Month: August 2022

28.08.2022

Eestis möödub aeg ülihelikiirusel, vahepeal on küll tunne, et peatage maailm, ma tahan maha minna!

Töömehed tulid, need, kes kipsitöödega möllama pidid! Nad on nüüd natuke üle nädala toimetanud ja jõudnud peaaegu kõik ära teha, mis nad tegema pidid. Vannitoa uksele oli müüdud vale raam, seega see on veel ette panemata, kuid kõik ülejäänud kipsitööd ja kahe väikese toa uksed on ees! Nüüd ootame, et tuleksid järgmised mehed, kes vannituba plaatima hakkavad. Üks on seesama ehitusfirma projektijuhtidest, kes meie asju hoolega majandab ja teine nende firma plaatija. Nad ise loodavad, et äkki saavad reedeks, 2.09, valmis, kuid 1oo% lubada ei julgenud. No ma loodan, et saavad, siis me saaks vannitoa ära sisustada ja lõpuks tagasi koju kolida!

Viimati olin ma väga positiivne, et ehituspoodides, eriti Depos on suur valik igasugu vajalikke asju ja me saame kõik ära ostetud. Küll me olime naiivsed! Jaak rentis Bolti kaubiku ja läksime suure hurraaga uksi ning vannitoa plaate ostma. Seisime Depos uste ees ja valisime, milline meeldib. Üks hetk astus meile ligi müüja ja hakkas siis seletama, et kust mingi uks pärit on ning kontrollima, kas ikka kõik asjad on laos olemas ja siis selgus, et need uksed, mida me tahame, neid ei ole ja teistel on piidad puudu. Tulevad võibolla septembri keskpaigaks, kui tulevad. Paljud kaubad pärinevad Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt ehk teisisõnu, mitte midagi ei ole saada. Lahkelt näitas ta muidugi Viljandi toodangut, et siin on kõik olemas, saate valida. Nojahhh, valida sai valge, läikiva valge ja nikerdatud valge vahel. Tänan, ei! Just viskasime valged uksed välja, ei taha enam haigla uksi! Igatahes olime me ülimalt löödud ja tuju läks võrdlemisi sandiks. Vaatasime üle plaatide mõõdud ja siis selgus kurb tõsiasi, et need ei klapi Plaadimaailma omadega, et tuleb ribasid juurde panna ja see teeb liiga kirjuks. Seega ei mingeid pilte enam … Plaadimaailmas olid omakorda me peamised seinaplaadid olid ära ostetud. Nojahh, mis seal siis ikka, hakkame otsast peale. Müüja oli toredasti abivalmis ja tassis meile plaadid hea valgusega koha peale, kus sai sobivust võrrelda. Lõpuks tassisime ise plaate edasi-tagasi ja proovisime kombineerida, et kuidas see kõik jääda võiks. Lõpuks ostsime kõige enam sobivaima versiooni ära. Vedasime need kaubikusse ja kimasime Õismäele poisile järgi, et ta tuleks ka appi plaate tassima. Oi, kuidas käe muskel kasvas ja säärejooks sai veelgi siredamaks. Need plaadid olid ikka põrgulikult rasked! Rasmus oli väga vapper ja aitas väga palju. Paar käiku jättis ainult vahele. Pühalikult lubasime, et rohkem me vannitoas kapitaalremonti ei tee ja kui teeme, siis pool värvime nagu meil vahepeal mõte oli 😀

Meil Rasmusega ei olnud Tiskre korteris vahepeal midagi teha, seega olime me rohkem kodused. Ma koristasin, pesin pesu, triikisin, tegin süüa ja olin muidu asjalik. Lisaks lugesin raamatuid, mida vahepeal Rasmusega laenutamas käisime, vaatasin üle pika aja jälle Netflixi ning igavlesin niisama. Rasmus on olnud peamiselt ninapidi tahvlis ja raamatus. Õue on teda väga keeruline saada, kuid me tassime teda igale poole kaasa, kui on vaja midagi otsima või vaatama minna, et avaldaks ka arvamust ning saaks kodust välja. Jaak on kogu see aeg saanud see-eest Tiskres kõvasti tööd teha. Eriti lõhkuda, vannitoa plaadid, just seinaplaadid, ei olnud üldse huvitatud seinast ära tulema, seega sai ta kõvasti vaeva näha, et kolmapäevaks, 17.08, kõik ettevalmistused tehtud saaks. Plaadid olid teravad ja kurjad ning Jaak lõhkus kõvasti oma käsi ja jalgu, vaatamata sellele, et tal olid kindad käes. Kuna see läks vaevaliselt ja tolmuselt, siis tal ei olnud eriti ka motivatsiooni seal toimetada. Miks me töömeestel seda teha ei lasknud? Ihned oleme, nad on kõike nõus tegema, kui ainult rahakott lahti lüüa. Jaak otsustas, et teeme mingid tööd ise nagu pahtledamine, lihvimine värvimine, lõhkumine ning liistude panemine. Seega, kui rahahunniku otsas ei ela, tulebki ise rohkem vaeva näha ja oma otsuseid kiruda. Eriti seda, et kas meil oli seda kõike ikka vaja 😀

Rasmusest ja tema tulevasest kooliteest. Kolmapäeval, 17.08, käisime sisseastumisvestlused Loova Tuleviku Koolis. Rasmus rääkis ühe õpetajaga ja meie direktoriga ning õppealajuhatajaga. Tegemist on erakooliga, see on tasuline, ca 2000€ aastas ning klassid on väikesed, kuni 15 last klassis. Lisaks on kombineeritud õpe ja fookus on lapse isiksuse arendamisel. Mul on koolile suured lootused pandud just sellest vaatest , et nad pööravad ehk lastele rohkem tähelepanu ja kui Rasmusel on küsimusi, siis temaga ka tegeletakse, kuna ta oskab asju inglise keeles hästi selgitada, kuid eesti keeles võib tekkida raskusi. Pahasti on muidugi vene keelega, ta pole seda ju grammigi õppinud, seega peame eraõpetaja leidma, lisaks proovib kool omalt poolt aidata ja ehk kuidagi ikka saame, peab ju kuidagi saama. Meiega lubati ühendust võtta, kuna vestlused olid pooleli ja kahele vabale kohale kandideeris kolm last. Vestlus jättis meeldiva mulje ja meile seal meeldis. Küll jah, asukoht on kole kaugel, Koplis ja maja on vana ning räämas. Õnneks peavad nad sealt ära kolima, sest maja läheb remonti ja oktoobri koolivaheajal kolitakse, kas Mustamäele või Kristiinesse, hea seegi. Jäime siis parimat ootama.

