02.10.2022
Ma ei saa hästi aru, kuidas tööl käies vaba aega on?! Mul küll ei ole! Võibolla on hetkel asi ka selles, et iga päev peale tööd ja kõik nädalavahetused oleme me Tiskres toimetanud ja igasugune sotsiaalne ning isiklik elu puudub. Täielikult! Tööpäevad näevad välja umbes nii – tõusen vastavalt vajadusele vahemikus 5:50-6:10, siis teen usinasti E-N kella 17:00ni ja R kella 15:00ni tööd. Seejärel, kas Jaak tuleb järgi ja läheme koos Tiskresse või lähen ise bussiga. Kuna kõht on tühi proovime kiiresti midagi ampsata ja suundume toimetama. Mässame umbes 20:00-20:30ni, siis tagasi Õismäele, õhtune kiire snäkk, järgmiseks päevaks söögid ja siis äkki mu silmad enam lahti ei seisa ja kell on saanud ootamatult 22:00 ning mul aeg magama sättida. Täitsa lõpp, selline uni tuleb juba nii vara peale, et uskumatu. Küllap see tööelu seda tähendabki, et endale on vähem aega ja õhtuks väsid täiega ära. Nädalavahetustel tõuseme ka vara, siis on tavaliselt ehituspoe ring, kas siis üks või mitu poodi ning uuesti Tiskresse. Tavaliselt jaksame umbes 14:00-15:00 toimetada, siis läheb kõht tühjaks. Aeg-ajalt viitsib Jaak veel õhtul tagasi minna, kuid tavaliselt mitte. Toimetades on selgunud, et asjad võtavad tavapärasest kaks korda kauem aega ja valmimise tempo ei ole päris see, millega mina olin arvestanud. Lisaks muidugi ei müüda poodides meile sobivaid asju, kas on otsas või koledad või pole seda mida vaja oleks. Jälle tuleb paari päevane viide sisse. Loodetavasti sellised pikad päevad lõppevad järgmise nädala jooksul ära – Jaagul hakkab puhkus ja ta saab rahulikult terve päeva seal toimetada ja ehk lähevad asjad natuke tempokamalt. Kuna minu osa on hetkel peamiselt koristamine, siis enne peab olema midagi eest ära tehtud või lahti võetud. Lisaks on meil tekkinud palju ülitolmuseid pakendeid, mida oleks vaja juba eest ära viia. Esiteks, et enam tolmu ei tekiks ja teiseks, et saaks ruumi juurde.
Nüüd ajalukku tagasi, kui ma veel tööl ei käinud ja oli aega enda peale raisata. Pühapäeval, 11.09, käisime perega Mikkeli muuseumis Konrad Mäe näitust vaatamas. Pilte oli vähe, kuid need olid ilusad. Püsiekspositsioon oli hädine, Eesti mõistes arvatavasti üsna normaalne, kuid kui oled Euroopa ühed suurimad ja kuulsamad kunstimuuseumid läbi käinud, siis erilist vaimustust ei tekkinud. Pärast jalutasime Kadrioru pargis, ilm oli päikseline, natuke küll jahe, kuid igati mõnus ja väga ilus, sügisesed lilled õitsesid.
Üle kahe aasta sain taas hambaarstile. Kui ma olen viimased 15 aastat ainult soodapesu käinud tegemas, siis seekord oli kaks puurimist. Ma ei olnud selleks üldse valmis. Üks auk oli kahe hamba vahel ja sellele lasin tuimestuse teha, teine oli keset hammast ja auk väiksem, selle tegi niisama. Üks kahe hamba vaheline koht on jätkuvalt jälgimise all ja hambaniit kohustuslik. See puurimine rikkus natuke mu tuju ja plaane ning lõi rahakotti ka augu, kuid õnneks oli ilm ilus ja veetsin ülejäänud aja kohvikus raamatut lugedes.
