25.06.2022
Jaanilistele head jaani kõigepealt! Viimane koolipäev oli tegelikult juba 7.06, kuid viimased nädalad on olnud nii kiired, et lihtsalt pole olnud aega kirjutamisega tegeleda. Nagu ma millalgi varasemas postituses mainisin, siis Sitsiilias elab lätlanna, kes tegeleb lätlastele ekskursioonide korraldamisega. Kuna tal juuni alguses oli siin üks grupp, siis saime tema kaudu Trapani kanti hotelli ning kaks merereisi – Favignana saarele ja San Vito Lo Capo randa – mõistliku grupi hinnaga. Kuna Favignanale oli meil nagunii soov minna, siis oli väga mugav, kui keegi kõik ette ära organiseeris. Endal tuli lihtsalt õigel ajal õiges kohas kohal olla. Lastel lõppes kool kell 11:00, seega startisime kohe peale kooli. Rasmusele järgi sõites natukene enne kooli, ühe viadukti all, sattusime väikesesse ummikusse, mille oli põhjustanud auto kastist maha kukkunud paneel! Õnneks oli õnnelik õnnetus, ükski auto ei olnud alla jäänud ja paneel lebas rahulikult tee peal. Kuid ikkagi suur paneel vedeleb keset teed! Me teame, et nad ei ole eriti osavad oma koormate kinnitamisel, kuid paneel maha kukutada on ikka juba täiesti uus tase!
Lapsed peale pakitud hakkas sõit Ericesse. Tegime vahepeal ühe väikese peatuse, imetlesime vaadet ja tõmbasime veidikene hinge. Algselt oli meil plaan minna Bagheriasse, Villa Balagoniat vaatama, kuid see on päeval kinni, seega jäigi see meie poolt külastamata. Seega võtsime suuna kohe Erice peale. Koolist on sinna ca 3,5h tundi sõitu, seega väike vahepaus kulus ära.
Suurem Läti tüdruk ei armasta funikulööre ja varasemalt on lätlased alati autoga üles Ericesse sõitnud. Seekord jätsime autod alumisse parklasse ja läksime funikulööriga üles, nad isegi ei teadnud, et selline võimalus on. Nagu kiuste pidi üles sõites funikulöör seisma jääma, ütleme nii, et ega ma ka sellest vaimustuses ei olnud, kui äkki maa ja taeva vahele kõikuma jäime. Ketlina pärast ütles, et ta ju hoiatas, et nii kindlasti juhtub. Ma siis palusin tal tagasi sõites ainult häid mõtteid mõelda, sest mulle ka ei meeldi, kui hädapiduri peale seisma peame jääma. Erice oli jätkuvalt väga armas, õnneks oli imevähe turiste. Sattusime seekord ka natuke teistesse kohtadesse, kui eelmisel korral ja nüüd võib vist küll väita, et Erice on risti-põiki läbi käidud. Maiustasime granita ja gelatoga – maitses hästi, kuid andis tunda, et on turistikas, hinnad olid kuidagi kallivõitu … Nägime ka põlengu tagajärgi, mis seal mõni nädal tagasi aset oli leidnud. Pool mäge Ericesse oli maha põlenud, ikka väga lähedalt läks seekord see tuli … Alla tagasi minnes saime omale tütrekese, lätlaste noorim tütar – Heidi, solvus oma pere peale, et nad esimesena alla tahavad sõita. Seega ühines ta meiega. See väike Läti tüdruk on me lemmik, tõeline naaskel ja kavalpea, natuke ka manipulaator, ikkagi kolmas ja pesamuna, kuid väga armas 😉
