05.05.2022
Meil on igal aastal mõni tuvipaar taga aias puu otsa pesa ehitanud. Hirmus rabistamine kogu aeg käib. Esimesel aastal lasin Rasmusel pesa ära lõhkuda. Saime piisavalt vara jaole, et mune veel sees ei olnud. Eelmisel aastal tegin nad uuesti pesa, seda ma enam ei viitsinud lõhkuda ja kuna maikuust läks ju kole kuumaks, siis olime me võrdlemisi vähe köögiterrassil ja see ragistamine ning uhuutamine ei häirinud nii palju, kui esimesel aastal. Ühel hetkel teatas Jaak, et puu all on surnud linnupoeg, küllap ei pidanud sellele kuumusele vastu. Sel aastal käis hirmus ragin maja ees palmides. Mõtlesin, et nad seal niisama vahepeal puhkavad ja imetlevad palmi ilu. Eile avastasin, et nad on sinna pesa ehitatud, mugavalt V kujulisse harusse ja ematuvi oli haudumas. Kuna nüüd on ju soe ja aknad lahti, siis see uhuutamine ja ragistamine on suhteliselt tüütu. Lammutasin natuke seda pesa ja üks muna kukkus igatahes alla katki. Kuna ma redelit ei viitsinud tuua, siis pool pesa jäi ikka alles. Mingi aeg kuulsin, et jälle käib hull ragistamine ja uhuutamine ning väga pikalt. Lõpuks viskas üle ja võtsin redeli ning lõhkusin pesa lõplikult ära, kiskusin natuke palmilehti ka alla, et tekiks üks auk, kuhu enam midagi ehitada ei saaks. Pärast avastasin, et teine muna oli veel maas vedelemas. Nüüd ehk lõppeb see ragistamine ära. Täna last kooli sõidutades jalutas tuvi keset kiirteed, ma märkasin teda suhteliselt hilja ja see totu hakkas muidugi lendu tõusma täpselt mu auto nina ees. Ega mul seal mingeid valikuid eriti ei olnud, kiirused olid suured, tagant autode rivi, teises reas samuti, kui oleksin pidurdanud või rida üritanud vahetada, oleks see veel halvemini lõppenud. No igatahes oli äkki väga palju sulgi ja tuvi lendas üle katuse auto taha maha, ma muidugi ei jälginud, kas tagumisele aknasse või teele, igatahes tagumine auto jätkas ka sõitmist, seega ei juhtunud tal vast midagi. Kooli juurde jõudes avastasime, et iluvõre on puruks ja Seati märk kadunud ning võrdlemisi korralik kogus sulgi plastiku vahel. Radiaator tundub terve olema ja loodetavasti need võre plastmassikillud lendasid ilma suuremat kahju tegemata ära. Igatahes mulle tundub, et see oli kättemaks pesa lõhkumise eest … Kuid vaadates asja positiivsest küljes, siis õnneks ei lennanud ta aknasse, mis oleks võinud hullemini lõppeda ning et tegemist ei olnud koera, kassi ega teise autoga, seega läks kõik õnnelikult ja kahjud on minimaalsed, loodetavasti, kui nüüd mingeid varjatud vigu välja ei löö …
