Võib öelda, et apelsinide hooaeg on mühinal käima läinud. Ükskõik kuhu vaatad, igal pool on apelsinid! Väiksemad ja suuremad kastiautod veavad neid kastide kaupa, viljapuuaiad on üleni oranžid ja teeäärsed müügimehed on ka kohal, meie Augusta oma ka. Ostsime esimesed 4kg juba enne jõule tegelikult, isu oli nii suur ja kui kaupmees lõpuks kohale oli tulnud, pidime ju kohe ostma. Suure hurraaga hakkasime mahla tegema ja juues tabas meid suur pettumus – kes on pannud sidruni apelsini koore sisse?! Niiniii hapu oli, üldse mitte apelsin! Mis seal siis ikka, tegin suurema osa moosiks, panin lihtsalt tavapärasest rohkem suhkrut. Mingi osa jäi seisma ja kui reisilt tagasi tulime ja siis mahla tegime, oli juba natuke parem. Enam ei olnud nii meeletut haput aga mõnusat magusust ka ei olnud. Üle-eelmisel nädalavahetusel andsime apelsinidele uue võimaluse. Ostsime seekord terve kasti, mul oli plaanis kõvasti moosi teha. Seekord oli juba päris palju veriapelsine seas, mis on huvitav, kuna eelmine aasta tulid need sordid pigem veebruaris. Seekord oli mahl juba kordades parem, magusam ja täitsa apelsini maitsega ning vedelikku tuli ka korralikult, mitte nii nagu esimesest laarist, kus pidi vähemalt 3-4 apelsini ühe klaasi jaoks kulutama, nüüd saab 2-2,5 hakkama. Moosi tegemiseni ma ei jõudnudki, vaikselt oleme pigem mahla joonud, kuid mitte enam nii entusiastlikult, kui eelmisel hooajal, kus iga päev vähemalt klaas ja iga nädalavahetus kahe kasti kaupa neid ostsime. Huvitav, kas hakkab küllastus saama … Homme tuleb kindlasti neid ostma minna, kuna moos sai otsa ja Jaagul jäävad muidu pühapäeval pannkoogid söömata 😀 Lisaks on ikkagi vaja suuremas koguses moosi teha, et jaguks ka Eestisse kaasa võtta, kui on mida võtta … Ma küll ei tea, kes seda moosi teeb 😀 Kes on oma elus tsitruselisi suuremas koguses fileerinud, teavad millest ma räägin. Õunte puhastamine on selle kõrval puhast lust! Apelsine puhastades vaatad kuidas jäätmete kuhi meeletu kiirusega kasvab, aga moosipotis on vaevu põhi kaetud.
Sidrunid ka valmis!
Jaak käis eelmisel laupäeval (15.01) Etnal suusatamas. Tal on tööl kaks entusiasti – tšehh Martin, tema alluv ja prantslane Flo, kes on teisest grupist. Noored entusiastlikud mehed, Martin on küll juba 35+ aga Flo jääb sinna 30 ringi, kuid väga entusiastlikud. Kuna ilmad on ikkagi talvised ja Etnal jääb temperatuur öösel 0 ringi ja alla selle, siis lume puudust põhja poolsel küljel ei ole. Jaak küll mõtles tükk aega, kas ta viitsib minna, kuna ta pidi vähemalt kell 6:00 ärkama, et jõuda 8:30 mäele, teistel oli kindel soov enne ametlikku avamist kohal olla. Enne pidi ta muidugi Martini juurde sõitma, kust Flo nad peale võttis ja sealt edasi mäele läksid. Kuna mäkke sõitmiseks on ketid kohustuslikud kaasa võtta ja Flol on need olemas, siis oli praegu hea võimalus ära käia ja üle vaadata, kuidas see suusakeskus seal toimib. Hommikul oli rahvast suhteliselt vähe olnud, kuid mida aeg edasi, seda rohkem inimesi tuli ja lõpuks olid tõelised rahvamassid kohal. Kui nad mäkke kohale sõitsid ca 30 min, siis tagasi tulid seda teed üle 1 tunni, sest kõik tulid ühel ajal ära ja autosid oli väga-väga palju. Jaak jäi päevaga väga rahule, pärast küll mitu päeva valutas oma keret, kuid emotsioon oli võimas! Näost pruuniks sai ta ka, peaks ka hakkama kusagil soojas tuulevaikses kohas vähemalt näole päikest võtma, ei saa ju nii, et ta on pruunim, kui mina 😀 Nüüd on ta muidugi pähe võtnud, et siin olles tuleb Itaaliasse suusatama sõita! Need kuulsad kuurordid on ikka üle mõistuse kallid, kui võtta eemale ööbimine ja autoga mäkke sõita, siis kulub juba sõidule pool päeva ära. Seega otsis ta välja veidi vähem kuulsama, kuid üldse mitte kehvema koha ning plaanib siin veebruari teises pooles siis suusapuhkusele minna. Kuna mina sellest ei hooli ja Rasmus ei oska mäel suusatada ning tal on kool ka, siis me jääme koju. Eks siis näis, kas ja millal Jaak suusatama jõuab …
Varahommik ca 8:45 ja õhtu enne kinni panekut 16:00 paiku.
Tõstuki järjekord – vaade ette ja taha.
Tavaline kinni hoidmisega tõstuk ning kabiiniga versioon. Flo on prillide taha peitunud. Lihtsalt lummav! (Martini tehtud pilt) Maa, meri ja taevas! (Martini tehtud pilt)
Jaak helistas reedel remondikotta, et uurida, kuidas me Peugeotil läheb. Pidi hästi minema, mehhaanik just toimetab ja uuris kas saame järgi tulla. Jaak arvas, et teeks esmaspäeval, kuna me elame kaugel ja niisama edasi-tagasi sõita ei ole väga otstarbekas. Esmaspäeval keegi ei helistanud ja õhtul ise uurides selgus, et mingit juppi oodatakse veel, kuid õhtul saab kindlasti korda. Teisipäeva hommikul ca 9:00 ajal sain kõne, et auto on valmis. Rasmusel oli sel päeval ülilühike päev ehk kella 11:00-ni, seega Jaak tõi ta Peugeotiga koju ja siis läksime koos Seatile järgi. Jaak läks tagasi tööle ja ma tulin koju. Enne koju ja tööle minekut tegime lõuna remondikoja kõrval olevas söögikohas. Peale vaadates tundub selline väike putka, kuid tegelikult oli väga suur maja, mitme söögitoaga. Seal sai sooje sööke ka süüa, kuid me piirdusime paniniga (võileivaga) ning nosisime seda õues lehtlas. Õhtul käisin ka poes, kuna meil oli remondimees, siis pidin ootama, et Jaak koju tuleks ning sain siis minna. Ma olin ülimalt üllatunud, kui vähe inimesi poes oli. Ma muidu ju sätin ennast 14:00 paiku, kuid seekord jõudsin alles 15:30 ja nii vähe inimesi ma ei ole juba tükk aega poes näinud. Võibolla ka sellepärast, et mu tavaline rutiin on katki, kuna olime ühe autoga ja poes saame käia õhtuti või nädalavahetustel, kui ongi rohkem rahvast liikvel. Kuna Decost oli vaja “karuvorsti” osta, siis käisin seal ka. Vorsti-juustu letis oli enne mind ainult üks klient, ma sain kohe ostma hakata! Reeglina on seal miinimum ooteaeg 15 min aga oleme ka 30 min oodanud. Ma ei osanudki kohe midagi otsustada, selline privileeg, et kahju kohe raisku lasta. Mingil põhjusel, ma ei tea miks, ei müünud onu mulle pestojuustu, see on mu absoluutne lemmik! Enne on ta küll müünud, ma siis ei tea, mis seekord põhjus oli, midagi ta mulle seletas, aga aru sain ainult, et “NO” ja nii oligi. No, kui ei müü, siis ei müü, ei söö siis juustu. Kuid see-eest oli müügil maksa! Seda ei keelanud mul keegi osta ja ma ikka võtsin nii, et saaks isu täis. Õhtul kohe tegin valmis pasteedi ja järgmisel päeval maksakastme. Mulle see ikka väga maitseb! Ma tean jah, et maksaga on nii, et kas sööd või ei söö, ma söön! Seega võib öelda, et teisipäev (18.01) oli erakordselt tore päev – Peugeot on peale 1,5 kuud tagasi meiega, Rasmus nautis oma ülilühikest koolipäeva ja oli sellega väga rahul, poes oli vähe inimesi ja ma sain maksa! Ehk tunne rõõmu väiksest asjadest 😉
Oma aia piparmünt juba täitsa korjatav! Kes tahab võib kõrvenõgesesuppi/salatit tegema tulla …
Jaagul oli kolmapäeval suurepärane võimalus kohtuda meie perearstiga. Palusime perenaist tõlkimiseks appi, kuid nagu meile juba enne tundus, nad koledasti kardavad koroonat, vähemalt Lisa küll. Vabandas väga, aga nad tõesti hoiduvad ringi käimisest. Kuigi ma olen enam kui veendunud, et kirikus käib ta ikka edasi 😉 Täiesti arusaadav ja lisastressi me neile tekitada ei taha, seega Jaak palus tööl ühel kolleegil olla telefoni valves, juhuks kui on tõlkimisel abi vaja. Arstile pidi ta minema aga sellepärast, et tal hakkas jälle mäda kogunema ja temal tuleb see kogum kaenla alla ning seal on see suhteliselt valus ja ebamugav. Minul tulevad need kogumid pähe, olen juba kaks korda kirurgi juures neid tühjaks laskmas käinud, mõlemal korral oli kaks “muna” ja erinevates kohtades, nüüd tuleb jälle uus, juuste piirile, varsti olen ükssarvik 😀 Jaak käis Eestis ka sellega arstil ja siis ta saadeti kirurgi juurde, arvasime, et siin läheb samamoodi. Kuid tundub, et suusatamisega hõõrus ta selle kuidagi pehmemaks ja arvatavasti ka katki, sest kui arst kolmapäeval käed külge pani, tuli sealt juba mäda ise välja. Oli siis selle tühjaks pressinud, antibiootikumid välja kirjutanud ja andis loa edaspidi kodus ise pigistada. Nojahh, selge, aitäh ja nägemist. Igatahes said nad Google tõlkega kenasti hakkama ning abi ei olnudki vaja. Arst pidi meil olema suur korpulentne daam, Jaak mitu korda mõtles, et prooviks vene keeles rääkida, meenutas talle väga Pariisi crepi kohviku venelannast teenindajat 😀
Ikka kasvab ja nüüd õitseb juba rohkem!
