14.05.2022
Meil on olnud väga meeleolukas ja toimekas aeg, täpsemalt eelmine laupäev ja see teisipäev! Lisaks külalistele on meil olnud ka paar põnevat üritust! Eelmise nädala laupäeval 7.05. toimus esimene NATO AGS National Party, mis oli kaks korda koroona tõttu edasi lükatud, kuid nüüd lõpuks toimus. Jõudsime ära oodata ja õnneks toimus enne, kui me ära peame minema. Tegemist oli siis rahvusvahelise peoga, mis tähendas, et kõik siin teenivad NATO riigid olid esindatud oma boksidega, kus pakuti rahvustoitu ja -jooki ning jagati oma riiki tutvustavat reklaamnänni. Osad riigid mingil põhjusel ei olnud esindatud, näiteks Poola, kuigi poolakaid on siin palju. Meil oli ühine Baltimaade laud. Eestit esindas Vana Tallinn ja draakoni kommid 😀 Lätil oli Läti Balsam, kõige mahedam versioon ja ka komme. Leedukad olid suurelt ette võtnud, naine oli kodus valmis meisterdanud mitu kooki ja mitu küpsisetorni ning lisaks oli neil ka mingi veinilaadne toode. Pidu algas kell 10:00, kuid esindajad pidid 9:20 kohal olema, seega oli meil varajane ärkamine. Rasmus taas kordselt ei tahtnud üldse tulla, küll ta üritas kõrvale vingerdada, ei õnnestunud! Ilmateade oli halba ennustav, meile lubati suurt äikesetormi ja seega olid mingid atraktsioonid, mis alguses mõeldud olid, ära jäetud. Grill pidi ka ära jääma, kuid pärast selgus, et olid sisse kolinud. Meieni igatahes mingit tormi lõpuks ei jõudnudki, paar piiska vihma ja see oli ka kõik. Hommikul oli meil arutelu, kas peaks hommikust sööma või mitte ja Jaak arvas, et peab, kuna grill jääb ära ja palju need riigid ikka asju võtavad. Seega tegime korraliku hommikusöögi ja oi, see oli suur-suur viga! Kõikidel riikidel olid lauad söögist lookas! Sõna otseses mõttes, süüa oli tervele armeele ja juua veel rohkem. Mul õnnestus taas pärast Peugeotiga koju sõita 😀 Kuna kõigil olid oma rahvusroad, siis pidi ju igalt poolt midagi maitsma, isegi Rasmus näksis ühte ja teist. Alguses tegin soolase ringi, võtsin igalt poolt natuke midagi, kui oli suurem ports, siis jätsin pool Jaagule degusteerimiseks. Mõne tunni pärast tegin magusa ringi, sama loogikaga. Keeksid ja saialaadsed koogid jätsin maitsmata, sest igasuguseid muid huvitavaid magustoite oli nii palju. Pärast veeresime koju, kõht oli ikka üle ääre sööki täis. Pärast arutasime, et mis nendest ülejääkidest küll saab. Need, mis AGS-i poolt olid tellitud (grill ja burger), need annetati kirikule, kes kohalikele edasi jagab. Siin on kirik toidupank ja riideabi. Mida riigid oma toitudega tegid me ei tea, arvatavasti jagasid omavahel ära, perenaistel mitu päeva hooleta, ei pea süüa tegema 😉 Üle pika aja sai taas head feta juustu süüa, bulgaarlased olid oma koduse juustu toonud ja oi see maitses hea. Jaak lõpuks ajas mu sealt ära, et söön juustu teiste eest ära ja siis hakkas ta ise seda nosima 😀 Päeva naelaks kujunesid muidugi prantslased. Kuna Flo on Prantsusmaalt üksi, siis algselt pidi ta koos Belgiaga lauda jagama, kuid need mingil põhjusel loobusid. Kella 9:30 ajal tuli organisaator uurima, et kus Prantsusmaa on, Jaak lohutas, et küll jõuavad, tegemist on ju Floga. No ja nad jõudsidki, kell 12:00 😀 Suure-suure krepi hunnikuga. Flo võttis pusa seljast, kus oli kirjutatud France ja lipu värvid ning viskas üle hoidja ning kukkusid siis Mariega kohe kreppe rullima. Ja kella 13:00-ks olid neil kõik otsas 😀 Täiesti uskumatu, see oli nii naljakas, korraldajatel paanika, Flo jõuab kaks ja pool tundi hiljem kohale ning tund pärast seda on krepid otsas … Aga need maitsesid jätkuvalt täiesti fantastiliselt! Pidu kestis kella 14:00, kuid me hakkasime natuke peale 13:00 liikuma, kõht oli täis ja Jaak juba meeldivalt svipsis ning Rasmus ootas juba 12:00 saati, et millal me ükskord ära läheme. Võib öelda, et pidu oli väga meeleolukas ja kordaläinud! Ja Vana Tallinn maitses inimestele rohkem, kui Läti Balsam 😉
