14.02.2023
… ja minu kirjutamine täiesti unarusse jäänud … Igatahes imelist käesolevat aastat ning kaunist sõbrakuud!
Jõulud veetsime Hanilas. Jaagu ema hellitas meid kõvasti, laud oli lookas ja meie kõhud punnis. Laps sai omale Vespa 🙂 Teisel jõulupühal käisid meil külas Nõmmed, nemad on siis see pere, kes praegu Sitsiilas Eestit esindavad. Jaak sai imekiiresti diivanilaua kokku ehitatud, et oleks kuhugi asju toetada.
2023 on suure hooga pihta hakanud. Ei tea, kas tuleb sama põnev ja rõõmu täis nagu eelmise aasta esimesed 8 kuud?! 😀 Meil oli esialgu plaan minna sõprade juurde aastat vahetama nagu meil enne Sitsiiliat traditsiooniks oli saanud. Paraku jäi seal enamus perest grippi ja see plaan ei õnnestunud. Kuna ilmad ei olnud just kõige ilusamad ja välja ei kiskunud, siis olime kodused ja võtsime aasta väga rahulikult ning vaikselt vastu. Kerge snäkilaud, küpsetasin koogi ning aasta võis vahetuda. Ümberringi lasti väga palju rakette, seega olime selle melu keskel ja nautisime seda täiel rinnal. Aknast nägi kõik kenasti ära, seega isegi välja ei pidanud minema. Paugud vaadatud, uue aasta tervitused teele pandud ning suundusin 1:00 paiku unedemaale.
Aasta algas superrahulikult. Meil natuke vabam toimetamine, juht andis loa vabalt võtta ja ma võtsin ka, oi kui vabalt. Ühte teist ikka tegin ka, kuid kuidagi ei saanud ennast enam käima … Jõulud võtsid kuidagi reelt maha ja mitte kuidagi ei saanud ree peale tagasi. Pimedus ja külm on ka oma töö teinud ehk uni ja tüdimus hakkavad vaikselt võimust võtma.
Koolivaheaja lõpu puhul käisime lõpuks perega kruiisil. See oli mu esimene reis, mille Tallinki töötaja soodustusega soetasin, kuid viimasena sõitma jõudsin. Läksime läbi Helsingi, kuna sealt kaudu sõidavad Stockholmi aatriumiga laevad. Neli aastat tagasi, enne Sitsiiliasse minekut, me Rasmusega käisime seda teed pidi ja ta oli tookord väga pettunud, et me merevaatega kajutis olime. Lubasin talle, et läheme uuesti ja aatriumi vaatega kajutiga. Vahepeal aga juhtus nii, et laps kasvas suureks ning eriti reisi enam ei nautinud. Eks talle meeldis küll ja rahule jäi ka, kuid kokkuvõttes oli siiski igav. Minnes oli laev peaaegu täis, mahutab see meil 2800 inimest ja oli 2500. Seega kõikjal oli rahvast. Mul oli helge mälestus sügisesest tiimi reisist, kus oli ruumi ja õhku ning läksid laeval kuhu tahad ja kõikjal oli kohti, siis seekord valitses karjuv kohtade puudus. Edaspidi tuleb kruiisile minna nädala keskel ja jätkuvalt madalhooajal, kuigi ma enam talvel eriti kruiisida ei tahaks … Ilm on täiesti ettearvamatu, seekord sattusime külmalainesse, Helsingis oli -10 kraadi ja tuul ka, seega ma ei kujuta ette palju see tuulekülma temperatuur oli. Stockholmis oli soojem, näitas -4 kraadi, kuid oli tuuline ja niiske. Rasmus ei pannud Stockholmis sooja pesu alla ja lõdises enamuse ajast. Mul oli sooja pesuga suht ok, kuigi Helsingis tahtsid põsed ja nina otsast kukkuda. Helsingis käisime kõik kesklinna vaatamisväärsused läbi, kuna meil oli vaja 3 tundi parajaks teha.
