29.04.2022
Kuhu aeg kaob? Nagu päriselt?! Me ju alles tulime ja juba ongi kohe kõik … Just nüüd, kui ma olen sisse elanud ja aktsepteerinud ning leppinud kohalike kommete ning veidrustega, peame me hakkama tagasi sättima. Mul oli sisse elamine ikka superraske, mäletan esimesest poolest aastast ainult seda, et ma olin kogu aeg mures, närvis ja pinges. Iga krõpsu peale oli kohe, et mis see oli, kes see oli, kus see oli. Kuna majas naksus, krõpsus ja tegi muid hääli, siis mul oli kogu aeg tunne, et midagi juhtub. Kas meil läheb elekter ära või vesi või kukub midagi kokku või juhtub veel midagi kolmandat ja mis siis saab?! Elu saab otsa! Tegelikult ei juhtunud ju midagi ja kui juhtuski, siis perenaine organiseeris imekiiresti abi ja lisaks suutis Jaak ise mingeid asju korda teha või leidsime ajutisi lahendusi. Kõik oli üle elatav ja lahendatav. Kuid olles ikkagi võõral maal, võõras keeleruumis tundus kõik nii kohutav. Kuna me tulime ju puhkuste ja suvisel tipphooajal, siis oli siin meeletu rahvaste liikumine ja autode vool. Iga möödakäija ja ja auto peale ma kohe vaatasin, kas tahetakse meist midagi. Tegelikult ei tahtnud keegi midagi v.a. üks veider onu, kes midagi rääkimas käis. Ja autod pidurdavad meie aia juures, kuna lamav politseinik on vahetult siin, mitte, et nad meie aeda vahtida tahaks … Lisaks muidugi see liiklus! Niikaua, kui ma pidin kõrvalistmel istuma, oli kõik niiniii õudne ja kohutav ning iga kord, kui pere tööle/kooli sõitis olin ma mures, kas nad ikka jõuavad kohale. Jaagul oli kohustus mulle helistada, kui ta tööle on jõudnud, kuid ta unustas seda pidevalt teha ja lõpuks leppisime kokku, et kui ei helista, siis tähendab, et kõik on korras. Ja nii ju tegelikult ongi, üldiselt leitakse telefon üles siis, kui midagi juhtunud on .. Vähemalt minu pere meeste puhul küll 😉 Olgu, tegelikult Jaak helistab niisama ka, õnneks on see harjumus tal sees ja päevas korra ikka telefonis ka suhtleme, kui tal muidugi tööl kole kiire ei ole. Niipea, kui ise sõitma hakkasin, siis ei tundunud see liiklus enam midagi nii hull, v.a. Catanias muidugi. Siis oli mul veider, kui Jaak küsis, kuidas sõit oli ja kas kõik läks hästi … Arvestades seda, et Seat ennem rohkem trikitas, siis oli küsimus muidugi õigustatud. Kogu selle suure muretsemise peale läksin ma lõpuks peast halliks ja olin üldse omadega koledasti konfliktis. Nüüd on seda muidugi hea meenutada ja muiata ning mõelda, miks ma ei nautinud seda mida mulle võimaldati, vaid pidin ikka kogu aeg millegi üle muretsema ja kaotasin sellega nii palju aega, mida oleks hoopis teisti nautida saanud. Tõesti, mu keskmine nimi oli (on) “mure”! Kuid iga asi siin elus on õppimiseks, küllap siis ka see periood oli mulle vajalik, et midagi läbi elada ja sellest õppida. Peamiselt seda, et üle mõtlemine ja muretsemine toob kaasa halli pea, rahutu hinge ja magamata ööd, asjad lähevad ja juhtuvad täpselt nii nagu ette nähtud ja kui Sina ise ei saa nende asjade kulgu juhtida, siis ei ole mõtet sellega ennast vaevata.
