09.03.2022
Jälle Veneetsias?! Jah, sai jälle käidud 🙂 Seekord koos täditütrega. Ühel õhtul Jaak hakkas rääkima, et miks ma kusagile ei lähe, et tee ka selline nädalavahetuse tripp, Itaalia piires lendamine on ju odav ja kiire. Mõte on ju hea, aga üksi väga ei viitsi, nagunii olen päevade kaupa üksi kodus, seega praegu kellegagi koos reisida oleks palju toredam. Järgmise päeva õhtul lobisesin Triinuga ja kõne lõpus ta küsis, kas ma oleksin nõus temaga kuhugi reisima. Loomulikult olen! Mõtlesime üsna pikalt sihtkohti, et kuhu minna, Euroopasse jah, aga kuhu saab mõlemast linnast otse lennata. Vaatasime ühte ja teist ning lõpuks jäi ikkagi Itaalia valikusse. Triin on siin käinud Roomas ja Sardiinias, seega kõik ülejäänud valikud olid päevakorral. Tallinnast sai praegusel hooajal lisaks Roomale ja Veneetsiale veel Milanosse ja Napoli. Nendest kohtadest kõnetas mind kõige enam ikkagi Veneetsia. Kuna meil võttis lõplik otsustamine aega, siis said mul reede hommikused odavad lennupiletid otsa ning ma oleks pidanud maksma üle 50€, see ei lähe kohe mitte. Triin oli nõus reedel üksi ringi kondama ja ma võtsin õhtuseks lennuks piletid, maksin 23€. Tagasi lendasime esmaspäeval, kuna Tallinna vahet sõidavad lennukid hetkel reedeti ja esmaspäeviti. Jaak lubas mulle hilisõhtul vastu tulla, et ma võtaksin ikka selle hilise lennu piletid ja naudiks Veneetsiat maksimaalselt. No saigi siis 5€ pilet kella 22:10 lennule ära ostetud. Hotelli valik läks üsna kergelt, kuna osadel olid soodustused ja valisin seekord kolme tärni hotelli ja hästi keskväljaku lähedal. Kirikutorn paistis me aknasse ilusti ära. Mis, muidugi hiljem selgus, kippus hommikuti kell 7:00 kella lööma 😀
Reis paigas ja meel rõõmus, hakkasin ma hiljem süvenema, et me läheme ju põhja, seal on ju külm … No ja oligi, samas ei olnud eriti vahet, kuna Itaalia kohal on praegu mingi külmalaine, mis ei suvatsegi kuhugi ära minna ja Sitsiilias on sama külm, kui põhjas, noh võibolla on 2-4 kraadi soojem, kuid õues tuleb ikkagi talveriietega käia. Nagu tegelikult ka, märtsis! Ma otsisin kodus villased sokid välja! 2,5 aastat on need rahulikult kolimiskastis vedelenud ja nüüd pidin kasutusele võtma. Magame öösel konditsioneeriga, et soe oleks. Siiani oleme ilma hakkama saanud, veebruaris korra pidime kasutama, kuid nüüd märtsis, kui väljas peaks soe kevad olema, istume ja külmetame ninad peast. Täiesti masendav! Aga Veneetsia – ilm oli päikseline, kraade 10 ümber, seega oli Eesti mõistes soe, kui tuul tuli või majade vahele sattusime, siis oli jahedavõitu. Mul oli kogu aeg muidugi külm, Triin leidis küll, et ilm on väga mõnus, kuigi meenutas rohkem sügist, kui kevadet …
