Month: February 2022

24.02.2022

Palju õnne Eesti! 🎉
Tore on omada sõpru, kes viitsivad organiseerida ja tunnevad inimesi, kelle kaudu saab organiseerida. Käisime eelmisel laupäeval 19.02 apelsine korjamas. Lätlased käisid sealsamas sügisel oliive korjamas ja siis tuli pererahvaga jutuks, et neil on ka apelsinid ning neid saab aasta alguses noppida. Ühel kenal päeval Elīna kirjutas, et on võimalik apelsine korjama minna, et kas me oleme huvitatud, väike seltskond 3-4 peret. Kuna see oli meie viimane võimalus Sitsiilias apelsine korjata, siis muidugi läksime. Kohtumispaik oli täpselt sama, kui meie oliive käisime korjamas, siis tekkis kahtlus, et äkki on sama istandus. Elīna oli mulle istanduse nime ka saatnud ja seda kontrollides selgus, et oligi sama koht 😀 Eelmine kord oli seal närviline ja kurjemapoolne koer, kes maja juures ürituse üsna ära rikkus, seekord oli ta õnneks tuppa kinni pandud ja sai rahulikult olemist nautida. Lõpuks oli kokku seitse autot, Elīna oli väga üllatunud, kui ta ameeriklasi ka nägi. Meid EU omasid oli kokku kolm peret, Elīna oli ühed lätlased veel kutsunud.

Ürituse infos oli kirjas, et kõik saate korjata nii palju apelsine, kui jaksate ja kõik jääb teile. Arvutasime, et kui palju me peaks korjama, et ürituse hind tasa tuleks. See oleks liiga palju olnud 😀 Seekord küsiti 23€ täiskaasvanu ja 18€ laps. Kohale jõudes ütles permees, et võtke kotid kaasa ja läheme. Meil oli üllatus suur, et mis kotid, ma olen näinud küll, kuidas korjatakse, kastid on puude all 😀 Onu ainult vangutas pead ja nentis fakti, et me ikka ei ole sitsiillased, ei no tõesti 😀 Õnneks olid ameeriklased paremini ette valmistunud ja saime laenuks ühe suure Ikea koti. Onu rääkis natuke apelsinide ajaloost ka. Nimelt tõid apelsinid Sitsiiliasse araablased ning siin mutanteerus sort edasi ja arenes välja maailmakuulus Sitsiilia veriapelsin, mis on erakordselt mahlane ja magus. Kõik Sitsiilia veriapelsinid pärinevad Catania piirkonnast ja just Lentini juurest ehk täitsa meie kodukandist. Mujal Sitsiilias neid ei kasva. Meile anti kolm puud, kust korjata. Ameeriklased olid väga tagasihoidlikud ja tolmas läti pere ka, me tegelesime küll hoolega korilusega, õigemini Rasmus tegeles. Ta korjas enamuse meie saagist. Kuna apelsinid olid täiesti valmis, siis osad kukkusid juba vastu minnes maha. Kuna puud oli vaja tühjaks korjata ja meile on õpetatud, et tööd ei tohi pooleli jätta ja kui on öeldud, et puud peavad tühjaks tehtud olema, siis me saime oodatust suurema saagi. Vähemalt ühe puu saime me puhtaks, teisi ma pärast ei vaadanud. Tundus, et teised pered tulid lihtsalt vaatama ning niisama nautima ja lasid lastel mõned korjata, et pärast ära süüa. Kõik imestasid, et mis me selle kogusega küll teeme. Ma siis ütlesin, et palju mahla ja moosi ning võibolla ka mõne koogi. Tegelikult ei tulnudki niiväga “palju”, kodus selgus, et kaks kasti, selline tavapärane taks, mis me muidu Augustas apelsinionu käest ostame. Kuna koti andsime tagasi, siis valasime apelsinid lihtsalt pagasnikusse. Pärast enda ja Elīna FB postitust võrreldes olid pildid suht 1:1-le 😀

Veetsime apelsinide vahel ca 30 minutit. Rasmus korjas, ma panin kotti ja Jaak jalutas puude vahel lihtsalt ringi, et väga äge labürint, see oli tema tolle päeva tipphetk. Edasi läksime maja juurde, kus siis meile süüa pakuti. Seekord olid söögid palju maitsvamad, kui eelmine kord, vorst maitses küll sama hästi, kui makaronid olid seekord paremad. Bruchettad maitsesid muidugi taaskord jumalikult! Ma pilti ei jõudnudki eelroogadest teha, need hävitati nii kiiresti. Peale eelroogasid pakuti pastat kana ja apelsinidega, väga maitsev, pearoaks oli vorst apelsinisalatiga ning magustoiduks apelsinitiramisu, mis maitses väga värskelt ja mahlaselt. Lisaks sai mahla pressida, et kõik juua saaksid. Esimese kannutäie pressis Rasmus, pärast tegelesid sellega ameeriklaste lapsed, kes sellest tegevusest vaimustusse sattusid ja väga usinasti muudki mahla tegid.

Lisaks kahele vanemale koerale, kes lahti olid ja sellele kergelt närvilisele koerale, kes toas kinni oli, olid nad mõni aeg tagasi tee äärest ute kaasa korjanud. Oli seal üksinda ekselnud ja nad lihtsalt võtsid ta kaasa. Me pärast arutasime, et nad on ju kohalikud ja peaksid teadma, kes seal ümbruses lambaid omavad, et mingu küsigu, et ega teil utt puudu ei ole, ei, nad lihtsalt võtavad ta tee äärest kaasa. Eks nad muidugi heateo tegid, üksi see uteke kindlasti ei oleks hakkama saanud. Igatahes oli ta koera eest, käis kõigil järgi, lasi ennast paitada ja peremehest eriti maha ei tahtnud jääda. Peale sööki lasi peremees ute, kelle nimi oli Mario, aedikust välja ja lubas lastel temaga jalutama minna, küll neil oli rõõmu palju. Jalutasid nagu koeraga, viisid ta pissile ja kakale 😀 Läti vanem tüdruk tuli ja teatas meile pärast, et Mario pissis kõhust 😀

