23.03.2023
Kevad tuleb, väga vaevaliselt küll aga on lootust, et tuleb! Meie ilma ei saa muidugi üldse võrrelda sellega, mis Sitsiilias praegu on, kus on juba 20 kraadi, inimesed päevitavad ja ujuvad ning limpsivad jäätist. Ma võin kõigest sellest ainult und näha … Aga äkki jõuab see soe millalgi meie juurde ka, lootust ei tohi kaotada.
Vahepeal on jälle üks kuu kadunud nagu unenäos. Kui enne oli tööl palju aega, igast asju teha ja aega jäi isegi üle, siis nüüd on kuidagi kiireks läinud. Kõik asjad hakkasid korraga liikuma ning lisaks tulid koolitused ka juurde. Tänaseks olen juba 3,5 koolitust ära teinud ja igal nädalal on vähemalt üks veel ees ja nii kuni maini. Proovin hoida ennast üle töötamast ja töö ajaga asjadega ikka hakkama saada. Jätkuvalt on põnev ning aastavestlus möödus ka hästi, jäin tööle edasi 😉
Vahepeal oleme jõudnud tüdrukutega kaks korda naistekat teha. Eelmisel kuul käisime Ülos ja sel reedel City Grill Houses, kuna ma ei suutnud muud kohta välja valida ja seal on mõnusad jagatavad menüüd, hea lihtne tellida ja kõik saavad erinevaid asju maitsta. Mõlemal korral oleme Krissu ja Evaga pikemalt lobisema jäänud ja väga tore on olnud.
Mirtel sai vahepeal 4 aastaseks ja käisime neil külas. Sünnipäevalaps ise oli väga tagasihoidlik ja ei tahtnud kedagi näha ega midagi teha, kuid me ülejäänud saime natuke lobiseda ja head paremat nosida. Iiris oli väga asjalik ja sebis aina ringi. Viimati nägin ma teada meie juures ju väiksena, kui ta jooksmise asemel ringi roomas. Lisaks saime tuttavaks Anni emaga. Oli väga meeleolukas pärastlõuna. Lisaks muidugi sadas sel päeval laia lund ja tali oli jälle tagasi.
Vahepeal oli restoranide nädal ja kuna mul oli Liinale õnn kõik soovimata, tegime väikese kohtingu ning nautisime head-paremat Vana Toomase restoranis. Toidud olid väga head, eriti äge oli, kuidas magustoitu serveeriti. See oli sellise samblapadja peal ja sellele valati peale vedelikku, mis tekitas tossu.
22.02 käisime naiskonnaga Rakett69 Tallinki esindamas. Neljapäeva õhtul kolleeg kirjutas, et nüüd tuleb Rakett69 minna. Ma olen seda muidugi koos Rasmusega aastaid jälginud, kuid pole kunagi arvanud, et ise sinna satun. Praegu on seal käimas ettevõtete vaheline võistlus. Kord kuus üks mäng sama valdkonna ettevõtete vahel ja võitjad on lõppmängus mais. Ma puiklesin vastu ka, ei taha ju häbisse sattuda, kuid natuke oli ju põnev ka 🙂 Nii siis juhtuski, et esmaspäeval saime esimest korda kokku, tegime lõuna ja pidasime plaani, kuidas asjadele läheneme. Meile tehti ka logodega pusad. Ma lubasin pühalikult, et vaatan terve nädalavahetuse ja õhtuti nüüd saated üle, mis te arvate, kas vaatasin, muidugi mitte 😀 Mängu päeval tuli närv ka sisse aga kuna ma olin naiskonna kapten, siis pigem keskendusin sellele, et tiim töötaks ning olin muidu ergutaja rollis. Kokku oli kolm ülesannet. Lahendasime kõik kenasti ära ja kusagil viimaseks ei jäänud ning saime kokkuvõttes auhinnatud 3-4 koha. Fotograaf tegi pilte ka, need on väga kenad ja panen suurema osa nendest siia ka, et oleks mälestus.
Kuna jätkuvalt oli restoranide nädal ja ma polnud ammu ka Relikat näinud, siis läksin peale Rakett69 veel edasi välja sööma. Käisime Ukraina restos Kachka söömas. Toidud olid väga head ja teenindus samuti. Kuna restoran on linnamüüri ääres, siis oli seal üsna jahe ja ma pool õhtut külmetasin, ma ei tea miks, kuid ma ei taibanud pleedi küsida. Arvatavasti oli veel adrenaliin üleval ja külmatunnet hakkasin liiga hilja tundma. Õhtu oli igatahes väga tore ja Relluga oli ka väga mõnus üle pika aja lobiseda. Restorani soovitan igal juhul külastada!
