01.08.2022
Kõik, läbi, otsas, ei mingit Sitsiilias elamist enam …
Autod, mõlemad autod leidsid ostajad ja ümber registreerimine toimus meie viimasel seal olnud nädalal, Peugeot kolmapäeval (27.07) ja Seat neljapäeval (28.07). Esmaspäeval käisime ülevaatusel, et autod ikka ümber registreerida saaks. Õnneks said mõlemad masinad läbi ja tehinguteks takistusi ei olnud. Autod ostsid ära türklased – üks oli Jaagu kolleeg, ta võttis Peugeoti, kuna ta enda auto läks katki ja uus tuleb alles oktoobris, seega on tal vahepeal sõidukit vaja ja meie auto sobis talle vahepealseks perioodiks väga hästi. Seati ostis ära mingi kõrgema auastmega türklane, keda Jaak ei teadnud. Jätkuvalt on kummaline, kuidas riikides asjad käivad. Jaagu kolleeg palus tal mitte öelda sellele kõrgemal astmel olevale türklasele, et ta Peugeoti ostab, me müüsime ikka superodavalt selle maha, et see kõrgema auastmega tüüp võib muidu selle auto endale nõuda ja keelduda ei saa, sest jõuvahekord on lihtsalt selline. Kõlab uskumatult, kuid osades riikides on see kastisüsteem ikka nii sisse juurdunud, kui vähegi annab! Igatahes autode pinge saime neljapäeva päeval maha. Peugeoti saime õnneks edasi kasutada ja pidime selle reede õhtul ära andma.
Esmaspäeval (25.07) jõudsid saarele perekond Nõmmed ning kolmapäeval vedasid nad asjad enda juurde. Kaubiku rent jäi viimasele minutile, seega IKEA-st Hertzi ei saanudki, kuid õnneks oskasid osad kolleegid Jaagule teisi kohti soovitada ja ühes oli õnneks kaubik veel saada. Seega sai asjade transport ikka toimuda. Kolijad helistasid mulle teisipäeval, et nad tahaksid kolmapäeval meid kolima tulla, emmm, see küll ei sobi, palun jääme ikka neljapäeva juurde … Kolmapäeval jäi asjade vedu natukene hilja peale ja Jaak jõudis napilt enne rendi sulgemist kaubiku tagasi viia. Seekord läks õnneks!
Kolijad pidid neljapäeval 8:00-8:30 paiku tulema. Sõin ja toimetasin hommikul kiiresti, et selleks ajaks valmis jõuda. Me muidugi lõpetasime riiete sorteerimise, et mis tuleb kohvrisse, sama päeva hommikul. Eelmisel õhtul pakkisin asju ca kella 0:30ni ja neljapäeval kell 6:00 jätkasin. Ma olin nii kohutavalt väsinud ja segaduses, et mitu korda kippus nutt peale. Esiteks ikka sellepärast, et kõik viimasele minutile jäi ja teiseks ma ju ei osanud otsustada, mis kaasa tuleb võtta, sest Eesti ilm on ju nii heitlik … Peale hommikusööki ja – kohvi läks meeleolu paremaks ja pakkimine õnnestus ka paremini. Kolijatest ei olnud kippu ega kõppu – seega sain veel osad kapid, millele ma ei olnud jõudnud viimast tiiru peale teha ka ära sorteeritud. Kolijad saabusid kel 9:30, ei jäänudki eriti palju hiljaks. Alguses olid nad väga usinad ja tegid korralikult, lõpuks pakkisid pakkepaberisse ja tõmbasid teibiga kinni. Jaak juba hakkas uurima, kuidas kindlustusele nõuet peab esitama … Ma ise ikka loodan, et seda ei ole vaja teha, et kõik asjad jõuavad kohale ja ka tervetena. Õhtul natuke koristasin ja leidsin mõned asjad, mis neil maha jäid. Nojahh, eks need lähevad siis kohvrisse.
