April 2022 – Sitsiilias

Kolmest aastast on ootamatult saanud kolm kuud!

29.04.2022

Kuhu aeg kaob? Nagu päriselt?! Me ju alles tulime ja juba ongi kohe kõik … Just nüüd, kui ma olen sisse elanud ja aktsepteerinud ning leppinud kohalike kommete ning veidrustega, peame me hakkama tagasi sättima. Mul oli sisse elamine ikka superraske, mäletan esimesest poolest aastast ainult seda, et ma olin kogu aeg mures, närvis ja pinges. Iga krõpsu peale oli kohe, et mis see oli, kes see oli, kus see oli. Kuna majas naksus, krõpsus ja tegi muid hääli, siis mul oli kogu aeg tunne, et midagi juhtub. Kas meil läheb elekter ära või vesi või kukub midagi kokku või juhtub veel midagi kolmandat ja mis siis saab?! Elu saab otsa! Tegelikult ei juhtunud ju midagi ja kui juhtuski, siis perenaine organiseeris imekiiresti abi ja lisaks suutis Jaak ise mingeid asju korda teha või leidsime ajutisi lahendusi. Kõik oli üle elatav ja lahendatav. Kuid olles ikkagi võõral maal, võõras keeleruumis tundus kõik nii kohutav. Kuna me tulime ju puhkuste ja suvisel tipphooajal, siis oli siin meeletu rahvaste liikumine ja autode vool. Iga möödakäija ja ja auto peale ma kohe vaatasin, kas tahetakse meist midagi. Tegelikult ei tahtnud keegi midagi v.a. üks veider onu, kes midagi rääkimas käis. Ja autod pidurdavad meie aia juures, kuna lamav politseinik on vahetult siin, mitte, et nad meie aeda vahtida tahaks … Lisaks muidugi see liiklus! Niikaua, kui ma pidin kõrvalistmel istuma, oli kõik niiniii õudne ja kohutav ning iga kord, kui pere tööle/kooli sõitis olin ma mures, kas nad ikka jõuavad kohale. Jaagul oli kohustus mulle helistada, kui ta tööle on jõudnud, kuid ta unustas seda pidevalt teha ja lõpuks leppisime kokku, et kui ei helista, siis tähendab, et kõik on korras. Ja nii ju tegelikult ongi, üldiselt leitakse telefon üles siis, kui midagi juhtunud on .. Vähemalt minu pere meeste puhul küll 😉 Olgu, tegelikult Jaak helistab niisama ka, õnneks on see harjumus tal sees ja päevas korra ikka telefonis ka suhtleme, kui tal muidugi tööl kole kiire ei ole. Niipea, kui ise sõitma hakkasin, siis ei tundunud see liiklus enam midagi nii hull, v.a. Catanias muidugi. Siis oli mul veider, kui Jaak küsis, kuidas sõit oli ja kas kõik läks hästi … Arvestades seda, et Seat ennem rohkem trikitas, siis oli küsimus muidugi õigustatud. Kogu selle suure muretsemise peale läksin ma lõpuks peast halliks ja olin üldse omadega koledasti konfliktis. Nüüd on seda muidugi hea meenutada ja muiata ning mõelda, miks ma ei nautinud seda mida mulle võimaldati, vaid pidin ikka kogu aeg millegi üle muretsema ja kaotasin sellega nii palju aega, mida oleks hoopis teisti nautida saanud. Tõesti, mu keskmine nimi oli (on) “mure”! Kuid iga asi siin elus on õppimiseks, küllap siis ka see periood oli mulle vajalik, et midagi läbi elada ja sellest õppida. Peamiselt seda, et üle mõtlemine ja muretsemine toob kaasa halli pea, rahutu hinge ja magamata ööd, asjad lähevad ja juhtuvad täpselt nii nagu ette nähtud ja kui Sina ise ei saa nende asjade kulgu juhtida, siis ei ole mõtet sellega ennast vaevata.

31.03 oli veel natuke õisi ja 23.04 oligi kõik, ei tea, kas peaks ära lõikama?!

Ma sain vahepeal aasta vanemaks … 45, suur ja kandiline number, alles meil oli 40 pidu, FB just tuletas ükspäev seda mulle meelde … Natuke olen nukker, et Eestis ei ole, kuna mul ikkagi oli harjumus iga 5 aasta tagant pidu teha, näeks taas sõpru ja saaks lõbutseda ning lobiseda. Kuid vaadates, kuidas aeg lendab, siis ega see 50 enam ka mägede taga ei ole 😀 Kingiks oli reis Ateenasse, seega rohkem midagi ei tahtnuki. Rasmus tegi mulle tahvlile kaardi ja kinkis õhupallid. Hiljem koolist tulles oli neil meeletult suur lillekimp kaasas. Lõikelilled, päriselt?! Ma olin väga üllatunud, kuna Jaak ei poolda lõikelillede kinkimist ja ma ise eelistan ka võimalusel muid lahendusi. Neil käis korra mõte osta võõrasemasid, mis on traditsioon, aga kuna mul need juba on ja rõõmsalt köögi terrassil, ma ei tea juba mitmendat ringi, õitsevad, siis ei onud neil mõtet, seega otsustasid nad lõikelillede kasuks, Rasmus valis kimbu välja. Aga see oli väga meeldiv üllatus ja tegi südame väga soojaks 🥰 Lisaks tuli kaasa ka lillepott 😉 Kuigi kevadeti olen ma ikka endale tulpe ostnud, Lidlis 10tk kimbus ja 2.95, kuidas Sa jätad ostmata. Mu enda tulbid sel aastal ei õitsenudki, ühel tuli õis, teised on ainult lehti kasvatanud. Seega peabki poest ostma, need on nagunii ju maha juba lõigatud.

Elektrifirma on otsustanud, et sel kevadel on nad eriti usinad ja teevad mitu korda kuus hooldustöid ja just nimelt teisipäeviti. See hakkab natuke juba tüütuks kiskuma tegelikult. Eelmine katkestus oli planeeritud 19.04. ehk eelmisele teisipäevale. Kuna Jaak käib ikka oma graafiku alusel teatud päevadel tööl ja hetkel on need päevad teisi- ja neljapäev ning üks kord on tavaline tööpäev ja kaks korda on algusega 15:00-17:00 vahel, oleneb kuidas plaan kujuneb. Seega nende hiliste vahetuste ajal pean ma Rasmust nii viima kui tooma. Õnneks saab see arvatavasti 16.05 kanti läbi ja siis peaks tulema tagasi tavapärane E-R 8:00-17:00 (Jaagu jaoks max 15:00) tööaeg. Eelmine teisipäev oli tal kella 15:00 vahetus, kuid kuna elekter pidi ära minema, siis ta ei viitsinud kodus olla vaid tuli ka peale hommikusi toimetusi baasi. Tegime siis korraliku shoppamise päeva. Koolist tagasi tulles selgus muidugi, et elekter ei olnudki ära käinud. Kuna nädalavahetusel oli siin suurem torm olnud, siis nad arvatavasti tegelesid avariitöödega ja korraline tegemine jäi ära. Kuid ei hullu midagi, nüüd tegid nad seda 26.04 ja siis läks päriselt ka elekter ära 😀 Jaagul oli sel nädalal õnneks hommikune vahetus, seega ma ei pidanud kuhu sõitma ja nautisin elektrivabadust, mis ka seekord plaanipäraselt kuni 16:30-ni kestis. Kuna elekter käib aina ära ja ma pean Rasmust sõidutama, siis on mul olnud ideaalne võimalus blogi kirjutada ja viimasel ajal ongi kirjutusi rohkem, kuid võin teid lohutada, et edaspidi jääb postitusi kindlasti vähemaks, kuna me enam nii palju ei seikle ja arvatavasti pole mul enam nii palju ka kirjutada. Kui see muidugi on lohutuseks, võibolla hoopis kurvastuseks … Mulle endale on kirjutamine muutnud nagu väikeseks teraapiaks, saab ennast tühjaks laadida ja rõõmsalt jälle edasi toimetada ning uusi mälestusi koguda.

Suur Tossutaja kinkis mulle mu lemmikpilve 🥰 ja hommikune päikesetõus! 20.04.