Lõpuks ometi on taas hakatud pidama festivale, karnevale ja muid meelelahutuslikke üritusi. Tore, et elu taas normaalsusesse tagasi pöördub, kasvõi ainult natukeseks, ka sellest piisab. Alates 1.05 on siin elu peaaegu nagu enne koroonat, osad piirangud ja nõuded veel kehtivad, mis puudutavad maski kandmist, peamiselt siseruumides ja “Green pass” on jätkuvalt nõutav mujalt tulles riiki sisenemisel ja hooldekodus/haiglas külas käies. dPLF-i enam täitma ei pea, juhuu! Igatahes ma olen võtnud eesmärgiks nüüd nii paljudes kohtades käia, kui vähegi annab. Ajast jääb muidugi puudu, nagu elu juba on näidanud, seega ma ikka ei jõua igale poole, kuhu ma tahaksin. Eelmisel reedel 29.04 oli Rasmuse baasis Sakslaste kevadpidu, me ristisime selle “bradwurst festivaliks”. Rasmus ei tahtnud üldse baasi jääda, et miks ta peab ja kas ta ikka peab jne. Ega tal valikut väga ei olnud. Ma läksin kooli lõppedes ka baasi ning kuna pidu algas alles 16:00, oli meil aega, et käia poes ja Rasmusele uus ujumisvarustus osta. Ma pidin ka muidugi ühe paari bikiine ostma, esiteks on need nii ahvatlevalt odavad, teiseks on seal osad väga lahedate värvide ja mustritega. Väga paljudel juhtudel mulle muidugi ei meeldi lõiked, siis lihtsalt imetlen neid, kuid seekord oli üks komplekt, mis oli igatepidi sobiv. Rasmusele saime ka kõik vajaliku ja nüüd tuleb lihtsalt oodata, et meri ka soojaks läheb, praegune 16 kraadi on ikka külm, mis külm! Kuna me olime esimeste seas, kes kohale jõudsid, siis me ei pidanud järjekordades seisma. Sissepääs maksis 15€ täiskasvanu ja 10€ lapsed, selle eest sai plastmassist käepaela, mille küljes olid väikesed rebitavad tükikesed, mille eest asi “osta” õlut, bradwursti ja liha. Meil jäi neid tükikesi päris palju järgi, kuna Janise kolleeg oli grilli taga, siis me järjekorra väliselt saime tema käest vorsti ja liha 😀 Õlle järjekorras pidid mehed muidugi seisma, kuid see läks õnneks kiiresti. Aja jooksul kogunes päris palju inimesi ja pidu oli päris meeleolukas. Saksamaalt oli spetsiaalselt kohale toodud puhkpilli orkester ning õllemüüjad, et kõik ikka autentne oleks. Paar kohalikku müüjat oli ka, ehete ja puidust tehtud esemete tootjad. Mingil ajahetkel tulid Rasmuse klassivennad ja poiss kadus. Alguses oli jutt, et kaua ei ole, et umbes 18:00 ajal läheme ära. Mingi hetk ilmus ta tagasi ja küsis, kas nüüd läheme ära. Ütlesime, et issil on õlu joomata, et veel ei saa. Rasmus siis aitas kaasa, tegi küll nägusid, kuid väikeste lonksudega aitas juua. Siis äkki ilmus üks tütarlaps, pärast selgus, et klassiõde, ja Rasmus oli kadunud, kuid üsna pea tagasi ning jätkas koju mineku juttu. Läks paar minutit mööda ja see tüdruk tuli uuesti ning poiss tegi meile tšau ja oli viuhti kadunud. Ega siis muud üle ei jäänud, kui mehed läksid uuesti õllesappa ja pidu läks edasi. Olime lõpuks kuni kella 19:30 seal, seega peaaegu terve ürituse. Kuna Jaak oli meeldivalt purjus, siis ma sain taas Peugeotiga sõita ja Seat jäi baasi parklasse öömajale. Päris tore oli üle pika aja inimeste keskel olla ja melust osa saada. Eriti hea meel oli meil muidugi selle üle, et Rasmus teiste lastega aega veetis ja suhtles!
