23.07.2022
Vahelduseks igapäeva asju ka. Kuna ühte ja teist on kogunenud, siis on taas veidi pikem postitus.
Jaagul on olnud aega rohkem, kui aasta, et Eesti koju mõeldud mööblitükke välja saagida, lihvida jmt. ettevalmistusi teha. Millal ta tõsiselt selle kallal tööle asus? Kolm nädalat tagasi, kui Reena&CO meil külas olid. Jaagul oli siis puhkus võetud ja ta tõesti veetis enamuse ajast all mööbli juppidega mässates. Õnneks oli ilm enam vähem tema poolt, oli küll palav, kuid õnneks mitte kuum ja niiske. Nüüd tuli kuumus ja niiskus jälle tagasi, saimegi sellist mõnusat 30 kraadi ümber selgemat ja madala õhuniiskusega ilma nädalakese nautida. Seega on rütm jälle natuke sassis, kuna selle ilmaga ei kannata ei õues ega ka toas eriti midagi teha. Kuum on küll mõnus, kuid liiga kuum on ka juba mulle liiast.
Saime osa Jaagu töökoha suvepeost. Alguses oli juttu, et see toimub kusagil rannas – saab ujuda, baar on avatud, antakse süüa ja saab niisama aega veeta. Kui ürituse kuulutus välja tuli, siis selgus, et see toimub hoopis kusagil pidusid korraldavas villas. Paraku olid lätlased sel ajal Lätis ja prantslased ei võtnud vedu, et meiega sinna tulla. Läksime siis oma perega ja oi, kui igav oli! Esiteks oli kuum – ca 38 kraadi, kuna see koht asus sisemaa pool ja seal on alati kuumem. Istusime varjus ja lihtsalt vaatasime inimesi. Mingi hetk hakati süüa pakkuma, nosisime kõhud täis ja läksime ära. Olime kokku vist mingi 2h, kui sedagi. Pilet oli 5€ nägu, seega saime 15€ eest vähemalt väga korraliku lõunasöögi ning Jaak paar aperol spritz´i, ta on kogu aeg mõelnud, et peaks seda proovima, nüüd sai proovitud. Pärast arutasime, et kui oleks olnud seltskond, kellega olla, siis oleks arvatavasti lõbusam olnud. Rasmus basseini ei tahtnud minna, et liiga palju on inimesi ja väiksemad lapsed kisavad ja hüppavad ning on tüütud. Jaak paari inimest tundis, kuid need ei olnud “tema inimesed”, et astud ligi ja hakkad lobisema. Koht iseenesest oli armas, väikeste pidude jaoks suisa ideaalne. Kuid, kuna meile oli see esimene ja viimane võimalus sellisest peost osa võtta, siis põhimõtte pärast juba läksime kohale.
Meil on nüüd kõik teed ära parandatud! Kui Liina ja Enrico siin olid, siis tehti suurem Augusta Lentini tee korda. Nüüd, kui Reena&CO külas olid, parandati ära Augusta teelt meie küla teele keeramise esimene lõik. Nüüd on igal pool nii hea sile tee! Paraku ei ole me ainsad, kellele nüüd seal kiiresti sõita meeldib ja oma teeotsast välja keerates peab topelt tähelepanelik olema. Kuid ikkagi, meil on nüüd siin nii head siledad ja kiired teed!
