21.08.2022
Ilma Pärnu ja ka Haapsaluta ei ole Eesti suvi õige suvi. Kuna me ise korteris midagi teha ei saanud, sest ProPõrandad toimetasid põrandaga, tekkis mul kohe idee minna suvelinnadesse. Mõeldud, otsustatud ja tehtud. Öömaja leidmisega oli küll veidi keeruline, sest tegemist on suveperioodiga ja paar päeva ette otsustamisega. Haapsalus võtsime maksimumi ehk SPA koos hoolitsustega. Taas oli massaaži aegade leidmisega raskusi, kuid lõpuks sain meile kõigile ajad, me Jaaguga saime küll alles lahkumise päevaks, kuid asi seegi. Mul lõppes massaaž peale check-outi, kuid õnneks saime tasuta tunnikese kauem sees olla.
Neljapäeval (4.08) sõitsime siis Haapsallu. Kõigepealt käisime läbi paarist automüügi kohast, sest meil on ju autot ka vaja. Mõnes autos istusime sees ka, kuid proovisõite ei teinud. Oleme jätkuvalt prantslastele truud ja vaatasime erinevaid Renault´i versioone. Midagi ära ei otsustanud. Sõit Haapsallu oli igav, vaikselt hakkas meenuma, miks Eestis kõik nii kole kaugel tundub olema. Esiteks tuleb aeglaselt sõita, kohti, kus 120-ga ilma probleemideta sõita saab on vähe. Teiseks ei ole midagi vaadata, puud ja võsa ning vägisi tikub uni peale. Ime, et nii palju õnnetusi ei ole, tähelepanu hajubki ära. Igatahes tundus mulle see tee lõputu 😀 Esimese asjana läksime kohe lõunat sööma. Tavaliselt käime Müüriääre kohvikus, kuid seda on viimased aastad väga maha tehtud, seega otsustasime proovida järgmist hitt söögikohta – Hapsal Dietrich. Interjöör oli imeilus, teenindus suurepärane, toidud maitsvad – hind üle mõistuse kallis! Oleme nüüd seal ära käinud, rohkem ei pea minema … Kuna istusime sees ja akna all, jäi mulle näppu üks raamat, mida lugema hakkasin. Tundus väga huvitav ja jätsin hoolega nime meelde, et pärast saaksin laenutada, mis te arvate, et ma nüüd enam seda pealkirja mäletan või 😀
Kõhud täis oli aeg suunduda juuksurisse, mehed on suht karva kasvanud. Jaagu isa soovitas eelmine aasta meile ühte väga head kohta, kus ta nüüd ise käima on hakanud ja sokutasin oma mehed ka kohe sinna. Pidime tunnikese parajaks tegema ja läksime jalutama. Vanast ajast mäletasin, et lossihoov oli suur ja ilus ning seal oli tore jalutada, nüüd nägi see kuidagi eriti nukker ja armetu välja … Olgu, äkki promenaadil tuleb see “Eestis on ju mõnus” tunne peale. Promenaad oli, täitsa armsas, paar inimest oli ka, vesi oli täiesti läbipaistmatu ja haises … Luike nägime … Emmm, olgu, äkki linna vahel jalutamine tekitab tunde, et tagasi kodumaal on hea olla … Puhas, ilus, väike … Ikka oli juuksurini veel 15minutit aega … Jätsin mehed ootama ja jalutasin ise kaubamajja lootuses saada reisimiseks sobilikku kosmeetikakotti, kuna mul olid asjad kõik pisikestes kilekottides. Õige kosmeetikakott oli ju kadunud kohvris. Poes ei olnud midagi, kõik käisin läbi, kui lõpuks Rimist leidsin mingi versiooni, mis enam vähem sobis. Hmmm, tundub, et ei olegi nii, et lähen poodi ja ostan … Pole midagi osta. Seda “Eestis on ju mõnus” tunnet ka kuidagi üles ei leidnud …
Mehed ilusaks pügatud, oli aeg suunduda hotelli. Valisin meile Hestia Hotel Haapsalu Spa. Enne oli selle asemel midagi muud, kuid Hestia on viimastel aastatel väga palju laienenud, seega on nad nüüd ka Haapsalus. Tuba oli meil vanemas osas, kuid piisavalt suur ning puhas, seega täiesti nauditav olemine. Rasmusel oli õhtul 30 minutit massaaži ja peale seda läksime õhtusööki otsima. Mulle on alati meeldinud Wiigi kohvik, oleme paar korda sinna ka eelnevalt sööma sattunud. Lauda ma enam broneerida ei saanud, seega läksime lootuses, et äkki saab niisama nagu telefonis neiu soovitas. Õnneks saimegi! Toidud olid head, suisa väga head! Rasmus sõi taldriku tühjaks ja kiitis, et kaste (!!!) oli väga maitsev. Suurim kompliment söögikohale, kui me poeg taldriku tühjaks sööb! Seal pakutakse ka suve parimat magustoitu – maasikasuppi! Kuna me väga ülevoolavalt toitu kiitsime, siis teenindaja tuli ülisuure maasikasupi portsuga ja teatas, et kokk pingutas natuke üle 😉 Meile sobis, saimegi kahe peale selle ära nosida. Jaak alguses ei tahtnud magusat, kuid seda maiustas küll hea meelega. Ainuüksi selle maasikasupi pärast tasub suvisel ajal Wiigi kohvikut külastada.