Viimasel pildil on siis Prantsusmaa esindajad Flo ja Marie oma krepihunnikuga. Soovitan tähelepanu pöörata interjöörile, kuidas lipp on lahendatud 😀
Sellega veel meie laupäev ei lõppenud. Viimane võimalus oli külastada Aciriale karnevali, seega õhtul pakkisime ennast kõik kokku ja kimasime Acirialesse. Otsisin välja paar restorani, kuhu sööma saaks minna. Kuna me ei olnud ju enne sellisel üritusel käinud, siis tegime väikese valearvestuse, me oleks pidanud ennem sööma minema ja pärast karnevali vaatama, kuid me tegime vastupidi ja meil venis see õhtu kole pikaks. Jõudsime ilusti kohale ja parkla, kuhu ma meid planeerisin mahutas meid kenasti ära. Sissepääs oli 5€, saime templi käe peale ja läksime uudistama. Karnevalikaravanid sõitsid mööda linna ringi ja pärast avastasime, et linnas oli kolm kohta, kus nad showd tegid. Ma olin Aciriale Carnevale lehelt pilte ja väikeseid videojuppe näinud, kuid süsteemile ma pihta eriti ei saanud. Arvasin, et need ringi sõitvad karavanid ongi kogu vaatamisväärsus, sest muusika mürtsus ja need karavanid ise olid juba värvilised ja suured. Selgus, et nad tegelikult jäid teatud kohtades seisma ja esitasid oma show ja seal karavani seest tuli veel igasuguseid elemente välja ning show võis kuni 10 minutit kesta. Kokku oli kas 6 või 7 karavani, ma enam täpselt ei teagi, kolme showd nägime. Õnneks nägime ära nii esimese kui ka teise koha võitjad. Meie perele meeldis kõige enam fööniksiga karavan, seal oli muusika erakordselt hea ja kõik oli kuidagi ansamblis. Kuna karnevalist on mul palju videoid ja need annavad kõige paremini melu edasi, siis tegin eraldi albumi ning seda kõike saab lähemalt uudistada SIIT. NB! Videoid vaadata kindlasti häälega, et kuulda seda muusikat. Lisaks müüdi seal igasugust karnevalikraami, kuna me kombeid ei teadnud siis lihtsalt imestasime, kui palju paberipuru maas vedeleb. Iirisel oli ka neid kohe vaja ja Ingrid ostis talle ühe koti roosasid paberhelbeid. Iiris loopis neid niisama õhku, kui mõne aja päras tulid meile ühed vastu ja lihtsalt loopisid meid nendega. Ahsooo, see käib nii, et neid visatakse üksteise pihta. Jõudsime peaväljakule, kus lapsed rõõmsalt nendega üksteist loopisid ja taga ajasid. Iiris piirdus meie üle puistamisega ja kui mõni vastu tulev laps seda viskas, siis viskas vastu. Ühele platsile seisma jäädes arvas Rasmus, et ta tahaks ka midagi. Iirisel oli selleks hetkeks vaja spreid, mis värvilist ainet välja pritsis ja kui see ära kuivas, oli nagu kumm. Rasmus alguses tahtis ka seda, kuid siis mõtles ümber ja võttis rohelised paberlitrid selle asemel. Sattusid teda nii õigel ajahetkel pildistama, kus ta hüppas õhku, et neid visata ja samal ajal oli kotisuu ka lahti ja peaaegu kogu sisu pudenes välja. Siit õppetund, kui hüppad, siis tasub kotisuu kinni panna aga pildid tulid ägedad 😉 Jäime platsile showsid vaatama ja seal oli lastel väga palju jooksmist. Kõigepealt ajas Iiris Rasmust taga, et teda pritsida, pärast lisandusid kohalikud ja vastastikku loobiti nende paberlitritega ja spreitati. Rasmus oli lõpuks sellest täiesti tüdinenud ja teatas, et talle see festival üldse ei meeldi ja rohkem mitte kunagi me sellisele üritusele ei lähe! Aga showd olid ju ägedad …
