Tundub, et siin on mingeid seadeid muudetud või midagi, ma olen ennegi pikki postitusi teinud ja palju pilte pannud, kuid nüüd sain esimest korda veateate, et limiit on ületatud. Peaks vist tihedamini, kui kord kuus asju üles kirjutama.
Kui juhile piisavalt palju hädaldada, siis ta halastab ja toob maalt aiast piibelehti.
Veetsin Triinuga toreda õhtupooliku Kopli radadel uidates. Kuna olin ju värskelt seal käinud, siis tutvustasin talle ta kodukanti. Ta ju elab praegu seal. Lobisesime raseduse jutte ja niisama. Õhtu oli vaikne ja ilus, kuid lõpuks kiskus ikkagi jahedaks. Kõik oli ikka sama ilus, kui viimane kord ja mul oli isegi meeles, kuhu ja kuidas minna, ilma Mapsi abita. See on suur saavutus!
Taaskord Kopli radadel. 29.05. Jätkuvalt imeilus!
Tööl oli meil koolitushooaja lõpetamine ja tähistasime seda NokNokis. Paraku oli meid suhteliselt vähe, kuna laeva personal oli tööl. Kuid lõbus ja hariv oli ikkagi. Lisaks sai ju tasuta süüa! Kuna seal on uus menüü, siis oli väga tore seda degusteerida. Minu jaoks oli muidugi enamus asju liiga vürtsikad, aga hästi natuke ikka maitsesin. Igal juhul neile kellele Tai köök meeldib, igal juhul soovitan ja neile kellele ei maitse, ikka tasub minna, saab paluda, et vürtsi nii palju ei pandaks. Mulle maitses kõige rohkem baklažaan, see oli väga hästi tehtud ja mulle on viimasel ajal hakanud sellised hautised meeldima.
Ei ole tablett, hoopis niiske salvrätik, kui kelner selle veega üle kallab. Ja süüa, paju süüa! Need on kõik jagamisvaagnad. 31.05.
1 juuni on rahvusvaheline kleidipäev. Sain seekord sellest osa ja tegime tööl kleidi pilti. Esiteks oli külm ja teiseks oli tuul, aga eks pildid räägivad rohkem, kui tuhat sõna 😀
Me siin üritasime kleidipilti teha! 01.06.
Ma olin juba ammu põnevil, kuna Tallinna bussijaamas leidis aset vanade busside festival, aga mitte see ei olnud põnev, vaid see, et Smilers andis tasuta kontserdi. Tasuta asjad mulle meeldivad ja Smilers meeldib ju ka! Ilm kiskus päeva peale järjest halvemaks ja ma ei olnud üldse enam kindel, et ma minna tahan. Kuid Triin käis peale, tal ju ikkagi viimased võimalused kusagil käia ja midagi teha, seega andsin alla ja vedasin ennast ikkagi kohale. Täitsa tore üritus oli. Vanad bussid olid toredad ja Smilers oli oma vanas headuses. Nad esinesid teistmoodi, kui tavaliselt. Neil olid taustalauljad ning vahepeal tulid pasunapiilud, meenutas 2QuickStarti natuke. Laulud olid ka veidi teise kõlaga, kuna oligi teisiti üles ehitatud. Kuid tore oli ikkagi. Lisaks laulsid nad kohe alguses “Keelatud viljade turg”, juba teist korda! See on väga tore, et nad seda uuesti esitama on hakanud.
Kõige toredam kirjeldus, mis me sealt leidsime 🙂 Ja teised toredad bussid. 02.06.Smilersi bussijaama katusekontsert. 02.06.
Jaagu isa sai 29.05 75-aastaseks. Kuna nad olid sel ajal reisil, siis pidu toimus Hanilas 3 juunil. Jaanus ja Indra olid ka kohal, seega oli meid kohe natuke rohkem. Nagu ikka oli laud lookas ja juttu jätkus kauemaks. Lisaks sai sauna ja ilusat ilma, no ja muidugi sääski ka … Väga tore oli neid üle pika aja näha ja lobiseda.
Palju lilleilu, ning beebikuusekäbid. 03.06.