Seekord läks aeg kiiremini ja oli palju lõbusam ka, kindlasti aitas kaasa see, et me olime koos lätlastega, seega oli, kellega lobiseda. Peremees käis ka laudade juures jutustamas ning aeg lendas. Peremees on ikka tõeline Sitsiilia patrioot ning üks nendest, kes ei ole Itaaliast vaimustuses. Ta räägib siiani Sitsiilia keelt ja tunneb ennast väga solvatuna, kui itaallased ütlevad, et see on murrak. Palusin tal natuke Sitsiilia keeles rääkida ja ma suutsin tõesti ainult väga üksikud sõnad ära tunda. Lisaks rääkis ta natuke ajaloost, mida me ka juba oma maaklerilt kuulsime ja mida ma juurde olen lugenud. Kuidas roomlased Sitsiiliast kõik rikkuse minema tassisid, neid vallutasid ja nüüd on virelema jätnud. Olgem ausad, põllumajandust ja viljapuuaedu on siin ikka meeletus koguses ja maa on viljakas. Kuid kokku ostetakse kõike imeodava hinnaga ning siis öeldakse, et sitsiillased on laisad, nagu peremees ütles, nad ei ole laisad vaid ei taha Roomat nuumata. Rahavool siia on võrreldes Põhja-Itaaliaga imeväike, tänu sellele on ka kogu infra halvas seisus ning maffial on hea siin valitseda. Eks osaliselt on tal õigus ka … Eelmine kord ta kurtis, et farmis on töökäte puudus, küsisin kuidas see hooaeg lood oli. Ikka oli puudu, ma siis ütlesin, et tulevad ju üle mere teile siia neid tuhandete kaupa. Selle peale ta ütles, et tema neegreid ei palka, kuna ei usalda, tassivad tal pärast elamise tühjaks … Oleksime veelgi pikemalt lobisenud, kuid meie auto parkis teised kinni ja kuna ameeriklased hakkasid ära liikuma, pidime me ka ära minema. Seekord oli kahju ära minna, esiteks oli ilm täiesti fantastiline, vaated jätkuvalt imelised ja seltskond väga meeldiv. Ma ikka imestan, kuidas Elīna need lätlased siit üles leiab ja kõigiga kohe kontaktis on. Üks elab seal nende juures Mottas, juba 10 aastat äkki, ta soovitaski neil sinna elama minna. Ma sain nüüd teada, et see naisterahvas on giid ja teeb lätlastele tuure, seega on Elīnal käpp sees ning meil on võimalus saada soodsamalt öömaja ning erinevatelt tuuridelt allahindlusi, seega hoiame me lätlaste ligi, et kui nad midagi plaanivad, siis lööme kohe kampa. Hetkel oleme peale kooli lõppu juuni teise nädalasse juba ühe reisi pealinna kanti planeerinud. See Läti pere, kes apelsine olid korjamas, ei ole NATO ega baasiga üldse seotud, elavad siin kui tsiviilid. Mees on küll sõjaväega seotud, töötab Läti teabeametis ja on sealt poolt siia tööle suunatud, kuid nende keskus asub hoopis mujal. Mees on siin olnud aasta ja pere, naine ja väike poiss, ca 7 kuud. Elīnaga suhtlevad nad tihedalt ja käivad külas. Mehed, ma saan aru, nii tihedalt ei suhtle. Pärast Jaaguga arutasime, et ma tean ju ka päris mitut eestlast, ühega oleme proovinud ka kokku saada, ta elab Siracusas ja kohe kuidagi õnnestu. Siin olevad eestlased ei otsi teiste eestlastega kontakti, pigem hoiavad omaette, seega ma ka eriti peale ei pressi. Meil ikka ei ole seda karjainstinkti üldse sees nagu lätlastel, kes minu arust palju rohkem kokku hoiavad.

Esmaspäeval, 21.02, näitas Suur Tossutaja taas oma iseloomu ja tegi ühe meelevigaselt suure tahmapilve! Laavaga seekord koonerdas, kuid tuhka purskas seekord kuni 12km kõrgusele. Ümbrus sai koheselt tuhaga kaetud ning lennujaam pidi ennast ca 3 tunniks kinni panema, kuna lendu tõusmine ja maandumine oli võimatu. Ma sättisin ennast just poodi minema, kui ta selle samba üles lõi. Meie juurest paistis see nagu kukeseen. Läksin poodi ära ja kui Lidlist välja tulin, ei saanud ma alguses aru, et mis juhtunud on. Päike oli kuhugi kadunud ja kõik oli pimedusse mattunud. Murdsin pead, et lubati ju päikselist ilma, et kust see pilv tuli … Läks natuke aega, enne kui ma aru sain, et see oli tuhapilv, mis kohale oli jõudnud. Rasmusel oli esmaspäev vaba, seega ta jälgis kodus olukorda ja helistas mulle, et tuhapilv on meie kodu kohal, tegi mõned pildid ka sellest. Üllatavalt kombel meile midagi maha ei sadanud, küllap oli see kõik nii kõrgel, et sõudis edasi Malta poole, äkki tuli seal selgest taevast tuhk maha 😉 Teisipäeva kajastus see ka Eesti meedias, sõbranna saatis lingi ja kõige naljakam oli see, et samal ajal saatis sama lingi ka ta abikaasa 😀 Nagu ikka armastab meedia kõike üle võimendada ja ma pärast FB Välisministeeriumi veebikonsuli lehelt lugesin hoiatust, et siinkandis olevad eestlased oleksid ettevaatlikud. Emmm, mh, see kõik oli eelmine päev, miks selline hoiatus panna 24h hiljem, kui kõik juba rahunenud on. Lisaks oli muidugi artiklis faktivead, et viimati aktiveerus jaanuaris, siis olid väiksed pupsud ja ei midagi suurt, suurem pauk koos korraliku tulemölluga oli 10.02. Etna oli, on ja jääb aktiivseks vulkaaniks ja siin peab alati selleks valmis olema, et ta pahandab ja segadust tekitab. Üldiselt on need lühiajalised segadused. Eelmise aasta jaanuari, kuid eriti veebruariga ei anna muidugi võrrelda, kui ta vahetpidamata purskas ja ümberkaudsed linnad pideva tuhavihma sees elasid ja elanikud majast eriti väljagi ei saanud.

Jaak lendas täna nädalaks ajaks põhja suusatama. Talle ei ole kõik need aastad rahu andnud, et me elame siin ja kuulsad Itaalia suusakuurordid on kõik külastamata. Seega otsustas ta selle nüüd ära teha, kuna kuurordid on taasavatud ja põhjas on piisavas koguses lund. Nüüd muidugi läksid seal ilmad halavaks, kuid eks ta siis paar esimest päeva vedeleb niisama ja saabki pärast värskes lumes hullata. Rasmus tahtis ka natuke nagu kaasa minna, kuid kuna ta pole kunagi enne mäel suusatanud ning Jaagul ei ole kannatust teda õpetada, siis otsustasime, et alustame Eesti väikestel mägedel ja kui poisile meeldima hakkab, siis saavad tulevikus koos suusareisidele minna. Mina ei ole mäesuusa ega -laua sõber, seega mind need mäed ei tõmba. Ma olen küll nõus kaasa minema ja lebotoolis päikese käes teed limpsima ning suusatajaid vaatama, kuid kas selle eest on mõtet hingehinda maksta, sest ka odavamad kohad on võrdlemisi kallid … Seega jäime me seekord koju ja saan nüüd nädal aega “taksijuht” olla. Paraku jõuab see külmalaine nädalavahetusega ka meile ning praegu ennustatakse uue nädala alguses tuult ja 14 kraadi sooja, kui praegu on juba 18-19 ning tõeliselt kevadine tunne, siis nüüd tuleb siia talv. Ma ei ole seda üldse tellinud!

Püsige terved, nautige pidupäeva, ärge uskuge kõike, mida meedia kirjutab ning imelist kevade ootust! Lõpetuseks väike tarkusetera lätlaste keskmise tütre pusa pealt, meil ei jää nende tüdrukute nimed kohe mitte kuidagi meelde 😀

PS! Worldpress tegi uuenduse, mis mu piltide kuvamise nässu keerab. Ma ei ole veel hästi aru saanud, kuidas ma seda paremaks saaksin, seega vabandan osade piltide imeliku asetuse pärast.

17.02.2022

Mamma Etna, nagu kohalikud teda kutsuvad, otsustas peale aastast pausi taas ühe korraliku vaatemängu pakkuda. Väikeseid purtse ja niisama tossu on ta ikka välja ajanud aga korraliku pauku pole juba aasta aega olnud. Ma olen seda eriti oodanud, mul nüüd ju palju parema kaameraga telefon, seega oli mul kole suur soov seda ilu pildistada. Vana telefoniga sai ju ka pilte teha, kuid kvaliteedi vahe on ikka mäe kõrgune. Paraku ei lase siia panna täismahus pildi, seega kvaliteet natuke langeb, kuid tunde saab kätte küll. Õnneks puhus tuul teisele poole ja meieni tuhk ei jõudnud. Lennuväli oli lahti ja laava asustatud piirkonda ei jõudnud. Üks vulkanoloog, keda ma jälgin, kirjutas, et seekord oli Mamma Etna tavapärasest raevukam ja sellist võimsust ning laava kiiret voolu täheldatakse vulkaanide puhul, mis üliharva purskavad. Igatahes pakkus Suur Tossutaja meile silmailu ja ma sain oma pildid ka tehtud!