Reede tegelesin terve päeva koristamisega, küll see oli raske ja tüütu ning natuke närvi ajav. Lisa müüs maja maha – hakkab nagunii oma asju välja viima, nagunii tekib tolm ja prügi, siis milleks me pidime maja puhtaks küürima, natuke oleks ju piisanud. No igatahes ma nühkisin ja pühkisin seda 6 tundi, eriti köögi osa, sest selle plaanib ta alles jätta, küll mitte majja aga üldiselt. See on täiesti jubedas seisukorras, ma ei julgenud osades kohtades eriti kõvasti nühkidagi, et äkki kukub kokku. Lisa jõudis seekord õigel ajal ja ma napilt jõudsin dušši all ära käia, kuid riidesse veel ei olnud saanud. Jooksutasin Rasmust, et ta mulle asjad tooks. Osad prügid jäid Lisale välja visata, sest meile autosse lihtsalt enam mitte midagi ei mahtunud. Kogemata võtsid mehed kaasa ka ühe suurema koti, mille sisu oli mõeldud ära viskamiseks ja nii said Nõmmed endale nüüd asju, mida ei olnud ette nähtud saada … Kui ma alguses proovisin kohvreid mingi loogika alusel pakkida, siis lõpuks viskasin kõik suvaliselt sisse, sest mul ei olnud enam aega sellega tegeleda, et korralikult pakkida ja läbi mõelda, kuhu mida. Meil on veel terve laupäev aega sellega tegeleda. Jaagul oli algselt plaanis auto reede õhtul ära anda, kuid aeg tiksus peale ja ta leppis oma kolleegiga kokku, et toob auto laupäeva hommikul ära. Mr. Franco oli väravas ja jätsime temaga hüvasti, õigemini ta jättis ise meiega hüvasti, kas siis Lisa ütles või sai kolijatelt vihje. Me olime valmis talle juba ise rääkima, et nüüd on kõik ja aitäh kõige eest, kui ta juba jõudis öelda, et tal on kahju, et me lahkume ja soovis meile kõike head. Surusime kätt ja lehvitasime. Naabrimees, kes remonti teeb, kutsus ka tagasi ja pakkus oma maja ööbimiseks 😉 Kõige viimane peatus Tiger baris – kohvi ja panini ning tee Nõmmede residentsi võis alata …
Kuna neljapäeva õhtuks olid meilt kõik asjad ära viidud ja ma ei saanud enam süüa teha, siis läksime esimest ja viimast korda küla platsile paninit sööma. Lasime poisil endal valida, mida vahele pista ning lõpuks tuli täitsa maitsev kooslus. Jaak sõi kaks tükki ja Rasmus piirdus hotogi laadse võikuga ehk vorsti ja saiaga. Kuna nad panevad friikaid ka juurde, siis oli see suures osas nagu võileib friikartulitega. Meiega hakkasid ka ühed noormehed rääkima, et kust me pärit oleme, kui kuulsid, et Eestist siis müüja poiss teatas neile tähtsalt, et no ja te arvasite nad on ameeriklased või inglased … No tõesti, me oleme 3 aastat pooltele seal külas rääkinud, et me oleme eestlased! Sel aastal puuviljapoiss ei sõitnudki kõlas ringi ja samuti jäid meil naabrid nägemata ning neile head aega soovimata. Eriti tundsime puudust naabrite huskyst, tema oli nii armas kutsu. Seega sel aastal läks siis sedapidi …Reede hommikul käisime viimast korda Il Baritos hommikukohvi ja cornettosid söömas. Jätkuvalt olid need suurepärased!
Reedel, 22.07, käisime prantslaste juures õhtusöögil. Rasmus jäi koju, sest ta leidis, et ta on vapper 😉 Me küll hoiatasime teda mitu korda, et me tuleme alles väga hilja ja pimedas, kuid see teda ei heidutanud. Kella 22:00 paiku hakkas ta muidugi üsna aktiivselt helistama, et küsida, kas me juba nüüd liigume. Eks me lõpuks hakkasime ka, aga see oli alles 23:00 paiku. Kuna nende juurest sõidab ca 1h koju, siis jõudsime alles südaöö paiku kohale. Prantslased elavad Aci Trezzas otse mere äärses kortermajas. Saime nüüd neid kuulsaid kivimürakaid ka maa poolt imetleda, mida juba mitu korda mere pealt vaatamas oleme käinud. Koht oli iseenesest ilus, kuid elada ma seal ei tahaks. Lärmakad naabrid, tänaval tihe liiklus ja kuna nende kortermaja vastas on väike toidupood, siis vahetpidamata käib suur tuututamine ning nädalavahetusel jauravad pidulised, kes sealt kaudu liiguvad. Ei ole just parim koht, kus elada. Kuid omad võlud seal siiski olid. Tol õhtul muidugi eriti rikkalik söögilaud ja omapärane “laisa inimese” toit nagu – “croque monieur” ja kui seda teha munaga, siis on “croque madam” 😀 Tegemist on suure ahjus küpsetatava võileivaga, kus röstsaiade vahele on pandud sinki-juustu-bechamel kastet. Lihtne, kuid väga maitsev. Mu arust on seda bechamel kastet üsna tüütu teha, lasanjele läheb seda ju ka, kuid prantslastel on selle tegemine vist juba veres. Igatahes oli me õhtu väga meeleolukas ja ma jään neid väga taga igatsema! Nad on muidugi supernoored – mõlemal oli juulis sünnipäev – Flo sai 30 ja Marie 27. Noored, kuid väga palju maailma näinud ning nendega on väga huvitav vestelda. Kutsusime neid Tallinna külla, et saaksin oma crepesid neile pakkuda 😉 Kindlasti nad ka tulevad, küsimus on lihtsalt millal …
Projekt külmkapp tühjaks kukkus natuke läbi, ikka jäid mingid asjad söömata ja läksid lõpuks soojas pahaks. Õnneks mitte palju, kuid mõned asjad siiski. Teisipäeva õhtul (26.07) käisime uuesti Augusta pizza restoranis söömas. Seekord võtsime selle pizza, mis oli mõeldud kahele ning mida oli väga palju kiidetud. Maitses tõesti suurepäraselt, isegi Jaak oli nõus, et see on parim pizza, mis ta väljas süües saanud on. Seega läks ka sellega hästi!
