26.05.2022
Kolm nädalat külalisi võõrustatud, ilm läks lõpuks kuumaks, piigid üle 35 ja mina olen jälle haige 🙁 Esimesel külaliste nädalal (1-8.05) olid meil külas emtikas Ingrid oma tütre Iirisega (7 aastane). Jaak kunagi kõva häälega teatas, et tema ühtegi Pandat oma hoovi parkima ei lase, mis te arvate mis “kähmakaga” Inx kohale veeres, muidugi Pandaga 😀 Sellise punase, tuttuue ja hübriidiga, kuidas Sa jätad sellise nunnu aia taha, muidugi sai hoovi parkima 😉 Inx ja Irku olid väga vaprad reisisellid, hommikul pakkisid ennast kokku ja tuiskasid saart avastama. Inxul oli muidugi ettekujutus, et ta sõidab nädalaga terve saare läbi, ta praegune kolleeg oli 8 päevaga tiiru peale teinud, kuid päriselu kujunes hoopis millekski muuks. Kuid nad jõudsid kõik siinse piirkonna olulisemad kohad läbi sõita ja üle vaadata. Lugesin Inxule sõnad peale, et ta enne päikese ära kustutamist kindlasti tagasi oleks, pimedas on raske sõita. Mis te arvate, kas ta jõudis enne pimedat tagasi?! Esimesel kahel päeva mitte 😀 Esimesel päeval sõitsin neile küla vahele vastu, et koju juhatada ja ka siis suutis ta ka küla vahel ära eksida. Teisel päeval saatsin kaardi pini, mis oli täpselt meie külla sisse keeramise koht ja edaspidi ta enam ära ei eksinud. Teistel päevadel jõudis ta muidugi ka enne pimedat tagasi 😉 Igatahes oli neil palju vahvaid seiklusi ja Irku oli väga väga tubli. Õhtul vahest ta küll jorises ja jäi peaaegu söögilaua taha magama, kuid vaatamata kõigele oli väga vapper. Traditsiooniliselt käisime väljas koos õhtust söömas. Ühendasime selle Acireale karnevaliga, et saada natuke muud elamust ka ja muidugi ei pääsenud ka nemad pizza küpsetamisest 😉 Meil oli rõõm neid võõrustada ja mulle tundub, et nad jäid reisiga väga rahule!
Teisel nädalal (8-15.05) olid meil külas mu tädipoeg Mikk oma perega – tema tulevane abikaasa Anni ja kaks armsat tütrekest – Mirtel 3 aastane ja Iiris 11 kuud. Iirisele oli vaja beebivoodit, Mikk oli Googeldanud ja leidnud, et Catanaiast saab rentida, matsin selle mõtte maha ja proovisime siit kelleltki laenata. Õnneks on Jaagu tööl neid väikeste laste vanemaid piisavas koguses ja ühed saidki meile seda laenata, seega voodi mure leidis kiire lahenduse. Mikk veeres kohale Mersuga, noh tal oligi veidi suuremat autot vaja, et lapsed oma toolidega sisse ära mahuks. Auto oli piisavalt madal, et meie hoovi nad sisse parkima paraku ei saanudki. Kuna küla on jätkuvalt “välja surnud”, siis said nad rahulikult ka tänaval parkida. Ilmad olid nii Inxu kui ka Miku tuleku ajal üsna sarnased – pühapäeval ja esmaspäeval pilvine ning natuke jahedam (20 kraadi ringis) ja siin-seal ka sadas. Seega saatsin nad esmaspäeval mõlemad lõuna poole seiklema, kus lubas veidi paremat ilma. Mikk ja Anni suutsid ennast kohe rannas pikniku pidades vähiks küpsetada ja korra siin olles ka näo pealt naha maha ajada. Igatahes d-vitamiini koguse said nad küll kätte. Lisaks käisid nad ka ujumas ja Mikk teatas, et vesi on täitsa soe, me eriti ei uskunud teda. Küll sai Iiris oma elu esimese varbad meres kogemuse, on mida meenutada, elus esimest korda merre ja kohe Vahemerre täpsemini Joonia merre. Lapsed olid superrahulikud, öösel keegi ei pahandanud, küll jah viimasel ööl oli Iiris natuke rahutu, küllap ta sai aru, et peab ära minema ja see ei sobinud hästi, kuid muidu mängisid omaette ja üldse ei jonninud. Sellised lapsed võivad meile ka edaspidi külla tulla! Lisaks olid nad väga vaprad väikesed reisisellid! Viimasel õhtul tegime pizzat ja nautisime sumedat õhtut.