Hotelli, Villa Zina Park Hotel, jõudsime 18:30 paiku. Kuna seal oli bassein, siis lapsed ootasid seda terve päeva, et millal küll ometi lõpuks basseini saab. Suur oli nende pettumus, kui selgus, et bassein on ainult kella 18:30 lahti … Nojahh, niipalju siis sellest. Hommikul avati ka alles 10:00 paiku, väga kummalised kellaajad, aga noh eks vetelpäästja ja basseini baarman ole ka inimesed ja nad tahavad pikemalt magada ning õhtul normaalsel ajal tagasi koju jõuda. Õhtusööki hakati 19:30 pakkuma, seega saime üsna pea sööma minna. Meil oli hinnas hommiku- ja õhtusöök, mis tähendas, et toidu pärast eriti muret tundma ei pidanud. Õhtune menüü koosnes sitsiiliapäraselt neljast käigust ja kõikidel käikudel sai kahe toidu vahel valida. Esimesel õhtul me Elīnaga viimast rooga ei jõudnudki süüa, tühistasime tellimuse, kuid road toodi ikkagi lauda, seega natuke ikka näkitsesime. Üldse tõi kelner meile rohkem toite lauda, kui me tellinud olime, seega oli laud stabiilselt lookas. Viimasel õhtusöögil mahtus meile juba tunduvalt rohkem kraami sisse, magu oli juba välja veninud ja intensiivsed päevad näljaseks teinud 😀 Lisaks olid toidud imehead! Võiks ju arvata, et hotelli paketi õhtusöök pole eriti pingutatud, kuid olid ikka küll nagu päris restoranis oleks olnud. Hommikusöögialud oli ka üllatavalt mitmekesine, seega nälga me küll tundma ei pidanud. Toad olid ka suured ja korralikud, seega täiesti korralik hotell. Tõeline puhkus, eriti naistele, me ei pidanud söögi pärast muret tundma ja saime kõike nautida, mis meile ette kanti!
Esimesel päeval ehk kolmapäeval, 8.06, oli paadireis San Vito Lo Caposse. Me arvasime, et see on ainult meie kambale ja väikese paadiga nagu eelmisel aastal Catania juurest reis oli. Selgus, et lätlased olid teineteisest valesti aru saanud ja läksime suuremat sorti paadiga, suisa laevukesega ma ütleks, kus lisaks meie pundile oli lätlaste kamp ja hunnik kohalikke. Laevuke oli võrdlemisi suur, läbi kahe korruse. Start oli Castellammare del Golfo sadamast ja sõitsime mööda ranniku äärt. Sadamas selgus muidugi, et parkida ei ole kusagil ja me jäime pisut hiljaks. Läti giid oli veidi närvis, et kapten on kuri ja kus me oleme, et nii palju hilineme. Tõesti, siin Sitsiilias?! Kus kõigil on kellaaegadest täiesti ükskõik ja kõik on “domani” (homme)?! Võtsime rahulikult ja kuna me ise lastega olime juba laevukesel ning mehed otsisid parkimiskohti, siis ei olnudki ju midagi teha, kui oodata. Helistamine ei aita, kui parkida kuhugi ei ole. Lõpuks saabusid ka mehed ja reis võis hakata. hilinesime maksimaalselt 15 minutit, mis ei ole maailma lõpp, tõesti! Istusime üleval, vaatasime vaateid ja vahepael tehti ujumispause. Zingaro looduspark on ka ilusti taastunud ja inimesed matkasid.