Minnes oli lennujaam paksult inimesi täis, paljud istusid põrandal ja kitsas oli liikuda. Ma leidsin ühe koha, kus siis aega parajaks tegin. Üllataval kombel nii minnes kui tulles ei läinud mu asjad kontrolli ega tehtud ka mulle narko – või lõhkeainetesti. Muidu alati midagi nendest on olnud. Lõpuks ilmus tabloole värav, kus lend peaks minema, kuna ma enam istuda ei viitsinud, siis läksin ka väravasse seisma. Kui olime seal ca 20 minutit oodanud ja neiu tööle tuli, ilmus tabloole Bergamo … Emmm, ei aitäh, ei taha Bergamosse. No siis kõik see rahvamass kulges infotabloo juurde, saime seal paar minutit oodata ja tuli uus info. Kulgesime siis kõik rõõmsalt järgmise värava juurde. Lennuk pidi väljuma 20:00 ja värav sulguma 19:30. Kell 20:00 ei olnud veel kedagi näha … Täiesti tavapärane Sitsiilia, ei midagi uut siin päikese all. Lõpuks neiud saabusid ja üks neist hakkas “Green passi” kontrollima, kui teine hakkas läbi laskma. Ma sain teise bussi peale ja reis lennuki peale võis alata. Sõitsime natuke aega ja jäime siis WizzAiri lennuki juures seisma ja esimesed uksed tehti lahti. Keegi ei liikunud … Üks meesterahvas viskas veel nalja, et ahh, me mõtlesime, et viime teid Veneetsia asemel Messinasse 😀 No siis tuli üks töötaja ja küsis midagi, bussist vastati talle, et Veneetsiasse tahame. Läks veel natuke aega ja siis buss pani ukse kinni ja jätkas sõitu. Lõpuks jõudsime ka Ryanairi lennukini, seekord isegi õige juurde. Kuna kolmas buss tuli veel, siis läks veel aega. Ma seekord istekohti ei broneerinud ja sain väga head kohad, minnes 10. rida ja keskmine iste ning tagasi tulles vahekäigu poolne iste 16. reas, mis juhtus olema avariiväljapääsu oma, mis tähendas, et mul oli jalgadel väga palju ruumi ja kott oli pea kohal, ei pidanud sellega tooli all jahmerdama. Minnes jäi äärmine iste vabaks, seega kolisin ümber ja sain jalgadele natuke rohkem ruumi. Lennuki kapten vabandas meie ees, et lend hilineb, kuna maa peal on teenindajate puudus. No ma ei tea, Sitsiilias ongi alati lendudele registreerimine reeglina väljumisajal alanud, seega see ei olnud üllatuseks. Küll oli halb see, et me 45 minutit hiljem startisime, see tähendas, et ma jõudsin ikka võrdlemisi hilja kohale. Kuna läksin lennujaamast bussiga, mis käis iga 30 minuti tagant, pidi seda aega jälgima ja ma saingi 25 minutit oodata, sest eelmine buss oli just ära läinud. Buss ise sõitis kiiresti, see on mingi ekspressliin, otse lennujaamast bussijaama. Bussijaamast oli 30 minutit hotellini kõndimist, seega jõudsin alles 23:45 paiku hotelli. Kui lõpuks Cataniast minema saime sujus kõik hästi. Veneetsias maale tulles ootasid juba inimesed ootekoridoris lennukile pääsu ja nende näod, pigem silmad, sest maskid on ju ees, olid sellised, et no lõpuks ometi suvatsesite ka kohale jõuda 😀 Bussipeatust pidin natuke otsima, sest need kõik olid selle õige firma logodega ja natuke võttis aega, enne kui ma aru sain, kus õige peatus on. Alguses jäin ühe juurde seisma, kuid kuna aega oli, siis jalutasin natuke ringi ja alles siis jõudsin selle õige juurde.
