisiooni uudiste klipis, kui jõulutäht ühe torni otsa tõsteti ja jõulu periood välja kuulutati, siis mu arust öeldi, et kirik loodetakse 2024 aastaks valmis saada.

Päeva lõpetasime Erootika muuseumis, mul oli kindel soov sinna minna, et üldse aimu saada, mida sellistes muuseumides näidatakse ja natuke Rasmusele ka seda maailma avada. Üsna huvitav muuseum oli ja kronoloogilises järjestuses üles ehitatud. Ahjaaa, täiskasvanutele pakutakse sisenemisel pokaal šampust ka 😉

Lisaks leidsime me sel päeval jõuluturu ja tavalise turu. Jõuluturg oli näiteks 24.12 juba ennast kokku pakkinud, siis ei olnud seal enam mitte midagi, suur tühi plats ainult 😀 Suur turg oli alles, kuid midagi osta me sealt ei osanud ja millegi järgi nagu isu ei olnud ka.

Söömas oleme käinud võimalikult paljudes erinevates kohtades. Esimesel õhtul, peale reisi ja eriti näljastena, läksime kebabi, see jäi esimesena ette ja peremees viskas meid kohe sisse, kui natuke julgesime rohkem ukse poole liikuda 😀 Peremees eriti ülevoolav ja ülimalt sõbralik ning viskas klientidega nalja. Toit oli jätkuvalt suurepärane! Rasmus sõi erinevaid asju ja degusteeris üsna usinasti uusi maitseid. Lisaks avastas ta siin croissandid ja kui enne oli oluline, et hotelli hommikusöögilauas oleks krõbinad, siis nüüd piisab kolmest croissandist 😀 Tundub, et Pariisis saame odavalt läbi 😉 Minul oli kindel soov süüa paellat, ma nüüd ei tea, kas me sattusime kehva kohta või need ongi sellised, igatahes erilist maitseelamust ma ei saanud. Lisaks ei olnud me kursis Hispaania köögi eripäradega, et paella on piisav kahele, seega sai seda liiga palju, ma nokkisin peamiselt oma mereannid sealt seest ära ja riis jäi järgi, Jaak sõi küll vapralt lõpuni, kuid pärast oli hommikuni kõht täis 😀 Nüüd tuleb palju erinevaid toidupilte!

Teisel päeval külastasime veel ühte Gaudí loomingut, tundub, et siin teisi arhitekte ei olegi 😀 Vaatasime üle Güelli pargi – ilus värviline, huvitavate sammastega ning paljude papagoidega! Nad olid väga toredad, tegid kõva lärmi ja pesitsesid palmipuude sees. Hiina turistide hooaeg on taas avatud, Barcelonas kohtas neid üsna palju ja Güelli pargis oli kohe mitu gruppi. Meile see park väga meeldis, igal juhul soovitan sinna uudistama minna! Ära minnes tahtsime vett osta, leidsime isegi ühe kohviku, kus suureks üllatuseks avastasin, et sissepääsu üles sildile oli “Tere” kirjutatud, kuid vesi jäi küll ostmata, 0,5l pudeli eest taheti 3.50! Mõnisada meetrit edasi poes oli 1,5l veepudel 0.75 sendi eest.

Lisaks veetsime aega mere ääres ja promenaadil jalutades. Mere ääres on ikka väga mõnus! Nagu hoopis teise linna oleks sattunud. Eks need mere äärsed suurlinnad ongi mitme näoga, ranna piirkonnas üks ja eemal hoopis midagi muud. Seal oli küll ilus, väiksemad majad, palju jahte, suur ja pikk promenaad. Lisaks palju sportlasi, kes jooksis, kes mängis rannavõrkpalli – ühed olid ilma t-särkideta, oli küll soe ilm, aga ma ei ütleks, et nii soe … Päris mitu tüüpi ehitas liivast kujusid, et niisama tänaval ei peaks kerjama, vaid teevad silmailu ja küsivad selle eest raha. Kerjuseid siin jagub, kõik erinevad, päris palju oli neid ühe kiriku kaartesse kogunenud, isegi jõulupuu olid püsti pannud … Andsin jõululaupäeval ühele taadile ka 1€, ta eristust teistest, ma ei teagi kuidas, aga ta tundus mulle päriselt abi vajav inimene. Saab vähemalt omale ühe kohvi lubada. Teised ei ole mul sellist emotsiooni esile kutsunud, seega nemad raha ei saa … Lisaks on muidugi iga turismiobjekti juures mitu hindut, kes niisama nänni müüvad ja rannas rannarätikuid … keset talve … huvitav, kas keegi neid ostab ka !?

Jahte oli lugematul arvul …

Minu kindel soov oli minna jääbaari nn. Icebar´i. Jaak on muidugi käinud, kus ta ei oleks juba käinud 😀 Ta käis kunagi Las Vegases sellises kohas. Igatahes oli see tore elamus. Enda jopedele lisaks anti ikkagi veel ühed joped peale ja kindad kätte. Kogu baar oli jääst ja ka klaasid, millest juua pakuti. See oli nii tore elamus, olime seal päris pikalt, kuni järgmised kliendid tulid. Baaris oli -8 kraadi külma, seega sealt välja 14 kraadisesse tulles, tundus hirmus soe. Saime vähemalt korra Eesti kliimat tunda 😉 Mul on talvepapud jalas, seega minul oli seal täitsa mõnus olla, aga meestel olid ketsid, neil hakkasid küll varbad külmetama.

