14.09.2022
Mingil põhjusel on Eestis oleku ajal tekkinud muster – üle nädala esmaspäevad algavad heade uudistega ja sama nädala lõpus tulevad halvad uudised. Vahepealne nädal on selline motivatsiooni ja tahte üles leidmise nädal, kuna reedel tulevad tavaliselt halvad uudised. Seega on see vahepealne nädal kosumiseks ja kuni järgneval nädala esmaspäeva heade uudiseni, mis annab natuke jõudu edasi minna ja lootuseid hellitada.
Ilmad läksidki üleöö külmaks, õnneks on vihma vähe olnud, kuid oma soojast mantlist ja kinnastest olen küll puudust tundnud. Nagu kiuste sadas esmaspäeval, 29.08, üle pika aja vihma ja ühtlasi läks ka külmaks ning meil oli just selle päeval õhtul Patarei vanglas vabaõhu etendus “Kalaranna 28”. Triin kunagi kirjutas, et kas ma tahaksin nendega ühineda, et ta emaga läheb. Muidugi tahtsin. Aja lähenedes ma suutsin selle juba ära unustada, kuid õnneks saatis restoran meeldetuletuse, et on broneering. Käisime enne teatrit Kalaranna restos söömas. Ei soovita. Toidud toodi eri aegadel, Pille sai külma kakao, söök ei olnud kõige parem ning kookide koostisi ei osatud selgitada. Teenindus oli üle kivide ja kändude, seega ei mingit elamust. Küll oli väga tore lobiseda. Sel hetkel, kui me etendusele läksime hakkas muidugi sadama, seega saime sahmaka ikka kaela, õnneks etenduse ajal ei sadanud. Kuid külm oli ikka! Etendus ise oli tore, selline tänapäevane ja vägagi eluline. Jabur, kuid eluline. Pilte ei lubatud teha, seega on paar klõpsu enne etendust.
Ootasime suure ärevusega oma asju, lubati ju 26.08 või 30.08. Jaak sai 30.08 hommikul kõne, et nad olid läinud meie asju maha laadima ja siis selgus, et neid ei olnudki rekka peal. Õhtul, kui koos Tiskresse sõitsime, saime kõne – KLG poiss: “Mul on hea uudis, te asjad on alles! Nägin pilte! /Meie omaette mõttes, hea teada …/ Halb uudis on see, et pildid on saadetud Milano laost … /Meie mõttes, no pekki küll, tõesti!?/ Mul oli nende asjadega algusest peale halb sisetunne, et kõik ei suju nii nagu peab. /Meie mõttes, no “aitäh” tõesti!/“. Kuna ta oli väga hooliva ja tegusa häälega, siis mis meil muud üle jäi, kui kaasa noogutada ja loota, et need siis ikkagi sealt Milanost ükskord meieni jõuavad. Pahandada temaga ei suutnud. Tuju ja motivatsioon asju edasi teha oli täiesti kadunud.
