17.02.2022
Mamma Etna, nagu kohalikud teda kutsuvad, otsustas peale aastast pausi taas ühe korraliku vaatemängu pakkuda. Väikeseid purtse ja niisama tossu on ta ikka välja ajanud aga korraliku pauku pole juba aasta aega olnud. Ma olen seda eriti oodanud, mul nüüd ju palju parema kaameraga telefon, seega oli mul kole suur soov seda ilu pildistada. Vana telefoniga sai ju ka pilte teha, kuid kvaliteedi vahe on ikka mäe kõrgune. Paraku ei lase siia panna täismahus pildi, seega kvaliteet natuke langeb, kuid tunde saab kätte küll. Õnneks puhus tuul teisele poole ja meieni tuhk ei jõudnud. Lennuväli oli lahti ja laava asustatud piirkonda ei jõudnud. Üks vulkanoloog, keda ma jälgin, kirjutas, et seekord oli Mamma Etna tavapärasest raevukam ja sellist võimsust ning laava kiiret voolu täheldatakse vulkaanide puhul, mis üliharva purskavad. Igatahes pakkus Suur Tossutaja meile silmailu ja ma sain oma pildid ka tehtud!
Vahepeal oli sõbrapäev, me tähistasime selle eelmisel neljapäeval juba ära 😀 Käisin lõpuks taas farmis juustu ostmas. Jaak juba ammu räägib, et ma võiksin neljapäeval sealt läbi minna ja lõpuks mozzarella juustu osta. Farmi pood on iga päev 14:00-ni lahti ja iga kord neil mozzarellat ei olegi. Seega Jaak peale tööd sinna enam ei jõua ja neljapäeval lapsele järgi minnes on hea sealt läbi minna. Otsisin enne nende kontakti üles, et uurida, kas neil ikka on mozzarellat, sest aeg-ajalt nad kirjutavad, et tuleb ette broneerida. Sain info, et on ja broneerida ei ole vaja. Ostsin nii mozzarellat, ricottat, suitsujuustu ja täiesti uut toodet -apelsinijuustu, mis oli müüja neiu lemmik. Õhtul tegime siis kohe degusteerimise, kas kõik on ikka nii hea nagu kiidetakse. Tegin mozzarella-tomati-basiiliku-oliivõli snäkki. Tõesti see mozzarella on imehea! Selline suus sulav – pehme ja siidine, ma ei oskagi kirjeldada, igatahes me nõustume Jaagu kolleegi naisega, kes selle maailma parimaks on tituleerinud. Poest müüdav on ju ka hea, aga see on rohkem kiuline ja natuke hamba all kriuksuv. Apelsinijuust oli huvitav, aga ei midagi erakordset. Pidi olema magus, kuid pigem oli teravat maitset tunda. Alguses ei olnud apelsini maitset, kuid kui kiud lõpuks tulid, siis oli ikka seda ka tunda. Ricottast ma ei räägigi, see viis jätkuvalt keele alla. Õnneks ei olnud mul kodus rohkem kui 5 cannolit, seega ma ennast lõhki ei söönud. See-eest tegin sidruni ricotta kooki mandlijahust ja Jaak pistis peaaegu kogu koogi nahka ja teatas, et selliseid kooke ei tohi enam kunagi teha, see oli nii hea olnud! Ma “süüdistan” selles farmi ricottat, sest see on tõesti üle mõistuse hea. Edaspidi ostame farmist toodangut ainult siis, kui keegi külla tuleb. Jaak oli väga õnnelik, et me seal hiljuti käima hakkasime, kui me oleks seal kohe siia kolides kliendiks hakanud, siis me arvatavasti enam uksest käima ei mahuks 😀 Ja mis see sõbrapäev siia puutus, oli see, et Jaak sai oma kingi juustude ja Dunkin donutsite näol kätte. Jah, me ostame ikka aeg-ajalt donutseid ka, nii kaks korda aastas 😉
Meil käis viimast korda aednik maja taga puud kärpimas. Nüüd näeb teiselt korruselt jälle merd ja randa. Miljonivaade on tagasi! Ta jõudis puu enne uute majaostu huvilisi ära kärpida, seega said huvilised ikka täit vaadet nautida. Tol päeval oli küll pilvine ja Suur Tossutaja oli peidus, kuid ma näitasin pärast pilte, et paistab kätte küll. Ma hästi hoolega proovisin itaalia keeles rääkida, kui nad äkki täitsa puhtas inglise keeles vastu hakkasid rääkima. Ma olin väga üllatunud! Selgus, et tegemist oli rahvusvahelises ettevõttes töötavate inimestega ja inglise keel oli neil väga hästi suus. Mees oli eriti tähelepanelik, kui küsis, kust me oleme ja ma ütlesin, et Eestist, siis ta ütles, et nägi üleval Eesti lippu ja Läti oma ka. Naine ei olnud midagi tähele pannud 😀 Uurisid, kas me keel on vene keelega sarnane, ütlesin, et pigem soome keelele ja mees ütles selle peale “kiitos”. Tundusid üsnagi intelligentsed ja asjalikud. Nagu me aru saime, otsisid nad suveks maja. Nad olid üleval külas eelmine suvi rentinud, kuid väga lärmakas oli olnud. Meil nii lärmakas ei ole, kuid maja on suur, seega eks näis, kas nad seda lihtsalt suvituskohaks tahavad. Sellest onust, kes siin seinu ja aia kõrgust üle käis mõõtmas vist asja ei saa või vähemalt ei suuda ta otsustada.
