June 2022 – Sitsiilias

Jumalaga Sigonella MHS kool, tere tulemast vaheaeg ning väike puhkus!

25.06.2022

Jaanilistele head jaani kõigepealt! Viimane koolipäev oli tegelikult juba 7.06, kuid viimased nädalad on olnud nii kiired, et lihtsalt pole olnud aega kirjutamisega tegeleda. Nagu ma millalgi varasemas postituses mainisin, siis Sitsiilias elab lätlanna, kes tegeleb lätlastele ekskursioonide korraldamisega. Kuna tal juuni alguses oli siin üks grupp, siis saime tema kaudu Trapani kanti hotelli ning kaks merereisi – Favignana saarele ja San Vito Lo Capo randa – mõistliku grupi hinnaga. Kuna Favignanale oli meil nagunii soov minna, siis oli väga mugav, kui keegi kõik ette ära organiseeris. Endal tuli lihtsalt õigel ajal õiges kohas kohal olla. Lastel lõppes kool kell 11:00, seega startisime kohe peale kooli. Rasmusele järgi sõites natukene enne kooli, ühe viadukti all, sattusime väikesesse ummikusse, mille oli põhjustanud auto kastist maha kukkunud paneel! Õnneks oli õnnelik õnnetus, ükski auto ei olnud alla jäänud ja paneel lebas rahulikult tee peal. Kuid ikkagi suur paneel vedeleb keset teed! Me teame, et nad ei ole eriti osavad oma koormate kinnitamisel, kuid paneel maha kukutada on ikka juba täiesti uus tase!

Lapsed peale pakitud hakkas sõit Ericesse. Tegime vahepeal ühe väikese peatuse, imetlesime vaadet ja tõmbasime veidikene hinge. Algselt oli meil plaan minna Bagheriasse, Villa Balagoniat vaatama, kuid see on päeval kinni, seega jäigi see meie poolt külastamata. Seega võtsime suuna kohe Erice peale. Koolist on sinna ca 3,5h tundi sõitu, seega väike vahepaus kulus ära.

Suurem Läti tüdruk ei armasta funikulööre ja varasemalt on lätlased alati autoga üles Ericesse sõitnud. Seekord jätsime autod alumisse parklasse ja läksime funikulööriga üles, nad isegi ei teadnud, et selline võimalus on. Nagu kiuste pidi üles sõites funikulöör seisma jääma, ütleme nii, et ega ma ka sellest vaimustuses ei olnud, kui äkki maa ja taeva vahele kõikuma jäime. Ketlina pärast ütles, et ta ju hoiatas, et nii kindlasti juhtub. Ma siis palusin tal tagasi sõites ainult häid mõtteid mõelda, sest mulle ka ei meeldi, kui hädapiduri peale seisma peame jääma. Erice oli jätkuvalt väga armas, õnneks oli imevähe turiste. Sattusime seekord ka natuke teistesse kohtadesse, kui eelmisel korral ja nüüd võib vist küll väita, et Erice on risti-põiki läbi käidud. Maiustasime granita ja gelatoga – maitses hästi, kuid andis tunda, et on turistikas, hinnad olid kuidagi kallivõitu … Nägime ka põlengu tagajärgi, mis seal mõni nädal tagasi aset oli leidnud. Pool mäge Ericesse oli maha põlenud, ikka väga lähedalt läks seekord see tuli … Alla tagasi minnes saime omale tütrekese, lätlaste noorim tütar – Heidi, solvus oma pere peale, et nad esimesena alla tahavad sõita. Seega ühines ta meiega. See väike Läti tüdruk on me lemmik, tõeline naaskel ja kavalpea, natuke ka manipulaator, ikkagi kolmas ja pesamuna, kuid väga armas 😉

Tuli jõudis Ericele väga lähedale. 7.06.

Tuulest viidud soenguga ja lätlased üritavad perepilti teha 😀

Tüüp nõudis pildi tegemise eest raha, ma küll ei andnud …

Hotelli, Villa Zina Park Hotel, jõudsime 18:30 paiku. Kuna seal oli bassein, siis lapsed ootasid seda terve päeva, et millal küll ometi lõpuks basseini saab. Suur oli nende pettumus, kui selgus, et bassein on ainult kella 18:30 lahti … Nojahh, niipalju siis sellest. Hommikul avati ka alles 10:00 paiku, väga kummalised kellaajad, aga noh eks vetelpäästja ja basseini baarman ole ka inimesed ja nad tahavad pikemalt magada ning õhtul normaalsel ajal tagasi koju jõuda. Õhtusööki hakati 19:30 pakkuma, seega saime üsna pea sööma minna. Meil oli hinnas hommiku- ja õhtusöök, mis tähendas, et toidu pärast eriti muret tundma ei pidanud. Õhtune menüü koosnes sitsiiliapäraselt neljast käigust ja kõikidel käikudel sai kahe toidu vahel valida. Esimesel õhtul me Elīnaga viimast rooga ei jõudnudki süüa, tühistasime tellimuse, kuid road toodi ikkagi lauda, seega natuke ikka näkitsesime. Üldse tõi kelner meile rohkem toite lauda, kui me tellinud olime, seega oli laud stabiilselt lookas. Viimasel õhtusöögil mahtus meile juba tunduvalt rohkem kraami sisse, magu oli juba välja veninud ja intensiivsed päevad näljaseks teinud 😀 Lisaks olid toidud imehead! Võiks ju arvata, et hotelli paketi õhtusöök pole eriti pingutatud, kuid olid ikka küll nagu päris restoranis oleks olnud. Hommikusöögialud oli ka üllatavalt mitmekesine, seega nälga me küll tundma ei pidanud. Toad olid ka suured ja korralikud, seega täiesti korralik hotell. Tõeline puhkus, eriti naistele, me ei pidanud söögi pärast muret tundma ja saime kõike nautida, mis meile ette kanti!

Öine vaade basseinile ja lapsed hullamas.

Esimesel päeval ehk kolmapäeval, 8.06, oli paadireis San Vito Lo Caposse. Me arvasime, et see on ainult meie kambale ja väikese paadiga nagu eelmisel aastal Catania juurest reis oli. Selgus, et lätlased olid teineteisest valesti aru saanud ja läksime suuremat sorti paadiga, suisa laevukesega ma ütleks, kus lisaks meie pundile oli lätlaste kamp ja hunnik kohalikke. Laevuke oli võrdlemisi suur, läbi kahe korruse. Start oli Castellammare del Golfo sadamast ja sõitsime mööda ranniku äärt. Sadamas selgus muidugi, et parkida ei ole kusagil ja me jäime pisut hiljaks. Läti giid oli veidi närvis, et kapten on kuri ja kus me oleme, et nii palju hilineme. Tõesti, siin Sitsiilias?! Kus kõigil on kellaaegadest täiesti ükskõik ja kõik on “domani” (homme)?! Võtsime rahulikult ja kuna me ise lastega olime juba laevukesel ning mehed otsisid parkimiskohti, siis ei olnudki ju midagi teha, kui oodata. Helistamine ei aita, kui parkida kuhugi ei ole. Lõpuks saabusid ka mehed ja reis võis hakata. hilinesime maksimaalselt 15 minutit, mis ei ole maailma lõpp, tõesti! Istusime üleval, vaatasime vaateid ja vahepael tehti ujumispause. Zingaro looduspark on ka ilusti taastunud ja inimesed matkasid.

Lätlaste perepilt, minu pere ja meie “tütreke”.

