01.02.2022
Mulle väga meeldib, et Google Photos teeb neid meenutusi, mis oli aasta ja kaks aastat jne. tagasi sel nädalal või päeval. Avastasin nädalavahetusel, et eelmise aasta jaanuari lõpp ja veebruari algus olid väga soojad. Mul olid nartsissidel juba õienupud otsas, maasikad olid punased ja 3.02 võtsin köögi terrassil päikest, ülemine osa päevitusriietes. Praegu küll mitte ükski vägi mul riideid vähemaks ei saa, ma pigem topin neid rohkem selga 😀 Isegi pühapäeval, kui oli tõesti üle pika väga mõnusalt soe ilm, ei raatsinud ma päikese käes peesitades pusa pealt võtta, tundus jahedavõitu. Luusisin aias ka ringi ja nartsissid on tõesti oma lehed välja ajanud, kuid umbrohu seest on neid keeruline märgata 😀 Kraade oli 17-18 ja õhk suhteliselt kevadine, kuid ikkagi jahe. Õnneks olin ma eelmisel aastal termomeetrist ka mõned pildid teinud ja selgus, et õues oligi jaanuaris 18-19 kraadi sooja ja toas 18, kuid veebruari keskelt tuli külm ehk nagu praegu ning temperatuurid öösel 7-10 kraadi, päeval 14-16 ja toas 16-17 kraadi. Seega meie mälestus sellest, et eelmine aasta oli kole külm oli tegelikkuses see, et kuni veebruari keskpaigani oli suhteliselt soe ja siis läks külmaks ning kevad oli ka pikk ning külm ja kütsime kuni maini, kui üle-eelmisel aastal lõpetasime juba aprillis kütmise ära. Seega on mul jätkuvalt lootus, et kui nüüd jaanuar oli nii nagu talv olema peab, siis nüüd hakkab järjest soojemaks minema ja märtsi keskel on juba soe kevad käes 🌞 Unistamine on ju lubatud! Lisaks on olnud jaanuar ka väga kuiv, kaks või kolm päeva on natuke sadanud. Mul on kogu aeg tunne, et on ju märg küll, arvestades, kuidas siin oktoobris ja novembris uputas ja ujutas. Aias ringi luusides on tegelikult näha, et taimed on janus, seega lõpuks kastsin neid, ärkasid rohkem ellu ja äkki varsti on natuke rohkem lilleilu ja mõni maasikas ka 😉 Vihma võiks sadada küll, ühe päeva korraliku sahmaka, saaks teed puhtaks ja meil ka selle ehitustolmu õues vähemaks. Me ei ole siin olles ühelgi eelneval aastal kokku nii palju autosid pesnud, kui nendel viimastel kuudel, väga kiiresti lähevad tolmuseks ja vaateväli on tänu sellele suhteliselt nigelavõitu …
Imeilusa pühapäeva puhul korjasime ära sidrunid, neid oli üsna palju ja hakkavad juba üle küpsema. Jaak küll arvas, et ma korjan tooreid sidruneid, eriti sealt kõrgelt, kuhu mina ei ulatanud ja tema pidi ronima ja korjama. Pressin neist taas mahla ja sügavkülmutan jääkotis kuubikuteks, pärast on väga mõnus tee sisse pista või suvel vette maitseks lisada, kui siis veel on midagi lisada … Lisaks oli mul väga suur isu tomatis köögivilja hautise järgi, see on natuke nagu prantslaste ratatouille, see tomatipastas olev versioon, kuid sitsiiliapärane toit on caponata. Caponatas kasutatakse ainult baklažaane, kuid mul olid ka suvikõrvitsad ja paprika, seega tegin sellist seguseitset tomatikastmes. Lasin hästi pehmeks ja maitseb väga hästi. Sinna kõrvale sobis ideaalselt grillvorst, seega sai Jaak teha selle aasta esimese grilli 🙂
Seatil hakkas ükspäev, kui ma Rasmusele järgi sõitsin, rehvi hoiatustuli põlema. Mu üks suurimatest hirmudest on, et mul ühel heal päeval siin sõites autol rehv lõhkeb ja ma peaksin kohalikega maid ja puid jagama, et nad appi tuleks. Jaagul on ostetud meile see maantee kindlustus ka, et kui midagi on, siis saab abi kutsuda, seega teele ei jääks, ma lihtsalt ei taha, et see juhtuks. Kuna minu autol on lõika-kleebi-teibi komplekt, millega ma mitte kui midagi peale ei oska hakata, siis ma alati olen natuke ärevuses, kui rehvi märguanne põlema läheb. See pole muidugi ammu põlenud ka, kuid seekord läks tuli põlema. Peatasin igaks juhuks auto ja togisin rehvid üle, silmaga nähtavalt ega jalaga toksides ei olnud erinevust näha, seega jätkasin sõitu. Tegin peatuse karjamaa ääres, kus tavaliselt on kas lehmad või eeslid. Ma iga kord mõtlen, et peaksin neist eeslitest pilti tegema, need on ikkagi