12.04.2022
Itaalias reisides ei saa üle ega ümber erinevatest Rooma aegsetest säilinud linnade varemetest. Neid on üle riigi väga palju ja osad ka Sardiinias. Meil on muidugi peale Pompeid see mure, et ükski ei mõju enam nii võimsana ega pane ahhetama. Sardiinias külastasime kahte kohta, üks oli küll kinni, kuid seal oli lihtsalt ilus vaade ja sai liivarannas natuke jalutada ning Rasmus sai ka liivalossi ehitada. Oleks seal isegi kauem olemist nautinud, kuid sääsed tahtsid nahka pista! Alates 2017 aastast on seadusega keelatud Sardiiniast välja viia merekarpe, liiva, koralle jne. ehk kõike rannaga seonduvat. Vahele jäämise korral on trahvid 50-1000€. Ma pidin ka meie leitud kaks imeilusat merekarpi randa jätma 🙁 Põhjenduseks on toodud, et kui neid korjata ja ära viia, siis see rikub looduse tasakaalu. Arvatavasti kusagil piirkonnas rikukski, kuna seal on rannaliiv tõesti teistmoodi ja kui seda tonnide kaupa välja tassitakse, siis tekib tõesti probleem. Rannakarpide suhtes ma muidugi nii kindel ei ole … Jaak on enam kui veendunud, et see on meelega nii tehtud, et Sa neidsamu kohalikke rannast korjatud merikarpe ikka turistide poest 10€ eest ostaks.
Teised Rooma linna varemed asusid läänes Tharrose arheoloogilisel alal. Kuna see oli esmaspäeviti kinni, siis sisse me ei saanud. Jalutasime rannas ja uudistasime vana majakat. Majaka ümber kasvas üks huvitav taim, see nägi välja nagu plastmassist, kuid tegelikult oli mõnusalt pehme sammal. Arvatavasti on meil ka neid, kuid me pole märganud … Igati ägedad tumerohelised mügarikud!
Lootsime näha päris ehtsat soolajärve, paraku oli see paksult vett täis ja elamus jäi saamata, kuna see oli nagu tavaline järv 🙁 Arvatavasti saab seda imetleda augustis, kui vesi kõik ära on aurustunud. Kuid see-eest nägime meeletult suuri artišoki põldusid ning lambaid, meeletus koguses lambaid, igal pool! Looduse poolest meenutab Sardiinia Kesk- ja Põhja-Itaaliat, hästi roheline, palju puid igal pool, ka kõrgetes mägedes. Teed on siledad ja korras, peaaegu kõikides linnades on laiad teed ning kõnniteed, lisaks ei ole üldse prügi ehk kõik on nii puhas! Väga korralik, nagu Põhja-Itaalia, mida kõik niiväga armastavad 🙂 Saime natuke seigelda ka, ma olen ju suur koskede fänn ja ikka peab välja uurima, kas on kosk või mitte. Jaak lubas, et ühe juurde sõidame. Tee oli sinna muidugi olematu, kodune tunne tuli peale 😉 Kuna meil oli mingi erakordselt väike ja jõuetu auto, siis hoidsime pöidlaid, et põhjaga kuhugi kinni ei jääks ja ikka kohale jõuaks. Google mapsi ei saa jätkuvalt usaldada, lühem tee sinna lõppes meil mingi kuurordi värava taga. Ise veel imestasime, et kas tõesti sellise teega keegi siia tuleb?! Läksime siis teise tee peale, Rasmus küll kurtis, et ärme lähe, et me ei saa pärast äkki ära, et tee on nii õudne. Lõpuks jõudsime ka koseni. No ja nagu traditsioon ette näeb, polnud seal mingit vett 😀 See-eest saime natuke kõndida ja turnida ning vaadet imetleda. Jaak teatas, et vahemeremaades ta mind enam ühegi kose juurde ei vii! Ühiselt leidsime, et kaks asja olid vahetuses, soolajärves, kus ei pidanud vett olema, see oli ja kosk, kus pidi vesi olema, seda ei olnud – oleks ju võinud meie meeleheaks vahetuses olla 😉