Sel aastal tehti rand erakordselt ilusaks, kohale on veetud kaktusepotid ja isiklike päikesevarjude jaoks kivist hoidjad. Kaktused näevad muidugi väga ilusad välja, kuid seoses sellega mahtus randa ära ainult üks suur prügikast ja seda oli ilmselgelt vähe. Nüüd on nad natuke kaktusepotte liigutanud ja prügikaste on juurde toodud. Lisaks on kaks platvormi nagu eelmisel aastal oli ja neli päikesevarju. Kahel on varjud tehtud palmilehtedest ja kaks on mingist teisest materjalist. Üldiselt on need kogu aeg hõivatud, kuid Vaskedega ikka õnnestus meil seal all korra ära käia. Meil on viimasel ajal rannas käimisega üldse väga kehvad lood. Rasmus tahab hirmsasti suppamas käia, kuid merel on kas tuul või rannas liiga palju inimesi – suvi on ju käes ja nüüd on ka inimesi järjest rohkem. Seega pole me taas väga ammu merre saanud, viimati siis kui Vased ja Kaidi tulid … Ma tean, et Eestis olles hakkan ma seda koledasti kahetsema, et lõpus selle ujumise nii käest ära lasin … Aga natuke on veel aega, et asja parandada 😉
Me käisime Catanias bowlingut mängimas! Ühel ilusal päeval kirjutas mulle Marie, et neil on plaanis bowlingut minna mängima, et kas me oleksime huvitatud. Muidugi olime! Pakkus välja laupäeva või pühapäeva, kuna Vased ja Kaidi olid meil siis veel külas, eelistasime pühapäeva. Seega hommikul kallistasime külalised ära ja õhtul kella 17:00-ks läksime Cataniasse bowlingut mängima. Õnneks oli see koht täpselt rannapromenaadi alguses, sadama kõrval, seega ei pidanud me kuhugi väga kaugele Cataniasse sisse sõitma. Miks nad selle koha valisid oli see, et seal on parem söögi valik, kui baasis. Sööma me muidugi ei jõudnudki, rõhk oli jookidel ja Bartolome (lühidalt ja edaspidi Bartosz) lapsed (poiss 8a. ja tüdruk 10a.) maiustasid ka jäätistega. Rasmus mängis meiega bowlingut ja Barotszi lapsed möllasid mänguautomaatidega, mida oli lõputul hulgal. Ma pole vähemalt kolm aastat bowlingut mänginud, täitsa tore oli. Boonuseks oli muidugi see, et sai taas korraks kodust välja! Alguses oli saal mõnusasti tühi, kui me 19:30 paiku lõpetasime oli see paksult rahvast täis. Radade eest maksmine oli imelik – maksti inimese pealt, esimene mäng oli 5.50€ ja teine 5€, niipalju kui ma mäletan oli Eestis raja tasu ja piirang maksimum inimeste arvu osas. Tagasi otsustasime sõita ranna tee kaudu. Vaatasime seda autode hulka, mis Catania poole läks ja tänasime õnne, et meil sinna pole vaja minna. Terve tee oli üks suur ummik. Umbes poole peal jäime ise ummikusse. Ma olen seda enne ka kirjutanud, kuid mainin korra veel, et kui Sa arvad, et oled kõike näinud, siis ikka nad suudavad Sind üllatada. Catania poole suunduval teel hakkasid ühtäkki autod tagurdama. Üks jõudis kurvini, kus nägi, et ees on ummik ja hakkas tagurdama, tagant tulijad nägid, et tagurdab ja tegid sama. Seega kogu kõrval olev rida tegeles tagasi ringile tagurdamisega, et Cataniasse teist teed kaudu läheneda. Tagurdatava tee pikkus oli ca 500m. Ka nii võib olukordi lahendada 😀 Kogu tee ulatuses on piirdeks suured betoonblokid, arvatavasti oli seal algusaastatel tõeline kaos, kui kõik sõitsid nii kuidas juhtus, sest neil oli just sinna vaja keerata. Seega blokid on seal liikluse reguleerimiseks igati asjakohased.
Reedel, 15.07, oli meie juures Jaagu töökaaslastele grill. Surusin Jaagule peale, et ta peab ikka enne minekut osad inimesed külla kutsuma, et nii päris ei saa, et lihtsalt läheb ära. Tal on ju mõni vahva kolleeg, kellele ta on nõus natukene oma vaba aega pühendama. Lõpuks jäi ta nõusse, lisaks tahtis ta, et Bartosz drooniga pilte teeks. See piltide tegemine meenus neile muidugi alles siis kui pime oli, seega peab ta meile uuesti külla tulema … Paar kolleegi koos peredega ta suutiski kutsuda. Martin, see õllepruulijast Tšehh ei tulnud, kuid teised tulid kohale. Bartosz ja Camila – poolakad, seekord ilma lasteta, Liviu rumeenlane – esimesest suhtest vanema pojaga (10 aastane) ja Flo ning Marie. Grilli ja salatit oli mul küll arvestatud tervele armeele, seega sõime me ise neid toite veel mitu päeva! Kui üks hetk söömiseks läks, siis Bartosz teatas, et ta ei söö liha (I do not eat meat) ja no siis ma tegin ikka tõelise blondi nalja: meil on kanaliha ka! Nojahh, sellele ta reageeris isegi leebelt, et mis ma olen kohalik või?! Pärast jäin mõtlema, et kui ta oleks öelnud, et ta vegan, siis ma ei oleks kana pakkunud, kuid minu jaoks kõlas “meat”, kui sea/loomaliha ja mul tuli see kana täiesti automaatselt. Aga noh, mis seal ikka, blond jääb blondiks 😀 Vaatamata kõigele oli õhtu siiski väga lõbus. Camila tegi oma imehäid “pierogi´sid” – pisikesed pirukad, mille täidiseks on seened, sibul ja kapsas ning serveeritakse koos hautatud sibulaga ja need maitsesid imeliselt! Kui me kunagi neil külas käisime, siis ta tegi neid. Palusin bowlingu lõpus, et ta neid meile tulles ka teeks. Küll ma seletasin, et pirukad, mille sees olid seened ja sibul ning Sa ise tegid ja hirmus head olid. Ta eitas kõike 😀 Lõpuks peale 5 minutit, tuli tal selginemine, et “aaaaa pierogi!”, no neid ikka saab. Marie tegi creppe ja kohe nagu ikka südamest, ma lõpetasin viimaste söömise esmaspäeva hommikul 😀 Ürituse käigus oli rõhk pigem jookidel, kui söökidel. Kuid mu cannolid maitsesid vähemalt kõigile ja olime ühte meelt, et kohalikes söögikohtades või kohvikutes on need meelevigaselt magusad.