Ma sain vahepeal aasta vanemaks … 45, suur ja kandiline number, alles meil oli 40 pidu, FB just tuletas ükspäev seda mulle meelde … Natuke olen nukker, et Eestis ei ole, kuna mul ikkagi oli harjumus iga 5 aasta tagant pidu teha, näeks taas sõpru ja saaks lõbutseda ning lobiseda. Kuid vaadates, kuidas aeg lendab, siis ega see 50 enam ka mägede taga ei ole 😀 Kingiks oli reis Ateenasse, seega rohkem midagi ei tahtnuki. Rasmus tegi mulle tahvlile kaardi ja kinkis õhupallid. Hiljem koolist tulles oli neil meeletult suur lillekimp kaasas. Lõikelilled, päriselt?! Ma olin väga üllatunud, kuna Jaak ei poolda lõikelillede kinkimist ja ma ise eelistan ka võimalusel muid lahendusi. Neil käis korra mõte osta võõrasemasid, mis on traditsioon, aga kuna mul need juba on ja rõõmsalt köögi terrassil, ma ei tea juba mitmendat ringi, õitsevad, siis ei onud neil mõtet, seega otsustasid nad lõikelillede kasuks, Rasmus valis kimbu välja. Aga see oli väga meeldiv üllatus ja tegi südame väga soojaks 🥰 Lisaks tuli kaasa ka lillepott 😉 Kuigi kevadeti olen ma ikka endale tulpe ostnud, Lidlis 10tk kimbus ja 2.95, kuidas Sa jätad ostmata. Mu enda tulbid sel aastal ei õitsenudki, ühel tuli õis, teised on ainult lehti kasvatanud. Seega peabki poest ostma, need on nagunii ju maha juba lõigatud.
Elektrifirma on otsustanud, et sel kevadel on nad eriti usinad ja teevad mitu korda kuus hooldustöid ja just nimelt teisipäeviti. See hakkab natuke juba tüütuks kiskuma tegelikult. Eelmine katkestus oli planeeritud 19.04. ehk eelmisele teisipäevale. Kuna Jaak käib ikka oma graafiku alusel teatud päevadel tööl ja hetkel on need päevad teisi- ja neljapäev ning üks kord on tavaline tööpäev ja kaks korda on algusega 15:00-17:00 vahel, oleneb kuidas plaan kujuneb. Seega nende hiliste vahetuste ajal pean ma Rasmust nii viima kui tooma. Õnneks saab see arvatavasti 16.05 kanti läbi ja siis peaks tulema tagasi tavapärane E-R 8:00-17:00 (Jaagu jaoks max 15:00) tööaeg. Eelmine teisipäev oli tal kella 15:00 vahetus, kuid kuna elekter pidi ära minema, siis ta ei viitsinud kodus olla vaid tuli ka peale hommikusi toimetusi baasi. Tegime siis korraliku shoppamise päeva. Koolist tagasi tulles selgus muidugi, et elekter ei olnudki ära käinud. Kuna nädalavahetusel oli siin suurem torm olnud, siis nad arvatavasti tegelesid avariitöödega ja korraline tegemine jäi ära. Kuid ei hullu midagi, nüüd tegid nad seda 26.04 ja siis läks päriselt ka elekter ära 😀 Jaagul oli sel nädalal õnneks hommikune vahetus, seega ma ei pidanud kuhu sõitma ja nautisin elektrivabadust, mis ka seekord plaanipäraselt kuni 16:30-ni kestis. Kuna elekter käib aina ära ja ma pean Rasmust sõidutama, siis on mul olnud ideaalne võimalus blogi kirjutada ja viimasel ajal ongi kirjutusi rohkem, kuid võin teid lohutada, et edaspidi jääb postitusi kindlasti vähemaks, kuna me enam nii palju ei seikle ja arvatavasti pole mul enam nii palju ka kirjutada. Kui see muidugi on lohutuseks, võibolla hoopis kurvastuseks … Mulle endale on kirjutamine muutnud nagu väikeseks teraapiaks, saab ennast tühjaks laadida ja rõõmsalt jälle edasi toimetada ning uusi mälestusi koguda.