Eelmisel nädalal (15-22.05) olid meil külas mu armas Liina, koos oma mehe Enricoga. Kuna Liina on siin juba korra käinud, soovis ta seekord üle vaadata teised kohad ja seigelda natuke kaugemale. Kuna paljud Sitsiiliat puudutavad reisijuhised soovitavad Palermot, ikkagi pealinn ja palju uhkeid katedraale, siis selle külastamise soov oli ka Liinal. Kuna sinna üheks päevaks ei ole mõtet sõita, siis olid nad ühe öö ära. Ma küll hoiatasin teda, et Palermos on meeletus koguses autosid ja veel rohkem inimesi, et kas ta ikka kindlasti tahab sinna minna, kuid ta oli oma soovis vägagi kindel. Andsin siis mõned vihjed, mida kindlasti peaks külastama ning lisaks soovitasin ka ümbruskonnas olevaid ilusaid kohti. Kui uurisin, kuidas Palermo on, sain vastuseks, et seal oli nii palju autosid ja inimesi, et nad sinna ei läinudki 😀 Nojahh, ka nii võib 😉 Küll nautisid nad randa ja vaatasid üle Erice, mis oli igal juhul hea mõte!
Miku jutu peale, et vesi on soe, läksime Rasmusega reedel (13.05) vett testima. Laps tahtis küll supata, kuid kuna laud oli täis pumpamata ja mina seda teha ei oska ning Jaagul oli hilisõhtune vahetus ning ta magas, siis läksime niisama vett katsetama. Rasmus korraks sulpsas sisse ja sama kiiresti välja, vist ikka ei olnud nii soe 😀 Vähemalt esineme meres käik sai kirja ma ka olin varvastega vees. Lõpuks muidugi pidin rohkem vees hulpima, kuna paadiga merele läinud mehed unustasid mingi asja randa ja viisin selle neile järgi. Õnneks püksid märjaks ei saanud 😉 Pühapäeval (15.05) pumpas Jaak SUP-i laua täis ja laps sai lõpuks suppama. Õnneks ta seekord pikka teekonda ette ei võtnud, piirdus kodulahega ja vahepeal kastis ennast vette ning võttis päikest. Õhtul tuli ta jutuga, et tal kurk valutab ja on natuke paha olla. Hakkasin usinasti ravima, kuid paraku oli juba veidi hilja, sest tal oli juba hommikul kurk valutanud, kuid igaks juhuks ei öelnud, muidu ei saa ju suppama minna 😀 Esmaspäeva hommikul ärkas ta palavikuga ja ma jätsin ta koju.