Ma sain omale kuumaõhufritüüri! Inx millalgi EMT family grupichatis uuris, et kas keegi kasutab. Siin olles uurisin, kuidas ta rahul on ja enne olin juba Jaagu emaga sellest rääkinud, sest neil on juba mitu aastat see kasutusel. Üks maal ja teine linnas ning nad on väga rahul! Nagu ikka, jäävad ju kõik asjad viimasele minutile, ma sain kogu selle info juba aprilli ja mai alguses, kuid tellimiseks ja taustainfo otsimiseks läks alles nüüd. Nüüd oli ka kiire ja põhjust, sest Amazonis oli kaks odavmüügi päeva ja ruttu tuli osta asjad, mida olime plaaninud osta, aga Eestis on nende hinnad kallid. Valisin välja 5,5l mahutavusega Cosori fritüüri. Soovitati küll Philipsi oma, kuid meil on Philpsiga karmavõlg ja väldime nende toodangut. Liitusin Cosori FB grupiga ja viimastel päevadel muud ei ole, kui, et “aitäh Amazon prime päevade eest!” 😀 Igatahes sain selle reede hommikul kätte ja õhtul kohe katsetasin friikartulite tegemist, ma olin ju arvestanud, et on palju lapsi. Õnnestusid täitsa hästi. Tellisin ka mõned lisavidinad ja vaatan, kas ja kui palju ma jõuan siin sellega “mängida”, sest hetkel on mul missioon “süüa külmkapp tühjaks” ja eriti sügavkülma osa. Oleme üsna palju jõudnud sisse mugida, kuid reedese peo ülejäägid on taas kõik sassi löönud ja tundub, et midagi peame ikkagi kellelegi ära andma. Ära nagu ka ei raatsi visata …
Olen kogu aeg unustanud kirjutada, kuid kunagi ammu, kui Jaak meile robottolmuimeja ostis, saime me neid mäletatavasti kaks tükki. Olime tol hetkel üsna nõutud, et mis selle üleliigsega teha, kuid võti on selles, et räägi inimestega. Jaak kurtis tööl natuke ja järgmine päev tuli Liviu tööle ja teatas, et ta ostab selle meilt ära. Ta naine oli ka just otsinud robottolmuimejat ja ta sõbrannad olid sedasama mudelit soovitanud ning naine oli selle juba ostukorvi pannud, kuid õnneks plaanis enne ikka mehega läbi rääkida. Seega Liviu ostis meie üleliigse “Nunnu” ära ja kõik on õnnelikud ja rahul! Liviu peale mõeldes, nad kolivad ka sel aastal ära, kolm aastat sai täis, siis kui ta oma naisega (teise ringi oma), siia kolis, siis nad olid mitu aastat proovinud last saada, kuid kuidagi ei õnnestunud, kuid pool aastat siin elades jäi tal naine rasedaks. See on ikka huvitav, kui inimesed oma tavapärasest elurütmist välja tulevad ja teatud asjad jäävad maha või stressi tase langeb, siis asjad lihtsalt hakkavad juhtuma … Liviu naine sünnitas muidugi juhuse tahtel sügaval koroonaajal ja nagu me teame kipuvad need lapsed sündima siis kui ise tahavad, mitte siis kui arst on mingi kuupäeva määranud. Seega sai Liviu iga 48h tunni tagant PCR teste tegemas käia, et kui nüüd läheb minekuks, siis saab naisega haiglasse kaasa. Vene mees, ta sai neid teste vähemalt kaks nädalat järjest teha, torgitud nina ja rääkimata rahast, mis ta sinna alla mattis. Kuid nüüd on väike noormees juba üsna suur ja tagasi vanemate kodumaale kolimas.