Neljapäeval läksin tööle ja kahe tunni pärast kobisin koju tagasi. Mul oli elu väsimus peal ja nõrk olla. Alguses mõtlesin, et lähen bussiga, aga siis võtsin Boldi. Sain tõmmu tsurramurra juhi, ma olen enne ka nendega sõitnud, kuid see oli eriti süüdimatu. Esiteks tal autol kõik tuled armatuuril põlesid, mis vähegi olemas olid. Olgu, niikaua, kui midagi ei karju, siis kannatab ju sõita. isegi Sitsiilias sai niiviisi sõidetud. Teiseks, liiklusmärke ta ei jälginud, anna teed märki ta küll ei tundnud. Suunatuld ei näidanud, no ok, ma ka ei näita, kuid ainult siis, kui kedagi ei ole, kuid me sõitsime tipptunnil, kus autosid oli võrdlemisi palju. 50km/h alas kimas ta 70 km/h ja 70 km/h alas 90-100 km/h, ma taga pingil palusin ainult, et ühes tükis koju saaks! Pärast teised pakkusid, et äkki ta vaatas, et ma näen nii halb välja, et viis ruttu koju, enne kui midagi halba juhtub 😀 Jõudsin koju ja kobisin magama. Rasmus pärast tuli ja ütles, et ta oli koju tulnud ja kuulis, et keegi norskab väga kõvasti ning oli mind mitu korda kontrollimas käinud, kas ma ikka olen elus veel … Ma eitan norskamist aga halb oli olla küll. Lisaks oli mul kogu aeg külm! Seega pikk nädalavahetus möödus mul magades. Õnneks olime reedel Jaagu vanemate juurde kutsutud, seega pere sai vähemalt süüa. Laupäeva õhtuks tuli mul elu enam vähem sisse ja pühapäeval oli juba päris hea olla. Tundub, et see nädal oli siiski olnud liiga sündmusterohke ja pingutasin üle. Edaspidi tuleb natuke rahulikumalt võtta ja mitte nii palju ringi tuisata 😉
Käisin Alinaga ka kohvitamas, tuli ju välja puhanud vaimu taas ära kasutada. Sattusime väiksesse Prantsuse stiilis kohvikusse, see oli väike ja väga armas. Alinaga oli muidugi imetore kokku saada ja lobiseda.
Jaak jäi kuu lõpus puhkusele, seega olid nad koos Rasmusega puhkusel. Nad olid väga tublid ja asjalikud. Ühel päeval käisid nad Nõmmel murdmaad sõitmas, teisel Kiviõlis mäesuusatamas ning kolmandal jõusaalis. Igati sportlik puhkuse nädal. Mina aga käisin Läänemere tuuril. Laevadele käidi tutvustamas klienditagasisidet. Juht kutsus mu kaasa ja läksin hea meelega, sest ma polnud kunagi veel Baltic Princessiga sõitnud. Kõigepealt sõitsime Megastariga Helsingisse, laeval oli koosolek. Helsingist sõitsime ettevõtte väikebussiga edasi Turku, meid oli kuus, seega tavalisse autosse me ei mahtunud. Turus tegime mingis kaubanduskeskuses aega parajaks. Turunduse tiim oli ka seal, nad olid ettevõtte gala jaoks erinevatel laevadel klippe filmimas ja tulid samuti Princessile filmima, kui üle ei sõitnud. Seega oli meid vahepeal natuke rohkem koos. Sain endale sealt kaubanduskeskusest kontorikingad. Ma Eestist ei ole kusagilt leidnud. Tahtsin täiesti klassikalisi ja madala kontsaga musti kingi. Nüüd sain, Jana omad ja mugavad nagu sussid. Turust läksime laevale, õhtul oli koosolek, me olime väga oodatud, meid ootas rikkalik puuviljavaagen. Kuid kuna me just tulime söömast, käisime seekord buffe lauas, siis väga ei jaksanudki nosida. Ma laeval väga ringi ei kolanudki, laev on oma olemuselt täpselt samasugune nagu Baltic Queen. Kuna kõik ütlesid, et lähevad magama, siis oli väga lühike õhtu. Pärast selgus, et osad olid ikka laeval edasi toimetanud, oleks seda teadnud oleksin ka ühinenud. Kuna ärevus oli sees, et ikka õigel ajal üles tõuseks, siis olin enne kukke ja koitu üleval ning jõudsin isegi sööma. Hommikul kell 6:00 pidime ju laevalt juba maha sõitma, kuna pidime Kapellskäri sadamas maha minema. Kõht küll tühi ei olnud, kell oli ju alles 5:00 ringis, olgu Eesti aja järgi küll 6:00, seega mu tavaline ärkamise aeg, aga äreva öö tõttu olin suht uimane ja väsinud ning isutu.