Ma sain eile, kolmapäeval 20.01, oma kolmanda vaktsiinisüsti kätte. Otsustasime minna õhtul, kuna suuremates linnades on suured vaktsineerimispunktid nüüd keskööni avatud ja niipalju kui Jaagu kolleegid on peale 20:00 käinud, on olnud seal täielik tühjus ja 15 minutiga hakkama saanud. Ametlikult on need avatud 8:00-20:00 ja kahtlustan, et päris paljud ei teagi, et need on kauem lahti. Jõudsime umbes 20:15 kohale, ma üksi ei tahtnud minna, seega Jaak tuli autojuhiks 😉 Mul nii hästi ei läinud, enne mind juhtus just tulema vanem proua oma kahe täisealise tütrega ja no mis te arvate, kas läks esimene kontroll neil kiiresti. Loomulikult mitte, nad ei olnud ühtegi paberit täitnud. Selleks ajaks oli jäänud üks esmakontrollija/paberitäitja, üks arvutitüdruk, kaks arsti ja kaks lõppregistreerijat, miks neid kaks oli, sellest ma aru ei saanud, seal oleks ja ühest piisanud. Vahepeal käis mu juures üks neiu, kes oskas inglise keelt ja selgitas kuhu ma kõik minema pean, ma noogutasin, et jah ma tean, kolmas süst juba, tean kuidas protsess käib. Ootasin seal siis mingi 10 minutit, kui tuli teine neiu, palusin, et ta mu paberid üle vaataks. Tema inglise keelt ei osanud, kuid saime hakkama. Tahtis näha mu “Green passi”, et millal teine süst on tehtud ning palus Pfizeri Moderna vastu ümber vahetada. Ma olin küll tegelikult lugenud, et Pfizer on lastele ja esmastele saajatele, et kolmas süst on Moderna aga proovisin õnne, äkki õnnestub. Paberid korras ja siis selle arvuti tüdruku juurde. Nagu tellitud sai tal muidugi printeris paber otsa ja ta pidi seda hoone teise otsa tooma minema. Kui ma seal ootasin, tuli arst, kes tahtsi mind juba süstima kutsuda, proovisin talle siis öelda, et ootan paberit. Tegemist oli naisterahvaga, kes väga konkreetselt mulle ütles, et ei mingit inglise keelt, tema on itaallane ja räägib ainult puhtalt itaalia keeles. Selge ja mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan?! Enne meid oli veel üks vanem naisterahvas, kes seal istus ja ma ei tea mida ootas, sest selle arstiga ta kaasa ei läinud. Lõpuks lõi see arst ikkagi käega ja võttis mu paberid. Küsis mitmes süst, ütlesin, et kolmas ja kutsus mu siis endaga kaasa. Küsis mu tervise kohta, ma vähemalt arvan, et ta küsis, sest eelnevad korrad on nii olnud. Lisaks, kumba kätte süsti tahad, ma näitasin vasakut kätt ja koorisin selle juba paljaks ka. Igatahes täitis ta paberid ära ja tõi doosi, tegi süsti ja siis tuli mingi onu sinna kuubiku juurde ning neil jätkus juttu kauemaks. Kuna arsti käes olid mu paberid, siis ma ei saanud ära ka minna. Lõpuks nad lõpetasid ja sain viimase registreerimise ära teha. Pidin ka 10 minutit lõpus istuma, kuid kuna need enne mind tulnud inimesed said minust hiljem süsti ja läksid kohe ära, siis ma kõndisin ka minema. Aega läks 30 minutit, kuigi oleks saanud ka 15 minutiga hakkama, aga tegemist on ikkagi Sitsiiliaga, kus inimestel on aega küll ja veel 😉 Igatahes on see nüüd tehtud ja just natuke aega tagasi tuli SMS koodiga, seega saan omale uue nn. “Super green passi” alla tõmmata. Edasi peab jälgima uudiseid, kas lastele ka neid tõhustus doose tehakse või mitte, sest Rasmusel saab märtsis 6 kuud teisest süstist täis ja kuna Itaalias ju kehtib vaktsiini/läbipõdemise tõend 6 kuud alates 1.02, siis võib juhtuda, et see kaotab kehtivuse. Ma ei olegi aru saanud, kas see kolmanda süsti diskusioon käib 6-12 aastate kohta või on seal alla ka 12-18 aastaseid mõeldud. Igatahes tuleb sellel silma peal hoida. Kõik, kes Itaaliasse reisida tahavad peavad arvestama, et Itaalia loeb “green passi”/”rohelise passi”/”vaktsineerimistõendi” kehtivust 6 kuud ja seda ükskõik kus riigis välja antud tõendil. Kohalikel saavad nad need kehtetuks tunnistada, teise riigi kodanikel ei saa, kuid nad lihtsalt ütlevad, et see on ületanud kehtivuse ja teenuseid kasutada ei saa. Isegi John Malkovich´i ei saanud Veneetsias lukshotelli sviiti minna, kuna tõend oli kehtetu ja pidi tavalise rendikorteriga leppima. Ahjaaa, kõrvalnähtusid ei ole tekkinud, kui ainult süsti käsi annab süsti kohalt tunda, muidu kõik ok. Võibolla veel tuleb midagi, öösel igatahes ärkasin mitu korda üles, et kas juba on mõni kõrvalmõju ja otsisin telefonist paaniliselt uue “Green passi” SMS-i 😀 😀 😀 Äkki see oligi juba kõrvalmõju?!
Söögikohas kasvas selline jõulutäht ja see oli päris ning neid oli suisa kaks tükki! 19.01 Kodune lilleilu! 3.01
Imeilusat talve jätku ja püsige terved!
Ma ei saa sinna midagi parata! Lihtsalt need pilved on nii ilusad! FB grupist võetud pilt.
