05.06.2022
Pühapäev (29.05) möödus meil kodusemalt – rand, meri ja crepid. Kogusin jõudu, et järgmised neli päeva vapralt mööda Sitsiilia teid ringi kruiisida. Rasmusel oli esmaspäev (30.05) vaba päev, seega jäi ka ka Jaak koju, et oma tervist turgutada. Meie Kristiga läksime Castelmolat vallutama, jah ma läksin uuesti jala Taorminast Castelmolase nagu eelmisest korrast oleks väheks jäänud 😀 Seekord läks kuidagi kergemini, just esimene osa, kuni kirikuni. Arvatavasti oli eelmine kord siiski mu halb enesetunne ja nohu piduriks, seekord oli üsna lihtne. Lisaks jõudsime me seekord tund aega hiljem kohale ehk keset päeva ning temperatuur oli vähemalt 35. Tee peal tegime taaskord muidugi palju pilte, nüüd ei olnud üldse mäed enam nii värvilised, kuid see-eest õitsesid kaktused. Püstloodis teest üles rühkides igatahes kogu jõud rauges ja hing oli jälle paelaga kaelas. Ikka nagu täielikult võttis läbi! Aga ei midagi hullu, varjulistes kohtades väikesed pausid, kõvasti vett ja rõõmsalt edasi. Peaaegu lõpus saime kokku vanemaealise paariga ja naine lohutas, et umbes 5 minutit veel ning siis olete kohal. Me nägime vist väga väsinud välja 😀 Vaated olid jätkuvalt imelised ja Turrisi baaris istusime kõige kõrgemal korrusel. Kuigi ilusaid istumise pilte saab pigem kahelt alumiselt korruselt, kus terrassil on punased päikesevarjud, need annavad mõnusa tooni juurde.
Seekord vaatasime üle ka Taormina, Kristi ei olnud ju enne käinud. Jätkuvalt on ka Rooma teatrist ilusad vaated, kuid mitte enam nii ahhetama panevad, kuid ikkagi ilusad! Rahvast oli taas palju, kuid õnneks ei tekkinud õlg õla vastas tunnet. Granita Ban bar oli paraku kinni, seega leppisime seekord gelatodega.
Teisipäeval (31.05) saatsin pere kooli-tööle ja alguses mõtlesin küll, et magan edasi, kuid tegin siis natuke omi asju ning peagi tõusis ka Kristi ja päev võis alata. Igal hommikul me muidugi vaatasime, mida Suur Tossutaja teeb, et kuidas on lood vaadete ja tossuga. Kuna ilm oli natuke sudune, siis läksime hoopis Siracusasse. Mul on siia tulekust saati olnud täielik kinnisidee klaaspõhjaga paadiga sõitma minna. Filmidest ja reklaamidest ikka näed, kuidas kalad paadi all sõidavad ning kui ilusad mere alused vaated avanevad, seega mul oli kindel soov ja tahe, et pean saama sellisega sõita! Õnneks oli Kristi nõus minuga sõitma ja ma sain oma paadisõidu! Ajaga meil vedas, me jõudsime umbes 12:00 paiku sadamasse ja juba 12:30 läks paat välja. Seega käidud ja nähtud, hind oli minu arust liiga kallis 20€ ja selle eest sai 1h rannikul sõita ja koopaid imetleda. Paraku põhjas mitte midagi huvitavat ei näinud, kui vesi läks selgeks sõitis paat kiiresti ja kui hoo maha võtsime, siis oli vaja ju koopaid uudistada, polnud aega seda paadipõhja vaadata. Seega, Siracusa paadisõiduks kõlbab ka tavaline paat, ei pea olema klaaspõhjaga. Kuid koopad olid see-eest väga muljetavaldavad!
Kolmapäeval (1.06) seiklesime Marzamemis ja Notos. Plaanisin küll Ragusa ja Modica ka, kuid tundus, et läheb paljuks. Pealegi kulgesime me rahulikus tempos ja saime hommikuti kodust alles 10:00-10:30 välja, mis tähendas, et me jõudsime igale poole suhteliselt hilja ehk keset päeva, kõige suurema kuuma ajal. Kuna oli kole palav, siis kulgesime aeglaselt ja kõik ette jäänud kirikud ning katedraalid said läbi käidud. Esiteks sai natuke istuda ja mõtteid mõlgutada ning teiseks sai vähemalt korraks jahedasse. Palavuse pluss on muidugi see, et söögiisu eriti ei ole, negatiivne pool muidugi see, et liiga vähe sai kohalikku toitu nautida. Inimesi oli mõlemas linnas mõistlikult. Noto oli taas täiesti tühi, parkalas oli kõvasti ruumi ja meenutas juba meie armast Notot, kus on mõnus ringi hulkuda. Kellegagi koos käies liigu aeg hoopis teises rütmis, perega läheb meil kõik kuidagi kiiresti. Teistega läheb ikka kaks korda kauem aega. Vaja ju pilte teha – eriti, kui juhtud jalutama koos fotograafia huvilisega 😉 – niisama uudistada ja kohvikutes/restodes istuda, nii ka Marzamemis. See on nii pisike koht, et 30 minutiga oleks iseenesest kõik tehtud, kuid kui olla tõeline turist, siis veedab vabalt kaks tundi seal ära 😉