Taas oli mul arvamus, et me jääme San Vito Lo Capos randa ankrusse ja oleme paadil – ujume ja pakutakse lõunat, kuid meid viidi hoopiski sadamasse ja öeldi, et nüüd on 3h vaba aega. Tõesti!? Meiega ühinesid Elīna ema ja ema õde. Ema õde oli üle 80 aasta vana, kuid väga kõbus ja pidigi praegu palju mööda maailma ringi reisima. Lätis leidub ka rikkaid pensionäre … Kõigepealt käisime söömas ja siis liikusime edasi randa. Jaak magas varju all praktiliselt terve aja, kuna tal möödus öö suhteliselt magamata, meie teised ujusime ja jalutasime mööda randa. Kahe lamamistooliga vari maksis 20€. Polnudki väga hull, Janis teadis rääkida, et hooajal võivad hinnad ulatuda kuni 50€, eriti kui toolid on mere piiril, seega mida lähemal merele, seda kallim. Lätlased oli esimest korda ja sellest kohast täiesti vaimustuses. Rasmus ei tahtnud alguses üldse vette minna, kuna eelmine kord sai ta seal ju meduusilt kõrvetada, kuna Läti tüdrukud nii rõõmsalt kilkasid ja nautisid sulistamist, siis ta ikkagi ühines. Hiljem magas koos Jaaguga varju all ja leidis, et päris ok reis oli 😀 Peale rannas lebotamist suundusime gelato jahile. Meid tabas suur pettumis, rannakuurort ja mitte ühtegi korralikku gelato müügikohta! Päriselt!!! Me leidsime ühe väikese putka, kus oli viis valikut ja rohkem mitte ühtegi. Kõikides korralikes Itaalia ja Sitsiilia linnades on omad gelateriad ja mitte üks, vaid mitu ning siin suures populaarses kuurordis on ainult üks hädise valikuga koht … Milline pettumus! Igaüks siiski sai midagi ja suundusime tagasi laevukesele ning sõit Castellammare del Golfo sadamasse võis alata. Muid plaane selleks päevaks ei olnud ning tagasi jõudsime mõistlikul ajal, seega lapsed said kohe basseini hüpata. Mehed läksid poodi vett ostma ja meie Elīnaga jälgisime lapsi.

Ujumispeatus vana tuunikala tehase juures. Sitsiilia Amalfi – sama keeruline on mööda maad ligi pääseda.

Järgneval kahel ööl oli lätlaste grupp ka meiega samas hotellis, seega oli korraga söömas üsna palju inimesi. Lisaks tulid veel kaks suuremat seltskonda, seega võis öelda, et rahvast jagus. Võrreldes eelmise õhtuga, kus peale meie seltskonna oli veel neli inimest. Toidud toodi üllatavalt kiiresti. Rasmus lõpetas söömise ja läks tagasi tuppa, mille peale väiksem Läti tüdruk arvas, et ta läheks ka meie tuppa. Viisin ta kohale, jagasime talle interneti, kuna hotelli wifi oli ülimalt halva kvaliteediga ja nad Rasmusega veetsid siis kumbi oma seadmes meeldivalt aega 😉 Sama kordus ka järgmisel õhtul.

Erinevad toidud, erinevatest söögikohtadest.

Neljapäeval, 9.06, ootas meid ees merereis Favignana ja Levanzo saarele. Siin me teadsime, et läheme suurema paadiga ehk oli sarnane laevuke nagu eelmisel päeval. Enne, kui me reisile läksime oli Jaagul suur kiusatus surfivarustus kaasa võtta, kuna sinna kanti lubati korralikku tuult. Mulle tuul küll ei sobi, me läheme ju paadiga sõitma! Ka sel reisil pidi saama ujuma minna, seega oli meil kott rannavarustusega ilusasti kaasas. Algselt oli meil teadmine, et me läheme omal käel, kuid koha peal selgus, et Läti grupp on ikkagi ka ja jumal tänatud, et nendega koos olime! Lubatud tuul saabus. Kuna ma jään ju merehaigeks ning vaatamata Jaagu meeldetuletusele, et ma tabletid kaasa võtaksin, unustasin ma need maha. Kuna ma tean, et ma ei tohi kinnises ruumis olla, siis kobisin üles istuma. Rasmus jäi minuga, Jaak läks alla lätlaste juurde. Istusime kohalike kõrval. Pistsin kiiresti oma piparmündi nätsu suhu ja lootsin kõige paremat. Lahesopis oli sõit üsnagi rahuldav, kuid avamerele jõudes läks asi ikka päris käest ära. Lained lõid otseses mõttes üle pea, kuna me istusime vasakus reas viimases pingis, siis kõik paremal istujad “püüdsid” selle vee enne kinni, kui see meieni jõudis. Paraku otsustasid need inimesed reisi jooksul sealt ära minna. Kes kramplikult kinni hoides alumisele korrusele minna, kes rohkem laevukese nina poole, lainete eest varju. Osad istusid põrandal. Üks naisterahvas oli terve tee ülakehaga laua peal pikali ja hoidis kätega lauast kinni. Üks vanem paar olid vapralt täiesti ees ja hoidsid kahepeale rätikut varjuna ees, et vesi otse näkku ei pritsiks. Kaks vanemat paari, kes ka üritasid alla minna, sinna ei jõudnudki. Naised “maandusid” meie selja taha reelingu äärde, üks meesterahvas jäi meie kõrvale pingile istuma ja teine hoidis postis ja proovis seda istuvad meest toetada ning ise karjus naistele, et need kinni hoiaks. Veidi enne saarele jõudmist keeras kapten mingil põhjusel laevukese lainetega risti ja oi see oli küll suur viga! Laeva nina pool, kus oli mingi suurem ruum, olid välja poole nurka torni laotud plastmasstoolid ja need kukkusid kolinal kõik ümber ning ühele maas istuvale naisterahvale peale. Oi, kus äkki läks sebimiseks, päris mitu meeskonna liiget tulid toole kinni hoidma, kaks üritasid ust lahti saada, kuid selle kõikumisega see neil kuidagi ei õnnestunud, seega jäid nad lihtsalt toole blokeerima. Naise mees oli püha viha täis ja karjus nende peale. Kuid meie laudkond proovis lihtsalt seda reisi üle elata. Ma hoidsin kramplikult laua servast kinni ja proovisin rätikut niiviisi sättida, et see mult ümbert ära ei lendaks. Kuna parem pingirida oli tühjaks “voolanud”, siis saime me kätte kõik need sahmakad, mis paati jõudsid ja me olime nagu dušši all käinud. Iga suurema laine auku kukkumise korral ma natuke ropendasin, nii inglise kui eesti keeles, palusin muidugi itaallaste käest kohe vabandust, need teatasid, et see on täiesti ok ja nad on minuga ühte meelt. Kogu see õudus kestis kokku ca 45 minutit, kui me lõpuks Favignana saarel maabusime. Ma olin vähemalt mitukümmend korda omale nätsu nätsutades põske hammustanud, mu käed oli lauast kinni hoidmisest krampis ja valged, me olime Rasmusega kaltsmärjad. Ma ei jäänud merehaigeks, mul ei olnud selleks aega, keskendusin sõidu ajal sellele, et mina või mu asjad kuhugi minema ei lendaks, peale vee sahamakaid proovisin soola silmast välja saada ning lihtsalt korrutasin peas mõtet, et me jõuame ilusti kohale, me jõuame ilusti kohale … Kui me lõpuks kohal olime, said töölised ka ukse lahti ja toolid ära tõsta. Jaak tuli vaatama, kuidas me ennast tunneme. Selgus, et Elīna oli saanud paanikahoo ja oli enamus aja reisist nutnud ja šokist värisenud. Maale saamine oli muidugi ka omamoodi katsumus. Nimelt see kaldtee, kust alla kõndima pidi, see kippus suure lainetamise peale minema sõitma, seega tuli ruttu teha ja osad pidi jääma ootama, kuni seda paika sätiti. Sadamasse tuli vastu kiirabi, et toolidega pihta saanud naisterahvas üle vaadata. Ma ei saanudki aru, et ta nii rängalt pihta sai, ma nägin küll, et ta hoidis veepudelit jala peal, aga oli täiesti teadvusel ja suutis ise istuda … Sadamas ta mees jätkas meeskonna ja kapteni peale lõugamist. Osad targutasid veel ümberringi, kuigi neid ennast sel ajal üldse üleval ei olnudki.