Neljapäeval, 18.08, kui me uusi vannitoaplaate Tiskres tassisime, siis avastasime, et töömehed ei olnud kolmapäeval üldse tööd teinud. Küll olid nad eelmisel õhtul niipalju sodi välja visanud, kui vähegi andis. Peale plaadite üles tassimist olin ma neile selle eest lõpmata tänulik, sest ma küll ei oleks enam jaksanud seda sodi alla tassida. Peamiselt olid ju sodiks vanad vannitoa plaadid ja need on ju rasked! Neli töömeest olid kolm tundi me korterist asju ära tassinud ja kõike ei jõudnudki ära viia. Väga tublid nemad! Peale jõupingutust Jaak tõi meid koju ja läks ise kaubikut ära viima. Ma hüppasin kiirelt pessu ja lippasin siis Liinaga kohtuma. Mu viimane söögikord oli hommikusöök, seega Telia poole liikudes lõi mu kõht ikka korralikult pilli! Suundusime linna ja kuna meil kummalgi ei olnud aega tegeleda söögikoha välja otsimisega, siis läksime lihtsalt Rotermanni keskusesse ja valisime esimese koha, mis meeldis. Valituks sai R14. Ma olen korra varem seal naisteka õhtul söömas käinud, kuid Liina ei olnud üldse käinud ja kuna seda kohta jätkuvalt kiidetakse, siis läksime sinna. Õues olid lauad broneeritud, kuid sees oli ruumi piisavalt palju. Meid teenindas väga tore tütarlaps ja ta mõistis mind poolelt sõnalt, kui uurisin mereandide värskuse kohta ja kas kohvi tehakse ikka käpaga. Selgus, et ta oli just Portugalist tagasi tulnud, oli seal mõnda aega elanud ning mõistis mu küsimusi täielikult 😉 Väga kodune tunne oli, esiteks olin ma Liinaga, mis iseenesest on juba väga kodune ja rahustav ning söögiks oli Vahemere köök ja teenindaja oli ka imeline, seega oli õhtu igati korda läinud! Juttu jätkus meil kauemaks, kuid paraku pidi Liina ära minema, et kindlasti poodi jõuda. Kuna ilm oli soe ja ilus, otsustasin ma veidi ringi jalutada. Esiteks ei saanud ma Triinuga linnas käies Gelato Ladies gelatot süüa ja teiseks polnud seal pool kandis ammu jalutanud. Vaatasin kiikingut ja leidsin Gelato Ladies kohviku isegi ilma eksimata üles. Nagu Triinuga käies, oli ka seekord linn paksult rahvast täis, kuid eesti keelt ei olnud praktiliselt üldse kuulda. Turistide hordid voorisid edasi-tagasi nagu välismaal oleks … Gelato oli suurepärane! Võtsin valge virsiku ning vaarika-greibi segu. Väga värskendav amps oli!

Neljapäeva õhtul hakkasid töömehed töödega pihta ja said köögi osa peaaegu valmis. Reedel, 19.08, käis Jaak veel hommikul viimast vannitoa nurka maha lõhkumas, et kõik tehtud oleks ja mehed kipsi saaksid panema hakata. Lõuna paiku läksime Nõmme turule Itaalia müügiputkat otsima, turul oli küll kõike, kuid seda müügikohta enam mitte. Äkki põrkasime kokku Olliga, meie kalli armsa Olliga! See oli nii tore üllatus, lobisesime tükk aega ja lõpuks viis ta mind ühe tädi juurde, kes mustikaid müüs. Lisaks mustikatele olid tal ka rukkililled, ma armastan rukkililli, seega pidin neid ka ostma. Sitsiilias elatud oskused tulid kasuks – tädi soovis müüa mulle mustikad 6€ karp ja kaks lillekimpu ka 6€ ehk kokku 12€, pakkusin, et maksan 10€. Tädi oli nõus, sest tal oli lõpetamas ja tahtis kaubast lahti saada. Peale seda sõitsime läbi kõik teised ehituspoed, et leida siseuksi. K-Rautas ja Espakis olid isegi ühed, mis meile sobisid. Jätsime need meelde ja palusime oma ehitajast projektijuhil need ära osta. Ostma minnes selgus muidugi, et K-Rautas ei olnud ühte suurust ning pidi ostma Espakist. Lisakulu, millega me ei olnud osanud arvestada. Kuid nüüd on vähemalt uksed olemas, küll jah ühel uksel on hetkel valed piidad, aga need saab vast esmaspäeval ka korda.

Laupäeva, 20.08, võtsime vabaks ja tähistasime vabariigi uuestisündi. Nosisime mustikaid kohupiimaga ja nautisime ilusat ilma. Käisime vaatasime üle ka Vanamõisa laada, kuna olime linnas ja ma tahtsin kuhugi minna, mitte tervet päeva kodus istuda. Ülejäänud lähiümbruses toimuvad kontserdid ei kõnetanud ja lootsime laadalt midagi toredat leida. Müüdi igasuguseid asju, peamiselt ehteid ja voodipesu. E-tekstiil oli ka oma toodanguga väljas ja Riho vend ning Eva olid müümas. Saime kohe Evalt uurida, kunas me madratsid kätte saame. Ta arvas, et 24 või 25 august on olemas. Lisaks nägin Mehise õe-tütre meest ehk Kadri-Liisi abikaasat Kahrot, kes müüs Kadri-Liisi heegeldatud mänguasju. Neid müüdi ka päris mitmes kohas, lisaks puidust nikerdusi. Nosisime “koerapirukat” nagu Jaak neid kutsub ehk neid vanu lapsepõlve aegseid rasvaseid lihapirukaid. Tahtsin grilli süüa, kuid selgus, et grilliti ainult võistluseks ning niisama ei müüdudki. Söögiks olidki pirukad, burgerid jm. kiirsöök. Me sõime siis ameerika stiilis vahvlit paljude lisadega ja limpsisime kalja peale ning otsustasime, et ma pean siiski kodus midagi süüa tegema 😀 Nojahh, niipalju siis sellest, et pääsen kergemalt. Üks onu müüs ka oliivõli, see küll ei olnud Itaalia, veel vähem Sitsiilia oma, kuid Kreetast ja oli päris maheda maitsega, seega võtsime seda kohe terve tünni. Laat oli tore, inimesi palju ja esimese asjana ostis Jaak kohe kodumaist õuna. Lisaks leidsin ka lahtise maitseaine leti, kust igasuguseid vahemere maitseid kokku ostsin. Jaak teatas õhtul, et homsest hakkab jooksmas käima, et 99,9% nähtud meesterahvastest olid kõik suurte kõhtudega ning lodevad ja ta leidis, et ta ei taha selliseks saada … Nädal on möödas ja jooksmisest ei ole veel midagi välja tulnud 😉