Üle tee naaber on otsustanud oma aia puhtaks saagida. Algust tegi ta juba ammu, kuid usinamalt alustas siis kui Pille ja Triin siin olid. Ta tegi selle juba üsna puhtaks ja täitsa ilus oli vaadata, kuid nüüdseks on ta kõik peaaegu täiesti lagedaks teinud. Aed tundub kohe väga suur ja isegi nende kõrvalt naabri maja on näha. Kui ta enne hoolega põletas tekkinud risu, siis peale seda, kui üks naabritest temaga rääkimas käis, tellis ta omale konteineri ja paneb kõik sinna. Õnneks ta enam ei sae, Jaak soovitas tal uue sae osta, see olemasolev tegi kohutavat häält ja tundus nüri ka olema. Kuid nüüdseks on ta saagimise lõpetanud ja aed näeb väga ilus välja!
Lisa sai lõpuks maja maha müüdud! Ostjateks said viimasena maja vaatamas käinud inimesed, me neid ei näinudki, olime siis Trapani kandis ringreisil. Seega peab Lisa samuti kõik asjad välja viskama ja meil on väike lootus, et ehk saame oma mõned asjad siia jätta, kui ta nagunii peab eraldi auto tellima. Õnneks saame suuremad asjad Ebertile anda, kuid nipet-näpet jääb ikkagi. Olen juba mitu kuud vaikselt kappides toimetanud ja asju ära visanud või ära andmise kotti pakkinud. Lisa on viimasel ajal saanud ära viia neli suurt Primarki kotitäit riideid ja kolm kotitäit jalanõusid. Ära olen visanud lugematu arv prügikotitäis asju. Nagu ikka jäävad kõik asjad viimasele minutile. Me ju teame, et kui tuleb suvi, siis tulevad kõik siia ja prügikastid täituvad imekiirelt. Eriti pühapäeva õhtuks. Reena tuleku eel võtsin ennast käsile, et teha kappidesse ja sahtlitesse ruumi, et nad saaks oma asju ära panna. Saime mitu kastitäit pakitud ja palju ära visatud. Olen nüüd proovinud nädala keskel iga päev natuke sorteerida, et saaks üleliigse kohe ära visata. Hommikuti hoiame kõrvad kikkis ja silmad lahti, et millal prügiauto ära käib, et saaks uue laari minema viia. Olen küll kohutavalt palju igast träni ära visanud, kuid ikkagi on neid asju liiga palju! Ma ei tea, kuidas see kõik Tiskresse ära mahub. Küll jah tulevad meil nüüd suuremad kapid ja paremini läbimõeldud esikukapi sisu, seega lootust on, me suudame neid asju paremini paigutada.
Panime Seati müüki. Müügikuulutus läks minu nime alt, sest Jaak ajas oma FB konto lukku ja ta ei pääse sinna enam ligi. Jaak on mulle kogu aeg kinnitanud, et see ostetakse nipsust ära, küsimus on hinnas ja need, kes praegu autosid müüvad, küsivad liiga kõrget hinda. Panime hinnaks 3999€, turuhind varieerub vahemikus 5000-6500€, ja koos tingimise võimalusega. Kolm inimest kirjutasid esimese 48h tunni sees ja üks tahtis näha. Jaak käis ja näitas ning huviline kirjutas, et see auto on tema, et me seda kellelgi teisele ei müüks ja tingis hinda alla 3000€ peale. Pakkusime hinnaks 3300€. Teatavasti on mul autol jätkuvalt esivõre katki, sest meie mehhaanikutel ei õnnestunud kusagilt uut hankida ning esiklaasis kaasistuja koha peal mõra. Jaaku need pisiasjad üldse ei häiri, mind häirib, kui ma kõrval istun ja auk võres tuleb meelde ainult siis, kui ma seda näen. Kuid ostjale on need pisiasjad olulised ja ka see ostja tahtis teada, millal võre parandatud saab ja mis jääb lõpphinnaks. Jaak tellis Amazonist ilma Seat märgita võre ja see peaks 22.07 kohale jõudma … Kui olin huvilisele kirjutanud, mis olukord on, teatas ta, et oli eelmisel õhtul teise diili teinud ja ta ei taha meie autot. Einojahh, “aitähh”, et teada andsid. Minul on igatahes taas stress, et autod jäävadki meile kätte