Elasime merereisi üle, väheke märg on olla …

Kui Elīna natuke kosunud oli, haakisime ennast Läti grupile külge ning võtsime sadamast selle väikese turistirongi, mis mööda saart ringi sõidab. Me muidugi ei saanud midagi aru, mida giid rääkis, kuid olulisema tõlkis Janis meile ära. Saar on imepisike, kui muidu elab seal ca 300 inimest, siis turismihooajal käib sealt läbi ca 7 000 inimest. Neil oli ka imepisike liivarand, saare suurim, selline kaks meetrit korda meeter … Lisaks oli seal palju kivikaevandusi, mida enam ei kasutata, kuid on turistidele vaatamiseks. Autoga seal väga liikuda ei kannatagi, teed on kehvad ja kitsad. Liigeldakse peamiselt jalgrataste ja mopeedidega. Turistirongiga oli väga tore ringi vurada, kuid kui satud istuma keskel, siis ei näe suurt midagi. Peaväljak on väike, selle ümber on palju poode ja restorane ning mitu gelateriat, nii nagu olema peab! Kuna giid tegi plaanides muudatuse, ühine otsus oli, et kõrvasaarele me ei lähe, oleme lihtsalt Favignanal tund aega kauem ja ta proovib saada meile piletid tiiburile, et siis kiiresti, ca 20 minutiga, tagasi Trapanisse jõuda. See sobis kõigile! Kuna Favignana oli nii pisike ja mitte midagi ei olnud teha, siis jalutasime imeaeglaselt linnakeses ringi, veetsime pikalt aega restoranis, nautisime nii pikalt kui vähegi kannatas gelato söömist ning ikka jäi kole palju aega üle, enne kui tiibur minema pidi. Seega suundusime suht vara juba sadamasse ja seal oli väga palju inimesi! Kõik, kellel oli järgmisel päeval lend, üritasid saarelt minema saada, kuna järgmise päeva laevareisid olid kõik tühistatud ja samal päeval läks peale meie tiiburit veel üks ja siis lõpetati reisid ära. Need kaks viimast tiiburit olid välja müüdud, meie giid sai veel viimasel hetkel jaole ja piletid bronnitud. Lained olid lihtsalt nii suured, et sõita enam ei saanud ning järgmiseks päevaks lubati veel hullemat tuult. Turisti laevukesed olid juba varem oma töö lõpetanud. Piletite kätte saamisel läks terve igavik! Tiiburi väljumise aeg oli juba ammu ilma üle, kuid mida ei olnud oli alus, millega sõita. Ca 30 min hiljem see õnneks tuli. Muidugi olid ju nõutud FFP2 maskid, mul olid need õnneks kaasas, kuid pooltel lätlastel mitte. Mul oli lisaks merehaiguse ees ka hirm, et osad jäävad maskide puudumise pärast maha. Meeskond kontrollis nende maskide olemasolu eriti terava pilguga. Lätlased tegid muidugi kavalasti, saatsid lapsed sisse ja need tõid seest lätlastelt FFP2 maske väljas ootavatele, sees olijad panid ette tavalised maskid. Lõpuks said ikka kõik õnnelikult peale ja maha enam vale maski kandmise eest kedagi ei tõstetud. Me saime teisele korrusele istuma ja ma hoidsin terve tee silmi kinni ning korrutasin endale, et olen lennukis või rongis või kus iganes. Peale 25 minutit sõitu olime tagasi Trapanis. Elīnat nii suur paanikahoog ei tabanud kui minnes, üks lätlane andis talle mingi rahustava tableti, tegime pooleks, võtsin ka igaks juhuks, äkki aitab. Küll pidid nad all istuma ja sattusid akna juurde. Lastel ja Janisel oli väga äge olnud, kuna aknast aina nägid kuidas laine tuli ja kuidas tiibur pooleldi vee all oli. Janis näitas pärast videoid ka, ma tänasin ainult õnne, et me üles istuma saime!

Favignana – kaevandused ja rannad ning seisma unustatud rattad! 9.06.

Söögiaeg – kes, kus, mida endale võimaldada saab 😉

Kuna planeeritud päev jäi lühemaks, siis lapsed said juba varakult basseini. Ma tundsin, et vajan rahustamiseks natuke venitusi ning tegin oma BodyBalance trenni. Pere tuli üsna kähku basseini äärest tagasi – Rasmusel oli külm hakanud ja kuna Janis oli tüdrukutega omi mänge mänginud, siis tal oli veidi igav ka. Saime enne õhtusööki lihtsalt niisama pikutada. Ma sain oma Rooma reisi kirja pandud ja Jaak sai magada. Viimane õhtusöök oli jätkuvalt väga rikkalik. Peamine arutelu oli läbi elatud laevareisi meenutamine ning meil järgmise päeva plaanide tegemine.

Kindlus mäe otsas, kuhu ei vii ühtegi autoteed

Läti lapsed tahtsid kindlasti jääda hommikul pikemalt hotelli, et saaks basseinis hullata. Me sellest eriti vaimustuses ei olnud, kuid koos sai tuldud ja mõned kohad olid veel ees ootamas, siis leppisime sellega. Hommikusöögi lauas nad aga teatasid, et läheme ikka pigem kohe ära. Janis oli lastele lubanud, et veedavad nädalavahetuse baasi basseinis. See sobis.

Viimane pilk hotellile ja nii reisivad Läti lapsed 😀

Suundusime Segesta templit vaatama – see oli veel ainuke Vana-Rooma aegne tempel, mis meil siin nägemata oli. Kuna lätlased tahtsid ka sinna minna, siis see sobis meile hästi. Sõber Google Maps saatis meid jälle oma teada tuntud otsetee kaudu. Tee oli kohutav, vahepeal oli küll tunne, et auto põhi jääb lõplikult kuhugi sinna tee peale maha … Auklik, vahepeal olematu, kitsas … Tõeline õudusunenägu! Vaated olid muidugi ilusad, kui asja positiivsest küljest vaadata, kuid ikkagi, kaua võib! Ilm oli jahedam, selline 26 kraadi ja pilvine, vahepeal tibutas isegi vihma. Oleks tahtnud midagi peale tõmmata … Kui päike välja piilus, siis oli jällegi kole palav 😀 Koht ise oli muidugi imeilus! Mingil põhjusel olid nad Rooma teatri kõrgele mäe peale ehitanud, seega saime taas ca 2km mägesid vallutada, õnneks olid teed normaalsed ja sai hästi kõndida. Selgus, et sinna läks ka buss, kuid me oleme vaprad kõndijad ja hoidsime näo pealt 2€ kokku. Lisaks sai jala vaateid imetleda ja lõputult pilte teha. Kui me tulime liikus kassa järjekord tiguaeglaselt ja oli umbes kümmekond inimest pikk, tagasi läksime oli see vähemalt kilomeetri pikkuseks veninud. Meil oli superõige ajastus!

Segesta tempel ja teekond Rooma teatri juurde.

Rooma teater ja teekonnal võib märgata nii mõndagi huvitavat.

Edasi läksime vaatama Barceonat Sitsiilias ehk imepisikesse linnakesse Borgo dei Parrini. Sinna viis õnneks kiirtee ja enamuse ajast oli suurepärane sõita ja siis jälle kallis sõber Google Maps suunas meid kiirteelt maha tagaukse kaudu. Sattusime prügimäele! Tee ääred olid paksult prügi täis, tee ise kitsas ja katki. Imestasime veel, et kuidas saab selline tee sellisesse turismi sihtpunkti viia, see ei saa olla õige. Bussid meie hinnangul küll sinna sõitma ei mahuks … See nn. Barcelona osa oli väga, kohe ikka nagu väga väike. Väike plats ja neli maja, ma olin natuke pettunud. Proovisime leida mõnda söögikohta, mis ei oleks võileib või pizza, tundus, et kõik restoranid olid kinni, kuid õnneks ühe lahti oleva siiski leidsime. Täitsa tore väike kohake oli, söögid olid head ja teenindus kiire. Kuna meile laudu kokku ei lükatud, saime taas omale väikese tütrekese ja Heidi sõi koos meiega. Tagasi saatis Goolge Maps meid õiget teed kaudu, päriselt läks linna suur puhas, korralikult asfalteeritud tee. Avastasime, et seal pool otsas oli veel päris palju maju ja tavaline linna keskväljak. Miks sõber Google Maps meid kohe sealt ei saatnud, aru me ei saanud!

Pildid majadel ja Barcelona stiilis majad.

