Month: April 2022

07.04.2022

Eeltööd tehes olin ma tõsiselt hädas leidmaks midagi põnevat. Sardiinia on paraku üks suur kuurort ja kui minna hooaja välisel ajal, siis on suhteliselt keeruline leida tegevust, mis paneks silma särama ja oleks tavapärasest teistsugune. Enne koroona aega oli neil märtsi lõpus suur karveval, sel aastal lükati see aprilli lõppu – mai algusesse, seega seda ei saanud külastada. Leidsin täiesti juhuslikult aiandi, kus on suur rõhk tulpidel. Hoidsin sellel silma peal, et millal avatakse ja milline rõõm, aiand tehti tulpide külastamiseks lahti 17.03. Lisaks leidsin Cagliari lähedalt ühe piltidega linna, kus enamus maju ongi pilte täis joonistatud, mitte grafiti vaid pildid. Blogidest ja Sardiinia enda turismi tutvustavalt lehelt tuli välja teine linn veel, mis asub rohkem põhjas. Õnneks oli meil piisavalt aega, seega reisi jooksul saime mõlemad linnad üle vaadatud.

Esimene värvitud linn oli Comune di San Sperate – meie lemmik! Tundub, et tegemist ongi kunstnike linnaga, kuna seal ei ole ainult pildid seintel vaid ka erinevad skulptuurid ning nikerdused seinte peal. Lisaks oli ühel tänaval majade küljes kunstnike endi pildid, meile jäi tunne, et nad elavad seal. Lisaks sattusime ühe vana kunstniku otsa, kes meid enne ära ei lasknud, kui temaga koos pilti tegime. Tema näopilt oli sama plangu peal, seega topelt jäädvustus. Vaene Rasmus, pidi poseerima 😀

Leidsime ka toreda pagarikoja, kust ostsime suuremas koguses Sardiiniale iseloomulikku tänavatoitu ja osa neist maitses imehästi. Pelmeeni laadne toode maitses suurepäraselt, see oli kartuli ja lihaga. Väike ümmargune pirukas oli ka hea, see oli hernestega, kuid liha versioon maitseb täiesti imeliselt! Pakis need krussis tooted on frititud makaronitainas meega, Sardiinia üks rahvusmaius. See linn oli väga tore leid ja kes sinna kanti satub, soovitan igal juhul külastada!

Tulbiistanduses oli vaja aeg broneerida ja soovitati õigel ajal kohal olla, et ei tekiks ülerahvastatust. Kuna meil oli broneeringuni veel tund, mõtlesime, et käime vaatame üle palju reklaamitud nuraghed, kuid sinna lasti sisse ainult giidiga ja inglise keelset giidi oleks pidanud 30 minutit ootama ning tuur oleks olnud 1 tund ja me oleks tulpide vaatamisele hiljaks jäänud. Seega loobusime ja läksime kohe tulpe vaatama. Õnneks lubati meid enne broneeritud aega sisse ja “Green passi” ei küsitud 😉 Inimesi oli väga palju! Ilus ilm, pühapäev ja ilus koht, kus ringi jalutada ning soovi korral tulpe korjata. Tulpide korjamiseks oli kaks piirkonda, pidi võtma ühe korvi, kuhu said korjata. Hinnast me hästi aru ei saanud, mulle tundus, et ta ütles 1,50 tulp, kuid see on ikka kallis, äkki oli 1,50 üks korvitäis … Meie ei korjanud, nagunii ei olnud kuhugi panna, kuid korjajatest puudust juba ei olnud. Nüüd saab Amsterdami ka muul ajal, kui kevadel minna, tulbid on nähtud 😉

Reisi eelviimasel päeval külastasime teist värvitud linna ka, Murales di Orgosolo. Linn, mida turistidele näidatakse ja hoolega reklaamitakse. Kuna see asub põhja pool, kus on kuulsamad kuurordid, siis sinna on turiste lihtsam kohale sõidutada. See sattus olema meie reisi ainuke halva ilma päev, sõites isegi sadas natuke. Kuna see linn asub mäe otsas, siis olime me suurema osa ajast pilve sees või peal pool pilvi. Linn oli udusse mattunud ja oli kuidagi selline hall olemine. Võibolla sellepärast meile see linn ka ei meeldinud. Esiteks olid pildid võrdlemisi depressiivsed, palju poliitilisi hüüdlauseid, häda ja kannatust. Võibolla tuleneb see sellest, et pilte hakati 1960-datel joonistama ja siis olidki rasked ajad. See oli ka esimene linn, mis oli katkine, must ja räämas. Me juba arvasime, et Sardiinia ongi nagu Põhja-Itaalia, puhas, ilusad majad, laiad teed ja kõnniteed – õnneks leidus ka üks erand 😉 Kuna jõudsime sinna enne 10:00 olid enamus kohti kinni. Mõned kohad, mis lahti olid, seal tervitati meid saksa keeles ja kutsuti kohvile või poodi uudistama … Tundub, et seal käib suuremas koguses sakslasi, kui kohalikel isegi keel juba selge on.