Täiesti unustamatu mulje jättis meile Neptuni koobas. Tõeline elamus, kes Sardiiniasse satub, soovitan kindlasti külastada. Sellele saab läheneda nii mere, kui ka maa poolt. Maa poolt tuleb lihtsalt usinasti treppidest kõndida 654 astet alla ja pärast sama kogus üles tagasi. Alla polnud midagi minna, üles tulek võttis minu ikka korralikult läbi nagu Cavagrande del Cassibile üles tulek, ainult selle vahega, et Neptuni koopast toob üles korralik trepp, võiks ju lihtsam olla … Koobas ise on miljoneid aastaid vana ning väga suur. Tavaturisti igale poole ei lastagi, osadesse kohtadesse saavad ligi ainult sukeldujad või õppegrupid. Kuid see, kus sai uudistada, oli juba piisavalt suur ja võimas, seega vaatamist ja ahhetamist oli omajagu. Koopasse saab ainult giidiga ja ekskursioonid on iga 30 minuti tagant, me olime inglise keelses grupis ja peale meid oli veel üks sakslastest keskealine paar oma koeraga. Selline mõnus imepisike grupp. Mere pealt tulles sõidab paat koopasuu juurde, kust saab siis edasi koopasse kõndida. Kuna me olime hooaja välisel ajal, siis paate veel ei sõitnud, kuid hooajal on suuremaid valikuid, kuidas koopale läheneda.
Peale väsitavat treppide vallutamist suundusime Algerosse, mis on üks populaarsemaid linnakesi põhja pool. Linn oli selline armas väike sadamalinn, paljude poodide ja restoranidega. Peale väsitavat pingutust olime ära teeninud ühed jäätised 😀
Jaak nägi ühes turistipoes müügil korgipuu koort. Imestasime, et miks sellist asja müüakse … Pärast natuke Googeldasime ja selgus, et Sardiinias on korgipuu istandused ja kõige suurem kasvatus on Calangianuse piirkonnas. Antud linnas on ka korgipuu muuseum ehk tehas, kus korgipuust veinipudeli korke tehakse. Me läksime vaatasime üle San Sebastiano kiriku pargi, seal kasvas neid puid päris palju. Selle tagant avastasime aga ladustatud korgipuude koori ning natuke eemal oli suur istandus. Me ei saanud hästi aru, miks nad seda ei reklaami?! Korgipuude istandusi ei ole igal pool ja nende vahel jalutada ning ajalugu või tootmise infot vmt. kuulata oleks väga huvitav. Tehas ja muuseum on üks asi, kuid istanduses ringi jalutada oleks hoopis ehedam. Igatahes oli see väga äge elamus, mida meist keegi enne kogenud ei olnud!
Põhjas asub ka väidetavalt üks Euroopa kallim kuurort, Emerald rannik, kus 1m² maad võib maksta kuni 300 000€. Seal on omale suveresidentsi soetanud paljud kuulsad ja rikkad. Kuna me olime hooaja välisel ajal, siis sadamad olid jahtidest võrdlemisi tühjad ja helikoptereid ka eriti ei lennanud. Vaated olid muidugi fantastilised ja palju ning veelgi rohkem liivarandu, kus mõnusasti puhkust nautida. Majad olid suured ja korralikud ning luksuslikke hotelle oli muidugi iga meetri tagant. Antud piirkonda hakati arendama 1961 aastal ja aja jooksul on sellest saanud üks populaarsemaid ja ihaldatumaid puhkuse sihtkohti Sardiinias. Igaüks seal puhkamist omale lubada ei saa. Me mõtlesime, et sööme seal ühed gelatod, et kas on kallimad, kui Palermos, kuid kõik kohad olid kinni, seega saime sealt ainult läbi sõita ja vaateid imetleda.