Eelmisel esmaspäeval reisilt tulles oli Itaalias ju riigipüha ja meil küla paksult inimesi täis. Meenutas suveperioodi. Möödunud pühapäeval, 24.04, oli meil ca 27 kraadi sooja ja lõõskav päike. Jaak oli 10 minutit õues ja siis teatas, et kole palav on ja kolis “jahedasse” tuppa (meil nüüd toas lõpuks 20 kraadi ümber sooja) tagasi. Ma oleksin hea meelega peesitanud ja suve nautinud, kuid suutsin ennast Ateenas ja neljapäeval baasis lisaks ära külmetada ning jäin reedel haigeks. Tuumanohu ning kurguvalu, viimasest sain õnneks paari päevaga lahti, kuid nohu kestis pikemalt. Nohuga kaasneb see ebameeldiv kõrvalnähtus, et pea on paks, paha hingata ja kogu aeg on selline “udu” sees olemine, seega pikutamisest ei tulnud mitte midagi välja. Lisaks oli meil lätlastega üks matk planeeritud, mille me nüüd edasi pidime lükkama. See-eest käisid lätlased ujumas … Rasmus käis ka nagu uni mulle peale, et ta tahab ujuma minna. Kuna tal ei ole praegu ujumisvarustust – papud, lestad ja ujumispüksid on kõik väikseks jäänud, siis ta ei saanud minna ja ega ma ei lubanud ka, mulle tundub, et vesi on külm. Jaagu andmete järgi jääb sinna 15 kraadi kanti … Osadele on see juba täiesti ujutav vesi, kuid mulle mitte … Lisaks kipub Rasmus suppama, et meri on nii rahulik ja ta ikka väga tahab. Jälle ma ei luba, kuna vesi on külm ja kindlasti tal on ju vaja vette ka minna, pärast kah haige, ei ole vaja siin enne kooli lõppu ennast külmetada. Küll jõuab ka suppama ja ujuma, terve maikuu ja suvi on veel ees. Meile oli väga suureks üllatuseks, et pühapäeval nii vähe inimesi oli, ideaalne rannailm ja polegi kedagi. See-eest oli esmaspäev, 25.04, küla rahvast täis. Itaalia tähistab 25.04 vabastuse päeva, kuigi nad olid iseseisvad, aga sel päeval sai Itaalia vastupanuliikumine võidu Mussolini üle, kes oli Saksmaa poolt mõjutatud ja siin valitses tegelikult Saksa võim. Seega peavad nad seda päeva oma ajaloos väga oluliseks ning on suur riigipüha. Kuna inimestel oli vaba päev, siis oli meil taas nagu suvel, rahvast vooris edasi-tagasi, grilliti, oldi suurte kampadena mere ääres ja üldse oli suurem “sumin” küla vahel. Ilm läks nati jahedamaks, kukkus tagasi sinna 20 kanti, päikese käes on ikka jätkuvalt 20+, kuid kuna oli mere tuul, siis tuule käes oli veidi jahedam.
Punanina ja mitte päikesest vaid nuuskamisest 😀 26.04.
Baasis aega veetes üritan lisaks kirjutamisele ja viimasel ajal, kui ilmad taas ilusaks on läinud, jalutamisele ja e-raamatute või jutusaadete kuulamisele, veel midagi kasulikku teha. Veebruari lõpus käisin näiteks juuksuris ja maniküüris. Juuksuris lasin ainult otsi lõigata, kuna Jaak enam ei viitsi, siis mõtlesin, et lähen proovin taas baasi juuksuris õnne. Seekord oli üks teine neiu lõikamas ja tegi väga hästi, üldse ei sakutanud ega teinud lohakalt ja küsis ainult 15$. Normaalne, sellise raha eest võin teinekordki minna. Eelmisel neljapäeval otsustasin uuesti minna. Sattusin jälle selle sakutaja otsa, kuid seekord oli ta väga hella käega ja lõikas väga ilusti, kuid pärast arvet makstes ma küll enam nii õnnelik ei olnud, ta küsis 31.50$ nagu päriselt, otste piiramise ja föönitamise eest 31.50$!! 100% hinnatõus, ma olin päris šokis, üritasin seletada, et kuidas nii palju, et viimane kord oli 15$ ja nüüd tahate sellist summat! Ei andnud see seletamine ega vaidlemine mingit tulemust ja Jaak peab siiski korra veel ise mu juukseid lõikama. Sellise raha eest ma küll ei ole nõus rohkem sinna minema. Maniküüris käisin märtsi alguses ja see maksis ka ainult 14$, nüüd võibolla on hind juba tõusnud, kuid klassikaline maniküür oli toona selle hinnaga. Huvitav oli muidugi see, kuidas neiu seda mulle tegi. Kui ma Eestis olen käinud, siis käsi leotatakse ja siis hakatakse muid protseduure tegema. Siin ta ei leotanud vaid määris õli küünevallile ja tegi siis tangidega lõikust. Muidu oli kõik tavapärane, see oli minu jaoks uus ja üllatav, kuid lõpptulemus oli täitsa kena ning Veneetsias sain oma värske maniküüriga igatahes ära käidud.