Algselt oli meil plaan ka Korsikal ära käia, kuid selle “Green passi” pärast ei hakanud me sinna minema, isegi kui Prantsusmaal on juba reeglid lõdvemad, siis Itaalia tahab ikka seda dPLF-i ja meil jäi ajast ka ikka natuke puudu. Seega otsisin Google Mapsi pealt ranniku ääres neid fotoaparaadi kujundeid, et mis vaated kusagil avanevad ja sõitsime ka neid vaatama/pildistama. Sain lõpuks oma värvilised linnad ka pildile. Mandril me neid vaatama ei läinud, kuid Sardiinias käisime ikka ära. Ühe värvilise linna – Bosa – panoraamvaate pildistamise kohast sõitsime mööda, kuid see-eest kõndisime selle linna tänavatel. Need olid ägedalt kitsad ja majad olid ikka värvilised. Ühe koha peal oli kasside kodu, Rasmus luges kokku 9 kassi! Ära sõites oli parkla väljasõidutee peal väike kassipoeg, kellel oli parajasti pesuaeg pooleli ja ta ei kavatsenudki kuhugi poole liikuda, pidime ringiga välja sõitma 😀

Teine linn – Castelsardo – oligi lihtsalt eemalt pildistamise linn. Sain ühelt poolt ja teiselt poolt klõpsud ära tehtud ja jätkasime oma teekonda.

Ilusat kevade jätku ja püsige terved!

05.04.2022

Sardiinia – tehtud! Ma küll mõtlesin, et saan ühe postitusega hakkama, et ei ole nii palju kirjutada, kuid kui pilte välja valisin, siis tuli üle 100 pildi ja need ühte postitusse suruda on liiga karm 😉 Seega teen paar postitust ehk nüüd tuleb Sardiinia reisi seeria.

Rasmus ei tahta üldse enam reisida, tal on Itaaliast suhteliselt villand juba. Tahab minna reisile küll, aga pigem sellistesse riikidesse nagu Saksa-, Inglis- või Iirimaa, USA või Norra ehk tsivilisatsiooni ja teistsuguse kultuuriga maadesse 😀 Seekord Catania lennujaamast minnes meilt “Green passi” ei küsitutki ja saime ilusti kiirelt kohale. Väike hilinemine oli, nagu Catania lennujaamale ikka kombeks, siit ei välju praktiliselt ükski lennuk õigel ajal. Cataniast läheb lend pealinna ehk Cagliarisse. Lennujaama juures on kohe rongijaam, kust saab kiiresti kesklinna, pilet oli vist 1.50, kui ma nüüd õigesti mäletan. Rong oli elamus, see oli selline kahe vaguniga, imepisike ja üsnagi vanamoeline.

Sõitsime ca 7-8minutit ja olime kohal. Öömajani pidime ca 30 minutit jalutama, korter oli meil kesklinna piiril, jalakäijate tänava alguses. Korter oli välja ehitatud poest, läbi kahe korruse ja üsna ruumikas. WC ja duššinurk olid väikesed, kuid saime hakkama. Kahte konditsioneeri korraga tööle ei saanud panna, kohe lõi korgid välja 😀 Soojendasime siis alumise konditsioneeriga, et soe tõuseb ehk üles ja meil vähemalt magama jääda ei ole külm. Kuna täpselt meie ukse eest läks sõidutee ja kõnnitee, siis kostis väljas müra üsna hästi sisse. Ma laupäeval ärkasin kell 4:00 selle peale üles, et prügiauto tuli, küll see võis kolistada! Laupäeva öösel vastu pühapäeva jällegi inimesed lärmasid tänaval, nädalavahetus ju ikkagi ja pidu lõppebki ju vastu hommikut. Seega vaikusega see koht eriti ei hiilanud, kuid kõik eluks vajalik oli olemas ja enam-vähem magada sai ka.

