04.07.2022
Juuni keskpaigas olid meil külas mu armsad tädi ja täditütar. Sain taaskord olla giid-autojuht ja läbi käia samad kohad, kus just Kristiga olin käinud ning mõned boonuseks juurde. Triin oli teinud natuke eeltööd ka ja lisaks nendele kohtadele, kuhu ma nagunii neid plaanisin viia, soovisid nad ka Scala dei Turchi üle vaadata, ühtlasi käisime ka Agrigentos siis ära. Nende siin oleku ajal oli temperatuur veel meie kandis mõõdukalt natuke üle 30 kraadi, seega oli Suur Tossutaja oma kogu ilus ikka kogu aeg näha ja saime valida, mis päeval me sinna minna tahame. Nüüd, kui temperatuur on püsivalt üle 35 kraadi, on ka sudu-udu-niiskus-tolm jne. linna ja mere kohal, seega Mamma Etna on täiesti peidus! Nende siin oleku ajal käsime igal õhtul rõdul päikeseloojangut pildistamas ja imetlemas. Triin õpetas mulle taas mõne triki, kuidas paremaid pilte saada. Nii tore, kui keegi on viitsinud telefonis pildistamiseks vajalikud funktsioonid selgeks teha, ma ikka veel õpin.
Vaatasime üle tavapärased kohad – Marzamemi, Noto, Siracusa, Castelmola, Taormina. Castelmolasse sõitsime seekord autoga, sain täitsa hakkama, kuid ma olen korduvalt maininud ja mainin veelkord, et mulle kohe üldse ei meeldi mööda kitsaid sinka-vinka tänavaid sõita! Kõik linnad olid jätkuvalt imearmsad ja kostitasid meid hea toiduga. Selles suhtes oli tore ringi seigelda, lõunat saime väljas süüa ja ma sain natuke kodusest kokkamisest pausi teha. Nii on päris mõnus, võib lausa nautima hakata 😉 Siracusas saatsin nad paadituurile, ise jäin kohvikusse granitat ja brioched nautima. Siracusas leidsime ühe väga armsa pererestorani, kus toidud olid väga maitsvad ja hinnad sõbralikud. Loodetavasti jõuame sinna korra veel minna.
Neljapäeval, 16 juunil käisime Suure Tossutaja otsas. Rasmus tuli ka meiega kaasa, see oli ainuke koht kuhu ta tulla tahtis, seega seiklesime neljakesi. Kodust välja saime natuke hilja, seega olin arvestanud, et parkla on täis ja peame järjekorras olema. Kohale jõudes selgus, et funikulöörid ei tööta. Hooldustööd olid, hmmm, peaks lätlastele ütlema, et kui tahavad bussidega üles saada, siis mingu hooldustööde päeval Etnale. No, mis seal siis ikka, võtsime ennast sappa ja ootasime. Kõik bussid olid pandud turiste vedama, kuid ikkagi läks ootamise peale ca 30 minutit. Vahepeal käis üks giid kassadest uurimas, mis olukord on ja ma tema käest küsisin, et mis toimub. Tüüpilise kohalikuna rääkis ta olukorra 10 korda hullemaks, aga kuna tal oli ajagraafik, mida pidi jälgima, siis tormas ta minema. Meil oli aega terve päev, seega ootasime rahulikult edasi. Meie taga olid soomlased – perekond kahe väikese tüdrukuga, rääkisime nendega vahepeal juttu, seega aeg läks veidi kiiremini. Otsustasime, et kõnnime 2500m pealt edasi jala. Tundus kuidagi kallis viimase jupi eest 38€ maksta. Matkasime siis jala ja polnudki hullu midagi. Kraatri otsa turnimine võttis muidugi läbi, läksime ka järsemast teest. Tagasi tulime laugemalt poolt. Kogu see turnimine tasus ära – vaated olid imelised ja kraater, kuhu otsa pragu lubatakse, seal 2750m peal, tossutas. Päris kuumad olid need kohad, kust tossu välja tuli. Pildistasime, jalutasime ja uudistasime kivimeid ikka päris kaua aega. Jälgisime muidugi, et bussist maha ei jääks, sest viimane läks ju ikka 16:00 nagu funikulööri tööaeg ette näeb. Pärast küll nägime, et bussid tulid hiljem ka alla, seega mäe peale kedagi ei jäetud. Käisime ka 2001 aastal pursanud väiksema kraatri otsas ja saime imelisi pilte. Sealkandis olid vihmapilved ja sai väga ägedaid võtteid, kuidas eemal vihm sadas ja päike üleval juba loojuma hakkas. Tol päeval oli mäel ca 20 kraadi, ühe koha peal oli külm tuul, isegi näpud hakkasid külmetama, kuid muidu oli pärsi mõnus. All parkla tasandil oli taas soe, ca 25 kraadi.
Reedel, 17 juunil võtsime ette pika teekonna ehk läksime Agrigentosse ja Scala dei Turchit vaatama. Palav oli, väga palav. Ma mõtlesin, et olen juba piisavalt päikest saanud, kuid Agrigentos suutsime me kõik omale riided selga ja jalanõud jalga päevitada. Nüüd käin ringi lühikesed püksid jalas 😀 Sattusime ju keskpäeval sinna, seega võttis päike eriti magusasti.