Päeval (teisipäev 30.08) käisime Rasmusega uude kooli dokumente ja õpilaspileti pilti ära viimas. Lisaks tahtsin temaga enne kooli algust teekonna läbi sõita. Ta ei ole ju ühistransporti eriti kasutanud, peale nr.4 Tiskre – Väike-Õismäe ei tea ta suurt midagi. Seega sõitsime koos läbi, et edaspidi oskaks ise minna. Õismäelt Jaagu vanemate juurest läheb umbes 40 minutit, Tiskrest kindlasti kauem, kuna meil on seal ikka veel teeremont, seega hommikuti on ummikud ja peab arvatavasti 1h arvestama. Direktori abi oli väga rõõmsameelne naisterahvas, lobises meiega ja näitas üle kõik olulised ruumid, mis vestluse päeval olid vaatamata jäänud. Me ainus lootus on see, et nad varsti sealt ära kolivad …
Ja oligi ootamatult käes 1 september! Head uut õppeaasta algust! Pikakari rannas toimus kooli alguse puhul piknik, kõik olid head ja paremat toonud ning laud oli suhteliselt lookas. Kooli omanik ja direktor pidasid kõne, tutvustati õpetajaid, tehti klassipilte ja lobiseti niisama. Meie tutvusime klassijuhatajaga, kes alguses mulle eriti head muljet ei jätnud, kuid hiljem oli ta juba natuke sõbralikum ja vestles üsna hea meelega. Piknik pidi kestma umbes 2 tundi, läksime peale 1,5 tundi ära, kuna midagi huvitavat enam ei toimunud ning inimesed hakkasid vaikselt lahkuma. Õnneks ilm oli ilus ja külm ei hakanud. Sõitsime bussiga tagasi, kohale läksime Bolti taksoga, kuna bussidega oleks kole kaua aega läinud. Kuna ilm oli ilus siis tagasi minnes nautisime ühistransporti ja tutvusime Kopli poolsaare tipuga. Päris trööstitu on seal vahepeal …
Reedel, 2 septembril, olid 7 ja 8 klassid Kumus ekskursioonil ja see pidi läbi saama kella 15:00 paiku. Rasmus helistas mulle 11:30, et tal on kõik, kestiski 1,5 tundi. Nojahh, ma ei olnud üldse arvestanud, et ta nii kiiresti saab ja ma ajasin omi asju ning olin üldse Kristiine kandis. Kuna ta on enne 42 bussiga Kaubamaja juurest sõitnud ja KUMUSse läks trammiga koos klassiga, siis ütlesin, et sõidaks trammiga Viru juurde ja sealt jala edasi. Kuna ta vist täpselt ikkagi ei saanud aru, kus maha tuleb tulla, kõndis ta Kadriorust jala Kaubamaja juurde ja tuli sealt 42 edasi Kristiinesse. Olen enne ka maininud ja mainin uuesti – õnneks on tal Jaagu orienteerumise oskused ja ta nii naljalt ära ei eksi, kui teab kuhu minema peab. Google Mapsi oskab ka lugeda, seega on lootust, et lõpuks jõuab sinna kuhu vaja. Tulime siis koos koju ja ma läksin hiljem tagasi linna, kuna käimas oli Kohvi festival ja 18:00 oli lastevanemate üldkoosolek. Festivalil degusteerisime kohvisid ja lõpuks võtsime ikkagi Illy kohvi ja no midagi ei ole teha, see lihtsalt maitseb väga hea! Lisaks sõime mõned pirukad, mis olid kuivad ja täiesti iseloomuta ning kukleid – need olid küll hoole ja armastusega tehtud ning maitsesid jumalikult!
Lastevanemate koosolekul ehmatasime küll korralikult ära. Kooli tutvustuses ei olnud sõnagi mainitud problemaatilisi või diagnoosidega lapsi, tutvustuses oli suunitlus pigem ikkagi lapse isiksuse arendamisel, õppeainete lõimimisel, palju välitingimustes õpet ning väiksed, kuni 15 õpilasega klassid. Kahtlus puges nahavahele, kui õpetajaid hakati tutvustama ja igal teisel oli tutvustusel juurde lisatud eripedagoog või HEV-õpilaste õppe koordineerija … Ja kui koolist tuli kiri, et kui on ametlik diagnoos või Rajaleidja otsus … No tõesti. Vanemad pidid klassis ka ühe grupitöö tegema, seal teisi vanemaid kuulates jäi mulje, et paljud lapsed on õrna närvikavaga ja ei kannatagi suuri ning lärmakaid keskkondi. No johhaidiii, kas tõesti läks mul kooli valik nii puusse. Peale koosolekut olime ikka väga mõtlikud ja Jaak oli eriti veendunud, et laps käib “lollide” koolis. Ma ei lasknud tujul nii halvaks minna ja säilitasin ikka positiivse meele ning lugesin pärast kooli kodulehe ja FB lehe risti ja põiki uuesti läbi ning seal ei olnud sõnagi, et nad on HEV suunitlusega kool. Selliseid koole on muidu Tallinnas päris mitu tükki, kui ma otsisin uut kooli, siis jäid need ka mulle silma. No igatahes otsustasime, et anname koolile võimaluse ja kui ikka kohe üldse ei sobi, siis proovime poole aasta pealt teha katsed teistesse koolidesse. Järgmisel aastal enam kooli vahetada ei saa, väga paljud koolid ei võta 9 klassi omasid vastu.