Laupäevaks broneerisin ühe linna ekskursiooni, see oli küll pigem maa-aluste katakombide külastus, kuna Pariisis jäi käimata, siis otsustasime, et läheme Sardiinias. Laupäeval oli ka Rasmuse sünnipäev, mul olid kõik küünlad ostetud ja puha, kuid kas ma need ka kaasa võtsin?! Muidugi mitte! Seega laps ei saanudki õigel päeval tordilt küünlaid puhuda … Kuna me oleme ju varajased, siis tatsasime üsna varakult mööda täiesti tühja linna ringi. Kohtumispaiga lähedalt leidsime amfiteatri, mis küll oli kinni aga aia vahelt paistis päris hästi kätte. Lisaks oli keegi hea inimene aia äärde kiisudele kodud ehitanud, üks kiisu oli isegi kodus. Mina muidugi neid alguses ei näinud, Rasmus oli see, kes neid märkas 😉

Ekskursiooni aeg oli meil 10:00 ja saime kokku kahe neiuga, kellest üks vist oli giidi õpilane. Peale meie pere rohkem kedagi ei olnud, seega saime privaattuuri. Alustasime rännakut ühe kooli kõrvalt, kus oli suur-suur maa-alune pommivarjend. Väga päevakajaline ja üsna kole oli mõelda, et pragu kusagil inimesed ongi sellises kohas ja ootavad, et pommitamine lõppeks … Praegu on see avatud turistidele, peale sõda oli see veinikelder ja kooli toiduvarude hoidla. Turistidele on see avatud olnud umbes viimased 10 aastat. Kuna seal elektrit sees ei ole, siis oli kõik küünaldega valgustatud. Kui ära hakkasime minema, siis giid ütles, et ta jääb lõppu ja kustutab küünlad ära. Palusime luba ise ka puhuda, et Rasmus saaks oma sünnipäeva soovi vähemalt ära soovida. Anti luba ja me kõik üksteise võidu aina kustutasime neid. Kui meie puhusime, siis giid lihtsalt käega vehkides sai need kustutatud, kohe näha, et aastate pikkune kogemus 😉 Edasi pidime minema katakombides muuseumi ja seal sain ma tõsise ehmatuse osaliseks. Rasmuse “Green pass” ei töötanud! Sai suure punase risti ja nii oligi ning sisse me ei saanudki. Ma olin väga ebameeldivalt üllatunud – esiteks ma ju otsisin igalt poolt infot, kas alla 18-aastastele tehakse Itaalias tõhustustoosi ja ma ei leidnud mitte mingit infot. Sattusin artikli otsa, kus oli kirjas, et kõik üle 18-aastased saavad. Seega mul oli täielik teadmine, et lastele tõhustusdoosi ei tehta ning nende “Green passid” pikendatakse taustal. Kuigi jah, igal pool reeglites on kirjas, et alates 12-aastastel peab olema kehtiv “Green pass”, kuid täiendavad täpsustused puuduvad. Kuni 31.03 oli ju Itaalias reegel, et kõikjale saab sisse ainult ja ainult “Green passi” alusel, test ka ei sobi, kui Sa oled Itaalias vaktsineeritud. Välismaalastel, kellel on 6 kuud kahest doosist möödas peavad lisaks negatiivse testi esitama ja saavad kõiki teenuseid kasutada, kohalikud mitte. No ühesõnaga, mul läks selle peale tuju täiesti ära ja ma tükk aega vaidlesin selle administraatoriga, kuni ta ütles, et Itaalias tehakse alaealistele tõhustusdoose ja tema meid sisse ei lase. Giid oli ka natuke hädas, aga no, kui ei lubata siis ei lubata, ja katakombidesse, mida me just näha tahtsime, me sisse ei saanudki. Ma olin enam kui veendunud, et Rasmuse “Green pass” töötab, sest lennukile me ju saime … Mul tuli tükk aega hiljem meelde, et lennujaamas seda ju ei küsitudki … Milline vedamine, me oleks muidu juba seal tagasi pidanud minema … Rasmus oleks kindlasti rõõmustanud, meie mitte niiväga 😉

Edasi läksime ühte kirikusse, mis oli üks esimesi ja ühe vennaskonna oma. Üldse oli alguses Sardiinias palju erinevaid vennaskondi. Mul nüüd faktid on meelest läinud, et mis vennaskod täpsemalt oli, kuid tegutsesid nad alates 1619 aastast ja igatahes ei olnud nad eriti suured jumala kummardajad … Nende sümboolika meenutab pigem piraatide oma … Viimasel pildid, selles suures ruumis, oli hilisematel aastatel matmispaik, see oli kõik luid täis olnud. Praegu näha olevad ristid on näitus, see ei ole originaal. Küll on seina- ja laemaalingud originaalid.