Puhkus oli igati seiklusrikas ja toredaid, üks mitte niiväga tore, emotsioone täis. Nende saarte vaimustusest ma hästi aru ei saa … Võibolla tõesti, kui ma olen turist ja tulengi nädalaks puhkama, siis valin need saared, et ei taha eriti kusagil käia ja ollagi rohkem väikses kohas. Kuid Sitsiilial on nii palju enamat pakkuda, kui üks väike kivine saar, kus kolmveerandit ei ole võimalik asustada, sest see on puhas kalju. Ja selliseid saarekesi on põhja pool päris mitu. Meil oli ka ju soov Liparile minna ja sealsed saared paadituuriga läbi sõita … Seekord me enam ei jõua ja nüüd ei ole ma enam kindel, kas tahangi … Võibolla 5 aasta pärast, kui siinse elu-olu eredad mälestused on juba natuke tuhmunud ja need väikesed kivisaared keset Vahemerd taas ahhetama panevad on …

Imeilusat alanud suve ja püsige terved!

Kunstnik, kees teeb pilte ja kujukesi platikust ja muust prügist.

Kõik teed viivad Rooma ehk Kristiga Roomas

09.06.2022

Kristi otsis võimalikult soodsat võimalust, kuidas Sitsiiliast tagasi Eestisse minna. Vaadates erinevaid marsruute tekkis tal idee üks päev Roomas veeta ja seda koos minuga. No mis saab mul selle vastu olla, kui keegi Itaaliasse seiklema tahab minna, pealegi ei olnud Kristi veel kordagi Roomas käinud. Asi otsustatud ja saigi reedeks 3.06 kella 6:15 lennule piletid ostetud. Ta oli küll väga optimistlik, et see pole ju üldse vara ja äkki me ei lähegi eelmine õhtu üldse magama. Ma muidugi oli veidi teisel arvamusel 😀 Lõpuks kujunes nii, et me kell 22:00 magasime. Peamine põhjus oli veinis, see sai lihtsalt otsa 😀 Kui mõtlete, miks nii varajane lend, Sitsiiliast lendab ju iga tunni aja tagant lennuk Rooma, siis otsustavaks sai pileti hind, mis oli 5€, sellepärast 😉

Mamma Etna on olnud viimased päevad väga rahutu ja aina tossutanud, neljapäeval (2.06) oli lennujaama töö seoses sellega ka häiritud. Reede hommikul ühtegi teadet hilinemise kohta ei olnud, seega takistusi ei tundunud olevat. Kui me 4:20 paiku startisime oli väljas jätkuvalt pime, seega ega me ei näinud, mis seal päriselt toimus. Lennujaamale lähemale jõudes oli nagu paista, et mingi suur must toss on üleval. Parkisime auto ära, sain isegi majja parkida, suur pluss, kaitseb tuha ja päikese eest. Kuna Jaak on nende varajaste lendudega sõitnud, siis ta teatas, et enne 5:00 ei toimu lennujaamas midagi. Me siis proovisime natuke enne jõuda, noh, et kui kohalikud tulevadki alles 5:00 paiku, siis läheb kitsaks ja tekivad järjekorrad. Jõudsime umbes 5 minutit enne 5:00 kohale. Inimesi oli vähe ja turvakontrollist saime kiiresti läbi. Lennujaamas oli sel hetkel ainult üks kohvik lahti ja seal oli meeletu järjekord. Läksime siis teise kohviku juurde ootama ja selgus, et me värav oli ka samas kohas, seega jäime sinna pidama ja kohviku avamist ootama. Kell 5:20 see ka avati ja saime oma kohvi ning saiakesed kätte. Lõpetasime söömise ja avastasime, et juba lastakse meie lennukile. See on küll ime, tavaliselt alustatakse lennukisse laskmisega siis, kui välja peab lendama. Tundub, et kui esimene lend on siit poolt ja on vara hommik, siis ollakse täpsed. Üllataval kombel oli ka kolm bussi. Me sattusime teise ja ma arvasin, et nüüd ootame pikalt, et ka hilinejad jõuaks, kuid buss sõitis meiega juba üsna peagi lennukile. Lennukis olles küll öeldi, et parda komplekteerimine ei ole veel lõppenud ja mõned inimesed toodi veel. Minu kohal istus üks ehmunud olemisega vanem daam. Mõne hetke pärast tuli ta tütar teda enda kõrvale kutsuma. Juba jõudsin rõõmustada, et saan laiutada, kui ta mõne hetke pärast tagasi oli ja ütles, et ta ikkagi tahab siin istuda, et inimene tuli. No, mis siis ikka, eks tule tagasi. Suur Tossutaja näitas lahkudes ikkagi oma iseloomu ja pärast lugesin, et 13:00-19:00 olid taas lennujaamas häired olnud. Meil vedas!

Suur Tossutaja saadab tossu saatel teele.

Lend läks kiiresti, natuke üle 1 tunni ja kohal me olimegi. Tõeline võlu on siin kandis elada ja siselende või üldse Vahemere riikide lende teha, maksimaalselt 1,5 tundi ja juba kohal! Peale maandumist saime me muidugi kõvasti kõndida, kuna saabuvad lennud on täiesti teises otsas. Linna sõitsime bussiga. Ma olin muidugi kärsitu ja tahtsin seest piletid ära osta. See oli viga, oleks ka väljast bussi juurest saanud osta ja teistel firmadel oli pilet 2€ odavamad. Tagasi tulles oleme juba targemad. Sattusime bussile, mis sõitis 1h, läbi Vatikani, muidu lähevad bussid otse ja ca 45 minutit. Ööbisime üsna Colosseumi lähedal B&B-s, mis oli üllatavalt ilus! Väga suured toad, lisaks puhas ja ilus ning suure vannitoaga ja väga kaasaegse duššiga. Meile väga meeldis! Omanikud olid väga lahked ja lubasid meil oma kotid sinna jätta. Noormees tegi hommikul kohe check-in´i ka meile ära, vahetasime riided ning läksime linna avastama. Meil oli terve reede ja natuke laupäeva hommikul aega, seega tuli olla tempokas. Esimese asjana maandusime me väikeses armsas kohvikus ja tegime väikese oote, kell oli ju juba 10:00 saanud ja kõhud andsid tunda. Kuna Kristi Sitsiilias cannolisid ei saanud, siis degusteeris ta ühte Roomas. Ma maiustasin tüüpilise Napoli saiakesega, mis maitses ka väga hästi!

Kohvikus ja tore vaade – kas puu toetab maju või majad puud?! 3.06.

Peale väikest kehakinnitust sai alguse meie turistiteekond Roomas. Käisime läbi kõik turistidele mõeldud vaatamisväärsused ja vaateplatvormid, mis öömaja lähedale jäid. Esimesena jäi ette Colosseum, natuke enne seda kohtusime ka eestlastega, kiriku juures nägime teisi veel. Vaatasime üle Rooma foorumi, Kapitooliumi, suure marmortempli – sinna me eelmine kord minna ei saanudki. Seal on ka lift, mis viib kõige kõrgemale korrusele, kuid see on tasuline ja lisaks oli ka pikk järjekord. Otsustasime, et altpoolt on ka imelised vaated ja raha kulutame söögile. Inimesed, meeletus koguses inimesi, kui meile tundus, et Ateenas on palju inimesi, siis eksisime rängalt, praegu Roomas oli neid kordades, kohe mitmetes kordades rohkem. Meeletud rahvamassid. Nüüd ma saan aru, millest teised kõik rääkisid, kes Roomas on käinud, et inimesi on palju. Mõned aastad tagasi perega koroona lainete vahelisel suvel seigeldes oli seal ju täielik tühjus!

Tegime usinasti pilte ja suundusime tagasi öömaja poole siestat pidama. Üritasime minna kõrvalisi tänavaid pidi, et leida mõni söögikoht, mis oleks rahakoti sõbralik ja mitte turistilõks. Sattusime kuhugi, kus oli üsna palju inimesi trepi peal istumas, kandikud süles ja sõid igasuguseid huvitavaid asju. Selgus, et seal oli üks pizza/panini koht – Grano la cucina di Traiano. Kiikasime sisse, pizzad nägid isuäratavad välja ning komplekt, 3 viilu pizzat ja üks jook, maksis 9€. Mõeldud tehtud jäime ka sinna. Mõne hetke pärast istusime ise ka juba trepil kandik põlvedel ja lasime pizzal hea maitsta! Pärast vaatasin, et oli väga kõrgelt hinnatud söögikoht, sellega läks nüüd küll hirmus hästi!

