15.08.2022
Me oleme nüüdseks kaks nädalat Eestis olnud ja ikka veel saadavad meid hädad. Üks ei jõua lõppedagi, kuid uued juba ukse taga järjekorras on. Öeldakse, et “karma is a bitch”, kuigi ma ei saa aru, mis ma valesti või halvasti olen teinud või kellele, et nüüd Eestis kõik täie hooga kiiva kisub … Omast arust täitsa tore ja hea inimene ju … Äkki on need viimased kolm aastat liiga hästi läinud, et nüüd on aeg kannatuste käes? Et me ikka mõistaks, et elu ei ole üks lust ja lillepidu … Miks ma halan? Saime täna kõne, et me asjad istuvad jätkuvalt Itaalias, seal pool on transpordi probleem ja äkki 31.08 saame kätte … Emmm nagu mismõttes?! Ei see ei sobi kohe mitte! Kool algab ja meil ei ole ilmastikule õigeid riideid ja nagu päriselt, kogu me elu on nendes kastides … Õhtul helistati ja öeldi, et kõige varem äkki 27.08 jõuavad või siis 29.08. Mhmhm nojahhh, paar päeva varem on ikka parem, kui hiljem. Aga tõesti, mis vahendajaid küll valitakse, kes kuu aega asju enda käes hoiavad ja siis kõik räägivad, et lao pinnad on kallid. Tundub, et Itaalias ei ole kallis … Lisaks ei aita kaasa ka august, kui kogu Itaalia puhkab, seega mitu halba asja koos.
Hea uudis on muidugi ka, me kohver leiti üles! Oli Sitsiilias tšillinud. Hommikul sain kõne, et kohver on Tallinnas, kas tuleme ise järgi või võtme kulleri. Jaak ütles et ma võtaks kulleri, et me täna ise ei satu sinna kanti, et las toovad ära. Kuller pidi tulema 13:00-15:00. Helistasin umbes 15:30 ja sama noormees võttis vastu, kes hommikul helistas, et oi kuller võttis juba ammu te kohvri kaasa, ma kohe helistan talle, et ta teile helistaks. Emmmm, olgu, kella 16:00-ks polnud mingist kullerist mingit infot ja me otsustasime poodi minna. Vanasti sai vähemalt Eestis kindel olla, et asjad toimivad, nüüd tundub, et siiski mitte. Siin on veel enam “dopo domanit”, kui Sitsiilias. Nii kui välisuksest välja saime, sain kõne väga rõõmsameelse ja positiivse häälega naisterahvalt, et nad on teel ja umbes 10 minuti pärast jõuavad. Uurisin, mis firma autoga nad on, siis ta teatas rõõmsalt, et ei mingi, tunneme nad ära punase Kia järgi … Emmm, ahahhh, no ja kui nad kohale jõudsid, siis sain aru, et Tallinna Lennujaama kulleriks olid nende enda töötajad oma isikliku autoga … No kuidas Sa pahandad selliste peale, loomulikult olin lõputult tänulik, et nad me kohvri ära tõid ja naisterahvas küsis täiesti siiralt, kui kuulist, et me Sitsiilias kolm aastat elasime, et miks te küll sealt ära tulite?! Jaak teatas selle peale, et loll pea on ihu nuhtlus 😀 Kõik asjad olid alles ja mis katki võisid minna, olid ka täiesti terved, seega sellega läks küll lõpuks ikkagi hästi!