Reede õhtul, peale maja võtmete üle andmist ning Lisa ja Pietroga hüvasti jätmist, läksime Nõmmede casasse ja olime seal kuni pühapäeva hommikuni, kui Ebert meid lennujaama viis. Maja on neil suur – natukene suurem, kui meil. Kohutavalt palju panipaiku, iga nurga peal ja nurga taga! Maja on ilus, just valminud ning nad on esimesed elanikud, seega oli kõik puhas ja ilus! Rasmus kolis kohe kolmandale korrusele, seal küll konditsioneeri ei olnud, kuid sai ventilaatoriga hakkama. Oma tuba ning vannituba. Meie jäime esimesele korrusele – kus oli suur tuba ja köök koos, kuna seal oli konditsioneer, kuid teisel ööl me seda käima ei pannudki. Nende kodu on meie kodust ca 60 km ja 1h autosõidu kaugusel, kohas nimega Aci Sant’Antonio (Monterosso) ja see asub juba Etna jalamil, seega seal oli tunduvalt jahedam ja mitmeid kordi kuivem, kui meil kodus. Seega ei ajanud seal üldse higistama ega olnud ka kohutavat kuumust. Väga mõnus oli olla! Täiesti hämmastav, kui erinev see ilm ikka olla saab … Laupäeva hommikul läksid mehed autot ära viima ja ma jäin kohvreid ümber pakkima. Asju oli ilmselgelt liiga palju ja üks ära antav kohver ning mõlemad käsikohvrid olid ülekaalus. Õnneks oli kolmas ära antav kott suur spordikott ja see oli alakaalus, seega jäi ära antav pagas kaalu piiridesse ning juurde ei pidanud maksma. Meie kõige viimane õhtusöök oli Nõmmede kodu juures restoranis. Hea teenindus ning suurepärased toidud – Sitsiilia jättis meiega armsasti hüvasti!
Ja saigi kõik, pühapäeval suundusime lennujaama. Ma ei tea, mis teema sellega on, kuid kui meil on ära antav pagas, oleme me Catania lennujaamas alati 1h pagasi ära andmise järjekorras. Nagu alati! Läksime enne turvakontrolli minekut korraks veel välja, tegin mõned pildid, kui üks lennujaama töötaja pakkus, et teeb meist kõigist pilti. Panin selle FB-sse ka üles ja sain kommentaare, et oleme väga õnnelike nägudega, et kas on hea meel, et ära saab 😉 Päris nii see muidugi ei olnud, vähemalt minu puhul küll mitte, pagasi järjekorras tulid mul pisarad silma ja ma olin ikka päriselt väga kurb. Seal jõudis lõpuks kohale, et ongi kõik, täiesti kõik! Enne polnud eriti aega mõelda selle peale, pidi aina pakkima või koristama, kuid nüüd oli lõpp käes. Lennud läksid hästi, Riias oli küll 30 minutit hilinemist Tallinna lennukil, kuid kõik sujus. Tallinn võttis meid ilusa ilmaga vastu ka ja kõik oli suurepärane kuni hetkeni, kui kohvri lindile oli järgi jäänud kaks kohvrit ja ühtegi uut enam juurde ei tulnud ning meie kõige suurem kohver, kus olid üsna kallihinnalised asjad sees, ei saabunudki. Nojahh, mis siis ikka. Tegin avalduse, kuna see oli minu nimel olnud kohver ja nüüd siis ootame, et äkki see ikka leiab tee koju … Kõige rohkem on mul kahju pintsettidest, mis olid ema käest saadud ja mille ots on natuke krobeline ning millega oli imelihtne kulme kitkuda. Tänapäeva pintsetid ajavad mind lihtsalt hulluks, nendega ei saa mitte midagi kätte. No ja muidugi olid seal veel kõik me kolm nutikella, elektroonilised hambaharjad ja epilaator – maksavad kokku päris kenakese summa. Lisaks Jaagu vormiriided ja saapad. Need pidi muidugi tegelikult ju kastidega minema, kuid Jaak unustas need tööle nagu ka oma kingiks saadud suure raamitud plakati. Õnneks, väga suureks õnneks võtsin ma sealt välja eriti olulised paberid nagu Rasmuse USA koolist saadud paberid, mis siin koolis näitama peab ning veel mõned dokumendid. Mingid paberid jäid veel kohvrisse ka, kuid