Esmaspäeval (22.08) saime oma auto kätte! Kuna Jaak tõuseb jätkuvalt vara, meil Rasmusega on juba karuuni siin peale tulnud ja viimane nädal naljalt enne 8:00 silmi lahti ei saa, eriti Rasmus, siis Jaak vaatas seni, kuni me tõusime, automüügi portaale ning hoidis kätt pulsil, kus mida pakutakse. Lõpuks teatas, et läheme ABC motorsisse ja ostame lihtsalt ühe ära. No see otsus sai vähemalt tehtud, et kindlasti ostame. Kokku sõitsime nelja autoga, müügimees juba vaikselt muigas, me olime seal juba kolmandat korda 😀 Seekord siis väga tõsiste plaanidega. Me tahtsime osta mõnda väiksemat mudelit, sellist särtsakat, kuid Rasmus teatas, et tal on seal kitsas ja ikkagi ei meeldi … Lõpuks sai valitud kõige suurem ja mugavam ning muidugi kõige kallim ka, natuke saime hinnast alla, seega väga hull õnneks ei olnudki, kui arvestada, mis siin hinnad vahepeal teinud on. Igatahes sai asjale ametlik käik antud ja Jaak jäi e-mailile lepingut ootama. Kuna meil kiiret ei olnud, siis leppisime kokku, et esmaspäeval tuleks autole järgi. Esmaspäeva hommikul käisime vaatasime üle kardinapoed ja tellisime esikusse kapi ära. Rasmusele saime kardinad ka, ta enam ei tahtnud topelt kardinaid, seega on tal sellised poolpaksud. Peale lõunasööki ja siestat kirjutas automüüja, et veebis saab nüüd auto ümber vormistada ja peale kindlustuse tegemist saab autole järgi minna. Saatsin mehed autot tooma ja nüüd meil ongi uus aut! Vähe kasutatud, 2018 aasta mudel, 39 500 läbi sõitnud ja jäime prantslastele truuks ehk nüüd on meil Renault Megane ning esimest korda elus automaat käigukastiga. Igati tore pill, ma sain eile ka lõpuks rooli, kuna Jaak läks Miniga tööle, et see Reiole ära viia ja ma läksin talle järgi. Kuidagi suur oli aga täitsa tore oli sõita, kui ei pea siduriga möllama, küll ei saa enam kiirelt kohalt võtta, sest meil on peal ka see eco seadistus, mis mootori välja suretab. Seega ei mingit sööstmist enam 😉 Jajahh, selle saab maha võtta, teame, kui lõpuks närvidele hakkab käima, küll me siis selle maha võtame.

Jaak on usinasti korteris pahteldamas käinud ja natuke lihvinud. Teisipäeva, 23.08, hommikul käisin ka kaasas ja tegin ka natuke tööd. Kuid kuna ehitajad ei olnud seinas vana ukse auku kinni pannud, siis ei olnud meil seal eriti midagi teha. Päeval käisin lõunal, kus ühtlasi arutasime võimalikku tööle asumist ja tundub, et 19.09 saab mu vabaduse põli otsa ning seon ennast taas igapäevaselt töiste kohustustega. Küll ei ole mulle veel pakkumist ega kinnitust ega lepingut tehtud, seega ma veel kõva häälega välja ei kuuluta kuhu ma tööle lähen. Kuigi seallest ettevõttest on saamas inimeste poolest uus EMT, seal on väga palju vanu emtikaid juba ees 😉 Õhtul läksin Triinuga Haapsallu. Ta kunagi ammu kutsus, et võiksime minna kontserdile. Esimest korda elus läksin nii kontserdile, et ma ei teadnud peaesinejast mitte kui midagi! Startisime varem, et saaks sööma ka minna. Panin meile Wiigi Kohvikus kohad kinni ja maiustasin taas kitsejuustu salati ning maasikasupiga, sama menüü, mis perega käies aga no see lihtsalt oli niiiiiii hea! Kontsert algas 19:00, me läksime lossihoovi umbes 18:40 paiku. Alguses olime natuke ehmunud, kui nägime, et kõik pleedide peal istusid, et misasja, selline kontsert ongi või. Õnneks siis, kui bändid peale tulid, kargasid ikka kõik püsti, kui edasi istuti, siis pigem eemal mäe kallakul. Soojendas Daniel Levi oma bändiga, ma tema nime ja nägu vähemalt teadsin, kuid muusikast – mitte midagi. Täitsa tore muss oli ja ta ise oli ka väga energiline. Peaesinejaks oli James Arthur, Briti popartist, kes 2012 võitis sealse X-Faktori. Kontserdi lõpuks selgus, et kogu õhtu peale oli mulle tuttavad umbes täpselt 5 laulu. James Arthuri bändis meeldis mulle kõige rohkem “metsjeesusest” kidramees, tal olid pikad juuksed ning ta oli täpselt ventilaatori ees ja tal kogu aeg juuksed lehvisid, see oli nii äge! Jamesil oli päris hea hääl ning silmad kinni oli ta muusikat väga mõnus nautida. Üks uus laul oli vahepeal meloodia osas väga elektrooniline, mulle see osa hullult meeldis. Muidu oli tal repertuaaris nii rocki, kui ka ballaade. Kontsert sai umbes 23:00 paiku läbi ja tagasi Tallinna sõitsime ühises autorongis, ees oli punaste täppide rivi niikaugele, kui silm ulatus ja taga oli sama pikk esitulede rodu. Õhtu oli igati vahva, aitäh Triin kutsumast!

Kolmapäeval, 24.08, käisime Rasmusega mu kosmeetiku juures. Rasmus käis eelmine aasta esimest korda Terje juures ja talle meeldis. Kuna poisil on nägu juba suht punniliseks läinud, siis kord kuus hoolduses käia on hea mõte. Ma nautisin oma hoolitsust ka täiel rinnal, eriti seda lümfimassaži osa. Jaak toimetas Tiskre korteris ning õhtul läksin ka sinna ning rääkisime natuke ehitajatega ning nende bossiga, kes tõi ära uksed ning lisaks viskasid nad natuke sodi ka ära. Neljapäeval, 25.08, läks Jaak õle pika aja Eesti kontorisse tööle. Me Rasmusega käisime Õismäe koolis direktoriga rääkimas. Olin küll teisipäeval Loova Tuleviku kooli ise helistanud ja uurinud, kas nad on mingi otsuse teinud. Kohe ei osatud mulle midagi öelda, kuid helistati hiljem tagasi ja öeldi, et Rasmus on vastu võetud, et neile oli Rasmus väga meeldinud! Juhuuuu, ta sai sinna väiksesse kooli sisse! Jeiii! Koolist lubati kolmapäeva jooksul leping saata, kuid neljapäevaks enne Õismäe kooli minekut seda veel saadetud ei olnud, seega ma veel ei julgenud direktorile öelda, et koolist lahkume. Iseenesest oli Õismäe direktor ka väga abivalmis ja lubas 8 klassis jätkata, et siis septembrikuu lõpuks otsustame, kuidas edasi. Vene keeles pakkus individuaalõpet ning klassijuhatajaga kohtusime ka. Oli tunda suure kooli hõngu ja kuidas õpetaja allub direktorile ning asjadest eriti midagi siiski ei tea. No olgu, mõtleme, kas peaks seal jätkama … Peale kohtumist piilusin e-maili ja olin saanud Loova Tuleviku koolist lepingu, seega ei mingit suurt kooli enam, läheb armsasse väiksesse sõbralikku kooli!