Kuna oli reede õhtu, siis oli inimesi liikvel üsna palju. Noored võtsid napsu ja vanemad olid pigem restoranides sees. Tänavatel käis melu ja kiirtoidu kohad olid ka veel lahti. Ma küll sisendasin endale, et ei ole vaja midagi süüa, et kohe ju jõuan hotelli ja saab magama, kuid lõpuks ikkagi murdusin ja ostsin omale ühe calzone. Õnnelikult hotellis, natuke lobisemist ja magama, kuna laupäevaks oli meil broneeritud ekskursioon laevaga Murano, Burano ja Torcello saartele. Perega käisime me Buranol, seega teistel saartel ei olnud ma käinud. Hommikusööki meil ostetud ei olnud, seega saime ümbruskonna kohvikuid avastada. Esimesel päeval olime mere ääres ja nautisime hommikusöögi komplekti – cappuccino, apelsinimahl, cornetto, panini ja suures koguses moose ja šokolaadikreemi. Mahl oli küll jube, kui ikka kodus oled harjunud jooma värskelt pressitud mahla, siis need tavalised poe mahlad on täieliku vee maitsega, väikese oranži värvitooniga. Cornettodega teevad nad ka seanahka, kui Sitsiilias ostad täidisega versiooni, siis voolab sisu igast otsast välja ja seda on rohkem, kui saia, siis siin on täidist väikese lusikaga pandud 😀 Leidsime üles ka oma ekskursioonile registreerimise punkti. Inimesi oli väga palju! Me läksime alla istuma ja üritasime kogu aeg alla saada, sest üleval tekil puhus külm tuul ja see meile ei meeldi. Need, kes alguses üles väga tahtsid, kolisid hiljem alla ja all läks üsna kitsaks ning pidi suhteliselt varakult laeva tagasi tulema, et sees koht saada.
Murano külastus on nendel turistilaevadel kavalalt tehtud. Laev peatub otse klaasipuhumismeistri töökoja ees. Tehakse ca 10 minutiline show ning seejärel tuleb minna läbi poe, et saada linna. Nutikas lahendus! Murano on siis kuulus oma klaasi poolest ning seal valmistatud esemete poolest. Kõik kohad olid klaasi täis. Väga ilus oli vaadata. Linnake ise oli väike ja üsna kiiresti sai läbi jalutatud. Nüüd taas targem selle klaasi osas, me eelmine kord mõtlesime, et miks seda Veneetsias nii palju müügil on, et mis lugu sellega on. Muud lugu polegi, lihtsalt Murano saarel tehakse seda kõike.
Burano oli jätkuvalt väga värviline ja imeilus! Sinna võib ennast unustada, iga nurga taga on äge värviline maja. Inimesi oli muidugi meeletus koguses. Lisaks turistigruppidele olid ka tavaliiniga tulnud inimesed ja natuke kohalikke ka. Lisaks saime teada, et laupäev on Burano saarel pesupäev, seda kuivas igal tänaval 😀
Viimane saar oli Torcello, mis oli kõige esimene asustatud saar Veneetsias ja kust üldse kõik alguse sai. Saar on imepisikene, ainus vaatamisväärsus on katedraal, mille sissepääsu eest küsiti 6€. Väidetavalt pidid seal olema imelised vitraažid, kuid me otsustasime neid mitte vaatama minna ja hoopis teed osta 😉 Lisaks on seal muidugi väga palju restorane, millest mõned olid ka lahti. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis püsielanikke oli seal 10 ringis. Ekskursioon kestis kokku 6 tundi ja pilet oli 20€, seega täiesti hea hind arvestades sellega, et kolm saart sõideti läbi.
Administraator soovitas Triinule restorane, millest kahte jõudsime me ka külastada ja need olid tõepoolest suurepärased! Carpaccio´s käisime laupäeval, kuna teises restoranis – Al Giardinetto da Severino, ei olnud enam kohti saada. Mulle meeldis Carpaccio interjööri poolest rohkem. Seal oli palju Murano toodangut – lühtrid, küünlajalad, kell, joogiklaasid … Toit oli loomulikult imemaitsev. Üldse olid toidud väga head, välja arvatud ühel korral, kui sattusime turistilõksu, kus toidud olid tehtud külmutatud toorainetest. Kuid kuna hinnad olid ka odavad, siis ei olnudki muud oodata. Aperol spritz on jätkuvalt väga popp, kõik jõid seda, olenemata kellaajast. Esmaspäeval nosisin lõunaks tänavatoitu, leidsime eelmine päev ühe poke bowl (kausitoidu) koha, kus oli suur valik erinevaid mereande. Kuna siis olid kõhud täis ja õhtusöök ootas ka ees, jäi proovimata, kuid esmaspäeval sain selle ära degusteerida, väga hea oli!