Eelmisel esmaspäeval reisilt tulles oli Itaalias ju riigipüha ja meil küla paksult inimesi täis. Meenutas suveperioodi. Möödunud pühapäeval, 24.04, oli meil ca 27 kraadi sooja ja lõõskav päike. Jaak oli 10 minutit õues ja siis teatas, et kole palav on ja kolis “jahedasse” tuppa (meil nüüd toas lõpuks 20 kraadi ümber sooja) tagasi. Ma oleksin hea meelega peesitanud ja suve nautinud, kuid suutsin ennast Ateenas ja neljapäeval baasis lisaks ära külmetada ning jäin reedel haigeks. Tuumanohu ning kurguvalu, viimasest sain õnneks paari päevaga lahti, kuid nohu kestis pikemalt. Nohuga kaasneb see ebameeldiv kõrvalnähtus, et pea on paks, paha hingata ja kogu aeg on selline “udu” sees olemine, seega pikutamisest ei tulnud mitte midagi välja. Lisaks oli meil lätlastega üks matk planeeritud, mille me nüüd edasi pidime lükkama. See-eest käisid lätlased ujumas … Rasmus käis ka nagu uni mulle peale, et ta tahab ujuma minna. Kuna tal ei ole praegu ujumisvarustust – papud, lestad ja ujumispüksid on kõik väikseks jäänud, siis ta ei saanud minna ja ega ma ei lubanud ka, mulle tundub, et vesi on külm. Jaagu andmete järgi jääb sinna 15 kraadi kanti … Osadele on see juba täiesti ujutav vesi, kuid mulle mitte … Lisaks kipub Rasmus suppama, et meri on nii rahulik ja ta ikka väga tahab. Jälle ma ei luba, kuna vesi on külm ja kindlasti tal on ju vaja vette ka minna, pärast kah haige, ei ole vaja siin enne kooli lõppu ennast külmetada. Küll jõuab ka suppama ja ujuma, terve maikuu ja suvi on veel ees. Meile oli väga suureks üllatuseks, et pühapäeval nii vähe inimesi oli, ideaalne rannailm ja polegi kedagi. See-eest oli esmaspäev, 25.04, küla rahvast täis. Itaalia tähistab 25.04 vabastuse päeva, kuigi nad olid iseseisvad, aga sel päeval sai Itaalia vastupanuliikumine võidu Mussolini üle, kes oli Saksmaa poolt mõjutatud ja siin valitses tegelikult Saksa võim. Seega peavad nad seda päeva oma ajaloos väga oluliseks ning on suur riigipüha. Kuna inimestel oli vaba päev, siis oli meil taas nagu suvel, rahvast vooris edasi-tagasi, grilliti, oldi suurte kampadena mere ääres ja üldse oli suurem “sumin” küla vahel. Ilm läks nati jahedamaks, kukkus tagasi sinna 20 kanti, päikese käes on ikka jätkuvalt 20+, kuid kuna oli mere tuul, siis tuule käes oli veidi jahedam.

Onju ilusad numbrid! 8.04.
Punanina ja mitte päikesest vaid nuuskamisest 😀 26.04.

Baasis aega veetes üritan lisaks kirjutamisele ja viimasel ajal, kui ilmad taas ilusaks on läinud, jalutamisele ja e-raamatute või jutusaadete kuulamisele, veel midagi kasulikku teha. Veebruari lõpus käisin näiteks juuksuris ja maniküüris. Juuksuris lasin ainult otsi lõigata, kuna Jaak enam ei viitsi, siis mõtlesin, et lähen proovin taas baasi juuksuris õnne. Seekord oli üks teine neiu lõikamas ja tegi väga hästi, üldse ei sakutanud ega teinud lohakalt ja küsis ainult 15$. Normaalne, sellise raha eest võin teinekordki minna. Eelmisel neljapäeval otsustasin uuesti minna. Sattusin jälle selle sakutaja otsa, kuid seekord oli ta väga hella käega ja lõikas väga ilusti, kuid pärast arvet makstes ma küll enam nii õnnelik ei olnud, ta küsis 31.50$ nagu päriselt, otste piiramise ja föönitamise eest 31.50$!! 100% hinnatõus, ma olin päris šokis, üritasin seletada, et kuidas nii palju, et viimane kord oli 15$ ja nüüd tahate sellist summat! Ei andnud see seletamine ega vaidlemine mingit tulemust ja Jaak peab siiski korra veel ise mu juukseid lõikama. Sellise raha eest ma küll ei ole nõus rohkem sinna minema. Maniküüris käisin märtsi alguses ja see maksis ka ainult 14$, nüüd võibolla on hind juba tõusnud, kuid klassikaline maniküür oli toona selle hinnaga. Huvitav oli muidugi see, kuidas neiu seda mulle tegi. Kui ma Eestis olen käinud, siis käsi leotatakse ja siis hakatakse muid protseduure tegema. Siin ta ei leotanud vaid määris õli küünevallile ja tegi siis tangidega lõikust. Muidu oli kõik tavapärane, see oli minu jaoks uus ja üllatav, kuid lõpptulemus oli täitsa kena ning Veneetsias sain oma värske maniküüriga igatahes ära käidud.

Maasika-võilille salatit kellelegi?! Varsti saab roose nuusutada! 23.04.

Mul on kombeks kord nädalas gaasinäitu piiluda, et ega otsa ei hakka saama. Kontrollin seda üldiselt sel päeval, kui gaasi toodi, et palju nädalas kulus. Praegu on reeded need päevad. Kuna me läksime reedel reisile, siis ma unustasin reede hommikul vaadata ja ma sain tõsise ehmatuse osaliseks, kui Ateenast tagasi jõudes teisipäeval seda kontrollima läksin. Sipelgad olid ennast sinna sisse seadnud. Tegin kaane lahti ja see oli alt paksult sipelgaid täis. Lisaks olid nad oma munad kinnituskohtadesse munenud, see kõik nägi väga vastik välja. Tõin ruttu sipelgamürgi, meil on üks pulber, mis väga hästi mõjub. Puistasin seda südamest. Siis jäin mõtlema, et äkki see ei ole hea, kemikaal ju ikkagi ja gaas, et juhtub midagi. Tassisin siis kompressori kohale ja puhusin sellega sipelgaid laiali. Kuna ma panin pulbrit nii palju, siis seda jäi ka veel alles. Olin enamus sipelgatest lahti saanud ja tegin lahti pisikese luugi, mille all näit on, hea, et ma ehmatusest ei karjunud. Nad olid sinna ka oma munad munenud. Jälle, vastik-vastik, puhusin selle ka laiali. Nüüd käin peaaegu iga päev vaatamas, et ega nad tagasi ei ole kolinud. Väga vastik vaatepilt oli igatahes. Fui! Ükspäev otsustas üks pääsuke meie terrassil ära surra. See oli äkki laupäev, Jaak läks grilli kokku pakkima ja tahtis teist teed kaudu tuppa tulla, kui ütles, et meil pääsuke pikutab tee peal. Vaatasime siis teda hoolega, lõõtsutas hirmsasti ja üks tiib oli imelikult. Kuid pea liikus ja me lootsime, et äkki toibub. Palav tal ei seal olla ei saanud, kuna oli varjus ja kivipõrandal, seega kuhugi kasti me teda ei pannud ja tuppa ei toonud. Juua oleks võib-olla võinud ju viia, kuid kui rabelema oleks hakanud, siis oleks asi hullem olnud. No igatahes me teda ei torkinud, Rasmus oli lihtsalt väga kurb ja häiritud ning tahtis teda kuidagi aidata. Paraku ta ei toibunudki ja mingi hetk Rasmus ütles, et lind on surnud, jalad taeva poole. Nojahh, loodus teeb oma korrektuurid ja rahu tema hingele!

Sidrunipuu on paksult-paksult õisi täis! 26.04.

Suur streik, millega siin korduvalt on ähvardatud jäi lõpuks ära. Kütuse hinnad kukkusid tagasi sõja eelsele tasemele ja bensiin on iseteeninduses 1,80€ kanti ja teenindusega 2,00€ ringis. Nüüd võttis Itaalia valitsus just vastu otsuse, et riigiasutustes (ametid, koolid) ja kaubanduskeskustes ning muudes kohtades, kus saab kütet kontrolli all hoida nt. kortermajad, ei tohi suvisel perioodil siseruumides olla alla 25 kraadi ja talvel üle 19 kraadi. Kõik energia kokkuhoiu eesmärgi, kuna gaasi hind on tõusmas ega elektergi maha jää. Augustis 35 kraadisest õuest 25 kraadisesse siseruumi sattuda on päris jahutav, kuid see on tegelikult päris soe. Kuidas nad eraisikuid kontrollima hakkavad seda ei ole selgitatud. Me jätkame oma konditsioneeride kasutamist, kui ikka palav on ja ei lase ennast sellest nõudest eriti häirida. Rasmus lülitas jahutuse sisse juba peale Sardiiniast tulekut, et palav on … No ma ei tea, nii palav nüüd küll ei ole, et konditsioneeri juba kasutama peaks, akna avamisest piisab täiesti 😉

Lilleilu naabrimehe aiast ja enda rõdu pealt. 26.04.

