Month: December 2022

23.12.2022

Käes on jõulud! Nagu päriselt … Jälle ma küsin, kuhu aeg kadus?

Tööle minnes kohtun ma tihti Starshipi robotitega. Ootan koos nendega foori taga või jalutan koos nendega üle tee. Tihti on mul tahtmine neid tagant lükata, et tuli on ju roheline, et tule-tule ka 😀

Tegin 8.12 oma esimese kodukontori. Miks varem pole teinud, kontoris on siiani väga vahva olnud ja seal on mul kaks suurt kuvarit, kus on lihtsalt väga mugav tööd teha. Kuid nüüd tunnen, et hakkan ära väsima. Magada tahtsin, seega oli hea võimalus natukenegi kauem magada. Kuna meil on kaablid kindlasse kohta ära pandud, siis ma pidi läpaka tagant tööd tegema ja see oli suht ebamugav. Ma hetkel loen palju dokumente ja toimetan erinevate süsteemidega, kus on hea, kui saab suurelt ekraanilt suurt pilti näha. Seega järgmine kord saab koju jääda siis, kui kaablid on leitud ja ma saan arvuti kuvari taha ühendada.

Vahepeal oli talv, selline tõeline, paksu lumega ja piltpostkaardi sarnane. Kogu ilu piirdus küll aknast vaatamisega, sest seal õues lumes sumbata ei olnud üldse tore … Sattusin ükspäev kesklinna ja pildistasin Rotermanni jõuluilu!

Meil ei ole kodus kunagi vaipa olnud, kui esikus porivaip välja jätta. Peale põranda korda tegemist otsustasime, et köögi osas võiks meil edaspidi olla üks vaip. Mõtlesime, et ostaks kaltsuvaiba, see on esiteks vahvalt värviline, kellegi poolt käsitsi tehtud ja lihtsalt näeb lahe välja. Õnneks on olemas FB ja seal üks tuttav jagas, et Astangu keskuses toimub puudega inimeste poolt toodetud kaupade laat. Läksime siis kaltsuvaiba “jahile”. Inimesi oli päris palju, pisike parkla, mis sinna tehtud oli, oli autosid täis. Sees käis usin kauplemine ning me saime oma kaltsuvaiba. Natukene on küll lühike, kuid see-eest rõõmsate värvidega ja me oleme sellega nüüdseks ka kenasti ära harjunud 🙂 Hind oli muidugi erakordselt soodne 15€ ainult, nad oleks võinud vabalt rohkem küsida, sest neid osteti väga usinasti. Kuna me jõudsime suht hilja, siis kindlasti olid juba need pikemad ja paremad ära ostetud 😀 Aga saime ka väga ilusa!

Meie koduteel, suure tee ääres, on ühel eramajal väga ilusad jõulutuled, mis on ka kolme kuuse ümber keritud ja see näeb nii muinasjutuline välja, et iga kord, kui ma mööda sõidan on mul suur kiusatud bussist maha tulla ja pilti teha. Võtsin ennast ühel päeval lõpuks käsile ja läksin jalutama ning seda lumeilu pildile püüdma. Peamine põhjus oli muidugi selles, et järgmiseks päevaks lubati suurt tormi ja kõik need ilusad lumemütsid kaovad ju ära. Vahemärkusena võib öelda, et aeg-ajalt seal need tulukesed ei põle ja mis te siis arvate, kui ma sinna kohale olin jõudnud, kas tulukesed põlesid?! Muidugi mitte! Jalutasin siis niisama sealkandis ringi ja püüdsin kuusekesi valgete rüüdega pildile. Mulle need suurte lumemütside all olevad kuused ikka väga meeldivad!