Pühapäeval hulkusime niisama Veneetsia peal ringi. Uudistasime poode, jalutasime vaatamisväärsused läbi, käisime pargis ja lihtsalt nautisime olemist. Õhtul sattusime pargist samal ajal ära tulema, kui jalgpalli mäng läbi oli saanud, väga palju inimesi kulges linna poole, kohe ikka väga palju. Kuna meil oli õhtusöögini aega, siis luusisime natuke teisele poole ka. Ma ei olnud ka sel kandis käinud ja leidsime üles brändipoodide tänava! Tegime usinasti window shoppingut (nn. aknaostmine, et vaatad kaupa läbi akende, kuid midagi ei osta) ja imestasime nende hinnasiltide üle, mis silma jäid … Õhtu lõpetasime Bra´s bar´is ehk rinnahoidja baaris. Triin leidis selle reede õhtul ja arvas, et see on meeste baar, et naistel on seal imelik olla, lippas korra sisse ja tegi ainult pilti. Laupäeval jalutasime ka sealt eest läbi, kuid see oli rahvast täis ja sisse ei hakanud minema. Pühapäeval oli see suhteliselt tühi ja kui me olime paar minutit ukse taga seisnud ja aina sisse piilunud, siis lõpuks oli juba imelik mitte sisse minna 😀 Kokteilid maksid kõik 12€, ka alkoholivabad, seega hind üsna soolane, vist, ega ma muidugi ei tea palju muidu baarides need kokteilid maksavad. Kuna olid üsna suured ja väga hästi tehtud, siis võis maksta küll. Uudistasime laes rippuvaid rinnahoidjaid ja nuputasime, kuidas need kogutud on … Kantud oli neid küll ja osadel olid nimed või muu info ka peale kirjutatud. Ühed olid näiteks Lätist 🙂 Eesti omasid silma ei hakanud, me enda omasid ei pakkunud ja keegi õnneks ei küsinud ka, seega seekord jäid meil rinnahoidjad kenasti alles.
Triinul läks esmaspäeval 10:20 lennuk, seega pidi ta üsna vara juba liikvele minema, natuke peale 7:00. Tuli ta veetranspordiga ja läks bussiga. Saatsin ta soojade kallistustega teele ja keerasin uuesti magama või noh vähemalt üritasin magada. Viimane aeg check outi teha oli kell 11:00, seega ma venitasin nii kaua kui vähegi sai, et olla hotellis. Esiteks oli seal soe, toas sai radiaatori sisse lülitada ja päriselt läks tuba ka soojaks. Kraanist tuli kohe sooja vett! Milline luksus, ei pidanudki toas paksudes vammustes ega villaste sokkidega olema 😀 Mul oli nüüd õhtul kella 19:00 aega vaja parajaks teha. Kuna me jäime mingite asjade broneerimisega hiljaks, siis kasutasin esmaspäeval juhust ja käisin ära muuseumides ning linna panoraami imetlemas. Ostsin muuseumi passi, mis sisaldas 10 muuseumi, millest, hiljem selgus, olid 5 kinni, üks neist remondis. Kuid ülejäänud viis olid ju lahti, seega alustasin oma muuseumi tuuri. Seljakoti sai õnneks hotelli jätta, seega oli vaba liikumine. Igas muuseumis taaskord tehti turvakontrolli ja kontrolliti kõik läbi. Esimesena läksin Palazzo Ducale ehk Doodžide paleesse. Eelnevatel päevadel oli seal meeletu järjekord, esmaspäev oli suhteliselt vaikne. Üldse oli esmaspäeval vähemalt kolm korda vähem inimesi, kui pühapäeval, kui rahvamassid olid kõik Veneetsia vallutanud. Nüüd ma saan aru küll nende kohalike murest, et Veneetsia on turistide poolt ülerahvastatud. Midagi erakordset ei seal ei olnud. Ainus elamus oli vangla ja osad maalitud laed. Peamiselt see palee oligi kohtumaja, erinevate saalidega ja vangikongidega. Vaenemas osas olid kongid üsnagi maa all, ise mõtlesin, et seal surid kindlasti paljud kopsupõletikku, kõik on ju kivist, niiske ja külm. Ega neile ju kasukaid selga ei antud … Trellid ja riivid olid muljetavaldavad, uksed olid osadel kongidel imepisikesed, umbes, et roomad sisse ja sinna ka jääd, riivid olid ees käe jämedused. Uuemas osas olid natuke paremad kongid. Kui ühe koha peal kanalit märkasin, siis tuli mulle meelde, et eelmisel korral gondlimees soovitas seda ju meil külastada, et vangla on üsna huvitav ja oligi!