Jaak oli eelmisel neljapäeval tubli ja pesi omal auto puhtaks, kuna ta pidi alles 15:00 tööle minema, siis ta oli natuke asjalik. Te võite ette kujutada tema pahameelt, kui õhtul hakkas liivavihma sadama, mis värvi ta auto pärast seda oli? Loomulikult kollane ja liiva täis 😀 Praegu kohtab selliseid sõidukeid siin väga palju, tundub, et juhid on loobunud pesemisest, sest nagunii tuleb jälle mingi liiv kusagilt alla ja taas on kõik must. Jaak on ka siiani solvunud ja sõidab kollase autoga ringi 😀 Minu armas Seat aga otsustas sel teisipäeval, et lõpetab koostöö minu ja pagasnikuga. Lihtsalt enam ei avane ja kõik, mootor teeb seda väikest surinat ja see on ka kõik. Positiivne on asja juures see, et ta otsustas otsad anda siis, kui ma olin olulise toidukraami välja võtnud ja sinna jäid veed ning veel paar asja. Kuna tegemist oli elektrivaba teisipäevaga ja auto parkis tänaval, siis ma ei tassinud pagasnikut tühjaks ja panin luugi kinni. Mulle tundus, et jäi pahasti, tegin uuesti lahti ja panin uuesti kinni, kuid arvatavasti ma kas ei oodanud lõpliku avanemist või panin kehvasti kinni, pärast igatahes enam lahti ei saanud. Nüüd on mul uus luuk, tagumiste istemete kaudu. Eile sain veed ja poekotid sealt kenasti sisse ja pärast kätte ka, lihtsalt parklas näeb tegevus kummaline välja, kui ma seal ronin ja kotte topin 😀

Siit see liiv kõik alla sadaski 22.04 … Selline liivahunnik on tulemuseks. 23.04.

Ateena postituses unustasin kirjutada, kuidas Rasmuse testimine tagasi tulekuks oli. Kreekas tehakse ka teste peaaegu kõikides apteekides, leidsime ühe, mis oli meie öömaja juures. Nad juhtusid pühapäeval lahti olema ja ma astusin läbi, et uurida, kuidas see käib. Vajalik oli Kreeka dPLF täida, mis enam kohustuslik ei ole, onu tegi suured silmad, kui ma ütlesin, et meil ei ole seda, et kuidas ei ole, kõik, kes tulevad ju saavad selle. Tundub, et nad ei ole kursis, et reegel vahepeal muutus. Tegin samal õhtul selle siis ära, see oli superlühike ja ülilihtne, kuna kasutusele jäigi vabatahtlik miniversioon. Sain oma koodi, millega test seotakse ja läksime esmaspäeva hommikul testi tegema. Kui mujal apteekides on “skafandrites” eraldi inimesed, kes testimisega tegelevad, siis seal oli seesama onu, ilma kinnasteta ja tavalistes riietes, tegi testi ära ja sidus testi tulemuse mu dPLF koodiga ja oligi kõik. Nagu päriselt, see asi hakkab juba naljanumbriks kiskuma … Nagu viimasel ajal kombeks, jälle keegi lennujaamas “Green passi” ei küsinud. Mul on hakanud tekkima tugev tunne, et lennufirmadel ja maapealsel teenindusel ei ole enam ressurssi, et kõiki neid dokumente kontrollida, nad vaevalt suudavad ära teenindada inimeste pardale mineku. Mahud on hakanud kasvama, kuid töötajaid ei ole ju jätkuvalt juurde võetud. Kui Sardiinisse lendasime, siis ka piloot vabandas hilinemise pärast, et maapealsel teenindusel on personaliprobleemid.

Kui õigel päeval küpsisetorti ja tordiküünlaid ei ole, siis väikese hilinemisega on igal juhul, ühtlasi palju õnne ka kallile vanaemale, kes sai sel päeval 93! 1.04.

Kodusest Eestist ka natuke. Mõni aeg tagasi üürnik uuris, kas me tuleme juulis tagasi või pikendame oma olemist, kirjutasin, et tuleme tagasi. Ta hakkas kohe korterit otsima ja leidiski juba sobiva märtsi keskel, sain aru, et üks ukraina pere oli ka seda soovinud, kui meie oma sai selle ikkagi endale. Ta on nüüd tegelenud aktiivselt välja kolimisega ja me laseme korteri peaaegu tühjaks teha, kuna paljud asjad ehitab Jaak ise ja midagi saame ta venna sõbra kaudu tellida. Pidimegi köögimööbli tellimuse ära tegema, et materjal saab lihtsalt otsa ning kui me ükskord suvel midagi tahame, siis ei pruugi enam midagi olla. Seega ülemise osa ja alumised uksed me tellime. Alumise karkassi ehitab Jaak ise. Aga ülejäänud mööbel, mis välja läks, jõudis siis otsapidi üürnikuga kaasa, suurem osa ukrainlastele ja köögimööbel Diana Klasile, seega kui keegi peaks talle külla sattuma, siis seal on meie köögimööbel 😉 Maist peaks me korter tühjaks jääma ja loodetavasti saame Jaagu venna abiga mõned remondimehed sinna toimetama, kes meil laed ja seinad ära värvivad. Endise töökaaslase vennal on põrandatega tegelev firma ning nad tulevad meil põrandaid lihvima ja lakkima. Õnneks elab see noormees Tabasalus ja mu endine töökaaslane meil peaaegu kõrvalmajas, seega saavad nad ka veidike paindlikumalt meile toimetama tulla, seega on lootust, et meil jääb augustis ainult mõned väiksemad remonditööd teha ning mööbel lõplikult ära viimistleda ning hea õnne korral saame ehk juba augusti esimesel poolel tagasi koju kolida.

Nii juhtub, kui külmalaine korra üle käib ja mägi jälle lumine on … 19.04.

Jaak teatas ühel päeval, et hari enam ei pühi. Ma olen nii hoolega sellega aina pühkinud, et harjased on praktiliselt ära kulunud ning käepidemelt on ka ka värv maha koorunud. Mis teha, kui enamus pindasid on kivipinnad 😉 Augustas, enne Lidli poodi on üks suur pood, mulle vahepeal tundus, et seal ei ole midagi, kuid siis tekkisid mingid sildid ja inimesed käisid kotikestega, seega vist ikka oli mingi pood. Pakkusin Jaagule, et läheme vaatame, mis seal on, kuid ta ei võtnud kuidagi vedu. Kuna mul oli vaja teisipäeval aega parajaks teha, elektrit ju kodus ei olnud, siis otsustasin üle vaadata, mis seal on. Selgus, et seal oli hiinlaste pood, kõige otsesemas mõttes, töötajad olid kõik hiinlased ja 95% kaubast Hiinast! Alguses mulle tundus, et sattusin 1-2€ poodi, kuid siis leidsin 6 pakise veiniklaaside komplekti, mis maksis 11€, see oli vist kõige kõrgem hind, mis silma jäi. Ega ma muidugi kõike nii hoolega ei uurinud, sest see oli väga suur ja kaupa meelevigases koguses. Seal oli kõike, no absoluutselt kõike mida tahad. Ma sain oma uue harja ja käepideme tervelt 3.80€. Iseasi on muidugi kaua see vastu peab, kuid kolm kuud ehk ikka 😉

Mu ühed lemmikud lilled hakkasid õitsema, esimene õis oli mu sünnipäeva hommikul ja nüüdseks on paksult õisi täis. Kui esmaspäeval olid ainult tume- ja helelillad õied, siis teisipäevaks olid ka juba valged seas, üleöö tuleb õisi juurde. Nii ilus!

Sünnipäevaks üks õis 20.04, siis palju lillakaid toone 24.04 ja nüüd valged ka sekka 26.04.

Imeilusat kevade jätku ja püsige terved!

Ateena – vol.2 – park ja muuseum

25.04.2022

Pühapäev oli pilvine, kuid õnneks võrdlemisi soe, 18 kraadi ringis. Vahepeal sadas natuke vihma ka ja seekord tuli seal seda liivasegust vihma nn. Sirocco tuulte poolt toodud liivaga segatud ehk seesama liiv, mis eelmine päev Ateena kohal hõljus, sadas nüüd alla. Mul oli seljas osaliselt valge tuulekas ja vaatad kuidas valge osa on kollaseid vihmatäppe täis. Hiljem selgus, et ka Sitsiilias oli sadanud, Palermos olid taas tänavad ujunud. Meil oli ka suurem sadu olnud, kui koju jõudsime, siis alumisel platsil olid vee äravoolu rennidesse taas palju sodi takerdunud ning tunnelis olid mäeveerult alla tulnud kivid ja neid oli palju. Õnneks oli siin tavalist vihma sadanud ja autod ei olnud kollased.

Vaade Akropli mäelt, kui linna kohale on tulnud kollane ründav liivapilv. 16.04.

Me oleme kiired turistid, suutsime laupäeval ca 8 tunniga läbi käia kõik vaatamisäärsused, mis plaanis olid ja natuke isegi peale, samme tuli ka korralik kogus ca 26 6oo. Küll jäi meil üle vaatamata park, seega suundusime seda vaatama. Lisaks tahtsin ma näha vahtkonna vahetust, mis parlamendi hoone ees igal pühapäeval kell 11:00 aset leiab. Pargis saime natuke vihma, kuid õnneks padukat ei tulnud. Väga palju oli jooksjaid, selliseid pühapäeva sörkivaid ja ka tõsiseid sportlasi, pidime kogu aeg jälgima, et keegi meile otsa ei jookseks. Park oli selline väike ja armas. Seal oli ka väike loomaia osa, kus olid kitsekesed, jänesed, erinevad linnud. Lisaks oli ka avatud veesilm, kus olid pardid ja haned. Perekonnad olid tulnud sinna parte söötma, üks eriti näljane papagoi passis ka peale ja pani pihta suhteliselt suure saiaviilu ja läks seda puu otsa üksi nosima. Üldse oli pargis palju niisama ringi lendavaid papagoisid. Leidsime ka ühe basseini vesikilpkonnadega, neid oli seal väga palju!