Pühapäeval, 4.09, käisime Jaagu ema sünnipäeva tähistamas. Sõitsime Dirhami restorani ja nautisime head ja paremat ning saime palju lobiseda. Jaanus ja Indra olid ka, seega juttu jätkus kauemaks. Kuna rahvast oli restos palju, siis läks toitudega kaua aega, aga see sobis väga hästi, jõudsimegi esimesed toidud enam vähem ära seedida, enne kui uute kallale asusime. Rasmus käis vahepeal metsa ja randa avastamas. Ilm oli taaskord väga ilus ning vahelduseks oli tõeline nauding nautida head toitu ning toredat seltskonda.
Esmaspäeval, 5.09, suundusin hommikul Tiskresse värvima. Olin seinad ja köögi porte osa valge värviga juba üle teinud ning plaanis oli värvida ära köögi osas lagi ja Rasmuse toa sein, mis olid mõlemad remondimeeste poolt kannatada saanud. Jaak korjas mu K-Rautast peale ja suundusime Tiskresse. Kell 10:00 pidi tulema esikukapi mõõtja, seega pidime nagunii seal olema. No ja siis äkki teatas Jaak, niiviisi jutu sees ja mööda minnes, et me asjad tulevad täna kell 13:30. Mõtlesin, et see on mingi hiline aprillinali, sest me ei oodanud neid nii vara. Need pandi ju eelmise nädala kolmapäeval alles teele ja me ei uskunud, et need enne nädalat kohale jõuavad. Tõeliselt positiivne uudis ju! Ilmad läksidki külmaks ja ma väga igatsesin oma mantlit ning kindaid-mütse. Meile tähendas see muidugi seda, et ei mingit värvimist, hakkasime hoopis hoogsalt koristama ja asju sättima, et kolijatel oleks asju kuhugi panna. Kuna nii mõnigi asi oli plaanitud maale viia, pidi Jaak kiiresti kaubiku rentima ning õhtul veel maale sõitma. Käisime siis vahepeal kaubiku järgi ja läksime 13:30ks tagasi Tiskresse. Oma ebameeldivaks üllatuseks avastasime, et meie sissesõidu tee asfalteerimine hakkas … Mina Renautiga küll sellest kõrgest äärekivist üle ei roomanud, nad olid selle kõrgenduse ära lükanud. Seega parkisin naabermaja ette, Jaak sai kaubikuga õnneks sisse. Kolijate ajaks olid ehitajad pannud ajutised klotsid. Kaks meest oli ja Jaak aitas ka niipalju kui viitsis. Kella 16:00 paiku said nad kaubiku tühjaks, kuid neil olid kaasas ainult pooled asjad. Nad läksid uusi laadima ja teatasid, et tagasi enam ei tule, et neil on tööpäev kella 17:00. Ahsooo, vanasti kui Jaak kolis, nii 25 aastat tagasi, siis kestis töö küll niikaua, kuniks kõik oli kliendile ära viidud. Nojahh, mis siis ikka, tulevad järgmine päev kella 9:00 tagasi ja mul jälle tehtud plaanid vastu taevast. Jaak läks nendega kaasa, sest tal oli vaja ka teised asjad kätte saada, mis maale lähevad. Nad laadisid ülejäänud asjad ka ümber ning Jaak läks maale ning mina Õismäele. Rasmus oli juba koju jõudnud ja ootas mind trepikojas. Ma pakkisin osad köögi asjad lahti ka, et saaks kaste ja pakkepaberit ära saata. Lisaks oli vaja otsida mõned riided ning köögitarvikud. Peaaegu kõik vajaliku leidsin üles ja kuna järgmine päev pidi nagunii uuesti minema, siis jätkasin otsinguid. Mõned asjad nagu mu trennivarustus – hantlid ja slaiderid on ikka ma ei tea kus, seega kasutan veepudeleid hantlite asemel 😉 Järgmisel päeval said nad kiiremini ja umbes 2 tunniga olid asjad maha laetud. Kaua oodatud kaunikene on lõpuks kohal! Milline õnn ja rõõm!