Õhtul läksime Tiskresse sodi ära vedama. Reio tuli kaubikuga ning viskasime kõik sodi korterist ning panipaigast välja. Algne plaan oli, et ma jään sinna edasi pahteldama, kuid ehitajad ei olnud ikka veel seina kinni pannud, siis ei olnud mul seal midagi teha. Koristasin koridori ja natuke korterit, et mehed saaks asjad kuhugi tuua. Kuna mul hakkas ruttu igav ja mul ei olnud raamatut kaasas, mõtlesin natuke süüa. Alguses oli idee Luccasse minna, kuid seal ei olnud mingit liikumist, seega vudisin Meati. Sõin imehead kitsejuustu salatit ning jõin elu kallimat espressot – 3.50!!! Mehed tulid mulle sinna järgi, sest nad said seekord kuidagi kiiresti hakkama. Nad tõid ära K-Rautast meie uue duššinurga ning Eurinicsist kogu uue tehnika. Neil oli ikka kõvasti vaja pingutada, et asjad üles tassida. Mul oli neist vahepeal päris kahju … Lisaks ootasime Rihot, kes tõi ära meie madratsi ning kattemadratsi. Rasmusel jäi sama madrats, mis me Sitsiilias ostsime. Päev oli pikk ja väsitav, kuid taas sammuke lähemale kodu sisustamisele ja tagasi kolimisele.

Jaak on nüüd iga päev pahteldamas ja lihvimas käinud. Paraku ei kuiva pahtel ootuspäraselt ning ma ei ole veel värvima saanud hakata. Mul on sel nädalavahetusel Paides koolis vilistlaste kokkutulek, see on iga viie aasta tagant, kui tähistatakse ka kooli sünnipäeva, sai sel aastal 45 😉 Paraku on meil linnas nii palju toimetamist, et ma ei läinud. Varsti on ju järgmine, aeg läheb ju nii ruttu! Käisime hoopis Kakumäel pirukafestivalil ja saime kohe alguses Kadiga kokku. Lobisesime ja jalutasime ringi ning nosisime mõned pirukad. Tundub, et mul tuleb kirjutamine järjest paremini välja, aitäh Kadile tagasiside eest! Lisaks oli rõõm kuulda, et mu Sitsiiliast lahkumise postitused olid nii emotsionaalselt kirjutatud, et olen nii mõneltki saanud tagasisidet, kuidas nad mu lahkumisvalu väga selgelt tundsid ja minuga koos seda läbi elasid, aitäh, et ma selles üksi ei olnud ja mu peale mõeldi! RKakumäel oli rahvast päris palju, sest ilm oli jätkuvalt imeline. Muinastulede süütamiseks me tagasi ei viitsinud minna. Kui muidu on sel nädalal asjad positiivses suunas liikunud ja palju lahtisi asju on leidnud lahenduse ning ka Tiskres korteri remont on sujunud, siis me asjade osas on ikka täielik segadus. Jaak sai reedel info, et asjad peaksid jõudma nüüd teisipäeval, 30.08. Nojahh, tuleb loota parimat, kuid karta halvimat. Kõige kehvem lugu on see, et ilmad lähevad kolmapäevast halvaks ja kõik minu ja Jaagu natukenegi paksemad riided on kolimiskastides. Rasmusele peab alles minema paksemaid vammuseid ostma, tal mõned asjad vist isegi on, kuid ma enam ei mäleta, mis täpsemalt.

Kokkuvõtteks – lapsel on kool olemas, mul on suuline kokkulepe tööle asumise osas, korteris remont liigub – küll mitte sellises tempos nagu mina tahaks, kuid liigub. Asjad – no loodame, et saabuvad 30.08, siis saab Jaak mööblit ehitama hakata ja kui lapsel on olemas laud ja voodi ning vannituba sisustatud, saaksime sisse kolida. Kõik muu kannatab oodata ja saame kastide otsas niikaua elada, kui Jaak mööbli kallal nokitseb, kuid ilma wc, pesemisvõimaluseta ning lapsel korraliku lauata, ei ole võimalik seal elada. Vannituppa leidsime ka mööbli, see tuleks nüüd ära osta, enne kui hilja on. Lapsele leidsime vist kapi ka. Meie tuppa plaanib Jaak ise kapi ehitada. Vanast esikukapist jäid järgi siinid ja liugukse rattad, seega saab äkki ka uksed ise teha. Mööbliga on kole keeruline, sest Jaak teab sellest nüüd liiga palju 😀 Nii hindadest, ehitamisest, kui selle kvaliteedist ja ta keeldub maksmast tehismaterjalide eest täispuidu hindasid ja seega plaanib nii palju kui vähegi saab, ise ehitada. Mis muidugi tähendab seda, et mööbli valmimist ei ole niipea loota, sest nokitsemiseks jäävad ainult õhtud ja nädalavahetused ning iga päev ju ei jaksa. Lisaks ei saa mina siin kuidagi aidata, kui siis alles lõppviimistlusel, kui on vaja lihvida ja õlitada. Hirmutavalt palju on veel teha, kuid see tegemine ei ole kriitiline. Ahjaaa ja kardinad ning kardinapuud on ka vaja muretseda, et kui sisse kolida, siis peaks olema ikka midagi ees. Ma muidugi ei häbene niisama ringi kõndida, kuid viisakam oleks omada kardinaid. Muidu oleme Delfis vm., et naabrid segavad igapäevaelu ja ei kasuta kardinaid 😀

Kaunist lõppevat suve ja püsige terved!

21.08.2022

Ilma Pärnu ja ka Haapsaluta ei ole Eesti suvi õige suvi. Kuna me ise korteris midagi teha ei saanud, sest ProPõrandad toimetasid põrandaga, tekkis mul kohe idee minna suvelinnadesse. Mõeldud, otsustatud ja tehtud. Öömaja leidmisega oli küll veidi keeruline, sest tegemist on suveperioodiga ja paar päeva ette otsustamisega. Haapsalus võtsime maksimumi ehk SPA koos hoolitsustega. Taas oli massaaži aegade leidmisega raskusi, kuid lõpuks sain meile kõigile ajad, me Jaaguga saime küll alles lahkumise päevaks, kuid asi seegi. Mul lõppes massaaž peale check-outi, kuid õnneks saime tasuta tunnikese kauem sees olla.