Veel pargi ilu, isegi väikese bambuse võsa leidsime!

Pargis on ootuspärane, et kohtad igasuguseid toredaid linde ja loomi, kuid lisaks on nad mõned kilpkonnad sokutanud ka linna peale laiali nendesse varemetesse, et vaatad sammast ja samal ajal ka kuidas kilpkonn rohtu nosib. Ehk leidsime kahes kohas ka kilpkonnad, kes turistide rõõmuks sinna toodud olid. Lisaks oli loomapoe juures papagoid nii puuri sees, kui ka puuri peal. Papagoisid oli üldse palju, ühes kohas rippusid lihtsalt rõdu all …

Umbes kella 10:00 paiku olime juba parlamendi hoone ees ning leidsime eest juba sadakond inimest, kes olid vahtkonna vahetust vaatama tulnud. Trügisin nii ette, kui sain ja tegin “kleitidega” poistest pildid ära ning otsustasime, et vaatame neid vahtkonna vahetusi YouToubist. Ma ei kujuta ette, kui palju neid inimesi seal õigel ajal kohal on?! Mina, pisike inimene, nagunii ei oleks midagi sealt tagant näinud, seega läksime hoopis mõnusat kohvikut otsima, kus kindlasti WC oleks 😀 Leidsimegi ühe ja tegime lõunaoote, millest lõpuks kujunes lõunasöök. Mina võtsin spinatipiruka, mis on üks 15-st Ateena toidust, mida peab proovima. Mehed võtsid pannkoogid ning Rasmus ainult mõmises neid süües, et nii head on. Muidugi on head, kui on meega üle valatud 😉 ja kõvasti banaani ning maasikaid ka pandud (pilt oli eelmise postituse juures). Ma tahtsin järgi proovida nende külmad kohvijoogid ja mekkisin cappuccinot, täitsa hea oli, kõige parem oleks see arvatavasti sellise 30 kraadise ilmaga olnud. Rasmus võttis sama, kuid talle see eriti ei maitsenud, kuna oli natuke liiga kange. Tegime pika istumise, kuna vahepeal sadas padukat ja lisaks ei olnud meil mitte kuhugi kiiret.

“Kleitidega” poisid ja meie söök ning jook. See viimane pilt on parlamenti hoone tagant tehtud, kus vahtkonna vahetuse showd ei toimu. 17.04.

Mul oli kindel soov süüa ühte nende üht vanemat ja populaarsemat magustoitu – loukoumadet. Väidetavalt on kõige paremad “LUKUMAΔΕΣ” kohvikus ja see jäi meile kenasti tee peale ette. Kõige algupärasem versioon on, et loukoumade on üle valatud mee ja kaneeliga, tänapäeval on juba mitmete erinevate täidistega ning katetega. Ma võtsin ikka kõige algupärasema versiooni. Tegemist on tavaliste väikeste ümmarguste pontšikutega, mis maitsesid muidugi väga hästi! Lisaks tuli maitsta ka nende kuulsaid rõngassaiu ning muidugi hooajal ka maasikaid. Huvitav oli see, et laupäeval oli maasikakilo 1,69, ma tegin siis pilti ka ja pühapäeval küsisid nad juba 1.99 … Maitsesid päris hästi, vähemalt plastmassi maitset tunda ei olnud ja enamuse pistis nahka Rasmus 😀

Meile ei meeldi järjekorrad, nagu kohe üldse ei meeldi, kui juba vähemalt 10 inimest kusagil seisab, siis meile tundub juba, et ei viitsi oodata, ei lähe 😀 Akropoli oli kohustuslik, seega seal kannatasime vapralt ära ja õnneks läks ka kiiresti. Pühapäevase vihmase ilma puhul mõtlesime, et läheme illusioonide muuseumi, tundus huvitav ja jäi meile tee peale ette. Kohale jõudes olid seal meeletud rahvamassid ja infot lugedes selgus, et nad lasevad iga 50 minuti tagant mingi koguse inimesi sisse. Ei tänan, see jääb seekord külastamata. Esmaspäeval läks meil lennuk alles pealelõunal, seega oli meil hommikul aega ja läksime Akropoli muuseumi. Ilm oli väga jahe, sinna 14 kraadi kanti ja vahepeal sadas ka. Leidsime juhuslikult, et üsna meie restoranide tänava juures on pakihoid. Saime oma kotid ilusti sinna kappi hoiule panna ja rahulikult veel ringi luusida. Muuseumi juurde jõudes tundus meile jälle, et on palju rahvast 😀 Tegelikult oligi mingi 10 inimest aga kuna kontrolliti “Green passi” ja inimestel võttis nende otsimine aega, siis läkski lihtsalt natuke aega. Muuseum ise oli täis igasuguseid kujusid ja muid välja kaevatud potikilde ning münte. Muuseum oli üsna suur ja hea koleda ilmaga seal sees ringi jalutada. Lõpupoole, kui me juba välja hakkasime tulema, sattusime nägema sissepääsu järjekorda, emmmm, sinna me küll seisma ei oleks jäänud 😀 (vaata pilti!). Üks huvitav asi, mis seal oli, mida Jaak meile ka rääkis, oli see, et ühe templi sissepääsu juures on kuus naise kuju, kuid praegu on neid järgi viis. Templite mäel on kõik kuus, need on koopiad, kuid muuseumis on originaalid ja neid on viis ning üks nendest on Briti muuseumis … Üldse on Briti muuseumis väga-väga palju asju, mis tegelikult neile ei kuulu 😉

Erinevad järjekorrad – Akropoli üks sissepääsudest ja muuseumi sissepääs, ning see läks veel mõne inimese võrra edasi.

Ateena öökull ja üks äge kera, mis oli hea õnne ja muude uskumustega seotud.

Ateena on marmorist linn, seda on tõesti igal pool. Majad, trepid, teed – kõikjal on marmor! Mis teha, kui see mäe seest niisama kätte tuleb ja hea tugev ehitusmaterjal on. Väga ebamugav oli see muidugi pühapäeval, kui märg oli, siis libises päris hästi ja kui ettevaatlik ei ole, siis on suurepärane võimalus käpuli käia.

Lihtsalt mäe peal ringi konnates võib sattuda marmorist trepi peale 😀 Ja muidugi tänavad ja majad – marmor, marmor ja veekord marmor.

Mulle meeldisid nende kirikud, need on hoopis teistmoodi ehitatud, kui ma olen harjunud nägema. Samuti vaatasime üle esimese Ateena kiriku. Leidsime ka ühe kodutu elukoha, rohkem silma ei jäänudki. Mõnes üksikus kohas olid ka kerjused, kuid üllatavalt vähe, sellise suurlinna kohta. Lisaks veel igasuguseid leide linna pealt, mida sai jäädvustatud.

Lihtsalt üks tore värviline leid, kodutu kodu ja öömaja lähedalt leitud autod!

Monastiraki väljak – Ateena süda. 16.04.

Nagu traditsiooniks on saanud ei saa üle ega ümber grafitist 😉 Ilusaid pilte oli vähe, peamiselt on lihtsalt soditud, kuid mõned leiud siiski olid.

See must-valge pilt tundus kleepsuna, kuid lähedalt uurides oli siiski tegemist joonistatud pildiga.

Lõpetuseks, Ateena on üks linnadest kuhu ma olen nõus veel tagasi minema, kuid turismihooaja välisel ajal, kus inimesi hordidena edasi-tagasi ei voori.

Meie öömaja juures oli selline huvitav maja, üks kohalik, kes mööda läks ütles, et see on Míkis Theodorákis (Kreeka kuulus helilooja) tütre maja. Kui tõsi see on, me muidugi ei tea, aga maja oli äge ja ühel õhtul oli kosta ka trummimängu. 17.04.

Ilusat kevade jätku ja püsige terved!