Meil oli laupäeval plaanis lätlastega metsa matkama minna ning pärast seda musta notsu praadi süüa. Jaak on sellest seast juba aasta aega unistanud, tal on mitu töökaaslast on seda söönud ja kiitnud. Reedel seda arutades selgus, et Läti tüdrukud ei olnud sellest ideest üldse vaimustuses, et peab kaks tundi sõitma ainult selleks, et metsas konnata ja pärast siga süüa, ei-ei, nemad ei taha. No olgu, olin just samal hommikul näinud ühes Sitsiilia FB grupis pilte Castelmola kohta ja pakkusin välja, et läheme siis sinna ja pärast Acirealesse karnevalile. Karneval on muidu veebruaris nagu Veneetsiaski, kuid seekord lükati see suurte autode ja kujude demonstratsioon aprilli lõppu mai algusesse, kolm nädalavahetust saab vaadata, sel nädalavahetusel on viimased showd. Kuna lätlased olid ka mõlgutanud Castelmola mõtteid ja polnud seal käinud, tegime plaanid ümber ning suundusime hoopis sinna. Laupäeva hommikul tuli mulle meelde, et Liina rääkis ühest baarist, mis kusagil seal Taormina kandis oli ja kus ta vanemad aastaid tagasi käisid. Kiire googeldamine ja selgus, et see baar oligi Castelmolas, seega sai ka selle külastus plaani võetud. Linnake on imearmas! Kõrgel-kõrgel mäe otsas, autol oli taas meeletu üles ronimine, kuid need vaated! Need lihtsalt võtsid hinge kinni ja me imetlesime seda ning ahhetasime, kui ilus! Pilt muidugi ei anna seda täielikult edasi, kuid vaated on täiesti fantastilised! Ja ma arvasin, et Taorminast on vaated imelised, vabandust Taormina, kuid meil on nüüd uus lemmik! Castelmola on segu Taorminast ja Ragususast ning see on imepisike, poole tunniga jalutad kõik kohad läbi ja see on ainut ca 2-3km kaugusel Taorminast. Turiste oli küll, kuid peamiselt peaväljakul ja kiriku ees, tänavatel hulkumas oli neid suhteliselt vähe, seega oli selline täiesti tühi linn oma kitsaste tänavatega ainult meie päralt.
Castelmola on turistide seas populaarne ühe kindla baari pärast. Antud baar on asutatud 1947 aastal ja nimeks on Turrisi bar. Tegemist on fallose baariga, absoluutselt kogu sisustus, alates WC kraanist kuni lühtrite ja menüüdeni välja on fallose kujulised. Lastel oli muidugi itsitamist palju, kuid me istumise väljas ja seal olid ainult joogimenüüd fallose kujulised, seega seal ei olnud seda kõike silmade all. Sees oli küll kõik kohad erinevaid kujusid ja muid esemeid, mis fallosega seotud, täis. Söök ise oli igav, selline turistikas, maitseelamusi sinna otsima minna ei tasu. Lihtsalt käimise pärast minna kindlasti, kuid võtta siis väike kokteil, vein või mahl ja niisama uudistada. Lisaks on see ka võrdlemisi kallis. Kuid kuna selliseid baare igal pool ei ole, siis sinna kanti sattudes tasub igal juhul läbi astuda. Üks lugu WC-ga ka, läksime Rasmusega sisse tualetti, kõrval hoones oli WC katki, seega läksime peamajja. Ees oli terve kari kohalikke täiskasvanud inimesi ning itsitavad hirmsasti ja üks filmib. Mööda neist mitte kuidagi ei saa … Ma ei saanud üldse aru, mida nad seal teevad, üritasin neist läbi trügida, eriti ei õnnestunud. Lõpuks pooled lahkusid ja ma sain sisse piiluda, et mis neid seal nüüd nii meeletult naerma ajab. Üks aina filmib ja küll nad itsitasid, ise olid täiskasvanud inimesed, sinna 35 kanti kindlasti. Selgus, et neiu üritas käsi pesta ja ei saanud aru, kuidas ta vett peaks saama ja silitas kraani ühte ja teistpidi, kui mingi hetk natuke vett tuli, siis oli ta rõõm suur. Kõrval seisis tal noormees ja aina ärgitas, et proovi veel, näe said ju natuke vett ja neiu aina hõõrub ja silitab kraani, mis oli ju fallose kujuga ja teistel oli nalja kuipalju. Kui ma lõpuks ennast sinna sisse pressisin, siis nad lõpetasid lollitamise ära ja näitasid neiule, et seal on tegelikult pedaal, mida tuleb vajutada, et vesi tuleks ja see noormees lihtsalt suvalistel aegadel vajutas seda ja vesi jooksis. Neil oli kole naljakas, aga mulle tundus lapsik, tundub, et sellises baaris olemine muudab kõiki tiinekateks ja lollused on kiired tulema … No aga WC-s oli interjöör muidugi kõige intrigeerivam ka, seinapildid ja kraan, need olid ikka maksimaalse peal.