Mul on kombeks kord nädalas gaasinäitu piiluda, et ega otsa ei hakka saama. Kontrollin seda üldiselt sel päeval, kui gaasi toodi, et palju nädalas kulus. Praegu on reeded need päevad. Kuna me läksime reedel reisile, siis ma unustasin reede hommikul vaadata ja ma sain tõsise ehmatuse osaliseks, kui Ateenast tagasi jõudes teisipäeval seda kontrollima läksin. Sipelgad olid ennast sinna sisse seadnud. Tegin kaane lahti ja see oli alt paksult sipelgaid täis. Lisaks olid nad oma munad kinnituskohtadesse munenud, see kõik nägi väga vastik välja. Tõin ruttu sipelgamürgi, meil on üks pulber, mis väga hästi mõjub. Puistasin seda südamest. Siis jäin mõtlema, et äkki see ei ole hea, kemikaal ju ikkagi ja gaas, et juhtub midagi. Tassisin siis kompressori kohale ja puhusin sellega sipelgaid laiali. Kuna ma panin pulbrit nii palju, siis seda jäi ka veel alles. Olin enamus sipelgatest lahti saanud ja tegin lahti pisikese luugi, mille all näit on, hea, et ma ehmatusest ei karjunud. Nad olid sinna ka oma munad munenud. Jälle, vastik-vastik, puhusin selle ka laiali. Nüüd käin peaaegu iga päev vaatamas, et ega nad tagasi ei ole kolinud. Väga vastik vaatepilt oli igatahes. Fui! Ükspäev otsustas üks pääsuke meie terrassil ära surra. See oli äkki laupäev, Jaak läks grilli kokku pakkima ja tahtis teist teed kaudu tuppa tulla, kui ütles, et meil pääsuke pikutab tee peal. Vaatasime siis teda hoolega, lõõtsutas hirmsasti ja üks tiib oli imelikult. Kuid pea liikus ja me lootsime, et äkki toibub. Palav tal ei seal olla ei saanud, kuna oli varjus ja kivipõrandal, seega kuhugi kasti me teda ei pannud ja tuppa ei toonud. Juua oleks võib-olla võinud ju viia, kuid kui rabelema oleks hakanud, siis oleks asi hullem olnud. No igatahes me teda ei torkinud, Rasmus oli lihtsalt väga kurb ja häiritud ning tahtis teda kuidagi aidata. Paraku ta ei toibunudki ja mingi hetk Rasmus ütles, et lind on surnud, jalad taeva poole. Nojahh, loodus teeb oma korrektuurid ja rahu tema hingele!