Õhtul võtsime ette piparkoogimaja ehitamise. Avastasin, et oleme igal aastal teinud, isegi Sitsiilias tegime ja nüüd tagasi kodus olles ei teegi. Üldse on meil sel aastal jõuludega kehvasti, pole kuhugi seda jõulukraami riputada ja kuusele ka ruumi pole, seega on jõulu teemat me kodus sel aastal väga minimaalselt. Järgmine aasta ehk on ruumi ja pindu kuhu midagi panna ka saab … Mõte oli hea, kuid meisterdamine ei olnud sel päeval ette nähtud. Maja katus sai liiga vähe ahjus olla, mis tähendas, et pudenes näppude vahel katki. Õnneks läks Jaak õhtul veel ehituspoodidesse, seega saatsin teda uut tainast ostma. Teiseks, suhkur ei sulanud korralikult, seega mu “liim” läks untsu. Ja kaks korda järjest! Ja suhkur sai ka otsa, kuid Jaak sai õnneks juurde tuua. Igatahes see “liim” mul ei õnnestunudki, jäi valge ja liiga vedel. Kuid plätserdasime siis sellega. Kokku me selle maja saime ja Rasmus sai kaunistama hakata. Lõpptulemus tuli täitsa kena. Sel aastal on meil kõigil jõulukalendrid. Meestele ostsin siis, kui oli -30% allahindlus, endale siis kui -70%. Päkapikud enam ei käi, kuigi Rasmusel ei oleks selle vastu mitte midagi 😉

Ohhh MyGod jõudis lõpuks ometi kohale! Just nüüd, kui ettevõte oli lõpuks otsustanud, et panevad piletimüügi kinni, sest me olime juba kolm korda pileteid ümber registreerinud. Ma ei saanud aru, miks juhtkond/omanikud nii kaua selle otsusega venitasid ja kuidas ükski klient neid muudatusi kuhugi meediasse suurelt üles ei pannud … Igatahes olid kõik juba arvestanud, et MyStar jõuab jaanuari keskel, kui äkki tuli info, et laev tuleb ja juba laupäeval, 10.12. Emmm, okeiiii. Ruttu-ruttu hakati organiseerima kliendiüritust ning meil oli vaja kliendid õnnelikult laeva juhatada. Pidasime mitu koosolekut teemal, kuidas seda teha ja lõpuks leidsime ja suhteliselt mõistliku lahenduse. Organiseerimise nädalal jäi Age haigeks – koroona. Sama haigus murdis maha ka kaks teist kolleegi ja ma olin nende kõigiga hiljuti koos olnud … Õnneks mulle midagi külge ei hakanud. MyStar jõudis siis koju laupäeval 10.12, meil paljud käisid seda sadamas tervitamas. Ühe kolleegi tuttav sai laevast väga hea võtte, mille FB seinalt laenasin 🙂 Esmaspäev jõudis kätte, Age sai ka terveks ja mind ootas ees kõigepealt töö ja siis lõbu. Külalised olid kutsetega ja pidid ennast registreerima, meie pidime nimekirja kontrollima ja selle alusel inimesi sisse laskma. Algselt oli planeeritud lahel esimene reis ka teha, kuid see jäeti tormi tõttu ära, jumal tänatud. Ma küll sinna paadile läinud ei oleks, kui see tormiga merele oleks läinud. Isegi kai ääres seistes loksutas … Mina olin alguses kolmandal korrusel väravate juures ja juhatasin inimesi sisse. Seal oli ulmeliselt külm ja ma ei taibanud alla helistada ja pleedi küsida. Igatahes lõpupoole tulid erinevatel aegadel kolm meesterahvast mulle oma mantlit pakkuma, ma vist olin juba väga siniseks tõmbunud 😀 Edasi suundusin sissepääsu juurde nimekirju kontrollima ja lõpuks 19:30 paiku sain laevale pidutsema minna. Pidu algas muidu 18:00 ja külalised olid kutsutud alates 17:00. Seega olime me 16:30-st juba tööpostil. Tore oli seal niiviisi inimesi juhatada, nägin kes tulid ja päris mitu tuttavat olid ka, keda pärast teadsin laevalt otsida 😉 Laev oli ilus – suur, puhas ja väga kenasti disainitud. Igale poole ma ei jõudnudki, kuid Plaatinum Loungi, kus pilet maksab 500€ sain ikka üle vaadatud. Kuna Nöep mängis, siis juhtus peamiselt nii, et kui olime natuke söönud ja kiire tiiru laevas ära teinud, läksime näppu viskama. Ahjaa, enne jõudsime veel Tiit Pruuliga pilti teha. Mu üks noor kolleeg, kes väga mind 25 aastat tagasi meenutab (ta ongi 23), on Pruuli suurim fänn ja Nöepi oma muidugi ka, kes ei oleks 😉