Kokku pakitud meie

Viimase päeva ja jõulude terviseks käisime Barcelona kõige vanemas osas Montjuïc´is. Sinna viib alt linnast köisraudtee, kui ma seda eelmine päev vaatasin, siis ma juba ei olnud kindel, et ma tahan sellega sinna mäkke sõita, tundus üsnagi kõhe … Kuna see tehti alles 11:00 lahti ja metrooga sai ka, siis otsustasime minna vähemalt metrooga. Vaatasime üle olümpiastaadioni ja seal ümber oleva kompleksi, oli ikka väga suur ja võimas ehitis! Uudistasime taas Barcelona vaateid vana katedraali juurest, kus nüüd on muuseum ja kus oli üleval Antoni Gaudí teemaline näitus 😀 Teda tõesti jagub igale poole! Jätsime selle muuseumi külastuse vahele 😉 Kui olime pargid ja kõik olulise läbi jalutanud tehti ka köisraudtee lahti ja sai minna kindlust uudistama – taaskord osati piletite eest väga head raha küsida 😀 Otsustasime, et tagasi läheme ikkagi metroodega, nende eest ei pea vähemalt juurde maksma. Ahjaaa, hommikul ei töötanud Rasmuse kaart, Jaak oli juba sisse läinud, ma õnneks veel mitte ja vedas, et meie peatuses oli keegi tädi tööl, kes sai automaadist uue pileti printida. Nüüd saab Rasmus ka taas metroodega ringi sõita. Kindlus ise oli igav, köisraudteega sõit oli päris mõnus ja selgema ilmaga oleksid kindlasti imelised vaated olnud, kuid ka natuke udusema ilmaga nägi päris hästi. Barcelona on suur nagu ikka väga väga suur! Suur ja palju suuri koledaid maju täis! Mere ääres on muidugi ilus, sinna tasub täitsa minna. Soovitus – kohe esimese asjana minna käia Montjuïc´is ära ja vaadata üldine panoraam vaade ära, kõik olulised ehitised paistavad kätte ning kindlasti sõita köisraudteega, et vaateid nautida.

Montjuïc katedraal, praegu muuseum
Vaated Barcelonale, selge ilmaga on need kindlasti veelgi fantastilisemad!

Imelise jõuluõhtu veetsime kohalikku kultuuri nautides ja külastasime flamenco etendust. Rasmus ei tahtnud alguses sinna üldse minna, ta ei tahtnud tegelikult üldse reisile tulla. Vanemad rikuvad vaheaja ära, ei saa kodus lebotada vaid peab ringi seiklema 😀 Kui hiljem arutasime, mis Barcelonas kõige rohkem meeldis, siis see etendus oli Rasmusel üks kolmest lemmikust 😉 Selliseid asju on tore vaatamas käia, esinejad teevad seda kõike suure tuhina ja südamega. Etendus oli tõeliselt nauditav! Mulle meeldib eriti see osa, kus naised oma pika sabaga kleitidega tantsivad. Rasmusele meeldis jällegi etenduse esimene osa. Pilte ei lubatud teha, kuid ma lõpuks ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ikka tegin mõned 😉 Peale seda läksime restorani sööma, sellisesse ilusasse ja nautisime rikkalikku jõuluõhtusööki. Rasmusele võtsime ühe kalaroa, kuid ise sõime viie käigulist jõuluõhtusööki. Sai valida erinevaid toite ja meil oligi erinev menüü v.a. magustoit. Restorani kohta olid portsjonid võrdlemisi suured, seega peale kahte esimest rooga oli mul juba kõht täis. Edasi natuke maitsesin ühte ja teist asja, kuid magustoidu pigistasin ikka sisse, see oli lihtsalt nii võrratu! Pilt on üleval pool, see muna oma. Muna oli tehtud šokolaadist, sees oli mangokreem ja vaniljejäätis. Jõulud õnnestusid 100%!

Grand Gala Flamenco esinejad

Barcelona on täis soditud, otsast otsani on vähemalt kõik garaaži uksed täis kritseldatud. Kui tegemist on mõne väiksema äriga või muu viisakama kohaga, siis on ilusad pildid ja kena vaadata, kui on suvaline uks, siis on lihtsalt täis kritseldatud, lisaks on kritseldustega kaetud ka seinad ja pingid. See niisama suvaline soditud pilt jätab linnast väga koleda mulje nagu olekski selline kole soditud linn … Nüüd pikem galerii grafitist ja lõpus natuke muid pilte ja juttu ka 😉

Ilusat talve jätku ja püsige terved!
(PS! Oleme õnnelikult Prantsusmaal, aga sellest juba järgmistes postitustes.)

Peod selleks aastaks peetud

16.12.2021

Rasmusel oli eile koolis “Holiday concert”, kus ta üle ma ei tea kui mitme aasta taas esines. Natuke oli ikka närvis ka ja autos kordas veel laulusõnu. Lapsed aeti tund enne kontserti kohale, et ikka kõik õigel ajal jõuaks. Meenutas Jaagu kogunemisi, kus kõik tund aega enne rivvi aetakse ja siis oodatakse, kuni kõrged asjapulgad tulevad. Pärast küsisime Rasmuselt, et mis nad siis tegid, olid ühe korra laulnud ja siis istusid niisama … 😀 Kontsert toimus võimlas, mis paraku ei olnud kaunistatud, seega oli üsna suur ja kõle, kuid see-eest oli ruum suur ja inimesi sai hajutada. Kehva oli muidugi see, et esineti maskides, seega hääled ei kõlanud just kõige puhtamalt aga samas andis ka võimaluse viilida, kui sõnad ikka peas ei ole, suud ei olnud ju näha 😉 Muusikaõpetaja oli ikka väga palju panustanud, nagu me aru saime, oli see peamiselt tema korraldatud ja lapsed olid väga tublid! Kontsert oli tore, ei olnud ainult jõululaulud ja repertuaar oli päris lai. Eriti tore oli väike tüdruk, kes oli teadustaja rollis. Kogu saali võttis muigama lõpus, kus ta tänusõnu ütles ja pidi ühe itaalia keelse nime ette lugema, kõlas samamoodi nagu mina, kui ma itaalia keelt alles õppima hakkasin 😀 Panen video lingi ka ja see kus ta seda nime üritab välja hääldada on 39:40 ning Rasmuse koor hakkab laulma alates 33 minutist. Üldiselt võib terve kontserdi taustal ära kuulata, see on täitsa tore. Kontserdi LINK. Bändis on esireas üks väike poiss, kes väga hingestatult kogu kehaga kaasa elab, kui pilli mängib. Teda oli väga tore jälgida.