Stockholm oli jätkuvalt armas. Käisime Viikingite muuseumis, kuna Rasmusele on viimasel ajal väga viikingid meeldima hakanud. Täitsa tore muuseum oli, kuigi liiga palju teksti oli, lugemine võttis üüratu aja. Küll oli seal allkorrusel väike rongike, millega sõidutati ning samal ajal viikingite kaubaretkest räägiti. Edasi läksime vanalinna kõige kitsamale tänavale ning jalutasime seal ümbruses ringi. Leidsime lõpuks armsa kohviku, kus ruumi ka oli ning maiustasime kaneelirulliga (kanelbullar), mida igal juhul soovitatakse seal süüa ning kui meil olid kõhud paksult kuklit täis nägin Rootsi stiilis vastlakuklit. Jaak muidugi pidi selle kohe ostma, paar ampsu võtsin ka, päris maitsev oli. Kuid seal sees oli martsipan, seega oli see ülimalt magus, kuid kuna Jaak on suur martsipani fänn, siis see sobis talle väga hästi.
Ilm oli merel heitlik. Mõlemat pidi loksutas, eriti tagasi tulles. Niiviisi viskas, et ma ei suutnud üldse magama jääda. Stockholmi minnes oli sama teema, et peale Marienhami hakkas täiega kõikuma, ma ärkasin selle peale üles, nii 3:30 (kõik kellaajad on Rootsi järgi ehk Eesti vaates tuleb 1h juurde liita), Rasmus oli 4:00 üleval. Sain ta magama tagasi aetud, kuid ise enne ei jäänudki, kui alles siis kui hoog maha läks ja me saarte vahele jõudsime. Nii umbes 5:00 paiku ja Jaagul läks uni 6:00 ajal ära, seega olin ma suht magamata ööga. Jaak läks laeva kondama ja ma sain õnneks tunnikese veel magada. Minnes hakati juba 7:00 hommikusööki pakkuma, seega ajasime Rasmuse üles ja kulgesime sööma. Õgisime ennast otsast otsani täis nagu ka eelmisel õhtul buffes. Lõpuks oli halb olla ja edaspidi ise reisides ma enam buffe lauda ei osta, vähemalt õhtusöögil mitte. Teisel õhtul sõime Grill Hous´is. Kuna sinna kohti broneerida ei saa ja on elav järjekord läksime varakult seisma, nii umbes 16:45 paiku. Restoran tehti 17:00 lahti ja umbes 17:15 saime istuma. Sõime kõike head ja paremat, ajasime juttu ning nautisime õhtut. Pärast olime bubis, saime seekord natuke parema istekoha ning tõmbasime õhtu taaskord varakult kokku. Reis oli kokkuvõttes siiski väga tore 🙂 Edaspidiseks – kui tahta vaheldust, siis pigem sõita kolmnurka ehk Tallinn-Helsingi-Stockholm-Tallinn. Saab kiiremini tagasi ning kõik liinid läbi sõita. Küll jah peab kottidega vaatama, kuidas Stockholmis saab, seal peaksid olema hoiukapid, kuid ma seekord neid ei märganud. Kottide ja kohvritega on kole tüütu linna peal ringi trampida. Söögi osas – pigem minna restorani, natuke kallima hinnaga saab kvaliteetsemat toitu ning nautida mõnusamat miljööd. Hommikusöögi osas, kuna on ka kohviku laadne versioon, siis kas tasub osta buffed, kui saab väiksema ampsuga kohvikus hakkama … Kogu reisi boonuseks oli muidugi töötõend, millega sai ikka väga-väga palju raha kokku hoitud ja niiviisi kannatab reisida küll. Jaak tööl muidugi rääkis, kui kallis kõik on ja ilma minu kaardita poleks üldse midagi osta jõudnud. Täielik antireklaam, ma nüüd käskisin tal öelda, et ikka tuleb laevaga reisida, lihtsalt peab natuke raha koguma 😉