ma loodan, et need ei olnud nii olulised … Vist. Väga kahju on ka peaaegu tutikatest pusadest, Jaagu pintsakust, tuttuuest tuule- ja vihmajopest, mis Rasmusele ostetud sai. Õnneks lubab ilmateade, et see nädal on soe ja Tallinnas eriti ei saja, seega ehk ei lähe neid vaja ja peab ikka lootma, et selle nädala jooksul see kohver ikka kodutee leiab ja tahab meie juurde tagasi tulla. Asjad on kõik asendatavad, kuid kahju on ikkagi. Kui see suvatsebki nüüd kadunuks jääda, siis on hea see, et suurema osa kohvrist võttis Jaagu sõjakraam, tänu sellele olid meie igapäeva riideid teistes kohvrites. Igatahes oli mu tuju rikutud ja ma olin pahur, et sünnimaa meid niiviisi tervitas …
Esmaspäeval (1.08) saime ajutise auto, mille Jaanus meile sebinud oli ja see oli Mini, see päris Mini. Kolmekesi on sees võrdlemisi kitsas, eriti kui on veel mingeid asju ka. Hommikul käisime ja vaatasime üle Tiskre korteri. Mul oli kuni selle hetkeni teadmine, et meil on remondimehed remondi ära teinud ja meil on vaja veel mõned asjad ainult teha. Ma sain täieliku šoki, kui nägin, et mitte midagi, MITTE MIDAGI ei olnud tehtud! Ma oleksin peaaegu maha istunud ja kõva häälega nutma hakanud, kuid kuna kõik tundus nii räpane ja mannetu, siis ma isegi ei tahtnudki kuhugi istuda ja pisarad ei tulnud ka. Kuid ma olin täiesti endast väljas! Kas me tõesti jõuame kahe nädalaga ise terve korteri ära remonditud! Nalja teete või!? Ma pole mingi remondimees … Mitte kedagi ei saa uskuda ega usaldada, remondimehed olid Jaanusele kinnitanud, et nad teevad ja varsti on kohe valmis, kuid tegelikult ei toimunud mitte mingit tegevust! Kogu aeg peab kontrollima, kas tehakse töid või mitte … Igatahes oli mul peale seal käimist tuhat korda halvem olla ja mu tuju oli alla igasugust arvestust! Rasmus oli samuti ehmunud ja me läksime üsna ruttu korterist minema, lihtsalt ei suutnud seal olla, see oli nii kohutavas seisukorras. Rasmus oli pigem häiritud sellest, kui väike kõik oli, ma pigem sellest, kui õudne kõik välja nägi … Jaak pärast küll lohutas, te teda valdasid esimesel korral samad tunded, kuid mida rohkem seal kohal käia ja rahulikult mõelda, siis see olukord ei ole ju nii hull. On, on ikka küll! Jah, ma olen nõus, et hakkame otsast tegema, kuid kaks nädalat on ilmselgelt liiga vähe! Kogu korterit me kindlasti ei jõua tehtud! Tuleb ainult loota, et magamistoad ja vannitoa saab valmis, siis suur tuba ja köök tuleb teha sees elades. Kus sel ajal kõik asjad on, seda ma muidugi ei tea. Ega meil muud üle ei jää, kui asjaga pihta hakata ja loota ainult parimat! Ämma-äia korteris tagasi olles lohutasin ennast erinevatele protseduuridele aegade broneerimisega – juuksuri panin juba Sitsiilias olles kinni ja teisipäeval (2.08) saan juba minna, endale ja Rasmusele panin lisaks jalgade hoolduse ja kosmeetiku ning hambaarstid. Ma sain oma hambaarsti aja alles septembrisse … Teised protseduurid on õnneks augustis! Midagigi lohutavat siia esimesse Tallinnas olemise päeva kah.
Lõpetuseks natuke positiivset ka. Bartosz käis 21.07 meil droonivideoid tegemas. Ta ise oli väga elevuses sellest ja nautis kogu protsessi. Korra põrutas drooniga katusele vastu posti ka, kuid õnneks ilma suuremate kahjudeta ja sai edasi lennutada. Panen siia YouTube lingi, kus on üks lühike video üleval, teisi jagan siis kui Bartosz need kunagi ära jõuab töödelda. Igatahes tulid need väga ilusad ja neid vaadetes selgus, et me elasime ikka ülimalt ilusas kohas! 🥰