Eelmisel neljapäeval käisin Rasmusele pidulikke riideid otsimas. Olin küll väga optimistlik, et lähen ehk Primarki ka, kuid nähes seda järjekorda loobusin. Sisse saamise süsteem käib seal praegu nii, et tuleb skaneerida QR-kood, siis lähed ühe teenindaja juurde, kes selle registreerib ja numbri väljastab, siis lähed järgmise teenindaja juurde, kes selle üle kontrollib/ära registreerib ning siis lähed järjekorda. Loodetavasti uuel aastal on olukord rahunenud ja me saame ka uudistama minna. Inimesed tulid mulle mitmete ja suurte Primarki kottidega vastu, tundub nagu muud poodi enam ei eksisteeriks 😀 Õnneks on olemas ka teised odavpoed nagu H&M, Zara jne. Lidlis olid õnneks just sel nädalal meeste triiksärgid müügil, seega sain valge pluusi sealt. Üle jäi leida püksid ja kingad. Leidsin need ka ja peale kooli lõppu läksime lihtsalt kohale, Rasmus proovis neid selga-jalga ja saime kohe ära ostetud. Jaak tahtis meiega koju tulla, seega kui ma talle enne 14:00 helistasin, et meil on nüüd kõik, siis ta oli väga üllatunud, ta arvas, et meil läheb poes kauem. Leppisime siis kokku, et me sööme ja läheme talle 15:00ks järgi. Kui me juba peaaegu järgi sõitsime helistas ta ja teatas, et tal hakkab koosolek, mille ta oli ära unustanud, et me tuleks kella 16:00ks järgi. Nojahhh, niipalju siis vara koju jõudmisest 😀 Õnneks oli elekter ka kodus ära, seega poleks seal ka eriti midagi teha olnud. Vaatame siis, mis kell täna baasist minema saab …

Primarki sissepääs
Kaubanduskeskuse jõuluvana, mis oli väga popp ja kus palju pilte tehti

Miks need aastalõpu peod on nimega “Holiday party/concert” – Jaagu sõnul on see sellepärast, et need rahvused (nt. juudid), kes jõule ei tähista, siis neile ei oleks see solvav, seega kasutataksegi üldist nimetust “Holiday”, mitte “Christmas”. Mis on muidugi väga veider, sest peod on jõuluhõngulised ja laulud ju ka. Reedel oli meie pidu, sai ennast ilusti riidesse panna ja inimeste sekka minna. Ilm oli taaskord erakordselt halb – kodu juures oli lihtsalt natuke jahedavõitu ja tibutas, kuid mäe jalamil oli tuul ja paduvihm. Sellest oli hirmus kahju, sest villa aed tundus olema suur ja ilus, oleks tahtnud seal ka natuke ringi jalutada. Panime esimest korda siin paksemad mantlid selga, me pole neid 2,5 aastat kasutanud, imelik oli kohe, kuid see-eest soe! Rahvast oli mõistlikult ning riietus oli seinast seina. Süüa oli kõvasti, nagu Sitsiiliale kombeks. Paraku oli kokk armunud ja pooled söögid olid üle soolatud. Täitsa tore oli inimesi näha ja suhelda, ma muidugi teadsin ainult paari inimest, kuid kuna Jaak teadis pooli, siis keegi ikka rääkima tuli. Enamuse ajast olime küll lätlastega ja oma privaatses Baltikumi lauas 😉 Leedukad olid ainult puudu … Jaak muidugi ei tundunud pooli inimesi ära, üllatus-üllatus pidulikes riietes näevad nad kõik teistmoodi välja, kui vormis ja mõni naiskolleeg pidi päris naiselik niiviisi olema 😀 Peo alguses olime ühes saalis, kus serveeriti eelroogasid. Õhtusöögid serveeriti teises ruumis, kus olid suured valgete linadega lauad ning magustoit oli taas seal ruumis, kus eelroogi pakuti. Vahepeal sai ruume tuulutada. Imelik oli see, et maski ei kästud kanda, sest siin on siseruumides selle kandmine kohustuslik. Mõnel üksikul inimesel olid need ees. Koju sõites selgus, et teed olid taas üle ujutatud. Õnneks sõitis meie ees auto ja vaatasime selle järgi, kui ta kuhugi suurde lompi täiega sisse sõitis, teadsime juba hoo natuke maha võtta. Õnneks kodu juures nii palju ei olnud sadanud ja oli mitu kraadi soojem ning tuulevaikne. Seal mäe külje all on ilm ikka kordades rohkem käest ära, kui meil mere ääres …

Esimene saal
Suur söögisaal

Nüüd tuleb väga palju pilte magusast! Sitsiilia ikkagi on tuntud oma koogikeste ja magustoitude poolest. Meil olid selleks ajaks kõhud juba nii täis ja isegi mina, kes ma magusat armastan, ei jaksanud eriti midagi maitsta. Kahte asja proovisime, isegi tort jäi järgi proovimata 😀 Miks ma neid siia palju üles panen – te lihtsalt vaadake neid kandikuid ja paigutust, see on nii värvikirev ja ilus! Lisaks tehti ka kreppe, üks onu reaalselt küpsetas ülepannipannkooke, aga temast ma pilti ei teinud …

NATO AGS tort!

