24.03.2022
Ilusat kevade algust kõigile, mis siin kalendri järgi mõni aeg tagasi alguse sai! Tundub, et lõpuks jõudis kevad ka meie juurde. Küll jah nädalavahetusel käib üle veel miski külmalaine koos vihmaga, kuid siis läheb päikseliseks ja sooja lubatakse kuni 20 kraadi, lõpuks ometi! Eilsest juba ilm paranes ja meil on nüüd päike ning kodu juures oli ca 17 kraadi ning baasis oli olnud üle 20. Tänaseks-homseks lubatakse kodu juurde ka juba kuni 20 kraadi, nii mõnus! See selle nädalavahetuse halb ilm muidugi meile eriti ei sobi, sest meil vaja just laupäeval-pühapäeval suhteliselt palju jala ringi liikuda ja õues ringi uudistada. Kuid ma ikka loodan, et olukord paraneb ja sajab siis kui me õues ei ole 😉 Ehk homme õhtust alates, tere Sardiinia!
Otsustusvõimetud itaallased – streikida või mitte streikida?! Suur streik jäi ikkagi ära ja lükati 4 aprilli peale. Meedial on ikka meeletu võim, tekitatakse üleriigiline paanika ja see, et streik tegelikult edasi lükati, selle kohta tuli esmaspäeva õhtul ühes FB lehel väike nupuke, ei mingit suurt meediakära. Seda, et nad ei streigi, oli tegelikult liiklusest näha, kuna rekkad vurasid rõõmsalt ringi. Nüüd on antud uus hoiatus ja kohe varakult, et alates 4 aprillist on plaanis ikkagi streikima hakata. Valitsus on küll mingi abipaketi kehtestanud ja kütuse hinnad on veidi langenud, küll maksab liiter jätkuvalt üle 2€, kuid see vist ei päästa. Ma olen aru saanud, et rekkajuhid tahavad üleüldiseid inimlikumaid tingimusi, näiteks kui hulgiladude juures kaupa laetakse, et nad saaks tualetti kasutada … Ma muidugi hästi ei saa aru, kuidas seda riik peaks tagama, kuid kui streikida, siis juba kõikide murede pärast! Kuna seekord on info suhteliselt vara välja saadetud, siis ehk ei toimu sellist hullumist nagu eelmisel korral ja need, kes eelmine kord juba toitu varusid, siis need nüüd äkki enam ei varu ja poodi jääb rohkem kaupa. Kütuse osas muidugi võib defitsiit tekkida, kuid ega me enne ei tea, kui see olukord kätte on jõudnud, seega jääme siis ootama, mis juhtuma hakkab. Ahjaa, kui rääkida kaupadest, mis otsa on saanud või mille müüki on piiratud, siis ainus toode on päevalilleõli, sellele on pandud piirang ja ükspäev poes käies avastasin, et see on otsas. Me ise seda ei tarbi, seega meid see ei puuduta, kuid kohalikud ju peamiselt frititud toite teevad ja söövad, seega neile mõjub selle puudumine küll rängalt. Ülejäänud kraami on piisavalt, sool tuleb Trapanist ja tatart siin nagunii ei müüda 😉 Kanaliha on ka tagasi müügis, seega hetkel kõike on.
Põua periood sai ka korralikult lõpetatud, siin ei ole korralikku vihma, mis ikka vihma nime kannaks, sadanud alates detsembrist, seega on praktiliselt 4 kuud olnud täielik põud. Eelmisel reedel hakkas vaikselt sadama, kuid siis sadas vihma koos selle Sahara liivaga, seega kõik sai kaks korda räpasemaks kui enne. Laupäeval tibutas terve päeva ja oli kole külm ning täpselt selline “tahan olla terve päeva teki all peidus” ilm. Pühapäev oli natuke rõõmsam, kuid ikka pilves ja õhtul hilja tuli siis kaua oodatud paduvihm, ikka nii, et jõed taas voolasid, Jaak on seda juba väga pikalt oodanud 😉 Seekord ei tulnud enam seda liiva ka alla ja kõik sai kordi puhtamaks. Nüüd läks veel soojaks ja päikseliseks ning loodus on taas tärganud-ärganud, viljapuud õitsevad, umbrohi vohab ja õitseb samuti. Tee ääres olen juba moone õitsemas märganud.