Inimesed trepil ja lõpuks meie ka! Need kolm pizzalõiku ongi kõik need tükid, me lasime need veel pooleks lõigata, seega korralik ports.

Teel öömajja oli veel toredaid vaateid ja iga nurga taga oli uus nurgaga maja!

Päeval tegime väikese puhkepausi, ma magasin ca tunnikese, ikkagi poolest ööst ju üleval ning kõvasti ringi trampinud ka. Hommikul öömajast välja astudes oli meil kogunenud juba 6500 sammu, seega kui vaja samme täis saada, minge kõndige läbi Rooma lennujaama 😀 Peale kosutavat puhkust läksime üle tee olevasse Santa Maria Maggiore basiilikasse. Proovisime sinna enne ka minna, kuid siis saadeti meid ukse pealt tagasi, liiga lühikesed püksid ja paljad õlad. Kuna meil oli õhtul nagunii plaanis Vatikani muuseumisse minna, siis panime nüüd juba midagi pikemat selga. Saime basiilikasse sisse. Kui suur ja võimas see oli! Tõesti vaatamist väärt! Lisaks ei olnud ma enne näinud kasutuses olevaid pihitoole! Siin oli kahte sorti, ühed, kus sai pühaisaga näost näkku suhelda ja teine oli siis see, kus papp istus peidus ja inimene oli seina taga, kuid siin ei olnud kinnine ega istumisega, vaid avatud ja põlvitamisega, väga huvitav vaatepilt … Lisaks oli palju nunnasid ja pühasid isasid.

Kullatud laed, ornamendid igal pool, marmorit ka, lisaks pihitoolid ja riisiteradest pilt.

Alumisel korrusel oli imepisikene ja ülimalt armas kabel.

Edasi viis tee meid Trevi purskkaevude juurde ja nüüd ma saan aru, mida Liina mõtles, kui ütles, et ta tõstis käed kõrgele tegi pildi ja pärast pildilt vaatas kuidas purskkaev välja näeb. Meeletu inimmass, ikka nagu täiesti meeletu! Pugesime siiski alla ja saime külje pealt, kus vähem inimesi oli, ka mõned pildid teha. Ma olen nüüd nõus ennast ka pildile jäädvustama, jume on peal ja pärast kannatab ennast vaadata ka 😀

Hispaania treppide juures oli samuti palju inimesi. Seekord jalutasime üles ka ja jahutasime ennast natuke kirikus. Ka Roomas olid meil kõik basiilikad, kirikud ja katedraalid au sees, väga mõnus oli istuda ja jahedas natuke hinge tõmmata.

Lõpuks jõudsime Vatikani. Seekord ei saanudki pilti mina ja Vatikan, mingid inimesed olid seal veel lisaks minule 😀 Õnneks on reedel ja laupäeval muuseum pikendatud aja lahti ning läksime uurima, kas kassast saab piletit osta, sest veebist oli kõik läbi müüdud. Minu paari aasta tagune teadmine oli, et saab sisse ainult veebist ostetud piletiga, toonased koroona reeglid. Seekord ma ei saanud veebist lugedes hästi aru, kas ikka saab kohale minnes kassast ka osta, tundus et nagu peaks saama. Selgus, et saabki. Käisime ka Vatikani muuseumi läbi, kui alguses oli energiat ja huvi, siis mida lõpu poole, seda vähem me pildistasime ja asju vaatasime. Sixtuse kabel oli rahvast täis, meenus mida Kats selle kohta rääkis ja meil sama asi. Erinevus oli ainult selles, et inimesi ei aetud nii ruttu välja, sai ikka mõnuga lage vahtida. Kuid jätkuvalt rahvast oli palju ja turvamehed pidid mitu korda mikrofoni “silenzio” hüüdma. Kuna osad pildistasid, siis ma ka väga avalikult hakkasin filmima, kui mulle lõpuks öeldi, et ei tohi. Kuna rahvast oli palju ja turvatöötajaid vähe, siis nii mõnigi tegi ikka pilti, nii ka meie. Seega kõige olulisem fragment on jäädvustatud. Muuseumist väljudes oli juba hämaraks läinud. Istusime jupp aega kohvikus ja puhkasime jalgu, meil oli ca 1h tagasi ka veel vaja kõndida 😀 Ja samme oli juba 30 000 kandis …

Teel Vatikani. Roomas oli küll Louis Vuittoni poe ukse taga järjekord, rikkus ei anna häbeneda! Ning Vatikanis kohal.

Jätkuvalt olen ma suur lagede fänn ja nikerdustega kirstud meeldivad mulle ka! Ning keelatud laemaaling, mida pildistada ei tohi …

Tagurpidi Sitsiilia kaart oli ka alles ja väljas tervitas meid hämarus.

Otsustasime taas natuke kõrvalisi teid mööda Rooma tagasi minna, et kusagil süüa saaks. Me sõime ju viimati kell 10:00. Nagu mainisin, kui on kuum, siis ei isuta, jood vett nagu segane ja süüa ei taha. Õhtul, kui päike loojub ja paar kraadi jahedam on, siis väike isu nagu tekib. Õnnetuseks sattusime ikkagi turistilõksu peale. Salat ei kõlvanud süüa, kibeda maitsega, tomat oli juba lössi vajunud ja pahaks läinud, oliivid olid samuti kortsus. Ainus asi, mis süüa kõlbas oli Kristi tellitud merikoger. Terve kala ja see oli tõesti hästi tehtud, nokkisime siis mõlemad seda süüa. Nad suutsid ise bruschettad kehvasti valmistada. Oleksin pidanud kohe salati tagasi saatma ja midagi muud nõudma või minema kõndima. Andsime tagasiside ka, kuid ei midagi, arve esitati täis summa peale, kuigi kolmveerand toidust jäi järgi. Vaatasin Googlist üle ja selgus, et olime sattunud kohutavasse kohta, hinnang oli ainult 2,4 … Nojahh, ühe korra peab reisil ikka ju ikka midagi untsu minema ja see oli meie kord.

Vaatasime õhtupimeduses üle mu lemmikväljaku Piazza Novana, kus asub kolm imeilusat purskkaevu. Lootsin, et öösel on need kuidagi ilusamad, aga eriti ei olnud. Teele jäi kenasti ette ka Rooma Panteon ja uuesti Trevi purskkaev. Mul oli väike lootus, et kell 23:30 on seal tühjus. Oi kuidas ma eksisin, inimesi oli sama palju kui päeval. Kuid pimedas ei olnud see üldse nii lahe, kui võiks arvata. Kusjuures huvitav oli see, et kui me perega käisime, siis me vabalt istusime äärel ja tegime pilti. Seekord oli turvamees, kes aina vilistas ja inimesi ääre pealt ära ajas, et sinna ei tohi istuda ega toetuda. Võibolla on kusagil silt ka, et seda teha ei tohi, kuid meile silma ei jäänud. Ca 30 minutit hiljem olime tagasi öömajas ja päeva saak oli 40 421 sammu ja 27,85km. Kõikide aegade rekord. Jalad lõid tuld välja ja kogu keha ning meel olid surmväsinud. Küll see uni oli hea!

Koduteele jäid ette Piazza Novana, Panteon ja Trevi purskkaev.

Hommikusöök oli ebatraditsiooniline, mitte ühtegi saiakest! Pakuti röstsaia, sinki, juustu, tomatit, kurki, lehtsalatit, muna, jogurtit, keeksi ja õunakooki. Juua sai vett, erinevaid mahlu, teed ja kohvijooke. Vaatamata sellele sai kõhu kenasti täis ja uus päev võis alata. Algselt oli meil plaan kotid Termini rongijaama pakihoidu jätta, et ei peaks tagasi kõndima. Kuid ära minnes nägime kellegi teise seljakotte ja noormees kohe küsis, kas soovime ka kotid sinna jätta. Jaa, palun jaa! Saime kotid sinna jätta, välisuste võtmed jäid meie kätte ja läksime linna peale luusima. Jalad ei olnud üldse nii kepsakad, kui eelmisel päeval, ei ta küll miks 😀 Esimese asjana läksime ja otsisime rongijaama juurest üles koha, kust väljuvad lennujaama bussid. Vaatasime kellaaegu ja hindu ning ostsin veebist meile bussipiletid ära. Minu lennuk läks 17:30, seega hiljemalt 15:30 pidime lennujaamas olema, Kristi lennuk läks 17:50. Sellega oli siis korras. Hommikul otsisin veebist soovitusi, kus võiks veel käia, mis ei oleks turistide tõmbenumbrid. Paar soovitust isegi leidsin, kuid peamiselt on ikkagi kirikud, muuseumid, katakombid ja pargid, kus soovitatakse käia. Ca 30 minuti kaugusel raudteejaamast oli väike linnaosa Trieste. Imepisikene keskväljaks väikese purskkaevu ja mõne omapärase majaga seal ümber. Armas nägi igatahes välja.

