21.01.2022
Võib öelda, et apelsinide hooaeg on mühinal käima läinud. Ükskõik kuhu vaatad, igal pool on apelsinid! Väiksemad ja suuremad kastiautod veavad neid kastide kaupa, viljapuuaiad on üleni oranžid ja teeäärsed müügimehed on ka kohal, meie Augusta oma ka. Ostsime esimesed 4kg juba enne jõule tegelikult, isu oli nii suur ja kui kaupmees lõpuks kohale oli tulnud, pidime ju kohe ostma. Suure hurraaga hakkasime mahla tegema ja juues tabas meid suur pettumus – kes on pannud sidruni apelsini koore sisse?! Niiniii hapu oli, üldse mitte apelsin! Mis seal siis ikka, tegin suurema osa moosiks, panin lihtsalt tavapärasest rohkem suhkrut. Mingi osa jäi seisma ja kui reisilt tagasi tulime ja siis mahla tegime, oli juba natuke parem. Enam ei olnud nii meeletut haput aga mõnusat magusust ka ei olnud. Üle-eelmisel nädalavahetusel andsime apelsinidele uue võimaluse. Ostsime seekord terve kasti, mul oli plaanis kõvasti moosi teha. Seekord oli juba päris palju veriapelsine seas, mis on huvitav, kuna eelmine aasta tulid need sordid pigem veebruaris. Seekord oli mahl juba kordades parem, magusam ja täitsa apelsini maitsega ning vedelikku tuli ka korralikult, mitte nii nagu esimesest laarist, kus pidi vähemalt 3-4 apelsini ühe klaasi jaoks kulutama, nüüd saab 2-2,5 hakkama. Moosi tegemiseni ma ei jõudnudki, vaikselt oleme pigem mahla joonud, kuid mitte enam nii entusiastlikult, kui eelmisel hooajal, kus iga päev vähemalt klaas ja iga nädalavahetus kahe kasti kaupa neid ostsime. Huvitav, kas hakkab küllastus saama … Homme tuleb kindlasti neid ostma minna, kuna moos sai otsa ja Jaagul jäävad muidu pühapäeval pannkoogid söömata 😀 Lisaks on ikkagi vaja suuremas koguses moosi teha, et jaguks ka Eestisse kaasa võtta, kui on mida võtta … Ma küll ei tea, kes seda moosi teeb 😀 Kes on oma elus tsitruselisi suuremas koguses fileerinud, teavad millest ma räägin. Õunte puhastamine on selle kõrval puhast lust! Apelsine puhastades vaatad kuidas jäätmete kuhi meeletu kiirusega kasvab, aga moosipotis on vaevu põhi kaetud.
Jaak käis eelmisel laupäeval (15.01) Etnal suusatamas. Tal on tööl kaks entusiasti – tšehh Martin, tema alluv ja prantslane Flo, kes on teisest grupist. Noored entusiastlikud mehed, Martin on küll juba 35+ aga Flo jääb sinna 30 ringi, kuid väga entusiastlikud. Kuna ilmad on ikkagi talvised ja Etnal jääb temperatuur öösel 0 ringi ja alla selle, siis lume puudust põhja poolsel küljel ei ole. Jaak küll mõtles tükk aega, kas ta viitsib minna, kuna ta pidi vähemalt kell 6:00 ärkama, et jõuda 8:30 mäele, teistel oli kindel soov enne ametlikku avamist kohal olla. Enne pidi ta muidugi Martini juurde sõitma, kust Flo nad peale võttis ja sealt edasi mäele läksid. Kuna mäkke sõitmiseks on ketid kohustuslikud kaasa võtta ja Flol on need olemas, siis oli praegu hea võimalus ära käia ja üle vaadata, kuidas see suusakeskus seal toimib. Hommikul oli rahvast suhteliselt vähe olnud, kuid mida aeg edasi, seda rohkem inimesi tuli ja lõpuks olid tõelised rahvamassid kohal. Kui nad mäkke kohale sõitsid ca 30 min, siis