Paraku läksid mu küüdid niiviisi ära, et ma pidi pärast üksi koju minema. Õnneks õhtuks tuisk vaibus ja sadas ainult õrnalt lund veel. Alguses arvasin, et võtan Bolti, kuid tellima asudes selgus, et läheb ca 20 minutit ja maksab 40€, ei aitäh, ühistransport käib. Nägin kuidas nr 2 buss tuli, kuid peale ei jõudnud. Mu jalad lihtsalt ei liikunud. Esiteks olin ma 16:30-st alates jalgade peal olnud ja need olid niinii väsinud, et käisid risti-rästi all. Teiseks oli lumi pahkluuni ja ma lihtsalt ei jaksanud selle sees kiiresti kõndida, jooksmisest rääkimata. No olgu, läksin siis jala Kaubamaja juurde. Nojahhh, kõnniteid ju ei olnud, kõndisin autoteel, õnneks oli liiklus hõre. Ca 25 minutiga jõudsin Kaubamaja juurde. Bussid olid vabagraafikule lastud, seega kellaaegu ei tasunud vaadata, kuid ikkagi. Rõõmustasin, et minuti pärast tuleb buss. Nojahhh, 10 minuti pärast tuleb ju järgmine, eeeeee, olgu tuleb siis see järgmine 10 minuti pärast ehk ma sain peatuses ca 25 minutit oodata, mis tähendas seda, et mul läks juba kodubussile jõudmine kriitiliseks. Ja nagu oligi ette nähtud, läks eelviimane buss nina eest ära ja sain jälle 25 minutit oodata. Ma olin täiesti läbikülmunud ja väsinud, et mul oli selleks ajaks juba täiesti ükskõik, mis juhtub või ei juhtu. Jaagul palusin küll üleval olla, et juhul kui, siis ta saab mulle järgi tulla. Kui eelviimane buss oli täpne, siis viimane otsustas 5 minutit hiljaks jääda. Ma hakkasin 21:30 D-terminalist liikuma ja ma jõudsin 23:50 koju … Üle kahe tunni tulin koju! Igatahes olin ma jäätükk ja surmväsinud. Aga õhtu oli olnud tore ning magama kukkusin ma koheselt, kuigi külmatunnet ma mitu päeva enda seest välja ei saanud. Kuid – haigeks ei jäänud!

Teisipäeval oli mul suur kiusatus kodukontor teha, kuid esiteks ei olnud mul arvutit ja teiseks oli mul Grete ja Kairiga õhtusöök kokku lepitud ning lihtsam oli linnast sinna minna, kui kodust seiklema hakata. Hommikul hakkasime rõõmsalt tööle minema, kuid ohh seda rõõmu, Jaak jäi autoga hoovi kinni. Ma vudisin siis bussi peale, kuna mul oli hommikul koosolek, mis muidugi ära jäi, sest üks kolleeg jäi haigeks ja ma olin temaga eelmisel õhtul koos … Päev oli kohutavalt raske, sest mul oli uni väga poolikuks jäänud. Õnneks läksid osad kolleegid MyStari esimest sõitu vaatama ning läksin nendega kaasa. Sai korra välja värske õhu kätte ja natuke liigutada. Kuid õhtu oli see-eest tore, tüdrukud andsid mulle mõnusalt energiat ja meil oli väga-väga tore! Käisime meie restoranis Nok Nok, mis on Tai restoran ja toidud olid suurepärased. Ma üldiselt Tai toitu ei armasta, kuid seal oli küll väga hea! Tööl söögilauas kõik aina kiidavad ja ma sain ka nüüd lõpuks ära käidud ning kindlasti lähen edaspidi veel.