Neljapäeval (4.08) sõitsime siis Haapsallu. Kõigepealt käisime läbi paarist automüügi kohast, sest meil on ju autot ka vaja. Mõnes autos istusime sees ka, kuid proovisõite ei teinud. Oleme jätkuvalt prantslastele truud ja vaatasime erinevaid Renault´i versioone. Midagi ära ei otsustanud. Sõit Haapsallu oli igav, vaikselt hakkas meenuma, miks Eestis kõik nii kole kaugel tundub olema. Esiteks tuleb aeglaselt sõita, kohti, kus 120-ga ilma probleemideta sõita saab on vähe. Teiseks ei ole midagi vaadata, puud ja võsa ning vägisi tikub uni peale. Ime, et nii palju õnnetusi ei ole, tähelepanu hajubki ära. Igatahes tundus mulle see tee lõputu 😀 Esimese asjana läksime kohe lõunat sööma. Tavaliselt käime Müüriääre kohvikus, kuid seda on viimased aastad väga maha tehtud, seega otsustasime proovida järgmist hitt söögikohta – Hapsal Dietrich. Interjöör oli imeilus, teenindus suurepärane, toidud maitsvad – hind üle mõistuse kallis! Oleme nüüd seal ära käinud, rohkem ei pea minema … Kuna istusime sees ja akna all, jäi mulle näppu üks raamat, mida lugema hakkasin. Tundus väga huvitav ja jätsin hoolega nime meelde, et pärast saaksin laenutada, mis te arvate, et ma nüüd enam seda pealkirja mäletan või 😀

Kõhud täis oli aeg suunduda juuksurisse, mehed on suht karva kasvanud. Jaagu isa soovitas eelmine aasta meile ühte väga head kohta, kus ta nüüd ise käima on hakanud ja sokutasin oma mehed ka kohe sinna. Pidime tunnikese parajaks tegema ja läksime jalutama. Vanast ajast mäletasin, et lossihoov oli suur ja ilus ning seal oli tore jalutada, nüüd nägi see kuidagi eriti nukker ja armetu välja … Olgu, äkki promenaadil tuleb see “Eestis on ju mõnus” tunne peale. Promenaad oli, täitsa armsas, paar inimest oli ka, vesi oli täiesti läbipaistmatu ja haises … Luike nägime … Emmm, olgu, äkki linna vahel jalutamine tekitab tunde, et tagasi kodumaal on hea olla … Puhas, ilus, väike … Ikka oli juuksurini veel 15minutit aega … Jätsin mehed ootama ja jalutasin ise kaubamajja lootuses saada reisimiseks sobilikku kosmeetikakotti, kuna mul olid asjad kõik pisikestes kilekottides. Õige kosmeetikakott oli ju kadunud kohvris. Poes ei olnud midagi, kõik käisin läbi, kui lõpuks Rimist leidsin mingi versiooni, mis enam vähem sobis. Hmmm, tundub, et ei olegi nii, et lähen poodi ja ostan … Pole midagi osta. Seda “Eestis on ju mõnus” tunnet ka kuidagi üles ei leidnud …

Mehed ilusaks pügatud, oli aeg suunduda hotelli. Valisin meile Hestia Hotel Haapsalu Spa. Enne oli selle asemel midagi muud, kuid Hestia on viimastel aastatel väga palju laienenud, seega on nad nüüd ka Haapsalus. Tuba oli meil vanemas osas, kuid piisavalt suur ning puhas, seega täiesti nauditav olemine. Rasmusel oli õhtul 30 minutit massaaži ja peale seda läksime õhtusööki otsima. Mulle on alati meeldinud Wiigi kohvik, oleme paar korda sinna ka eelnevalt sööma sattunud. Lauda ma enam broneerida ei saanud, seega läksime lootuses, et äkki saab niisama nagu telefonis neiu soovitas. Õnneks saimegi! Toidud olid head, suisa väga head! Rasmus sõi taldriku tühjaks ja kiitis, et kaste (!!!) oli väga maitsev. Suurim kompliment söögikohale, kui me poeg taldriku tühjaks sööb! Seal pakutakse ka suve parimat magustoitu – maasikasuppi! Kuna me väga ülevoolavalt toitu kiitsime, siis teenindaja tuli ülisuure maasikasupi portsuga ja teatas, et kokk pingutas natuke üle 😉 Meile sobis, saimegi kahe peale selle ära nosida. Jaak alguses ei tahtnud magusat, kuid seda maiustas küll hea meelega. Ainuüksi selle maasikasupi pärast tasub suvisel ajal Wiigi kohvikut külastada.

Õhtul jalutasime natuke veel ringi ja oligi aeg juba magama minna. Hommikusöök oli vägagi rikkalik. Kuna olime jätkuvalt kole varajased, siis oli meil massaažini veel kõvasti aega ning otsustasime jalutada ümber Väikes viigi. Jalutasime superaeglaselt ja jätkuvalt oli meil terve maa ja ilm aega. Otsustasime siis linna head kohvi otsima minna ja maandusime Müürivahes, kuna see oli väga vähestest kohtadest, mis enne 10:00 lahti oli, üldse me ei saa aru, kuidas siin elada saab, kõik asjad tehakse alles 10:00 lahti v.a toidupoed, kuid kui tahaks korralikku kohvi saada, siis enne 10:00 see võimalik ei ole … Müürivahe oli suht tühi ja teenindajaid oli mitu, kuid teenindus oli superaeglane ja Jaagul läks lõpuks kiireks, et õigeks ajaks massaaži jõuda. Ma kulgesin omas tempos järgi ja nautisin imepisikest Haapsalu kesklinna. Üks kiiks on meil nüüd Itaaliast naastes veel juures, kui me söögikohas kohvi tahame juua, siis küsime alati üle, kas kohvimasin on “käpaga”, see tähendab siis seda, et oad jahvatatakse eraldi, mitte ei vajutata masinal nuppu ja kohvi tuleb. See nupuga masinast kohvi ei ole joodav, kui jutt on espressost. Muid kohvisid võib vabalt juua, kuigi ka need pole päris need, kuid espresso puhul tuleb kohe suur maitsevahe sisse. Saime oma massaažid tehtud, mulle sattus päris hea käega massöör ning teekond Pärnusse võis alata.

Pärnus ei olnud üldse öömaja saada, kõik kohad, kus me eelnevatel kordadel ööbinud oleme, olid kas välja müüdud või pakuti ainult lux-tube ja ühe öö eest 250€ välja käia on täiesti ebamõistlik. Seega sain meile peretoa Laine öömajas. Nagu Jaak armastab viimasel ajal öelda – “cheap and cheerful”. Ootused ei olnud kõrged, kuna ööbimine oli tõesti odav. Öömaja oli korterelamus ja peretuba oli tavaline kahetoaline korter. Veidike puhkust ja siis suundusime sööma. Otsustasime jala seigelda, rannapromenaad ei olnud tegelikult üldse kaugel, ca 15 min kõndimist, kuid mulle on Pärnus sellised vahemaad alati jube pikad tundunud. Promenaad oli jätkuvalt ilus. Lisaks jäi silma kaks ägedat chillimiskohta, mis oma olemuselt olidki väga õdusad. Inimesi oli, kuid vähe või noh, Eesti mastaabis arvatavasti korralikult, kuid ma ei oska seda enam hinnata, mulle tundub igal poole vähe inimesi ja autosid, kuna mälus on väga värsked mälupildid 5 miljoni elanikuga Sitsiiliast, kus suvel käib umbes sama palju turiste läbi, seega tundub igal pool mujal kõik nii inimtühi olema. Mõni inimene oli vees ka, meid merre minek üldse ei kutsunud, see tundus must, noh tegelikult ju ei ole, aga see ei paista üldse läbi ja on selline sogane, kes siis sogases vees ujub!? 😀