Rasmusel oli 13.09 Stroomi rannas spordipäev. Kasutasin võimalust ja läksin temaga kaasa, esiteks ta polnud üksi bussiga seal käinud ja teiseks oli see hea võimalus minul üle pika aja taas kepikõndi teha. Avastasin, et mu käimiskeppidel olid kummiotsad ära kulunud, seega tegin korraliku trenni – Stroomi rannahoone juurest Roccasse poodi ja tagasi. Pärast oli päris väsinud olla, seega bussi peale kõndisime tulekuga võrreldes kaks korda kauem 😀 Kuna vahepeal on Stroomi piirkonda palju uusi maju ehitatud, siis vaatasime neid ja arutasime üldse elu üle. Spordipäev oli neil orienteerumine, pidid klasside kaupa käima punkte otsimas ning iga punkti juures oli küsimus, millele tuli vastata ja kes kõige rohkem õigesti vastas, see klass oli võitja.
Neljapäeval, 15.09, oli Maailmakoristus päev, millest ka Rasmuse kool osa võttis. Kuna Jaak sõitis hommikul Võrru, siis auto jäi mulle ja ma viisin Rasmuse hommikul Pikakari randa. Eesmärgiks oli korjata konisid, nagu Eestis kombeks. Rasmus leidis, et see on liiga igav ja läks otse metsa sodi otsima ning tuli kõige suurema saagiga tagasi. Klassijuhtaja saatis hiljem tänusõnad ka, et Rasmus tõi kõige rohkem prügi välja ja oli uurinud, millal jälle koristama saab minna. Ainsana. Igatahes saime kiita, et kodune kasvatus on hea olnud 😉 Rasmus koristama viidud käisin Paides emal külas. Sõites sadas vahepeal paduvihma, mitte midagi ei olnud näha, kuid tagasiteel siras terve tee päike. Muidu sõita oli mugav, peaaegu Paideni on ju nüüd neli rida, väga väike lõik on kaherealine ja osa teest oli remondis, kuid üldiselt läks sõit kiirelt. Lobisesin emaga natuke, sorteerisin oma vanu kooli asju ning leidsin ka päevikud, mida olin pidanud. Meenus, et mingi aeg tagasi ma isegi lugesin neid, leidsin ise ka need Paides üles, kuid kaasa ei võtnud ning suutsin juba ära unustada. Need jätsin alles, hetkel, ülejäänud asjad lasin emal kõik ära visata. Mõne toredama asja pildistasin üles ka. Käisime lõunat söömas ja siis oli juba aeg tagasi kulgeda. Rasmusel oli ka reede hea päev, viisin ta kooli, hiljem tõin Jaagu koju ning läksin Rasmusele järgi. Sai vahelduseks kiiresti ja autoga kooli-koju 😉
Enne tööle minekut peab ennast ilusaks tegema, seega käisin 19.09 juuksuris. Juuksur oli saanud uued värvid ja need olid väga ilusad. Tegime kohe fotosessiooni ka 😉
Teisipäeval, 20.09, käisin kunagisel Omniva kolleegil, Maril külas. Ta sai juulis beebi ning lisaks olid nad maja ostnud, seega soolaleib ja katsik üheaegselt. Mari arvas küll, et saame paar tundi ehk rääkida, kuid lõpuks olin terve päeva seal ja õhtul Tiskresse enam ei jõudnudki, päev läks ikka väga pikaks. Kuid Mari oli nii tore taas näha ja juttu jätkus kauemaks. Beebit oli ka tore nunnutada!
Viimase töötuna olemise päeva kasutasime IKEAs käimiseks. Jaak võttis töölt vaba päeva ja olime avamise hetkel ukse taga. Eesti poes oli kuidagi tüütult palju köögi ja suure toa osa. Osad asjad saime ostetud, kuid kapp jäi ikka saamata. Pärast kodus panime kodulehel kapi kokku ja tahtsime ära tellida, kuid nagu me kõik teame, siis IKEA on hetkel paljudest kaupadest tühi ja selleks on ka sahtlid ning kappide riiulid. Ootame nüüd, millal need ometi saabuvad, siis saaks lõpuks magamistuppa kapid ära tellida. Esiku kappi tullakse ehk kahe nädala pärast ehitama aga kindlust pole. IKEA-s oli rahvast vähe, tööpäeva hommik ja seega väga mõnus ringi seigelda. Pärast käisime teised ehituspoed ka läbi ning ostsime vajaliku kraami kokku.