Restorani jõudsime alles 21:00 paiku, see oli üks TOP10 reitinguga kohtadest “Times Food”. Ma broneeringut ei teinud, seega läksime hea õnne peale ja õnneks leidus laud. Söögikoht oli võrdlemisi suur, läbi kahe korruse ja paksult inimesi täis. Kuna menüüs oli must siga ja Jaak tahtis seda proovida, võtsid meie põhiroad meeletult kaua aega. Eelroad tulid kiiresti ja lapsed said oma friikaid ka nosida, kui põhirooga saime ikka korralikult oodata. Kuna inimesi oli palju, aknad kinni ja konditsioneer ka ei töötanud, oli lõpuks suur õhupuudus ja kole palav. Iiris ja Rasmus praktiliselt magasid laua ääres … Õnneks üks teenindaja lõpuks avas akna ja pani ka konditsioneeri käima, siis tuli eluvaim vaikselt tagasi. Toit oli maitsev, must siga maitses nagu kana, Jaak vähemalt ütles nii. Ma võtsin musta notsu hakklihaga pasta ja hakkliha oli tõesti hästi kuiv, nagu kanal. Aga kuna mul oli kaste ka, siis kokku maistes väga hästi. Ingrid sõi tuunikala salatit ja jäi rahule. Pidulik viimase päeva õhtusöök sai tehtud! Koju jõudsime alles peale südaööd ja kuna päev oli olnud suuri emotsioone täis siis ma magasin kohutavalt halvasti. Kaasa ei aidanud ka see, et pool ööd sadas padukat ja see plädin häiris mind hullupööra. Ärkasime pühapäeval varakult, sest Ingridil läks lennuk ja pidin enne Miku pere tulekut natuke koristama.
Giro d`Italia algas taas! Seekord võtsime plaani, et läheme kindlasti vaatama. Jaagul oli vaba päev, Lentini maakonnas oli riigipüha ja kuna baas asub selles maakonnas, siis oli AGS-il vaba päev. Itaalias on selles suhtes huvitav, et maakonniti on ka mingid päevad, mis on ainult seal piirkonnas vabad. On üleriiklikud riigipühad, üleriiklikud usupühad ja maakondlikud riigipühad. Eestis võiks ju ka olla, et linna asutamise päev on selles linnas vaba, siin praegu nii oligi. Sitsiilia esimene etapp sai stardi teisipäeval 10.05 Avolast ja finiš oli Etnal. Meie meestest sõitis Rein Taaramäe ja läksime talle kaasa elama. Jaak otsis hommikul usinasti mõnda pulka millest saaks lipule varda teha, et saaks suurelt Eesti lipuga vehkima minna. Jaak viis Rasmuse hommikul kooli ja me startisime 10:00 paiku Avola poole, et varakult kohal olla. Tee peal saime kokku tiimide kolonnidega, see oli nii lahe, juba tuli selline hasart ja ärevus sisse. Tiimid on ju ägedad värvilised ja bussid ning autod olid samamoodi kirjud ja kus oli rattaid! Lugematul hulgal rattaid! Jõudsime ca 1,5h enne starti kohale, leidsime majade vahel ühe hea parkimiskoha ja jalutsime ümbruses ringi. Vaatasime üle tiimibussid ja otsisime Reinu. Tema tiimibussi leidsime vähemalt üles. Liikusime edasi stardikoridori poole ja avastasime, et sportlased sõidavad edasi-tagasi ja lähevad kuhugi. Ühel hetkel tuli terve hunnik Taaramäe tiimikaaslasi vastu, ma veel hüüdsin, et “Rein, Rein, kus Sa oled?”, seda hüüdsin ma tiimibussi juures ka mitu korda, ei midagi. Selles pundis teda igatahes ei olnud. Mõne aja pärast tuli nende tiimiriietuses veel üks rattur ja selgus, et see oli Rein. Kuna number on selja