Olin otsinud meile välja paar toidukohta, mida kiideti ja kus me ei olnud veel käinud. Esimene selgus, et oli hotelli restoran, seega sellest loobusime. Teine, pererestoran, oli täis ja broneeringud ootamas, seega sinna ka löögile ei saanud. Kolmandas läks juba paremini, seal oli kohti küll ja veel. Istusime õues terrassil ja lasime söögil hea maitsta. Eelroa osas läks natuke valesti, ma sain menüüst aru nagu see oleks snäkkide valik, pärast selgus, et oli salat. Teenindaja ka ei maininud, kui küsisin, et kas see eelroog on kahepeale piisav, et tegemist on salatiga. Kuid positiivne on see, et Jaak sai tänu sellele salatile tõelise maitseelamuse, tema tellitud vein ja see salat sobisid täiesti ideaalselt kokku. Põhiroad olid ka väga head ning arve ei võtnud üldse jalgu nõrgaks. Haapsalu Dietrich oli ikka palju kallim ja võiks ju arvata, et Pärnus on hinnad kallimad. Maksmise aeg oli käes ja Jaagu pudedad näpud pudistasid maha pangakaardi, mis sujuvalt terrassi laudade vahelt läbi libises ja rahulikult kättesaamatusse kohta lebama jäi. Teenindaja oli väga ehmunud ja Jaagu nali, et nüüd tuleb terrass katki saagida, ei aidanud eriti kaasa. Teenindaja läks veel rohkem ähmi täis. No, mis läinud see läinud. Sain siis ise maksta ja Jaak pani pangakaardi kinni ning tellis uue kaardi, mis pidi siis kuni viie tööpäeva jooksul laekuma. Niikaua läkski, ta sai oma kaardi alles 12.08 kätte ja seni pidin aina mina maksma, väga tüütu oli. Mul kippusid limiidid lõhki minema, kuna ma tavaliselt ei osta nii palju asju. Peale väga head õhtusööki kolasime veel linna peal. Selgus, et seal algasid Hansa päevad – peatänav oli müügimehi täis ja toimus kontsert ning üsna palju rahvast sebis ringi. Kui ma otsisin, mida Haapsalus ja Pärnus teha, siis ei tulnud üldse mingit infot välja. Igatahes oli see täitsa tore, uudistasime eestimaist kaupa, kuulasime natuke bändi ja kulgesime tagasi öömaja poole. Pärnus olles on mul ainult üks kiiks – ma pean kindlasti saama Kohvik Supelsaksad kooki! Väga palju aastaid tagasi üks hea kolleeg soovitas seda kohta ja nüüd olen absoluutselt iga kord, kui Pärnus käin, vähemalt korra seal söömas käinud, kui muud mitte, siis koogi ja kohvi olen omale küll lubanud. Rahvast oli paksult ning järjekord vabade laudade ootamiseks võrdlemisi pikk. Otsustasin koogid kaasa osta. Need maitsesid jätkuvalt imeliselt! Algselt oli meil mõte, et öömajja tagasi sõidame taksoga, et ei viitsi kõndida, kuid mu kohviku soov tegi jälle plaanid ümber, kuna see oli poolel teel ööbimiskohta. Jalutasime siis kaunis päikselises Pärnus ja nautisime Eestimaa suve, meeleolu hakkas ka juba paranema ja kõik ei tundundki enam nii traagiline ja lootusetu. Pärnu teeb ikka tuju heaks!

Laupäeval hakkasime Tallinna tagasi kulgema. Algselt oli meil plaan minna ka Hanilast läbi, kuid Jaak hankis endale Eestisse jõudes praktiliselt kohe korraliku tuumanohu ja Rasmus hakkas ka vaikselt nohisema, seega olin ma koos kahe tattninaga ning hoidusime külla minekust. Tagasiteel sadas nagu ilmateade oli lubanud. Kuid need paar vaba päeva Tallinnast eemal ja šokist üle saamiseks olid väga päikselised ning ilusad ja saime Haapsalu ning Pärnut täiel rinnal nautida. Meeleolu läks ka natuke paremaks ja lootus tuli ka tagasi, et küll me hakkama saame, peame saama, mis meil muud üle jääb!

Jätkuvalt ilusat suve jätku ja püsige terved!

15.08.2022

Me oleme nüüdseks kaks nädalat Eestis olnud ja ikka veel saadavad meid hädad. Üks ei jõua lõppedagi, kuid uued juba ukse taga järjekorras on. Öeldakse, et “karma is a bitch”, kuigi ma ei saa aru, mis ma valesti või halvasti olen teinud või kellele, et nüüd Eestis kõik täie hooga kiiva kisub … Omast arust täitsa tore ja hea inimene ju … Äkki on need viimased kolm aastat liiga hästi läinud, et nüüd on aeg kannatuste käes? Et me ikka mõistaks, et elu ei ole üks lust ja lillepidu … Miks ma halan? Saime täna kõne, et me asjad istuvad jätkuvalt Itaalias, seal pool on transpordi probleem ja äkki 31.08 saame kätte … Emmm nagu mismõttes?! Ei see ei sobi kohe mitte! Kool algab ja meil ei ole ilmastikule õigeid riideid ja nagu päriselt, kogu me elu on nendes kastides … Õhtul helistati ja öeldi, et kõige varem äkki 27.08 jõuavad või siis 29.08. Mhmhm nojahhh, paar päeva varem on ikka parem, kui hiljem. Aga tõesti, mis vahendajaid küll valitakse, kes kuu aega asju enda käes hoiavad ja siis kõik räägivad, et lao pinnad on kallid. Tundub, et Itaalias ei ole kallis … Lisaks ei aita kaasa ka august, kui kogu Itaalia puhkab, seega mitu halba asja koos.

Hea uudis on muidugi ka, me kohver leiti üles! Oli Sitsiilias tšillinud. Hommikul sain kõne, et kohver on Tallinnas, kas tuleme ise järgi või võtme kulleri. Jaak ütles et ma võtaks kulleri, et me täna ise ei satu sinna kanti, et las toovad ära. Kuller pidi tulema 13:00-15:00. Helistasin umbes 15:30 ja sama noormees võttis vastu, kes hommikul helistas, et oi kuller võttis juba ammu te kohvri kaasa, ma kohe helistan talle, et ta teile helistaks. Emmmm, olgu, kella 16:00-ks polnud mingist kullerist mingit infot ja me otsustasime poodi minna. Vanasti sai vähemalt Eestis kindel olla, et asjad toimivad, nüüd tundub, et siiski mitte. Siin on veel enam “dopo domanit”, kui Sitsiilias. Nii kui välisuksest välja saime, sain kõne väga rõõmsameelse ja positiivse häälega naisterahvalt, et nad on teel ja umbes 10 minuti pärast jõuavad. Uurisin, mis firma autoga nad on, siis ta teatas rõõmsalt, et ei mingi, tunneme nad ära punase Kia järgi … Emmm, ahahhh, no ja kui nad kohale jõudsid, siis sain aru, et Tallinna Lennujaama kulleriks olid nende enda töötajad oma isikliku autoga … No kuidas Sa pahandad selliste peale, loomulikult olin lõputult tänulik, et nad me kohvri ära tõid ja naisterahvas küsis täiesti siiralt, kui kuulist, et me Sitsiilias kolm aastat elasime, et miks te küll sealt ära tulite?! Jaak teatas selle peale, et loll pea on ihu nuhtlus 😀 Kõik asjad olid alles ja mis katki võisid minna, olid ka täiesti terved, seega sellega läks küll lõpuks ikkagi hästi!