vaatamisväärsus. Ükskord, kui poisile järgi läksin, siis üks kohalik vanapaar oli ka kinni pidanud ja proua pildistas eeslikesi. Nagu kiuste neid sel päeval seal ei olnud, tuleb siis järgmine kord uuesti proovida. Üle-eelmisel aastal eesleid üldse ei olnud, nad tulid siia karjamaale luusima eelmise aasta sügisel, muidu on olnud ainult lehmad. Meil on nüüd kodus võimalik rehvide rõhku reguleerida ja Jaak lasi rehvi taas täis, selgus, et parem tagumine rehv oligi tühi. Tänu Liinale oskasin ma seda hoiatust maha võtta ja saingi umbes viis päeva rahulikult sõita, kui tuli taas põlema läks. Selle peale teatas Jaak, et Seatile tuleks tegelikult üldse uued rehvid osta, et muster on suhteliselt kulunud ning vihmaga on väga libe sõita ja pidamist eriti ei ole. Ummm, ahahahh, ma siis käisin ka tiiru ümber auto ja tõesti, rehvid olid suhteliselt siledad. Kuna sel nädalal peab Jaak pikalt tööl olema ja ma pean iga päev lapsel järgi käima, siis ei jäänud Jaagul muud üle, kui laupäeval suure tuule ja külmaga ennast välja ajada ning rehve vahetama minna. Talle üritati küll kallemaid maha müüa, kuid meil on vaja 6 kuud sõita, seega võttis odavamad, mis ka 15 000km vabalt vastu peavad ja rohkemgi veel, meil ei olegi nii palju vaja. Kaua need eelmised rehvid all olid, ei tea, igatahes rehv ju kivistub, seega olid need juba peaaegu plastmassid. Kui ma eile Rasmusele järgi sõitsin, olin ma ülimalt üllatunud, kui vaikne mu auto on ja kui pehmelt sõidab, nagu kiisu! Ja kui kiiresti, täitsa ise sõidab, mina küll gaasi ei vajuta 😀 Täitsa uskumatu kuidas auto sõiduomadused ikka muutuvad, kui uued rehvid alla saab. Mina rahul! Jaagul läks rehvivahetuses selles suhtes hästi, et ta sai seal kokku oma töökaaslasega, kellega sai lobiseda. Tollel oli aeg broneeritud, kella 9:00ks ja ta sai auto kätte 12:00 paiku, Jaak jõudis sinna 11:00 ajal ja sai auto kätte 12:30 paiku. Nagu me korduvalt oleme kogenud, teatud olukordades on broneeringud küll väga toredad, kuid see ei taga töö kiiremat valmimist ega ajast kinni pidamist.
Meil on tee äärde uus prostituut juurde toodud. Verinoor blondiin alati tulipunaste huultega. Alguses oli ta vanast olijast teistes teeotsades, ma ise veel mõtlesin, et kas on konkurent ja kuidas nad ei tea, et siin juba on oma “tädi” olemas ja rohkem ei ole vaja. Viimasel ajal on ta koos selle originaal “tädiga” või otse tema vastas üle tee, seega tundub, et tegemist on siiski “ühe firma” töötajatega. Rasmus on ka teda ühe korra näinud, mille peale poiss mulle auto tagaistmelt teatas, et see on ju selle teise tütar! Sest see uus on tõesti väga-väga noor, kuid see eest entusiastlik, kõnnib rohkem ringi ja ajab huuli prunti.
Avastasin eelmise nädala neljapäeval, et Rasmusel on jalanõud jälle väikseks jäänud. Ega ta ise ju ei ütle, et talle uusi on vaja. Esiteks on ta nagu mina, kes vihkab riiete-jalanõude ostlemist ja eriti asjade selga-jalga proovimist, ta üritab neid tegevusi maksimaalselt kaugele edasi lükata. Teiseks Jaak aina räägib, et raha ei ole ja ei raiska, mitte, et Rasmus raha raiskaks, ta ei kanna rahakottigi enam kaasas, lihtsalt Jaak mainib seda jutu sees ja mingite asjade kohta, mille peale Rasmus leiabki, et meil ei ole raha ja talle ei ole vaja midagi osta. Jaak on nüüdseks muidugi ümber õppinud ja oleme Rasmusele ka selgeks, teinud, et riideid ja jalanõusid, eriti jalanõusid peab ostma ning nende jaoks meil raha jagub, lihtsalt raha ei ole, et osta uut autot või maja 😉 Eluks-oluks ja reisimiseks ikka jätkub. Läksime siis reedel USA NEX-i poodi suure hurraaga uusi jalanõusid ostma, vaja oli nii tosse kui ka tenniseid ning numbriga 43. Natuke mossitamist ja minuga pahandamist ning saime ostetud nii tossud kui ka tennised, ma ise olin veel nii rahul, et nii hästi läks. No ja siis tuli Jaak koju ja vaatas tosse ning küsis, et miks me tossud siis 45 numbri ostsime, kui 43 oli vaja …. Eeee, mh?! Karbi peal oli ju 43! No ja siis lähemalt