Vahepeal oli sõbrapäev, me tähistasime selle eelmisel neljapäeval juba ära 😀 Käisin lõpuks taas farmis juustu ostmas. Jaak juba ammu räägib, et ma võiksin neljapäeval sealt läbi minna ja lõpuks mozzarella juustu osta. Farmi pood on iga päev 14:00-ni lahti ja iga kord neil mozzarellat ei olegi. Seega Jaak peale tööd sinna enam ei jõua ja neljapäeval lapsele järgi minnes on hea sealt läbi minna. Otsisin enne nende kontakti üles, et uurida, kas neil ikka on mozzarellat, sest aeg-ajalt nad kirjutavad, et tuleb ette broneerida. Sain info, et on ja broneerida ei ole vaja. Ostsin nii mozzarellat, ricottat, suitsujuustu ja täiesti uut toodet -apelsinijuustu, mis oli müüja neiu lemmik. Õhtul tegime siis kohe degusteerimise, kas kõik on ikka nii hea nagu kiidetakse. Tegin mozzarella-tomati-basiiliku-oliivõli snäkki. Tõesti see mozzarella on imehea! Selline suus sulav – pehme ja siidine, ma ei oskagi kirjeldada, igatahes me nõustume Jaagu kolleegi naisega, kes selle maailma parimaks on tituleerinud. Poest müüdav on ju ka hea, aga see on rohkem kiuline ja natuke hamba all kriuksuv. Apelsinijuust oli huvitav, aga ei midagi erakordset. Pidi olema magus, kuid pigem oli teravat maitset tunda. Alguses ei olnud apelsini maitset, kuid kui kiud lõpuks tulid, siis oli ikka seda ka tunda. Ricottast ma ei räägigi, see viis jätkuvalt keele alla. Õnneks ei olnud mul kodus rohkem kui 5 cannolit, seega ma ennast lõhki ei söönud. See-eest tegin sidruni ricotta kooki mandlijahust ja Jaak pistis peaaegu kogu koogi nahka ja teatas, et selliseid kooke ei tohi enam kunagi teha, see oli nii hea olnud! Ma “süüdistan” selles farmi ricottat, sest see on tõesti üle mõistuse hea. Edaspidi ostame farmist toodangut ainult siis, kui keegi külla tuleb. Jaak oli väga õnnelik, et me seal hiljuti käima hakkasime, kui me oleks seal kohe siia kolides kliendiks hakanud, siis me arvatavasti enam uksest käima ei mahuks 😀 Ja mis see sõbrapäev siia puutus, oli see, et Jaak sai oma kingi juustude ja Dunkin donutsite näol kätte. Jah, me ostame ikka aeg-ajalt donutseid ka, nii kaks korda aastas 😉

Meil käis viimast korda aednik maja taga puud kärpimas. Nüüd näeb teiselt korruselt jälle merd ja randa. Miljonivaade on tagasi! Ta jõudis puu enne uute majaostu huvilisi ära kärpida, seega said huvilised ikka täit vaadet nautida. Tol päeval oli küll pilvine ja Suur Tossutaja oli peidus, kuid ma näitasin pärast pilte, et paistab kätte küll. Ma hästi hoolega proovisin itaalia keeles rääkida, kui nad äkki täitsa puhtas inglise keeles vastu hakkasid rääkima. Ma olin väga üllatunud! Selgus, et tegemist oli rahvusvahelises ettevõttes töötavate inimestega ja inglise keel oli neil väga hästi suus. Mees oli eriti tähelepanelik, kui küsis, kust me oleme ja ma ütlesin, et Eestist, siis ta ütles, et nägi üleval Eesti lippu ja Läti oma ka. Naine ei olnud midagi tähele pannud 😀 Uurisid, kas me keel on vene keelega sarnane, ütlesin, et pigem soome keelele ja mees ütles selle peale “kiitos”. Tundusid üsnagi intelligentsed ja asjalikud. Nagu me aru saime, otsisid nad suveks maja. Nad olid üleval külas eelmine suvi rentinud, kuid väga lärmakas oli olnud. Meil nii lärmakas ei ole, kuid maja on suur, seega eks näis, kas nad seda lihtsalt suvituskohaks tahavad. Sellest onust, kes siin seinu ja aia kõrgust üle käis mõõtmas vist asja ei saa või vähemalt ei suuda ta otsustada.

Rasmusel juhtus vahepeal väike õnnetus, nimelt suutis ta tahvelarvuti õnnetult maha kukutada, nii et see lõpetas meiega koostöö. Maha kukkus see tal muidugi siis, kui ta hakkas sealt e-raamatut lugema, Õismäe kooli kohustuslikku kirjandust, seega lugemine on “saatanast” 😀 Igatahes oli ta natuke üle nädala ilma tahvlita ja igavles. Selle tulemusena saime maja ees palmid vanadest lehtedest puhtaks. Kuna me aednik on selline laisavõitu, siis me teeme aiatöid peamiselt ise, lihtsalt seda suurt tagumist puud ei ole me suutelised kärpima. Palmipuude kuivanud lehed häirisid mind juba pikemat aega ja ma olen näinud, kuidas neid puhastatakse. Seega ühel kaunil õhtul, kui päike armsasti maja ees paistis ja soojendas, otsustasin ma neid natuke alla kiskuda. Kuna ma pikka redelit ei viitsinud tuua ja puu otsas ma väga kõrgele ei roninud, jäi töö poolikuks. Järgmine päev ronis Rasmus taga aias puu otsa ja hakkas seal aedniku poolt lõigatud puud üle lõikama. Ma siis pakkusin talle välja, et sakutagu palmilehti alla. Ta oli kohe nõus ja talle see väga meeldis. Ausalt öeldes mulle ka, teeb küll sodiseks, kuid kuidagi väga mõnus oli neid alla kiskuda ja pärast vaadata, kui puhas kõik on. Rasmus igatahes uuris, millal jälle saab. Mõned lehed nagu oleks, mida võiks alla veel võtta. Lubasin, et võib neid minna siis alla sakutama, kui tuju peale tuleb. Eile sai ta oma uue tahvelarvuti kätte – varajase sünnipäeva kingina ja ma ei ole enam kindel, kas ta sinna puu otsa enam ronib 😉

Flamingod on kohal! Plaanisime juba mitu nädalat tagasi, et peaks Vendicari loodusparki vaatama minema. Samal nädalavahetusel, kui me mõtlesime, et läheme, kuid midagi tuli vahele ja me ei läinud, käisid lätlased seal. Vaatasin pilte ja tõesti mõned flamingod olid, kaugel ja natukene. Järgmine nädalavahetus jagati juba ühes FB grupis, et flamingod on kohal, vältisime seda nädalavahetust, kuna kõik ameeriklased olid kommentaarides väga elevil ja arvatavasti oli neid tookord seal väga palju. Lõpuks otsustasime, et alustame kodule lähemalt. Kuna apelsinid olid ka otsa saanud, siis läksime Augustasse. Kõigepealt apelsinid ja siis flamingosid vaatama. Ja nad olidki kohal! Rahvast oli tee ääres muidugi muljelt avaldavalt palju. Seal, kus nad kõige lähemal olid, oli mitu inimest suurte statiividel olevate fotoaparaatidega neid pildistamas ja filmimas. Me parkisime eemale, kus veel vähemalt kümme autot oli. Ma kujutan ette, et need kes niisama sõitsid, olid üsna häiritud, sest rahvast oli tee ääres palju ja parkivad autod segasid sõitmist. Kuid kohalikud on sellega harjunud ning nii mõnigi pildistas ja filmis sõitvast autost 😉 Rahvast oli tänu sellele ka palju, et oli pühapäev, siis on ju kõik liikvel. Flamingod olid mõlemas tiigis, ühes olid nad neljas suuremas grupis ja ühed olid meile üsna lähedal. Kaks kõndisid ringi ka, sain nad üles ka filmitud. Igati lahe vaatepilt! Vabas looduses palju flamingosid! Rasmus otsustas mingi hetk, et ta läheb ja proovib, kas saab natuke lähemale minna ja nii kui ta tee servast alla astus oli põlvini mudas 😀 Nojahh, niipalju siis “äkki läheme veel kuhugi” plaanist. Sõitsime rõõmsalt koju tagasi, muda järgi haisev laps autos. Õnneks tuli see muda väga kergesti maha, sain tossud ja püksid juba niisama voolikust tuleva veega enam vähem puhtaks, seega pesumasin õnneks seda pori väga ei saanud.