Uutest remondimeestest pole jätkuvalt mitte midagi kuulda. Hinnapakkumine saadeti ja lubati ühendust võtta, et millal mehed tegema saavad tulla. Hetkel taas vaikus eetris. Me nokitseme omas tempos omi asju teha. Algsel oli plaanis neljapäevaks (18.08) maksimum ära teha, et asju oleks kuhugi panna. Nüüd muidugi nii hullu tempot peal ei ole, kuid proovime siiski võrdlemisi nobedalt ennast liigutada. Peale esimest ehmatust, kui räpane, vana ja väsinud me korter välja nägi asusime kohe tööle. Teisipäeval (2.08) saime ajutise auto, Reio ema või tädi oma, me ei saanudki hästi aru, Mini, selle päris Mini, kahe uksega, Rasmus on taga pigil põlved lõua all 😀 Esmaspäeval käisime ehituspoodides ja ostsime vajalikku kraami ning valisime magamistuppa tapeeti ning Rasmus otsis uut fototapeeti. Teisipäeval alustasime siis töödega ja kiskusime Rasmusega maha kõik tapeedid, Jaak lõhkus ära esikukapi ja kruvis lahti laua ning üürnikust maha jäänud diivani. Rasmus tassis hoolega asju keldrisse, et oleks pärast lihtsam kaubikule tassida ja ära viia. Rapsisime õhtuni ja lõpuks olime ikka päris läbi. Rasmus oli eriti “laip”, ta ju väga vapralt marssis asjadega trepist üles alla. Kolmapäeva hommikul tassisime veel asju , et kolmapäeva õhtuks korteri tühjaks saaks, kuna ProPõrandate Raiko (Videvik, mu kunagise kolleegi Rait Videviku vend) saaks tulla põrandaid tegema. Algselt oli meil ju plaanis, et põrandad jäävad viimaseks, kuid Raikol oli aega, seega tuli ta kohe. Põrandate tegemine võttis aega kolm päeva, seega tekkis meil äkki kolm vaba päeva. Kuna ilmad olid ilusad otsustasin, et läheme Haapsallu ja Pärnusse. Teen selle kohta eraldi postituse.

Pühapäeval (7.08) läksime korterisse seinu pahteldama. Raiko oli teinud täiesti imelist tööd, me põrand nägi välja nagu uus! Ta kiitis, et nii hästi tehtud põrandaid pole ta ammu lihvinud. Ta pidi ikka kõvasti vaeva nägema, kuid tänu sellele olid mingid asjad ka kergemad teha ning meie õnneks saab põrandat korra veel lihvida. Katsime meie imeilusa põranda paberiga, et see rikutud ei saaks ning pahteldasime seinad ära.

Esmaspäeval (8.08) võtsime natuke vabamalt, käisime ehituspoed läbi ja otsisime vannitoa plaate. Plaadimaailmas oli üllatavalt väike valik, oleksime rohkemat oodanud. Vaatasime üle ka Depo. See pood on küll üks imesuur kaubanduskeskus, kus müüakse absoluutselt kõike, väga kummaline oli kassas olla koos inimestega, kellel olid letil hapukoor ja kodujuust, kui meil oli värvirullid, teleskoopnuiad ja värvivann 😀 Üllataval kombel oli Depos väga hea vannitoa seinaplaatide valik! Ma tahtsin kohe igasuguseid versioone saada 🙂 Lisaks oli ka väga hea siseuste valik. Tundub, et saame päris palju asju sealt osta. Vannitoa mööbli osa oli küll kinni, kuid loodetavasti see lähiajal läheb lahti, siis saab sealselt valikut ka uudistada. Peale lõunat käis Jaak Reioga kola prügimäele ära viimas. Reio isal on nüüd suurem kaubik, kuhu palju igasugust kraami peale mahub, seega palusime nende abi.

Teisipäevast (9.08) hakkasime asjalikuks, Jaak rentis lihvimismasina ning möllas sellega. Rasmus alustas lagede värvimisega ning värvis ära esimese kihi kõikides tubades. Eriti supertubli laps! Kuna päev kiskus jälle pikaks ning me olime tolmused ja värvised tellisin Bolt Foodiga toidu Tiskresse. Mingil veidral põhjusel ei saanud ma kaardimaksega makset teha, peaks pangast uurima ning täpsustama, miks see mul ei toimi. Õues oli ilus ilm ning pidasime mänguväljaku ääres maha väikese pikniku. Rasmus läks mõne aja pärast bussiga Õismäele ning meie jäime natukeseks edasi toimetama. Kolmapäeval (10.08) käisime seintele värvi ostmas. Alguses olime väga tagasihoidlikud värvide toonis, Jaak tahtis väga heledat versiooni, kuid peale Pärnu öömaja mõtlesime proovida natuke julgemaid toone ja nii tegimegi. Rasmus valis enda toa tooni ise ja ülejäänud toad arutasime küll läbi, kuid lõpuks ikkagi meie Jaaguga otsustasime. Värvisin laed teist korda üle ja täitsa ilus jäi. Koledad plekid igatahes said kaetud. Sain Alina käest teada ka, mis latakad need seal laes olid. Laste seas pidi olema populaarne mingi kleepuv plönn, mida lakke loobitakse ja see mõne aja pärast alla kukub, kuid see aine jätab plekke ja need näevad välja nagu kakaplekid … Väga koledad igatahes! Koledatest asjadest veel rääkides. Kui Jaak vannitoas ripplage alla kiskus, siis leidis ta lae luugi juurest kaks kasutaud tampooni – yök! Ma saan aru, et seal oli tiinekas tüdruk, kuid ikkagi. Miks toppida kasutatud tampoonid ripplae peale?! Eriti, kuid seda luuki on kole keeruline lahti saada, ma niisama ei saanudki, pidin kruvikeerajaga aitama. Selle asemel, et panna see WC paberi sisse ja visata prügisse. Igatahes tõi see mulle külmajudinad peale ja jumal tänatud, et me ise lae maha võtsime! Töömeeste ees oleks üsna piinlik olnud …

Neljapäeval (11.08) kondasime jälle mööda poode. Kõigepealt käisime esindustes, kus tehakse kappe. Meil on vaja kahte väiksemat, meie ja Rasmuse tuppa, ning suuremat esikusse. Tahame oma tubadesse ka suuri laeni kappe. Käisime kahes kohas, ühte kuhu minna tahtsime oli kinni. Peaksime mõnes kohas veel käima, et mis hinnad oleksid. Kuna saime täna mõlemast pakkumuse ja hea, et ma istusin, ühest kohast oli hinnaks 8500€ ja teisest 6200€. Väikese auto hinnaga saab kapid ja oleks need siis päris puidust või midagi, ohh ei. Jaak muidugi kohe arvas, et ta teeb nüüd kapid ise. Uksed peame siis tellima. No ma ei tea, mis sellest välja kõik tuleb, kuid sellist hinda me küll nõus maksma ei ole … Lisaks otsisime kardinaid, mööda minnes astusime läbi ABC ehitusest, kust vist leidsime isegi vannitoa mööbli ja Borjomi!