Kuna Jaak lõpetas öösel vahetuse, siis oli tal esmaspäev (16.05) vaba ning me läksime Liina ja Enricoga Notosse lillenäitusele. Läksime kahe autoga, et Liina ja Enrico saaksid pärast veel edasi seiklema minna. Rasmus jäi koju ennast ravima. Lisaks kurguvalule, tuli tal ka muidugi nohu. Kui tavaliselt on Noto selline vaikne ja tühi linnake, siis seekord oli see silmini inimesi ja autosid täis. Tükk aega otsisime parkimiskohti. Ma sinisilmselt arvasin, et kõik inimesed käisid nädalavahetusel lillenäitusel juba ära, et kes see nädala keskel ikka seal on. Kuid oi, kuidas ma eksisin! Kui tavaliselt on Noto lillefestival 3 päeva, reedest pühapäevani, siis seekord üle viie aasta oli taas 5 päeva, reedest teisipäevani. Lisaks oli seekord külastamise tasuline, 2.50 nägu. Ja millised rahvamassid! Ebareaalne, kui palju turiste ja kooliõpilasi! Selline tunne, et kõik ümbruskonna koolid olid tulnud Notosse ekskursioonile. Me olime igatahes väga ebameeldivalt üllatunud ja leidsime, et edaspidi on meie jaoks turismindusega Sitsiilias küll kõik, sellised rahvamassid igal pool, et liikuma hästi ei mahu. Küll see koroona aeg oli ilus aeg, mitte kedagi ei olnud ja sai ilma trügimata ringi seigelda … Need ajad on selleks korraks möödas, inimesed naudivad taas reisimist. Seekordne näituse teema oli UNESCO heritage sites in Sicily (UNESCO maailmapärandid Sitsiilias). Kuna neid on meeletult palju, siis olid pildid sellised suvalised, ilusad, kuid hüplikud, kui eelmine aasta oli konkreetse kirjaniku teoste teema, siis see oli kuidagi läbivam ja ühtlasem, seekord oli selline rohkem laialivalgunud. Pildid olid muidugi väga ilusad ja taaskord kiitus tegijatele! Kui eelmisel aastal olid tumedad kohad tehtud kohviubadest, siis sel aastal kasutati mingit sõnniku(väetise)laadset toodet, lõhn vähemalt oli küll selline 😀 Kohvi on ju kallis ja tuleb millegi odavamaga asendada. Luusisime natuke mööda tänavaid ka ringi ning me suundusime edasi Siracusasse turule ja poodidesse ning Liina ja Enrico läksid Avolasse ning Marzamemisse.
Neljapäeval oli Jaagu sünnipäev ja üle kolme aasta tähistasime seda koos seltskonnaga. Vahelduseks täitsa vahva! Lisaks Liinale ja Enricole olid meil külas ka Jaagu mantlipärija Ebert koos oma naise Kätliniga, igati toredad inimesed ja meil klappis väga hästi! Nad olid kodu “jahil” ja tundub, et leidsidki endale sobiva. Kuna nad saavad tühja maja, siis me muidugi pakkusime niipalju enda asju ja mööblit, kui võimalik. Sain aru, et midagi nad isegi võtavad, vähemalt alguseks, et oleks midagigi ja et ei peaks kohe esimesel päeval poode läbi kammima hakkama. Sünnipäev möödus meeleolukat ja igati lõbusalt!
Rasmus oli kuni reedeni (20.05) kodus. Ta ise oli muidugi täiesti kindel, et läheb juba teisipäeval kooli, kuid ma ei lubanud. Õnneks oli teisipäev imelühike koolipäev, kuni 11:00, seega ega nad seal palju ei õppinud. Palavik oli teisipäevaks kadunud, kuid nohu võttis tuure üles. Neljapäeva hommikul tundis ta ennast veel natuke liiga tatisena ja reedel arvas, et nüüd võib kooli minna küll. Kuna Enrico ei tahtnud eriti linnu vallutada, siis tegime reedel eraldi reisid. Enrico sõitis randa ja me Liinaga Castelmolat vaatama. Mul oli täiesti kindel plaan, et seekord läheme jala üles. Taorminast mägikirikuni treppe mööda üles oli ca 700m ja sealt edasi Castelmolasse näitas 1,7 km, mis oli mööda autoteed, sest Google ei osanud