Meil oli vahepeal naistekas, saime kokku nädala keskel ja Kaidi ettepanekul läksime diskgolfi mängima. Alvar tuli Kaidile järgi ja nagu kiuste läks mul koosolek üle, seega said nad mind natuke aega oodata. Läksime Harku järve äärde mängima ja Alvar võttis oma treeneri ülesannet väga tõsiselt. Kõigepealt tegime soojaks, siis harjutasime harjutusväljakul viskeid ning alles siis läksime rajale. Kaidi muidugi tahtis kohe rajale tormata, kuid kogu eelnev oli hariv ning kasulik. Aga Alvar kasutas juhust, et seekord on rohkem naisi, kes pole rajal käinud nagu mina ja Krissu, siis on hea enne ikka treenida ja soojendust teha, Kaidi lihtsalt pidi ka sellest kõigest osa võtma 😉 Rada oli tasuline 4€ ja lühem, kui teised, 12 rajast koosnes. Mulle see rada meeldis, seal oli palju puid, mis tähendas, et me kõik olime võrdsed või noh naised olid, Alvar suutis puudest mööda saada. Vahepeal läks jahedaks, kuid muidu oli taas imeline ilm ja väga meeleolukas. Sai jutustada, värskes õhus viibida ja natuke sporti teha. Järgmine kord on ranna tennis, ma ei tea, mis see endast kujutab, kuid Kaidi tahab väga minna, seega miks mitte järgi proovida 🙂
Naised discgolfi mängimas. 8.06.
Kodus on samuti areng toimunud. Meil on nüüd diivanilaud, telekaalune kapike ja vannitoa riiul. Vannituppa tekkis äkki kuidagi palju ruumi ja asju riiulile pannes jäi nii palju pinda üle, et mul on nüüd kohe asjade puudus! Kohta kuhu panna on, aga asju ei ole … Kuid ühest kastist saime vähemalt lahti. Kuid loodus tühja kohta ei salli ja juba kolis vannituppa kastist vabanenud kohale trellikast 😀 Vaikselt hakkab kodu ilmet võtma. Kui nüüd vähemalt need kaks köögikapiust ka ette saaks, prügikasti ja sahtlite oma, siis saaks juba külalisi kutsuma hakata!
Uus mööbel, Jaak täitsa ise oma kätega tegi! 10.06.
Rasmusel sai kool läbi! Meie suur plaan ta teise kooli panna, ei õnnestu. Vähemalt on kõik mu järelpärimised on saanud eitava vastuse. Tabasalu kooli otsust veel ootame, aga seal on vabad kohad Meriküla majas, mis asub Murastes ja sinna on meie juurest ikka hiiglama pikk maa ja bussiliikluse loogikast ma ei ole aru saanud. Mingi buss nagu on kahe kooli vahet käima pandud, aga pigem õhtusel ajal, kuid hommikul oleks tavaline liinibuss ja siis peaks maantee äärest ca 1km jala kõndima. Ilusa ilmaga pole ju midagi, aga me elame ikkagi Eestis! Kuid 8 klass sai tal edukalt lõpetatud, ühe neljaga, mis oli eesti keel ja ülejäänud on viied. Teisipäeval, 13.06, oli neil viimane päev ja nad tegid kooli lõpu puhul suppamise ürituse, mis oli Kakumäe rannas. Kuna Jaagul on puhkus, sai ta poisi kohale viia ja Rasmus sai oma supilauda kasutada. Mis tuli igatepidi kasuks, oma laud on ikka oma. Jaak vaeseke muidugi passis terve selle aja rannas, oli küll tuule eest varjus, kuid sai ikkagi külma juurde. Aga Rasmus on tubli ja eks siis paistab, mis järgmine õppeaasta meile toob, praegu keskendume puhkamisele!
Kiitust ja tänu ka! 13.06.
Puhkus, ma olen Sinu jaoks valmis! Sitsiilia, siit me tuleme! Nagu ka Pariisi reis, saabus ka see reis ootamatult. Lisaks muidugi suutis Jaak tõbiseks jääda. Algas nädalavahetusel kurguvaluga ning nüüd on üle läinud nohuks ja kui on nohu, siis on pea paks ja muidu halb olla. Seega tuleb loota, et hommikuks saab inimeseks ning nohu lendamist ei sega. Lennuk läheb meil muidugi varakult 5:45 ja kuna on kolm charterit ja kaks tavaliini, siis võib arvata, et turvakontrollis võib meid ees oodata üks suurem saba. Seega öö tuleb lühike ja reis lennujaama algas ca 3:45. Kuid see-eest oleme juba 10:00 kohal, seega kannatame ära ja magame lennukis 🙂
Kodu, armas kodu! Kindlasti läheme ka oma armsasse kodukülla Baia del Gamberosse 🌞
Püsige terved ja loodetavasti saabub ka Eestisse suvi!
Suvest ma ei räägi, jätkuvalt on ju külm ja öösiti veel öökülmad, siis kus see suvi võiks olla? Hommikuti tööle minnes tunnen mingi hetk, et kindaid oleks vaja … Seda ei saa ju suveks nimetada. Õnneks lubatakse, et tuleb soojus ja piigid 30 kraadi peale, aga me oleme siis ise juba tagasi “kodus” ehk Sitsiilias ja seal on töötav päike ja soojus 🌞
Kevadet otsimas 01.05 ja meil käib hoovis jänku!