Koju jõudes teatasin kõva häälega, et ma ei taha nüüd paar kuud kuhugi seilata. Viimased kaks reisi olid ikka liiga üksteise otsas ja talv ning külm. Ei ahvatle enam. No ja siis läkski 1,5 nädalat mööda ja mul oli juhiga 1:1 kus ta teatas, et 30.01 läheme Stockholmi koosolekule … Emmm ahahahh, no niipalju siis mitte reisimisest. Vahepeal käisin enda initsiatiivil ka Helsingis, vaatasin üle sealsed kolleegid ja kontori. Igatahes on töö reisid väga tüütud, eriti Stockholmi. Seekord oli meid ka mitu, mis tähendas, et tegime kogu aeg tööd. Õnneks õhtusöögilauas sai niisama lobiseda ja hiljem baarinurgas samuti. Meie reisi ajal olid pardal ka EMSA esindajad ja toimus streigikoosolek. Mu juht oligi enamjaolt nendega koosolekul ja pärast nad sõid ka meiega koos. Stockholmis toimus ka Eesti restorane tutvustav üritus, kus ca 40 influenserit ning ajakirjanikku olid laevale kutsutud, kus siis Visit Estonia ja EAS esindajad tutvustasid Eesti restorane. Lisaks olid paar kokka ka kaasa võetud. Pidu oli neil seal meeleolukas, meie muidugi olime koosolekutel – üks laeval ja teine pärast kontoris. Meri oli rahutu, jälle! Eriti minnes. Õppetund eluks, kui loksutab ära laeva ninna roni – ma jutustasin kruiisijuhi abiga disco saalis ja seal loksutas ning peksis päris kõvasti, nii et mul hakkas sees keerama. Kajutis mõtlesin, et olen nutikas ja võtan veel ühe ingveri tableti sisse, et eelmise mõju hakkas kaduma ja oi see oli viga. Õppetund nr.2 kui oled ühe võtnud, ära teist enam võta. See keeras ikka sisemuse nii sassi, et lõpetasin peadpidi potis. No väga rõve oli aga nii halb oli olla, et see loksutamine lõpuks enam ei häirinud ja ma suutsin isegi magama jääda. Küll olin ma hommikul 4:00 üleval ja magama enam ei jäänud. Lugesin natuke raamatut ja lõpuks ca tund hiljem suutsin ikkagi magama jääda ja siis oli uni küll väga magus ja kui juht kirjutas, et aeg sööma minna, siis mulle tundus küll, et see on keset ööd, kuid Rootsi aja järgi oli kell juba 8:30 😀 Tagasi sõites õnneks loksus vähem ja sain endaga paremini hakkama ja magasin ka väga hästi.
Vahepeal oli 13 ja reede, kus meil on tavaliselt vana EMT-i grupiga koosistumine olnud, seekord olin sunnitud ära jätma, kuna osalejaid oli väga vähe. Eks tuleb siis kevade poole uuesti proovida mõnel teisel kuupäeval. Küll jõudsin esimest korda peale naasmist meie sõpruskonna naistekale. Meil on iga kuu kolmandal kuupäeval kohtumine, selline pikaajaline traditsioon juba. Viisin tüdrukud Nok Noki sööma ja nad jäid väga rahule. Kõik said rääkida, süüa ja juua ning väga tore õhtu oli.
Mul oli Grete ja Kairiga City Grillis kohtumine kokku lepitud, kuna Grete pidi veebruari alguses ära sõitma. Paraku jäi Kairi haigeks ja mängisime ruttu ümber, seega tegime paaride kohtumise ehk mina ja Jaak ning Grete ja Andri. Meil oli supertore õhtu! See on ikka huvitav, kuidas me mõne inimesega nii hästi klapime ja nad on meist 15 aastat nooremad! Nagu Marie ja Floga, klapp on väga hea! Sain Kairi ja Gretega ka ikkagi eraldi veel kokku, enne kui Grete ära lendas. Grete sai teise magistri ja kihlus vahepeal, seega oli meil tähistamist küll. Päevaga läks muidugi nii, et mul oli nendega kokku lepitud, kui selgus, et mul on ettevõttega samas kohas sama kell õhtusöök 😀 Lükkasin tüdrukutega kohtumise tunnikese edasi. Seega käisingi kahe laua vahet, kui ettevõtte istumine vaikselt ära vajus ja kolisin ümber. Taas oli ülitore õhtu!