Ateena – vol.1 – ideaalne koht nädalavahetuse linnapuhkuseks

21.04.2022

Kõik tehtud! Vahemeremaad on nüüd külastatud ja perepuhkused väljapool Itaaliat on saanud oma lõpu. Jääb veel ringi tiirutada kodusaarel ja ikkagi proovida Lampeduseal ära käia ning üle vaadata Spiaggia dei Conigli ehk Jäneste rand. Just lugesin uudist, et see on 2022 aasta EU-s TOP1 rand ja maailmas 15 kohal. Kui siin juba olla, siis tuleks ju üle vaadata, miks see nii popp on. Aga meie käisime pika nädalavahetuse ja minu läheneva sünnipäeva puhul hoopis Ateenas. Rasmus muidugi ei olnud absoluutselt mingis vaimustuses, et me jälle läheme ja just siis, kui temal on mitu vaba päeva. Alles me ju käisime. Nojahh, mis teha, kui vanemad on võtnud plaani praegust olukorda ära kasutada, kui raha, aega ja võimalust on – edaspidi lõppeb see kõik ju nagunii ära ja praegu tuleb lihtsalt maksimumi võtta. Pealegi, kes kannatab, see kaua elab 😉

Reedel, 15.04, oli nii Jaagul kui ka Rasmusel töö- ja koolipäev. Eestis on suur reede vaba, kuid Itaalias on hoopis esmaspäev vaba ning USA ei anna usupühade puhul üldse vabu päevi, vaid koolis oli esmaspäev õpetajate õppepäev ja tänu sellele oli lastel vaba päev. Seega pere sõitis hommikul baasi ära ja ma jäin koju kohvrit pakkima ning sõitsin koolipäeva lõpuks samuti sinna. Lugesin paar päeva enne reisi uudist, et Kreeka pikendas riigi siseselt “Green passi” tagasi 9 kuu peale, seega ei oleks me enam Rasmusele pidanud testi tegema. Kuid kuna Itaalia on oma 6 kuu nõudega, siis me ei tahtnud riskida ja tegime lennujaamas ikkagi testi ära. See neiu tegi väga hellalt ehk ei torganud pulka üldse ajju, Rasmus ütles, et ta ei saanud üldse midagi aru, et tehtud oleks. Test maksis 15€ ja saime ta “Green passi” e-maili peale. Reis võis alata. Ma olin väga veendunud, et lennujaam on taas paksult rahvast täis, reede õhtu ju ikkagi, kuid üllatavalt hõre oli. Ateenasse läks küll palju inimesi, hetkel ongi lennud kord nädalas reede õhtul sinna ja esmaspäeva õhtul tagasi. Tundub, et lennufirmad ei vaeva ennast enam eriti “Green passide” kontrollimisega, saime taaskord niisama lennukile. Lennuk oli peaaegu täis, kuna ma enam piletitele istekohti ei broneeri, siis olime mööda lennukit laiali. Me Rasmusega olime järjestikku ridades ja meil mõlemal olid kõrval vabad kohad, seega saime natuke laiutada. Jaak vaeseke pidi lennuki taga otsas ennast võrdlemisi kitsalt tundma …

Ateena on tõeline kasside paradiis. Neid on kõikjal, neile on pandud väga mitme koha peale söögi- ja joogitopsikuid! Nad on sõbralikud ja lasevad ennast paitada.

Jõudsime ilusti kohale ja läksime kesklinna metrooga. Lennujaama metroo käib iga 30 minuti tagant ja meil vedas, jõudsime ca 5 minutit enne väljumist peale. Seega läks seekord õnneks! Ca 40 minutit sõitu ja olime kõige suuremas jaamas, kus pidime ümber istuma ja veel kaks peatust edasi sõitma. Kui me oma öömajja viiva metroo peatusesse jõudsime, siis meid tabas tõeline ehmatus, keerad nurga tagant välja ja põrkad vastu müüri, täpselt selline tunne oli. Lisaks meenusid mulle koheselt YouTube videod, kuidas Aasia maades inimesed ühtse massina ennast metroodesse pressivad ja uksed hästi kinni ei taha minna. Seal oli umbes samamoodi, meeletu-meeletu-täiestimeeletu rahvamass õlg-õla kõrval metroosse trügimas. Me oleme viimasel ajal päris mitmes suurlinnas metroodega sõitnud, kuid sellist asja nägime küll esimest korda, isegi Jaak oli šokeeritud, kes ta meist kordi rohkem on seigelnud. Saime ennast õnnelikult peale pressitud, mahtusime oma kohvriga isegi ära, sõitsime kaks peatust ja saime tagasi normaalsusesse. Kuna seal on ka Uber, siis ma hakkasin kohe mõtteid mõlgutama, et tagasi võiks küll taksoga minna. Hinnavahe ei olnud ka eriti suur, metroo pilt maksis 9€, kokku 27€ ja takso oli 30-40€, metrooga ca 1h tund sõitmist, taksoga ca 35 minutit ja ilma teiste inimesteta.

Vaade Akropoli kõrval oleva kalju otsast. Eemal paistab armas kirik. Rasmus sai isu täis ronitud 😉

Öömaja oli meil üsna kesklinna lähedal, odavamas piirkonnas, kus hinnad olid natuke sõbralikumad. Mul jäi valikusse kaks kohta ja Rasmus valis selle välja, kuna see oli värvilisem. Taaskord oli self-check-in, karbike seinal ja ise võtad koodiga võtme, väga mugav lahendus. Korter oli mõnusalt suur ja puhas. Esimese asjana kuulsime vee pladinat ja selgus, et WC-s vesi jooksis ning ükski nupp ei töötanud, et seda kinni panna, lisaks ei olnud ka mingit kraani, kust vesi kinni keerata. Seega see lihtsalt plädises seal … Kirjutasin omanikuga, et lekib, võiks midagi ette võtta. Lubas hommikul tehniku saata. Siis avastasin, et Rasmusele ei ole voodipesu ega rätikuid. Lubas need järgmine päev tuua, kuna kell oli juba palju ja tal ei olnud võimalik neid meile enam organiseerida. No olgu, vähemalt tekk ja padi olid, seega Rasmus sai esimese öö ära magatud ka ilma linadeta. Kuna meil olid kõhud kole tühjad, siis läksime süüa otsima. Ca 5minuti kaugusel oli restoranide tänav ja sattusime sööma täiesti imelisse restorani “Kalamaki”. Laud oli lookas, kõht punnis ja arve 30€, hmmm, nii võikski alati olla 😉 Siin oldi korralikud ja kontrolliti” Green passi”, Rasmuse oma töötas ilusti, seega test jäigi tagavara versiooniks, juhul kui oleks mingi probleem tekkinud. Kõhud punnis veeresime tagasi ööbimiskohta. Kaklesin natuke selle WC vee süsteemiga. Kui ma üritasin seda nupupaneeli ees ära saada, siis see liikus veidi üles ja vee vool lõppes ning nupud hakkasid jälle tööle. Sama süsteemiga oli ka Sardiinia esimene öömaja, kus ka vesi jooksma jäi. Seal sain ma selle paneeli vähemalt kätte ja vajutasime otse süsteemi seest, siin ei saanud ma mitte kuidagi seda kätte, aga vähemalt sai korraks korda. Endale me sellist seina sees olevate nuppude süsteemi küll kunagi ei pane ja teistele ka ei soovita.

Juustu, rohkem juustu! Juhtus nii, et esimest ja viimast õhtusööki nautisime Kalamakis, kahe õhtu erinevad toidud. Arve on eriti tore, eriti need kreekaeed 😉 Viimasel pildil ühed vahepala pannukad.

Öömaja … Palju pilte ja värvilised seinad.

Laupäev oli meil planeeritud väga aktiivseks, kõik väljas olevad vaatamisväärsused ja külastatavad kohad tuli läbi käia, kuna ilmateade lubas terveks püha- ja esmaspäevaks vihma ning temperatuur kukkus 20+ pealt 13 peale. Õnneks pühapäeval jäi ikkagi 18 peale pidama, kuid esmaspäeval oli küll tuul ning väga külm, 14 kraadi ainult. Leidsime oma öömaja lähedalt, restoranide tänava algusest, ühe ülimalt armsa väikese kohviku “Vanilia Bistro”, kus pakuti imehead kreeka jogurtit erinevate lisanditega, see sai meie hommikusöögi kohvikuks!

Meie hommikukohvik Vanilia Bistro ja meie lemmik hommikusöögi jogurt.

Edasi läksime TOP1 vaatamisväärsust Akropoli vaatama. Olime kuidagi hilised, uni oli hea ja hommikusööki nautisime ka pikalt, seega alles 9:30 paiku jõudsime kohale. Asi võis ka selles olla, et Kreekas on kell tund aega ees ehk nagu Eestiski, kodus oleks meil aeg olnud 8:30, seega täiesti õige aeg seiklema hakata. Piletikassa järjekord oli juba võrdlemisi pikk ning turistigruppe vooris edasi-tagasi väga suurtes kogustes. Terve kompleks oli juba rahvast täis ja ülemise templi juurde viiv trepp oli täiesti umbes, me olime väga ebameeldivalt üllatunud … Tuleb välja, et turismihooaeg on saanud suure hoo sisse ning taas miljonid inimesed on leidnud tee Ateenasse ja kindlasti ka mujale. Väga palju oli inimesi Aasiast ja USA-st nagu enne pandeemiat. Arutasime pärast, et oleme saanud peaaegu kõik oma reisid ära teha ilma, et peaksime rahvamassidega võitlema, kuid nüüd viimasel perereisil saime tunda, mis tähendab tõelisel turismihooajal reisimine. Pariisi sattusime ju ka siis, kui kõik olid otsustanud, et jõulude ja aastavahetuse ajal on Pariis imeline koht puhkamiseks, nagu pikad pühad on imeline aeg Ateenat külastada. Õnneks kreeklased tähistavad ülestõusmispühi nädal aega hiljem ja tänu sellele olid kõik kohad lahti ja sai vabalt igal pool käia.

Rahvamassid templi väravates sisse trügimas ja tempel ise.

