Kõik teed viivad Rooma ehk Kristiga Roomas

09.06.2022

Kristi otsis võimalikult soodsat võimalust, kuidas Sitsiiliast tagasi Eestisse minna. Vaadates erinevaid marsruute tekkis tal idee üks päev Roomas veeta ja seda koos minuga. No mis saab mul selle vastu olla, kui keegi Itaaliasse seiklema tahab minna, pealegi ei olnud Kristi veel kordagi Roomas käinud. Asi otsustatud ja saigi reedeks 3.06 kella 6:15 lennule piletid ostetud. Ta oli küll väga optimistlik, et see pole ju üldse vara ja äkki me ei lähegi eelmine õhtu üldse magama. Ma muidugi oli veidi teisel arvamusel 😀 Lõpuks kujunes nii, et me kell 22:00 magasime. Peamine põhjus oli veinis, see sai lihtsalt otsa 😀 Kui mõtlete, miks nii varajane lend, Sitsiiliast lendab ju iga tunni aja tagant lennuk Rooma, siis otsustavaks sai pileti hind, mis oli 5€, sellepärast 😉

Mamma Etna on olnud viimased päevad väga rahutu ja aina tossutanud, neljapäeval (2.06) oli lennujaama töö seoses sellega ka häiritud. Reede hommikul ühtegi teadet hilinemise kohta ei olnud, seega takistusi ei tundunud olevat. Kui me 4:20 paiku startisime oli väljas jätkuvalt pime, seega ega me ei näinud, mis seal päriselt toimus. Lennujaamale lähemale jõudes oli nagu paista, et mingi suur must toss on üleval. Parkisime auto ära, sain isegi majja parkida, suur pluss, kaitseb tuha ja päikese eest. Kuna Jaak on nende varajaste lendudega sõitnud, siis ta teatas, et enne 5:00 ei toimu lennujaamas midagi. Me siis proovisime natuke enne jõuda, noh, et kui kohalikud tulevadki alles 5:00 paiku, siis läheb kitsaks ja tekivad järjekorrad. Jõudsime umbes 5 minutit enne 5:00 kohale. Inimesi oli vähe ja turvakontrollist saime kiiresti läbi. Lennujaamas oli sel hetkel ainult üks kohvik lahti ja seal oli meeletu järjekord. Läksime siis teise kohviku juurde ootama ja selgus, et me värav oli ka samas kohas, seega jäime sinna pidama ja kohviku avamist ootama. Kell 5:20 see ka avati ja saime oma kohvi ning saiakesed kätte. Lõpetasime söömise ja avastasime, et juba lastakse meie lennukile. See on küll ime, tavaliselt alustatakse lennukisse laskmisega siis, kui välja peab lendama. Tundub, et kui esimene lend on siit poolt ja on vara hommik, siis ollakse täpsed. Üllataval kombel oli ka kolm bussi. Me sattusime teise ja ma arvasin, et nüüd ootame pikalt, et ka hilinejad jõuaks, kuid buss sõitis meiega juba üsna peagi lennukile. Lennukis olles küll öeldi, et parda komplekteerimine ei ole veel lõppenud ja mõned inimesed toodi veel. Minu kohal istus üks ehmunud olemisega vanem daam. Mõne hetke pärast tuli ta tütar teda enda kõrvale kutsuma. Juba jõudsin rõõmustada, et saan laiutada, kui ta mõne hetke pärast tagasi oli ja ütles, et ta ikkagi tahab siin istuda, et inimene tuli. No, mis siis ikka, eks tule tagasi. Suur Tossutaja näitas lahkudes ikkagi oma iseloomu ja pärast lugesin, et 13:00-19:00 olid taas lennujaamas häired olnud. Meil vedas!