Scala dei Turchi peale ma jälle ei saanud! Kui Jaak vanematega ja Ingrid plikaga käisid, siis ei olnud ühtegi valvurit ja aed oli läbi lõigatud. Seekord oli aed ära parandatud ja kaks valvurit valvasid, et keegi sinna ronima ei läheks. Nagu mähhh, taaskord ma ei saanud ja nüüd enam ei saa ka. Tegin siis taas eemalt pilte ja nautisin veel viimaseid vaateid. Ilm tegi meile ka vingepussi. Kui kohale jõudsime oli meeletu udu nagu “Kariibi mere piraatides”, kus piraadilaev udus ringi sõidab, seal üks väike paat sõitis ka. Kaks korda käis selline udu üle. Päris lahe kogemus. Vesi oli soe ja rahvast rannas ka üsna palju. Üritasime omal lühikesi pükse ära päevitada ja nautisime “vannivett”. Kuna päeval jäi meil lõuna vahele, kole palav oli ja sõime Agrigentos gelatot ning arancinit, siis kohe ei tahtnud sööma minna. Kui ära hakkasime minema, siis oli ühes restoranis lõuna juba lõppenud ja õhtusööki veel ei pakutud. Nad soovitasid minna järgmisesse kohta, et seal kindlasti saab. Selgus, et ikka ei saa küll. Kolmas restoran oli veel, helistasin siis sinna ja uurisin, kas nad süüa annavad. Õnneks andsid, köök oli täitsa avatud. Sain natuke jälle oma itaalia keelt praktiseerida 😉 Toit oli üsnagi maitsev, kuid hinnaklassilt kallis, reisi kõige kallim koht, aga mitte maitseelamuselt kõige parem. Õhtuks olid valvurid ära läinud ja inimesed olid läbi vee treppidele uitama läinud. Kade olin … Tagasiteel jäime pimeda peale, mul oli eesmärk jõuda enne pimedat Palermo-Catania kiirtee peale, seal oskan ma sõita. Enne seda on remonttööd ja ümbersõit ei ole just kõige paremini märgistatud. Õnneks saime ikka enne täielikku pimedust Palermo teele ja sealt oli juba lihtne edasi sõita. 2,5h tagasisõitu ja kella 22:00 paiku olimegi juba kodus. Palju toredaid emotsioone hinges ja mul pimedas sõit ka õnnelikult roolitud 😉
Laupäeva, 18 juuni, võtsime väga rahulikult. Pillel oli kindel soov veel krevette süüa, tegime krevette ja muid kalaroogasid ka siis, kui nad tulid. Seega käisime hommikul Siracusas turul. Rahvast oli nii palju, et parkimiskoha leidmiseks pidime parklale kolm tiiru peale tegema, enne kui ühe koha leidsime. Lõuna oli rikkalik – Triin tegi meile sinimerekarpe koorekastmes, Jaak grillis meile krevette ja tuunikala. Käisime ujumas ja tegin valmis pizzapallid, õhtul tuli pizzapidu. Lubasin nad ka shoppama viia, seega käisime Triinuga veel Porte Di Catanias – oi seal läks aega ja me jõudsime nii vähe läbi käia. Tainas oligi üle kerkinud, kuid Pille võlukäed tegid väga ilusad põhjad meile ning lõpuks tulid väga head pizzad. Triin tegi väga hea maitsega versiooni – suhkruga praetud punane sibul, prosciutto sinki ja mascarpone juustu – täiesti suurepärane maistekooslus!
Pühapäeval, 19 juunil, käisime Alcantares, kutsusime Rasmust ka, aga ta ei tahtnud tulla. Pärast muidugi kahetses. Kaljud olid jätkuvalt täiesti imelised, rahvast muidugi kole palju, ikkagi pühapäev ning vesi üllatavast mõnus. Jalad ei tõmbunud üldse krampi, väga mõnus oli kahlata ja vooluga võidelda. Triin kõndis nii kaugele, kui vähegi kannatas. Me Jaaguga läksime sööma, Triin ja Pille tegid üleval pargis ikkagi jalutuskäigu ka ning imetlesid natuke vaateid. Tagasi tulles nad ka sõid ja siis viisime nad Giardini Naxosose randa, see on sealt kandi kõige popim rand ja liivane. Ise läksime Castelmolasse granitat sööma. Jalutasime seal veidikene ringi ka, sattusime paarile tänavale, kus enne polnud käinud ja nüüd saab öelda, et Castelmola on küll täiesti risti-põiki läbi käidud 😉
Viimane õhtu kodus ja esmaspäeva hommikul lendasid nad edasi Rooma ning teisipäeval tagasi Eestisse. Jaak viis nad enne tööle minekut lennujaama ära. Täiesti uskumatu, aga nad said 35 minutiga kohvri antud ja turvakontrollist läbi, Sitsiilias, kus tavaliselt peab 1h kohvri järjekorras seisma. Seekord läks neil küll väga hästi! Mul oli nii hea meel, et nad külla said tulla, veri on jätkuvalt paksem, kui vesi 🙂
Imeilusat suve jätku ja püsige terved!