Terve reedese (12.08) päeva ja laupäeva (13.08) hommikul tegelesime me Rasmusega värvimisega. Jaak lihvis ja pahteldas veel viimaseid kohti ning lõhkus sauna välja. Rasmus värvis täies ulatuses ära enda toa ning esimese ringi esikust. Meie toa rohelise osa ka, kuid sellega läks pahasti, ma unustasin seda segada ning see jäi kohutavalt laiguline. Me ehmatasime kohe täitsa ära, et nii kole on … Täna värvisin teise kihi aga enne loksutasin värvi hoolega ning hoopis teine tera jäi 😉 Kogemata arvutas Jaak suure toa värvi koguse valesti, see tuleb meil kollane ja meil on nüüd poole küla värvimiseks seda, seega värvisime ka enda toa praegu kollaseks, kuniks leiame tapeedi, mis meile tõeliselt meeldib.

Reedel oli meil Rasmusega jalahooldused ning Jaak läks Reio juurde grillile ning sauna. Rasmus läks sinna järgi, kuna võti oli Jaagu käes. Läksin lõpuks ise ka sinna. Vahemärkus – ma olen maailmameister ära eksimises. Mul oli meeles, et see krunt on Selveri vastas, no ei olnud. Hakkasin siis Tiskre poole kõndima, kui jõudsin ruttu arusaamale, et eiei valele poole lähen. Mis siis ikka, kui ots ümber ja tagasi. Tegelikult sõitsin liiga kaugele ja sain antuke ringi uidata ning õiget kohta otsida. Jutukõmina järgi leidsin lõpuks üles 😀 Jaanus oli just grilli valmis saanud, njomm njommm. Lobisesime ja sõime ning mõne aja pärast jalutasime koju. Täitsa mõnus õhtu oli. Laupäeva õhtul käisin Triinuga väljas. Selgus, et tal oli väike möödarääkimine olnud ja ta oli oma juubeli päeval üksi linna jäänud. Pakkusin talle vähemalt õhtul paar tundi seltsi. Kondasime linnas ning käisime söömas, lobisesime kõvasti ning nautisime ilusat ilma. Lõpuks lasin tal endale lilled valida ning lasin ta edasi õhtut nautima.

Pühapäevaks (14.08) olin ma juba üsna tüdinud, lihvi ja värvi ja värvi ja lihvi. Oleks siis, et see käiks kähku, kõik võtab ikka mitu tundi aega ning pärast on tunne nagu oleks kangi tõstnud või planku teinud. Lihased on üsna valusad, eriti käte omad. Mul oli kindel plaan jõuda meie tuba ja esik teist korda üle värvida, et ikka reedeks, enne asjade tulekut, valmis jõuaks. Päeval olime Kohilasse Alina juurde grillile kutsutud, oi see oli tore! Olime terve päeva seal, Janek tegi superhead veist ja lammast, lisaks sain mekkida väga huvitavaid uusi alkoholi vabu jooke ning lobiseda oma kallite inimestega ning ohkida, kui suureks Alina lapsed on kasvanud! See oli üks imeline ning energiat andev vahepaus remondimöllule. Tagasi pidin mina sõitma ja ütleme, et see Mini sportlik versioon ei ole mulle. Vedrustus puudub ja auto on suhteliselt jäik ning rool kisub täpselt sinna kuhu ise tahab, kui tee on ebatasane. Ma ei tundnud ennast üldse kindlana, kuid linna jõudes oli juba enam vähem, kuid ikkagi, mitte minu maitse.

Täna värvisin teise kihi meie rohelist seina ning suurt tuba. Jaak rentis vannitoa plaatide eemaldamiseks puurvasara ning müttas sellega. Käsitsi ei saanud kuidagi neid plaate seinast kätte ja ka selle vasaraga oli keeruline. Meil oli küll suur unistus, et saame plaadid tervelt kätte, siis on vähem teha, kuid ei kus Sa sellega, tulid ikka koos kipsiga maha. Kuna nüüd tuleb nagunii uus sein ka panna ja see on sile, siis mõtleme, et teeks pool seina värvitud ja pool plaatidest. Esiteks kergem teha ning läheb ka vähem maksma. Õnneks põranda plaadid allusid vasarale kenasti ja selle sai ilma suurema piinata kätte. Paraku läks tal kinnas katki ning tas suutis näpu pehmest osast väikese tükikese kaotada. Ei olnud ilus vaatepilt ja väike haav teeb ju põrguvalu. Mul jääb veel esiku üks sein uuesti üle värvida, kuna värv on kapriisne, siis peab väga hoolega värvima, praegu on ikka liiga triibuline. Teised seinad ei häiri, sest neid toast ei näe. Jaak jätkab vannitoa välja lõhkumist ning lähipäevil peame ise kaubiku rentima, et sodi ära viia ning Depost uksed ära ostma. Lisaks ostma/tellima ära ka vannitoa plaadid. Oleme oma töödega nii kaugele jõudnud, et meil oleks hädasti mehi appi vaja, kes need keerulisemad tööd meil ära teeks. Väiksematest asjadest ongi vaja liistud panna, aknaavad üle värvida, kardinapuud osta ning kardinaid valida. Neid muidugi enne lõpliku valmimist ette ei pane, hakka kohe pesema muidu. Kuid need on nagunii vaja ära teha asjad.

Varsti on käes kooliaeg ja kui küsite kuhu kooli poiss läheb, siis aus vastus on, et ma ei tea. Ma Õismäe kooli ei ole veel kirjutanud, et millal vestlusele peaks minema. Kahte erakooli saatsin avalduse ning ühte läheme kolmapäeval vestlema, teises tuleb kolmapäeval inimene tööle, kes sellega tegeleb. Seega näis kuidas sellega saab. Ise ma tahaksin küll väga, et ta saaks väiksemasse klassi ning personaalsemalt lähenevasse kooli, kuid eks see paistab, mis mulje me siis neile jätame, kas meie vaated kodus ja koolis ühtivad. Igatahes pöidlad pihku!

Imeilusat suve jätku, vähemalt ilm on meid siiani hoidnud!