Kolmapäeval, 14.12 oli meie osakonnal ning lisaks osa IT kambal koleda jõulukampsuni päev. Meil on nimelt jõulukalender, kus iga päeva taga avaneb uus pilt, kus mõni grupp või üksus häid jõule soovib. Meie pilt oli veel puudu, seega ei saanud ka kolmapäeval koju jääda ja olin oma kampsuniga platsis. Mul pole elus jõulukampsunit olnud, nüüd spetsiaalselt ostsin. Õnneks oli Lidlis veel üks minu number alles ja 8€ sai kampsun ostetud. Panime mütsid pähe ja tegime oma pildid ära. Samal päeval käis meil kodus hoovis ka traktor ning hanged olid muljetavaldavad. Ülemaailmne koleda jõulukampsuni päev on muidu detsembri teine reede, seega reedel sai jälle pildile ning seekord üle kogu maja. Paraku on enamus inimesi reedeti kodukontoris ja rahvast oli suhteliselt vähe, kuid mõned siiski.

Pühapäeval, 18.12. käisime Triinul ja Ingmaril külas. Nad kolisid kokku ja üürivad Kopli kandis korterit. Täiesti uues majas, selline armas kahetoaline korter, suur rõdu ja väga suur vannituba! Pakuti hästi süüa, mõnusat seltskonda ning lõpuks kolisime küll telekat vaatama, sest jalgpalli MM finaal kiskus väga põnevaks 😀 Veetsime väga mõnusa õhtupooliku.

Üle mitme aasta sai Tallinkis jälle tiimidega jõuluistumisi teha. Nagu ikka tuleks eelistada enda enda firma teenuseid. Enamus restorane olid juba broneeritud ja paadiga sõitma me enam ei tahtnud minna. Otsisin meile midagi ägedat nagu maalimine koos veiniga, kuid seda ei tahetud. Välja valiti hoopis šampuse koolitus City Grillhouses ning väike snäkilaud. Tiina orgunnis selle ära ja peaaegu kõik tulid kohale ka. Koolitus oli väga lõbus. Ma sain isegi alkoholivaba šampust, see oli armas ja rääkisin kombe kohaselt ka kõige rohkem. Koolitaja oli väga hingega asja juures nagu nad enamus on, ikkagi oma ala fännid. Pärast kolisime restorani poolele ümber ja lasime heal ning paremal maitsta. Meil oli tellitud eelroogade ning magustoitude jagamisvaagnad. Osad tellisid põhirooga ka, ma nosisin nende vaagnatel pakutavast juba kõhu täis. Väga lõbus oli, kuid kõigiga rääkida ei saanud, kuna liiga pikk laud oli ja vahed olid liiga suured. Kuid üle pika aja sain Druiga rääkida, seega oli ikkagi väga lõbus õhtu! Seekord sain õnneks Marioniga koju 🙂 Algselt arvasime, et hakkame 19:00 liikuma, koolitus algas juba 16:00 ja enne seda käisime kuuse all pilti tegemas, kuid lõpuks saime alles 20:00 minema 😀