Neljapäevast, 22.09, sai mu 1,5 kuuline töötuks olemise karjäär läbi ning nüüd saab hõisata “Tere töö Tallinkis”! Ma olen nüüd nädal aega tööl käinud ja juba tahaks puhata 😀 Tööl on tegelikult üle nii pika aja väga lahe käia! Esiteks võeti mind väga sõbralikult vastu. Kui juba kolmandas toas järjest öeldi, et nad on mind pikisilmi oodanud ja nimekiri töödest koostatud, siis hakkasime juba vaikselt toast välja tagurdama 😀 Minu jaoks oli see uus kogemus, sest protsesse eriti ei armastata, nad ju teevad ümberkorraldusi, efektiivistavad ja teevad kokku tõmbamiseks ebameeldivaid ettepanekuid. Kuid kuna ma olen ametinimetuselt “kliendikogemuse projektijuht”, siis ootus ettevõttes on see, et kliendi hääl hakkab rohkem kõlama, kvaliteet paraneb ning ettevõte hakkabki kliendikogemust rohkem arvestama. Mis tegelikult juhtuma hakkab ning mis ootused mu juhil on, eks need selguvad aja jooksul. Siiani on igatahes väga vahva olnud, kui jätta välja varajane ärkamine ning see, et õhtul vara ära väsin 😉 12-14. oktoober ootab mind ees juba tiimiüritus – saan kõvasti laevaga seilata, nõiun siin juba omaette tuulevaikset ilma…
Korterist – vannitoaplaadid said põrandale ja seina 15.09. Reedel, 16.09, veel vuugiti, Jaak pani lambid lakke ning töömeeste boss paigaldas ka WC-poti. Me saame nüüd vetsus käia ja see tähendab, et saame korteris pikemalt toimetada! Jaak hakkas suure hooga mööblit kokku panema, kui avastas, et Rasmuse voodil on osad lauad puudu. Seega käis ta neid maal otsimas, kuid leidis ainult ühe. Seega mingid lauad on jalutama läinud. 17-18.09 koristasin vannituba, see oli ju peenikest plaatide puru täis ning värvisin lage. Jaak tegeles mööbliga ning rohkem me ei jõudnudki. Õhtuti ning eelmisel nädalal jätkasime koristamisega, ma panin vannitoa lae serva silikooni ära, tassisime pesumasina vannituppa, et saaks tööpinna pikkuse ning kõrguse ära mõõta. Lisaks pakkisime lahti duššinurga, et aru saada, mis juppe on vaja juurde osta. 24.09 hommikul panime kogu perega duššinurka kokku, pool päeva kulus sellele. Päris korralik on, kuid dušš ja riiul ei kõlba kuhugi, seega nende asemel ostsime uued. Riiuliga oli natuke keeruline, kuid leidsin Bauhofist väga ilusa teleskoop hoidikuga ja bambusest riiulitega dušširiiuli. Ma ise jäin väga rahule! Ei pea kuhugi riputama ega kruvima ega iminappadega kinnitama. Esimese vee katsetuse tegime ka ära, dušši kinnituskohast lekkis, nii tagant kui eest. Uue duššiga õnneks seda muret ei olnud. Kui nüüd need asjad vahetatud saame ning pesumasinale ka vajalikud jupid lisatud, siis on vannitoa tehniline pool peaaegu valmis! Tuleb panna tasapind, kapid ja kraanikauss ning kraan ka ära osta, pluss muidugi kõik muud sanitaarsed jubinad. Tänaseks on dušš oma koha peal! Katsetasime ka tööpinda ja sättisime kappe ning kraanikaussi, et kuidas jääb. Väga ilus jääb! Tahaks juba tagasi kolida 🙂
Rasmuse toa pesin ja puhastasin ka ära. See näeb nüüd väga ilus välja! Fototapeedi panime ka seina – kaheksast kaks paneeli läksid halvasti ja need on just need paneelid, mis keset tuba nähtavale jäävad … See rikkus natuke tuju, kuid kokkuvõttes läks kõik ikkagi üle ootuste hästi ja 3h asemel jõudsime 2,5h valmis ja me ei jokutanud. Uskumatu, kuidas asjad ikka aega võtavad … Praegu on meil eesmärk 9.10 Tiskresse kolida. Esialgu elame kastide otsas ja arvatavasti magame kõik Rasmuse toas, kuna Jaak peab veel mööblit tegema ja meie tuba on hetkel töötuba. Kuid mida rutem sisse saab, seda hoogsamalt ehk asjad ka liiguvad ning ämm ja äi saavad lõpuks tagasi linna kolida. Igal juhul pöidlad pihku!