Külavahe teest ja liiklemisest ka natuke. Mul läheb aina meelest kirjutada ja kuna praegu midagi eriti juhtunud ei ole, siis on hea kirjutada teemadel, mis aina lükkunud on. Peale seda eelmise aasta sügistorme oli meil külatee esimene osa täielik kuumaastik, meeletud augud olid ja sinna sisse sõitmine oleks tähendanud autol mingi jupi puruks sõitmist. Üsna ruttu tekkisid nooltega märgid ja punased lindid. Imestasime, et meie olematu tee peal on need pandud, kuid suurema Augustasse viiva tee peal ei ole mingeid märke ja seal oli olukord ikka tunduvalt hullem. Hiljem avastasime, et tee äärde on pandud 20 km/h piirang ja muhkliku tee märk. Ja need muideks on seal siiamaani ja tee läheb aina hullemaks. Vahepeal vist oli midagi sinna puistatud, kuid see on nüüdseks kadunud. Meie kodutee sai ca kuu aja pärast korda ja selle tegi korda meie valvur mr. Franco. Ühel päeval koolist koju tulles nägime kuidas ta kottidest mingit segu aukudesse kallas. Suuremad augud on täidetud tsemendi seguga aga väiksematesse tundub olema pandud ikka mingi asfaldi segu moodi asja. Hetkel on augud täidetud ja loodetavasti peavad veel niikaua vastu, kui meil vaja on. Üldiselt on siin kombeks, kui teele tekib lohk, siis peale parandamist on muhk 😀 Lisaks pandi või parandati küla vahel pimedates kurvides ära peeglid. Seega on selline suurem närvikõdi kadunud, kuid vaatamata sellele võid avastada ennast mingil hetkel kellegagi nokkapidi koos. Õnneks on autodel siiani olnud korralikud pidurid ja kõik võimelised kiirelt reageerima ja tee serva tõmbama. Täna hommikulgi sattusin ühe autoga kokku, kes mulle rõõmsalt ühes kurvis otse vastu sõitis, pidurid töötasid ja mul oli veel natuke ruumi kõrvale tõmmata ja õnneks reageeris ka teine juht ja tõmbas oma ritta, seega saime kenasti üksteisest mööda. Ma sõidan meie külavaheteel väga aeglaselt ja just sellepärast, et kui sellised asjad juhtuvad, siis vähemalt mina jõuan reageerida, sest tihti sõidetakse kiiresti ja kui mõlemal autol on kiire, siis ei pruugi mööda saamine nii hästi õnnestuda. Aga kuna tegemist on Sitsiilia liiklusega, siis ollakse sellisteks ootamatusteks valmis.
Jaagul on tööl tehtud uus lahendus, ta käib nüüd üsna tihti graafiku alusel tööl ja see tähendab tööle minekut alles päeva peale või täitsa õhtul. Mõni kord ka öösiti. See omakorda toob kaasa selle, et ma pean last sõidutama, väga tüütu! Päeval järgi käia ma võin, kuid hommikud tekitavad mulle alati asjatut stressi. Ma ei tea miks, kuid ma kogu aeg kardan, et jääme hiljaks. Lisaks ei meeldi mulle autoga mäe peal või kallaku peal seista, mul on kogu aeg tunne, et ma suretan auto välja või ma ei saa korralikult minema või vajun tagumisele peale. Tegelikult ei ole sellist asja juhtunud või noh välja olen ikka suretanud, kuid kellelegi kaela ei ole vajunud. Lisaks mulle ei meeldi kihutada, ma kiirtel püüan ikkagi maksimaalselt 115 km/h kiirusega piirduda, seega üritan võimalikult vara kodust välja saada, et vältida baasi juures kallaku peal seismist. Seal sõltub. kas me jõuame enne rongi või peale rongi, viimasel juhul on baasi samuti pikk järjekord. Mõni päev õnnestub varem välja saada paremini, teine päev jälle kehvemini. Ennem oli Jaak nõus ise poisi hommikul viima, ta nagunii tõuseb vara, kuid viimasel ajal on ta leidnud, et tahaks hommikul kauem magada ja niisama vedeleda. No ma võin talle seda ju võimaldada, viimased kuud ju ikkagi siin olla 😉