Kolmapäeva õhtust kuni reedel lõunani, 21-23.12, võtsin korraks aja maha ja käisin Alina, Krissu ning Kaidiga Stockholmi kruiisil. Natuke olin töölainel ka, kuna puhkust ei võtnud. Reis oli väga, väga mõnus! Toredate inimestega on alati väga mõnus reisida. Tegime kõvasti jõulushopingut ja täitsin tellimustöid 😀 Rahvast oli erakordselt palju, eriti tagasi tulles, kuid kõik sujus ja kõik mahtusid ära. Me veetsime enamus aega, kas restoranides, niikaua kui sai või Piano baaris kokteile libistades ning lobisedes. Mõlemal õhtul jõudsime ikka showd ka vaatama, peamiselt viimast. Paar tantsu tegime nii suurel tantsuplatsil kui ka discol ning mõlemal õhtul olime umbes 1:30 paiku juba otsad kokku tõmmanud. Ma tavaliselt laevas ei maga üldse hästi, kuid seekord magasin küll nagu nott ja väga pikalt 😀 Võtsin meile kaks eraldi kajutit ning terminalis varjutamas käies pandi mulle juba kajutid ära ka ehk saime 9 tekile kõrvuti toad. Väga mõnus ja mugav oli. Stockholmis endas me eriti palju midagi korda ei saatnudki, käisime vaatasime üle jõuluturu. Jõudsime isegi vahtkonnavahetuse ära näha. Kondasime kesklinnas ja vaatasime üle kaubamaja vaateakna ning otsisime mulle Starbucki kruusi, mida ei müüdud. Ning siis jalutasime vaikselt sadama poole tagasi. Olime varakult laevas, tegime väikese iluune ning suundusime uuesti ostlema. Esimesel õhtul olime bufee lauas ja teisel õhtul Gourme restoranis. Toidud olid mõlemas kohas väga head. Jäime reisiga väga rahule ja järgmisel aastal võtame ette kolmnurga ehk Tallinn-Helsinki-Stockholm-Tallinn. Tore on end ümbritseda ja läbi käia selliste armsate ja kallite inimestega!

Jaak oli esimesel puhkusepäeval asjalik – paar asja sai tehtud ka nagu uksepiidad, mida sai panna on pandud ning tubade uksepakkliistud. Ülejäänud aja on ta taas lihtsalt olnud ja puhanud. Täna sai ta oma jõulukingi ka kätte, ta ostis omale uued kõlarid. Väga head häält teevad! Mul pole aastaid ühtegi kingisoovi olnud, sel aastal on mul neid kohe hulgim – soe sall, eelistatud meroonvilla oma – seda ei olnud sain alpaka ja kannan juba usinasti. Soe aluspesu, tahtsin ka meroonvilla oma aga kuna Lidilsse tuli tavaline soe pesu, ostsime sealt, tervele perele. Isepruunistavat kreemi, päevitus läheb ju kõik ära, ma ikkagi tahaks jumekas olla, mitte mingi kaame tegelane. Meil e-poes müüdi Eesti oma tootjat, tundub, et isegi töötab. Seega sel aastal oli mul erakordselt palju jõulukingi soove 🙂

Rahulikke jõule teile kõigile, mõnusat vana aasta ära saatmist ning uue ja ägedama vastu võtmist! Püsige terved!

02.12.2022

… kogu aeg on reede 😀

Minu mälestustes oli me kodu kogu aeg soe ja ma sain olla lühikeste riietega ning paljajalu. Nojahh, nüüd olen ma riides nagu Sitsiilias, pikad püksid, sokid ja pusa seljas. Hirmsasti tahaks ka vahepeal fliisi sisse ennast mässida. Seega hetkel ma küll ei tunne, et siin oleks soojem ja parem, kui Sistsiilia kodus oli. Temperatuur on toas 21-23 vahel aga no tõesti, mul on kogu aeg külm! Jaak küll ütles, et vanasti oli meil 25 kraadi ringis. Tundub, et uued alumised naabrid ei kasuta enam kaminat või ei küta tube nii soojaks, seega ei tule soojust enam niipalju meile ka. Lisaks avastasin, et külm vuhiseb uste või akende vahelt sisse, lisaks ka põranda vahelt. Seega põrandaliistud tuleb üsna kiirelt panna. Enne muidugi tuleb kõvasti silikooni vmt. vahele lasta, et külm kimbutama ei tuleks. Aga tuleb olla positiivne, varsti tuleb ju kevad!