Imelist käesolevat aastat! Peaaegu pool jaanuari on juba läbi! Ühte pidi on päris hirmus, kui kiiresti aeg läheb ja seoses sellega läheneb ka Sitsiilias elamise lõpp, teiselt ei jõua ma ära oodata, millal ükskord ometi kevad tuleb. Kui külm meil see maja ikka on, see on täiesti ebareaalne 🥶 Kui eelmise aasta lõpp ja selle algus rõõmustas meid soojalaine ehk päikese ja ca 18 kraadise soojaga, siis nüüd on talv tagasi. Öösel kukub temperatuur sinna 8-9 kanti ja päeval üle 13-14 ei tõuse ning päikest näeb ka natuke vähem. Külm tuul ja aeg ajalt ka väikesed vihmahood. Meile aga tähendab see seda, et hommikuks on majas ca 16,5 karaadi sooja. Kui reisile läksime keerasime kütte kõik maha ja igaks juhuks panin selle süsteemi, mis kütte sisse lülitab 15 kraadi peale, et see siin üksi niisama ei aktiveeruks. Tagasi tulles pani Jaak kütte sisse ja hakkas kohe kütma, ma olin ülimalt üllatunud, kas tõesti on majas alla 15 kraadi sooja ja oligi, 14,8 kraadi. Kui olla talvisel perioodil 10 päeva ära ja mitte grammigi ei köeta või ei õhutata, siis kukub temperatuur ikka väga madalale. Kütet kogu aeg sees hoida ei ole mõtet, tegemist on ju soojustamata kivimajaga, seega kütame jätkuvalt tunni või poolteise tunni kaupa periooditi – hommikul vara, et oleks natukenegi inimlikum tõusta ja õhtul 19:00 paiku, et niiskust natukenegi vähemaks saada. Lisaks muidugi töötavad vahelduva eduga ka kõik konditsioneerid, sooja režiimis muidugi – Rasmuse toas praktiliselt kogu aeg, kui ta seal on, meie magamistoas ca 1h enne magama minekut, et saaks ca 20 kraadi enne magama minekut ikka kätte ja esimese korruse suures toas siis, kui mul ninaots juba jääs on, päeva jooksul paar korda tunnikeseks panen käima, et õhk natuke teise hingamise saaks. Kui me praegu ei suuda üle 18 kraadi üldse pikemaks perioodiks sisse kütta v.a väikesed toad, kus suure vaevaga aeg ajalt 21 kraadi sisse saab, muidu jääb sinna 20 piirile ja seda ka ainult tunnikeseks, siis suvel üritame kõigest hingest seda maja 21 kraadi peale maha jahutada ja see ei kipu ka eriti õnnestuma … Küll võiksid nad siin selle majade soojustamise ära õppida, ma saan aru, et talvel saabki rohkem riideid selga panna, pleede ümber kerida ja lõputult teed juua, et suvel ei ole midagi ju seljast ära kraapida, kui ikka maja üle kuumeneb ja hingata ei saa, kuid ikkagi, suvise konditsioneerikülma hoiab ju ka paremini, kui maja soojustatud on … Jaak eile taas konstateeris fakti, et me ei ole elus enne niiviisi oma kodus külmetanud nagu siin majas talvisel perioodil elades ja unistas, kuidas Tiskres on praegu 25 kraadi sooja ja me kõik lühikeste riietega oleksime, versus siin sisse pakitud nagu eskimo 😀 Kuigi ega seal ka see küttesüsteem jätkuvalt eriti stabiilne ei ole, nagu esimesed külmad tulid ütles taas ka küte üles, iga-aastane probleem, millega ei tegeleta. Seega on ka seal korduvalt inimesed külmas istunud, küll jah mitte nii pikalt nagu me siin …
Koju saabudes tervitas meid lilleilu
Aastavahetus möödus meil ülirahulikult kodustes oludes. Õnneks oli Lidlis veel mõned väikesed ilutulestikud, seega saime ikka pauku ka teha. Sel aastal tervitasime uut aastat siinse kella järgi, eelmine aasta võtsime Eesti aja järgi vastu. Üle küla olid näha ka suuremad ilutulestikud. Paraku oli Catanias sel aastal üsna vaikne ning Suur Tossutaja ka silmailu ei pakkunud, seega tuli aasta suhteliselt vaikselt. Kuigi naaberkülas oli suurem pidu ja keegi lasi neid paukuvaid ilutulestikke nagu kahurit oleks lastud, väga vali ja ebameeldiv heli oli igatahes. Järgmisel päeval oli väga ilus ilm ja laenasin FB-st Catania Fotoreporter lehelt pildi, kus inimesed Catania rannas juba päikest võtavad. No ma ei tea, mind küll mingi jõud paljaks kiskuma ei kutsu. Arvatavasti on see kodu külm nii sees, et ei tule üldse mingit soovi riideid vähemaks võtta, pigem tahaks juurde panna 😀
Suurem ilutulestik, meie väike sutsakas ja aasta esimest rannapäeva nautivad inimesed.
Oleme ikka igal aastal jõulude ajal piparkoogimaja meisterdanud, ka eelmisel aastal sai tehtud. Kuna Ikeasse ma seda kompleti ostma ei jõudnudki, siis proovisin ise teha. Materjal oli ju kõik olemas. Esiteks see tegemine venis, ma ei suutnud ennast kuidagi kätte võtta, et tainast tegema hakata. Meie majas on ju see häda, et köögikraanist ei tule sooja vett, kui lasta 5 minutut voolata, siis läheb vaevalt leigeks. Seega see tähendab, et kui ma niigi ise külmetavana veel midagi tegema pean ja veega lödistama, siis mul hakkab topelt külm ja tuju ei tule. Lõpuks võtsin ennast kätte ja küpsetasin tükid valmis. Paraku kerkis see taigen liiga hästi ja tulid paksud ning pehmed tükid. Kuna me neid kohe kokku ei liiminud, siis jäid need mõneks päevaks seisma, mis omakorda tähendas seda, et neil oli mõnus niiskust sisse tõmmata. Lõpuks liimisin maja kokku ja kui me peole läksime, jäi Rasmus seda ehtima. Õnneks tegin järgmisel päeval pildid ära, sest ülejärgmisel päeval kukkus maja lihtsalt kokku … Vale taigen, liiga pehme ja niiskus tegi oma töö. Nojahhh, see kord läks siis sedapidi 😉
Maja on ju tegelikult täitsa uhke!
Rasmus käis 2.01 rannas luusimas, kas tema kivitornid on veel alles, mis ta siin aasta lõpus ehitas. Tuli välja, et ei olnud, kuid küll pidi meil rannas olema surnud merikilpkonn, see suur. Ma siis pidin ju ka minema asja uurima, et pilti teha ja üle vaadata, ikkagi vabalt elanud merikilpkonn … Samal päeval ma ei viitsinud minna, esmaspäeval oli rannas üllatavalt palju inimesi. Sain Rasmusest alguses aru, et see korjus on täitsa kaljude juures, jalutasin ja otsisin pingsalt, kuid ei näinud. Rand on meil igast sodi täis, enne hooaja avamist tuleb ikka päris kõvasti vaeva näha, et see puhtaks ja korda teha. Hakkasin ära jalutama, arvates, et keegi on korjuse ära koristanud või lained uuesti vette uhtunud. Kui äkki ma nägin seda ja selline kurvastuse-valu-ehmatuse jutt käis mu seest läbi. Ta nägi välja nagu elus … Igatahes mu põnevus ja uudishimu olid hetkega kadunud ja mul oli temast lihtsalt väga kahju … Ma loodan, et ta oligi juba vana ja pidigi varsti ära surema … Surmast rääkides, et seda viimasel ajal just vähe oleks, mingi päev oli Eesti meedias iga tunni aja tagant teade, et keegi suri ära, päris õudne oli uudiste voogu too päev vaadata. Ma võtan juba pikemat aega hoogu, peaaegu 2,5 aastat, et sellest kirjutada. Eestis on sellist asja vähe näha, kuid siin võib üsna mitmes kohas tee ääres kohata pildi ja tehislilledega väikest mälestuskohta. Ma alati mõtlen, et mis küll nende inimestega sellistes kohtades juhtuda võiks, et siin mälestatakse. Suurte kiirteede äärtes on arvatavasti tegemist avariidega, kuid väikestel teedel? Meie enda Augustasse viiva tee ääres on ka üks … Kuna väiksematel teedel on palju rattureid, et kas neile on siis otsa sõidetud? Lisaks pannakse jätkuvalt linnades teadetetahvlile, mis on tavaliselt kusagil kiriku läheduses, paberkujul surmateade. Alguses oli neid väga võõras näha, et sest Eestis pole selliste teadete ülespanek enam kombeks. Samuti oleme näinud neid teateid trepikodade välisuste ja küla väravate peal. Meie enda külas suri ka üks 94-aastane taadu ära, tema kohta oli samuti väraval surmateade üleval, koos ärasaatmise infoga. Kui pildil on vana inimene, siis ma väga selle üle mõtlema ei jää, kuid kui pildil on noored või keskealised, siis mul tikub küll pähe küsimus, mis juhtus ja kuidas sellises kohas, kui on need tee äärsed mälestised, surma sai saada …
Oma otsa leidnud merikilpkonn, maja seinal olev teade ja meie Augusta tee ääres väike mälestuskoht.