Itaaliale kombe kohaselt tulevad muudatused üleöö. Teisipäeva õhtul ca 20:00 paiku võeti vastu uus reeglistik, et alates kolmapäevast ehk järgmisest päevast st. 4 tunni pärast hakkavad kehtima uued riiki sisenemise nõuded, nagu päriselt! Õnneks ei ole veel teised riigid midagi uut kehtestanud ja saab “Green passiga” rahulikult ringi sõita. Jälgin küll pingsalt, mis toimub, kuna meil on suured plaanid ja rahadki juba kõik makstud ning soov 21.12 ära sõita ning jõulud Barcelonas veeta ning aastavahetuseks Pariisi minna. Ehk peaaegu kaks nädalat ära olla. Peame nüüd välja nuhkima, kus saab Pariisis 1.01.2022 teste teha, sest kiirtest peab olema 24h enne tehtud ning see labori oma 48h. Üritame kiirtestiga läbi saada, sest see on reeglina odavam. Õnneks on Jaagul ju oma prantslane tööl, väga positiivne ja alati rõõmsa olemisega noormees, ta saab meil ehk aidata otsida, kus me sellise asutuse leiame, kuna aasta esimene päev ei ole just kõige mugavam sellisteks tegevusteks. Lisaks olen ma külma saanud ja tatistan üsna usinasti. Teisipäeva õhtul lõi välja, õnneks palavikku ei ole ja kurk on õrnalt valus, kuid ikkagi, kiirelt peab terveks saama. Paraku on just praegu sõitmist ja sebimist ning ei saa kodus ravida. Meie Suur Tossutaja tegi teisipäeva õhtul ka “kingituse”, umbes 15:00 paiku purskas korraliku tossupilve ja just meie poole. Lennujaam oli kuni kolmapäeva varahommikuni kinni. Ma veetsin kolmapäeval 3!!! tundi tuhka pühkides, seekord oli päris tuhk, selline paks ja kleepuv ja kus tolmas! Olin pärast ninaaugust varbavaheni tolmu täis 😀 Lisaks avanes esmaspäeva õhtul uus avaus, kust laavat voolas, see ei pursanud, lihtsalt voolas, aga see avaus oli väga madalal ja esimesele linnale üsnagi lähedal. Laava vool oli üliaeglane ja ohtu endast ei kujutanud ning mitte midagi hullu ei juhtunud, kui pilte on üsna kõhe vaadata. Peale tuhapilve purset on nüüd Suure Tossutaja meie poole jääv külg jälle must, niipalju siis ilusast valgest vaatest!

Imeilusat jõulukuu jätku ja püsige terved!

Igapäeva eluolu ehk erinevad teemad

09.12.2021

Autodest. Seat oli remondis ja saime selle käivitamise osa korda. Nüüd, siinsete külmadega, tuli tagasi see veojõu kontrolli viga. Lisaks õlile, mis lekib sellest ajast alates, kui me selle auto ostsime, hakkas remondist tagasi tulles ka jahutusvedelik lekkima. Seega oleks vaja Seat uuesti remonti viia ja lasta korda teha. Suures lootuses ja ootuses viisime Peugeoti remonti, mitte Augustasse vaid baasi juures olevasse remondikotta, kus ka Seati viimati remonditi. Peugeotil on vaja konditsioneer korda teha ning loodetavasti kaob ka see traktori hääl. Meil on hädasti vaja, et Peugeot ikka juuli lõpuni välja veaks, sest uut autot me siin ostma ei hakka, vähemalt hetkel on plaan selline. Seati müüme maha, kuid Peugeot on juba nii vana ja väsinud, et seda arvatavasti maha müüa ei õnnestu ning selleks, et USA registris autod realiseeritaks, tuleb need samasse remondikotta 1000$ eest maha müüa. Ehk mitte nemad ei osta autot, vaid meie ise peame selle neile müüma. Seega on vaja lõpuks välja nuputada, kuidas me selle Peugeotiga saame … Kõike need ümber registreerimised on ka kallid ja pikk bürokraatia, seega elame näeme. Viisime auto 24.11 remonti, et ees ootamas tänupühad, USA pühad, lapsel kooli pole, seega ei pea kahte autot olema ja remondimehed saavad kuni esmaspäevani remontida, et sellest peaks ju piisama küll. Jätkuvalt oleme me täiesti naiivsed, vaatamata 2,5 siin elatud aastale. Kuna Jaagu ülemus oli kaks nädalat puhkusel ja Jaak teda asendas, siis see tähendas, et ta pidi olema vähemalt 16:30 tööl. Rasmusel jällegi lõppes ju 14:30 kool ja neljapäeval 13:00. Seega eelmine nädal käis üks suuremat sorti klapitamine ehk tegelikult edasi-tagasi sõitmine. Pere hommikul kooli-tööle, ma tagasi koju ja hiljem uuesti lapsele järgi. Neljapäeval ma muidugi kuhugi ei sõitnud, kuna on koolis lühike päev ja tegin baasis aega parajaks nagu ka täna. Jaak sai õnneks leedukaga koju, kes Brucolis elab, seega ma ei pidanud õhtuti talle järgi minema, ainult üles väravasse vastu sõitma. Aga tagasi Peugeoti remondi juurde. Jaak eelmisel esmaspäeval helistas ja uuris, mis seis on, sai teada, et nad vist leidsid vea üles ja ootavad Peugeoti esindusest vastust ja seda infot saime me kuni selle nädala teisipäevani, kui remondikojast mulle helistati ja öeldi, et varuosade kohta on infot. Läkski kõigest 9 päeva aega. Üks jupp pidi kohe olemas olema, aga see kõige olulisem vidin tuleb kahe nädala pärast. Emmm, ahahah, no selge, kõige parema stsenaariumi järgi saame äkki Peugeoti uuel aasta alguses kätte.