jalgrada näidata. Kuid kuna see tee läks otsem, eeldan ma, et kirikust linna oli ca 1km, kuid milline 1km 😀 Kuna startisime varakult, siis jõudsime üsna mõistlikul ajal kohale ja parklas oli mõnusasti ruumi. Otsustasime kohe Castelmolasse minna, kuna Taorminas oleme me ju juba käinud. Olime siis sportlikud ja hakkasime trepist üles ronima. Päike ei olnud veel kõrgele tõusnud, kuid praadis korralikult ja tunne oli, et kraade on vähemalt 30. Igatahes tegime mitmeid pause ja ma olin poolel teel juba natuke pahur enda peale, et oli seda nüüd siis vaja! Kuid, jah, seda oli vaja 🙂 Esiteks need vaated! No lihtsalt hingematvalt ilusad! Tegime iga nurga peal pilti ja ahnitsesime seda ilu endasse, vaated olid lihtsalt hingematvalt ilusad! Teiseks, kui vanurid saavad hakkama, siis saame meie ka! Väga palju vanu inimesi vantsis edasi-tagasi ja ühe raseda nägime ka ära, mis sest ta väga noor oli, kui nemad jõuavad, siis jõuame meie ka! Jõudsime õnnelikult kirikusse, tõmbasime natuke hinge ja jätkasime teekonda Castelmolasse. No tõesti, kui keegi oleks mulle öelnud, et need viimased 700m on püstloodis üles, ma ei oleks seda teekonda ette võtnud. See oli sama järsk nagu meil alt väravast sisse keerates paarkümmend meetrit ülesmäge ja juba seal on mul hing paelaga kaelas, mis te siis arvate, mis seal tee peal oli! Joogi- ja hingetõmbe pause kogunes hulgi 😀 Mulle vahepeal tundus, et isegi Cassibile ei ole nii hull 😀 Kuid taaskord, need vaated, need imelised vaated ja kui ikka 70-dates aastates vanapaarid vastu tulevad, siis võtad ennast kokku, et nagu mismõttes, nemad läksid ju ka siit üles ja said hakkama. Lisaks lohutas muidugi teadmine, et üleval saab jalgu puhata, kokteili limpsida ja pärast peab ainult alla veerema, see on ju lihtne! Tõusime Taorminast 230 meetri pealt 500 meetri peale, seega ikka selline korralik ronimine 😉 Õhtul leidsid meie jalad, et nad küll enam treppidest ega tõusudest käia ei taha, kodused trepid esitasid korraliku väljakutse 😀 Sääred olid ikka täiega valusad ja väsinud ning lõpuks andsid tunda ka reied ja tuharad, olime saanud ikka korraliku treeningu. Ahjaa, nii üles minek, kui alla tulek võtsid ca 1h. Kui arvestada, et teekond oli kokku max 2km, siis võite ise arvata, kui mitu korda me vaateid nautisime ja veepause tegime 😀 Samme ei tulnudki eriti palju, üks ots oli ca 5000 sammu, kuid esimene osa oli puhtalt mäest üles, seega energiakulu oli märkimisväärne.
Taorminas sain ma lõpuks oma granita baari ka, kaua igatsetud ja oodatud Ban bar on tehtud! Ma nüüd ei teagi, kas mul olid ootused nii üles kruvitud, kuna kõik ju kiidavad, siis ootasin midagi enneolematut, kuid mulle tundus, et lätlastega Castelmolas granita maitses palju paremini … Arbuusi hooaeg on juba avatud, kuid seda maitset nad seda veel ei pakkunud. Seega võibolla mu kiivi ja meloni miksitud verisoon ei olnud päris see, mida ma ootasin. Liina sõi maasika oma ja sinna oli küll südamest suhkrut lisatud, minu omad maitsesid palju naturaalsemalt. Head olid need küll, kuid ma ootasin midagi enamat, ise ka ei tea mida. Kuid nüüd saab öelda, et olen ära käinud! Üllataval kombel oli Taormina seekord suhteliselt tühi, turiste oli, kuid mõistlikus koguses. Kui me Jaagu vanematega käisime, siis oli küll kordades rohkem ja õlg õla kõrval trügimine, arvatavasti andis tunda, et tookord oli tegemist laupäevaga. Praegu oli päris mõnus seal ringi jalutada.