Eelmise aasta lõpus, kui me just reisile läksime, käis see esimene majaostu huviline, see üksik doktor aeda ja tube üle mõõtmas. Ma sain perenaisest alguses aru, et ta tahab aia kõrgust mõõta. Pärast selgus, et olid ikka majas sees ka käinud ja huviline oli ka kõik toad üle mõõtnud. Huvitav, kas ta hakkab siin pidama selliseid olevusi, kes üle aia hüpata ei jaksaks … Väga veider igatahes. Selle käigus aga avastas pererahvas, et teise korruse rõdu on väga halvas seisus. Ma ise ka vaatasin mingi aeg, et värv on kooruma hakanud, kuid see polnud midagi nii hullu, kui maja taga trepi all oli. Igatahes käis eelmine nädal peremees selle remondimeeste pealikuga siin asju üle vaatamas ja eile tuldi töid tegema. Ma lootsin, et on samad ehitajad, kes eelmine kord, et neil süsteem selge, aga tuli hoopis üks keskealine meesterahvas. Ta teeb seda kõike üksinda ja nagu selgub, teha palju, mul on temast isegi natuke kahju, et ta kõike seda üksi tegema peab, sest see on raske niisviisi lõhkuda ja pärast veel kinni plätserdada. Kui eelmine kord oli poistel kohe kile all ja prahti mööda aeda vähe laiali, siis seekord tõi pealik kile alles täna, kuid eilne sodi on kõik trepi peal ja aias laiali. Ma loodan, et ta ikka koristab võimalikult palju enda järgi ära. Lisaks ta suitsetab ning üldse näeb kuidagi selline räbal välja, ega ei ole kerge 7:30-16:00 üksi asjalik olla … Tuleb ainult loota, et teeb head tööd, kuigi meie selle töö vilju enam eriti kaua ei nautida ei saa … Kuna ta on maja ees, siis on kõik alumised luugid kinni ja seal on nüüd nii pime ja lisaks ka külm, enne ikka tuli natuke päikesesoojust ning kõvasti valgust, isegi kui päikest ei olnud, siis vähemalt oli valgust. Nüüd olen olude sunnil päevad arvutitoas olnud ja üldse ei saa mugavalt diivanil keras olla 😀
Läbu, kuna kilet ei ole all ning lapitud rõdu.
Koroonast natuke ikka ka. Kui novembris EU eesistumisel otsustati, et koroona pass ehk nn. green pass kehtib 6+3 kuud, siis Itaalia pidi ikka nüüd ise ümber otsustama ja alates 01.02.2022 kaotavad kõik kuni 6 kuu vanused green passid kehtivuse ehk see tõend kehtib ainult 6 kuud, mitte 6+3 kuud. Huvitav, kui Malta teatas, et nad aktsepteerivad ainult 3 kuu vanuseid green passe, kui on kaks süsti, siis hakkas küll EU asja uurima, kuid Itaalia otsust ei uuri keegi. Mul on nüüd sellega kiire, kuna mul saab 14.01 6 kuud mööda, seega pean nüüd lähinädalatel kindlasti täiendavat vaktsiinisüsti tegema minema. Mis omakorda on keeruline, kuna alates 10.01 muutus omakorda seadus, et vaktsineerimata inimesed saavad ainult teatud kohtadesse ning omakorda 01.02 muutub see kõik uuesti, et siis saavad vaktsineerimata inimesed ainult ja ainult toidupoodi või apteeki. Osadesse kohtadesse nagu juuksur ja kaubanduskeskus saab negatiivse testiga ka, kuid kõik ülejäänud kohad k.a. sisemine ühistransport, saab ainult green passi omades, mis omakorda tähendab seda, et nii testimis-, kui ka vaktsiinipunktides on taas meeletult inimesi. Ma tõesti ei soovi mitmeks tunniks sinna seisma minna. Jaak kirjutas tööl oma sellele koordinaatorile, kes seda vaktsiini asja on ajanud, et kuidas saaks nüüd seda lisasüsti. Loodetavasti see inimene suvatseb nüüd lähiajal vastata, muidu pean minema ilma broneeringuta niisama õnne proovima. Kuigi ma ei ole kusagilt välja lugenud, et Catanias ainult broneeringuga saab, Palermos muudeti see ära, et niisama enam minna ei saa, seal kasvas kõik üle pea. Lisaks on nüüd suuremates linnades vaktsiinikeskused kuni keskööni lahti, peaks äkki ühel hilisõhtul õnne proovima ja minema … Lisaks on alates 15.02 vaktsiin kohustuslik kõigil üle 50 aastaste, kui ei vaktsineeri, saad trahvi ja summad olid 100€ kuni 600€, ka see on toonud veel inimesi vaktsineerima ja kasvatanud järjekordi, mis mulle kohe üldse ei sobi, ma ju detsembris mõtlesin, et mul on aega küll ja veel ning nüüd selline tohuvapohu. Jaak sai oma kolmanda süsti kätte ja saab rahulikult edasi tšillida, ma siin pean leidma võimaluse minna. Lisaks on me Peugeot jätkuvalt remondis, seega pole mul ka millegagi minna ja nüüd peab seda remondimeest ka sisse laskma, seega on mänguruumi hetkel väga napilt käes. Rääkides uutest rekordistest, mis Itaalia siin aasta lõpus püstitas, kui päevas oli üle 200 000 nakatunud, siis mis te arvate, mis koguses teste kokku tehti?! Ma ei hakka neid nulle kõiki toksima, aga testi ca 1,2 MILJONIT(!!!) inimest, see on ju nagu testitaks peaaegu kõiki Eesti täiskasvanud inimesi, meie mõistuse jaoks ikka täiesti ebareaalne number! Samas inimesed tahtsid liikuda ja välja sööma minna, külas käia ja pühi nautida, siis paljudel, kes vaktsineerimata, ei olnudki ju muud võimalust ja neid on siin palju, isegi kui vaktsineerituid on 70%, siis ca 60 miljonist elanikust on see jätkuvalt mitukümmend miljonit, kes ju vaktsineerimata on, ime, et siis numbrid kõrged on ja testimisel tööjõudu puudu jääb. Sitsiilia võib alates esmaspäevast “oraži tsooni” kukkuda, kuna kolmest piirnumbrist on kaks ületatud ning kolmas, mis jälgib intensiivravi osakonna voodikohti on ainult 3% kaugusel piirmäärast. Seega jätkuvalt “põnevad” ajad koroonaviirusega … Teema lõpetuseks üks tore uudis, mis mul eile silma jäi. See oli nüüd kas Gelas või Ennas, ühesõnaga ühes väiksemas Sitsiilia linnas läks üks 84-aastane papi kaduma. Oli hommikul öelnud, et läheb panka, kuid lõunasöögi ajaks tagasi ei tulnud ja lähedased teatasid kohe politseisse. Politsei oli siis taadu jälgi peale pangast lahkumist ajama hakanud ja leidsid ta vaktsineerimise järjekorrast, kus ta oma korda ootas. Taadu pidi olema mobiiltelefoni vastane, et ta ei taha seda kaasas kanda ega kasutada. Pangas tulles oli tal tulnud mõte kohe ka see kolmas doos ära teha ja nii ta lähedaste teadmata vaktsineerima läks. Lõpp hea, kõik hea!
Kaktuse õis viskab aga aina pikkust juurde! Natuke on alt mõned õied ka lahti löönud, kuid ei ole üldse eriti uhked, ma lootsin enamat …
Lõpuks ometi on keegi fotograaf saanud ägeda pildi, kuidas Suur Tossutaja neid “ufo” pilvi teeb ja ma täitsa juhuslikult leidsin selle ühest FB Sitsiilia grupist. Ma pean ikka nüüd ennast kätte võtma ja uurima, kuidas need pilved tekivad! Imeilusat alanud aastat ja püsige terved!