Kohal on imelised hommikused päikesetõusid, kui taevas ilusasti punaseks värvub. Sain ühel hommikul ühe sellise pildile ka püütud!

Täiskuu aeg on ka käes 😉

Lõpetuseks pildid Suurest Tossutajast! Ilusat ligi hiilivat kevadet ja püsige terved!

08.02.2022

Traditsiooniliselt alustan kohe ilmaga 🌞 Viimane nädal on olnud üllatavalt soe, suisa kevadine. Jaak on kaks korda juba teise korruse rõdul päikest võtmas käinud. Kõht paljas, päikeseprillid ees ja peale 15 minutit tavaliselt lõpetanud ning põhjendused on üldiselt samad – kole palavaks läks, ta on juba pruun ning õlu sai otsa 😀 Ma olen suutnud korra pusata köögi terrassil päikese käes peesitada, kuid päris päikese võtuks on ikkagi veel liiga jahe. Kuigi jah, teise korruse terrassil, kui tuul ei puhu ja õhk on soe, on vägagi mõnus juba päikesel ennast paitada lasta. Täna on taas külmem ja väga tuuline, kraade sinna 13-14 kanti ja surfituul, võrreldes eilsega, kus sooja oli juba 21 kraadi. Jaak oli üsna pahur, et need surfituuled just töönädalal tulevad, ta jääb kõigest heast ilma. Homsest peaks jälle temperatuur 18 kanti tõusma ja on tõesti lootust, et soe tuli, et jääda! Kuna päike juba soojendab ja vihma ei ole sadanud, siis on ka toas niiskust palju vähemaks jäänud. Kevad hiilib ligi!

Olümpiamängud algasid! Kuna me muid Eesti kanaleid peale ERR-i ei näe, siis Jaak otsis alternatiive ning leidis, et RAI-d saab siin olles tasuta netist vaadata, seega on olümpiamängud kenasti esindatud. RAI kanaleid on kokku vist vähemalt 20, tunne on küll selline … Kuni 10:00 algavad alad on vaadatavad RAI2 pealt ja siis peab üle kolima RAISport kanalile, kust siis kuni võistluspäeva lõpuni kõike näidatakse. Ma olin väga üllatunud, kui rahuliku ja meeldiva häälega on nende kanalite spordikommentaatorid! Ülimalt mõnusa hääletämbriga, emotsioone või sellist kõvahäälset teksti neilt ei tule. Üks kommentaator on täielikult “Maksikoer Fik” häälega, mul tuleb alati muie näole, kui tema räägib. Esimesel päeval jäi mulle kõrva, et kommentaatorid räägivad aina “azzurro” ja “azzurri”, ma vaikselt omaette mõtlesin, et miks nad aina sinisest värvist räägivad, sinine ees ja sinine taga. Teisel päeval hakkas juba häirima, et miks nad sellest sinisest ikkagi nii palju räägivad. Kiire Googeldamine andis tulemuse, et Itaalia sportlasi kutsutaksegi “azzurro” ehk sinine ja see komme on tulnud 1911 aasta jalgpalli võistluselt, kus Itaalia meeskond oli sinises riietuses ja sealt alates ongi kõik Itaalia sportlased olenemata spordialast “azzurro´d”. Kui Eestis üldiselt näidatakse ühte spordiala ja seda algusest lõpuni, siis siin hüpatakse ühel alalt teisele, eriti arvestades seda, et itaallased on ju praktiliselt kõikidel aladel esindatud. Seega jäigi meil näiteks laskesuusatamine pooleli, kuna Itaalia meeskond võistles curlingus ja pilt liikus sinna üle. Samuti teiste aladega, et kui oli autasustamine ja mõni Itaalia sportlane sai medali, siis näidati seda, mitte parasjagu eetris olnud võistlust. Kui oli pingeline hetk, siis näidati kahe ekraaniga, seega sai vaadata näiteks laskmist ja auhinnatseremooniat või mõnda muud ala, näiteks kiiruisutamist. Selline vahelduvalt näitamine on ju iseenesest tore, kohalikud saavad ikka kogu elamuse, aga me ei näe Eesti sportlaste osalemist, sest tavaliselt RAI nii kaua seda ala ei näita, kui esimesed kümme on selgunud, siis lõpetatakse suusatamine ära. Juhul, kui mõni itaallane peaks lõpupoole veel finišisse jõudma, siis lülitatakse korraks ümber. Üsnagi harjumatu on sellises formaadis ülekandeid vaadata. Täna meeste laskesuusatamist vaadates ma ei saanudki teada, kas ja kuidas Eesti meestel läks, sest peale esimest 10 lõpetanut hakati mulle iluuisutamist näitama 😀 Saame igatahes aktiivselt kaasa elada nii Eesti kui Itaalia sportlastele!

Ilmselgelt olen ma oma aia unarusse jätnud, eriti just kastmise osas. Maasikad on täielikus vedelikupuuduses. Proovin ennast rohkem käsile võtta ja neid nüüd natuke tihedamini, kui kord kuus, kasta 😉 Laupäeval rohisin alumise aia kastid ka ära, et nartsissid saaksid paremini nähtavale tulla ja üleeile avastasin, et üks nupuke oli juba õitsema hakanud. Esimene õis olemas! Täna avastasin lehe alt ühe punetava maasika ka, seega kõik ei ole veel kadunud. Proovin lähipäevil ülemise aia ka ära rohida, siis saavad seal ka nartsissid ennast ehk paremini päikese poole sirutada. Jaak trimmerdas aias rohu ka ära, seega vaikselt oleme alustanud kevadiste aiatöödega. Tomatite-kurkide maha paneku osas ma enam eriti kindel ei ole … Ühte pidi nagu tahaks, et midagi oleks kasvatada ja mul oleks aias natukenegi tegevust. Teisalt, me läheme juuli lõpus ju ära ja kui selleks ajaks saaki ei ole, siis on kahju neid lihtsalt välja tõmmata, seega ma olen veel kahevahel, mida teha. Meil õitsevad pikemat aega ühed puud – õied meenutavad õuna-kirssi-mandlit, puu ise on täiesti raagus aga paksult õisi täis ja need on väga ilusad õied! Ma olen alati unustanud vaadata, mis viljad neile lõpuks kasvavad, mandlid need ei ole, sest neid puid ma tean, kus need meie teel asuvad ja need veel nii õites ei ole. Eile olid esimesed õied küll juba avanenud, seega on loota, et lähinädalatel näeb ka mandlipuude õiteilu. Lõpuks sain selle õitseva puu üles ka pildistatud, see asub Augusta teelt maha keerates kohe meie külatee ääres. Hiljem tuli mulle meelde, et siia tulles ma ju tõmbasin ühe äpi, millega saab taimi-puid-põõsaid defineerida, et millega tegu võib olla. Nende õite puhul sain vastuseks, et tegemist on Prunus yedoensis´ega ehk hübriid kirsipuuga.