Õhtul jalutasime natuke veel ringi ja oligi aeg juba magama minna. Hommikusöök oli vägagi rikkalik. Kuna olime jätkuvalt kole varajased, siis oli meil massaažini veel kõvasti aega ning otsustasime jalutada ümber Väikes viigi. Jalutasime superaeglaselt ja jätkuvalt oli meil terve maa ja ilm aega. Otsustasime siis linna head kohvi otsima minna ja maandusime Müürivahes, kuna see oli väga vähestest kohtadest, mis enne 10:00 lahti oli, üldse me ei saa aru, kuidas siin elada saab, kõik asjad tehakse alles 10:00 lahti v.a toidupoed, kuid kui tahaks korralikku kohvi saada, siis enne 10:00 see võimalik ei ole … Müürivahe oli suht tühi ja teenindajaid oli mitu, kuid teenindus oli superaeglane ja Jaagul läks lõpuks kiireks, et õigeks ajaks massaaži jõuda. Ma kulgesin omas tempos järgi ja nautisin imepisikest Haapsalu kesklinna. Üks kiiks on meil nüüd Itaaliast naastes veel juures, kui me söögikohas kohvi tahame juua, siis küsime alati üle, kas kohvimasin on “käpaga”, see tähendab siis seda, et oad jahvatatakse eraldi, mitte ei vajutata masinal nuppu ja kohvi tuleb. See nupuga masinast kohvi ei ole joodav, kui jutt on espressost. Muid kohvisid võib vabalt juua, kuigi ka need pole päris need, kuid espresso puhul tuleb kohe suur maitsevahe sisse. Saime oma massaažid tehtud, mulle sattus päris hea käega massöör ning teekond Pärnusse võis alata.
Pärnus ei olnud üldse öömaja saada, kõik kohad, kus me eelnevatel kordadel ööbinud oleme, olid kas välja müüdud või pakuti ainult lux-tube ja ühe öö eest 250€ välja käia on täiesti ebamõistlik. Seega sain meile peretoa Laine öömajas. Nagu Jaak armastab viimasel ajal öelda – “cheap and cheerful”. Ootused ei olnud kõrged, kuna ööbimine oli tõesti odav. Öömaja oli korterelamus ja peretuba oli tavaline kahetoaline korter. Veidike puhkust ja siis suundusime sööma. Otsustasime jala seigelda, rannapromenaad ei olnud tegelikult üldse kaugel, ca 15 min kõndimist, kuid mulle on Pärnus sellised vahemaad alati jube pikad tundunud. Promenaad oli jätkuvalt ilus. Lisaks jäi silma kaks ägedat chillimiskohta, mis oma olemuselt olidki väga õdusad. Inimesi oli, kuid vähe või noh, Eesti mastaabis arvatavasti korralikult, kuid ma ei oska seda enam hinnata, mulle tundub igal poole vähe inimesi ja autosid, kuna mälus on väga värsked mälupildid 5 miljoni elanikuga Sitsiiliast, kus suvel käib umbes sama palju turiste läbi, seega tundub igal pool mujal kõik nii inimtühi olema. Mõni inimene oli vees ka, meid merre minek üldse ei kutsunud, see tundus must, noh tegelikult ju ei ole, aga see ei paista üldse läbi ja on selline sogane, kes siis sogases vees ujub!? 😀