Mul oli kindel soov seekord minna veinimõisa õhtustama, tellida ekskursioon veinikeldris ja pärast õhtustada. Tegin esmaspäeval läbi veebi broneeringu, teisipäevaks ei olnud vastust saanud. Helistasin sinna ja sain ühe noormehega rääkida, kes andis oma e-maili, et ma oma soovi sinna kirjutaksin. Ootasin siis vastust ja ei midagi, öösel sain teate, et e-maili ei saanud kohale toimetada, nojahhh, küllap sai siis aadress ikkagi valesti kirja. Helistasin kolmapäeval uuesti. Seekord lihtsalt sooviga õhtusöögi aeg panna, ilma ekskursioonita. Noormees võtab vastu ja palun laupäeva õhtuks lauda, selle peale ta ütleb, et paraku on kõik täis ja head aega, oot, mis head aega, aga lõunasöögile, ei kohti ei ole, neil on suur üritus sees. Seda oleksid nad võinud ju juba eelmisel päeval mulle öelda, need sitsiillased on ikka nii armsad! Jälle ütleb mulle head aega, ma nagu, et oodake nüüd, kas reede õhtuks on lauda saada. Jah, reede õhtuks on ja sain oma broneeringu tehtud. Nagu tegelikult ka, niiväga tahtsid minust lahti saada, hinge tuli väike kahtlus, et kas ikka kõik sujub hästi, pärast on mingi jama. Kutsusime Eberti ja Kätlini ka ning tähistasime siis meie 13-dat pulmaastapäeva. Mul oli see täiesti meelest läinud, mõtlesin ju Castelmola reisile ja õhtusele õhtusöögile, kui Jaak reede hommikul head aastapäeva soovis, siis mul alles meenus, et ahjaaa, õige küll 😀 See on see, kui on palju muid asju mida mõelda, siis lähevad asjad meelest, edaspidi enam nii põnev ei ole, seega siis enam ei unune 😉 Koht ise oli väga ilus, eraldatud suure kõrge aiaga, satud nagu teise maailma – palju lilli, muru, hästi hoolitsetud ja puhas! Söök oli väga hea, seltskond super ja mul oli kole kahju, et see kõik nüüd otsa saab. Just nüüd, kui saab inimestega taas kohtuda, erinevaid tegevusi ette võtta ning üritustel käia, peame me siit ära minema … Kuid naudime seda järele jäänud aega niikaua, kui vähegi võimalik.
Laupäeval ei pääsenud ka Liina ega Enrico pizza tegemisest, seega saime taas pizzat süüa. Me muutume juba üsna proffideks sellel alal 😉 Lapsed õpivad oma vanematelt ja vastupidi, mul oli reedel ärgates imelik olla, kurk kriipis ja olek oli selline uimane. Kuid meil oli tihe päevaplaan ja haigeks jääda ei olnud aega. Seega nagu Rasmuski, salgasin ma kõike 😀 Küll läheb üle. Paraku ei läinud ja laupäeval oli olemine üsna kehva. Lisaks tekkis taas tugev nohu. Jälle, alles ma olin haige, vahetult enne Inxu tulekut sain terveks. Tookord oli muidugi kurguvalu pikemalt ja selline halb olek ka. Seekord oli kurguvalu ainult ühe päeva ja enesetunne oli täitsa hea, lihtsalt nohu istus põskkoopas ja ajas köhima. Liina andis mulle sudafedi tabelette, need natuke leevendasid ja võtsin lisaks ka paratsetamooli. Pole vaja ju keset kuuma haige olla, nagu päriselt ka! Meil läks suviselt soojaks, kodu juures oli 25 kraadi ringis, kuid sisemaa poole üle 30 ja Liina oli väga rahul! Teisipäeval, 24.05, oli meil koduse kraadiklaasi järgi 32 kraadi, auto näitas 37,5, selline kuum sein oli vastas, kui õue läksid ja ootamatult oli see hetk, et aknad tuli kinni panna, et kuumus sisse ei pääseks. Alles nädal tagasi ma kuivatasin maja ja lasin sooja sisse, et toas mõnus oleks, nüüd topin aknaid kinni, et kuumus sisse ei saaks 😀 Kolm nädalat tagasi olin toas veel pikkade pükstega ja pusaga, alles eelmine nädal sain riietuse suvise vastu vahetada ehk panna selga lühikesed püksid ja varrukateta pluusi. Uskumatu, kui kiiresti ilm muutub. Eilseks, kolmapäevaks 25.05, lubati meie kanti taas kuuma, kuni 35 kraadi ja soovitus varjus püsida ning palju vedelikku tarbida. Liina ilmad saabusid!