Uutest remondimeestest pole jätkuvalt mitte midagi kuulda. Hinnapakkumine saadeti ja lubati ühendust võtta, et millal mehed tegema saavad tulla. Hetkel taas vaikus eetris. Me nokitseme omas tempos omi asju teha. Algsel oli plaanis neljapäevaks (18.08) maksimum ära teha, et asju oleks kuhugi panna. Nüüd muidugi nii hullu tempot peal ei ole, kuid proovime siiski võrdlemisi nobedalt ennast liigutada. Peale esimest ehmatust, kui räpane, vana ja väsinud me korter välja nägi asusime kohe tööle. Teisipäeval (2.08) saime ajutise auto, Reio ema või tädi oma, me ei saanudki hästi aru, Mini, selle päris Mini, kahe uksega, Rasmus on taga pigil põlved lõua all 😀 Esmaspäeval käisime ehituspoodides ja ostsime vajalikku kraami ning valisime magamistuppa tapeeti ning Rasmus otsis uut fototapeeti. Teisipäeval alustasime siis töödega ja kiskusime Rasmusega maha kõik tapeedid, Jaak lõhkus ära esikukapi ja kruvis lahti laua ning üürnikust maha jäänud diivani. Rasmus tassis hoolega asju keldrisse, et oleks pärast lihtsam kaubikule tassida ja ära viia. Rapsisime õhtuni ja lõpuks olime ikka päris läbi. Rasmus oli eriti “laip”, ta ju väga vapralt marssis asjadega trepist üles alla. Kolmapäeva hommikul tassisime veel asju , et kolmapäeva õhtuks korteri tühjaks saaks, kuna ProPõrandate Raiko (Videvik, mu kunagise kolleegi Rait Videviku vend) saaks tulla põrandaid tegema. Algselt oli meil ju plaanis, et põrandad jäävad viimaseks, kuid Raikol oli aega, seega tuli ta kohe. Põrandate tegemine võttis aega kolm päeva, seega tekkis meil äkki kolm vaba päeva. Kuna ilmad olid ilusad otsustasin, et läheme Haapsallu ja Pärnusse. Teen selle kohta eraldi postituse.
Pühapäeval (7.08) läksime korterisse seinu pahteldama. Raiko oli teinud täiesti imelist tööd, me põrand nägi välja nagu uus! Ta kiitis, et nii hästi tehtud põrandaid pole ta ammu lihvinud. Ta pidi ikka kõvasti vaeva nägema, kuid tänu sellele olid mingid asjad ka kergemad teha ning meie õnneks saab põrandat korra veel lihvida. Katsime meie imeilusa põranda paberiga, et see rikutud ei saaks ning pahteldasime seinad ära.
Esmaspäeval (8.08) võtsime natuke vabamalt, käisime ehituspoed läbi ja otsisime vannitoa plaate. Plaadimaailmas oli üllatavalt väike valik, oleksime rohkemat oodanud. Vaatasime üle ka Depo. See pood on küll üks imesuur kaubanduskeskus, kus müüakse absoluutselt kõike, väga kummaline oli kassas olla koos inimestega, kellel olid letil hapukoor ja kodujuust, kui meil oli värvirullid, teleskoopnuiad ja värvivann 😀 Üllataval kombel oli Depos väga hea vannitoa seinaplaatide valik! Ma tahtsin kohe igasuguseid versioone saada 🙂 Lisaks oli ka väga hea siseuste valik. Tundub, et saame päris palju asju sealt osta. Vannitoa mööbli osa oli küll kinni, kuid loodetavasti see lähiajal läheb lahti, siis saab sealselt valikut ka uudistada. Peale lõunat käis Jaak Reioga kola prügimäele ära viimas. Reio isal on nüüd suurem kaubik, kuhu palju igasugust kraami peale mahub, seega palusime nende abi.