Taas oli mul arvamus, et me jääme San Vito Lo Capos randa ankrusse ja oleme paadil – ujume ja pakutakse lõunat, kuid meid viidi hoopiski sadamasse ja öeldi, et nüüd on 3h vaba aega. Tõesti!? Meiega ühinesid Elīna ema ja ema õde. Ema õde oli üle 80 aasta vana, kuid väga kõbus ja pidigi praegu palju mööda maailma ringi reisima. Lätis leidub ka rikkaid pensionäre … Kõigepealt käisime söömas ja siis liikusime edasi randa. Jaak magas varju all praktiliselt terve aja, kuna tal möödus öö suhteliselt magamata, meie teised ujusime ja jalutasime mööda randa. Kahe lamamistooliga vari maksis 20€. Polnudki väga hull, Janis teadis rääkida, et hooajal võivad hinnad ulatuda kuni 50€, eriti kui toolid on mere piiril, seega mida lähemal merele, seda kallim. Lätlased oli esimest korda ja sellest kohast täiesti vaimustuses. Rasmus ei tahtnud alguses üldse vette minna, kuna eelmine kord sai ta seal ju meduusilt kõrvetada, kuna Läti tüdrukud nii rõõmsalt kilkasid ja nautisid sulistamist, siis ta ikkagi ühines. Hiljem magas koos Jaaguga varju all ja leidis, et päris ok reis oli 😀 Peale rannas lebotamist suundusime gelato jahile. Meid tabas suur pettumis, rannakuurort ja mitte ühtegi korralikku gelato müügikohta! Päriselt!!! Me leidsime ühe väikese putka, kus oli viis valikut ja rohkem mitte ühtegi. Kõikides korralikes Itaalia ja Sitsiilia linnades on omad gelateriad ja mitte üks, vaid mitu ning siin suures populaarses kuurordis on ainult üks hädise valikuga koht … Milline pettumus! Igaüks siiski sai midagi ja suundusime tagasi laevukesele ning sõit Castellammare del Golfo sadamasse võis alata. Muid plaane selleks päevaks ei olnud ning tagasi jõudsime mõistlikul ajal, seega lapsed said kohe basseini hüpata. Mehed läksid poodi vett ostma ja meie Elīnaga jälgisime lapsi.
Järgneval kahel ööl oli lätlaste grupp ka meiega samas hotellis, seega oli korraga söömas üsna palju inimesi. Lisaks tulid veel kaks suuremat seltskonda, seega võis öelda, et rahvast jagus. Võrreldes eelmise õhtuga, kus peale meie seltskonna oli veel neli inimest. Toidud toodi üllatavalt kiiresti. Rasmus lõpetas söömise ja läks tagasi tuppa, mille peale väiksem Läti tüdruk arvas, et ta läheks ka meie tuppa. Viisin ta kohale, jagasime talle interneti, kuna hotelli wifi oli ülimalt halva kvaliteediga ja nad Rasmusega veetsid siis kumbi oma seadmes meeldivalt aega 😉 Sama kordus ka järgmisel õhtul.
Neljapäeval, 9.06, ootas meid ees merereis Favignana ja Levanzo saarele. Siin me teadsime, et läheme suurema paadiga ehk oli sarnane laevuke nagu eelmisel päeval. Enne, kui me reisile läksime oli Jaagul suur kiusatus surfivarustus kaasa võtta, kuna sinna kanti lubati korralikku tuult. Mulle tuul küll ei sobi, me läheme ju paadiga sõitma! Ka sel reisil pidi saama ujuma minna, seega oli meil kott rannavarustusega ilusasti kaasas. Algselt oli meil teadmine, et me läheme omal käel, kuid koha peal selgus, et Läti grupp on ikkagi ka ja jumal tänatud, et nendega koos olime! Lubatud tuul saabus. Kuna ma jään ju merehaigeks ning vaatamata Jaagu meeldetuletusele, et ma tabletid kaasa võtaksin, unustasin ma need maha. Kuna ma tean, et ma ei tohi kinnises ruumis olla, siis kobisin üles istuma. Rasmus jäi minuga, Jaak läks alla lätlaste juurde. Istusime kohalike kõrval. Pistsin kiiresti oma piparmündi nätsu suhu ja lootsin kõige paremat. Lahesopis