Head uut alanud aastat kõigile! Lõpuks täitus mu suur unistus käia ära Pariisis 🥰 Ma ei tea miks, aga kogu oma täiskasvanu elu olen ma sinna minna tahtnud … Ööbimise võtsime hoopis Versaillesse, kuna aastavahetus jäi sisse, siis olid kõik Pariisi keskuse ööbimiskohad väga kallid ja odavamad juba välja müüdud. Kuna meil oli algselt plaanis ju 10 päeva seal olla, siis tundus Versaille korter parim lahendus, et saaks ise süüa teha. Lisaks on korteris rohkem ruumi, kui hotellis 😉 Alguses tundus piirkond natuke kõhe, ikkagi otse raudtee- ja bussijaama kõrval, kuid piltidelt tundus väga viisakas koht olema. Täiesti üllataval kombel oligi tegemist väga viisaka piirkonnaga, meeldivalt korras ja puhas ning mitte ühtegi hulgust ega kerjust ei jäänud silma. Korter asus võrdlemisi uues elamukompleksis, kus lisaks elumajadele olid ka osad kontorihooned. Alt olid topelt lukus uksed, lift ning korteril suur rõdu. Soojemal ajal oleks kindlasti väga mõnus seal hommikukohvi/teed rüübata ja päikesel nina peale paista lasta. Talvisel ajal reisides on ilm selline kahtlane, iial ei tea, mis ees ootab. Meie seal viibimise ajal oli Versailles kogu aeg halb ilm v.a viimasel päeval, kogu aeg sadas või oli lihtsalt pilves. Pariis õnneks tervitas meid enamjaolt ilusa ilmaga, ühel päeval oli natuke uduvihmane, kuid muidu võrdlemisi ilus.
Vaade rõdult, olime tupiku eel-viimases majas, Rasmus kiiktoolis mõnulemas ja vaade õuest, meie korter oli see teisel korrusel suure lõpuni rõduga.
Laupäev 25.12 oli reisipäev, Barcelonast Pariisi reisis tunduvalt rohkem inimesi, kui Catanast Barcelonasse, lennuks oli peaaegu täis. Barcelona lennujaamas oli check-in tädi taaskord ülimalt üllatunud, et me ainult ühe käsikohvriga reisime ja et kohver täpselt 10kg kaalub 😀 Lend kulges viperusteta, Pariis tervitas meid uduvihmaga. Otsisime õiget rongipeatust ja rongi. Selgus, et seal oli süsteem, et ühel pool on lennujaama sisene rong, mis terminalide vahel sõidab ja teine viib suurde rongijaama, kust saab edasi sõita ja sellele tuleb pilet osta. Saime õnnelikult rongile ja õigesse kohta ka. Edasi pidime veel kahe rongiga sõitma, korteri peremees oli väga üllatunud, et me nii kiiresti kohale jõudsime ja kõik õiged rongid valisime. Leidis, et me oleme Pariisi rongisüsteemi eksperdid, ise me muidugi seda ei arvanud. Õnneks oli Jaagu töökaaslane natuke seda süsteemi selgitanud, seega pileti ostmisega saime lihtsalt hakkama. Kuid kogu see rongisõidu skeem oli täiesti arusaamatu, loogiline on see arvatavasti ainult sellele, kes selle lõi, ka kohalikud lugesid plaane ja üritasid aru saada, kuhu poole minema peab. Asja ei lihtsustanud ka see, et mingil imelisel põhjusel on Pariisis rongid ja metrood vasakpoolse liikluse järgi käima pandud, saa siis aru kuhu poole minema peab … Piletid on imepisikesed ribad, mida on imelihtne ära kaotada. Me ostsime kolme päeva piletid ja minu oma lõpetas teisel päeval koostöö. Õnneks sain rongijaama infost tädilt uue pileti. Viimasel päeval, kui ostsime lennujaama piletid, ei töötanud ükski pilet. Tavaliselt meie jaamas töötajat ei olnud, sel päeval oli ja ta lasi meid niisama sisse. Mõtlesime, et huvitav, kuidas pärast välja saame, sest rongijaamast väljumiseks pidi piletit kasutama. Metroost sai niisama välja. Nägime juhuseid ja Jaak pidi ise ka ühe korra nii tegema, kus inimesed tegi nn. rongi, et hästi lähedalt järjest läksid väravast läbi. Värav küll karjus, kuid kinni ei löönud ja sai läbi lipsata. Jaak pidi kasutama seda varianti, kuna enne teda olnud onul andis pilet errori ja Jaak jõudis enda oma juba sisse pista. Edaspidi jälgisime, et enne piletit ei sisesta, kui eelmine on päriselt ka läbi saanud. Barcelonas sellist segadust silma ei jäänud, seal oli muidugi ka inimesi kordades vähem.
Isegi rongid on kunsti täis 😉 Rongiplaan ja ühistranspordi piletid võrdluses Barcelona omadega.
Jõulupühade ajal reisimisel tuleb olla valmis olukordadeks, kus kõik toidupoed ja vähegi korralikumad söögikohad on suletud. Nii juhtus ka meil, prantslased võtavad pühi tõsiselt ja meie suured plaanid poest süüa osta läksid vett vedama. Õnneks olid lahti tänavatoidu müügikohad ja nii alustasime ka siin kebabiga 😀 Tundub, et see on saanud meie uueks traditsiooniks, et esimene õhtusöök on kebabis … Pühapäevast hommiku croissanti lootsime saada teel Versaille lossi, et ehk on mõni kohvik lahti. Õnneks oli ja saime oma kohvid ning croissandid kätte. Hinnad tundusid kole kallid – cappuccino 3.80 ja croissant 2€, kuidas saavad sellised asjad nii kallid olla! Meil oli Versaille külastus kella 10:00ks broneeritud, juhuse tahtel läksime samal õhtul kella 16:00ks veel Louvre ka. Kui me pileteid broneerima hakkasime oli Louvre pileteid saada, kas 26.12 või 31.12, kuna me ei olnud kindlad, kas me oleme aastavahetusel seal, siis igaks juhuks võtsime 26.12 piletid. Versaille lossi sisse saamiseks kõigepealt tehti kerge turvakontroll ehk vaadati kotid üle. Kõige karmim kord sisse saamiseks oli Barcelonas Sagrada Família´sse – seal oli nagu lennujaama turvakontrollis, kõik asjad tuli ära võtta ja turvalindilt läbi lasta. Teistes kohtades oli lihtsalt kott turvalindile või turvamehed füüsiliselt vaatasid kotti ja palusid joped eest lahti teha ning keha näidata. Versailles sai üle platsi niisama jalutada, enne sissepääsu küsiti “rohelist passi” ja sees piletit. Loss oli täitsa tore, kuigi sellistes tumedates toonides ja natuke muserdav. Aed oli muidugi muljetavaldav, paraku otsustas just sel hetkel, kui me seal ringi luusisime, vihma sadama hakata ja ikka nagu südamest, seega saime täiesti läbimärjaks ning aia avastamine jäi poolikuks. Õnneks juhtus tulema väike turistirong, mis pargis ringi vurab ja saime sellega lossi juurde tagasi. Ära minnes, ca 13:00 paiku, oli tekkinud meeletu järjekord, sissepääsust peaaegu alumise väravani välja, hommikul polnud sellega võrreldes praktiliselt üldse inimesi.
Versaille esine- kulda ja karda ikka ka ning sisehoovPeeglite galerii
Kuulus kunst – “Marat’ surm” ja väheke lohku astutud trepiastmed
Aiailu ka
Kulda peab ikka ka olema!