Suur streik, millega siin korduvalt on ähvardatud jäi lõpuks ära. Kütuse hinnad kukkusid tagasi sõja eelsele tasemele ja bensiin on iseteeninduses 1,80€ kanti ja teenindusega 2,00€ ringis. Nüüd võttis Itaalia valitsus just vastu otsuse, et riigiasutustes (ametid, koolid) ja kaubanduskeskustes ning muudes kohtades, kus saab kütet kontrolli all hoida nt. kortermajad, ei tohi suvisel perioodil siseruumides olla alla 25 kraadi ja talvel üle 19 kraadi. Kõik energia kokkuhoiu eesmärgi, kuna gaasi hind on tõusmas ega elektergi maha jää. Augustis 35 kraadisest õuest 25 kraadisesse siseruumi sattuda on päris jahutav, kuid see on tegelikult päris soe. Kuidas nad eraisikuid kontrollima hakkavad seda ei ole selgitatud. Me jätkame oma konditsioneeride kasutamist, kui ikka palav on ja ei lase ennast sellest nõudest eriti häirida. Rasmus lülitas jahutuse sisse juba peale Sardiiniast tulekut, et palav on … No ma ei tea, nii palav nüüd küll ei ole, et konditsioneeri juba kasutama peaks, akna avamisest piisab täiesti 😉
Jaak oli eelmisel neljapäeval tubli ja pesi omal auto puhtaks, kuna ta pidi alles 15:00 tööle minema, siis ta oli natuke asjalik. Te võite ette kujutada tema pahameelt, kui õhtul hakkas liivavihma sadama, mis värvi ta auto pärast seda oli? Loomulikult kollane ja liiva täis 😀 Praegu kohtab selliseid sõidukeid siin väga palju, tundub, et juhid on loobunud pesemisest, sest nagunii tuleb jälle mingi liiv kusagilt alla ja taas on kõik must. Jaak on ka siiani solvunud ja sõidab kollase autoga ringi 😀 Minu armas Seat aga otsustas sel teisipäeval, et lõpetab koostöö minu ja pagasnikuga. Lihtsalt enam ei avane ja kõik, mootor teeb seda väikest surinat ja see on ka kõik. Positiivne on asja juures see, et ta otsustas otsad anda siis, kui ma olin olulise toidukraami välja võtnud ja sinna jäid veed ning veel paar asja. Kuna tegemist oli elektrivaba teisipäevaga ja auto parkis tänaval, siis ma ei tassinud pagasnikut tühjaks ja panin luugi kinni. Mulle tundus, et jäi pahasti, tegin uuesti lahti ja panin uuesti kinni, kuid arvatavasti ma kas ei oodanud lõpliku avanemist või panin kehvasti kinni, pärast igatahes enam lahti ei saanud. Nüüd on mul uus luuk, tagumiste istemete kaudu. Eile sain veed ja poekotid sealt kenasti sisse ja pärast kätte ka, lihtsalt parklas näeb tegevus kummaline välja, kui ma seal ronin ja kotte topin 😀
Ateena postituses unustasin kirjutada, kuidas Rasmuse testimine tagasi tulekuks oli. Kreekas tehakse ka teste peaaegu kõikides apteekides, leidsime ühe, mis oli meie öömaja juures. Nad juhtusid pühapäeval lahti olema ja ma astusin läbi, et uurida, kuidas see käib. Vajalik oli Kreeka dPLF täida, mis enam kohustuslik ei ole, onu tegi suured silmad, kui ma ütlesin, et meil ei ole seda, et kuidas ei ole, kõik, kes tulevad ju saavad selle. Tundub, et nad ei ole kursis, et reegel vahepeal muutus. Tegin samal õhtul selle siis ära, see oli superlühike ja ülilihtne, kuna kasutusele jäigi vabatahtlik miniversioon. Sain oma koodi, millega test seotakse ja läksime esmaspäeva hommikul testi tegema. Kui mujal apteekides on “skafandrites” eraldi inimesed, kes testimisega tegelevad, siis seal oli seesama onu, ilma kinnasteta ja tavalistes riietes, tegi testi ära ja sidus testi tulemuse mu dPLF koodiga ja oligi kõik. Nagu päriselt, see asi hakkab juba naljanumbriks kiskuma … Nagu viimasel ajal kombeks, jälle keegi lennujaamas “Green passi” ei küsinud. Mul on hakanud tekkima tugev tunne, et lennufirmadel ja maapealsel teenindusel ei ole enam ressurssi, et kõiki neid dokumente kontrollida, nad vaevalt suudavad ära teenindada inimeste pardale mineku. Mahud on hakanud kasvama, kuid töötajaid ei ole ju jätkuvalt juurde võetud. Kui Sardiinisse lendasime, siis ka piloot vabandas hilinemise pärast, et maapealsel teenindusel on personaliprobleemid.