tagasi tulid seda teed üle 1 tunni, sest kõik tulid ühel ajal ära ja autosid oli väga-väga palju. Jaak jäi päevaga väga rahule, pärast küll mitu päeva valutas oma keret, kuid emotsioon oli võimas! Näost pruuniks sai ta ka, peaks ka hakkama kusagil soojas tuulevaikses kohas vähemalt näole päikest võtma, ei saa ju nii, et ta on pruunim, kui mina 😀 Nüüd on ta muidugi pähe võtnud, et siin olles tuleb Itaaliasse suusatama sõita! Need kuulsad kuurordid on ikka üle mõistuse kallid, kui võtta eemale ööbimine ja autoga mäkke sõita, siis kulub juba sõidule pool päeva ära. Seega otsis ta välja veidi vähem kuulsama, kuid üldse mitte kehvema koha ning plaanib siin veebruari teises pooles siis suusapuhkusele minna. Kuna mina sellest ei hooli ja Rasmus ei oska mäel suusatada ning tal on kool ka, siis me jääme koju. Eks siis näis, kas ja millal Jaak suusatama jõuab …
Jaak helistas reedel remondikotta, et uurida, kuidas me Peugeotil läheb. Pidi hästi minema, mehhaanik just toimetab ja uuris kas saame järgi tulla. Jaak arvas, et teeks esmaspäeval, kuna me elame kaugel ja niisama edasi-tagasi sõita ei ole väga otstarbekas. Esmaspäeval keegi ei helistanud ja õhtul ise uurides selgus, et mingit juppi oodatakse veel, kuid õhtul saab kindlasti korda. Teisipäeva hommikul ca 9:00 ajal sain kõne, et auto on valmis. Rasmusel oli sel päeval ülilühike päev ehk kella 11:00-ni, seega Jaak tõi ta Peugeotiga koju ja siis läksime koos Seatile järgi. Jaak läks tagasi tööle ja ma tulin koju. Enne koju ja tööle minekut tegime lõuna remondikoja kõrval olevas söögikohas. Peale vaadates tundub selline väike putka, kuid tegelikult oli väga suur maja, mitme söögitoaga. Seal sai sooje sööke ka süüa, kuid me piirdusime paniniga (võileivaga) ning nosisime seda õues lehtlas. Õhtul käisin ka poes, kuna meil oli remondimees, siis pidin ootama, et Jaak koju tuleks ning sain siis minna. Ma olin ülimalt üllatunud, kui vähe inimesi poes oli. Ma muidu ju sätin ennast 14:00 paiku, kuid seekord jõudsin alles 15:30 ja nii vähe inimesi ma ei ole juba tükk aega poes näinud. Võibolla ka sellepärast, et mu tavaline rutiin on katki, kuna olime ühe autoga ja poes saame käia õhtuti või nädalavahetustel, kui ongi rohkem rahvast liikvel. Kuna Decost oli vaja “karuvorsti” osta, siis käisin seal ka. Vorsti-juustu letis oli enne mind ainult üks klient, ma sain kohe ostma hakata! Reeglina on seal miinimum ooteaeg 15 min aga oleme ka 30 min oodanud. Ma ei osanudki kohe midagi otsustada, selline privileeg, et kahju kohe raisku lasta. Mingil põhjusel, ma ei tea miks, ei müünud onu mulle pestojuustu, see on mu absoluutne lemmik! Enne on ta küll müünud, ma siis ei tea, mis seekord põhjus oli, midagi ta mulle seletas, aga aru sain ainult, et “NO” ja nii oligi. No, kui ei müü, siis ei müü, ei söö siis juustu. Kuid see-eest oli müügil maksa! Seda ei keelanud mul keegi osta ja ma ikka võtsin nii, et saaks isu täis. Õhtul kohe tegin valmis pasteedi ja järgmisel päeval maksakastme. Mulle see ikka väga maitseb! Ma tean jah, et maksaga on nii, et kas sööd või ei söö, ma söön! Seega võib öelda, et teisipäev (18.01) oli erakordselt tore päev – Peugeot on peale 1,5 kuud tagasi meiega, Rasmus nautis oma ülilühikest koolipäeva ja oli sellega väga rahul, poes oli vähe inimesi ja ma sain maksa! Ehk tunne rõõmu väiksest asjadest 😉