Elus praad patseerib ringi! Veerand järjekorrast 😉
Lõunat sõime olude sunnil, kuna jätkuvalt olid pühad ja enamus kohti suletud, McDonald’sis 😀 Sõitsime edasi Pariisi, Louvre külastama. Kuna meil oli külastuseni veel aega, siis tegime aega parajaks ja jalutasime ringi ning sooja saamiseks tegime ühed kohvid. Sattusime Itaalia söögikohta, täiesti juhuslikult. Rasmus tegi crepi söömisega juba algust 😉 Millega ma viimse päevani ära ei harjunud oli see, kui meeletult kitsas söögikohtades oli, lauad olid tihedalt üksteise kõrval ning tihti oli tunne nagu istud kõrvallaua inimestel süles. Kui mulle tundus, et Itaalias ja Sitsiilias on lauad liiga lähestikku, siis siin on ruumi küll ja veel, Pariisis puudub igasugune personaalne ruum või üldse mingi ruum laua ümber. Teenindajateks saavad küll ainult piitspeenikesed inimesed olla ning natuke suuremad kliendid küll laudade vahele liikuma ei mahu … Louvre lähedal pargis oli avatud ka jõuluturg, uudistasime natuke seal ringi aga rahvast oli kohutavalt palju, seega me eriti pikalt seal vastu ei pidanud. Louvre hoovis oli samuti palju inimesi, olime juba mures, et peame järjekorras ootama, kuid sisse tahtsid õnneks vähesed. Taas oli kõigepealt kontroll, mis kellaks pilet on ostetud, siis “rohelise passi” kontroll, turvakontroll ja lõpuks õige piletikontroll. Sees oli küll päris palju inimesi, eriti suur rahvamass oli “Mona Lisa” pildi juures. Sinna oli lausa nööridest see sinka-vonka tee ehitatud, jõudsid pildini said pildistada ja liikusid ära. Turvamehed jälgisid, et keegi valest kohast sisse ei tuleks ning selfisid tehes maskid ees oleks, need sildid olid ka igal pool järjekorras olles, et maski ei tohi eest võtta, kui “Mona Lisaga” pilti teed. Muuseum oli suur ja osad asjad olid päris põnevad ja ägedad ka, kuid kuna me olime juba ühes käinud ning jalad olid üsna läbi, siis me kõike läbi ei käinudki, Vana-Rooma jätsime vahele, me seda oleme siin juba näinud küll 😉 Küll olid Napoleon III ruumid Louvres palju uhkemad ja avaramad, kui Napoleon I ruumid Versailles. Louvre on kindlasti külastamist väärt koht! Versailles ka, aga ainult ilusa ilmaga, kui aias ringi saab liikuda, seal on õnneks väikesed lahtised autod ja väike rong ka, et ei peaks jala käima.
Louvre pargi oma triumfikaar Kohvikus pakuti väga huvitavas pakendis teed, me sellist ei olnudki enne näinud!
Jõuluturg ja kui ikka on vaja mitu katusekorrust, siis tuleb ehitada!
Kolmnurga sees ja väljas ning väike salakolmnurk veel lisaks
Järjekord “Mona Lisa” juurde ja “Mona Lisa” ise ka!
Mulle ikka need surnuaiaga seotud kujud ja monumendid meeldivad! Veel kuulsat kunsti “Vabadus viib rahva barrikaadidele”
Lahkudes oli juba pimedaks läinud, Pariisis loojus päike ca 16:45 paiku ja tõuseb alles 8:45, sarnanes väga Eesti novembrikuu ilmadega – pilvine, vihmane, 12-15kraadi sooja ja enamjaolt pime … Selleks ajaks olid aga tuled põlema pandud ning sain oma silmaga ära näha tuledes Eiffeli torni ning Louvre, need on pimedas ikka väga-väga ilusad! Nagu filmides või piltidel näha on, nii ilus ongi! See on olnud üks mu soove, näha neid pimedas valgustatuna 🥰 Sel päeval suutsime kokku kõndida üle 30 000 sammu! Me pole kunagi ennem sellist kogust samme läbi käinud, tavaliselt oleme piirdunud 20 000 – 25 000 maksimaalselt, seekord ületasime ennast mitmekordselt ja kohe esimesel päeval. Võttis korraks mõtlema, et kuidas me need järgmised päevad vastu peame …
Eiffel paistab igale poole! Valguses ja pimeduses.
Louvre pimedas ja vaade sillalt Louvre poole
Tavaliselt teen ma enne reisi korraliku eeltöö, kuhu minna, mida teha, mis on erakordselt huvitavat ning mis on sellised kohad, kus turiste ei ole, aga äge on ikka. Seekord jäi mul Pariisi kohta kõik eeltöö tegemata. Lasin Rasmusel sellega Barcelonas jõuluõhtusöögil tegelda, kuna ta oli väsinud ja mossis, siis oli tal vähemalt tegevust 😉 Esmaspäeval läksime siis neid kohti avastama. Alustasime Luxembourg Palace´st, edasi vaatasime üle Odéon´i teatrimaja, Panthéon´i ja eemalt Notre-Dame. Samal hetkel sõitis peatusesse mööda Seine jõel ringi seilav Batobus ning otsustasime teha väikese tiiru Seinel. Õnneks oli inimesi suhteliselt vähe, seega sai vabalt liikuda ja väljas pilte teha. Mehed olid terve sõidu aja väljas uudistamas. Ma vahepeal käisin sees soojas ja piilusin aknast. Pariis on ikka suur ja ilus linn, huvitavad majad vahelduvad vähem põnevatega, uudistada ja vaadata on ikka väga-väga palju! Batobusiga sõitsime Eiffeli tornini, seal oli ikka meeletu järjekord, et üles minna. Meil ei olnudki plaanis üles ronida, esiteks ma üldse ei mõelnud selle peale, et peaks minema, mulle ju kõrgused ei meeldi ja mingit raudkolakat mööda turnida ei tundu üldse ahvatlev ettevõtmine ja teiseks ilm nagunii vaateid ei soosinud.
Luxembourg Palace ja Odéon´i teatrimaja
Panthéon ja remondis Notre-Dame, jõel on näha Batobus, millega me sõitma läksime.
Vaated jõelt palju sildasid ja udus Eiffel, ees on näha Aleksander III sild.
Eiffel jõelt ja maalt vaadatuna.
Edasi oli Rasmus ära märkinud “Igavese tule” kuju. Kohale minnes selgus, et see oli printsess Dianale pühendatud mälestusmärk, olime sattunud tunneli juurde, kus ta hukkus … Seekord saime süüa Prantsuse söögikohas ja jeerum, mis hinnad, hinge võttis kinni. Alla 20€ ei ole ükski praad kõik on üle selle ja rohkemgi veel ca 25-30€ on keskmine hind, supid ja salatid on 10-15€. Magustoidud 7-10€, espresso 2-2.50€, cappuccino 4.50-5€ – täiesti ebareaalsed numbrid, Sitsiilias tuleb jagada kõik vähemalt kahega ja veel natuke maha lahutada!
Mälestusmärk Dianale Paremal vene kultuurikeskus
Edasi viis meid tee Arc de Triomphe´i juurde. Mulle tuli üllatusena, et sinna üles saab minna. Kuna ilm oli vahepeal selgeks ja päikeseliseks läinud, oleks ju võinud üle vaadata. Kuid loobusime sellest mõttest, kindlasti oli ka sinna meeletu järjekord. Edasi oli Jaagu suur soov jalutada mööda kuulsat Champs-Elysées tänavat. See on Pariisi üks kuulsamaid poodide ja kohvikute tänavaid. Meeletult palju inimesi oli, arvatavasti mõtlesid väga paljud turistid ja kohalikud nagu meiegi, et jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg on suurepärane võimalus Pariisi külastada. Kindlasti tuleb Pariisis süüa macarone ehk makroone, meil oli kindel plaan neid kõige kuulsamast Prantsusmaa ketist Ladurée osta, kuid peale selle järjekorra nägemist me loobusime. Saame kusagilt mujalt ka 😉
Arc de Triomphe, Champs-Elysées poed.Üks paljudest Ladurée kohvikutest.
Edasi liikusime Aleksander III silla juurde ning jõudsime Esplanade des Invalides, mis on sõjamuuseum ja kus asub ka Napoleon Bonaparte haud. Silla peal toimus parajasti mingi fotosessioon. Väga nappides riietes modell oli ja mingi tädi ajas pildistajaid eemale, et ei tohi pildistada. Muuseumi aia alale sai niisama sisse, nägime jäneseid, Inglismaa tuli kohe meelde 🙂 Kuna hauda sai vaatama ainult piletiga, siis see jäi meil nägemata.
Eiffel paistab päriselt igale poole, lisaks on taevas väga lahe!All paremal modell ja esiplaanil tädi, kes palub mitte pildistada 😉
Jänkud muuseumi aias ja Napoleoni memoriaal.