Asjad on nüüd olemas ja Jaak saaks hakata mööblit kokku panema, kuid meie armas ehitusmeeste boss teatas, seal augusti lõpu reedel, et nüüd on selline paha lugu, et nad ei tulegi plaatima, plaatijamees on teise kriitilisema töö peal. Algselt pidi nad ju septembri alguses juba valmis saama. Ta otsib usinasti uut meest ja loodab, et ehk saab töödega 6-7 september alustada. No tõesti, palju halbu uudiseid veel võib tulla?! Meie jaoks tähendab see jälle kõikide asjade lükkumist … Teisipäeva, 6.09, õhtul kui veel asju otsimas käisime, siis nägime uue plaatija ära ka. Tegemist on ukrainlasega, pidi olema väga pädev ja korralikult tegema. No loodame siis kõike paremat. Neljapäeval, 8.09, pidin Tiskresse minema, kuna tuli rõduklaaside parandaja/kontrollija. Meil oli rõduuks ära vajunud. Sain korterisse minnes taas ehmatuse osaliseks. Kuna vannitoa plaate oli ju vaja õigesse mõõtu saagida, siis terve korter oli ühtlaselt hall, kõik me asjad olid jälle ülipeene tolmukihi all. Ükskõik mida katsusid, olid jälle üleni tolmune. Lisaks olin ma Rasmuse toa ukse lahti unustanud ja seal oli ka seda tolmu korralikult. Õnneks oli lahtisi kaste vähe, mõni üksik, kuid ikkagi see peenike tolm poeb ju igast praost sisse. Otsisin veel mõned puudu jäänud asjad ja ootasin rõdumeest. Kuna toas olla ei saanud, siis olin enamuse ajast rõdul ja lootsin, et kuulen uksekella selle saagimise vahe pealt. Seekord oli ukrainlasel abiks noor Eesti poiss, kes üks hetk tuli ja ütles, et keegi koputab uksele. Oligi mu kaua oodatud rõdumees. Tegi rõdu klaasukse korda, pani väikesed stopperid, et klaasid nii hullult ei koliseks. Nüüd on sellega vähemalt korras. Jätsin mehed edasi plaatima ja läksin Õismäele tagasi. Jaak käis ka õhtul veel vaatamas, kuidas neil läheb ja plaanis samuti osasid asju otsida, kuid loobus, kui seda tolmu nägi … Nojahh, nüüd ei saa me jälle mitte midagi enne teha, kui plaatimine on lõppenud. Jaak sai reedel kõne, et vannitoa plaatide mõõtmisega läks veidi pahasti ja ülevalt jääb 11mm vahe vahele, et nende eksimus. No tõesti, niipalju siis heast töömehest … Nojahh, pakuti välja, et panevad veel ühe kihi kipsi ning pahteldavad ja lihvivad ise kõik ära. Jaak selle koha peal lõpetas täpsustamise, et kui need asjad tema eest ära tehakse “valurahaks”, siis on ju hästi. Ühesõnaga kogu see korteri teema venib ikka uskumatult ja üldse mitte planeeritult. Kõige hullem on see, et Jaak, kes siiani oli suht entusiastlik, et küll saame ja jõuame, on hakanud ka usku kaotama ning vajab utsitamist, et asi ju ei ole nii hull, kui tundub, kuigi tegelikult ju on! Esmaspäeval 12.09, käisime osasid mööbli plaate viimas ja kohale jõudes selgus, et asfalteeritakse meie sissesõidu teed, seega me ei saanud maja juurde sõita ja pidime oma plaate kaugelt tassima. No sai üks korralik treening tehtud ja neid juppe tuleb ju veel … Õnneks on meil tervete jalgadega noor poiss omast käest võtta ja ta saab alt keldrist need üles tassida ja kui veel midagi tuleb, siis abiks olla. Igatahes me hellitame lootust, et töömehed saavad plaatimisega reedeks valmis ja me saame reede õhtust koristama minna, et nädalavahetusel täie rauaga töid tegema hakata. Loodetavasti on WC pott ka selleks ajaks installeeritud ja saab pikemalt toimetada. Pöidlad pihku igatahes.