Minul oli kindel soov ja tahe kindlasti veel liivaranda minna. Seega sõitsime läbi veel ühest paljudest liivarandadest. Valisin välja linna Villasimius, nimi oli äge ja seiklesime sinna lootused leida avatud restorani, kus süüa saaks. Jätkuvalt olid kõik kinni, kuid leidsime ühe võileiva koha ja saime kaasa osta. Rand ise oli ilus, tol päeval oli väga tuuline ning kohale saabudes leidsime eest päris mitu Saksa numbrimärgiga matkaautot ja randa jõudes lainesurfarid ning SUP-i lauaga sõitjaid. Väikeste lastega pered nautisid surfi mõnusid ja rannas tšillimist nagu surfaritele kombeks. Me pidasime pikniku ja vaatasime surfareid, paraku ei olnud nad eriti osavad ning pikki sõite me ei näinudki. Huvitavaks tegi selle ranna see, et ühel pool oli meri, mis mässas ja möllas ning eraldatud lahesopis ei olnud mitte mingit virvendust ning seal toimetasid flamingod 😉
Ühe korra ööbisime ka kuurordis – Torre Grande. Kuna juhtus olema pühapäev ja erakordselt soe, siis meil oli alguses raskusi parkimiskoha leidmisega, kuna täpselt meie öömaja ees oli gelato kohvik, kus järjekord oli vähemalt 10 meetrit pikk ning algas kohe promenaad, siis autod parkisid täiesti suvaliselt ja inimesi oli palju. Natuke eemal kõrvaltänaval õnnestus koht leida ja kui hilisõhtuselt jalutuskäigult tagasi tulime, siis saime otse ukse ette ümber parkida.
Täitsa juhuslikult leidsime ühes öömajas lapatud Sardiiniat tutvustustavast teejuhiste raamatust “elevandi kivi”, kuna see jäi meile tee peale siis vaatasime selle ka üle. Väga äge nägi välja ning taaskord, ise nad seda eriti ei reklaami 😉
Lõppu veel erinevaid ranniku ning linnakeste vaateid.
Sardiinia on imeline koht puhkamiseks inimestele, kes armastavad rannapuhkust. Siin saab hooajal kõike – ujuda, snorgeldada, sukelduda, paatidega ringreise teha, niisama paadiga sõita, päevitada ja lõpututes rannakuurortides ennast mõnusalt tunda. Linnades on ka tore jalutada, kuid need ei paku mitte midagi erakordset, barokki on vähe 😀 Kuid, kui pole enne Itaalias käinud, siis pakuvad ka linnad väga palju avastamist ja ahhetamist. Kuna Sardiinia on nagu Põhja-Itaalia, puhas, korras, teed on laiad ja terved, imevähe inimesi, olematu liiklus, siis on täiesti arusaadav, miks on see suvel ülipopulaarne puhkuse sihtkoht. Saare pindala on 23 816 km² ja seal elab ca 1,6 miljonit inimest, seega on need seal kenasti ära hajutatud ja sõidad nagu Eestis, kus mingit liiklust ei eksisteeri. Kuna me oleme harjunud Sitsiilia liiklusega, pindala 25 662 km² ja elanike ca 5,5 miljonit ja kuhugi peavad ju kõik need inimesed ära mahtuma, siis Sardiinias ja Eestis puudub igasugune liiklus, kui selline. Võrdluseks Eesti numbrid ka, pindala 45 339 km² ja ca 1,3 miljonit elanikku. Ma muidugi ei kujuta ette, mis toimub Sardiinias suvel, kui seal on mitu miljonit turisti lisaks, siis arvatavasti on võrdlemisi kitsas, kuid kuna kuurortide puudust ei tohiks tekkida, siis arvatavasti mahuvad need inimesed üle saare kenasti ära. Võrreldes Sitsiiliaga on Sardiinia kallim, hinnad jääva Põhja-Itaalia tasemele. Loodus on ilus, seal on ka palju koopaid, me käisime ainult ühes, kuid väiksemaid on üle saare veel. Lisaks on sea hea matkata, ning rattaga mägesid vallutada, seega kõigile midagi. Meil on nüüd käidud ning kogemus olemas. Kas läheks uuesti? Ei, pigem mitte ..
Imelist kevade jätku ja püsige terved!