Kõik, kes mind natuke paremini teavad on kursis, et mulle ei meeldi ostlemas käia. Nagu päriselt, ma ei leia selles mitte midagi mõnusat, pigem on see stressi tekitav, eriti nendel juhtudel, kui mul on vaja uusi pükse osta. Täiesti lootusetu tegevus … Kuna mul on vaja selliseid tavalisi igapäevapükse, praegused on suureks jäänud või istuvad lihtsalt pahasti. Võtsin ennast siis käsile ja käisin eelmisel neljapäeval poodides. Kõigepealt Decathlonis, suurem osa inimestest oli talveriiete ehk siis suusaspordi osas. Mul on suusakindad katki, seega mõtlesin, et osatan uued, aga kuna pidime perega nagunii laupäeval ka ostlema minema, siis ei hakanud ostma, et vaatame kõik koos. See oli suur-suur viga. Laupäeval olid peaaegu kõik kindad-mütsid-sallid ära ostetud! Pood oli rahvast täis ja talveriiete vahe üsna kurvas seisus. Isegi kelgud olid kõik otsas. Pärast kodust Etna põhjapoolset kaamerat vaadates, oli näha, miks kõik ära oli ostetud. Rahvas nautis talvemõnusid, kelgutasid ja osad lapsed ka suusatasid. Mäesuusakeskus ise on veel kinni, ma ei ole ka infot näinud, millal see avatakse, mandril on need igatahes juba lahti. Õnneks sain omale sealt kummikud, kahes sektsioonis olid need müügil – purjetamine ja jahipidamine. Purjetamise omad olid väga liibuvad, mõistetav ka, vesi ei tohi ju kusagilt sisse tulla. Jahipidamise osas olid mugavamad. Nüüd on mul vähemalt mõistliku raha eest, 17€, korralikud kummikud. Ma ei ole enam kursis palju Eestis kummikud maksavad, kuid siin netist otsides oli selliseid tavalisi igapäeva kummikuid alla 45€ väga keeruline leida. Niisama poes ma neid ei olegi näinud, nagu Prismas, et 15€ on kummikuid rohkem kui küll, vähemalt vanasti oli … Järgmine missioon oli leida püksid. USA poes ringi vaadates olin ülimalt üllatunud, et püksid tehakse ilma värvlita ehk ilma nööbi ning lukuta, need on kummiga. Jalas on need nagu retuusid. Ka Sitsiilia riidepoodides on sellised müügil, tundub, et on tänapäeva mood. Itaalia numeratsioon on teine, kui mujal EU-s ehk kui siin on suuruseks 40, siis meie jaoks on see 38. Pükste puhul ma ei saa hästi aru, mis siin kehtib, sest ühes poes proovisin pükse, mille puhul väiksem number oli liiga ümber ja suurem hoidis liiga lodevalt, seega mul oleks midagi vahepealset vaja. Teistes poodides vahet pole, mis numbri ma võtsin, no ei lähe jalga, nagu päriselt. Ühes poes oli kõige suurem number 48 ja no ei tule need üle puusade. Nagu mismõttes, ma langesin ikka täielikku masendusse. Peale seda otsustasin, et rohkem kohalikes poodides ma pükse ei otsi. Peale esimestes poodides käimist ja imestades kehva valiku üle hakkasin vaatama, mis inimestel jalas on. Sellised natuke suurema pepuga, nagu minul, olid peamised püksid teksad, dressipüksid ja 80% ulatuses retuusid! Teistel olid ka kas retuusid või teksad ja kui oli mõni teistsuguste pükstega, siis need olid kukekad ehk tundub, et tänapäeva moes on pükste pikkuseks kuni pahkluuni. Nojahh, ma olen klassikaline selles osas, kui on püksid, siis ikka pikad püksid, vähemalt sügis-talvisel perioodil ja kontoripükste puhul. Tundub, et edaspidi pean püksid õmmelda laskma. Igatahes mul läks igasugune tuju peale seda poe tiiru ära. Küll jäi mulle silma, kui palju ilusaid mantleid siin oli! Ma ei saa aru, miks inimesed nendega ei käi, tänavapildis on kõik oma tepitud mustade nailonjopedega … Kuna mul mantleid on, siis ma tahtejõuga kõndisin neist mööda, et kiusatust ei tekiks. Aga ilusad olid need küll! Laupäeval käisime koos perega ostlemas, Rasmusele oli teksapükse vaja. Võtsin ka ennast kätte ja proovisin NEXis samuti teksapükse, mul ka uusi vaja. Enamus olid muidugi katkised ja kukekad .. Kas tõesti on teksade mood praegu selline, küllap siis on … Ma suvel kujutan ette nendega käimist, aga praegu on ju talv, külm on, riided peavad sooja andma. Jaak muidugi arvas, et sukapüksid saab ju jalga panna, nojahh, muidugi, veel häid ideid 😀 Ühe firma omad vastasid mu nõudmistele ja ohhh üllatust, pidin ostma tavapärasest number väiksema … Hmmm, mis numeratsiooni küll need Sitsiilia riidepoe riided kannavad, Hiina?! Igatahes tuju läks pärast seda taas paremaks ja uued teksad on väga mugavad!