Rasmusel tõusis õhtul arvatavasti palavik, ta oli kole kuum, kurk punane ja nohu tuli ka tagasi. Tundub, et sai pühapäeval külma, kui me selle vihma kaela saime. Pärast hulkusime ju veel pikalt ringi, riided niisked seljas. Igatahes otsustasime ta teisipäeval ennast koju ravima jätta ja läksime Jaaguga kahekesi Montmartre´i avastama. See oli omal ajal kuulus kunsti inimeste ja boheemlaste piirkond. Seal on ka Moulin Rouge, mida mina väga näha tahtsin. Suur oli mu üllatus, kui selleni jalutades oli teed ääristatud kõikvõimalike sex-shopide, striptiisi klubide ja kes teab veel, mis asutustega …
Tee äärsed poed ja Moulin Rouge
Edasi vaatasime üle Wall of Love, see on sein, kuhu 250 keeles on kirjutatud “Ma armastan Sind”. Leidsin üles vene keele, kuid eesti keelt silma ei jäänud, inimesi oli palju ka ja ma ei saanud seda seina täies ulatuses läbi lugeda. Tuntumad keeled olid suuremalt ja paistsid paremini silma. Loodetavasti on kusagil pisikeses kirjas ikka eesti keel ka esindatud …
Armastuse sein ja siin oli ka jõuluturg
Edasi läksime kõige kuulsamale vaateplatvormile, kus avaneb Pariisile parim vaade – Sacré-Cœuri kiriku juurde. Kui me enne mõtlesime, et Priisi tänavatel on palju inimesi, siis me eksisime, seal kiriku juures oli märkimisväärsed rahvamassid! Kuna ilm oli udune, siis vaadet eriti ei näinud, kuid selge ilmaga on seal kindlasti imeline! Lisaks oli seal väga palju neegreid, kes kraami müüsid, lukke aiale panekuks ning treppidel olid eriti tüütud, need krabasid käest ja hakkasid seda värvilist paela ümber käe siduma, ma hoidsin kõvasti kraplikult käsi kõhu peal risti, et neid rebida ei saaks. Sellised tüübid mulle ei meeldi …
Polegi ammu mööda treppe ronima pidanud 😉
Meeletus koguses tabalukke! Sacré-Cœuri kirik. Vaade Sacré-Cœuri kiriku vaateplatvormilt – mass inimesi ja udune Pariis.
Kui Pariis on muidu peaaegu grafiti vaba ehk täis ongi soditud rongipeatused ja seda teed ääristavad müürid, siis lõpuks ometi oli pilte Montmartre piirkonnas. Oma suureks rõõmuks avastasin, et ma ei ole ainus, kes grafitit pildistab, sattusin ühe onuga koos neid jäädvustama 😉 Versailles jäid silma sellised Minecrafti laadsed väikesed pildikesed majadel, väga omapärased igatahes. Ühe platsi peal, enne kirikut olid ka tänavakunstnikud, kes turistide portreesid joonistavad, rohkem neid silma ei hakanud. Antud piirkond oli muutunud samasuguseks nagu Pariisi peatänavad, korralikud poed ja söögikohad, ainus erinevus oli selles, et tänavad olid kitsamad ja natuke rohkem räpane oli ka. Jaak oli igatahes pettunud, ta lootis eest leida samasugust kaost nagu filmides on kujutatud ja 1900 aastate kunstnike memuaaridest, eluolu kirjeldustest võib lugeda. Nüüd on see lihtsalt üks suur turistilõks ja eelnenud boheemlaslikust ajast ei ole midagi järgi, kui siis võibolla ainult need asutused, mis Moulin Rouge juurde viivat teed ääristavad …
Tänavakunstnikud ning linna tüüpiline tänav.
Erinevad grafitid ning muud huvitavad maja külge nikerdatud teosed.
Õhtul käisime läbi oma öömaja lähedalt asuvast pagarikojast ja ostsime suurema koguse croissante (1.10tk) ning makroone (12tk 15€). Rasmus oligi enamuse aja croissantide peal, hommikuks, õhtuks ja kui oleks saanud, siis lõunaks ka veel 😀 Croissante käisime iga päev 10 kaupa ostmas ja kõik said lõpuks otsa ka 😉
Meie öömaja juures olev kodu pagarikoda, mida iga päev külastasime 😉
Kolmapäeval vaatasime üle saarekese, kus Notre-Dame asub. Seal oli ka üks kirik, kuhu Rasmus tahtis väga minna, seal olid ilusad vitraažid, paraku oli taas meeletu järjekord ja me loobusime. Lubasime ta Palermosse vitraaže vaatama viia. Edasi jalutasime Pompidou kaasaegsesse muuseumisse, vahepeal saime natuke vihma ka kaela. Jaagule oli seda kohta mitu inimest soovitanud, et kindlasti tuleb üle vaadata. Väljast nägi see maja küll äge välja, kuid kui me nägime seda rahvamassi, kes järjekorras seisid, loobusime. Olime selleks ajaks juba piisavalt palju muuseume külastanud, et suurt vajadust enam ei tundnud. Luusisime niisama Pariisi tänavatel ringi. leidsime Pompidou lähedalt katedraali kõrvalt kodutute kodud. Pariisis elavad nad telkides, siin on ikkagi külmem, kui Barcelonas, kus saab lihtsalt pappaluse ja magamiskotiga hakkama. Jõime ühes kõrvalisemas tänavas kohvikukeses hirmkallist (4.80) cappuccinot, vaatasime üle Bastille keskväljaku, jalutasime Seine ääres ja sõime creppe. Crepid on Pariisis kohustuslikud! Leidsin ühe üsna kõrge reitinguga koha, kohale jõudes selgus, et seal olid kokas ja teenindajaks venelannad! Sellised korpulentsemad, tänu sellele oli laudade vahel ka natuke rohkem liikumisruumi 😉 Crepid olid head, väga head! No ja võib öelda, et nelja päevaga oli meil kõik kohustuslik osa Pariisis tehtud. Otsisin veel internetist, mis on Pariisis kindlasti kohustuslik teha ja leidsin ühe reisihuvilise 47 soovitust, millest ca 40 me olime ära teinud. Ülejäänud olid veel muuseumeid ning katusekohvikud, mis talvisel perioodil on kinni.
Notre-Dame ja kirik, kuhu me ei läinud.
Pompidou kaasaegne muuseum ja moodne kunst.
Kodutute kodutänav … Seine oli seekord muda värvi …
Hirmkallis kohvi kohvikus joodud ja crepid söödud!
Seine jõe ääres jalutatud ja kiigelt maha kukutud 😉
Rasmus rääkis juba algusest peale, et me võiksime varem koju sõita, seega muutsimegi piletid 31.12 peale ringi. Meie algne eesmärk oli ju aastavahetuse tähistamine Pariisis, aga kuna pidustused jäeti ära, siis oligi selline kahevahel olek, et kas jääme või mitte. Kuna ilm meid ei soosinud, muidugi siis, kui me ära läksime tuli ka sinna päike ja soe, siis oli kerge otsustada, et tuleme koju ära … Itaaliasse sisse sõitmiseks nõutakse negatiivset testi, lisaks “rohelisele passile”, siis pidime 30.12 alates 12:00 testima minema, tegime kiirtesti, kuna see on odavam. Kohalikele on test tasuta, välismaalastele maksab kiirtest 25€ ja PCR test 70€. Prantsusmaal teevad kõik apteegid kiirteste, seega uurisin meie öömaja lähedal olevast apteegist, kas nad teevad ja kuna tegid, siis otsustasime sinna minna. Üle tee oli labor ka olemas, kui seal olid meeletu järjekord. Hommikupoolik oli meil vaba, seega otsustasime Versaille peale jalutama minna. Ilm oli ka esimest korda päikseline ja ilus, seega oli tore ringi luusida. Versailles on ikka kordades ja kordades vähem inimesi, kui Pariisis v.a muidugi lossi esine ja sealne piirkond, mida kõik turistid vaatama tulevad. Meenutas natuke Itaalia väikseid linnasid, majad olid ainult teistsugused ja tunduvalt puhtam oli ka 😉 Leidsime üles turu ning keskväljaku, jõime cappuccinot, maksis ainult 3.80€ ja nautisime melu. Imelik, kuidas esimese päeva hinnad tundusid nüüd odavad, kui olime Pariisis ca 5€ kohvi joonud 😀
Kohvikus, üleval vasakul akna juures, kus päkapikk tuppa trügib, on ka see naljakas klotside moodi sinine kaheksajalg joonistatud.