Ja teine asi, kogu aeg on reede 😀 Nagu tõesti, aru ma ei saa, kuhu see aeg kaob. Reeded mulle muidugi meeldivad, siis tuleb kohe nädalavahetus, kuid ikkagi, kuhu need teised päevad kõik haihtuvad?!

Ehitus kodus seisab. Eelmisel nädalal saime kööki pistikud pandud. Alguses pidid pistikud saabuma detsembri keskel, kuid saime varem kätte. Soovitus, kui tahate ilusaid pistikuid või lüliteid minge Esvikasse! Lisaks sai Jaak kraanikausi aluse sahtli ja riiuli tehtud. Ma sain paar kasti jälle lahti pakkida ning esimest korda õmblusmasina töökorda seada, peale 2 aastat, kuid õmblemiseni ei jõudnud, liiga pime oli. Sel nädalavahetusel uus katse, äkki siis on päeval ehk natuke rohkem valgust. Jaak käis nädalavahetusel maal ka, tõi viimased materjalid ning viis asju eest ära. Paraku selgus, et kodus midagi ikkagi teha ei saa, pole ruumi. Lisaks ei saa ka tööl olevas töökojas ehitada, sest see asub õues ning seal on võimalus lihtsalt ära külmuda ning see on ka väike ruum, kus meie pikki laudu ei olegi võimalik saagida või lihvida. Seega tuleb me ehitus pausile jätta ja oodata soojemaid ilmasid. Kapiuksed, puuduolevad riiulid, kummut ja esikumööbel peavad oma aega ootama. Ma südamest loodan, et diivanilaua äkki ikka saame varem, muidu ei saa me ühtegi külalist kutsuda … Aga alternatiivseid tegevusi on jätkuvalt mitu, näiteks ukse- ja põrandaliistud panna, esiku lagi ära teha, aknaavad parandada ja värvida. Toast kogu ehitusega seotud kraam ära viia.

Käisin sel nädalal Stockholmis tööreisil. Väga tüütu on käia tööreisil, esiteks oled terve päeva tööl, siis lähed laeva ja jätkad töötegemist, eriti kui oled koos kolleegidega, kellega on vaja koostööd teha. Lõpuks ajab tühi kõht sööma. Õnneks siis lõppeb töö tegemine ära ja saab lõõgastuda. Esimesel õhtul olin suht rahulik ja kobisin juba kesköö paiku magama. Sain tuttavaks veel osade kolleegidega, kes töötavad meil meelelahutuses. Üks tüüp, Marek, kes on seal ka juba 12-13 aastat töötanud heli ja valgustehnikuna, on lisaks ise ka pillimees, mängib näiteks mõnikord Ultima Thules , oli nii minnes kui tulles meiega ühel laeval. Tagasi tulles olid ta kolleegid ka, kes tulid käbi Helsingi, seega tagasi jõudes oli neid juba rohkem ja mul oli väga lõbus. Ülimalt toredad inimesed olid, üks neiu ütles nagu ta teaks mind juba mitu aastat 😀 Väga tore on niiviisi kolleegidega tuttavaks saada. Lisaks tutvusin ka DJ-ga, kes muidu pidi olema firma omanik, kust me tavaliselt DJ-sid rendime. Igatahes sain tutvusi ning teine õhtu venis kole pikale ning sain alles 3:00 paiku kajutisse. Kuid see üleval oldud aeg oli väga lõbus!