Jõulupidude periood on alanud. Koolis õpilastele mõeldud üritus lükkus küll jaanuari, kuid õpetajatele mõeldud pidu toimub järgmisel kolmapäeval. Kuna Rasmusel on praegu koorilaul, siis ta läheb esinema. Ta on nõus minema esinema! Tema, kes igal võimalikul juhul lavale minekust alati kõrvale hiilis ja nüüd on ta täiesti vabatahtlikult nõus minema ja esinema. Ma olen täiesti sõnatu! Muusikaõpetaja saatis paar päeva tagasi info, mis kell, kus ja mis. No ja esinemise riietus on pidulik ehk valge triiksärk, mustad viigipüksid, must lips ja mustad peokingad. Nagu päriselt, meil ei ole sellised asju juba viimased 3 aastat vähemalt olnud, kui mitte rohkem, sest Rasmus ei ole tahtnud sellistel üritustel käia. Ma lähen täna siis uuesti poodidesse luurele, kus selliseid asju osta saab, sest baasi poes neid ei ole. Detsembri alguses avati Sitsiilias esimene, võibolla Itaalias üldse, ma ei ole süvenenud, kui Sitsiilias kindlasti, Primark! Inglased on seda pikisilmi oodanud ja veebis ringlevad videod ja pildid esimeste päevade osas on muljetavaldavad nagu USA “musta reede” päevad, looklev saba läbi kaubanduskeskuse, inimeste kontrollitud sisse laskmine ehk jupi kaupa, et pood üle ei rahvastuks. Mul on plaanis ka täna sinna minna, ehk saab sealt Rasmusele odavalt need pidulikud riided. Kingi peab küll kusagilt mujalt otsima minema, kuid meeste riiete ja jalanõude poodide puudust siin ei ole, minu arust on Siracusa kaubanduskeskuses 75% poodidest meeste moele orienteeritud. Seega kui ma nüüd Centro Siciliast midagi ei saa, siis saame nädalavahetusel Siracusa kaubanduskeskusesse minna. Ühte pidi olen ma häiritud, et peab ühe kordseks ürituseks kogu korraliku komplekti kokku ostma, ta ju kasvab neist koheselt välja! Teisiti on mul jällegi ülimalt hea meel, et ta on nõus esinema minema! Jaagu töökoha jõulupidu on homme õhtul. Ma sain sellest juhuslikult teada, kui “meeleheitel koduperenaiste klubi” FB lehel keegi infot jagas. Jaak seekord sellest ei rääkinud, kuna tal oli algselt plaan Leetu minna, kuid ta loobus sellest, kuna lennugraafik oli ülimalt ebamugav. Üleelmisel aastal müüdi piletid kiirelt läbi, kuna oli kogu pere üritus, eelmine aasta jäi ära ja seekord on ainult täiskasvanud ja kuna Jaagule pileteid ka peale ametliku müügipäeva pakuti, siis otsustasime, et läheme. Ikkagi viimane aasta ja võiks ju ühe korra ennast üles lüüa ning head-paremat nautima minna. Hind inimese kohta oli 5$, seega peaaegu mitte midagi. Kohaks on üks üritusi korraldav villa Etna jalamil. Jaagul oli teadmine, et see on kusagil Catanias, peale piletite ostmist ja natuke süvenemist avastasime, et see on ca 1h autosõitu tee kaugusel meist. Nojahh, mis siis ikka, siin ongi ju kõik meist kaugel. Loodetavasti tuleb tore pidu!

Meil peaks täna külas olema planeeritud elektrikatkestus. Ühel laupäeval, kui elekter ära oli, siis ei olnud kusagil mingit infot, üks õnnetu teade oli meie küla ülemises osas, siis seekord oli terve me tänav neid täis kleebitud, iga posti küljes ja ühel oli isegi aia külge kleebitud 😀 Loodetavasti tuleb elekter ikka enne tagasi, kui 16:30. Rasmusel on ju ikkagi lühike päev ja me jõuame suhteliselt vara koju. Ma ei mäleta, kas ma kirjutasin, aga no läheb siis topelt. Suvel, kui meil siin need kuumad ilmad olid, ütles meil pump igal õhtul üles. Lülitas ennast errorisse ja me pidime seda mitu korda restartimas käima. Ma juba peaaegu kirjutasin perenaisele, et meil on pump katki, kuid kohalikele omaselt, jokutasin sellega mingi nädal aega ja kui suurem kuumus järgi andis, hakkas ka pump normaalselt tööle. Kevadel, peale viimast gaasi toomist, hakkas meil gaasboiler streikima. Viskas oma “01” errori ette ja tööle enam ei lähe, restardi niipalju kui tahad, midagi ei juhtu. Lülitasime elektriboilerile ümber. Mehhaanik tuli, see on see, kes natuke inglise keelt ka räägib ja teatas, et meil on paha gaas ehk mitte kvaliteetne, mustust täis. Ahsooo … No näppis seal midagi, natuke läks paremaks, kuid korda ikka ei saanud. Augusti lõpus tuli uuesti ja paigaldas filtri, et see võiks päästa. Natuke aega töötas korralikult ja oktoobri algusest hakkas jälle viga andma. Seekord oli erinevus selles, et peale restarte hakkas tööle. Mehhaanikut ootasime paar nädalat, kuna töötas, siis ei olnud kiiret teatamises, andsin alles novembri keskel teada, et annab jälle viga. Perenaine oli ka vahepeal ära, siis jäi asi venima ja mehhaanik saabus eelmisel reedel. Seekord oli viga gaasimahuti surves, seal tuli midagi välja vahetada, nii vähemalt boileri mehhaanik ütles, ei olnudki halb gaas seekord põhjuseks 😉 Teisipäeval käis järgmine onu, kes siis sellel gaasimahutil mingi vidina ära vahetas. Praegu on see ilusti töötanud ja läheb hommikul automaatselt tööle ka, et kütma hakata. Loodame, et me sellega rohkem tegelema ei pea. Väga tüütu on seda boilerit torkimas käia, eriti kui õues sajab või peale trenni nahk märg on ja tuuline.

Imeilusat jõulukuud ja püsige terved!