Jõudsin vahepeal Kaidiga lõunale ja kinno! Tal oli kaaslane haigeks jäänud ja kutsus mind. Õnneks oli mul vaba õhtu ja läksin hea meelega. Vaatasime “Mees nimega Otto”, väga armas film oli. Vesistasin enamuse ajast. Nalja sai muidugi ka.
Jane ja Tanel pidasid sünnipäeva ka! Nii tore oli üle pika aja oma armasid emtikaid näha. Nagu ikka oli meil nalja nabani ja juttu jätkus kauemaks. Kuna väiksemad lapsed olid ka, siis vahepeal oli kisa suhtelist kõva ja mul järgmine päev kurk krõbe ning hääl kähe. Pidime neist ju üle karjuma 😀 Aga nendega oli nii nii tore aega veeta!
Käisime kolleegidega Seewaldi laternamatkal! Mul on üks noor väga entusiastlik kolleeg, kes mind ennast ca 25a tagasi meenutab ja ta orgunnis meile matka. Ülilahe matk oli ja nii palju infot sai teada. Meid oli päris korralik ports inimesi, nuputasin, et kuidas see giid kõigini jõuab. Meid kästi paaridesse võtta ning paari peale anti raadiosaatja, selle abil kuulis kõik ära. Lisaks sai igaüks laterna elava tulega. Uskumatult suur territoorium oli! Enamus maju on muidugi lagunenud, kuid need, kus kliinik ja haigla sees olid, need olid kenasti korras. Matkasime Stroomi metsa, tegime väikese teepausi ning siis tagasi Seewaldi juurde. Kokku tuli ca 7km ja läks üsna ruttu, sest põnev oli. Tee oli muidugi jäine, vesine või porine, kõike sai. Järgmiseks korraks pressisime Kopli tuuri välja, seega äkki aprillis millalgi õnnestub minna 🙂
Veebruari alguses käisime Õeluste kambaga Viljandis SPA-s ja teatris. Rasmus nägu kunagi AirBalticu ajakirjas Schloss Fellini tutvustust ja mulle jäi see kohe silma. Nii ilus butiikhotell, kuid hinnatase selline, et perega ei kannata küll minna aga otsustasin, et Õleuste kambaga tuleb ära käia. Neljane seltskond sai varakult minema, seega jõudsime ka SPA-st läbi hüpata. SPA oli väga väike ja armas. Meie seltskonnale täiesti paras, kuid siis lisandus veel kuus inimest ja läks natuke kitsaks, pidi peale passima, kes kusagil on ja kuhu mahub. Õhtusöögi ajaks jõudsid teised ka kohale. Toit oli suurepärane ja teenindus hea. Meil jällegi nalja palju ja lõpuks kiire teatrisse. Etendus oli “39 astet”, mis oli totaalne jant ja esimene vaatus ikka nii aeglane ja veniv, et me vaheajal ikka siiralt mõtlesime, kas minna edasi vaatama. Üks põhjus oli ka see, et üks pudel šampust jäi järgi ja tuli kiirelt alla kulistada. Minu alkoholivaba jook jäi saamata, kuid lipsisin jääd selle asemel. Teine vaatus oli õnneks natuke tempokam ja rohkem jälgitav. Kokkuvõttes oli sisu jura, kuid näitlejate etteasted suurepärased. Etendus oli välja müüdud, seega rahvast oli palju. Pärast jätkasime toas pidu ja saime 3:00 paiku magama. Ma pole juba ikka aastatid nii kaua üleval olnud 😀 Päris huvitav oli. Hommikusöök oli rikkalik ning sai ise tellida soojad söögid. Personaalne teenindus ning väga armas kohvik, kus süüa sai. Koht ise on imeline, huvitav vana maja, suured toad, suur vannituba, Molton Browni tooted, mõnus voodi, palju patjasid ning väga sobilik aastapäevade tähistamiseks!