Trieste kirik, keskväljak ja omapärased majad.

Veel ilusat Triestet.
Rongijaama juurest teed lõigates sattusime kodutute kodu peale …

Tagasi jalutasime läbi suure pargi, kus oli mitu villat ja ka loomaaed, sinna me ei hakanud minema, kuna ajast oleks puudu jäänud. Õnneks oli ilm pilvine, kuid soe oli jätkuvalt, 32 kraadi ja niiske, naha võttis kohe märjaks, kuid vähemalt päike ei paistnud lagipähe. Reedel oli päike ju lisaks. Olen viimased kaks nädalat üsna aktiivselt väljas olnud, kuid ikka suudan veel päikest juurde saada – nina pealt näiteks ajasin juba naha ka maha. Lisaks on selga päevitunud erinevad pluusid ja kotipaelad 😀 Park oli suur ja ilus ning taaskord oli väga palju inimesi. Kuid siin nad ei jalutanud vaid sõitsid erinevate liiklusvahenditega ringi, peamiselt olid need neljarattalised rattad, kus katus pea kohal on. Park üle vaadatud hakkasime tagasi öömaja poole liikuma.

Plaanisime veel viimase söömingu teha ja siis bussi peale liikuda. Leidsime paar väga armast kohvikut, kuid hinnad olid seal enneolematult kõrged. Lõpuks jäime pidama ooperimaja ees olevas kohvikus, kus keskmine hinnang oli 4,2 ja peamiselt tõmbas hinde alla osavõtmatu teenindaja. No sattusime ka meie selle teenindaja otsa, ta lihtsalt vaatas meist üle … Lõpuks lehvitasin, et sooviks menüüd. Kristi prosecco jäigi tal toomata, selle tõi noormees, kes vahepeal ka tööle tuli. Me tuletasime neiule meelde, et jook on toomata, ta tegi ahjah õige, läks teise lauda tellimust võtma ja sinna see jälle jäi. Eelrooga ja põhiroog toodi koos … Ühesõnaga teeninduse osas annaks kõvasti nuriseda, kuid söögid olid head! Tõeliselt maitsvad, seega said nad selle kehva teeninduse andeks, pigem kehv teenindus, kui kehv söök. Vähemalt lõppes Rooma külastus meie jaoks positiivse noodiga!

Veel toredaid kohvikuid, maju ja purskkaevusid. Huvitav on muidugi see, et kui muidu on Rooma täis igasuguseid huvitavaid nikerdusi, siis ooperimaja on küll väga igav …

Kotid öömajast käes, tualett kasutatud ja teekond lennujaama võis alata. Buss väga täis ei olnudki ja kõik sujus kenasti. Natuke kõndimist ja terminal 1 me olimegi. Kuna meedias viimasel ajal väga palju kirjutatakse, kuidas lennujaamad on ülekoormatud ja turvakontrollis läheb üüratu aeg, siis läksimegi igaks juhuks kaks tundi varem kohale. Ma muidu käsipagasiga reisides ei lähe iial nii vara kohale. Inimesi oli, kuid kõik sujus. Turvakontrollis töötasid enamus väravaid ja ooteaega näitas 2 minutit. Me lihtsalt kõndisime sinka-vonka tee läbi ja saime kohe kontrolli. See läks nüüd küll lihtsalt. Väravad olid meil täiesti erinevates otstes, seega jalutasime minu värava poole. Tee palt poest ostsin omale vee ja sain kerge ehmatuse osaliseks. Vaatasin plaani ja näen, et kell 17:25 lendu Cataniasse, vedaja WizzAir ja hilinemine. Hmmm, mul oli ju Ryanair ja kell 17:30 aga sellist lendu ei ole. Järgmine Ryanairi lend on 18:55. Oot, misasja, kus mu lend on!? Paaniliselt otsisin ja lõpuks ikka leidsin, et 17:30 Ryanair ja õigel ajal, huhhh, kõik on ikka ok. Kristi pani jälle “talveriided” selga ja saatis mind poolele teele. Jätsime hüvasti ja kumbki suundus oma lennule. Tükk aega otsisin oma väravat, see oli nii hästi ära peidetud, et mulle juba tundus, et seda numbrit ei eksisteerigi. Üllatavalt kombel hakati isegi peaaegu õigel ajal peale laskma ning lend väljus paari minutilise hilinemisega. Taaskord oli mu koha peal keskealine proua, ma ei hakanud teda ära ajama ja istusin keskmisele kohale. Lend läks taas kiirelt ja kella 19:00 paiku olin juba parklas auto juures ning loitsisin nõiasõnu, et mu parkimispilet ootaks mind kusagil autos. Avastasin Rooma lennates, et mul puudus igasugune mälupilt sellest kuhu ma oma parkimispileti panin! Lootsin, et jäi ikka auto tagaistmele mind ootama ja õnneks nii ka oli 🙂 Pool tunnikest sõitu ja kodus ma olingi. Kuumalaine jätkub ja me valmistume koos lätlastega koolilõpu puhkusereisiks saare teise otsa, elagu suvi, elagu puhkus!

Arvatavasti oleksin ma Itaalia kogupikkuse km märgi saanud juba varem, kui kogu aeg Fitbiti kannaks. Kuid sai selle peale Roomat. Ja no 40 421 sammu on ikka palju, liiga palju!

Püsige terved ja ilusat suve jätku!

Autojuht ja giid ehk Kristi oli külas

05.06.2022

Pühapäev (29.05) möödus meil kodusemalt – rand, meri ja crepid. Kogusin jõudu, et järgmised neli päeva vapralt mööda Sitsiilia teid ringi kruiisida. Rasmusel oli esmaspäev (30.05) vaba päev, seega jäi ka ka Jaak koju, et oma tervist turgutada. Meie Kristiga läksime Castelmolat vallutama, jah ma läksin uuesti jala Taorminast Castelmolase nagu eelmisest korrast oleks väheks jäänud 😀 Seekord läks kuidagi kergemini, just esimene osa, kuni kirikuni. Arvatavasti oli eelmine kord siiski mu halb enesetunne ja nohu piduriks, seekord oli üsna lihtne. Lisaks jõudsime me seekord tund aega hiljem kohale ehk keset päeva ning temperatuur oli vähemalt 35. Tee peal tegime taaskord muidugi palju pilte, nüüd ei olnud üldse mäed enam nii värvilised, kuid see-eest õitsesid kaktused. Püstloodis teest üles rühkides igatahes kogu jõud rauges ja hing oli jälle paelaga kaelas. Ikka nagu täielikult võttis läbi! Aga ei midagi hullu, varjulistes kohtades väikesed pausid, kõvasti vett ja rõõmsalt edasi. Peaaegu lõpus saime kokku vanemaealise paariga ja naine lohutas, et umbes 5 minutit veel ning siis olete kohal. Me nägime vist väga väsinud välja 😀 Vaated olid jätkuvalt imelised ja Turrisi baaris istusime kõige kõrgemal korrusel. Kuigi ilusaid istumise pilte saab pigem kahelt alumiselt korruselt, kus terrassil on punased päikesevarjud, need annavad mõnusa tooni juurde.

Jätkuvalt on väga ilus! Seekord koos kaktuse õitega.

Seekord vaatasime üle ka Taormina, Kristi ei olnud ju enne käinud. Jätkuvalt on ka Rooma teatrist ilusad vaated, kuid mitte enam nii ahhetama panevad, kuid ikkagi ilusad! Rahvast oli taas palju, kuid õnneks ei tekkinud õlg õla vastas tunnet. Granita Ban bar oli paraku kinni, seega leppisime seekord gelatodega.