Ma olen alates teisipäeva (24.05) pealelõunast Rasmuse autojuht. Jaak läks korra Eestisse korterit üle vaatama, et mis remonditöid on vaja teha ja tuleb laupäeva õhtul tagasi, koos Kristiga, kes on meie järgmine külaline. Terve mina elaks selle kenasti üle, kuid tõbine mina pelgab, et tervenemine võtab nüüd veel rohkem aega. Mul on tunne, et peaks mingi arsti leidma, kes mu hingamisteed üle kontrolliks ja vajadusel antibiootikumid välja kirjutaks. Ikka jube tüütu, kui ma nüüd iga tuuletõmbe peale kogu aeg nohu saan! Mulle endale tundub, et käsimüügi ravimid jäävad lahjaks, kuna pisik on sees ja see lööbki nüüd aina välja. Kuid suvi on veel ees – tahaks päikese käes lebada ja ujumas käia! Nõme, kui mingi häda seda nautida ei lase. Eile alles tuli mul muidugi idee, et võiks digiloost oma retsepte vaadata. Itaalias müüakse antibiootikume ka ilma retseptita, et kui saan nimetused, siis saan küsima minna. Paraku olid mu läheduses ainult paraapteegid, kus kangeid rohtusid ei müüda ja Augustasse ma ei jõudnud. Teen täna uue katse leida see õige apteek ja rohud osta. Katsetasin ka läbi oma perearsti rohtusid saada, et kirjutab retsepti ja Jaak ostab välja. Kuid pereõde helistas tagasi ja teatas, et pean ise siin riigis hakkama saama, et arst ei kinnita retsepte ära, kuigi pereõde oli igati nõus aitama. Minu teada saavad arstid ka rahvusvahelisi retsepte kirjutada, et inimene välismaal neid osta saaks. Mulle tundub, et see oli praegu arsti kius. Katsetan hiljem apteegis õnne ja kui ei saa, siis pean proovima siin oma arsti jutule pääseda. Peaaegu kolm aastat on läinud ilma terviseprobleemideta ja nüüd on mu nina otsustanud mind alt vedada! Otsustasin eile, kolmapäeval 25.05 baasi jääda, kuna Rasmusel oli õhtul kevadkontsert ja ta esines. Seega oleks ma pidanud päeval kuus korda edasi-tagasi sõitma, mis tundus ilmselge aja ja bensiini raiskamine. Õnneks läks päev kiiresti, kirjutasin blogi, tegelesin rohtude otsimisega ja asjatu apteegi külastamisega. Kolasin natuke poes ja lobisesin emaga. Õues oli tõesti kole kuum ja siin lendavad ringi mingid imepisikesed kärbsed, kes kippusid silma, kõrva ja ninna ronima. Ülimalt ebamugav! Igatahes läks aeg õnneks ruttu, kiiresti koju, kõht täis, Rasmusel viimane üle Skype eesti keele tund ja tagasi kooli. Kontsert oli tore! Rasmus laulis ka ilusti kaasa, maski taga oli näha, et suu kenasti liikus. Laulud olid taas ilmalikud, ma ei tea miks, aga sellele õpetajale selles stiilis lood meeldivad. Rasmus pärast rääkis, et see oli natuke pühendatud Texase koolitulistamisele, kuigi kontserdil õpetaja seda ei maininud. Ma isegi ei olnud sellest midagi kuulnud, pole üldse aega olnud uudised lugeda ega vaadata. Kole igal juhul ja hea, et Eestis nii kergelt relvi ei jagata ja noored niiviisi ei hullu nagu USA-s.