Ma olen nüüd ametlikult koolitatud Tallinki sisekoolitaja. Paberitega ja puha. Väga pingeline ja raske nädal oli. Reedel lõpetasin korraliku peavaluga ja terve nädalavahetus oli selline “hõre” olla. Reedel pidime tegema kõik 10 minutilise koolituse ja nagu ikka olin ma enda vastu ülikriitiline ning lõpetades endas nii pettunud, et hakkasin peaaegu kõigi ees nutma. Mina! Nojahh, kuid tagasiside oli ainult ülivõrdes mõne üksiku konstruktiivse soovitusega. Jätsin muidugi meelde ainult peamise, mida koolitaja ütles – “Sinuga on turvaline; Sa täidad ruumi ja haarad kõiki oma energiaga; Sul on kaasasündinud anne, mis on suureks eeliseks koolitajaks olemisele, seda ei saa õppida, see lihtsalt on – Su olemus.” Oehhh, ma jälle oleksin nutma puhkenud, nii ilusasti öeldud! Nojahh, ma olengi hea, kui ainult selle materjali enda omaks saan tehtud. Mul ei ole mingit probleemi koolitada, kui olen ise materjali kokku pannud, kui pean midagi edasi koolitama, mis ei ole minu tehtud, siis mul tuleb kerge paanika peale ning kipun kinni kiiluma. Õnneks tuleb üks koolitus veel, kus meile kogu edasi antav info uuesti läbi räägitakse ja siis hakkame juba ise koolitama. Teemaks on Tallinki bändilubadus, väärtused, teenindus standardid ning keerulised juhtumid. Kahe viimasega nagu muret ei olegi, nende osas on mul ju varasemast kogemus olemas, kuid esimese osaga on vaja veidikene tööd teha. Seega saan ma naasta koolitamise juurde, mis mulle ju tegelikult üliväga meeldib!
Vahepeal jõudsin Pille ja Triinuga Estoniasse “Trubaduuri” ooperit vaatama. Enne käisime Pomos söömas. Ma sain itaalia keelt harjutada, see oli küll väga vahva. Pille teadis rääkida, et pidavat pizza päev olema, seega nosisime pizzat. Jaak on pikalt unistanud juba cannolist ja oh üllatust, seal oli müügil, muidugi ma pidi ju ostma. Sõime Triinuga kahepeale ära, kuna see oli suur versioon. Ooper oli väga hea. Seal oli vähemalt lugu, ilusad inimesed ning ma sain päris palju aru ka. Lauldi ju itaalia keeles, vahepeal oli küll ladina keelt ka, kuid enamjaolt siiski itaalia keeles. Kui me sisse läksime, oli ilm väga kena ja välja tulles tuiskas ja oli kole külm. Ootasin ca 6minutit taksot, võibolla sain sel ajal juba külma. Igatahes väga kõle oli. Kuid õhtu oli siiski väga meeleolukas ja tore!
Tegime pühapäeval perekondliku pizzapäeva. Ma juba ammu pean plaani, et võiks “Kaja pizza kööki” sööma minna. Kõik kiidavad seda taevani ja tagasi ning pidavat arvustuste järgi olema Tallinna parimaid pizza kohti. Napoli pizza ikkagi, meil olid kokkadeks igatahes türklased ja sel päeval ei olnud neil just kõige parem käsi, sest meile see küll muljet ei avaldanud. Pizza oli meie arust toores, kate oli pealt tooreks jäänud. Jaak arvas, et ahi oli liiga kuum ja servad kipuvad siis ruttu ära kõrbema ja kate ei jõua küpseda. Igatahes meile see mingit erilist muljet ei avaldanud ja rohkem me sinna minna ei plaani. Kui teaks, millal see omanik, see itaallane ise köögis on, siis äkki on pizzad paremad ka.
Kodu osas ei ole mingit edasiminekut toimunud. Ikka on pool tuba ehitustander, uksi pole, riiuleid ka mitte. Rasmus sai vahepeal voodile redeli ja see on ka kõik, mis juhtunud on. Ahjaa, magamistoa kardinad sain ka ära õmmeldud. Kirjade järgi pidi pimendav olema, kuid nüüd paar päikselist hommikut paistab see kardin ikka täiega läbi! Eks siis tuleb suvel silmaklapid taas kasutusele võtta.