Neljapäeval (2.06) oli Itaalia iseseisvuspäev ehk suur riigipüha. Kohalikud kolisid kõik randadesse, ka meie rand oli otsast otsani inimesi täis. Kuna see oli Kristil viimane päev meil külas olla, läksime Etnale. Suur Tossutaja on jätkuvalt aktiivne olnud ja tossanud mis hirmus. Neljapäeval oli vahepeal isegi lennuliiklus häiritud. Nüüd tegime väga varajase äratuse, kuna Jaagul oli vaba päev, siis viisime me Rasmuse kooli ja suundusime edasi Etnale. Poolel teel kooli andis auto teate, et rehvid on vaja üle kontrollida. Läksime siis Eni bensiinijaama, otsisime pumba üles ja ma hakkasin rõhku kontrollima. Tohib olla 2,2-2,5 mul näitas 4 kanti. Mul kohe paanika, et liiga palju on sees. Pusisin seal hoolega ja kaks meesterahvast olid juba järjekorras. Üks otsustas appi tulla, et ma äkki olen hädas, no las siis aitab, mis mul selle vastu olla saab. Ütlesin, et mul peab 2,2-2,5 olema, et liiga palju on, onu lasi õhku välja. Vaatasin, et hmm, rehvid on nüüd täiesti lössis vastu maad, et see ei ole ikka õige värk. Siis teine ootav onu võttis pumba enda kätte ja näitas, et näe 1,5 on juba ees, seega pead juurde liitma ja 4 kanti täis laskma. Nähhh, mul ju oligi, vähemalt esimesed kaks. Appi rutanud meesterahvas pumpas tühjaks lastud rehvid uuesti täis ja kontroolis teised kaks ka üle ja need olid ok. Võtsin autol teate maha ja sõit Etnale võis jätkuda. Esimene parkla oli peaaegu tühi, kuigi inimesi sebis juba väga palju ringi. Selgus, et hooajal ehk suvel on parkimine tasuline ja maksab 6€, muidu on tasuta. Kristil oli kindel soov jala üles minna, mitte kohe jalamilt vaid funikulööri lõpp-peatusest ehk 2500m pealt. Sõitsime koos ikkagi üles, Kristi pakkis ennast kokku ning tegime lehva-lehva. Jopede laenutuse tädi soovitas meil küll joped laenutada, et seal on ainult 14 kraadi, kuid Kristi pärast ütles, et polnud üldse nii külm. Vahepeal oli lihtsalt tugev tuul. Ma kondasin natuke ringi, kuna tuul oli tugev siis oli suu ja silmad tuhka kohe täis, väga ebamugav. Läksin sisse tagasi ja kuna me hommikusööki ei söönud, tegin omale ühe kohvi ja saiakese. Vaatasin inimesi, kes Etnale läksid ja liigitasin neid erinevatesse gruppidesse. Inimesed, kes olid teinud eeltööd ja korralikult riidesse pannud ning väga head jalanõud jalga pannud, kas siis matkasaapad või tossud. Teine hulk inimesi, kes olid suvistes riietes, paljaste õlgade ja lühikeste pükstega ning sandaalide või suvekingadega … Hmmm, nendega küll eriti mugav seal üleval olla ei ole. Jalad on koheselt tolmused ning kiviklibu varba vahel ning talla all, üldse ei ole mugav! Ma laenasin Kristile oma matkatossud ja tal oli suht mugav nendega turnida. Peale hommikusöögi tegin veel ühe tiiru lootuses, et äkki on tuul vaibunud või midagi. Kuid ei, ikka puhus. Leidsin isegi natuke lund! Hakkasin just alla tagasi sõitma, kui Kristi kirjutas, et ta on üleval. Hmmm, see käis küll kole kiiresti. Kuna Mamma Etna aina tossas ja korralikult, siis lihtsalt inimesi üle 2750m ei lubatudki. Kuna ekskursiooni busse sõitis lakkamatult edasi-tagasi, siis kirjutasin Kristile, et ta mõnele grupile ennast külge haagiks ja ka selle kraatri ümber jalutamise kaasa teeks. Ma läksin ise alla, otsisin ühe toreda kohviku ja kirjutasin crepi küpsetamise blogi. Aku sai kuidagi kiiresti tühjaks, seega kolisin sisse pistikuid otsima, taga nurgas leidsingi ühe laua, kus oli kaks pistikut, arvutile ja telefonile ning kirjatöö sai jätkuda. Kristi nautis Mamma Etnat nii palju kui andis ehk ta jõudis maksimum lubatud kõrgusele kella 10:00 paiku ja alla saabus kell 13:00 😉 Käisime veel parkla juures oleva 2001 aastal tekkinud kraatri otsas. Ma üksi käisin enne ühe väiksema otsas. Vaated olid imelised, värvidemäng oli võimas ning meeletus koguses lepatriinusid nagu ikka meeletult palju! Kui nad ei hammustaks, siis oleks ju tore neil mööda kätt ja kaela ringi siblida, kuid kuna nad naksavad üsna valusasti, siis naha pealt me raputasime nad ikka maha. Riietelt võis neid leida väga palju!
Ebatraditsiooniliselt jäi seekord pizza tegemata ja kõik farmi hõrk toodang söömata k.a cannolid. Vahe on ikka vahel, kas ma olen kodus ja ma jõuan kõike teha või ma sõidutan ja käin kaasas. Viimase variandi korral olen ma koju jõudes väsinud ja lisaks pole ka aega, et midagi teha. Pizza taigen peab näiteks kuni 2h kerkima, kell 22:00 ei ole enam jaksu pizzasid küpsetada, kuigi kohalike jaoks on see ju tavaline õhtusöögi aeg 😉 Aga noh, seekord läks siis nii ja küllap pidi nii minema. Igatahes oli mul tore üle pika aja ise ka osades kohtades käia, saada samuti uusi kogemusi ja mulle tundub, et Kristi jäi Sitsiilia külastamisega väga rahule! Lisaks võib Jaak avada juuksuri naistele, kes soovivad ainult sirget lõikust 🙂 Enne Rooma minekut toimus nii minu, kui Kristi juuste lõikus, meistri osa täitis Jaak 😉