Järgmiseks läksin Museo Correr, mis on kunstimuuseum. Väga palju jessukese teemat taaskord. Vahepeal oli vana aja asju ja raamatukogud, need mulle meeldisid. Gloobused olid ägedad värvilised ning laes imeilusad klaasist lühtrid! Ei midagi erakordset. Järgmiseks plaanisin minna raamatukogu muuseumi, kuid seal oli silt, et sinna saab Museo Correrist. Emm ja seal kandis viimaseks oli arheoloogia muuseum, mis oli ka Museo Correriga ühendatud. Seega endale teadmata käisin korraga läbi kolm muuseumi 😀
Viimane muuseum oli natuke kaugemal ja kandis nime Casa di Carlo Goldoni (Carlo Goldoni maja). Tegemist oli väikese majamuuseumiga, kus elas ja tegutses näitekirjanik. Ma ei olnud Carlo Goldoni kohta mida enne kuulnud, seega lugesin läbi tutvustuse ja natuke etenduste introsid ning vaatasin dok filmi, õnneks sai sel ajal istuda ja jalga puhata 😉 Tegemist oli kolmest toast koosneva väikese muuseumiga, seega seal läks üsna kiiresti. Taaskord olid seal Murano klaaslühtrid ja need on ikka nii ilusad!
Edasi seiklesin mööda erinevaid tänavaid, peamiselt küll eesmärgiga leida prügikast, kuna mu tänavatoidu karp oli vaja ära visata. Lõpuks läksin ikka tagasi kirikuplatsile, kus mul algselt oli plaan oma sööki süüa, nagu noored teevad, et istuvad kusagile trepi peale ja lasevad hea maitsta. Mu heale plaanile tõmbas kriipsu peale kajakas, kes mu toitu noolima tuli nagu päriselt ründas mind. Ma muidugi tõmbasin ruttu kössi, katsin kätega pea ja toidu ning kiirustasin ruttu sealt minema. Teistel oli küll naljaks, kuid mul mitte nagu mismõttes mu toitu noolima! Hiljem nägin sama asja Rialto silla peal, kus ühel noormehel oli võileib käes ja kuidas kajakad teda ründasid. Noormees üritas neiuga pilti teha, kuid see eriti ei õnnestunud, kuna kajakad arvasid, et nad peaks selle võileiva endale saama. Minu kõrval tegid ka ühed noored pilti, neiul olid kinnine pizzakarp käes, kuid ikkagi tuli kajakas ja üritas karpi tabada. Nad on ikka mega nahaalsed ja julged siin. Arvatavasti mõni ehmatab ja viskabki toidu maha ning kajakad on selle selgeks saanud, et nii saab ju toitu hankida. Igatahes hoidsin ma nendest kajakateset võimalikult palju eemale ja näpu vahelt söövate inimeste juurest ka, kes teab millal mingi kajakas neid ründab.