Jaagu lemmik väike Nike tempel ja veel erinevaid templeid.

Minul oli kinnisidee üle vaadata “Little Kook” kohvik, mis osade allikate väitel on Ateenas TOP2 pildistamise koht. Ja pildistada-vaadata oli seal vägagi palju. Uurisime teenindajalt lähemalt ja saime teada, et teemasid on aasta ringselt kolm: halloween, jõulud-aastavahetus ja suve teema. Suve teema on igal aastal erinev, eelmine aasta oli Peeter Paan, seal aastal Alice Imedemaal. Maiustasime Kreeka tüüpilise magustoiduga, mille nime ma muidugi juba ära suutsin unustada, kuna see oli nii suur ja magus, siis jäätis jäi meist puutumata. Lisaks limpsisime smuutisid. Arve oli küll üüratu, kuid elamus oli seda väärt!

Väga kirev! Teenindajad on raamatu erinevad karakterid.

Kohvik seest ja Kreeka üks magustoitudest, mille nime ma enam ei mäleta, aga oli väga maitsev.

Edasi uudistasime üle kõik muud templid ja arheoloogilised vaatamisväärsused. Ostsime kombineeritud pileti, mis sisaldas endas kuute (6) vaatamisväärsust ning pilet maksis 30€, Rasmus sai tasuta. Üksikpiletid jäävad vahemikku 5-10€, seega on igal juhul mõistlik osta kombineeritud pilet. Jätkuvalt meile nende suurriikide linnade süsteem meeldib, et alla 18 aastased EU kodanikud saavad tasuta uudistada. Rahvast oli igal pool jätkuvalt väga palju!

Veel sambaid, veel templeid, veel ilusaid kirikuid.

Peamine, et sammaste puudust ei oleks ja kirikute …

Vaatasime üle ka maailma esimese olümpiastaadioni, mis oli igati suur ja väga võimas ning peaaegu kõik oli marmorist. Mitte ainult staadion, vaid terve linn oli suures osas marmorist! Turnisime treppidest ka kõige ülemisele pingireale, astmed olid üsna mõistliku vahega, kui poole peal sattusid äkki ette väga järsud astmed nagu mööda seina roniks üles … Tõeline sport!

Trepid taevasse, kõik tahavad olla esimesed ning kuningatoolid olid väga mugavad.

Lõunat sõime Akropoli kõrval oleval restoranide tänaval, mis oli natukene kallim, kui meie öömaja juures olev tänav. Kõikides kohtades maiustasime juustudega, peamiselt grillitud kujul, kus mujal ikka saab autentseid Kreeka juustusid süüa, kui Kreekas! Maitsesid kõik imehästi. Jaagule hirmsasti maitses moussaka, seega sõime seda. Oli tõesti hea! Ma ei ole vist maininud, kuid Jaak on korra Ateenas juba olnud ja talle seal väga meeldis. Eriti just kreeka köök ja taskusõbralikud hinnad, kui õiges piirkonnas sööma lähed. Seekord me sõimegi kogu aeg väljas, Rasmuse “Green pass” töötas ja kuna igal pool oli midagi, mida ta ka sõi, siis saime teha ühe korraliku kohaliku köögi degusteerimise reisi.

Lõunaks moussaka ja õhtul peale kreeka salati midagi enam ei mahtunudki … No ja muidugi juustu ikka ka 😉

Peale väikest puhkepausi uurisime meie öömaja vastas olnud Filopappou mäge ja parki. Inimesed hajusid seal rohkem ära ja päris mõnus oli seal ringi jalutada. Rasmus nautis ronimist ja tundus, et ta oli meile andestanud, et ta reisile vedasime 😀 Õhtust sõime meie restoranide tänaval ja taaskord oli toit suurepärane!

Vaade Filopappou mäelt – väga suur Ateena!

Ilusat kevade jätku ja püsige terved!

Külalistele avapauk antud.

15.04.2022

Avapaugu andsid Jaagu vanemad, kes olid meil külas 3-10 aprill. Teoorias peaks nüüd kuni juuli keskpaigani maja peaaegu pidevalt rahvast täis olema … Üks pere, kes pidid järgmine nädal tulema, olid sunnitud reisi juunisse edasi lükkama. Seega on nüüd väike auk, kuid alates 1 maist on praktiliselt iga nädal meil keegi külas. Loodetavasti külalistele meeldib, ikkagi viimane võimalus meile siia külla tulla 🙂

Maasikahooaeg on täies hoos – aias õitsevad ja turul on kilohind vahemikus 3€-5€.

Kahel päeval õnnestus meil perekondlikult koos turistid olla. Pühapäeval, kui Jaagu vanemad tulid ja me kohe otse lennujaamast Cataniasse kondama läksime ning eelmisel laupäeval, kui käisime Taorminas. Catania oli jätkuvalt ülerahvastatud ning turismihooaeg on täie hoo sisse saanud. Restoranid ja kohvikud olid ka keset päeva juba lahti ning inimesi jätkus kõikjale. Käisime kõige popimad kohad läbi ja piilusime natuke ka kõrvatänavatesse. Kõik oli täpselt nii nagu eelnevatel aastatel, midagi ei olnud muutunud …

Leidsime ka ühe ägeda kohviku, mis oli küll kinni, kuid väga kunstipärane!

Elevandi väljak ja Bellini park on jätkuvalt alles, uut moodi rattaparkla ja natuke grafitit.

Palavust trotsiv kutsu ja lõõritav linnuke.

Nagu “tellitud” oli teisipäeval (5.04) elektritööd. Kui eelnevalt on elekter lubatud ajal ära võetud ja varem tagasi antud, siis seekord oligi kella 16:30-ni ära. Töid tehti meie külavahel, aknast sai vaadata kuidas elektrikud korvtõstukiga posti otsas asjatasid. Rasmus oli sellest muidugi superhäiritud, et elektrit ei olnud, ei saanud ju internetti 😀 Suurest igavusest soovis ta jalutama mina, käisime siis üle väga pika aja külas jalutamas, vaatasime üle ranna ja tegime külale tiiru peale. Kuna Jaak oli eelmine nädal vanematele giid-autojuhiks, siis olin mina Rasmuse autojuht. Algselt mul ei olnud mingit plaani teisipäeval baasi jääda, kuid kuna elektrit ei olnud, siis veetsin päeva baasis. Mul oli nagunii vaja Sardiinia postitusi kirjutada, seega läks aeg võrdlemisi kiiresti. Neljapäev oli õnneks jätkuvalt lühike päev ja siis ma nagunii ei viitsi edasi-tagasi sõita, seega sain baasis kaks päeva aega veeta ja usinasti blogipostitusi kirjutada. See nädal ei erinenud eelnevast, kuna Jaak on nüüd teatud päevadel graafiku alusel tööl, siis sain taas teisi- ja neljapäeva baasis veeta. Teisipäev oli õnneks superlühike, sai juba 11:00 läbi, siis nagu polekski pidanud eriti aega veetma.

Tormid on rannale seekord palju kurja teinud … 5.04.

Naabrite aias lilleõites puu ja mul on aias ka üks tulp nina välja pistnud 🙂

Reede õhtul läksime tähistasime Jaagu vanemate lähenevat puhkuse lõppu ja meie lähenevaid juubeleid 😉 Veetsin neljapäeva erinevaid restorane otsides ja hinnanguid läbi lugedes. See oli väga meelelahutuslik tegevus ja sain päris mitu restorani, mida võiks külastada. Seega, kui mõni külaline soovib meid öömaja eest tänada ühe õhtusöögiga, siis mul on nüüd mingi valik olemas 😉 Käisime õhtustamas Siracusas, kuna seal on mugavam parkida ja pole nii palju inimesi. Seekord jäi meil valikusse Trattoria La Pigna – läbi ja lõhki mereanni restoran. Jaak valis päevakala ja selle valimine käis nii, et peremees tuli suure kandikuga, kus peal olid kõik värskelt püütud kalad, tutvustas, mis on mis ja küsis, et millist ta soovib. Me jäime hetkeks tummaks, sest sellist asja polnud me enne kogenud, et tuuaksegi kalavalik otse lauda, et näita, mida süüa tahad. Väga äge elamus! Õhtu edenedes jäi valik muidugi järjest väiksemaks, seega oli taas väga hea esimestena kohal olla 😉 Lisaks oli seal suurepärane limoncello, isegi mina limpsisin seda hea meelega, tervet pitsi küll ei jaksanud, kuid natuke ikka. Leppisin peremehega kokku, et tuleme mõni teine päev tagasi ja ostame ühe pudeli. Tal kohe ei olnud müüa, kuna tal oligi ainult üks pudel. Söögid olid suurepärased, interjöör lihtne, kuid naiste tualett oli nagu väike kunstinäitus, seal olid nii ilusad pildid, ma kohe mõtlesin, kui ilusasti need mu magamistuppa sobiksid!

Interjöör, eelroad, magustoit ja peremees päevakala valikuga. 8.04.

Oli jah imelik WC-s pildistada, kuid need olid NII ilusad, et ma ei suutnud kiusatusele vastu panna!