Viimane koht oli muuseum, kus oli näha linna all olev Rooma aegne linn. Sinna muuseumi me õnneks saime sisse, kuigi seal oli ka “Green passi” vaja. Päris hästi oli see osa säilinud, kuid meie jaoks ei paku need kohad enam midagi, sest Pompei varjutab kõik muu … Kuid vaadata ja giidi kuulata oli ikkagi huvitav!

Kuna Rasmusel “Green passi” ei olnud, siis oli meil väga keeruline väljas süüa. Tookord oli nii väljas kui sees söömiseks “Green pass” nõutav. Alates 1.04 on see nõue suures osas kehtetu, ainult sees istumisel peab seda näitama ja ühistranspordis ka, kuid 1.05 kaob siseriiklikult “Green pass” ära, mis tähendab, et kõik läheb enne koroona aegsesse rütmi tagasi. Oli ka aeg juba! Soovisime ühes kohvikus teed juua, üks teenindaja pigistas silma kinni ja lubas meil olla, teine tahtis välja visata. Me istusime õues. Lõpuks saime ikkagi reegleid eirata ja saime oma teed joodud. Niipalju siis väljas söömisest, edaspidi toitusime peamiselt poes pakutavast soojaleti söögist või lõunaks müüdavatest võileibadest. Hakkasime otsima kohta, kus saaks testi teha, et Rasmusel mingigi kehtiv paber oleks ette näidata, et saaksime vähemalt oma muuseumi tuurid tehtud. Seletamist muidugi oli, sest meil oli Itaalias tehtud vaktsiinid ja reeglite järgi see ju ei kehtinud, kuid õnneks olid teenindajad vastutulelikud ja saime ikka sisse. Leidsime õige apteegi ja broneerisime pühapäeva hommikuks aja, sest laupäev oli meil niisama linnas ringi jalutamise päev, seega ei olnud siis “Green passi” vaja. Peale väikest sisestat läksime taas linnapeale kondama. Ma jäin vahtima ühte triumfikaare laadset treppi, et inimesed olid seal peal, hommikul tundus, et see oli kinni, üritasin aru saada, kuidas nad sinna said ja jalgade ette üldse ei vaadanud. Ühel hetkel kõndisin vastu raudposti, teate küll neid kohvikute madalaid ümmargusi poste, kus keskel on kas rauast või plastmassist toru, kuhu päikesevari pistetakse. Mulle jäi tee peale ette kivist ketta ja rauast toruga hoidik ning ma lihtsalt kõndisin sellele otsa nii, et mul tuli parema jala sääre esiossa väga sügav haav. Õnneks oli mul mingi plaaster kotis ja hiljem ostsin apteegist suuremad plaastrid ning antiseptiku, kuid valus oli ju kõndida ning haav oli ikka väga kole ja sügav ning veritses korralikult. Kuna kohe sain ravima hakata, siis õnneks mädanema ei läinud ja kolmapäevaks enam ei veritsenud ka. Seega reisitarkus number x, ära vahi ringi, vaid vaata kuhu kõnnid.

Öömaja oli meil koos hommikusöögiga, mida pakuti paarkümmend meetrit eemal olevas kohvikus. Rasmusele seal meeldis, kuna seal oli kiisu, kellele oli tehtud pesa, millele täpselt soojenduslamp peale paistis 😉

Kuna Rasmus väljas süüa ei saanud, kuid me tahtsime restorani minna, siis juhtus nii, et tähistasime Rasmuse sünnipäeva ilma temata. Jaak otsis hea reitinguga söögikohti, üks oli veel kinni, kuid teine juba lahti, seega läksime sinna. Nagu ikka olime me ainukesed, kell 19:00 😉 Seal kelner ainult küsis, kas meil “Green pass” on , ütlesime “jah” ja masinaga ta ei kontrollinud, seega oleks Rasmus ka kaasa saanud tulla, aga noh läks nagu läks. Söögid olid head, sellised itaaliapärased 😀

Mõned pildid veel. Giid rääkis meile, et linnas on päris palju veel sõja ajast puruks pommitatud maju, osad ongi jäänud varemetesse ja osasid ikka veel taastatakse. Me isegi nägime ühte maja, millest oli järgi ainult sein. Mu lemmikud grafitid olid ka ikka olemas ning Sardiinial on ka väga äge lipp, Sitsiilia omale muidugi vastu ei saa, kuid väga omapärane!

Ilusat kevade jätku ja püsige terved!