Edasi sõitsime Stockholmi ning Ats, Rootsi poolne juht, viis meid Radissoni hotelli hommikust sööma. Õnneks tegi ta meile välja 🙂 Toit oli väga hea, palju erinevaid asju sai süüa, paraku ei olnud mu kõht eriti tühi, seega oli hommikusöök suht tagasihoidlik aga väga maitsev siiski. Läksime tagasi kontorisse ning mul oli üks pikem koosolek. Paraku Symphoni peale koosolekule ma ei jõudnudki, sest see algas planeeritust varem, kui mul teine koosolek veel käis. Küll saime Queeni peal lõunat süüa, tööliste sööklas, mida kutsutakse messiks. Väga head toidud olid, paremad, kui buffes. Läksime kontorisse tagasi ja rapsisin natuke veel tööd teha. Jube uni oli peal ja hirmsasti oleks laeva tahtnud, kuid kuna seal oli olnud erikruiis, siis oli seal meeletu läbu ja koristati ka veel siis, kui inimesed juba laeva tulid. Üks tekk jäigi koristamata, see tehti hiljem Tallinnas korda. Erikruiise on erinevaid, kuid paar korda aastas on noortekruiisid, kus terve laev on 18-21 aastaseid noori täis. Kui sügisel esimene kruiis oli, siis oli tegemist rikaste Rootsi võsukestega, kes laeva raha ka jätsid ning kruiis oli suht plussis. Seekord olid pardal pagulaste järeltulijad, kes ei näinud üldse rootslaste moodi väljagi ja maha jäetud laga oli korralik! Lisaks ei ostnud nad laevalt midagi ja hea, kui selle kruiisiga nulli jäädi.
Lõpuks saime laeva, Queenil on kajut ikka palju helgem. Kuna voodikatteid ei kasutata, siis on valgust rohkem, lisaks on kardinad ka heledamad. Õhtul oli meil taas koosolek ja õhtusöök oli alles 20:00. Seekord olid tööl kaks staarteenindajat, keda kõik taevani kiidavad ja kes on tõeliseks eeskujuks kõigile restorani teenindajatele. Nad töötavad muidu Alexandras, kuid Age spetsiaalselt minu jaoks palus kelneri Grill House tööle, et ma saaksin kogeda tema teenindust. Ja olgem ausad, teenindus oli tõesti suurepärane ja mitte sellepärast, et me olime kontorist vaid ta oligi selline. Ma jälgisin, kuidas ta teiste laudadega käitus ja mehel on oskust inimesi lugeda ning neile vastavalt ka läheneda. Lugusid rääkis ta ka, see on alati hea oskus! Kui me räägime kliendi poputamisest, siis teeninduslugu, mida ma nüüd koolitsutel rääkida saan. Olime soolase toidu lõpetanud ja ta küsis, kas magusat ka soovime. Olime kaks laudkonda ja mõlemas ütlesime, et midagi väikest ja magusat võtaks küll. Mõne hetke pärast tuli kelner pisikese kausikesega, kus sees oli mustikas 😀 Ma ei jäänud võlgu ja ütlesin, et ma tean, et teil on imelised vaarikad ka, et ma tahaks ühte vaarikat ka … Läks mu kausikesega ja jäigi ära, ma juba hakkasin teistega arutama, et läks ostma või kuhu nüüd nii kauaks kadus. Kuid siis tuli ta tagasi mu kausikesega ning kahe suure pavlova koogiga ning ning kõigile oma kahvlikesega, seega kõik said suud ka magusaks. Kuid minu kausikesele oli lisaks vaarikale lisatud ka tomat ja hernevõrse 🙂 Milline väike žest, kuid elevust ja emotsiooni kui palju! Tiksusime natuke Piano baris, jutustasime ja kuulasime Margus Kappelit, täitsa tore oli. Öösel ehmatasin jälle selle peale üles, et laev mürises ja aknast avanenud vaade tuli pildile ka püüda!
Tegin Tallinkis ka koolitajana käe ka valgeks ja jäin täitsa ellu. Mul on nüüd igas grupis vastutöötajad olnud, seega iga kord on väljakutse olnud, kuidas neid endaga koostööle panna. Õnneks ei ole nad grupi koostööd alla tõmmanud ega olukorda pingeliseks ajanud, kuid ma olen pidanud rohkem pingutama, et asja koos hoida. Kuid kõik see õpetab ja arendab. Nüüd lõpuks oli mul ideaalne grupp, millest kõik räägivad. Mul oli vaja vaid õigel ajal arutelu lõpetada ja teemasid vahetada. Täitsa vahva oli vahelduseks lihtsalt läbi koolituse kulgeda ja mitte nahast välja pugeda, et koolitatavad kaasa tuleks.