Stockholm tervitas meid päiksega, tuju oli hea ja päev oli väga toimekas ning pingeline. Õhtul jätkasime laevas tööd ning 18:00 paiku saime lõpuks sööma ka. Meie Rootsi kolleegid, kelle juures käisime, olid meiega sama laeva peal, neil oli tiimiüritus. Seega oli ikka natuke inimesi ka, kuid muidu oli ikka väga nukker olukord, laev oli praktiliselt tühi. Esimesel õhtul sõime buffes, tahtsin meie uut jõulumenüüd maitsta ja oi kui hästi kõik maitses. Teisel õhtul olime Aleksandra restoranis ja jälle, imelised toidud ja suurepärane teenindus. Teisel õhtul läksime restorani direktori jutule, kui ta tagatoast välja tuli oli ta näost valge ja jalad värisesid. Pärast sain teada, et kui neile öeldakse, et kontorist on keegi, siis tavaliselt saavad nad sõimata. Me kiitsime neid taevani ja tagasi ning palusin kõigile tublidele töötajatele pika pai teha. Peale seda kui ta suurest üllatusest taas rääkida suutis, muutus ta väga jutukaks 🙂

Hakkasin massaažis käima, see nädal jäi küll vahele, kuid kolm seanssi sain ära käia ja olemine on palju parem. Lisaks jõudsin ka mõned korrad kodus trenni teha, kuid paraku ei ole ma selles eriti järjepidev, kuigi peaks. Kasvõi 20-30 minutit, selle aja ma ju ometi võiksin leida …

Tööl on tempokas, olen juba mitu teemat endale külge haakinud ja arvatavasti oleks veelgi rohkem, kui ülemus kätt ette ei paneks ning ei korrutaks, et ma teiste tööd ära ei teeks 😀 Praegu ma ju entusiast ja laiskvorstid haistavad võimalust 😉 Igatahes on olnud toimekad ajad ning järjest rohkem hakkavad mul peas seosed tekkima. Muidugi huvitav on see, et paljud räägivad täiskuust ja kuidas see inimesi mõjutab. Siiani ei ole ma seda tundnud, kuid Stockholmist tagasi tulles oli mul üks koosolek, mida ma juhin ja see läks küll täiesti käest ära! Inimesed, keda ma tean aastaid ning kes peaksid olema minuga ühes paadis kõigutasid seda üsna kõvasti. Kuna ma olin üsna väsinud ja ei olnud õhtuks just kõige teravam, siis ma lihtsalt enamuse ajast istusin nagu puuga pähe saanud ning mõtlesin, et ma käisin ju ainult korraks Stockholmis, käisin ju, ja kuidas ma sattusin paar päeva hiljem täiesti uude firmasse, kus ma enam oma kolleege ära ei tunne!? Igatahes see oli väga kummaline kogemus. Täna muidugi sai osade inimestega suheldes asjad selgemaks, kuid ikkagi nagu mismõttes?! Ülemus ütles ka, et see on nii kummaline, et umbes nädal ette hakkab ta tajuma, et täiskuu hakkab lähenema, sest koosolekutel hakkavad emotsioonid täiega üle keema ja vaadates, millal täiskuu on, siis ongi tavaliselt nädala raadiuses. Aga kogemustest me õpime. Ahjaaa, täna sõime lõunat koos ühe kolleegiga, kes oli ka mu koosolekul ja ütles, et jumala normaalne koosolek oli ju ja ütles kaks nime, et nende koosolekutel saad tõeliseid tundepuhanguid tunda. Õnneks ma ei tea neid inimesi ja äkki ma ei saagi tundma 😉

Külastasime ka meie logistikakeskusladu. Täiesti ebareaalne, kui suur see on ja millises koguses kaupa. See oli ikka täiesti absurdne ning see kõik on ka kogu aeg ringluses, laos ei seisa praktiliselt midagi. Maast laeni riiulid täis alkoholi, kosmeetikat ja kuivaineid. Ma olin ausalt öeldes kergelt šokeeritud. Kuid külastus oli väga silmi avav, mul on nüüd terve protsessi ahel teada. Kindlasti on igas firmas omad loogikad, kuid meie ladu oli piisavalt suur, et suurem pilt selgeks saada. Ja Somersby siidri austajatele, soovitan seda mitte juua, meil oli seal üks partii korgid pealt visanud ja vedelik oli betoonpõrandale korraliku kahjustuse teinud, mida see siis veel meie organismiga teeb? Õnneks ma ei tarbi seda.