Lend läks kiiresti, natuke üle 1 tunni ja kohal me olimegi. Tõeline võlu on siin kandis elada ja siselende või üldse Vahemere riikide lende teha, maksimaalselt 1,5 tundi ja juba kohal! Peale maandumist saime me muidugi kõvasti kõndida, kuna saabuvad lennud on täiesti teises otsas. Linna sõitsime bussiga. Ma olin muidugi kärsitu ja tahtsin seest piletid ära osta. See oli viga, oleks ka väljast bussi juurest saanud osta ja teistel firmadel oli pilet 2€ odavamad. Tagasi tulles oleme juba targemad. Sattusime bussile, mis sõitis 1h, läbi Vatikani, muidu lähevad bussid otse ja ca 45 minutit. Ööbisime üsna Colosseumi lähedal B&B-s, mis oli üllatavalt ilus! Väga suured toad, lisaks puhas ja ilus ning suure vannitoaga ja väga kaasaegse duššiga. Meile väga meeldis! Omanikud olid väga lahked ja lubasid meil oma kotid sinna jätta. Noormees tegi hommikul kohe check-in´i ka meile ära, vahetasime riided ning läksime linna avastama. Meil oli terve reede ja natuke laupäeva hommikul aega, seega tuli olla tempokas. Esimese asjana maandusime me väikeses armsas kohvikus ja tegime väikese oote, kell oli ju juba 10:00 saanud ja kõhud andsid tunda. Kuna Kristi Sitsiilias cannolisid ei saanud, siis degusteeris ta ühte Roomas. Ma maiustasin tüüpilise Napoli saiakesega, mis maitses ka väga hästi!

Peale väikest kehakinnitust sai alguse meie turistiteekond Roomas. Käisime läbi kõik turistidele mõeldud vaatamisväärsused ja vaateplatvormid, mis öömaja lähedale jäid. Esimesena jäi ette Colosseum, natuke enne seda kohtusime ka eestlastega, kiriku juures nägime teisi veel. Vaatasime üle Rooma foorumi, Kapitooliumi, suure marmortempli – sinna me eelmine kord minna ei saanudki. Seal on ka lift, mis viib kõige kõrgemale korrusele, kuid see on tasuline ja lisaks oli ka pikk järjekord. Otsustasime, et altpoolt on ka imelised vaated ja raha kulutame söögile. Inimesed, meeletus koguses inimesi, kui meile tundus, et Ateenas on palju inimesi, siis eksisime rängalt, praegu Roomas oli neid kordades, kohe mitmetes kordades rohkem. Meeletud rahvamassid. Nüüd ma saan aru, millest teised kõik rääkisid, kes Roomas on käinud, et inimesi on palju. Mõned aastad tagasi perega koroona lainete vahelisel suvel seigeldes oli seal ju täielik tühjus!

Tegime usinasti pilte ja suundusime tagasi öömaja poole siestat pidama. Üritasime minna kõrvalisi tänavaid pidi, et leida mõni söögikoht, mis oleks rahakoti sõbralik ja mitte turistilõks. Sattusime kuhugi, kus oli üsna palju inimesi trepi peal istumas, kandikud süles ja sõid igasuguseid huvitavaid asju. Selgus, et seal oli üks pizza/panini koht – Grano la cucina di Traiano. Kiikasime sisse, pizzad nägid isuäratavad välja ning komplekt, 3 viilu pizzat ja üks jook, maksis 9€. Mõeldud tehtud jäime ka sinna. Mõne hetke pärast istusime ise ka juba trepil kandik põlvedel ja lasime pizzal hea maitsta! Pärast vaatasin, et oli väga kõrgelt hinnatud söögikoht, sellega läks nüüd küll hirmus hästi!

Päeval tegime väikese puhkepausi, ma magasin ca tunnikese, ikkagi poolest ööst ju üleval ning kõvasti ringi trampinud ka. Hommikul öömajast välja astudes oli meil kogunenud juba 6500 sammu, seega kui vaja samme täis saada, minge kõndige läbi Rooma lennujaama 😀 Peale kosutavat puhkust läksime üle tee olevasse Santa Maria Maggiore basiilikasse. Proovisime sinna enne ka minna, kuid siis saadeti meid ukse pealt tagasi, liiga lühikesed püksid ja paljad õlad. Kuna meil oli õhtul nagunii plaanis Vatikani muuseumisse minna, siis panime nüüd juba midagi pikemat selga. Saime basiilikasse sisse. Kui suur ja võimas see oli! Tõesti vaatamist väärt! Lisaks ei olnud ma enne näinud kasutuses olevaid pihitoole! Siin oli kahte sorti, ühed, kus sai pühaisaga näost näkku suhelda ja teine oli siis see, kus papp istus peidus ja inimene oli seina taga, kuid siin ei olnud kinnine ega istumisega, vaid avatud ja põlvitamisega, väga huvitav vaatepilt … Lisaks oli palju nunnasid ja pühasid isasid.