Tundub, et Rasmus on kooliga ära harjunud. Küll on tal ka juba kergelt hormoonide möll ja kui me midagi küsime või täpsustame, siis hääl tõuseb mitme oktaavi võrra, eriti kui ta hästi ei tea, mis temast tahetakse …Muidu tundub, et koolis läheb tal hästi. Tal on seal ka natuke nalja saanud ja huvitavaid asju juhtunud, seega mõni õhtu on ta väga jutukas ja see on tore! Klassijuhataja on kaks kiitust kirjutanud ja ka teised õpetajad on valdavalt positiivset tagasisidet andnud ning siiani on tal olnud “5”-d. Seega ma ütleks, et ta on kooli sisse elanud. Mulle väga meeldib, et nad käivad kodunduse tunni ajal TEKO-s (Lasnamäel, Majaka 2) ja saavad õppida päris kokakoolis kokandust, päris õppejõu käe all. Eelmine nädal olid nad oma grupiga teinud kana, riisi ja salatit. Rasmus oli salati teinud, sai täitsa hakkama, kui koostisosad on lauale ritta laotud 😀 Klassivennal oli kana väga hästi välja tulnud, seega oli Rasmus seda isuga söönud. Üldse sõi ta sel päeval palju – koolis korraliku sooja lõuna, TEKO-s sooja toitu ja koju jõudes küsis veel sooja toitu. Ma olin väga üllatunud ja arvasin, et nüüd on see palju räägitud tiineka hundiisu käes, aga see oli ainult üks päev … Edasi on ikka selline tavapärane toitumine. Sel nädalal olid nad pannkooke õunamoosiga teinud. Rasmus pidi õunamoosi tegema, kuna ta ei teadnud kuidas seda tehakse ja me olime suht üllatunud, et retsepti ei olnud või et õppejõud ei selgitanud, siis kõrvetas ta selle loomulikult põhja 😀 Ta rõhutas kodus mitu korda, et vesi jäi panemata ja kuna nad pärast peavad enda järgi koristama, mis tähendas, et ta oli pool tundi potti küürinud 😀 Vaeseke! Kuid nüüd ta oskab teha ja kuna Jaagu vanemad tõid maalt õunu, siis ta aina küsib, et kas ma hakkan nüüd moosi tegema. Pigem me küll sööme need ära, sest moosi koguse jaoks on neid vähevõitu, kuid milline aktiivne huvi 😉 Neljapäeval käisid nad Ülemistel Rakett69 stuudios valgust õppimas. Ma olin palju rohkem elevil, kui Rasmus. Oleks tahtnud ise ka sinna mina, ikkagi Rakett69, mida me juba mitu hooaega koos oleme vaadanud. Viimane jäi küll poolikuks, kuid küll me jõuame selle ka üks hetk ära vaadata. Rasmus pärast teatas, et oli täitsa ok olnud, kuid mitte nii huvitav, kui ta oleks arvanud. Õpetaja jäi temaga küll igatahes rahule ja saatis meile taas tänuliku kirja ning kiituse.