Vahepeal oli ka naistepäev. Meil olid mõlema maja fuajees suured lillekimbud koos õnnitlustega. See oli väga armas kingitus ettevõtte poolt. Lisaks tegime protsessi tiimiga oma peo. Ühele neiule väga meeldib küpsetada ja ma tellisin temalt vastlapäevaks vahvlid, kuid siis jäi ta haigeks ja nihutasime vahvli söömise naistepäevale. Igatahes oli meil uhke laud koos vahvlite, maasikate ja vahukoorega.
9. märtsil oli lõpuks kauaoodatud Infortari juubelipidu Smilersiga Viimsi Artiumis. Me polnud kunagi enne seal käinud, seega saime selle ka üle vaadata. Jõudsime natuke peale algust, õnneks algas kontsert hiljem, seega piinlikku hilinemist ei olnud. Tundsin päris mitut inimest, kuid peamiselt olime ikkagi Jaaguga kahekesi. Kõigepealt olid väike jutuajamine ning omanikud meenutasid ajaloost erinevaid lugusid. Päris põnev oli neid kuulata ja nalja sai muidugi ka. Siis algas kontsert ja meile esines terve sümfooniaorkester koos koori ja nelja ooperilauljaga. Väga uhke oli igatahes! Lugu oli Jaagup Kreemi kirjutatud ja rääkis armastusest nagu ikka. Mõned aariad olid väga head ja mõnus kuulata, kuid kui Elina Nechayeva laulma hakkas, siis oli väga õudne, tekki tahtmine kõrvad kinni toppida. Ta ju laulab kõrgelt ja tema osa oli kiire ka, siis ta lihtsalt kriiskas seal lava peal. Helitehnikul oli igatahes midagi paigast ära. Jaak pärast leidis, et oleks võinud ilma võimenduse olla, kuna saal on ju suht väike ja lauljatel on kõva hääl, see oleks kostnud küll. Kuid üldine mulje oli hea. Seejärel anti süüa, väga tore oli külmlaud, palju väikeseid ampse ja sai sellest juba kõhu täis. Põhiroad olid tavalised ja igavad, kuid nosisime neid ka. Napilt jõudsime söömise lõpetada, kui kuulsin, et Smilers juba laulab. Tormasin siis saali ja emmm, olin mina ja seina ääres veel kümme inimest nagu koolipeole oleks sattunud, kui keegi ei julgenud saali keskele minna. Kuna mina läksingi sinna Smilersi pärast, siis ma keksisin küll lava ees ja mul oli väga palju ruumi! Lisaks oli teiseks lauluks mu lemmiklaul, mida nad reeglina kontserditel enam üldse ei laua. Esimesed 30 minutit oli väga imelik, inimesi oli väga vähe, kuid õnneks elasid nad kaasa, aga distantsilt ja lava esine kuulus kõik mulle! Täiesti uus olukord minu jaoks, tavaliselt on lava esine sekunditega kaasaelajaid täis. Mina igatahes nautisin täiega, tantsisin ja laulsin kaasa, kõvasti ja noodist mööda. Lõpupoole tuli inimesi juurde ja äkki läks kitsaks 😀 Aga see oli viimased 30 minutit, kokku laulsid nad ca 1,5h. Üsna pikk kontsert oli. Üllatuskülaliseks oli Mihkel Raud ja nad laulsid vanu GeneraatorM laule ja Jaak sai ka lõpuks nautida ja näppu visata. Avastasin, et kui nad edaspidi peaks veel koos kontserti andma, siis võiks täitsa vaatama-kuulama minna. Kuigi ma pigem eelistan selliseid väikeseid intiimsemaid kontserte nagu need õhtusöögi stiilis või kusagil väikestes kohtades. See on ka põhjus, miks ma Smilersi suurele juubelikontserdile ei läinud. Kindlasti oli unustamatu elamus ja vägev kontsert, kuid mind ei tõmmanud ja pealegi ma sain ju peaaegu privaatse kontserdi mõni aeg tagasi 😉
Vahepeal oli jälle restoranide nädal, nüüd vist teine pakkuja ja seekord käisin Omnivast kunagise kolleegiga väljas söömas. Ta sai mõni aeg tagasi emaks, beebi on 8 kuune ja oli aeg teda natuke tuulutada. Käisime Pegasuses, mul on millegipärast jäänud sellest kohast mulje, et see on väga suursugune ja kallis, kuid selgus, et täiesti tavaline restoran. Teenindus oli hea, toit väga maitsev ja mulle meeldis see teade, mis mu teetassi alusele kirjutatud oli 😍
Kevad tuleb või noh, peab tulema! Püsige terved ja hoidke ennast!