Meil jäi külastamata t fondaco Rooftop Terrace, kuna seal tuleb aeg broneerida, muidu ei saa sisse. Paraku oli pühapäevaks kõik ajad juba kinni ja kohale minnes selgus, et koha peal ei saa broneerida. Lisaks oli meeletu kogus inimesi seal trügimas, seega jäi meil käimata. Ma broneerisin siis ruttu esmaspäevaks omale aja, et saaks ikka kõrgemalt ka linnale pilgu heita. Kuna selle külastus on tasuta, siis on see üsna populaarne. Väljakul olevast tornist vaate nautimiseks tuleb pilet osta, sama kehtib katedraali platvormi kohta. Kuna mul oli veel aega ja ma tõesti enam ei viitsinud tänavatel hulkuda, siis tuli mul meelde, et kaubamaja esimesel korrusel oli kohvik, et lähen joon teed ja olen soojas. See vaateplatvorm asub sama kaubamaja katusel. See oli siiani mu elu kalleim tee, mis ma joonud olen. Kui istud baaripukil, siis on hind 3€ soodsam, kui lauast tellides. Jah, ma olen täiesti teadlik, et lauateenindusele tuleb lisatasu, kuid suvalises kaubamajas tavaline kohvik ja küsitakse 3€! Me ei maksnud kummaski restoraniski sellist lauateeninduse maksu! Õnneks oli tee kannus, seega sain ikka mitu tassi limpsida ja lisaks toodi ka pisikesed küpsised, seega saavad nad natuke andeks. Igaks juhuks läksin siis natuke varem kohale, et äkki on taas palju rahvast. Väga üksikud inimesed olid, ma juba mõtlesin, et olen vales kohas 😀 Õnneks olin ikka õiges kohas ja vaikselt hakkas inimesi ka kogunema. Ma isegi ei mäleta mitu inimest korraga saab, oli äkki 50 või veelgi vähem. Kontrollitakse piletit, turvamees laseb sisse ja annab teada, kui on aeg lahkuda. Katusel saab olla 15 minutit ja siis tuleb järgmine grupp. Vaade oli ilus, seega tasus külastamist küll.
Peale seda jalutasin veel promenaadil, vaatlesin inimesi ja vedasin ennast 18:00 paiku tagasi hotelli, et telefoni laadida ja aega parajaks teha. Lobisesin üle poole tunni administraatoriga, seega aeg läks üsna kiiresti. Natuke peale 19:00 hakkasin ka bussi peale sättima ja seiklesin natuke mööda tänavaid. Pimedas ma ei näinud kõiki silte, mis bussijaama teed näitavad, seega keerasin ma mõnest kohast valesti ära, kuid Google abiga jõudsin ikkagi kohale. Üldiselt on alati võimalik õigesse kohta välja jõuda, iseasi kui palju aega selleks kulub. Kuna mul oli aja peale minek, siis proovisin ikkagi võimalikult vähe “ära eksida”. Jõudsin ca 15 minutit enne bussi, õnneks jõudis buss suht varakult kohale, seega sai sooja istuma minna. Lennujaam oli mõnusalt tühi. Selgus, et kaks lendu oligi veel jäänud, enne meid Napolisse ja siis Sitsiiliasse. Nagu arvata oligi jäi ka nüüd lend hiljaks, ei saanud nad kuidagi sealt Sitsiiliast minema. Inimesed kogunesid väga varakult juba järjekorda. Siin olen ma selle selgeks õppinud, et ei ole mõtet eriti vara sinna seisma minna, sest check in´iga alustatakse ikka täiesti viimasel minutil ja kuna lend hilines, siis sai rahulikult istuda. Küll muutus mingi onu seal järjekorras närviliseks, ma ei saanudki aru, mis ta seal jauras. Kuid ka siin tehti nii, et üks teenindaja kontrollis “Green passi” ära, et pärast kiiremini läheks ja ma sain hiljem aru, et see oli midagi selle peale jorisema hakanud. Naljaks oli see, et kui see mees seal kõva häälega jaurama hakkas, siis kõik noored olid kohe krapsti püsti ja ninapidi juures 😀 Et läheb mölluks või midagi … Igatahes kutsuti sellele onule politsei ja siis ta jäi vait. Ma muidugi ei pannud tähele, kas ta viidi ära või ta taltus, sest politsei seisis seal päris kaua, kuni pooled olid juba lennule registreeritud. Meid mahutati