Käes ongi, see aasta viimane kuu …

02.12.2021

Imeilusat alanud detsembrit. Nagu ma uudistest ja piltidelt näen on Eestis lumi maas ja saab juba talvemõnusid nautida ning ilm on helgem ja valgem. Meil on ka siin lumi maas, küll Etna otsas aga see-eest üsna laialdaselt. Eile hommikul oli selge ilm ja sai kogu seda ilu kenasti imetleda.

Vali, mida soovid – merd, mäge, lund, päikest või tuhka – või võta kõik!

Koroonast, vaktsiinist ja hetkeolukorrast. Sügise saabudes kasvas ka siin haigestunud inimeste arv, kuna kimbutama hakkasid tavalised külmetused ning inimesed käivad tänu sellele ka usinamalt teste tegemas. Kindlasti aitas kaasa ka see, et alates 15.10 saavad tööle ainult need kellel on ette näidata “Green pass”. Ma olen aru saanud, et Eestis seda terminit ei kasutata vaid on kasutusel termin “vaktsineerimistõend”. Tänu selle on mahud kasvanud ka ca 2-3 korda, kui suvel oli testide arv Sitsiilias näiteks 10 000 – 15 000 vahel, siis nüüd on 25 000 – 35 000, oleneb päevast. Alates esmaspäevast 6.12 muutub kord uuesti ehk Itaalia läheb Hollandi jälgedes, aga kui Holland annab ülemineku aja ja hakkab seda kõike nõudma ca kuu aja pärast, siis Itaaliale omaselt – eelmine nädal tuli mõte ja järgmisest esmaspäevast ehk 6.12 hakkab kehtima. Ei mingit jokutamist. Tuleb kasutusele “Super green pass” – mis lubab teha kõike, käia igal pool ehk piiranguid ei ole, kui just ei ole riiklikult midagi kehtestatud või maakondades ei ole värvitsoone välja kuulutatud, siis on need värvitsooni reeglid. “Super green passi” omanikeks loetakse kõiki, kellel on vaktsineerimiskuur läbitud või kes on koroonat viimase 6 kuu jooksul põdenud. Kehtima jääb ka praegune “Green pass”, mis kehtib neile, kes on andnud negatiivse testi. Kuid nendel on enamus elu lukus ehk näiteks ei saa restoranis sees süüa, üritustele minna ning osaliselt ka ühistransporti kasutada, täpsemalt siis neid maakondi ühendavaid kiirliine näiteks, sisemine kohalik transport on neile lahti. Need, kes midagi ei ole teinud või ei tee, siis neil põhimõtteliselt on võimalik ainult poodides käia. Kolmandat süsti hakati siin kohe tegema, kui esimesed signaalid tulid, et tuleks hakata neid tõhustustoose tegema. 22.11 tehti see lahti juba 40+ vanuses inimestele, algselt pidi see kuupäev olema 1.12, kuid kuna juhtumite arv on kasvamas, siis avati see võimalus varem. Jaagul organiseeriti tööl ka vaktsineerimine ning täna on tal plaanis oma tõhustustoos kätte saada. “Green pass” kehtivusest. Mind ajab taaskord Eesti meedia segadusse, kehtivusaja vaates. Meil oli “Green passi” peal kohe kirjas, et sertifikaat kehtib 9 kuud. See on ju kohe nii olnud, kuidas saab Kiik öelda, et see võeti nüüd vastu?! Huvitav on muidugi see, et Rasmuse “Green passi” sertifikaat kehtib 12 kuud 🙂 Kuna mõju väidetavalt 6 kuu pärast on juba nõrk, siis ma pean ka hiljemalt jaanuari kuu jooksul minema uue doosi järgi. Panen siia ka natuke statistikat – just tehtud testide ning positiivsete osakaalu vaates. Hall tulp on testide arv – kuni oktoobri keskpaigani oli see mõistlik ja siis hüppas kahekordseks – tere tulemast reegel, et muidu tööle ei saa. Punane tulp näitab positiivseid tulemusi ning see must joon on suhte % tehtud testide ja haigestunute osas. Vaktsineeritute protsent Itaalias on üle 85%. Ma nüüd enam ei mäleta, kas ma olen sellest kirjutanud, kuid panen uuesti kirja, isegi kui on topelt. Ma nüüd täpselt enam ei mäleta, millal see oli, augustis äkki, kuna eesmärk 70% elanikkonnast vaktsineeritud oli pandud septembriks. Ühesõnaga, Sitsiilia president, Nello Musumeci, otsustas, et piirkonnad, kus vaktsineerimise protsent on alla 70% lähevad “oranži” tsooni. Mis tähendas taas igasuguseid piirangud ja maski kandmist igal ajal igal pool, augustis, kui meil oli siin 30+ kraadi sooja! Kuna olime kaks nädalat Eestis, siis me väga mõjutatud ei saanud, ka Augustale kehtestati “oranž” tsoon, sest vaktsineerimise protsent oli 60. Paari nädalaga oli see üle 70% ja piirangud kadusid. Itaalias kasutatakse absoluutselt igasuguseid võtteid, et vaktsineerimise taset tõsta. Ma seda Musumeci augustikuist otsust, mis siin tehti, üldse ei poolda, milles on linnaelanikud süüdi, et mingi seltskond ei taha ennast vaktsineerida. Kõik kannatavad mingite isikute pärast, kes ei viitsi või ei taha või on põhimõtteliselt sellele vastu. Samas mulle tundub, et kogukonna surve on sellistele isikutele üsna tugev, sest Augustas tõusis peale seda otsust ju vaktsineeritute protsent kahe nädalaga ca 12%.