Luusisime natuke veel mööda linna ringi ja jõudsime tagasi peaväljakule, kus oli väike armas restoran, kus otsustasime granitadega maiustada. No küll need olid head, Rasmus ainult mõmises ja nautis. Lätlased muidugi hõõrusid haava soolale, et kindlasti tuleb Taormina Bam baris granitasid süüa, mhmhmh, ma tean, et tuleb ja ma loodan ikka süüa ka! Rasmuse käest pärast muidugi küsisin, et miks siis Taorminas ei kõlvanud süüa, kui ma ütlesin, et seisame natuke ja sööme, siis ta teatas, et ta ei mäletanud, kuidas need granitad maitsesid, et ta arvas, et need ei ole head … Nojahh, nüüd ta ehk mäletab natuke pikemalt ja kui ma granita juttu ajama hakkan, siis on nõus sööma 😉 Lapsed on ikka nii vahetud! Granitade menüüs oli väga palju erinevaid maitseid, tundus, et menüüsse olid kõik pandud, mida nad läbi erinevate hooaegade pakuvad, kuid päriselt saadavad on ainult hooajal saadaval olevad maitsed. Läti noorim tüdruk, see 6 aastane, valis välja arbuusi maitsega, paraku ei ole veel arbuusi hooaeg ja seda ei ole. Ja siis edasi oli nagu filmis, piiga pani käed lauale risti, pea sinna peale ja hakkas täiesti lohutamatult nuuksuma, et tal ei olegi siin mitte midagi ja ta ei saagi siin midagi süüa. Ei aidanud muud pakkumised, et on ju maasika ja apelsini ja kõiki muid, ei, tema tahtis arbuusi, kuna seda ei ole, siis nüüd on maailmalõpp käes. Lõpuks nõustus gelatoga, mida sõi paar ampsu ja ülejäänud sai Janis ära süüa, lisaks oma granitale 😀 Vaprad on need isad ja nii armsalt vahetud on need väikesed lapsed 😉
Külastasime ka ühte väikest kaljukirikut, mida lätlased olid vaatamas käinud. Laadisid lapsed Taorminas komme täis ja siis turnisid trepist üles kiriku juurde. Vaade sealt oli jällegi imeline, Taormina on nagu peo peal ja kirik ise on pooleldi kaljust. Ümbrus oli ilus ja imetlesime veel viimaseid vaateid. Kui me oma perega käime, siis me suudame tunni-paariga kõik ära teha ja koju tagasi, kellegagi koos käies läheb aeg hoopis teises rütmis ja kui kohvikutes ka istuda, siis ongi märkamatult mitu tundi mööda läinud. Karnevalile me ei jõudnudki, esiteks ma väsisin ise ära, ei olnud just palju kõndimist ega midagi. Kuid kõrgustes ning võrdlemisi soojas kliimas ca 25 kraadi väsitas seekord kuidagi väga ära ning otsustasime, et proovime karnevalile minna järgmisel ehk siis nüüd viimasel nädalavahetusel. Kuigi ilmateade lubab väga tugevat tuult ja vihma, mis meie plaanid võibolla täiesti vussi keerab. Seega otsustasime päeva lõppenuks lugeda ja tagasi koju minna. Pidime baasist läbi käima ja mu Seati ka ära tooma, koju jõudsime natuke peale 17:00, seega ikka selline korralik täispikk turistipäev, millega me muidugi väga rahule jäime, isegi Jaagule seal meeldis 😉
Imelist kevadet ja püsige terved!