Olin otsinud meile välja paar toidukohta, mida kiideti ja kus me ei olnud veel käinud. Esimene selgus, et oli hotelli restoran, seega sellest loobusime. Teine, pererestoran, oli täis ja broneeringud ootamas, seega sinna ka löögile ei saanud. Kolmandas läks juba paremini, seal oli kohti küll ja veel. Istusime õues terrassil ja lasime söögil hea maitsta. Eelroa osas läks natuke valesti, ma sain menüüst aru nagu see oleks snäkkide valik, pärast selgus, et oli salat. Teenindaja ka ei maininud, kui küsisin, et kas see eelroog on kahepeale piisav, et tegemist on salatiga. Kuid positiivne on see, et Jaak sai tänu sellele salatile tõelise maitseelamuse, tema tellitud vein ja see salat sobisid täiesti ideaalselt kokku. Põhiroad olid ka väga head ning arve ei võtnud üldse jalgu nõrgaks. Haapsalu Dietrich oli ikka palju kallim ja võiks ju arvata, et Pärnus on hinnad kallimad. Maksmise aeg oli käes ja Jaagu pudedad näpud pudistasid maha pangakaardi, mis sujuvalt terrassi laudade vahelt läbi libises ja rahulikult kättesaamatusse kohta lebama jäi. Teenindaja oli väga ehmunud ja Jaagu nali, et nüüd tuleb terrass katki saagida, ei aidanud eriti kaasa. Teenindaja läks veel rohkem ähmi täis. No, mis läinud see läinud. Sain siis ise maksta ja Jaak pani pangakaardi kinni ning tellis uue kaardi, mis pidi siis kuni viie tööpäeva jooksul laekuma. Niikaua läkski, ta sai oma kaardi alles 12.08 kätte ja seni pidin aina mina maksma, väga tüütu oli. Mul kippusid limiidid lõhki minema, kuna ma tavaliselt ei osta nii palju asju. Peale väga head õhtusööki kolasime veel linna peal. Selgus, et seal algasid Hansa päevad – peatänav oli müügimehi täis ja toimus kontsert ning üsna palju rahvast sebis ringi. Kui ma otsisin, mida Haapsalus ja Pärnus teha, siis ei tulnud üldse mingit infot välja. Igatahes oli see täitsa tore, uudistasime eestimaist kaupa, kuulasime natuke bändi ja kulgesime tagasi öömaja poole. Pärnus olles on mul ainult üks kiiks – ma pean kindlasti saama Kohvik Supelsaksad kooki! Väga palju aastaid tagasi üks hea kolleeg soovitas seda kohta ja nüüd olen absoluutselt iga kord, kui Pärnus käin, vähemalt korra seal söömas käinud, kui muud mitte, siis koogi ja kohvi olen omale küll lubanud. Rahvast oli paksult ning järjekord vabade laudade ootamiseks võrdlemisi pikk. Otsustasin koogid kaasa osta. Need maitsesid jätkuvalt imeliselt! Algselt oli meil mõte, et öömajja tagasi sõidame taksoga, et ei viitsi kõndida, kuid mu kohviku soov tegi jälle plaanid ümber, kuna see oli poolel teel ööbimiskohta. Jalutasime siis kaunis päikselises Pärnus ja nautisime Eestimaa suve, meeleolu hakkas ka juba paranema ja kõik ei tundundki enam nii traagiline ja lootusetu. Pärnu teeb ikka tuju heaks!
Laupäeval hakkasime Tallinna tagasi kulgema. Algselt oli meil plaan minna ka Hanilast läbi, kuid Jaak hankis endale Eestisse jõudes praktiliselt kohe korraliku tuumanohu ja Rasmus hakkas ka vaikselt nohisema, seega olin ma koos kahe tattninaga ning hoidusime külla minekust. Tagasiteel sadas nagu ilmateade oli lubanud. Kuid need paar vaba päeva Tallinnast eemal ja šokist üle saamiseks olid väga päikselised ning ilusad ja saime Haapsalu ning Pärnut täiel rinnal nautida. Meeleolu läks ka natuke paremaks ja lootus tuli ka tagasi, et küll me hakkama saame, peame saama, mis meil muud üle jääb!
Jätkuvalt ilusat suve jätku ja püsige terved!