Itaalia armastab pakendeid, kohe palju ja topelt. Alati, kui me Decos lahtisest letist asju ostame, tundub mulle, et nii palju pakendit kasutatakse, kindlasti saaks kokkuhoidlikumalt ka seda kõike teha. Kõigepealt juustud – ma ei suuda hetkel üldse meenutada, kuidas Eestis juustude lõikamise ja pakendamisega on, kas tõmmatakse lihtsalt toidukile üle või pakendatakse vaakumisse … Ühesõnaga, ainus juust, mida nad vaakumkilesse kogu aeg ei pakenda on parmesan, seda ostetakse kilode kaupa ja selle vahepeal pakendamisel ei ole mõtet. Küll kõik teised letis olevad juustud on pakendatud vaakumkilesse, kui klient seda soovib, tehakse kile katki, visatakse ära, lõigatakse kliendile sobiv tükk ning pistetakse ülejäänud tükk uuesti kilemasinasse, kus see ära pakendatakse ja nii iga niisama müüdava juustuga. Seekord oli pesto juustu väiksem tükk niiviisi müügil, võtsin kogu tüki, et ei peaks selle kilega niipalju mässama. Kui seda tükki ei oleks olnud, siis nad oleksid selle mulle pakkepaberisse pannud ja selle asemel, et kohe sellele silt panna, see pannakse veel eraldi paberkotti, millele siis silt külge kleebitakse. Ja nii tehakse kõikide sinkide ja juustudega, kõigepealt ühte pakendisse või karpi, näiteks kui parmesani ära lased riivida ning siis veel eraldi paberkotti. Eile minu ees üks onu ütles, et karpi ei ole vaja kotti panna, et pange kleeps karbi peale. Ma hea meelega teeks samamoodi, kuid mu itaalia keel ei ole nii hea, et seda neile öelda ja nad ei valda jällegi inglise keelt, et nad minust aru saaks, mida ma tahan öelda. Seega ma iga kord vaatan ja mõtlen, et saaks hoida kokku materjali ja aega! See kõik on ju ajakulu … Täiesti arusaadav, et letis peab kaua ootama, kuna kõik need pakendamise tegevused võtavad juba omajagu aega. Küll on nüüd meile jäänud külge harjumus Deco lahtisest letist sinki osta, Grete ja Andri on süüdi, nemad esimest korda ostsid sealt. Me oleme muidu sama sinki eelnevalt pakendatuna ostnud, kuid lahtisest letist ostmisel on see võlu, et viilud pannakse kõik eraldi ja eraldatakse üksteisest vahekilega, mis tähendab ju seda, et kui sööma hakkad, siis saadki ühe terve viilu korraga ja ei lõhu teisi viile ära. Eelnevalt pakendatud sinkidega on täiesti tavaline, et tahad võtta ühte viilu ja saad kogu paki sisu. Jaagul on tihti nii juhtunud, et mõtleb, et võtab ühe viilu ja siis tuleb kõik ja nosib korraga kõik ära ning kui ma hakkan uurima, kus sink on, siis selgub, et halva pakendamise tulemusena oli ta sunnitud kõik ära sööma 😀 Nüüd seda enam ei juhtu, kuna singiviilud saab ilusti kätte. Ma taaskord ei suuda meenutada, kuidas Eestis neid sinke lõigatakse ja pakendatakse, kuna me ei olnud Eestis erilised Itaalia sinkide austajad ning singiletis piirdusime tavaliselt viru singi või lastevorsti viilutamisega 😀 Lisaks on ka nende krõpsleivad ning need pulgad, kuhu ümber sinki keerutada saab, topelt pakendites. Teed paki lahti ja selle eest tuleb reeglina veel eraldi pakkidesse pakendatud tooted. Nad on siin väga osavad pakendajad!

Ma ei suuda mitte kuidagi loobuda juustudest! Jah ma olen saanud lahti tavalise juustu söömisest, et võileivale pandavat juustu ma enam ei osta ja seega juustuvõileibu ei tee, kuid kui Lidlis on Prantsuse köögi nädal ja müügil Brie juust, siis ma ei suuda sellele ei öelda. Sama keeruline suhe on mul pesto juustuga. Eelmisel korral Decost tulles teatasin rõõmsalt Jaagule, et seekord müüdi mulle pesto juustu, ta rõõmustas, et nüüd saab süüa ja kui ta nädal hiljem uuris, et kus see juust siis on, sain ma ainult imestada, et milline juust? See pesto oma või? See on ajalugu … Mõlemat juustu on imehea koos pachinoga süüa (väikesed magusad kohalikud kirsstomatid), lihtsalt viib keele alla! Pesto juust on sellel ülemisel pildil see üleni roheline juustutükike. Mõni aeg tagasi käisime lõpuks ka kooli kõrval olevas piimafarmis, kuhu me korra juba üritasime minna, aga kui me jõudsime lehmalaudani, siis meile tundus, et oleme ikka täiesti vales kohas ja keerasime otsa ringi. Mõni aeg pärast seda käis Jaak seal ühe töökaaslasega ja selgus, et sellest laudast pidi mööda sõitma ja sel oligi olnud suur parkla ning piimafarmi maja koos väikese poega. Ühel kaunil päeval läksime mozarella jahile, kuna Jaagu kolleegi naine kiidab seda taevani, et pidi olema maailma parim mozarella. Paraku mozarellat me ei saanud, kuid see-eest oli neil värsket ricottat, võtsime siis seda ja ma tegin cannolisid. Isegi poe ricottaga on cannolid head, siis värskelt tehtud väikefarmi ricottaga olid need lihtsalt võrratud! Ma oleksin peaaegu kõik üksi ära söönud – esiteks need maitsevad mulle juba nagunii hullupööra, aga ainult siis kui ma ise teen, väljas süües need mulle küll erilist muljet ei avalda ja teiseks värske ricottaga on ikka hoopis teine maitse! Õnneks me ei ole rohkem sinna sattunud 😀 Kuigi mozarella tuleb kindlasti järgi proovida, seega millalgi peab ikkagi minema uuele katsele. Eile oli taas mu õnnepäev ja Decos oli saada maksa! Otsustatud – pasteedi päev!

Grete siinkäigu ajast olen jäänud küpsetama ka tatrakaraskit, ülemisel pildil koos tatrajahu pakiga. Eelnevalt olen teinud aeg-ajalt aga sel aastal juba iganädalaselt, seega ma ise enam poe leiba ei söögi. Kuna Grete peab väga hoolega jälgima, mida ta sööb, siis tegi ta meile tatrajahust karaskit ning tatraküpsiseid, mõlemad superhead! Kuna Decos on tatrajahu müügil, siis saan ma neid ise ka teha. Retsepti järgi tatrkaraski sisse ühtegi magustajat ei käi, kuid ma natuke mett panen. Väga hea amps niisama või võileivana. Lisaks, kui mind piinab suur magusaisu, eriti šokolaadi oma, siis otsisin, kas saab ise ka kodus šokolaadi teha ja leidsingi paar tooršokolaadi retsepti. Esimest kaks korda tehes ei tulnud üldse hästi välja, jäi kleepuv ja halb oli murda. Natukeseks läks isu pealt ära, et kehvasti välja kukkus, kuid siis lugesin mitut retsepti ja kõigis on kirjas, et vormi põhja pane küpsetuspaber. Ma just mõtlesin, et kasutan fooliumvormi, et mis ma sellest paberist veel raiskan, kuid selgus, et paber ongi kogu asja võti! Šokolaad tahenes ilusasti ja enam ei ole nii kleepuv ning murda on ka väga mugav. Ma kipun küll seda tehes ära unustama, et magustajat tuleb ka panna ja siis tuleb eriti mõru maitsega 😉 Ma panen tavaliselt mett, aga võib ka datlipastat või agaavisiirupit lisada. Ühel hetkel hakkas Jaak ka uurima, et mis seal karbis on on ja kui ta sai teada, et šokolaad ja juba kolmas katse, siis ta oli täiesti hämmingus, et miks ta sellest midagi ei tea. Ma sisimas lootsin, et ehk talle ei maitse, kuid läks teisiti ja ta sööb seda hea meelega. Retsept ise on väga lihtne – kookosrasv (saab teha ka kakaovõiga, kuid mul ei ole seda kusagilt saada, seega teen kookosrasvaga), toorkakao (mul on ilma suhkruta ekstra tume kakao, kuna toorkakao sai otsa ja siin poodidest ei ole ma seda leidnud), südamest mandleid ja veelgi lahkemalt kuivatatud jõhvikaid ning mett, kui on meeles 😀 Kui mesi ka sees on, siis maitseb veelgi paremini ning saab palju rutem otsa … Pildilt just kõige kaubanduslikum välja ei näe, kuid kodus nosimiseks on väga hea!