Edasi viis tee meid Trevi purskkaevude juurde ja nüüd ma saan aru, mida Liina mõtles, kui ütles, et ta tõstis käed kõrgele tegi pildi ja pärast pildilt vaatas kuidas purskkaev välja näeb. Meeletu inimmass, ikka nagu täiesti meeletu! Pugesime siiski alla ja saime külje pealt, kus vähem inimesi oli, ka mõned pildid teha. Ma olen nüüd nõus ennast ka pildile jäädvustama, jume on peal ja pärast kannatab ennast vaadata ka 😀

Hispaania treppide juures oli samuti palju inimesi. Seekord jalutasime üles ka ja jahutasime ennast natuke kirikus. Ka Roomas olid meil kõik basiilikad, kirikud ja katedraalid au sees, väga mõnus oli istuda ja jahedas natuke hinge tõmmata.

Lõpuks jõudsime Vatikani. Seekord ei saanudki pilti mina ja Vatikan, mingid inimesed olid seal veel lisaks minule 😀 Õnneks on reedel ja laupäeval muuseum pikendatud aja lahti ning läksime uurima, kas kassast saab piletit osta, sest veebist oli kõik läbi müüdud. Minu paari aasta tagune teadmine oli, et saab sisse ainult veebist ostetud piletiga, toonased koroona reeglid. Seekord ma ei saanud veebist lugedes hästi aru, kas ikka saab kohale minnes kassast ka osta, tundus et nagu peaks saama. Selgus, et saabki. Käisime ka Vatikani muuseumi läbi, kui alguses oli energiat ja huvi, siis mida lõpu poole, seda vähem me pildistasime ja asju vaatasime. Sixtuse kabel oli rahvast täis, meenus mida Kats selle kohta rääkis ja meil sama asi. Erinevus oli ainult selles, et inimesi ei aetud nii ruttu välja, sai ikka mõnuga lage vahtida. Kuid jätkuvalt rahvast oli palju ja turvamehed pidid mitu korda mikrofoni “silenzio” hüüdma. Kuna osad pildistasid, siis ma ka väga avalikult hakkasin filmima, kui mulle lõpuks öeldi, et ei tohi. Kuna rahvast oli palju ja turvatöötajaid vähe, siis nii mõnigi tegi ikka pilti, nii ka meie. Seega kõige olulisem fragment on jäädvustatud. Muuseumist väljudes oli juba hämaraks läinud. Istusime jupp aega kohvikus ja puhkasime jalgu, meil oli ca 1h tagasi ka veel vaja kõndida 😀 Ja samme oli juba 30 000 kandis …

Otsustasime taas natuke kõrvalisi teid mööda Rooma tagasi minna, et kusagil süüa saaks. Me sõime ju viimati kell 10:00. Nagu mainisin, kui on kuum, siis ei isuta, jood vett nagu segane ja süüa ei taha. Õhtul, kui päike loojub ja paar kraadi jahedam on, siis väike isu nagu tekib. Õnnetuseks sattusime ikkagi turistilõksu peale. Salat ei kõlvanud süüa, kibeda maitsega, tomat oli juba lössi vajunud ja pahaks läinud, oliivid olid samuti kortsus. Ainus asi, mis süüa kõlbas oli Kristi tellitud merikoger. Terve kala ja see oli tõesti hästi tehtud, nokkisime siis mõlemad seda süüa. Nad suutsid ise bruschettad kehvasti valmistada. Oleksin pidanud kohe salati tagasi saatma ja midagi muud nõudma või minema kõndima. Andsime tagasiside ka, kuid ei midagi, arve esitati täis summa peale, kuigi kolmveerand toidust jäi järgi. Vaatasin Googlist üle ja selgus, et olime sattunud kohutavasse kohta, hinnang oli ainult 2,4 … Nojahh, ühe korra peab reisil ikka ju ikka midagi untsu minema ja see oli meie kord.