oli sõit üsnagi rahuldav, kuid avamerele jõudes läks asi ikka päris käest ära. Lained lõid otseses mõttes üle pea, kuna me istusime vasakus reas viimases pingis, siis kõik paremal istujad “püüdsid” selle vee enne kinni, kui see meieni jõudis. Paraku otsustasid need inimesed reisi jooksul sealt ära minna. Kes kramplikult kinni hoides alumisele korrusele minna, kes rohkem laevukese nina poole, lainete eest varju. Osad istusid põrandal. Üks naisterahvas oli terve tee ülakehaga laua peal pikali ja hoidis kätega lauast kinni. Üks vanem paar olid vapralt täiesti ees ja hoidsid kahepeale rätikut varjuna ees, et vesi otse näkku ei pritsiks. Kaks vanemat paari, kes ka üritasid alla minna, sinna ei jõudnudki. Naised “maandusid” meie selja taha reelingu äärde, üks meesterahvas jäi meie kõrvale pingile istuma ja teine hoidis postis ja proovis seda istuvad meest toetada ning ise karjus naistele, et need kinni hoiaks. Veidi enne saarele jõudmist keeras kapten mingil põhjusel laevukese lainetega risti ja oi see oli küll suur viga! Laeva nina pool, kus oli mingi suurem ruum, olid välja poole nurka torni laotud plastmasstoolid ja need kukkusid kolinal kõik ümber ning ühele maas istuvale naisterahvale peale. Oi, kus äkki läks sebimiseks, päris mitu meeskonna liiget tulid toole kinni hoidma, kaks üritasid ust lahti saada, kuid selle kõikumisega see neil kuidagi ei õnnestunud, seega jäid nad lihtsalt toole blokeerima. Naise mees oli püha viha täis ja karjus nende peale. Kuid meie laudkond proovis lihtsalt seda reisi üle elata. Ma hoidsin kramplikult laua servast kinni ja proovisin rätikut niiviisi sättida, et see mult ümbert ära ei lendaks. Kuna parem pingirida oli tühjaks “voolanud”, siis saime me kätte kõik need sahmakad, mis paati jõudsid ja me olime nagu dušši all käinud. Iga suurema laine auku kukkumise korral ma natuke ropendasin, nii inglise kui eesti keeles, palusin muidugi itaallaste käest kohe vabandust, need teatasid, et see on täiesti ok ja nad on minuga ühte meelt. Kogu see õudus kestis kokku ca 45 minutit, kui me lõpuks Favignana saarel maabusime. Ma olin vähemalt mitukümmend korda omale nätsu nätsutades põske hammustanud, mu käed oli lauast kinni hoidmisest krampis ja valged, me olime Rasmusega kaltsmärjad. Ma ei jäänud merehaigeks, mul ei olnud selleks aega, keskendusin sõidu ajal sellele, et mina või mu asjad kuhugi minema ei lendaks, peale vee sahamakaid proovisin soola silmast välja saada ning lihtsalt korrutasin peas mõtet, et me jõuame ilusti kohale, me jõuame ilusti kohale … Kui me lõpuks kohal olime, said töölised ka ukse lahti ja toolid ära tõsta. Jaak tuli vaatama, kuidas me ennast tunneme. Selgus, et Elīna oli saanud paanikahoo ja oli enamus aja reisist nutnud ja šokist värisenud. Maale saamine oli muidugi ka omamoodi katsumus. Nimelt see kaldtee, kust alla kõndima pidi, see kippus suure lainetamise peale minema sõitma, seega tuli ruttu teha ja osad pidi jääma ootama, kuni seda paika sätiti. Sadamasse tuli vastu kiirabi, et toolidega pihta saanud naisterahvas üle vaadata. Ma ei saanudki aru, et ta nii rängalt pihta sai, ma nägin küll, et ta hoidis veepudelit jala peal, aga oli täiesti teadvusel ja suutis ise istuda … Sadamas ta mees jätkas meeskonna ja kapteni peale lõugamist. Osad targutasid veel ümberringi, kuigi neid ennast sel ajal üldse üleval ei olnudki.