vaadates selgus, et see oli BR number, no tõesti! Rasmus muidugi kategooriliselt keeldus uusi ostma minemast ja teatas, et ta läheb nende nr 45 tossudega esmaspäeval kehalisse, mitte vanadega, mis olid juba ebamugavad, kuid mida ta varem ei öelnud, et ebamugav on … Igatahes teatas ta mulle esmaspäeval peale kooli, et mitte keegi mitte midagi talle nende tossude kohta ei öelnud ja ta jääb nendega käima, kuid ma jäin endale kindlaks, et ostame uued. Alguses oli mõte, et vahetame ringi, kuid siis arvasime, et nagunii mingil hetkel läheb neid vaja ja vaevalt, et me Eestist 47€ korralikke Nike jooksutosse saame, seega jätsime need siiski alles. Eile poes olles oli juba tunne, et me ei saagi talle väiksemat numbrit, sest nr 43 lihtsalt ei olnud, lõpuks ühe mudeli ikka leidsin ja õnneks sobis ka, seega on natukeseks ajaks jalanõudega hästi ja ehk veab kooli lõpuni nendega välja, pöidlad pihus. Pilt on tehtud detsembri alguses, kui käisime Decathlonis suusariideid “jahtimas”. Rasmusel oli kinnisidee, et tema tahab läki-läkit, ta räägib seda juttu juba üsna ammu, no nüüd sai omale läki-läki ja kindad, millel saab sõrmed vabaks teha.
Olen viimased päevad aktiivselt tegelenud Sardiinia reisiplaani koostamisega, no ja see on täiesti lootusetu ülesanne, kui reisid sinna väljapool hooaega ning kui oled 2,5 aastat Sitsiilias elanud! Kuna eelmisel suvel me sinna ei jõudnud, siis võtame koolivaheajal, mis siin on märtsi lõpus, selle reisi ette. Rasmus muidugi ei ole sellest ideest eriti vaimustuses, kuna me oleme täpselt tema sünnipäeva ajal seal. Torises mul siin eile, et miks me alati olulistel aegadel kodust ära oleme, et jõulud juba olime ja nüüd tema sünnipäeval ka. No ega me süüdi ei ole, et siis koolivaheajad on! Igatahes otsisin, siis infot mida Sardiinias teha ja kuhu minna. Kõige tähtsam ja olulisem atraktsioon on rannad – ujumine kristallselges vees, snorgeldamine, veelkord ujumine, paadiga sõitmine ja kui hooaja väliselt, siis lihtsalt rannas jalutamine. Emmm, okei, seda me teeme siin kristallselgetes vetes ka … Mis veel? No siis on mõni vana ehitis ja natuke varemaid, meeletus koguses katedraale ning kirikuid. Ahahhh, tehtud nähtud. Veel midagi? Kindlasti vaadake imearmsaid kohalikke väikeseid linnasid ja hulkuge nende kitsastel tänavatel. Vaadates pilte ja Google Street vaateid, siis ma ei näe erilist vahet Sitsiilia väikeste linnade ja Sardiinia väikeste linnade vahel, ühesugused kõik … Leidsin kaks või noh kolm asja, mis kõnetavad – pealinnas maa-alune osa ehk katakombid ja vana linnaosa, mis Pariisis vaatamata jäi, teine on üliäge koobas Grotta di Nettuno – piltide pealt näeb väga efektne välja – mõlemad on ka väljapool hooaega külastatavad kohad. Ja siis muidugi maailmakuulus roosa rand- see muidugi asub eraldi väiksel Budelli saarel, kuhu saab ainult erapaatidega ja niipalju, kui ma hetkel välja olen suutnud otsida, hakatakse ametlikult sinna tuure tegema aprilli keskelt või mai algusest. Seega tuleb loota, et me leiame sadamast siiski mõne kohaliku, kes on nõus sinna reisi tegema ja me näeme selle roosa ranna ikka oma silmaga ära ka. Iseasi on muidugi see, kui palju see maksma võib minna, kui niisama eraviisiliselt soovime sinna saada, kuna need hooaja privaatreisid on ikka väga krõbeda hinnaga, siis ma ei ole nõus maksma meeletut hinda, et natuke roosat randa näha. Ühesõnaga on mul tõeline väljakutse leida kohti, mis tekitaks “ohoo, kui äge” emotsiooni ning rikastaks teadmiste poole pealt, kuid ma ei ole veel alla andnud, äkki leian veel midagi vahvat, mis kõnetab.
Soovidega tuleb olla ettevaatlik, vahepeal hakkaski sadama, lisaks vihmale tuli ka natuke rahet. Ma muidugi ei mõelnud, et nüüd täna ja praegu peaks sadama hakkama, kui mul on vaja poisile järgi minna 😀 Aga ehk väljas liikudes satun vihmavabadesse aukudesse 😉
Toredat alanud vesitiigri aastat, et see tuleks siis nurruv ja seiklusi täis! Püsige terved ja olge hoitud!