Millalgi detsembri alguses, kui ilmad talviseks kiskusid ja sooja tunnet sisse oli vaja saada, tegin üle väga pika aja taas frikadellisuppi. Rasmus sööb kahte suppi – frikadelli ja kana, need on ka ainsad supid, mida ma teha oskan 😀 Nüüd on kuidagi nii läinud, et igal reedel teen ma suppi ja sellest jätkub mitmeks päevaks, kuna tavaliselt on meil mõni prae moodi söök ka ja Jaak tarbib seda. Seega on meie tatravarud jätkuvalt väga viisakad ning Ikea lihapallid on jäänud vähemusse. Varsti saab küll supihooaeg otsa, sest soojaks läheb ja kes see enam seda ikka niiväga süüa tahab. Rasmus arvatavasti sööks edasi, sest ta laseb supil peaaegu täiesti maha jahtuda, enne kui sööma hakkab, mul peab just kuum olema. Mul on hea meel, et ta seda tahab, sealt seest saab vähemalt minu tehtud lihapalle 🙂 Kui ma neid niisama teen, siis need ei kõlba aga supi sees on väga head! Lisaks tuli tal taas meelde, et ta sõi kunagi müslit jogurtiga. Seega vahetas ta oma tavaliselt heledad suhkruta krõbinad minu tehtud müsli vastu välja. Selle üle on mul eriti hea meel, kuna mul on müslis palju head kraami – kaerahelbed, päevalille-, kõrvitsa-, seesami-, linaseemned, rosinad, mandlid ja segatud oliivõli ning meega. Igati tervisest pakatav amps. Jaak on seda kogu aeg söönud, kuid piimaga ja ma olen müslit kogu aeg teinud. Küll on kole keeruline siinsest kaubandusest leida seesami- ja linaseemneid. Decos on neid saada, kuid hingehinna eest. Lidlisse tulid müüki seemnesegud, kus need kõik sees olid. Lidliga on see huvitav, et osad tooted, nagu ka need seemnesegud, ei ole põhikaup, vaid need on müügil nt. tervisenädalal või muu taolise pakkumise raames. Seega, kui kogu pere müsli usku pööras oli mul pidev probleem, et seemned said kogu aeg otsa. Viimane kord Siracusas turul käies Googeldasin pähklionule pilte ja selgus, et tal olid kõik vajalikud seemned olemas! Seega sain korraliku seesami-ja linaseemne varu ka. Kõrvitsa- ja päevalilleseemned on tal kogu aeg lahtiselt müügil olnud.

Küll oleme me viimasel ajal hädas kaerahelvestega. USA poodides on tõsised tarneraskused, letid on enamjaolt tühjad ja FB grupis jagatakse infot, kui kaupa tuleb. Vaesed inimesed, kes ei julge kohalikes poodides käia või lihtsalt on seal müüdavatest toorinetest täiesti vaimustuses. Me ostame sealt reeglina kaerahelbeid, mandlipiima, Oreo küpsised, hamburgeri pihve ja külmutatud marju, peamiselt maasikaid ja mustikaid, hea smuuti sisse panna. Kaerahelbeid saab ka Decost – ÖKO ja 0,5kg kotike maksab 3.50€, mu käsi ei tõuse sellise hinnaga neid ostma. Kuna hommikuti teen perele kaerahelbeputru, siis on seda toodet meil hädasti vaja ja ma tõesti loodan, et sel nädalal tuleb, muidu meil on väga kitsas käes. Seda läheb ka müsli sisse ja Rasmus tellis eile kaerahelbeküpsiseid, mida tegin poole koguse, et pudru sisse ka midagi panna oleks. Seega kaerahelves on saanud meie väga suureks toitumise osaks. Miks ma mandlipiima USA poest ostan? Põhjus on väga lihtne, see läheb vahtu 😀 Kuna ma tavalist piima eriti ei kannata, siis läksin alguses üle laktoosivabale piimale, kuid see ei vahustunud mu kohvile eriti hästi, siis proovisin erinevaid mandlipiimasid ja selgus, et üks USA mandlipiim ja just suures pakis, läheb hästi vahtu. Sama toode väikeses pakis näiteks üldse ei vahustu nii hästi, kuigi tegu on sama piimaga. Jah, ma tean, kiiks, kuid igal inimesel peab väike kiiks ju olema 😉 Ja burgeripihve ostame lihtsalt sellepärast, et ameeriklased teavad kuidas burgereid teha. Kuigi peale seda, kui Andri ise pihve tegi olen ka korra ise teinud, need on ka väga head, kuid jäävad ebaühtlased ja süüa on kehvem, seega sobivad meile USA pihvid ka väga hästi. Külmutatud marju ma siinsetes poodides leidnud ei ole, neil on küll külmutatud mangot ja midagi oli veel, kuid maasikat, kirssi, mustikat mitte.

Rasmusel tuleb ülehomme matemaatikas suurem test ja õpetaja saatis kodus harjutamiseks ülesandeid. Ma vaatan peale ja ma tõesti enam ei mäleta sellest mitte kui midagi … Pühapäeval võttis Rasmus oma valge tahvli ja mõtles ise tehteid välja ning lahendas neid, vaatasime samal ajal “Rakett 69” saadet ja tal tuli inspiratsioon, kui need seal mingeid valemeid lahendasid. Arutasime Jaaguga ka siin ükspäev seda suurt paanikat, mis Eestis praegu 9 klassi lõpueksamite ümber käib. Mulle meeldib väga see verisoon, mis välja pakuti, et selle asemel, et teha lõpus üks suur kõike hõlmav eksam, teha iga semestri lõpus vaheeksam. Seda võib ju ka teise nimega nimetada, kui sõna eksam ei sobi. Mõtiskluste käigus avastasin, et USA kool ju nii teebki, poolaasta lõpus on eksam. Siin on muidugi süsteem ka teine, et osad ained saavadki otsa, kuid põhiained, mis õppeaasta läbi kestavad, neil ongi kaks eksamit kokku. Väiksemtel klassidel on pigem testid, kuid ülemineku klassidel on eksamid. Väga hea süsteem, lapsed võtavad seda kuidagi loomuliku protsessina. Ma olen eksami sessi ajal rohkem närvis, kui Rasmus, ta lihtalt ütleb, et jah on jah vist midagi ja läheb teeb ära. Ma olen kogu aeg enne eksamit topelt närvis ja kipun ebaõnnestuma, ma ei tea miks, aga mulle tekitab see alati lisastressi … Rasmus on koolis jätkuvalt tubli viieline, nüüd on üks neli ka sisse lipsanud, kuid sel õppeaastal on laiskus sisse lipsanud ja enam ei viitsi eriti õppida. Teeks kõike muud ja tegeleks kõrvaliste tegevustega, kui ainult ei peaks õppima. Seega võtab tal nüüd kõik kaks korda kauem aega ja eesti keelega ning eriti lugemisega on ta tõelises ajahädas ning tähtajad kipuvad üle minema. Kontrolltöödega on seni hakkama saanud ja hinded on ka korras, kuid kõik võtab lihtsalt nii kaua aega. Peaaegu iga päev käib ta aasta graafikut vaatamas, et millal ometi need vabad päevad nüüd olidki ja muutub eriti pahuraks, kui saab teada, et me paljudel neist kuhugi reisile plaanime 😀 Tal on ikka nii raske, vanemad ei luba üldse kodus niisama lebotada ja arvutimänge mängida … Üldiselt on ta ikkagi tubli laps ja võib küll kurta, et ei taha õppida, kuid sisemine distsipliin ja kohusetunne on veel alles ning pingutab. Vaatasime “Rakett 69” ja mõtlesin, et terve Eesti meedia on täis infot, kuidas lastel on depressioon ning distantsõpe on negatiivselt mõjunud ning lastel ei ole enesekindlust ega teadmisi. Need poisid-tüdrukud, kes sinna kandideerisid ja võistlevad on küll kõike muud, kui need, millise pildi meedia on vorminud. Kindlasti on probleeme ja kindlasti on hädas lapsi, kuid vaadates ja kuulates “Rakett 69” pürgijaid ja osalejaid tuleb lootuse tunne tagasi, et meie seas on jätkuvalt ambitsioonikaid, enesekindlaid, julgeid ja tarku lapsi!