Kui Elīna natuke kosunud oli, haakisime ennast Läti grupile külge ning võtsime sadamast selle väikese turistirongi, mis mööda saart ringi sõidab. Me muidugi ei saanud midagi aru, mida giid rääkis, kuid olulisema tõlkis Janis meile ära. Saar on imepisike, kui muidu elab seal ca 300 inimest, siis turismihooajal käib sealt läbi ca 7 000 inimest. Neil oli ka imepisike liivarand, saare suurim, selline kaks meetrit korda meeter … Lisaks oli seal palju kivikaevandusi, mida enam ei kasutata, kuid on turistidele vaatamiseks. Autoga seal väga liikuda ei kannatagi, teed on kehvad ja kitsad. Liigeldakse peamiselt jalgrataste ja mopeedidega. Turistirongiga oli väga tore ringi vurada, kuid kui satud istuma keskel, siis ei näe suurt midagi. Peaväljak on väike, selle ümber on palju poode ja restorane ning mitu gelateriat, nii nagu olema peab! Kuna giid tegi plaanides muudatuse, ühine otsus oli, et kõrvasaarele me ei lähe, oleme lihtsalt Favignanal tund aega kauem ja ta proovib saada meile piletid tiiburile, et siis kiiresti, ca 20 minutiga, tagasi Trapanisse jõuda. See sobis kõigile! Kuna Favignana oli nii pisike ja mitte midagi ei olnud teha, siis jalutasime imeaeglaselt linnakeses ringi, veetsime pikalt aega restoranis, nautisime nii pikalt kui vähegi kannatas gelato söömist ning ikka jäi kole palju aega üle, enne kui tiibur minema pidi. Seega suundusime suht vara juba sadamasse ja seal oli väga palju inimesi! Kõik, kellel oli järgmisel päeval lend, üritasid saarelt minema saada, kuna järgmise päeva laevareisid olid kõik tühistatud ja samal päeval läks peale meie tiiburit veel üks ja siis lõpetati reisid ära. Need kaks viimast tiiburit olid välja müüdud, meie giid sai veel viimasel hetkel jaole ja piletid bronnitud. Lained olid lihtsalt nii suured, et sõita enam ei saanud ning järgmiseks päevaks lubati veel hullemat tuult. Turisti laevukesed olid juba varem oma töö lõpetanud. Piletite kätte saamisel läks terve igavik! Tiiburi väljumise aeg oli juba ammu ilma üle, kuid mida ei olnud oli alus, millega sõita. Ca 30 min hiljem see õnneks tuli. Muidugi olid ju nõutud FFP2 maskid, mul olid need õnneks kaasas, kuid pooltel lätlastel mitte. Mul oli lisaks merehaiguse ees ka hirm, et osad jäävad maskide puudumise pärast maha. Meeskond kontrollis nende maskide olemasolu eriti terava pilguga. Lätlased tegid muidugi kavalasti, saatsid lapsed sisse ja need tõid seest lätlastelt FFP2 maske väljas ootavatele, sees olijad panid ette tavalised maskid. Lõpuks said ikka kõik õnnelikult peale ja maha enam vale maski kandmise eest kedagi ei tõstetud. Me saime teisele korrusele istuma ja ma hoidsin terve tee silmi kinni ning korrutasin endale, et olen lennukis või rongis või kus iganes. Peale 25 minutit sõitu olime tagasi Trapanis. Elīnat nii suur paanikahoog ei tabanud kui minnes, üks lätlane andis talle mingi rahustava tableti, tegime pooleks, võtsin ka igaks juhuks, äkki aitab. Küll pidid nad all istuma ja sattusid akna juurde. Lastel ja Janisel oli väga äge olnud, kuna aknast aina nägid kuidas laine tuli ja kuidas tiibur pooleldi vee all oli. Janis näitas pärast videoid ka, ma tänasin ainult õnne, et me üles istuma saime!
Kuna planeeritud päev jäi lühemaks, siis lapsed said juba varakult basseini. Ma tundsin, et vajan rahustamiseks natuke venitusi ning tegin oma BodyBalance trenni. Pere tuli üsna kähku basseini äärest tagasi – Rasmusel oli külm hakanud ja kuna Janis oli tüdrukutega omi mänge mänginud, siis tal oli veidi igav ka. Saime enne õhtusööki lihtsalt niisama pikutada. Ma sain oma Rooma reisi kirja pandud ja Jaak sai magada. Viimane õhtusöök oli jätkuvalt väga rikkalik. Peamine arutelu oli läbi elatud laevareisi meenutamine ning meil järgmise päeva plaanide tegemine.
Läti lapsed tahtsid kindlasti jääda hommikul pikemalt hotelli, et saaks basseinis hullata. Me sellest eriti vaimustuses ei olnud, kuid koos sai tuldud ja mõned kohad olid veel ees ootamas, siis leppisime sellega. Hommikusöögi lauas nad aga teatasid, et läheme ikka pigem kohe ära. Janis oli lastele lubanud, et veedavad nädalavahetuse baasi basseinis. See sobis.