Rasmus käis teisipäeval, 27.09, koolivenna sünnipäeval, Kuulsaalis bowlingut mängimas. Ma olin nii keskendunud sellele, kuidas ta koolist sinna saab, kuid see osa, kuidas koju tulla, unustasin täitsa rääkida. Saatsin talle küll WhatsApp kaudu info, kuid ta ei lugenud seda. Mul endal oli sel õhtul üks tore kohtumine oma armsate sõbrannadega, kuhu ka ise natuke seiklesin. Vaatasin peatuses kõik järgi, kuidas ja millega ma sõita saan, kuid 41B asemel tuli 41 ja ma loomulikult ei läinud peale, sest peatuse bussigraafikus oli ju midagi muud kirjutatud! Pärast äpist üle vaadates selgus, et posti peal oli 41 ja 41B ajad kokku pandud, pannud siis mõlemad numbrid ka kirja! Läksin siis läbi Balti jaama. Kohale jõudes kõnetas mind väga vana proua, kes küsis, mida ma ootan. Ütlesin, et bussi. Selle peale ta küsis, et kas trollid käivad. Ma ütlesin, et ei tea, posti peal on küll kirjas, et number see ja too sõidavad, mille peale memmeke võidurõõmsalt teatas, et ei, ei sõida, ta pidi mitu peatust jala tulema … Aaa, ahahh, no hea teada … Järgmisel hetkel astus mulle ligi Rasmus, ma olin nagu, et eeeee, mis Sa siin teed, ma saatsin Sulle info, kuidas linnast koju saada. Mille peale ta siis telefoni vaatas ja ahahhh tegi 😀 No vähemalt tuli ta koju nii nagu oskas, kuigi oli linnas 42 peatusele palju lähemal. Igatahes oli see üks kummaline juhtumite jada, mis pidi juhtuma. Mul järgnes igatahes imetore õhtusöök, palju lobisemist, nalja ja niisama targutamist ning maitsvaid sööke samuti. Mul on nii hea meel, et mu tutvusringkonnas on nii toredad inimesed 🥰
Jah, ma tean, et ma ütlesin, et mul sotsiaalset elu enam üldse pole, kuid paar õhtut ma siiski olen endale võtnud, et patareisid laadida ning korra sellest korteri möllust eemale saada. Reedel, 23.09, jõudsime veel napilt restoranide nädalale ning käisime Triinuga Pika jala restos. Ma võtsin eelroaks mereanni salati, mis oli paksult koriandrit täis, aga mulle ei maitse see üldse! Nokkisin, siis niipalju kui sain, neid lehti välja, kuid maitse oli ikka küljes. Triin sõi veise tartari, see oli hea olnud. Ma võtsin põhiroaks veisepõse – kuna tööl kolleeg just eelmine päev küsis, et mis pearoa ma tiimikal võtan, kas siiakala, veiseprae või vegani ning seal valisin siiakala, kuid veis jäi kriipima ja kasutasin kohe Pika jala restos juhust ning tellisin selle ja see oli suurepärane – väga pehme ja suussulav. Triin võttis kaheksajala ja see oli kummiks lastud. Nosis siis garneeringu ära ja kui kelner lauda tuli ütlesin, et kaheksajalg on üle küpsetatud, seda ei ole võimalik süüa ja kas me saame nüüd kohvid tasuta. Poiss natuke mõtles ja ütles jah. Vähemalt midagigi … Triinuga kokku saamine oli oluline, kuna ta sõitis oktoobri alguses ca 1,5 kuuks Stockholmi lähedale elama. Nii lahe ja olgu tal äge kogemus!
Jätkuvalt vähem tuult ja vihma ning püsige terved! Ükskord saab me korter valmis niikuinii!