Rasmus tuli ühel päeval koolist ja oli kole kuri, et see kõik on nii nõme ja ta tahab tagasi Õismäe kooli. Asja arutades selgus, et talle ei meeldi, et ta nii hilja koju jõuab. Päevad lõppevad tõesti hilja, kuid kool algab alles 9:30, seega loogiline, et hiljem lõppeb. Kahel päeval lõppeb kool 15:00 ja ülejäänud päevadel 16:15. Kolmapäeviti lõpetavad nad Lasnamäel, Majakas. Neil on kodunduse tunnid Tekos, varsti on meil noorkokk kodus 😉 Seega Õismäele jõuab ta, kas 15:45 või 17:oo ja tal on tunne, et niisama olemiseks jääb liiga vähe aega. Me sellega muidugi ei nõustu, mida vähem tahvlis ja x-boxis istumist seda parem. Kooli suur pluss on see, et enamus asju õpivad nad seal ära ja kodus jääb väga vähe teha, peamiselt Power Point esitlused. Lisaks ei meeldi talle grupitööd, talle meeldib üksi asju teha. Midagi pole teha, kõikides Eesti koolides on grupitööd esikohal, ma olen seda nüüd uurinud nii siit kui sealt. Lisaks ei meeldi talle klassi ees esineda ehk kui peab oma PowerPointi ette kandma, siis ta ei taha seda eriti pikalt teha, Sigonella koolis oli max 3-5 minutit ettekande pikkus, siin koolis on 8-13 minutit ja see ajas teda kole kurjaks, et nii pikalt peab rääkima. Tundub, et tal oli sel päeval lihtsalt paha tuju ja ta tahtis kõik välja elada. Leppisime kokku, et proovib ikka uue aastani ära ja kui ikka kohe üleüldse ei meeldi, siis saab teisi koole proovida. Kuid grupitööd ja esitlused ei kao kuhugi ning teistes koolides tuleb ka kõvasti kodutöid juurde ehk teoreetiliselt jääb aega hoopis vähemaks. No siis jäi mõttesse ja leidis, et see praegune kool ei olegi nii hull 😀 Kuna koolimaja on remonti minemas, siis on enamus ettevõtteid välja kolinud, ka kohvik. Lapsed saavad süüa üle tee vene kooli toitlustavalt ettevõttelt, termostega tuuakse söögid kohale ja jagatakse laiali. Kuna Rasmus ju eriti midagi ei söö, siis saab ta ainult kaks või üks kord nädalas koolis sooja toitu. Muidu läheb Sigonella rütm edasi – võileib hommikul kaasa. Õismäe sööklat nutab ta ka taga, seal oli buffet ja natuke suurem valik, praegu on konkreetselt üks söök. Lastevanemate üldkoosolekul selgus ka kurb tõsiasi, et uue majaga on kehvad lood ning võibolla tuleb praeguses majas kuni veebruari koolivaheajani olla, oehhh, see ei olnud ju nii mõeldud. Lisaks veel, et neil oli vahetunud direktor, see praegune on väga entusiastlik ja asjalik, Jaagule ta meeldib, selline realist ja kaine mõtlemisega, mitte nagu omanik, kes on natuke “lillelapse” moodi. Lisaks on neil praktiliselt kõik uued õpetajad, jätkavad ainult kuus vana, ülejäänud (15) on kõik uued. Ühesõnaga palju uut verd, eks siis paistab, kuidas see kokku töötama hakkab. Rasmuse klassijuhtaja tuli ka alles kevadel sinna tööle. Vene keelest ka natuke. Õpetajat veel ei ole leitud ja hetkel annab tunde direktor ise. Saime õppejuhiga kokkuleppele, et Rasmusele tehakse individuaalne programm, õnneks on see võimalik, alguses direktori ja omanikuga rääkides jäi mulje, et seda ei ole võimalik saada. Peale esimest tundi kirjutas õppejuht, et Rasmus oli pingutanud ja teistega päris kenasti sammu pidanud ning hetkel nad ei näe põhjust individuaalse kava järgi, kui ise kodus õpime ning abiõpetaja abi kasutame, siis jõuab ta kiiresti järgi. Kuna hetkel on koormus väike, üks tund nädalas, siis jätkab klassiga ja peale oktoobrit, kui peaks tulema õige õpetaja ja tunde rohkem, siis saab edasi vaadata. Rasmus on väga tubli ja püüdlik ning mul on hea meel, et praegu selline otsus tuli.