Vaatasime õhtupimeduses üle mu lemmikväljaku Piazza Novana, kus asub kolm imeilusat purskkaevu. Lootsin, et öösel on need kuidagi ilusamad, aga eriti ei olnud. Teele jäi kenasti ette ka Rooma Panteon ja uuesti Trevi purskkaev. Mul oli väike lootus, et kell 23:30 on seal tühjus. Oi kuidas ma eksisin, inimesi oli sama palju kui päeval. Kuid pimedas ei olnud see üldse nii lahe, kui võiks arvata. Kusjuures huvitav oli see, et kui me perega käisime, siis me vabalt istusime äärel ja tegime pilti. Seekord oli turvamees, kes aina vilistas ja inimesi ääre pealt ära ajas, et sinna ei tohi istuda ega toetuda. Võibolla on kusagil silt ka, et seda teha ei tohi, kuid meile silma ei jäänud. Ca 30 minutit hiljem olime tagasi öömajas ja päeva saak oli 40 421 sammu ja 27,85km. Kõikide aegade rekord. Jalad lõid tuld välja ja kogu keha ning meel olid surmväsinud. Küll see uni oli hea!

Hommikusöök oli ebatraditsiooniline, mitte ühtegi saiakest! Pakuti röstsaia, sinki, juustu, tomatit, kurki, lehtsalatit, muna, jogurtit, keeksi ja õunakooki. Juua sai vett, erinevaid mahlu, teed ja kohvijooke. Vaatamata sellele sai kõhu kenasti täis ja uus päev võis alata. Algselt oli meil plaan kotid Termini rongijaama pakihoidu jätta, et ei peaks tagasi kõndima. Kuid ära minnes nägime kellegi teise seljakotte ja noormees kohe küsis, kas soovime ka kotid sinna jätta. Jaa, palun jaa! Saime kotid sinna jätta, välisuste võtmed jäid meie kätte ja läksime linna peale luusima. Jalad ei olnud üldse nii kepsakad, kui eelmisel päeval, ei ta küll miks 😀 Esimese asjana läksime ja otsisime rongijaama juurest üles koha, kust väljuvad lennujaama bussid. Vaatasime kellaaegu ja hindu ning ostsin veebist meile bussipiletid ära. Minu lennuk läks 17:30, seega hiljemalt 15:30 pidime lennujaamas olema, Kristi lennuk läks 17:50. Sellega oli siis korras. Hommikul otsisin veebist soovitusi, kus võiks veel käia, mis ei oleks turistide tõmbenumbrid. Paar soovitust isegi leidsin, kuid peamiselt on ikkagi kirikud, muuseumid, katakombid ja pargid, kus soovitatakse käia. Ca 30 minuti kaugusel raudteejaamast oli väike linnaosa Trieste. Imepisikene keskväljaks väikese purskkaevu ja mõne omapärase majaga seal ümber. Armas nägi igatahes välja.

Tagasi jalutasime läbi suure pargi, kus oli mitu villat ja ka loomaaed, sinna me ei hakanud minema, kuna ajast oleks puudu jäänud. Õnneks oli ilm pilvine, kuid soe oli jätkuvalt, 32 kraadi ja niiske, naha võttis kohe märjaks, kuid vähemalt päike ei paistnud lagipähe. Reedel oli päike ju lisaks. Olen viimased kaks nädalat üsna aktiivselt väljas olnud, kuid ikka suudan veel päikest juurde saada – nina pealt näiteks ajasin juba naha ka maha. Lisaks on selga päevitunud erinevad pluusid ja kotipaelad 😀 Park oli suur ja ilus ning taaskord oli väga palju inimesi. Kuid siin nad ei jalutanud vaid sõitsid erinevate liiklusvahenditega ringi, peamiselt olid need neljarattalised rattad, kus katus pea kohal on. Park üle vaadatud hakkasime tagasi öömaja poole liikuma.