Õhtune Siracusa – munapühad on ukse ees ja kassidest ei tohi kunagi puudust olla!

Laupäeval käisime kõik koos Taorminas, ma ei saa sinna mitte midagi parata, mulle lihtsalt üliväga meeldib see linn! Jah, see on totaalne turistikas, jah seal on meeletult palju inimesi, jah seal on palju tänavakaubitsejaid, jah seal on kitsas tänavatel liikuda, kuid jätkuvalt on seal nii ilus värviline, seal on nii ilusad vaated, seal on lihtsalt nii tore ringi luusida. Loodetavasti satun mõne külalisega veel sinna ja siis tuleb küll plaani võtta kõrvaltänavate avastamine, ma näiteks ei ole siiani leidnud treppi, kus on kirjas “I love Taormina”. Seega tuleb lisaks nendele kohustuslikele kohtadele üle vaadata ka nurgatagused. Kiirtee osa sinna oli remondis ja Google Maps saatis meid ma ei tea, mis teed pidi, ignoreerisin neid soovitusi ja sõitsime tavapäraselt. Jälgisime silte ja jõudsime kenasti kohale, Jaak oli natuke kahtlev ja Rasmus keeldus edaspidi üldse kuhugi sõitmast, kuna ühtegi autot sinna ei sõitnud ja vastu ka ei tulnud. Rasmus oli enam kui veendunud, et me sõidame täiesti valesti ja kohe oleme eksinud, sest Googli järgi olime me mitte eksisteeriva tee peal 😀 Ära tulles oli autosid nii minemas kui ka tulemas, sattusime minnes lihtsalt “auku”, kui kedagi ei olnud. Parkimismajas olid avatud ainult kaks alumist korrust ja need olid peaaegu täis. Jõudsime suhteliselt vara ja kuna autosid eriti ei sõitnud, lootsime leida suhteliselt tühja linna, kuid mitte sinna poolegi, turistid sebisid juba varavalges seal ringi. Päeva peale läks veel tihedamaks. Ma olin nagu laps kommipoes, klõpsisin hoolega pilte teha ja nautisin iga minutit. Tegime Rasmusega kohustusliku koos pildi ka, panen siia pildid aastatest 2019, 2020 ja 2022 – tulime siia lapsega ja lahkume noormehega … Taormina ja arvatavasti Sitsiilia kõige enam kiidetud granita koht oli rahvast taas ääreni täis ja me ei jäänud sinna ootama. Küll on mul plaanis seal maiustamine ikkagi ära proovida! Mõni külaline on vast ikka nõus minuga koos lõõmava päikese käes seal järjekorras seisma 😀

Jätkuvalt kirev ja ajalooline Taormina. 9.04.

Park oli alles ja papagoid ka kodus. Ilmselgelt ei jaga mu pere minu Taormina vaimustust 😀

Vana Rooma müür ning värvitud maja olid ka alles, küll ei ole ma ennem seal värvitud rollereid märganud …

Ülipopp granita kohvik ja lihtsalt üks restoran.

Kui granitat ei saa, siis tuleb gelatoga leppida. Värvilised lauad!

Sama koht ja samad inimesed aastatel 2019, 2020 ja 2022 … Viimasel pildil polegi ühtegi last enam … 😉

Täna, reedel 15.04, ootab meid ees üks viimastest perereisidest väljapoole Itaaliat, proovime Ateena üle vaadata ja siis saame öelda, et oleme kõik vahemereriigid läbi käinud. Lisaks tuli mul täna meelde, et ma tahtsin ju Lampedusal ka ära käia … Ma väga loodan, et meil tekib nendel üksikutel vabadel hetkedel mõni võimalus see üle vaadata. Siis on küll terve Itaalia tehtud!

Reisilt saabudes võib leida eest liivavihma käes olnud autod … 31.03.

Meil oli täna öösel, 15.04 kl 3:34, maavärin! Pere magas nagu nott, mina kiikusin voodis koos värinaga kaasa ja ärkasin selle peale üles ning magama enam hästi ei jäänudki. Maa värises üsna meie lähedal meres, ca 38km kaugusel ja võimsuseks oli 4,2 palli. Midagi ei juhtunud, kahjusid ei ole, lihtsalt paljud ärkasid selle peale üles, mõnel värisesid uksed-aknad ja mööbel ka lisaks.

Maavärina kese tähistatud punase 4,2 täpiga ja meie kodu on seal lilla ringi sees.

Ilusat kevade jätku ja püsige terved!

Sardiiniat avastamas – vol.3 – ajalugu ja imeline loodus.

12.04.2022

Itaalias reisides ei saa üle ega ümber erinevatest Rooma aegsetest säilinud linnade varemetest. Neid on üle riigi väga palju ja osad ka Sardiinias. Meil on muidugi peale Pompeid see mure, et ükski ei mõju enam nii võimsana ega pane ahhetama. Sardiinias külastasime kahte kohta, üks oli küll kinni, kuid seal oli lihtsalt ilus vaade ja sai liivarannas natuke jalutada ning Rasmus sai ka liivalossi ehitada. Oleks seal isegi kauem olemist nautinud, kuid sääsed tahtsid nahka pista! Alates 2017 aastast on seadusega keelatud Sardiiniast välja viia merekarpe, liiva, koralle jne. ehk kõike rannaga seonduvat. Vahele jäämise korral on trahvid 50-1000€. Ma pidin ka meie leitud kaks imeilusat merekarpi randa jätma 🙁 Põhjenduseks on toodud, et kui neid korjata ja ära viia, siis see rikub looduse tasakaalu. Arvatavasti kusagil piirkonnas rikukski, kuna seal on rannaliiv tõesti teistmoodi ja kui seda tonnide kaupa välja tassitakse, siis tekib tõesti probleem. Rannakarpide suhtes ma muidugi nii kindel ei ole … Jaak on enam kui veendunud, et see on meelega nii tehtud, et Sa neidsamu kohalikke rannast korjatud merikarpe ikka turistide poest 10€ eest ostaks.

Sardiinia lõuna tipus asunud Rooma linna Nora – ka siin on üsna hästi mosaiigid säilinud. 27.03.

Meri igas päevas, väike teatrielamus samuti ning ei saa ilma Saksa pensionärideta 😉

Teised Rooma linna varemed asusid läänes Tharrose arheoloogilisel alal. Kuna see oli esmaspäeviti kinni, siis sisse me ei saanud. Jalutasime rannas ja uudistasime vana majakat. Majaka ümber kasvas üks huvitav taim, see nägi välja nagu plastmassist, kuid tegelikult oli mõnusalt pehme sammal. Arvatavasti on meil ka neid, kuid me pole märganud … Igati ägedad tumerohelised mügarikud!

Valge liivarand ja eemal vana tuletorn. Lahe sammal. 28.03.

Lootsime näha päris ehtsat soolajärve, paraku oli see paksult vett täis ja elamus jäi saamata, kuna see oli nagu tavaline järv 🙁 Arvatavasti saab seda imetleda augustis, kui vesi kõik ära on aurustunud. Kuid see-eest nägime meeletult suuri artišoki põldusid ning lambaid, meeletus koguses lambaid, igal pool! Looduse poolest meenutab Sardiinia Kesk- ja Põhja-Itaaliat, hästi roheline, palju puid igal pool, ka kõrgetes mägedes. Teed on siledad ja korras, peaaegu kõikides linnades on laiad teed ning kõnniteed, lisaks ei ole üldse prügi ehk kõik on nii puhas! Väga korralik, nagu Põhja-Itaalia, mida kõik niiväga armastavad 🙂 Saime natuke seigelda ka, ma olen ju suur koskede fänn ja ikka peab välja uurima, kas on kosk või mitte. Jaak lubas, et ühe juurde sõidame. Tee oli sinna muidugi olematu, kodune tunne tuli peale 😉 Kuna meil oli mingi erakordselt väike ja jõuetu auto, siis hoidsime pöidlaid, et põhjaga kuhugi kinni ei jääks ja ikka kohale jõuaks. Google mapsi ei saa jätkuvalt usaldada, lühem tee sinna lõppes meil mingi kuurordi värava taga. Ise veel imestasime, et kas tõesti sellise teega keegi siia tuleb?! Läksime siis teise tee peale, Rasmus küll kurtis, et ärme lähe, et me ei saa pärast äkki ära, et tee on nii õudne. Lõpuks jõudsime ka koseni. No ja nagu traditsioon ette näeb, polnud seal mingit vett 😀 See-eest saime natuke kõndida ja turnida ning vaadet imetleda. Jaak teatas, et vahemeremaades ta mind enam ühegi kose juurde ei vii! Ühiselt leidsime, et kaks asja olid vahetuses, soolajärves, kus ei pidanud vett olema, see oli ja kosk, kus pidi vesi olema, seda ei olnud – oleks ju võinud meie meeleheaks vahetuses olla 😉

Mimosa (selgub, et eesti keeles on see hõbeakaatsia) natuke on palmialleed ka näha.