kolme bussi peale ja seekord viidi isegi kohe õige lennuki peale, ikkagi Põhja-Itaalia, kus kord rohkem majas on 😉 Sattus taas nii hästi, et lennukis jäi meie vahele tühi koht, kuigi mulle tundus küll, et inimesi on liiga palju. Kuid üksikud vabad kohad siiski olid. Siis tuli meie kõrvale üks korpulentne lotendavate dressipükstega noormees, kes laiutas nii nagu üksi istuks. Küünarnukid olid mul süles vahepeal 😀 Kuna mul oli uni, siis ma suurema osa magasin. Vahepeal see noormees läks veel rohkem ette istuma, ma ei tea, kas tal olid seal mingid sõbrad või miks ta sinna ette kibeles. Kasu sellest nagunii ei ole, kuna Catanias reeglina viib buss terminali. Väga harvad on need juhud, kui saab ise kõndida. Ka seekord olid bussid vastas, kaks bussi, tundus küll, et kõik ei mahu ära, aga pressimise peale said ikka kõik peale. Seekord suutis bussijuht meid ikka kohe terminali viia ja saimegi juba 0:45 lennujaamast kodu poole liikuda. Maandusime me muidu 0:28, kuid siis oli vaja üks lennuk mööda lubada ja kui lõpuks võis maha minna, siis on neil sitsiillastel aega terve maa ja ilm. Rahulikult kohmitsevad enne, kui suvatsevad maha minema hakata. Enne on küll kole kiire lennukile saamisega, kuid siis saab kiire otsa. Ma just tahaks pigem rutem maha saada, eriti kui ära antavat pagasit ei ole. Kuna ma helistasin Jaagule alles siis, kui bussi pealt maha tulime, siis tal oli vahepeal kerge segadus. Nimelt kui ta lennujaama sõitis siis ta nägi, et Ryanairi lennuk maandub, et see peaks olema minu lennuk. Jättis bensiinijaama minemata ja tuiskas kohe kohale. Ootas siis seal ja mõtles, et miks ma märku ei anna. Vaatas Catania lennujaama infot, seal meie lendu üldse enam ei näidanud, vaatas siis seda lennunduse kaarti, ühtegi lennukit ka meie juures ei ole, et mis värk nüüd on, et oli-oli ja nüüd enam ei ole … Lõpuks, kui ma teatasin, et ma nüüd olen kohal, et kus ta on, siis oli kergendus, et naine on ikka alles 😉 No ja siis juhtuski nii, et algse 23:45 asemel olime tund aega hiljem Catanias, lisaks koju sõit ja magama saime umbes 1:45, seega võite arvata, kas mul oli järgmine hommik meeletu uni või mitte 😀 Jaak pidi alles 17:00-ks tööle minema, kuid oli vapper ja viis poisi hommikul ilusti kooli, ma kobisin küll kohe edasi magama, kui pudru valmis oli ja pere üles aetud. Kodus on ikka mõnus, kõik on roheline ja õitseb, kuid ilm ja maja on jätkuvalt külmad, seega soov uuesti kuhugi sooja minna, kus vähemalt majades sees on soe, tuleb ruttu peale 😉
Enda suureks rõõmuks avastasin, et ma saan oma vähese itaalia keele oskusega päris hästi hakkama. Söögi tellimised ning mingid kerged teemad said ilusti ära räägitud. Kui nad liiga palju infot juurde hakkasid rääkima, siis oli küll möh ja palve, et äkki räägite nüüd inglise keeles 😀 Seda ei saa ma aga Sitsiilias öelda, nad ikka räägivad siin oma keelt ja see ikka erineb mandri itaalia keelest rohkem, kui ma arvasin. Lõpuks ometi kohtasin Veneetsias ka eestlasi! Me alati mõtleme, et pidi ju igas sadamas mõni eestlane olema, aga me pole üldse näinud. Maltal nägime ja nüüd Veneetsias ka, suisa kahel päeval. Ei teagi, kas eestlased on lihtsalt nii vaiksed, et neid ei märka või reisitakse teistesse piirkondadesse. Jaak ütles küll, et mägi oli eestlasi täis, siis oli ju koolivaheaeg ka. Mulle endale nüüd piisab Veneetsia külastamisest, sai piisavalt ringi liikuda ja kõik üle vaadata, mis vaadata võiks ja peaks. Igal juhul ma soovitan seda külastada, see on ikka nii teistmoodi linn!
Sooja ootuses ja püsige terved!