Versaillese tänavad
Versaille tänavakunsti ka
Testimisel oli järjekord, seega saime umbes 20 minutit oodata. Süsteem oli siis nii, et kassasse maksad, siis skaneerid QR koodi, registreerid ennast ära, spetsiaalne sisse pakitud töötaja võtab proovi ja ca 15 minuti pärast tuleb e-mail, üdini prantsuse keelne, koos mingite linkidega. Natuke hiljem ka SMS, kust lingile vajutades ja parooli sisestades saab alla laadida testi tulemused, samasugusel kujul nagu “roheline pass”. Ma alguses selle e-maili peale ehmatasin ära, et see ei sobi, kuigi seal oli ilusti rasvaselt kirjas, et “negatif”, vaja on seda QR koodi formaadis tõendit. Õnneks saime need kenasti alla laetud ja roheline tuli koju naasmiseks oli olemas. Tegime kerge lõuna ja rohkem kuhugi ei läinudki. Natuke kahju oli, sest ilm soosis ringi uudistamist, kuid me olime kõndimisest juba väsinud ja ei suutnud enam välja mõelda, mis tegemata on või kuhu ikka väga minna tahaks. Hiljem mul tuli muidugi meelde, et oleks võinud Disneyland minna, ainult seda filmi osa vaatama, mitte lõbustusparki, aga see mõte tuli liiga hilja. Tuleb siis USA-s originaali külastada 😉
Pariisis oli selliseid nurgamaju peaaegu iga nurga peal 😉 Pariisi vabaduse sammas! Et turist oskaks Eiffeli juurde minna 😉
Seega ülejäänud päeva veetsime niisama ja õhtul tegime viimase piduliku õhtusöögi Le Limousin restoranis, mis korteri peremehel soovituste nimekirjas oli. Rasmus oli lahkelt nõus, et me läheksime kahekesi õhtut nautima, et ta sööb kodus croissante ja naudib olemist 😀 Kui meile alguses tundus, et restoran on tühi ning pole üldse nii populaarne, siis poole tunni möödudes oli täismaja. Meie kõrval lauas istusid venelased. Taaskord ei kuulnud me kordagi eesti keelt, ei Barcelonas ega Pariisis, ma ei saa aru, kas keegi ei reisi või eestlased on nii tasased ja omavahel üldse ei räägi?! Õhtusöögil maitsesime ikka teod ka ära 😉 Konnajalgu seal ei pakutud, kuid see-eest oli üle Prantsusmaa populaarsemad road. Ma võtsin maksa, mis ei meenutanud üldse maksa, see oli väga hõrk ja õhuline, aga väga maitsev! Sõime seal ennast igatahes ümmarguseks, lõpuks veeresime koju ja väga raske tunne oli, sai vist natuke üle pingutatud 😀
Teod ja õhtune Versailles.
Igal juhul soovitan Pariisi minna, see on koos Londoni ja Roomaga üks suurimaid kultuurikeskusi Euroopas. Muuseumide osas muidugi tasub valida kuhu minna ja ühel päeval ei ole eriti tark mõte mitut külastada, eriti kui need veel suured on, saime omal nahal tunda 😀 Igatahes teatasime me perekondlikult, et nüüd on muuseumidega kõik ja katedraale-kirikuid ka enam külastada ei taha. Rasmus muidugi muutus natuke kurvaks, kui teatasime talle, et vitraažid peamiselt katedraalides-kirikutes ongi, et nendesse ikka peab minema. Selgus, et need talle väga meeldivad ja neid ta tahaks rohkem näha. Lisaks jäi meil käimata katakombides, kuna pileteid ei olnud, Pariisis on need ühed Euroopa suurimad. Lubasime siis Siracusa või Palermo omasse minna, kui need lahti tehakse. Üldiselt jäime reisiga rahule, lihtsalt kaks suurt linna järjest üle vaadata on väsitav, nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Rasmus teatas, et Pariis oli igav, liiga palju muuseumeid, kunsti ja kõndimist … Hmmm, mu arust just huvitavam, kui Barcelona. Kolm kõige toredamat asja, mis talle meeldisid olid: lend Barcelonasse, kui kõik said omas reas logeleda, flamenko etendus, kuhu ta ju üldse minna ei tahtnud ning vitraažid. No vähemalt midagigi. Ma tahtsin Pariisis can-cani ka vaatama minna, kuid hinnad ühele olid vahemikus 60-130€, seega loobusime. Seal ringi hulkudes tuli meile järjest meelde filme ja seriaale, mida tuleks nüüd uuesti üle vaadata, et kogeda äratundmisrõõmu ja hinnata kas ikka oli nii nagu seal näidatakse.
Kuulsaid erinevaid Pariisi kohvikuid, osades ei ole mitte mingit ruumi liikuda …
Lend Itaaliasse läks meil kaugemast lennujaamast, sinna sõit oli rongidega ca 1,5 tundi. Korteri peremees saatis meile lahkelt graafiku, kinnitas õhtul veel üle, et muudatusi ei ole tehtud. Me ei saanudki aru, kust saab graafikud vaadata, internetist otsides midagi välja ei tulnud ja ametlik app mingit asjalikku infot ei andnud. Viimasel päeval jõudsime ilusti lõpuks rongile, kui töötaja meid läbi lasi. Saimegi täpselt kolm peatust sõita, kui ring seisma jäi ja teatati, see jaam kuhu me suundume, et seal on mingi tehniline rike ja järgmine info tuleb 30 minuti pärast. Meile see kohe mitte ei sobinud. Rongil oli prantsuse perekond ka, kes maha läksid ja Jaak uuris nendelt, et kuidas sealt edasi lennujaama saab. Nad soovitasid Bolti. Me muidugi tegime selle vea, et ei vaadanud ennem, palju Bolt lennujaama maksab, mul oli meeles 160€ aga see oli privaatne lennujaama transport, mis kusagilt reklaamlehelt mulle ette viskas. Maksime nüüd topelt, rongipiletid olid enam-vähem sama kallid, kui Bolt. Saimegi kohe auto ja olime õigel ajal lennujaamas. Sisse lasti ainult pileti ette näitamisel. Turvakontrollis läks aega, sest me kotid läksid kontrolli ning enne meid olid pikad kontrollid, ühel naisterahval olid kõik vedelikud kripokotti pakkimata ja tal kisti kõik kosmeetikakotid lahti ja pakiti ümber. Sai vähemalt niisama kotikesi. Lõpuks saime oma asjad, natuke pidime ootama ja koju sõit võis alata. Väravas küsiti negatiivset testi ja sertifikaati, mis tuleb täita, kui Itaaliasse siseneda, need öeldi lausa valjuhääldis, et neid peab näitama. Lennuk oli peaaegu täis, kuna Jaak istus ees, sest EasyJetile pidi ostma eraldi kohad, kus tohib kohvrit panna ja tagumistes ridades seda valikut ei olnud, seega pidi ta meist eraldi istuma. Hiljem muidugi tuli mulle kiri, et tingimused on muutunud, et osta kohver juurde. Täpselt nagu Vuelingiga, kui me piletid ostsime olid ühed tingimused ja pärast tulid teised. Palju asju pidi meeles pidama, kuidas lennufirmad teevad, väga tüütu! Õnneks meie kõrvale kedagi ei istunud ja saime Rasmusega natuke laiutada. Tagasi jõudes nõuti taas testi tegemist. Sitsiilias on ju nõue, et teatud riikidest tulles peab testi tegema, ma küll arvasin, et see muutub kuna üleriigiliselt nõue muutus, et selleks, et üldse riiki tulla, peab olema test, miks peaks maandudes uuesti tegema?! Kuna keegi ei kontrollinud, kas lähed testi tegema või mitte, marssisime sirge seljaga välja, kus kodune päikesepaisteline ning soe Sitsiilia meid tervitas!
Veel lihtsalt ägedaid Pariisi pilte
Au revoir, Paris! Benvenuto, Sicily! Imeilusat alanud uut aastat ja püsige terved!
Lõpetuseks ülimalt hästi öeldud mõttetera Pariisi tänavalt!