Laupäev, 10.09, oli meil väga sisutihe. Kuna me Tiskres mitte midagi teha ei saanud ja ilm oli ilus, siis käisime Haapsalus. Jaak üritas saada juuksurisse, kuid paraku ei olnud ühtegi auku, kus teda oleks lõigata saanud. Lisaks oli meil plaanis osta alpaka villast mütse, need olid seal ühes suveniiri poes tunduvalt soodsamad, kui Tallinna erinevatel laatadel on olnud. Jaagul oli kõige enam mütsi vaja, asi lõppes peaaegu nii, et meie Rasmusega saime ja Jaak jäi ilma, lõpuks ta ikkagi suutis ühe välja valida. Saime kõik omale soojad mütsid, mina küll mitte, mul oli vaja mantli juurde sobivad viisakamat mütsi, seega on mul natuke uhkem peakate. Täiesti juhuslikult selgus, et just sel nädalavahetusel olid Haapsalus Vintage Weekend, kohal oli palju vanu autosid ning vastavasse ajastusse riietatud inimesi, ülimalt ägeda auraga üritus oli. Eriti meeldis mulle see, et inimesed olid vaeva näinud ja ennast vastavalt riidesse pannud ning nautisid ilusat ilma ja seltskonda, see hea tunne nakatas. Vaatasime autod ja inimesed üle, sõime kõhu täis ja läksime edasi maale. Rasmus tahab juba pikemalt aega lugeda Orwelli “1984” raamatut ja kuna kirjanduses tuli valida üks ulme teos, siis ta otsustas seda lugeda. Kuna tegemist on väga popi raamatuga, raamatukogust oli kõik välja laenutatud, siis pidime maale oma raamatu järgi sõitma. Sõime natuke kooli ja tuiskasime tagasi linna, sest ma pidin kella 18:00-ks jõudma endise kolleegi 60-dale juubelile.
Tiina mees Ülo organiseeris talle üllatuskülalised ja need olime meie, endised EMT-ikad, kokku oli meid seitse ja oi meil oli väga lõbus! Tiina oli ka muidugi väga meeldivalt üllatunud. Ma jäin natuke hiljaks, jõudsin just siis kohale, kui õhtujuht teatas, et võime lauda istuda ja ta väga loodab, et kõik külalised on nüüd kohal ja ma siis tormasin nende sõnade peale sisse. Hea ajastus 😉 Süüa oli palju, juua ka, nalja ja mängu ning niisama lobisemist ka. Kella 21:00 paiku hakkasin koju minemise mõtteid mõlgutama, päev oli olnud pikk ja uni tikkus peale, kuid enne 23:00 me sealt ära ei saanud. Suur aitäh Ülole meid kutsumas ja aitäh neile mõlemale toreda peo eest!
Ilusat sügise jätku ja püsige terved!