Huvitav oli jälgida kuidas külalistel aja möödudes siinne liikluskultuur külge jäi. Alguses olid kõik ehmunud ja emotsioone, et kuidas keegi sõidab ja mida teeb palju. Kolmandal-neljandal päeval harjusid nad ära ja lõpuks tundus lähenemine – jälgin liiklust, mitte märke – täiesti loogiline. Inxule meeldis pigem linnades ja väikestel teedel seigelda, Pandaga täiesti mõistetav, kuna kiirteel on kiirused suured ja kipud Pandaga natuke jalgu jääma. Mehed jällegi eelistasid kiirteed ja kiirust, igaühele oma. Mina eile Rasmust kooli viies sõitsin vastassuunavööndis, Rasmus küll pahandas tagaistmel, kuid ma ei viitsinud rongi taha passima jääda. Keeramise koht oli kinni sõidetud ja kes teab kaua me passima oleks pidanud. Kuna minu taga olev auto tegi keelatud lükke, otsustasin, et olen sama nahaalne ja sõidan nii nagu ei tohi. Üks auto küll sõitis vastu, kuid õnneks ei tahtnud see ära pöörata, seega lipsasin enne suurt liiklust läbi. Häbi mulle, kuid tõesti ma ei viitsinud seista. Eks edaspidi olen korralikum. Jaak pani mu autole õli ja jahutusvedelikku ka juurde, seega, kui osadel tekkis küsimus, kas tuvi ikka lõpetas tee serval või mu mootoris, siis lõpetas ikka teeserval. Mõned suled olid, Jaak viskas needki ära, kuid tuvi ennast ei olnud.
Kaks aastat kümme kuud ja nagu nipsti on korda tehtud meie Augusta “kiirtee”. Hurraaa, lõpuks ometi saab kiiresti poodi sõita. Üldse on viimase kuu aja jooksul väga palju teetöid tehtud. Siracusas muidugi täiesti siledale teele, kuid meie juures oli see tee töö vägagi õigustatud. Päris pikalt olid teed enne freesitud, kui katte peale said. Liinaga Torminast tagasi tulles ma aina kilkasin, et oi vaata siin on uus asfalt, oi vaata siin on ka korda tehtud ja oi siin ka! Kodu pöörangu juures pakkusin Liinale, et sõidame Augustasse ka, tee on kõik korda tehtud! Kuna ta erilist huvi üles ei näidanud läksime otse koju 😉 Küll läksin teisipäeval Rasmusele läbi Augusta järgi, jeerum, küll oli hea sõita. Nüüd peab kurvides kiirused paika saama ja siis ainult naudi sõitu! Mul oli tegelikult vaja käia poes ja bensiini võtta, sellepärast sealt kaudu läksingi 😉 Nüüd tuleb küll kahe kuu jooksul niipalju kui võimalik Augustasse sõita, et seda siledat teed ikka maksimaalselt nautida saaks! Lisaks sain ma lõpuks oma eeslid ära pildistada! Eelmine nädal Notost tulles märkasin ühte eeslit tee ääres, palusin Jaagul peatuda ja kui ta oli teelt kõrvale keeranud avastasin terve suure eeslikarja. Paraku olid nad peamiselt seljaga ja ma neid eriti hästi pildile ei saanud, kuid midagi ikka. See on ka nüüd tehtud, eeslid on pildistatud!
Suur Tossutaja otsustas taas ellu ärgata ja on alates 14.05 usinasti iga päev vahelduva eduga tossutanud ja pursanud. Õnneks on tossupilved meist eemale läinud ja ma ei ole pidanud tuhaga tegelema, loodetavasti nii ka jätkub. Jaak pesi paar nädalat tagasi rõdud puhtaks, meil oli ju igal pool see peenike liiv, mida on suhteliselt lootusetu pühkida, kuna see on nii imepeenike. Survepesuga sai kõik kenasti puhtaks ja nüüd tuleb ainult loota, et enam liivavihma või -tuult ei tule ning tuhk läheb ka teistesse ilmakaartesse.
Ilusat kevade jätku ja püsige terved!