Rasmusel läheb koolis hästi, õpetajad kiidavad ja peamiselt saab kiitusi ning “5”-i. Paar “4” on ka, kuid üldiselt läheb tal hästi. Jaak on muidugi jätkuvalt arvamusel, et seal on tase nõrk ja Rasmus ei õpi niipalju, kui peaks. Ma küll nii ei arva ega nad neid seal ju ei poputa. Pealgi äkki Rasmus ongi lihtsalt tark laps 🙂 Käisime eelmisel neljapäeval kooli soolaleivapeol ka. Rasmus keeldus tulemast, kuid me vaatasime kooli üle. Direktor surus meil kätt ka ja tänas, et me nii kohusetundliku ja tubli lapse oleme kasvatanud. Rasmus sai juba varem klassijuhatajalt küpsisepaki. Ta oli selle klassi ees kätte andnud ja Rasmus oli teda kui vihavaenlast vaadanud, kui pilgud tapaks 😀 Seega direktor tema nime välja ei hõiganud ja lihtsalt surus meil kätt. Kool on suur, ikka läbi mitme korruse. Kuid jätkuvalt vana hõnguga, vanalinna maja ju.

Rasmus on kooliga nüüd kaks korda kinos käinud. Pöff oli ja nad käisid noortefilme vaatamas. Esimene film oli neile kõigile väga tüütu olnud. Kuid Rasmusel oli väga kena numbrikombinatsiooniga pilet 😉

Viisin Rasmuse lõpuks juuksurisse, käisime meie kunagise juuksuri juures. Seal sain kokku ka oma sõbrannaga, kes vahetult enne meid oli. Lobisesime ja täitsa lõbus oli 🙂 Rasmus muidugi leidis, et ta juuksed lõigati liiga lühikeseks, kuid mulle meeldib. Nüüd on vähemalt korralik asi peas, mitte mingi võsa.

Mul on uus hobi. Prismas on peale kella 20:00 kollase -30% sildiga tooted allahinnatud -60% peale. Need on tavaliselt sama või järgmise päeva aegumistähtajaga. Olen nüüd mõned korrad neid kaupu “jahtimas” käinud. Mõnikord olen ka paar huvitavat asja saanud, kuid üldiselt on allahinnatud toidud, mida me ei tarbi. Ma tahaks just selliseid kallimaid ning mereandidega seotud tooteid, kuid neid tavaliselt ei ole. Kuid Tiskre Prisma on tore, reeglina on see tühi ja saab rahulikult ringi jalutada, ilma, et peaks kellegagi kogu aeg kokku põrkama või järjekorras seisma.

Olen vahepeal sattunud ka Tarusse ja Alinaga Päris restosse. Tartus käisin meie kõnekeskuse kontoris varjutamas. Töötajad olid toredad ja Tartu ise ka, kuigi me seal üldse ringi käia ei saanud. Kuid “porgand” teenis meid hästi ja reis läks kiiresti, kuna olin koos kolleegidega ja juttu jätkus meil kauemaks. Alina rääkis mulle juba suvel, et ta tahab minuga Päris restosse minna, et on uus äge koht. Käisime seal siis ära. Toidud olid head, teenindus väga hea ja hinnad hullumeelselt kõrged … Kuid nüüd on käidud ja nähtud, arvatavasti läheks tagasi ka, kuid siis pigem kohvi ja saiakest sööma.

Ilusat talvekuu algust ning püsige terved!