Suundusime Segesta templit vaatama – see oli veel ainuke Vana-Rooma aegne tempel, mis meil siin nägemata oli. Kuna lätlased tahtsid ka sinna minna, siis see sobis meile hästi. Sõber Google Maps saatis meid jälle oma teada tuntud otsetee kaudu. Tee oli kohutav, vahepeal oli küll tunne, et auto põhi jääb lõplikult kuhugi sinna tee peale maha … Auklik, vahepeal olematu, kitsas … Tõeline õudusunenägu! Vaated olid muidugi ilusad, kui asja positiivsest küljest vaadata, kuid ikkagi, kaua võib! Ilm oli jahedam, selline 26 kraadi ja pilvine, vahepeal tibutas isegi vihma. Oleks tahtnud midagi peale tõmmata … Kui päike välja piilus, siis oli jällegi kole palav 😀 Koht ise oli muidugi imeilus! Mingil põhjusel olid nad Rooma teatri kõrgele mäe peale ehitanud, seega saime taas ca 2km mägesid vallutada, õnneks olid teed normaalsed ja sai hästi kõndida. Selgus, et sinna läks ka buss, kuid me oleme vaprad kõndijad ja hoidsime näo pealt 2€ kokku. Lisaks sai jala vaateid imetleda ja lõputult pilte teha. Kui me tulime liikus kassa järjekord tiguaeglaselt ja oli umbes kümmekond inimest pikk, tagasi läksime oli see vähemalt kilomeetri pikkuseks veninud. Meil oli superõige ajastus!
Edasi läksime vaatama Barceonat Sitsiilias ehk imepisikesse linnakesse Borgo dei Parrini. Sinna viis õnneks kiirtee ja enamuse ajast oli suurepärane sõita ja siis jälle kallis sõber Google Maps suunas meid kiirteelt maha tagaukse kaudu. Sattusime prügimäele! Tee ääred olid paksult prügi täis, tee ise kitsas ja katki. Imestasime veel, et kuidas saab selline tee sellisesse turismi sihtpunkti viia, see ei saa olla õige. Bussid meie hinnangul küll sinna sõitma ei mahuks … See nn. Barcelona osa oli väga, kohe ikka nagu väga väike. Väike plats ja neli maja, ma olin natuke pettunud. Proovisime leida mõnda söögikohta, mis ei oleks võileib või pizza, tundus, et kõik restoranid olid kinni, kuid õnneks ühe lahti oleva siiski leidsime. Täitsa tore väike kohake oli, söögid olid head ja teenindus kiire. Kuna meile laudu kokku ei lükatud, saime taas omale väikese tütrekese ja Heidi sõi koos meiega. Tagasi saatis Goolge Maps meid õiget teed kaudu, päriselt läks linna suur puhas, korralikult asfalteeritud tee. Avastasime, et seal pool otsas oli veel päris palju maju ja tavaline linna keskväljak. Miks sõber Google Maps meid kohe sealt ei saatnud, aru me ei saanud!
Puhkus oli igati seiklusrikas ja toredaid, üks mitte niiväga tore, emotsioone täis. Nende saarte vaimustusest ma hästi aru ei saa … Võibolla tõesti, kui ma olen turist ja tulengi nädalaks puhkama, siis valin need saared, et ei taha eriti kusagil käia ja ollagi rohkem väikses kohas. Kuid Sitsiilial on nii palju enamat pakkuda, kui üks väike kivine saar, kus kolmveerandit ei ole võimalik asustada, sest see on puhas kalju. Ja selliseid saarekesi on põhja pool päris mitu. Meil oli ka ju soov Liparile minna ja sealsed saared paadituuriga läbi sõita … Seekord me enam ei jõua ja nüüd ei ole ma enam kindel, kas tahangi … Võibolla 5 aasta pärast, kui siinse elu-olu eredad mälestused on juba natuke tuhmunud ja need väikesed kivisaared keset Vahemerd taas ahhetama panevad on …
Imeilusat alanud suve ja püsige terved!