Kevade ootuses! Püsige terved!

01.02.2022

Mulle väga meeldib, et Google Photos teeb neid meenutusi, mis oli aasta ja kaks aastat jne. tagasi sel nädalal või päeval. Avastasin nädalavahetusel, et eelmise aasta jaanuari lõpp ja veebruari algus olid väga soojad. Mul olid nartsissidel juba õienupud otsas, maasikad olid punased ja 3.02 võtsin köögi terrassil päikest, ülemine osa päevitusriietes. Praegu küll mitte ükski vägi mul riideid vähemaks ei saa, ma pigem topin neid rohkem selga 😀 Isegi pühapäeval, kui oli tõesti üle pika väga mõnusalt soe ilm, ei raatsinud ma päikese käes peesitades pusa pealt võtta, tundus jahedavõitu. Luusisin aias ka ringi ja nartsissid on tõesti oma lehed välja ajanud, kuid umbrohu seest on neid keeruline märgata 😀 Kraade oli 17-18 ja õhk suhteliselt kevadine, kuid ikkagi jahe. Õnneks olin ma eelmisel aastal termomeetrist ka mõned pildid teinud ja selgus, et õues oligi jaanuaris 18-19 kraadi sooja ja toas 18, kuid veebruari keskelt tuli külm ehk nagu praegu ning temperatuurid öösel 7-10 kraadi, päeval 14-16 ja toas 16-17 kraadi. Seega meie mälestus sellest, et eelmine aasta oli kole külm oli tegelikkuses see, et kuni veebruari keskpaigani oli suhteliselt soe ja siis läks külmaks ning kevad oli ka pikk ning külm ja kütsime kuni maini, kui üle-eelmisel aastal lõpetasime juba aprillis kütmise ära. Seega on mul jätkuvalt lootus, et kui nüüd jaanuar oli nii nagu talv olema peab, siis nüüd hakkab järjest soojemaks minema ja märtsi keskel on juba soe kevad käes 🌞 Unistamine on ju lubatud! Lisaks on olnud jaanuar ka väga kuiv, kaks või kolm päeva on natuke sadanud. Mul on kogu aeg tunne, et on ju märg küll, arvestades, kuidas siin oktoobris ja novembris uputas ja ujutas. Aias ringi luusides on tegelikult näha, et taimed on janus, seega lõpuks kastsin neid, ärkasid rohkem ellu ja äkki varsti on natuke rohkem lilleilu ja mõni maasikas ka 😉 Vihma võiks sadada küll, ühe päeva korraliku sahmaka, saaks teed puhtaks ja meil ka selle ehitustolmu õues vähemaks. Me ei ole siin olles ühelgi eelneval aastal kokku nii palju autosid pesnud, kui nendel viimastel kuudel, väga kiiresti lähevad tolmuseks ja vaateväli on tänu sellele suhteliselt nigelavõitu …

Imeilusa pühapäeva puhul korjasime ära sidrunid, neid oli üsna palju ja hakkavad juba üle küpsema. Jaak küll arvas, et ma korjan tooreid sidruneid, eriti sealt kõrgelt, kuhu mina ei ulatanud ja tema pidi ronima ja korjama. Pressin neist taas mahla ja sügavkülmutan jääkotis kuubikuteks, pärast on väga mõnus tee sisse pista või suvel vette maitseks lisada, kui siis veel on midagi lisada … Lisaks oli mul väga suur isu tomatis köögivilja hautise järgi, see on natuke nagu prantslaste ratatouille, see tomatipastas olev versioon, kuid sitsiiliapärane toit on caponata. Caponatas kasutatakse ainult baklažaane, kuid mul olid ka suvikõrvitsad ja paprika, seega tegin sellist seguseitset tomatikastmes. Lasin hästi pehmeks ja maitseb väga hästi. Sinna kõrvale sobis ideaalselt grillvorst, seega sai Jaak teha selle aasta esimese grilli 🙂

• 

• 

Seatil hakkas ükspäev, kui ma Rasmusele järgi sõitsin, rehvi hoiatustuli põlema. Mu üks suurimatest hirmudest on, et mul ühel heal päeval siin sõites autol rehv lõhkeb ja ma peaksin kohalikega maid ja puid jagama, et nad appi tuleks. Jaagul on ostetud meile see maantee kindlustus ka, et kui midagi on, siis saab abi kutsuda, seega teele ei jääks, ma lihtsalt ei taha, et see juhtuks. Kuna minu autol on lõika-kleebi-teibi komplekt, millega ma mitte kui midagi peale ei oska hakata, siis ma alati olen natuke ärevuses, kui rehvi märguanne põlema läheb. See pole muidugi ammu põlenud ka, kuid seekord läks tuli põlema. Peatasin igaks juhuks auto ja togisin rehvid üle, silmaga nähtavalt ega jalaga toksides ei olnud erinevust näha, seega jätkasin sõitu. Tegin peatuse karjamaa ääres, kus tavaliselt on kas lehmad või eeslid. Ma iga kord mõtlen, et peaksin neist eeslitest pilti tegema, need on ikkagi vaatamisväärsus. Ükskord, kui poisile järgi läksin, siis üks kohalik vanapaar oli ka kinni pidanud ja proua pildistas eeslikesi. Nagu kiuste neid sel päeval seal ei olnud, tuleb siis järgmine kord uuesti proovida. Üle-eelmisel aastal eesleid üldse ei olnud, nad tulid siia karjamaale luusima eelmise aasta sügisel, muidu on olnud ainult lehmad. Meil on nüüd kodus võimalik rehvide rõhku reguleerida ja Jaak lasi rehvi taas täis, selgus, et parem tagumine rehv oligi tühi. Tänu Liinale oskasin ma seda hoiatust maha võtta ja saingi umbes viis päeva rahulikult sõita, kui tuli taas põlema läks. Selle peale teatas Jaak, et Seatile tuleks tegelikult üldse uued rehvid osta, et muster on suhteliselt kulunud ning vihmaga on väga libe sõita ja pidamist eriti ei ole. Ummm, ahahahh, ma siis käisin ka tiiru ümber auto ja tõesti, rehvid olid suhteliselt siledad. Kuna sel nädalal peab Jaak pikalt tööl olema ja ma pean iga päev lapsel järgi käima, siis ei jäänud Jaagul muud üle, kui laupäeval suure tuule ja külmaga ennast välja ajada ning rehve vahetama minna. Talle üritati küll kallemaid maha müüa, kuid meil on vaja 6 kuud sõita, seega võttis odavamad, mis ka 15 000km vabalt vastu peavad ja rohkemgi veel, meil ei olegi nii palju vaja. Kaua need eelmised rehvid all olid, ei tea, igatahes rehv ju kivistub, seega olid need juba peaaegu plastmassid. Kui ma eile Rasmusele järgi sõitsin, olin ma ülimalt üllatunud, kui vaikne mu auto on ja kui pehmelt sõidab, nagu kiisu! Ja kui kiiresti, täitsa ise sõidab, mina küll gaasi ei vajuta 😀 Täitsa uskumatu kuidas auto sõiduomadused ikka muutuvad, kui uued rehvid alla saab. Mina rahul! Jaagul läks rehvivahetuses selles suhtes hästi, et ta sai seal kokku oma töökaaslasega, kellega sai lobiseda. Tollel oli aeg broneeritud, kella 9:00ks ja ta sai auto kätte 12:00 paiku, Jaak jõudis sinna 11:00 ajal ja sai auto kätte 12:30 paiku. Nagu me korduvalt oleme kogenud, teatud olukordades on broneeringud küll väga toredad, kuid see ei taga töö kiiremat valmimist ega ajast kinni pidamist.