Täiesti unustamatu mulje jättis meile Neptuni koobas. Tõeline elamus, kes Sardiiniasse satub, soovitan kindlasti külastada. Sellele saab läheneda nii mere, kui ka maa poolt. Maa poolt tuleb lihtsalt usinasti treppidest kõndida 654 astet alla ja pärast sama kogus üles tagasi. Alla polnud midagi minna, üles tulek võttis minu ikka korralikult läbi nagu Cavagrande del Cassibile üles tulek, ainult selle vahega, et Neptuni koopast toob üles korralik trepp, võiks ju lihtsam olla … Koobas ise on miljoneid aastaid vana ning väga suur. Tavaturisti igale poole ei lastagi, osadesse kohtadesse saavad ligi ainult sukeldujad või õppegrupid. Kuid see, kus sai uudistada, oli juba piisavalt suur ja võimas, seega vaatamist ja ahhetamist oli omajagu. Koopasse saab ainult giidiga ja ekskursioonid on iga 30 minuti tagant, me olime inglise keelses grupis ja peale meid oli veel üks sakslastest keskealine paar oma koeraga. Selline mõnus imepisike grupp. Mere pealt tulles sõidab paat koopasuu juurde, kust saab siis edasi koopasse kõndida. Kuna me olime hooaja välisel ajal, siis paate veel ei sõitnud, kuid hooajal on suuremaid valikuid, kuidas koopale läheneda.

654 trepiastet, kõigepealt alla ja siis üle ka veel … 28.03.

Miljonite aastate jooksul looduste poolt tehtud meistriteos 🥰 Ühel pildid on näha, kuidas tilgad on hakanud üles poole keerama, et ei ripu enam alla. Teadlased otsivad sellele seletust, miks see nüüd nii on … Ilus igatahes!

Peale väsitavat treppide vallutamist suundusime Algerosse, mis on üks populaarsemaid linnakesi põhja pool. Linn oli selline armas väike sadamalinn, paljude poodide ja restoranidega. Peale väsitavat pingutust olime ära teeninud ühed jäätised 😀

Välja teenitud jäätis ja Alghero. 28.03.

Alghero… Paremal pildil see merre ulatuv kaljusein, see hästi vasakpoolne tipp/sein, seal oligi Neptuni koobas.

Jaak nägi ühes turistipoes müügil korgipuu koort. Imestasime, et miks sellist asja müüakse … Pärast natuke Googeldasime ja selgus, et Sardiinias on korgipuu istandused ja kõige suurem kasvatus on Calangianuse piirkonnas. Antud linnas on ka korgipuu muuseum ehk tehas, kus korgipuust veinipudeli korke tehakse. Me läksime vaatasime üle San Sebastiano kiriku pargi, seal kasvas neid puid päris palju. Selle tagant avastasime aga ladustatud korgipuude koori ning natuke eemal oli suur istandus. Me ei saanud hästi aru, miks nad seda ei reklaami?! Korgipuude istandusi ei ole igal pool ja nende vahel jalutada ning ajalugu või tootmise infot vmt. kuulata oleks väga huvitav. Tehas ja muuseum on üks asi, kuid istanduses ringi jalutada oleks hoopis ehedam. Igatahes oli see väga äge elamus, mida meist keegi enne kogenud ei olnud!

Väga võimsad korgipuud ja koorte ladu. 29.03.

Põhjas asub ka väidetavalt üks Euroopa kallim kuurort, Emerald rannik, kus 1m² maad võib maksta kuni 300 000€. Seal on omale suveresidentsi soetanud paljud kuulsad ja rikkad. Kuna me olime hooaja välisel ajal, siis sadamad olid jahtidest võrdlemisi tühjad ja helikoptereid ka eriti ei lennanud. Vaated olid muidugi fantastilised ja palju ning veelgi rohkem liivarandu, kus mõnusasti puhkust nautida. Majad olid suured ja korralikud ning luksuslikke hotelle oli muidugi iga meetri tagant. Antud piirkonda hakati arendama 1961 aastal ja aja jooksul on sellest saanud üks populaarsemaid ja ihaldatumaid puhkuse sihtkohti Sardiinias. Igaüks seal puhkamist omale lubada ei saa. Me mõtlesime, et sööme seal ühed gelatod, et kas on kallimad, kui Palermos, kuid kõik kohad olid kinni, seega saime sealt ainult läbi sõita ja vaateid imetleda.

Stella Maris – väga armas väike kirik, meenutas oma stiililt natuke Trulli majasid. 29.03.

Minul oli kindel soov ja tahe kindlasti veel liivaranda minna. Seega sõitsime läbi veel ühest paljudest liivarandadest. Valisin välja linna Villasimius, nimi oli äge ja seiklesime sinna lootused leida avatud restorani, kus süüa saaks. Jätkuvalt olid kõik kinni, kuid leidsime ühe võileiva koha ja saime kaasa osta. Rand ise oli ilus, tol päeval oli väga tuuline ning kohale saabudes leidsime eest päris mitu Saksa numbrimärgiga matkaautot ja randa jõudes lainesurfarid ning SUP-i lauaga sõitjaid. Väikeste lastega pered nautisid surfi mõnusid ja rannas tšillimist nagu surfaritele kombeks. Me pidasime pikniku ja vaatasime surfareid, paraku ei olnud nad eriti osavad ning pikki sõite me ei näinudki. Huvitavaks tegi selle ranna see, et ühel pool oli meri, mis mässas ja möllas ning eraldatud lahesopis ei olnud mitte mingit virvendust ning seal toimetasid flamingod 😉

Rasmus esiplaanil ja taustal on SUP-lauaga sõitjad ja lainesurfajad. Osad muidugi võtsid niisama “pilve” ka 30.03.

Ühe korra ööbisime ka kuurordis – Torre Grande. Kuna juhtus olema pühapäev ja erakordselt soe, siis meil oli alguses raskusi parkimiskoha leidmisega, kuna täpselt meie öömaja ees oli gelato kohvik, kus järjekord oli vähemalt 10 meetrit pikk ning algas kohe promenaad, siis autod parkisid täiesti suvaliselt ja inimesi oli palju. Natuke eemal kõrvaltänaval õnnestus koht leida ja kui hilisõhtuselt jalutuskäigult tagasi tulime, siis saime otse ukse ette ümber parkida.

Mulle hirmsasti sellises stiilis majad meeldivad! Torre Grande.

Täitsa juhuslikult leidsime ühes öömajas lapatud Sardiiniat tutvustustavast teejuhiste raamatust “elevandi kivi”, kuna see jäi meile tee peale siis vaatasime selle ka üle. Väga äge nägi välja ning taaskord, ise nad seda eriti ei reklaami 😉

Elevandi kivi ühelt ja teiselt poolt ning kõhus ka. 29.03.

Lõppu veel erinevaid ranniku ning linnakeste vaateid.

Mõnus peatuspaik väikeseks lõunapausiks. 28.03.

Tore väike linnake ja üks paljudest sadamatest.

Sardiinia on imeline koht puhkamiseks inimestele, kes armastavad rannapuhkust. Siin saab hooajal kõike – ujuda, snorgeldada, sukelduda, paatidega ringreise teha, niisama paadiga sõita, päevitada ja lõpututes rannakuurortides ennast mõnusalt tunda. Linnades on ka tore jalutada, kuid need ei paku mitte midagi erakordset, barokki on vähe 😀 Kuid, kui pole enne Itaalias käinud, siis pakuvad ka linnad väga palju avastamist ja ahhetamist. Kuna Sardiinia on nagu Põhja-Itaalia, puhas, korras, teed on laiad ja terved, imevähe inimesi, olematu liiklus, siis on täiesti arusaadav, miks on see suvel ülipopulaarne puhkuse sihtkoht. Saare pindala on 23 816 km² ja seal elab ca 1,6 miljonit inimest, seega on need seal kenasti ära hajutatud ja sõidad nagu Eestis, kus mingit liiklust ei eksisteeri. Kuna me oleme harjunud Sitsiilia liiklusega, pindala 25 662 km² ja elanike ca 5,5 miljonit ja kuhugi peavad ju kõik need inimesed ära mahtuma, siis Sardiinias ja Eestis puudub igasugune liiklus, kui selline. Võrdluseks Eesti numbrid ka, pindala 45 339 km² ja ca 1,3 miljonit elanikku. Ma muidugi ei kujuta ette, mis toimub Sardiinias suvel, kui seal on mitu miljonit turisti lisaks, siis arvatavasti on võrdlemisi kitsas, kuid kuna kuurortide puudust ei tohiks tekkida, siis arvatavasti mahuvad need inimesed üle saare kenasti ära. Võrreldes Sitsiiliaga on Sardiinia kallim, hinnad jääva Põhja-Itaalia tasemele. Loodus on ilus, seal on ka palju koopaid, me käisime ainult ühes, kuid väiksemaid on üle saare veel. Lisaks on sea hea matkata, ning rattaga mägesid vallutada, seega kõigile midagi. Meil on nüüd käidud ning kogemus olemas. Kas läheks uuesti? Ei, pigem mitte ..

Imelist kevade jätku ja püsige terved!