Meil hakkab kaktuseline aias õitsema. Kasvatas imekiiresti ülipika nuia ja nüüd on näha väikeseid õisikuid. Loodetavasti hakkab varsti õitsema ka, siis saan uue pildiga rõõmustada. Kasvas see igatahes väga ruttu, märkasime seda esimest korda 14.11. Järgmise pildi tegin 22.11 ja selleks ajaks oli see juba üsna pikk, ma ei tea, kuidas see niiviisi salaja kasvada viskas … 25.11 oli veel pikem ja tundub, et nüüdseks on kasvamise lõpetanud ja tegeleb õite kasvatamisega. Viimasel pildil olen ma oma talveriietuses, ei jäänud enam muud üle, kui pidin paksemad riided kapist välja otsima. Ka meieni on jõudnud see külm, mis Venemaa poolt tuleb ning öised temperatuurid on juba alla 10 kraadi ja päeval eriti üle 15 kraadi enam ei tõuse. Kõledaks teeb olukorra tuul, mis on läbilõikavalt külm! Niisama toas akna alla päikese käes keras olla on väga mõnus, kuid õues saab olla ainult tuulekindla riietusega. Sellised temperatuurid on tavaliselt jaanuari lõpus ja veebruaris, mitte detsembri alguses. Etna jalamil olevates linnades on hommikuti 4 kraadi, lund ei ole, aga külm on küll. Taaskord saab kinnitust, et sellel aastal on ilm igatepidi teistmoodi, kui tavaliselt … Vaatamata sellele, et on jahedam ja sügis, siis sääsed ja kärbsed on kuidagi eriti aktiivsed. Sel nädalal ei ole ma neid eriti kohanud, kuid terve oktoobri ja novembri oli neid piisavalt, eriti sääski-kimalasi. Aiast tulles olin alati ära söödud, väga tüütud! Kärbseid oli küll vähe – üks päevas, aga kuna see tiirutas kogu aeg köögis, siis ma märkasin ja see häiris. Seega sain iga päev vähemalt ühte kärbest kärbsepiitsaga taga ajada. Ahjaaa, septembris nägime esimest korda siin parme! Eelmistel aastatel ei ole me neid kohanud, kuid viimase kuumalaine ajal saime rannas suisa kahega kokku 😀

Tegin aiast ka mõni aeg tagasi pilte, sügisene ilu tuleb ju ikkagi jäädvustada. Lisaks avastasin pilte lapates, et kui esimesel aastal olin aiast kõvasti igasugu nurga alt ja eri aegadel pilte teinud, siis viimasel aastal on aia pildistamine kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Seega tegin mõned jäädvustused, et tulevikus oleks mida meenutada. Enamus pilte on tehtud 14.11, viimane beebisisalikuga on 21.11.

Vahepeal on olnud üks “ohoo” elamus mul ikka ka. Olen kirjutanud, et meil on oma teenuseid pakkuv tädi tee ääres. Iga kord, kui ma teda näen, ma ikka mõtlen, et kes ta kliendid küll on … Kuu aega tagasi koolist koju sõites võttis mu ees üks tume Dacia hoo maha, peatus tädi juures, tädi istus autosse ja nad keerasid teele, mis viib maha jäetud maja juurde … Vähemalt sel päeval oli tädil üks klient ja tumedad Daciad vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga 😀 Roolis oli vägagi kenasti riides nooremapoolne meesterahvas. Suurest uudishimust pidin ma ju ometi natuke aeglasemalt sõitma ja piiluma, kes roolis on 😀

Sattusin ETV-st nägema reklaami, et vilkurit nähes ole tähelepanelik ennetamaks õnnetusi, kus üks osaline on operatiivauto. Terevisioonis räägiti mõni aeg tagasi sellest pikemalt ka ja enamus ettesõidud on tähelepanematusest ehk lihtsalt keeratakse ette. Olen siin õppinud hoopis teistmoodi sõitma, silmad on kogu aeg igal pool, sest iial ei või teada, mis ajahetkel keegi kiirendusrajalt paremalt poolt võib külge sadada ja vasakult mõni 150-ga mööda kihutada. Seega olen ma harjunud enne igasuguseid keeramisi, pööramisi ja manöövreid mitmeid kordi järgi kontrollima, ega vahepeal keegi külje alla ei ole ilmunud. Üsna karm on kiirteel turbosõitjatele ette keerata, see ei lõpe üldse hästi. Siinne liiklus eeldabki selle jälgimist, vaadatakse mida tehakse ja minnakse vooluga kaasa, tähelepanu on roolis kogu aeg kõrgendatud. Eks muidugi on ju erandeid ka, lisaks armastavad nad jätkuvalt aktiivselt roolis telefone kasutada, WhatsApp vajab ju kuulamist või uue sõnumi sisse lugemist. Novembri keskpaigast karmistati siin liiklusreegleid, ma ei tea, enamus neist kehtib Eestis juba aegade algusest saati … Näiteks kui inimene läheneb ülekäigurajale, siis lased inimese üle tee, mitte alles siis, kui ta tee peale astub … Telefonide, tahvlite, läpakate kasutamine roolis on keelatud – see oli enne ka, aga nüüd vahele jäämise korral on trahvid kolmekordsed. Lisaks muidugi sellised punktid, mille peale eestlane üldse ei tule, et prügikottide autost välja loopimine – trahv kahekordistus, põlevate suitsude aknast välja viskamine – trahv kahekordistus, see viimane on arvatavasti seotud selle aastase meeletute tulekahjudega, mis olid. Invakohtadel parkides kehtestati trahvid jmt. Lisaks on elektritõuksidel nüüd kiiver kohustuslik, ma ei kujuta ette, kuidas rendifirmad seda punkti täitma hakkavad, suuremates linnades on ju renditavad elektritõuksid ülipopulaarsed …

Imelist jõulukuud ja püsige terved!