peal, siis me ei jõudnud nii kiirest reageerida ja hüüdmise peale ta ka midagi teinud, seega nii see läks. Sain selja tagant ühe uduse pilti ikkagi tehtud. Pärast nägime, et sportlased käisid lava peal, kus neid tutvustati ja lava taga oli pressi ala, kus neilt võeti intervjuusid ja sai pilti teha. Oleks me seda enne teadnud, oleks proovinud Reinu sel kinni püüda ja pilti teha. Kuna olime juba stardis, siis enam auto juurde lippu võtma ei läinud. Kogu see melu oli nii äge – sponsorite ala, kus nänni jagati ja sai loosides osaleda, palju inimesi, helikopter ning lennuk tiirutasid pea kohal ja filmisid, inimesed elasid sportlastele kaasa. Selline tõeline spordipidu! Leidsime endale mõnusa koha, kust starti vaadata ja sain selle ka imehästi videole. Jaagul oli kaval plaan edasi minna mäe peale ergutama, kuna Rein on pragu heas vormis ja tal oli kindel soov mägine etapp võita, siis praegu oli tal suurepärane võimalus seda teha. Paraku jäi meil ajast puudu, sest me ei arvestanud sellega, et linnast välja saamiseks on ummik ning lisaks ei võtnud me jopesid kaasa, sest Etnal on ju külm, seal on lumi maas, lisaks ei oleks me õigel ajal Rasmusele järgi jõudnud ning siis oleksime finišisse hiljaks jäänud. Seega otsustasime hoopis koju sõita, kiiresti süüa ja paksemad riided kaasa haarata. Ruttu kooli, täiega protestiv laps kaas ja Etnale sõit. Kohale jõudes oli ca 4km enne finišit juba tee ääres parkivate autode rivi. Ega me siis kohe parkima ei jäänud, katsetasime ikka lõpuni sõitmist. Jõudsimegi umbes 1km pärast politseini ja keerasime otsa ümber ning veeresime alla tagasi. Saime auto pargitud, riided kaasa ja Jaak pidi hakkama lippu installeerima ning siis avastasime, et lipp oli maha jäänud. No natuke pahameelt ja sõimu ning matkasime siis ilma liputa edasi. Mul tuli hiljem meelde, et lipp jäi töölaua peale, kuhu Jaak selle korraks pannud oli. Oleks me Avolas tahtnud lippu võtta, oleks me näinud, et seda pole ja vahepeal kodus käies, selle kaasa võtnud. Kuid suure sahmimise ja ärevusega jäi see maha. Ning oleksid ja poleksid eriti ei aita 😉 Saime siis ca 3km finišini kõndida, ülesmäge ja mööda serpentiini. Tegime mitu peatust, sest minul hakkas pea ringi käima ja Rasmus lihtsalt väsis ära ja teatas, et ta rohkem ei kõnni kuhugi 😀 Leidsime ca 800m enne finišit tõusu lõpus hea koha, kus kaasa elada ja jäime sinna ootele. Parkisime umbes 15:40 auto ja hakkasime mäkke ronima, natuke üle 3km läbimine võttis meil aega peaaegu 50 minutit … See oli karm katsumus 😀 Saime umbes 30 minutit oodata, kuni liidrid tulid. Kuna üleval oli internet kehva kvaliteediga ja live vaadata ei saanud, siis me hästi ei saanud aru, kus nad on. Mingi hetk tulid politseimotikad, mis nagu tellitud meie juurde seisma jäid ja me kuulsime, kui nende raadios öeldi, et tulevad. Itaallased tormasid teisele poole vaatama, kust tulevad, me muidugi ka. Peagi tuli helikopter ja stardiauto, natuke sai veel oodata ning siis tulid politseiautod- ja motikad ning läksime piirde äärde tagasi rattureid ootama. Me teadsime, et Taaramäe on esimese kolme seas, kuid mitmes täpselt, seda mitte. Esimesed kaks läksid koos mööda, seal teada ei olnud. Kolmas mees oli taas politseist ümbritsetud, kuid õigetes värvides, seega meie mees! Jaak seisis natuke ees pool ja ergutas seal, me olime tagapool ning ma kisasin nii kuis jaksasin. Samal ajal üritasin