Meil on tee äärde uus prostituut juurde toodud. Verinoor blondiin alati tulipunaste huultega. Alguses oli ta vanast olijast teistes teeotsades, ma ise veel mõtlesin, et kas on konkurent ja kuidas nad ei tea, et siin juba on oma “tädi” olemas ja rohkem ei ole vaja. Viimasel ajal on ta koos selle originaal “tädiga” või otse tema vastas üle tee, seega tundub, et tegemist on siiski “ühe firma” töötajatega. Rasmus on ka teda ühe korra näinud, mille peale poiss mulle auto tagaistmelt teatas, et see on ju selle teise tütar! Sest see uus on tõesti väga-väga noor, kuid see eest entusiastlik, kõnnib rohkem ringi ja ajab huuli prunti.

• 

• 

Avastasin eelmise nädala neljapäeval, et Rasmusel on jalanõud jälle väikseks jäänud. Ega ta ise ju ei ütle, et talle uusi on vaja. Esiteks on ta nagu mina, kes vihkab riiete-jalanõude ostlemist ja eriti asjade selga-jalga proovimist, ta üritab neid tegevusi maksimaalselt kaugele edasi lükata. Teiseks Jaak aina räägib, et raha ei ole ja ei raiska, mitte, et Rasmus raha raiskaks, ta ei kanna rahakottigi enam kaasas, lihtsalt Jaak mainib seda jutu sees ja mingite asjade kohta, mille peale Rasmus leiabki, et meil ei ole raha ja talle ei ole vaja midagi osta. Jaak on nüüdseks muidugi ümber õppinud ja oleme Rasmusele ka selgeks, teinud, et riideid ja jalanõusid, eriti jalanõusid peab ostma ning nende jaoks meil raha jagub, lihtsalt raha ei ole, et osta uut autot või maja 😉 Eluks-oluks ja reisimiseks ikka jätkub. Läksime siis reedel USA NEX-i poodi suure hurraaga uusi jalanõusid ostma, vaja oli nii tosse kui ka tenniseid ning numbriga 43. Natuke mossitamist ja minuga pahandamist ning saime ostetud nii tossud kui ka tennised, ma ise olin veel nii rahul, et nii hästi läks. No ja siis tuli Jaak koju ja vaatas tosse ning küsis, et miks me tossud siis 45 numbri ostsime, kui 43 oli vaja …. Eeee, mh?! Karbi peal oli ju 43! No ja siis lähemalt vaadates selgus, et see oli BR number, no tõesti! Rasmus muidugi kategooriliselt keeldus uusi ostma minemast ja teatas, et ta läheb nende nr 45 tossudega esmaspäeval kehalisse, mitte vanadega, mis olid juba ebamugavad, kuid mida ta varem ei öelnud, et ebamugav on … Igatahes teatas ta mulle esmaspäeval peale kooli, et mitte keegi mitte midagi talle nende tossude kohta ei öelnud ja ta jääb nendega käima, kuid ma jäin endale kindlaks, et ostame uued. Alguses oli mõte, et vahetame ringi, kuid siis arvasime, et nagunii mingil hetkel läheb neid vaja ja vaevalt, et me Eestist 47€ korralikke Nike jooksutosse saame, seega jätsime need siiski alles. Eile poes olles oli juba tunne, et me ei saagi talle väiksemat numbrit, sest nr 43 lihtsalt ei olnud, lõpuks ühe mudeli ikka leidsin ja õnneks sobis ka, seega on natukeseks ajaks jalanõudega hästi ja ehk veab kooli lõpuni nendega välja, pöidlad pihus. Pilt on tehtud detsembri alguses, kui käisime Decathlonis suusariideid “jahtimas”. Rasmusel oli kinnisidee, et tema tahab läki-läkit, ta räägib seda juttu juba üsna ammu, no nüüd sai omale läki-läki ja kindad, millel saab sõrmed vabaks teha.

Olen viimased päevad aktiivselt tegelenud Sardiinia reisiplaani koostamisega, no ja see on täiesti lootusetu ülesanne, kui reisid sinna väljapool hooaega ning kui oled 2,5 aastat Sitsiilias elanud! Kuna eelmisel suvel me sinna ei jõudnud, siis võtame koolivaheajal, mis siin on märtsi lõpus, selle reisi ette. Rasmus muidugi ei ole sellest ideest eriti vaimustuses, kuna me oleme täpselt tema sünnipäeva ajal seal. Torises mul siin eile, et miks me alati olulistel aegadel kodust ära oleme, et jõulud juba olime ja nüüd tema sünnipäeval ka. No ega me süüdi ei ole, et siis koolivaheajad on! Igatahes otsisin, siis infot mida Sardiinias teha ja kuhu minna. Kõige tähtsam ja olulisem atraktsioon on rannad – ujumine kristallselges vees, snorgeldamine, veelkord ujumine, paadiga sõitmine ja kui hooaja väliselt, siis lihtsalt rannas jalutamine. Emmm, okei, seda me teeme siin kristallselgetes vetes ka … Mis veel? No siis on mõni vana ehitis ja natuke varemaid, meeletus koguses katedraale ning kirikuid. Ahahhh, tehtud nähtud. Veel midagi? Kindlasti vaadake imearmsaid kohalikke väikeseid linnasid ja hulkuge nende kitsastel tänavatel. Vaadates pilte ja Google Street vaateid, siis ma ei näe erilist vahet Sitsiilia väikeste linnade ja Sardiinia väikeste linnade vahel, ühesugused kõik … Leidsin kaks või noh kolm asja, mis kõnetavad – pealinnas maa-alune osa ehk katakombid ja vana linnaosa, mis Pariisis vaatamata jäi, teine on üliäge koobas Grotta di Nettuno – piltide pealt näeb väga efektne välja – mõlemad on ka väljapool hooaega külastatavad kohad. Ja siis muidugi maailmakuulus roosa rand- see muidugi asub eraldi väiksel Budelli saarel, kuhu saab ainult erapaatidega ja niipalju, kui ma hetkel välja olen suutnud otsida, hakatakse ametlikult sinna tuure tegema aprilli keskelt või mai algusest. Seega tuleb loota, et me leiame sadamast siiski mõne kohaliku, kes on nõus sinna reisi tegema ja me näeme selle roosa ranna ikka oma silmaga ära ka. Iseasi on muidugi see, kui palju see maksma võib minna, kui niisama eraviisiliselt soovime sinna saada, kuna need hooaja privaatreisid on ikka väga krõbeda hinnaga, siis ma ei ole nõus maksma meeletut hinda, et natuke roosat randa näha. Ühesõnaga on mul tõeline väljakutse leida kohti, mis tekitaks “ohoo, kui äge” emotsiooni ning rikastaks teadmiste poole pealt, kuid ma ei ole veel alla andnud, äkki leian veel midagi vahvat, mis kõnetab.

• 

• 

Soovidega tuleb olla ettevaatlik, vahepeal hakkaski sadama, lisaks vihmale tuli ka natuke rahet. Ma muidugi ei mõelnud, et nüüd täna ja praegu peaks sadama hakkama, kui mul on vaja poisile järgi minna 😀 Aga ehk väljas liikudes satun vihmavabadesse aukudesse 😉
Toredat alanud vesitiigri aastat, et see tuleks siis nurruv ja seiklusi täis! Püsige terved ja olge hoitud!

• 

•