Plaanisime veel viimase söömingu teha ja siis bussi peale liikuda. Leidsime paar väga armast kohvikut, kuid hinnad olid seal enneolematult kõrged. Lõpuks jäime pidama ooperimaja ees olevas kohvikus, kus keskmine hinnang oli 4,2 ja peamiselt tõmbas hinde alla osavõtmatu teenindaja. No sattusime ka meie selle teenindaja otsa, ta lihtsalt vaatas meist üle … Lõpuks lehvitasin, et sooviks menüüd. Kristi prosecco jäigi tal toomata, selle tõi noormees, kes vahepeal ka tööle tuli. Me tuletasime neiule meelde, et jook on toomata, ta tegi ahjah õige, läks teise lauda tellimust võtma ja sinna see jälle jäi. Eelrooga ja põhiroog toodi koos … Ühesõnaga teeninduse osas annaks kõvasti nuriseda, kuid söögid olid head! Tõeliselt maitsvad, seega said nad selle kehva teeninduse andeks, pigem kehv teenindus, kui kehv söök. Vähemalt lõppes Rooma külastus meie jaoks positiivse noodiga!

Kotid öömajast käes, tualett kasutatud ja teekond lennujaama võis alata. Buss väga täis ei olnudki ja kõik sujus kenasti. Natuke kõndimist ja terminal 1 me olimegi. Kuna meedias viimasel ajal väga palju kirjutatakse, kuidas lennujaamad on ülekoormatud ja turvakontrollis läheb üüratu aeg, siis läksimegi igaks juhuks kaks tundi varem kohale. Ma muidu käsipagasiga reisides ei lähe iial nii vara kohale. Inimesi oli, kuid kõik sujus. Turvakontrollis töötasid enamus väravaid ja ooteaega näitas 2 minutit. Me lihtsalt kõndisime sinka-vonka tee läbi ja saime kohe kontrolli. See läks nüüd küll lihtsalt. Väravad olid meil täiesti erinevates otstes, seega jalutasime minu värava poole. Tee palt poest ostsin omale vee ja sain kerge ehmatuse osaliseks. Vaatasin plaani ja näen, et kell 17:25 lendu Cataniasse, vedaja WizzAir ja hilinemine. Hmmm, mul oli ju Ryanair ja kell 17:30 aga sellist lendu ei ole. Järgmine Ryanairi lend on 18:55. Oot, misasja, kus mu lend on!? Paaniliselt otsisin ja lõpuks ikka leidsin, et 17:30 Ryanair ja õigel ajal, huhhh, kõik on ikka ok. Kristi pani jälle “talveriided” selga ja saatis mind poolele teele. Jätsime hüvasti ja kumbki suundus oma lennule. Tükk aega otsisin oma väravat, see oli nii hästi ära peidetud, et mulle juba tundus, et seda numbrit ei eksisteerigi. Üllatavalt kombel hakati isegi peaaegu õigel ajal peale laskma ning lend väljus paari minutilise hilinemisega. Taaskord oli mu koha peal keskealine proua, ma ei hakanud teda ära ajama ja istusin keskmisele kohale. Lend läks taas kiirelt ja kella 19:00 paiku olin juba parklas auto juures ning loitsisin nõiasõnu, et mu parkimispilet ootaks mind kusagil autos. Avastasin Rooma lennates, et mul puudus igasugune mälupilt sellest kuhu ma oma parkimispileti panin! Lootsin, et jäi ikka auto tagaistmele mind ootama ja õnneks nii ka oli 🙂 Pool tunnikest sõitu ja kodus ma olingi. Kuumalaine jätkub ja me valmistume koos lätlastega koolilõpu puhkusereisiks saare teise otsa, elagu suvi, elagu puhkus!

Püsige terved ja ilusat suve jätku!