Seal all on Taormina ja all me jälle olemegi 🙂

Teisipäeval (31.05) saatsin pere kooli-tööle ja alguses mõtlesin küll, et magan edasi, kuid tegin siis natuke omi asju ning peagi tõusis ka Kristi ja päev võis alata. Igal hommikul me muidugi vaatasime, mida Suur Tossutaja teeb, et kuidas on lood vaadete ja tossuga. Kuna ilm oli natuke sudune, siis läksime hoopis Siracusasse. Mul on siia tulekust saati olnud täielik kinnisidee klaaspõhjaga paadiga sõitma minna. Filmidest ja reklaamidest ikka näed, kuidas kalad paadi all sõidavad ning kui ilusad mere alused vaated avanevad, seega mul oli kindel soov ja tahe, et pean saama sellisega sõita! Õnneks oli Kristi nõus minuga sõitma ja ma sain oma paadisõidu! Ajaga meil vedas, me jõudsime umbes 12:00 paiku sadamasse ja juba 12:30 läks paat välja. Seega käidud ja nähtud, hind oli minu arust liiga kallis 20€ ja selle eest sai 1h rannikul sõita ja koopaid imetleda. Paraku põhjas mitte midagi huvitavat ei näinud, kui vesi läks selgeks sõitis paat kiiresti ja kui hoo maha võtsime, siis oli vaja ju koopaid uudistada, polnud aega seda paadipõhja vaadata. Seega, Siracusa paadisõiduks kõlbab ka tavaline paat, ei pea olema klaaspõhjaga. Kuid koopad olid see-eest väga muljetavaldavad!

Koopad, igas erinevad versioonis! 31.05.

Vaated Siracusale ja vaade läbi klaasist põhja.

Keegi on papüüruse ära kärpinud … Siracusa tänavad ja linna rannad.

Peale merereisi väike kosutav granita ja brioche. Kerge lõunasöök, kõrvaltänaval üks väga armas kohvikukene ja nii head kerged ampsud! Veel ilusat merd!

Kolmapäeval (1.06) seiklesime Marzamemis ja Notos. Plaanisin küll Ragusa ja Modica ka, kuid tundus, et läheb paljuks. Pealegi kulgesime me rahulikus tempos ja saime hommikuti kodust alles 10:00-10:30 välja, mis tähendas, et me jõudsime igale poole suhteliselt hilja ehk keset päeva, kõige suurema kuuma ajal. Kuna oli kole palav, siis kulgesime aeglaselt ja kõik ette jäänud kirikud ning katedraalid said läbi käidud. Esiteks sai natuke istuda ja mõtteid mõlgutada ning teiseks sai vähemalt korraks jahedasse. Palavuse pluss on muidugi see, et söögiisu eriti ei ole, negatiivne pool muidugi see, et liiga vähe sai kohalikku toitu nautida. Inimesi oli mõlemas linnas mõistlikult. Noto oli taas täiesti tühi, parkalas oli kõvasti ruumi ja meenutas juba meie armast Notot, kus on mõnus ringi hulkuda. Kellegagi koos käies liigu aeg hoopis teises rütmis, perega läheb meil kõik kuidagi kiiresti. Teistega läheb ikka kaks korda kauem aega. Vaja ju pilte teha – eriti, kui juhtud jalutama koos fotograafia huvilisega 😉 – niisama uudistada ja kohvikutes/restodes istuda, nii ka Marzamemis. See on nii pisike koht, et 30 minutiga oleks iseenesest kõik tehtud, kuid kui olla tõeline turist, siis veedab vabalt kaks tundi seal ära 😉

Michelini ühe tärni restoran on täiesti alles …

Väike ja rahulik Noto, lilletänavast on järgi ainult õrnad joonised …

Neljapäeval (2.06) oli Itaalia iseseisvuspäev ehk suur riigipüha. Kohalikud kolisid kõik randadesse, ka meie rand oli otsast otsani inimesi täis. Kuna see oli Kristil viimane päev meil külas olla, läksime Etnale. Suur Tossutaja on jätkuvalt aktiivne olnud ja tossanud mis hirmus. Neljapäeval oli vahepeal isegi lennuliiklus häiritud. Nüüd tegime väga varajase äratuse, kuna Jaagul oli vaba päev, siis viisime me Rasmuse kooli ja suundusime edasi Etnale. Poolel teel kooli andis auto teate, et rehvid on vaja üle kontrollida. Läksime siis Eni bensiinijaama, otsisime pumba üles ja ma hakkasin rõhku kontrollima. Tohib olla 2,2-2,5 mul näitas 4 kanti. Mul kohe paanika, et liiga palju on sees. Pusisin seal hoolega ja kaks meesterahvast olid juba järjekorras. Üks otsustas appi tulla, et ma äkki olen hädas, no las siis aitab, mis mul selle vastu olla saab. Ütlesin, et mul peab 2,2-2,5 olema, et liiga palju on, onu lasi õhku välja. Vaatasin, et hmm, rehvid on nüüd täiesti lössis vastu maad, et see ei ole ikka õige värk. Siis teine ootav onu võttis pumba enda kätte ja näitas, et näe 1,5 on juba ees, seega pead juurde liitma ja 4 kanti täis laskma. Nähhh, mul ju oligi, vähemalt esimesed kaks. Appi rutanud meesterahvas pumpas tühjaks lastud rehvid uuesti täis ja kontroolis teised kaks ka üle ja need olid ok. Võtsin autol teate maha ja sõit Etnale võis jätkuda. Esimene parkla oli peaaegu tühi, kuigi inimesi sebis juba väga palju ringi. Selgus, et hooajal ehk suvel on parkimine tasuline ja maksab 6€, muidu on tasuta. Kristil oli kindel soov jala üles minna, mitte kohe jalamilt vaid funikulööri lõpp-peatusest ehk 2500m pealt. Sõitsime koos ikkagi üles, Kristi pakkis ennast kokku ning tegime lehva-lehva. Jopede laenutuse tädi soovitas meil küll joped laenutada, et seal on ainult 14 kraadi, kuid Kristi pärast ütles, et polnud üldse nii külm. Vahepeal oli lihtsalt tugev tuul. Ma kondasin natuke ringi, kuna tuul oli tugev siis oli suu ja silmad tuhka kohe täis, väga ebamugav. Läksin sisse tagasi ja kuna me hommikusööki ei söönud, tegin omale ühe kohvi ja saiakese. Vaatasin inimesi, kes Etnale läksid ja liigitasin neid erinevatesse gruppidesse. Inimesed, kes olid teinud eeltööd ja korralikult riidesse pannud ning väga head jalanõud jalga pannud, kas siis matkasaapad või tossud. Teine hulk inimesi, kes olid suvistes riietes, paljaste õlgade ja lühikeste pükstega ning sandaalide või suvekingadega … Hmmm, nendega küll eriti mugav seal üleval olla ei ole. Jalad on koheselt tolmused ning kiviklibu varba vahel ning talla all, üldse ei ole mugav! Ma laenasin Kristile oma matkatossud ja tal oli suht mugav nendega turnida. Peale hommikusöögi tegin veel ühe tiiru lootuses, et äkki on tuul vaibunud või midagi. Kuid ei, ikka puhus. Leidsin isegi natuke lund! Hakkasin just alla tagasi sõitma, kui Kristi kirjutas, et ta on üleval. Hmmm, see käis küll kole kiiresti. Kuna Mamma Etna aina tossas ja korralikult, siis lihtsalt inimesi üle 2750m ei lubatudki. Kuna ekskursiooni busse sõitis lakkamatult edasi-tagasi, siis kirjutasin Kristile, et ta mõnele grupile ennast külge haagiks ja ka selle kraatri ümber jalutamise kaasa teeks. Ma läksin ise alla, otsisin ühe toreda kohviku ja kirjutasin crepi küpsetamise blogi. Aku sai kuidagi kiiresti tühjaks, seega kolisin sisse pistikuid otsima, taga nurgas leidsingi ühe laua, kus oli kaks pistikut, arvutile ja telefonile ning kirjatöö sai jätkuda. Kristi nautis Mamma Etnat nii palju kui andis ehk ta jõudis maksimum lubatud kõrgusele kella 10:00 paiku ja alla saabus kell 13:00 😉 Käisime veel parkla juures oleva 2001 aastal tekkinud kraatri otsas. Ma üksi käisin enne ühe väiksema otsas. Vaated olid imelised, värvidemäng oli võimas ning meeletus koguses lepatriinusid nagu ikka meeletult palju! Kui nad ei hammustaks, siis oleks ju tore neil mööda kätt ja kaela ringi siblida, kuid kuna nad naksavad üsna valusasti, siis naha pealt me raputasime nad ikka maha. Riietelt võis neid leida väga palju!