Teisipäevast (9.08) hakkasime asjalikuks, Jaak rentis lihvimismasina ning möllas sellega. Rasmus alustas lagede värvimisega ning värvis ära esimese kihi kõikides tubades. Eriti supertubli laps! Kuna päev kiskus jälle pikaks ning me olime tolmused ja värvised tellisin Bolt Foodiga toidu Tiskresse. Mingil veidral põhjusel ei saanud ma kaardimaksega makset teha, peaks pangast uurima ning täpsustama, miks see mul ei toimi. Õues oli ilus ilm ning pidasime mänguväljaku ääres maha väikese pikniku. Rasmus läks mõne aja pärast bussiga Õismäele ning meie jäime natukeseks edasi toimetama. Kolmapäeval (10.08) käisime seintele värvi ostmas. Alguses olime väga tagasihoidlikud värvide toonis, Jaak tahtis väga heledat versiooni, kuid peale Pärnu öömaja mõtlesime proovida natuke julgemaid toone ja nii tegimegi. Rasmus valis enda toa tooni ise ja ülejäänud toad arutasime küll läbi, kuid lõpuks ikkagi meie Jaaguga otsustasime. Värvisin laed teist korda üle ja täitsa ilus jäi. Koledad plekid igatahes said kaetud. Sain Alina käest teada ka, mis latakad need seal laes olid. Laste seas pidi olema populaarne mingi kleepuv plönn, mida lakke loobitakse ja see mõne aja pärast alla kukub, kuid see aine jätab plekke ja need näevad välja nagu kakaplekid … Väga koledad igatahes! Koledatest asjadest veel rääkides. Kui Jaak vannitoas ripplage alla kiskus, siis leidis ta lae luugi juurest kaks kasutaud tampooni – yök! Ma saan aru, et seal oli tiinekas tüdruk, kuid ikkagi. Miks toppida kasutatud tampoonid ripplae peale?! Eriti, kuid seda luuki on kole keeruline lahti saada, ma niisama ei saanudki, pidin kruvikeerajaga aitama. Selle asemel, et panna see WC paberi sisse ja visata prügisse. Igatahes tõi see mulle külmajudinad peale ja jumal tänatud, et me ise lae maha võtsime! Töömeeste ees oleks üsna piinlik olnud …
Neljapäeval (11.08) kondasime jälle mööda poode. Kõigepealt käisime esindustes, kus tehakse kappe. Meil on vaja kahte väiksemat, meie ja Rasmuse tuppa, ning suuremat esikusse. Tahame oma tubadesse ka suuri laeni kappe. Käisime kahes kohas, ühte kuhu minna tahtsime oli kinni. Peaksime mõnes kohas veel käima, et mis hinnad oleksid. Kuna saime täna mõlemast pakkumuse ja hea, et ma istusin, ühest kohast oli hinnaks 8500€ ja teisest 6200€. Väikese auto hinnaga saab kapid ja oleks need siis päris puidust või midagi, ohh ei. Jaak muidugi kohe arvas, et ta teeb nüüd kapid ise. Uksed peame siis tellima. No ma ei tea, mis sellest välja kõik tuleb, kuid sellist hinda me küll nõus maksma ei ole … Lisaks otsisime kardinaid, mööda minnes astusime läbi ABC ehitusest, kust vist leidsime isegi vannitoa mööbli ja Borjomi!
Terve reedese (12.08) päeva ja laupäeva (13.08) hommikul tegelesime me Rasmusega värvimisega. Jaak lihvis ja pahteldas veel viimaseid kohti ning lõhkus sauna välja. Rasmus värvis täies ulatuses ära enda toa ning esimese ringi esikust. Meie toa rohelise osa ka, kuid sellega läks pahasti, ma unustasin seda segada ning see jäi kohutavalt laiguline. Me ehmatasime kohe täitsa ära, et nii kole on … Täna värvisin teise kihi aga enne loksutasin värvi hoolega ning hoopis teine tera jäi 😉 Kogemata arvutas Jaak suure toa värvi koguse valesti, see tuleb meil kollane ja meil on nüüd poole küla värvimiseks seda, seega värvisime ka enda toa praegu kollaseks, kuniks leiame tapeedi, mis meile tõeliselt meeldib.
Reedel oli meil Rasmusega jalahooldused ning Jaak läks Reio juurde grillile ning sauna. Rasmus läks sinna järgi, kuna võti oli Jaagu käes. Läksin lõpuks ise ka sinna. Vahemärkus – ma olen maailmameister ära eksimises. Mul oli meeles, et see krunt on Selveri vastas, no ei olnud. Hakkasin siis Tiskre poole kõndima, kui jõudsin ruttu arusaamale, et eiei valele poole lähen. Mis siis ikka, kui ots ümber ja tagasi. Tegelikult sõitsin liiga kaugele ja sain antuke ringi uidata ning õiget kohta otsida. Jutukõmina järgi leidsin lõpuks üles 😀 Jaanus oli just grilli valmis saanud, njomm njommm. Lobisesime ja sõime ning mõne aja pärast jalutasime koju. Täitsa mõnus õhtu oli. Laupäeva õhtul käisin Triinuga väljas. Selgus, et tal oli väike möödarääkimine olnud ja ta oli oma juubeli päeval üksi linna jäänud. Pakkusin talle vähemalt õhtul paar tundi seltsi. Kondasime linnas ning käisime söömas, lobisesime kõvasti ning nautisime ilusat ilma. Lõpuks lasin tal endale lilled valida ning lasin ta edasi õhtut nautima.