Jaagul oli kolmapäeval suurepärane võimalus kohtuda meie perearstiga. Palusime perenaist tõlkimiseks appi, kuid nagu meile juba enne tundus, nad koledasti kardavad koroonat, vähemalt Lisa küll. Vabandas väga, aga nad tõesti hoiduvad ringi käimisest. Kuigi ma olen enam kui veendunud, et kirikus käib ta ikka edasi 😉 Täiesti arusaadav ja lisastressi me neile tekitada ei taha, seega Jaak palus tööl ühel kolleegil olla telefoni valves, juhuks kui on tõlkimisel abi vaja. Arstile pidi ta minema aga sellepärast, et tal hakkas jälle mäda kogunema ja temal tuleb see kogum kaenla alla ning seal on see suhteliselt valus ja ebamugav. Minul tulevad need kogumid pähe, olen juba kaks korda kirurgi juures neid tühjaks laskmas käinud, mõlemal korral oli kaks “muna” ja erinevates kohtades, nüüd tuleb jälle uus, juuste piirile, varsti olen ükssarvik 😀 Jaak käis Eestis ka sellega arstil ja siis ta saadeti kirurgi juurde, arvasime, et siin läheb samamoodi. Kuid tundub, et suusatamisega hõõrus ta selle kuidagi pehmemaks ja arvatavasti ka katki, sest kui arst kolmapäeval käed külge pani, tuli sealt juba mäda ise välja. Oli siis selle tühjaks pressinud, antibiootikumid välja kirjutanud ja andis loa edaspidi kodus ise pigistada. Nojahh, selge, aitäh ja nägemist. Igatahes said nad Google tõlkega kenasti hakkama ning abi ei olnudki vaja. Arst pidi meil olema suur korpulentne daam, Jaak mitu korda mõtles, et prooviks vene keeles rääkida, meenutas talle väga Pariisi crepi kohviku venelannast teenindajat 😀
Ma sain eile, kolmapäeval 20.01, oma kolmanda vaktsiinisüsti kätte. Otsustasime minna õhtul, kuna suuremates linnades on suured vaktsineerimispunktid nüüd keskööni avatud ja niipalju kui Jaagu kolleegid on peale 20:00 käinud, on olnud seal täielik tühjus ja 15 minutiga hakkama saanud. Ametlikult on need avatud 8:00-20:00 ja kahtlustan, et päris paljud ei teagi, et need on kauem lahti. Jõudsime umbes 20:15 kohale, ma üksi ei tahtnud minna, seega Jaak tuli autojuhiks 😉 Mul nii hästi ei läinud, enne mind juhtus just tulema vanem proua oma kahe täisealise tütrega ja no mis te arvate, kas läks esimene kontroll neil kiiresti. Loomulikult mitte, nad ei olnud ühtegi paberit täitnud. Selleks ajaks oli jäänud üks esmakontrollija/paberitäitja, üks arvutitüdruk, kaks arsti ja kaks lõppregistreerijat, miks neid kaks oli, sellest ma aru ei saanud, seal oleks ja ühest piisanud. Vahepeal käis mu juures üks neiu, kes oskas inglise keelt ja selgitas kuhu ma kõik minema pean, ma noogutasin, et jah ma tean, kolmas süst juba, tean kuidas protsess käib. Ootasin seal siis mingi 10 minutit, kui tuli teine neiu, palusin, et ta mu paberid üle vaataks. Tema inglise keelt ei osanud, kuid saime hakkama. Tahtis näha mu “Green passi”, et millal teine süst on tehtud ning palus Pfizeri