Meil on sel aastal ühed naabrid siia elama jäänud. Alguses arvasime, et nad on lihtsalt pikemalt siin, et pikk soe sügis, kuid kui nad oktoobriks ka ära ei olnud läinud, siis oli asi selge, et nad ei lähegi kuhugi. Need mitte kohe kõrval naabrid vaid ülejärgmised. Muud pole midagi, kuid neil on kaks koera ja üks neist tõeliselt rumal väike nähvits, kes kogu aeg lõugab. See väike peni on ikka täielik tüütus! Teine koer on me naabri koera Pina poeg, suvel on neid kolm, siis on nonna väike valge nähvits ka siin ja need kaks väikest lõugavad üksteise võidu. Pina poeg karjub koos selle väikese koeraga, kuid ta jääb suhteliselt kähku vait, kuid see väike must aina karjub ja karjub … Tihti jookseb ta niisama ringi ka, õnneks säärde ei hakka, Jaak on kõndimas käinud, kui see peni väljas on, et haugub ümber jalgade küll, kuid hambaid säärde ei löö. Lisaks on meil veel mõned hulkuvad koerad ja see on kaasa toonud selle, et Rasmus enam kodust väljas ei käi, kui ,siis ainult aias. Tundub, et ma olen oma hulkuvate koerte hirmu talle üle kandnud, vanasti ta neid koeri ei kartnud. Õnneks on need üksikud koerad, et karja ei ole ja siiani on nad üsna sõbralikud olnud, kuid ikkagi, koer on koer. Jaak küll ütleb, et nad ei tee midagi, kuid ma olen kahtlev ja Rasmus on selle üle võtnud. Ta muidugi on nendega ka iga kord kokku ka saanud, kui väljas on käinud ja kui kardad, siis koer ju haistab selle ära. Seega on meil poissi kodust väga keeruline välja saada, kuigi ta tahaks hulkumas käia ja rattaga sõita küll.
Need naabrid, kes siia jäid on pere – mees, naine ja silma järgi vaadates umbes 10 aastane tüdruk. Mees on mingi imelik, tihti karjub ja köhib nagu tiisikuse haige. Alguses me ei saanud üldse aru, mis kisa see on, kuid mingil hetkel saime aru, et ta räägib nii telefoniga. Telefon on valjuhääldi peal ja mees räägib sellega nii, et terve küla kajab. Kui nad omavahel suhtlevad, siis naine on suhteliselt normaalse häälega, kuid mehe häält on ikka kohe kaugele kosta. Talvel oleme rohkem tubased kõik olnud ja aknad-uksed kinni, seega seda kisa ei kuule, kuid mida soojemaks läheb, seda enam on aknad lahti ja nii nemad kui meie õues ja lärmi rohkem kuulda. Positiivne on see, et peale seda, kui nad siia elama jäid parandati meil kohe tänavavalgusti ära ja kui see vahepeal töö lõpetas tuldi tehti kohe korda. Me elasime umbes aasta nii, et tänaval valgust ei olnud 😀
Meil läks mingi aeg tagasi katki veetünni minev väike valge voolik, mille kaudu läheb sinna mingi aine, mis vett pehmendab. Perenaine sai töömehed kohe saata ja nad parandasid seda lausa kolmekesi 😀 Mul oli väga naljakas seda vaadata, ühte väikest voolikut parandab kolm töömeest. Küllap nad olid kuhugi teel või kusagilt tulemas ja neid pidigi palju olema, kuid minul oli ikkagi väga naljakas, et ühe inimese tööd teeb kolm …
Lisaks kehtestas mr. Franco mingi aeg tagasi pakkide kättesaamise tasu, üks pakk maksab 50 senti. Õnneks on meil suurem pakkide tellimine juba ära olnud, kuid ikkagi. Jaagul on tihti see mure, et tal ei ole sente. Need, mis ma talle selle eesmärgiga autosse aeg ajalt panen, kasutab ta tööl kohvi joomiseks ära ja siis jälle ei ole. Kuna me eriti sularahas kusagil ei maksa, siis on meil pidevalt münte puudu. Turul käies ikka vahetame raha lahti, kuid müntide osas kipub aeg ajalt ikka puudus olema.
Püsige terved ja mõnusat kevade jätku!