Pühapäevaks (14.08) olin ma juba üsna tüdinud, lihvi ja värvi ja värvi ja lihvi. Oleks siis, et see käiks kähku, kõik võtab ikka mitu tundi aega ning pärast on tunne nagu oleks kangi tõstnud või planku teinud. Lihased on üsna valusad, eriti käte omad. Mul oli kindel plaan jõuda meie tuba ja esik teist korda üle värvida, et ikka reedeks, enne asjade tulekut, valmis jõuaks. Päeval olime Kohilasse Alina juurde grillile kutsutud, oi see oli tore! Olime terve päeva seal, Janek tegi superhead veist ja lammast, lisaks sain mekkida väga huvitavaid uusi alkoholi vabu jooke ning lobiseda oma kallite inimestega ning ohkida, kui suureks Alina lapsed on kasvanud! See oli üks imeline ning energiat andev vahepaus remondimöllule. Tagasi pidin mina sõitma ja ütleme, et see Mini sportlik versioon ei ole mulle. Vedrustus puudub ja auto on suhteliselt jäik ning rool kisub täpselt sinna kuhu ise tahab, kui tee on ebatasane. Ma ei tundnud ennast üldse kindlana, kuid linna jõudes oli juba enam vähem, kuid ikkagi, mitte minu maitse.
Täna värvisin teise kihi meie rohelist seina ning suurt tuba. Jaak rentis vannitoa plaatide eemaldamiseks puurvasara ning müttas sellega. Käsitsi ei saanud kuidagi neid plaate seinast kätte ja ka selle vasaraga oli keeruline. Meil oli küll suur unistus, et saame plaadid tervelt kätte, siis on vähem teha, kuid ei kus Sa sellega, tulid ikka koos kipsiga maha. Kuna nüüd tuleb nagunii uus sein ka panna ja see on sile, siis mõtleme, et teeks pool seina värvitud ja pool plaatidest. Esiteks kergem teha ning läheb ka vähem maksma. Õnneks põranda plaadid allusid vasarale kenasti ja selle sai ilma suurema piinata kätte. Paraku läks tal kinnas katki ning tas suutis näpu pehmest osast väikese tükikese kaotada. Ei olnud ilus vaatepilt ja väike haav teeb ju põrguvalu. Mul jääb veel esiku üks sein uuesti üle värvida, kuna värv on kapriisne, siis peab väga hoolega värvima, praegu on ikka liiga triibuline. Teised seinad ei häiri, sest neid toast ei näe. Jaak jätkab vannitoa välja lõhkumist ning lähipäevil peame ise kaubiku rentima, et sodi ära viia ning Depost uksed ära ostma. Lisaks ostma/tellima ära ka vannitoa plaadid. Oleme oma töödega nii kaugele jõudnud, et meil oleks hädasti mehi appi vaja, kes need keerulisemad tööd meil ära teeks. Väiksematest asjadest ongi vaja liistud panna, aknaavad üle värvida, kardinapuud osta ning kardinaid valida. Neid muidugi enne lõpliku valmimist ette ei pane, hakka kohe pesema muidu. Kuid need on nagunii vaja ära teha asjad.
Varsti on käes kooliaeg ja kui küsite kuhu kooli poiss läheb, siis aus vastus on, et ma ei tea. Ma Õismäe kooli ei ole veel kirjutanud, et millal vestlusele peaks minema. Kahte erakooli saatsin avalduse ning ühte läheme kolmapäeval vestlema, teises tuleb kolmapäeval inimene tööle, kes sellega tegeleb. Seega näis kuidas sellega saab. Ise ma tahaksin küll väga, et ta saaks väiksemasse klassi ning personaalsemalt lähenevasse kooli, kuid eks see paistab, mis mulje me siis neile jätame, kas meie vaated kodus ja koolis ühtivad. Igatahes pöidlad pihku!
Imeilusat suve jätku, vähemalt ilm on meid siiani hoidnud!