Moderna vastu ümber vahetada. Ma olin küll tegelikult lugenud, et Pfizer on lastele ja esmastele saajatele, et kolmas süst on Moderna aga proovisin õnne, äkki õnnestub. Paberid korras ja siis selle arvuti tüdruku juurde. Nagu tellitud sai tal muidugi printeris paber otsa ja ta pidi seda hoone teise otsa tooma minema. Kui ma seal ootasin, tuli arst, kes tahtsi mind juba süstima kutsuda, proovisin talle siis öelda, et ootan paberit. Tegemist oli naisterahvaga, kes väga konkreetselt mulle ütles, et ei mingit inglise keelt, tema on itaallane ja räägib ainult puhtalt itaalia keeles. Selge ja mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan?! Enne meid oli veel üks vanem naisterahvas, kes seal istus ja ma ei tea mida ootas, sest selle arstiga ta kaasa ei läinud. Lõpuks lõi see arst ikkagi käega ja võttis mu paberid. Küsis mitmes süst, ütlesin, et kolmas ja kutsus mu siis endaga kaasa. Küsis mu tervise kohta, ma vähemalt arvan, et ta küsis, sest eelnevad korrad on nii olnud. Lisaks, kumba kätte süsti tahad, ma näitasin vasakut kätt ja koorisin selle juba paljaks ka. Igatahes täitis ta paberid ära ja tõi doosi, tegi süsti ja siis tuli mingi onu sinna kuubiku juurde ning neil jätkus juttu kauemaks. Kuna arsti käes olid mu paberid, siis ma ei saanud ära ka minna. Lõpuks nad lõpetasid ja sain viimase registreerimise ära teha. Pidin ka 10 minutit lõpus istuma, kuid kuna need enne mind tulnud inimesed said minust hiljem süsti ja läksid kohe ära, siis ma kõndisin ka minema. Aega läks 30 minutit, kuigi oleks saanud ka 15 minutiga hakkama, aga tegemist on ikkagi Sitsiiliaga, kus inimestel on aega küll ja veel 😉 Igatahes on see nüüd tehtud ja just natuke aega tagasi tuli SMS koodiga, seega saan omale uue nn. “Super green passi” alla tõmmata. Edasi peab jälgima uudiseid, kas lastele ka neid tõhustus doose tehakse või mitte, sest Rasmusel saab märtsis 6 kuud teisest süstist täis ja kuna Itaalias ju kehtib vaktsiini/läbipõdemise tõend 6 kuud alates 1.02, siis võib juhtuda, et see kaotab kehtivuse. Ma ei olegi aru saanud, kas see kolmanda süsti diskusioon käib 6-12 aastate kohta või on seal alla ka 12-18 aastaseid mõeldud. Igatahes tuleb sellel silma peal hoida. Kõik, kes Itaaliasse reisida tahavad peavad arvestama, et Itaalia loeb “green passi”/”rohelise passi”/”vaktsineerimistõendi” kehtivust 6 kuud ja seda ükskõik kus riigis välja antud tõendil. Kohalikel saavad nad need kehtetuks tunnistada, teise riigi kodanikel ei saa, kuid nad lihtsalt ütlevad, et see on ületanud kehtivuse ja teenuseid kasutada ei saa. Isegi John Malkovich´i ei saanud Veneetsias lukshotelli sviiti minna, kuna tõend oli kehtetu ja pidi tavalise rendikorteriga leppima. Ahjaaa, kõrvalnähtusid ei ole tekkinud, kui ainult süsti käsi annab süsti kohalt tunda, muidu kõik ok. Võibolla veel tuleb midagi, öösel igatahes ärkasin mitu korda üles, et kas juba on mõni kõrvalmõju ja otsisin telefonist paaniliselt uue “Green passi” SMS-i 😀 😀 😀 Äkki see oligi juba kõrvalmõju?!
Kodune lilleilu! 3.01
Imeilusat talve jätku ja püsige terved!