Kodusest Eestist ka natuke. Mõni aeg tagasi üürnik uuris, kas me tuleme juulis tagasi või pikendame oma olemist, kirjutasin, et tuleme tagasi. Ta hakkas kohe korterit otsima ja leidiski juba sobiva märtsi keskel, sain aru, et üks ukraina pere oli ka seda soovinud, kui meie oma sai selle ikkagi endale. Ta on nüüd tegelenud aktiivselt välja kolimisega ja me laseme korteri peaaegu tühjaks teha, kuna paljud asjad ehitab Jaak ise ja midagi saame ta venna sõbra kaudu tellida. Pidimegi köögimööbli tellimuse ära tegema, et materjal saab lihtsalt otsa ning kui me ükskord suvel midagi tahame, siis ei pruugi enam midagi olla. Seega ülemise osa ja alumised uksed me tellime. Alumise karkassi ehitab Jaak ise. Aga ülejäänud mööbel, mis välja läks, jõudis siis otsapidi üürnikuga kaasa, suurem osa ukrainlastele ja köögimööbel Diana Klasile, seega kui keegi peaks talle külla sattuma, siis seal on meie köögimööbel 😉 Maist peaks me korter tühjaks jääma ja loodetavasti saame Jaagu venna abiga mõned remondimehed sinna toimetama, kes meil laed ja seinad ära värvivad. Endise töökaaslase vennal on põrandatega tegelev firma ning nad tulevad meil põrandaid lihvima ja lakkima. Õnneks elab see noormees Tabasalus ja mu endine töökaaslane meil peaaegu kõrvalmajas, seega saavad nad ka veidike paindlikumalt meile toimetama tulla, seega on lootust, et meil jääb augustis ainult mõned väiksemad remonditööd teha ning mööbel lõplikult ära viimistleda ning hea õnne korral saame ehk juba augusti esimesel poolel tagasi koju kolida.
Jaak teatas ühel päeval, et hari enam ei pühi. Ma olen nii hoolega sellega aina pühkinud, et harjased on praktiliselt ära kulunud ning käepidemelt on ka ka värv maha koorunud. Mis teha, kui enamus pindasid on kivipinnad 😉 Augustas, enne Lidli poodi on üks suur pood, mulle vahepeal tundus, et seal ei ole midagi, kuid siis tekkisid mingid sildid ja inimesed käisid kotikestega, seega vist ikka oli mingi pood. Pakkusin Jaagule, et läheme vaatame, mis seal on, kuid ta ei võtnud kuidagi vedu. Kuna mul oli vaja teisipäeval aega parajaks teha, elektrit ju kodus ei olnud, siis otsustasin üle vaadata, mis seal on. Selgus, et seal oli hiinlaste pood, kõige otsesemas mõttes, töötajad olid kõik hiinlased ja 95% kaubast Hiinast! Alguses mulle tundus, et sattusin 1-2€ poodi, kuid siis leidsin 6 pakise veiniklaaside komplekti, mis maksis 11€, see oli vist kõige kõrgem hind, mis silma jäi. Ega ma muidugi kõike nii hoolega ei uurinud, sest see oli väga suur ja kaupa meelevigases koguses. Seal oli kõike, no absoluutselt kõike mida tahad. Ma sain oma uue harja ja käepideme tervelt 3.80€. Iseasi on muidugi kaua see vastu peab, kuid kolm kuud ehk ikka 😉
Mu ühed lemmikud lilled hakkasid õitsema, esimene õis oli mu sünnipäeva hommikul ja nüüdseks on paksult õisi täis. Kui esmaspäeval olid ainult tume- ja helelillad õied, siis teisipäevaks olid ka juba valged seas, üleöö tuleb õisi juurde. Nii ilus!
Imeilusat kevade jätku ja püsige terved!