Rasmusel oli vahepeal koolis arenguvestlus. Alguse sai see muidugi varem. Ühel päeval tuli Rasmus koju ja teatas, et ta tahab koduõppele jääda, kuna üksi kodus saab ta kiiremini ja paremini õpitud, kui koolis. Koolis on igav ja teised lapsed tüütud. Ta oli isegi nõustajaga rääkimas käinud, et koduõppele jääda. Nõustaja oli öelnud, et peame uue kooli otsima, kuna nende koolis ei ole hea koduõppe programm. Klassijuhataja oli soovitanud ka kooli vahetada, kuna meie koolis ei ole kunagi 9 klassi olnud ja parem oleks kuhugi tugevamasse kooli minna. Selle peale soovisin kokku saada ja õnneks oli õpetajal plaanis arenguvestluseid pidada, seega saime üsna ruttu jutule. Jõudsime seal selleni, et õpetaja teeb ettepanekud lisatööde tegemiseks, kuna neil pole kunagi ennem ükski õpilane kurtnud, et tal on igav ja ta teab kõike, et tahaks midagi tunnis teha ka. Tundub, et DoDea kool on väga hea tasemega kool, sest kõike mida meie omad siin 8 klassis õpivad on Rasmus seal juba 6-7 klassis õppinud. Eks tal ongi vaja rohkem keskenduda vene ja eesti keelele ning ajaloole, kuna siin õpitakse ja on õpitud hoopis midagi muud, mida tema on õppinud. Küll saab ta teistele rääkida neid teemasid, mida tema Sigonellas õppis. Lisaks peame hakkama ikkagi uut kooli otsima, kus tal oleks huvitav õppida. Mul on muidugi pea täiesti tühi, kuhu võiks minna aga tuleb hakata koole läbi käima ning avaldusi kirjutama. Õismäe kooli ei taha üldse panna, seal ei toimu üldse mitte midagi. Nn. “eliitkoolid” ei võta 9 klassi, seega peab vaatama, mis võimalused meil veel on … Tuleb huvitav kevad …
Eile töölt tulles olin ma väga ärevuses, sain kutse kahele Infortar 25 aasta sünnipäeva tähistama. Esiteks olin ma segaduses, et mis hea kolleeg ja mis firma see veel on?! Selgus, et see on Tallinki omanikfirma. Ahahhh, nojahh, iga päevaga saan järjest targemaks. Ma enda arust olin lugenud Tallinki kohta küll, kuid see fakt on küll mu mälust kadunud. Kutse ei kõnetanud mind eriti, kuni jõudsin peaaegu lõpuni ja lauseni “tantsuks mängib ansambel Smilers”. Otsustatud! Minek! Et mitte väga entusiastlik näida teen RSVP paar päeva hiljem, kuid ma olen kohe “ostetud”, kui Smilers kirjas on. Küll ei ole ma aru saanud, kas see on kogu Tallinki inimestele, kontori inimestele või valitud seltskonnale … Olgu kuidas on, kuid ma sain kutse ja plaanime minna ka. Pidu on 9 märtsil. Neljapäeval. Samuti neljapäeval, 30 märtsil, toimub Tallinki töötajate enda pidu, Tallinki gala. Kaks suurt pidu ühes kuus ja neljapäeviti … Hmmm … Väga huvitav. Tuleb huvitav märts … Lisaks peaks ees ootama ka suurem laevadel tiirutamine ning koolitsutega tehakse samuti algust, seega saab olema märts üks huvitav kuu …
Näide, meie WC lõhnatajatest, kellel veel sellised on?! 😀 Imeilusat ligi hiilivat kevadet, olete märganud, et päevad on valgemad, enam ei jõuagi pimedas tööle ja koju, täitsa valge on või noh heledam, kui kuu aega tagasi. Elu on lill, nautigem ja püsigem terved!