filmida ka, pärast videot vaadates, selgus, et kisa oli korralik, kui filmisin tühjust ja sain ta jälle selja tagant peale. Oleks pidanud filmimise Rasmusele jätma ja ise lihtsalt kisama. Jaagule tundus, et Rein kuulis eesti keelt ja korra oli imestunud, kuid me ei ole eriti kindlad. Nüüd oleks hea teada kedagi, kes teda teab, et uurida, kas ta kuulis meid. Igatahes oli meil adrenaliin taevas ja võtsime nõuks ka finišisse minna, et äkki saame fännitsoonis pilti teha või midagi. Rasmus oli muidugi püha viha täis, kuna me lubasime talle, et peale Taaramäele kaasa elamist hakkame kohe auto poole minema. No lõpuks kujunes teisiti, elasime finišeerijatele kaasa ja tegime finišile ringi peale, kuid Taaramäed paraku ei leidnud. Me ei saanud hästi aru ka, kus autasustamise koht on ja millal see on, et peale seda ehk oleks pilti saanud teha. Jaak luges nende kodulehelt, et peale finišit saab autogramme küsida ja pilte teha. Kuna tema tiimi buss on oli kusagil kaugel ja sinna ei saanud ligi, siis me ei saanud teda hüüda ka. Osad tiimi bussid parkisid raja kõrval ja sportlased elasid lõpetajatele kaasa, me oleks saanud seal ta ehk rajalt korra maha võtta. Aga noh läks nii nagu läks, nüüd oleme muidugi targemad ja teaks kuidas asjad käivad ning prooviks õigel ajal õiges kohas olla ning lisaks ka lipu kaasa võtta 😉 Kuid vaatamata kõigele olid siiski emotsioon laes ja elamust kuhjaga. See oli ikka ülikõva kogemus, rohkem sellist asja me arvatavasti enam ei koge ka. Kui me Taaramäele kõvasti karjunud olime, siis kohalikud küsisid, et kes see oli, me siis ütlesime, et Rein Taaramäe ja Eesti. Igati uhke tunne oli igatahes! Ja siis hakkas tagasi matk auto juurde. Viimasel kilomeetril oli mul küll tunne, et me autot on vahepeal kaugemalt pargitud, no kohe mitte ei jõudnud kohale. Nägime ära ka lõpuauto ja siis tehti liiklus lahti. Mäest hakkas alla voorima rattureid, mootorrattaid, tiimibusse- ja autosid, karavane ja tavalisi autosid, samal ajal parkisid autod mõlemal pool teed ja kõndisid inimesed. Oleks nagu suurelt rahvapeolt koju suundunud 😉 Jõudsime ca 19:20 paiku koju, veidi külmunud, näljased, Rasmus kuri ning pahur, et tal kõik õppimata ja miks me pidime nii kaua seal olema ning kas see tõesti oli seda väärt … Toitsin tal kõhu täis ja tegi oma 15min õppimist ära ning tuju oli pärast seda taas normaalne. Miku pere oli ka alles jõudnud, seega oli selline hilisem õhtusöök ja laste magama panek. Küsisin Rasmuse käest, et hirmsasti oli vaja ju õppida, et miks nii vähe aega läks. Siis selgus, et ta on aru saanud, et kui ta ütleb, et on palju õppida, siis me vahest jätame kuhugi minemata või tema koju, et ta saaks oma koolitöid teha … Eriti kavalpea! Tavaliselt õpib ta samal päeval kohe kõik ära ja need on ülejärgmise päeva asjad, seega on tal üldiselt kõik tehtud, kui just suurem projekt kusagil käsil ei ole ja kaua aega ei lähe. Seega peab ta oma vanemate tujud üle elama ja meiega igal pool kaasas käima, kui me nii oleme otsustanud 😉 Panen ka Giro d`Italia albumi LINGI, kus on pildid ja videod.
Tundub, et lõpuks on kevad tulnud, et jääda! Töötav päike, Mikk ja Anni olid peale esimest päeva “vähid”, kuid tagasi jõudsid ja temperatuur trügib järjest kõrgemale ja kõrgemale ning nüüd on stabiilselt üle 25 ning lubatakse mingi päev ka piike üle 30. Hurraaa, oli ka aeg! Ilusat kevade jätku ja püsige terved!