Rasmusel juhtus vahepeal väike õnnetus, nimelt suutis ta tahvelarvuti õnnetult maha kukutada, nii et see lõpetas meiega koostöö. Maha kukkus see tal muidugi siis, kui ta hakkas sealt e-raamatut lugema, Õismäe kooli kohustuslikku kirjandust, seega lugemine on “saatanast” 😀 Igatahes oli ta natuke üle nädala ilma tahvlita ja igavles. Selle tulemusena saime maja ees palmid vanadest lehtedest puhtaks. Kuna me aednik on selline laisavõitu, siis me teeme aiatöid peamiselt ise, lihtsalt seda suurt tagumist puud ei ole me suutelised kärpima. Palmipuude kuivanud lehed häirisid mind juba pikemat aega ja ma olen näinud, kuidas neid puhastatakse. Seega ühel kaunil õhtul, kui päike armsasti maja ees paistis ja soojendas, otsustasin ma neid natuke alla kiskuda. Kuna ma pikka redelit ei viitsinud tuua ja puu otsas ma väga kõrgele ei roninud, jäi töö poolikuks. Järgmine päev ronis Rasmus taga aias puu otsa ja hakkas seal aedniku poolt lõigatud puud üle lõikama. Ma siis pakkusin talle välja, et sakutagu palmilehti alla. Ta oli kohe nõus ja talle see väga meeldis. Ausalt öeldes mulle ka, teeb küll sodiseks, kuid kuidagi väga mõnus oli neid alla kiskuda ja pärast vaadata, kui puhas kõik on. Rasmus igatahes uuris, millal jälle saab. Mõned lehed nagu oleks, mida võiks alla veel võtta. Lubasin, et võib neid minna siis alla sakutama, kui tuju peale tuleb. Eile sai ta oma uue tahvelarvuti kätte – varajase sünnipäeva kingina ja ma ei ole enam kindel, kas ta sinna puu otsa enam ronib 😉
Flamingod on kohal! Plaanisime juba mitu nädalat tagasi, et peaks Vendicari loodusparki vaatama minema. Samal nädalavahetusel, kui me mõtlesime, et läheme, kuid midagi tuli vahele ja me ei läinud, käisid lätlased seal. Vaatasin pilte ja tõesti mõned flamingod olid, kaugel ja natukene. Järgmine nädalavahetus jagati juba ühes FB grupis, et flamingod on kohal, vältisime seda nädalavahetust, kuna kõik ameeriklased olid kommentaarides väga elevil ja arvatavasti oli neid tookord seal väga palju. Lõpuks otsustasime, et alustame kodule lähemalt. Kuna apelsinid olid ka otsa saanud, siis läksime Augustasse. Kõigepealt apelsinid ja siis flamingosid vaatama. Ja nad olidki kohal! Rahvast oli tee ääres muidugi muljelt avaldavalt palju. Seal, kus nad kõige lähemal olid, oli mitu inimest suurte statiividel olevate fotoaparaatidega neid pildistamas ja filmimas. Me parkisime eemale, kus veel vähemalt kümme autot oli. Ma kujutan ette, et need kes niisama sõitsid, olid üsna häiritud, sest rahvast oli tee ääres palju ja parkivad autod segasid sõitmist. Kuid kohalikud on sellega harjunud ning nii mõnigi pildistas ja filmis sõitvast autost 😉 Rahvast oli tänu sellele ka palju, et oli pühapäev, siis on ju kõik liikvel. Flamingod olid mõlemas tiigis, ühes olid nad neljas suuremas grupis ja ühed olid meile üsna lähedal. Kaks kõndisid ringi ka, sain nad üles ka filmitud. Igati lahe vaatepilt! Vabas looduses palju flamingosid! Rasmus otsustas mingi hetk, et ta läheb ja proovib, kas saab natuke lähemale minna ja nii kui ta tee servast alla astus oli põlvini mudas 😀 Nojahh, niipalju siis “äkki läheme veel kuhugi” plaanist. Sõitsime rõõmsalt koju tagasi, muda järgi haisev laps autos. Õnneks tuli see muda väga kergesti maha, sain tossud ja püksid juba niisama voolikust tuleva veega enam vähem puhtaks, seega pesumasin õnneks seda pori väga ei saanud.
Kohal on imelised hommikused päikesetõusid, kui taevas ilusasti punaseks värvub. Sain ühel hommikul ühe sellise pildile ka püütud!
Täiskuu aeg on ka käes 😉
Lõpetuseks pildid Suurest Tossutajast! Ilusat ligi hiilivat kevadet ja püsige terved!