ja mis me siis edasi nendega teeme … Peugeot on praegu paranduses, et saada “service” veateatele jaole ja see ära parandada ning siis müüki panna. Eelmine kord oli Peugeot üle kuu aja remondis ja praeguseks on olnud üle nädala ning me lahkume 31.07. Ma jälle ei saa aru, kuidas autode müük nii viimasele minutile jäi … Seat pidi peale Pille ja Triinu külaskäiku remonti minema, see oli 20.06, kuid reaalselt jõudis alles 4.07, mehaanikud võtsid auto töösse nädal aja pärast, peale ette näitamist. Kui me oleks õigel ajal läinud oleks meil rohkem aega tegelda olnud … Ma proovin seda teemat mitte torkida, sest Jaak oli ja on jätkuvalt veendunud, et saab autod kiiresti maha müüdud. Mina enam selles nii kindel ei ole … Lisaks, kui mul tavaliselt sellistel olukordadel on plaan “A”, siis on alati ka plaan “B”, kuid autode osas puudub igasugune plaan ja mulle lohutuseks öeldud, et kui me viimaseks nädalaks maha müüdud ei saa, siis otsustame edasi, ei ole õige vastus. Viimasel nädalal pole meil enam aega nende autodega jahmerdada. Peame paljud asjad Ebertile ära andma, võimalikult palju asju ära pakkima ja ära koristama, et 28.07 kõik sujuks ning viimasteks päevadeks elamise leidma. Ma eelistaks hotelli, kui riik kinni maksab – Jaak ei ole seda veel täpsustanud, kuid Ebert kutsub lahkesti ka enda juurde, tal ju suur maja käes ja peaaegu sisustatud. Eks siis näis, kuhu me lõpuks jõuame, kui see aeg käes on. See lõpp saabub liiga kiiresti ja minusuguse jaoks on liiga palju lahtisi asju ning arusaamatust. Vähemalt lennupiletid on 31.07-ks olemas 🙂 PS! Mõlemad autod on tänaseks ostja leidnud, kuid kirjutan sellest edaspidi pikemalt, muidu läheb postitus liiga pikaks 😉
Tegelikult on kole kurb see sorteerimine ja pakkimine, see tuletab järjest valusamini meelde, et kohe on kõik, kohe täiesti kõik … Minu ilus niisama elamise elu lõppeb … Jaak üritab küll lohutada, et Eestis on ka ju tore ja hea … Hallooo, kas Sa ilmateateid oled vaadanud! Ja pealgi, ma pean tööd otsima hakkama, mul ei ole enam seda privileegi, et hommikul tõusen ja vaatan, mis tuju mul parasjagu on ja just seda ma teengi … Ma olen tagasi Eestis elamisest juba ette stressis ja ma ei ole veel Eestiski 😀 Aga äkki ma tõesti saan toredasse kollektiivi tööle ja ongi rõõm iga päev tööd teha … Äkki lähevad ilmad paremaks ja augustis tervitab meid vananaiste suvi ning elu ongi ilus … Äkki me jõuamegi kahe nädalaga Tiskres kõik hädavajaliku tehtud ja augusti keskelt tagasi sisse kolida … Äkki kõik sujub ja minule tavapäraselt ma muretsen üle … Äkki … Nojahh, positiivseid asju on ju ka! Sõbrannadega saab taas kokku saada! Alina juures juba ammu oodatakse, et millal meile grilli saab teha 😉 Lisaks on veel mõned inimesed, kellega üle pika aja taas tore kokku oleks saada … Juuksuri aja sain ka broneeritud 😉 Äkki on ikkagi Eestis ka tore olla, isegi kui ma ei saa enam igapäevaselt teha kõike seda, mida tahan ja soovi korral terve päeva maha logeleda … Lisaks ei saagi seal teha mida ma tahan, mul ei ole avarat terrassi, kus koos linnulaulu ja päikesega Suurt Tossutajat tervitada ning hoogsalt või vähem hoogsalt trenni teha. Mul ei ole enam nii palav, et ei jaksaks midagi teha. Mul ei ole poes käimiseks ja ringi liikumiseks enam autot vaja. Ma saan tagasi sotsiaalse elu, millest olen tegelikult suurt puudust tundud, seega võibolla tõesti on ka tagasi Eestis tore olla …
Imelist suve jätku ja püsige terved!