Hästi otsides leiab ka lumehunniku 😉 Suur Tossutaja on oma nime vääriline! Meister oma töödega.

Lihtsalt väga palju ilusaid vaateid ja muidugi lepatriinud, meeletus koguses lepatriinusid.

Veel ilusaid vaateid ja erinevaid kraatreid. 2.06.

Ebatraditsiooniliselt jäi seekord pizza tegemata ja kõik farmi hõrk toodang söömata k.a cannolid. Vahe on ikka vahel, kas ma olen kodus ja ma jõuan kõike teha või ma sõidutan ja käin kaasas. Viimase variandi korral olen ma koju jõudes väsinud ja lisaks pole ka aega, et midagi teha. Pizza taigen peab näiteks kuni 2h kerkima, kell 22:00 ei ole enam jaksu pizzasid küpsetada, kuigi kohalike jaoks on see ju tavaline õhtusöögi aeg 😉 Aga noh, seekord läks siis nii ja küllap pidi nii minema. Igatahes oli mul tore üle pika aja ise ka osades kohtades käia, saada samuti uusi kogemusi ja mulle tundub, et Kristi jäi Sitsiilia külastamisega väga rahule! Lisaks võib Jaak avada juuksuri naistele, kes soovivad ainult sirget lõikust 🙂 Enne Rooma minekut toimus nii minu, kui Kristi juuste lõikus, meistri osa täitis Jaak 😉

Ehtsad prantsuse crepid, puha prantslanna tehtud!

02.06.2022

Ma sain oma antibiootikumid! Esiteks oli mingi segadus õe ja arsti vahel, sest paar tundi hiljem oli mul e-patsiendi portaalis info, et mulle on sõnum. Lugesin siis, et kaks rohtu kirjutati välja ja abikaasa saab Eestist ära osta. No olgu, vähemalt midagigi. Antibiootikume küll ei olnud, kuid ninasprei ja Clarinise olid välja kirjutatud. Kuna olemine oli ikka väga halb, siis otsustasin siiski Augusta apteekides õnne proovida, äkki saan midagi. Esimesest apteegist sain ninasperi, no hea seegi. Apteeker, vanem naisterahvas, inglise keelt ei osanud, kuid niipalju sain aru, et teisi rohtusid ei ole, et kui vaja saab tellida. Ütlesin, et pole vaja ja tegin kiire Googeldamise ning ca 700m eemal oli veel üks apteek. Läksin sinna õnne proovima. Apteekriks oli noor poiss, kes oskas ka inglise keelt. Otsis rohtudele Itaalia vasted ja ma sain oma rohud kätte! Milline rõõm ja kergendus. Peale esimest tabletti läks juba paremaks. Jaak muidugi arvas, et mul oli kindlasti 99% platseebo efekt 😀 No igatahes sain rohud peale ja olemine läks paremaks. Kuna nädal on olnud seiklemist täis, siis ega ma 100% kodus ravida ei ole saanud, ikka jala peal käib kõik 😉 Seega midagi istub põskkoopas siiski kinni, kuid olemine on vähemalt hea ja nohu ka ei ole. Olgu Itaalia tänatud selle eest, et nad müüvad antibiootikume ilma retseptita!

Minu rohud ja orhidee hakkas 28.05 õitsema!

Laupäeva õhtul hilja saabusid Jaak ja Kristi. Jaak suutis Eestis haigeks jääda, täpselt samad sümptomid, mis Rasmusel ja minul, kuid temal oli palavik pikemalt ja lisaks ka köha. Pühapäeval pidid meile prantslased külla tulema – ujuma ja creppe tegema. Õnneks Jaagul tervis iga päevaga paranes ja me kokkusaamist ära ei jätnud. Kui tavaliselt Flo alati hilineb igale poole, siis seekord olid nad väga täpsed. Me napilt jõudsime Kristiga toidupoodide ringilt tagasi, kui nad juba külla tulid. Tegime algatuseks ühe rannaringi, ujusime – meil kõigil v.a Rasmusel oli hooaja esimene ujumine, Rasmus nautis suppamist ja Jaak pikutas niisama rannas. Pärast tegime grilli ja Marie õpetas kuidas teha õigeid creppe.

Peaaegu kõik on vees, keegi pidi ju pilti ka tegema ja see oli tõbine Jaak 😉 Kristi sai ka korra supilaua enda kätte 🙂 29.05.

Ma nüüd panen crepi õpetuse kirja, niikaua kui meeles on. Kõige parem on tainas teha kas käsimikseriga või blenderis, siis lööb kõik ilusti segamini ning tainas jääb mõnusalt õhuline. Käsitsi vispeldades saab ka, kuid siis peab üsna pikalt seda tegema, et saaks õige konsistentsi. Retsept on all pool pildina, see on kahele inimesele, kui inimesi on rohkem, siis tuleb koguseid suurendada. Parem on muidugi otse sellel lehel neid muuta, siis tulevad korrektsed numbrid, niisama korrutades ei pruugi õiged kogused tulla. Pannkoogi taignast erineb see siis selle poolest, et siia ei panda ühtegi kergitavat ainet sisse, tehakse piimaga ja lisaks pannakse ka sulatatud või! Mina ei pane kunagi pannkoogi taigna sisse võid. Osad võibolla panevad. Pann peab olema kuum, mitte tulikuum vaid kuum ja tainas tuleb kiiresti kuumal pannil laiali saada, käega liigutad panni erinevates suundades, et tainas pannil ühtlaselt laiali valguks. Kui augud jäävad sisse tuleb natuke tainast sinna panna, kui tainast jääb liiga paksult mõnda kohta, tuleb labida abil ühtlaseks siluda. Küpsetama peab suhteliselt lühikest aega. Tainas tõmbub natuke teist värvi ja peab labidaga hakkama ettevaatlikult ääri ja põhja lahti võtma, et saaks ümber pöörata. Kui tainas sai paksem kiht, tuleb teiselt poolt pikemalt küpsetada, muidu ca 5 sekundit. Mina oma labidaga ei saanudki keeratud, on küll teravama otsaga aga ei saanud ma seda creppi pannilt kätte. Tundub, et pean selle õige noa stiilis labida omale muretsema. Praadimisel tuleb aeg ajalt ka natuke võid panna, mitte kogu aeg, kui pann on natuke rasvane, siis ei pea juurde lisama. Kõige paremad crepid tulevad kergelt soolaka taluvõiga, lisaks jäävad need ilusad kollased. Nad ise unustasid õige või ostmata ja tegime mu Lidli võiga, maitses hästi küll, kuid värv ei olnud nende arvates õige. Meile tundus kõik vägagi õige 😉 Serveerides tuleb keskele määrida täidist, seejärel peaaegu pooleks murda ja kokku rullida. Võib voltida ka kolmnurkse tasku, kui soovi on. Kõik oli väga tore, kuid praadida mulle neid ikkagi ei meeldinud. Tüütu ja võtab aega, kui pannkoogid võid natukeseks üksi ka pannile jätta ja muid asju teha, siis creppe peab kogu aeg jälgima, et ära ei kärssaks. Selles suhtes muidugi on hea, et järjest aina teed ja kiirelt saavad valmis, kuid suuremat kogust on tüütu teha. Peo jaoks tegid nad ca 80 creppi ja tegemine võttis aega 6 tundi! Kui teha kahele, siis läheb loomulikult kiiremini, praegu oli ka kogus suurem. Tegime ca tund aega ja umbes 15 minutiga olid kõik otsas 😀 Head asjad saavad ruttu otsa!

Crepi tegu, kõik said käe valgeks! 29.05.

Suur Tossutaja jätkab oma tossutamist, 1.06 oli õhtul oli lennuliiklus paar tundi suisa häiritud.

Mida rohkem tossu, seda uhkem vaatemäng! 28.05.

Ilusat kevadet ja püsige terved!