Õnneks on vahelduva eduga mõned päevad siiski ka soojad olnud ja kannatanud väljas liikuda ja maal soojust nautida. Mai alguses käisin kodukanti avastamas. Osades uutes majades on juba elanikud sees ja osad on veel ehitusjärgus. Neid maju on siia ikka väga muljetavaldav kogus ehitatud.
Uued majad, sajad linnud ja surfarid. 01.05.
Jõudsin vahepeal Alinaga kohvikusse. Käisime “Kogu pagar ja restos”, see jääb üsna mu kontori lähedale. Alina pidi Balti jaamast tulema ja suur oli mu üllatus, kui ma talle Kultuurikilomeetril Kultuurikatla juures otsa koperdasin. Maps oli ta suutnud ära eksitada. Selgub, et maps ei oska Eestis ka õiget suunda kätte anda. Jalutasime koos kohale ja kohviku osa oli 17:00-ni lahti, seega jäime kohviku poolele ja resto jääb teiseks korraks. Hinnad olid kallimad, kui Pariisis! Mandli croissant maksis 4.50!!! Ulme, mis hinnad! Ma võtsin võiku ja Alina maitses kooki. Lasin endale mingi sinise kohvi teha, nime enam ei mäleta, aga tundus põnev, kuid rohkem ei võta, sest see oli ulmeliselt magus ja lõpuks hakkas vastu. Pärast jalutasime vanalinnas ja otsisime kevadet ning lobisesime maast ning ilmast.
Alinaga kohvikus ja kevadet otsimas. 05.05.
Saime jõuludeks Tallinkist tasuta piletid MyStariga sõitmiseks. Pere leidis, et nemad ei taha tulla, Jaak pärast muidugi hädaldas, et oleks teadnud, et ma Liinaga lähen, siis ta oleks ka ju tahtnud 😀 Tundub, et peab Liina ja Enricoga siis ka ühe tripi veel ette võtma või lihtsalt külaskäigu tegema … Suvi on õnneks veel ees ehk leiab ühise aja 😉 Liina oli nõus tulema laevaga seilama ja veetsime ühe meeleoluka päeva Helsingis. Nagu Pariisi puhul, kus ma eeldasin, et seal on suur soe, siis kordus sama teema ka Helsingiga, no külm oli. Päriselt ka! Liina oli jõudnud juba paksemad riided ära pakkida, mul õnneks oli veel paksem mantel väljas, seega olin soojalt riides, kuid ikkagi. Õnneks ei sadanud ja tuult ka enam ei olnud, seega kannatas ringi jalutada küll. Sõit Helsingisse läks jube kiiresti, meil oli nii palju jutustada, et aeg kadus käest. Kiiresti jõudsime poest ka läbi hüpata, kus vaatasime, mida võiks osta ja juba olimegi kohal. Liina leidis omale peale pikka otsimist armsa väikese rahakoti, neid oli kaks tükki, kuid me ostnud kohe ära, et tagasiteel ostame, siis ei pea tassima. See oli muidugi suur viga, sest tagasi minnes neid enam ei olnud. Õppetund eluks – kui leiad midagi ja see on väike ning ei võta kotis palju ruumi, osta kohe ära! Mulle tundub alati, et Helsingis endas ei ole midagi teha, jaanuaris käisime vaatasime peamised vaatamisväärsused ära ja seekord oli mu pea tühi, et kuhu siis võiks minna. Õnneks oli mu kolleeg kunagi Tallinkis Helsinki suuna tootejuht, seega ta vuristas mulle igasuguseid kohti ette kuhu võiks minna. Teel kesklinna sattusime pargis tänavatoidu festivali peale. Kuid kuna müüjad ja toidud olid Aasiast ning ka nimetused hieroglüüfides, siis ega aru eriti midagi ei saanud, mida müüdi. Õnneks olid kõhud täis ja midagi ei isutanud, seega lihtsalt vaatasime, mida müüakse. Ise veel mõtlesime, et huvitav, kas nende kogukond seal on nii suur, et tasub ära või müüjad oskavad ikkagi ka muud keelt, peale emakeele ja soome keele. Kuna meil midagi vaja ei olnud, siis me ei teagi, mis keeles nad seal ostjatega suhelda oskaks. Patseerisime siis niisama linnas ringi ja kuna ilm oli külm, siis otsustasime moodsasse kunstimuuseumisse näitusele minna. Ega see info meid eriti ei kõnetanud, kuid üks pilt oli brošüüril ilusalt värviline ja väga huvitav, siis otsustasime, et läheme. No ma ei tea, kas me oleme vanaks jäänud või tõesti ulmeliselt kunstikauged, igatahes kolmest näitusest kahest ei saanud me mitte mummigi aru. No vaata, kust nurga alt tahad ja ainult imesta, et mis, kas see ongi tänapäeva kunst?! Üks terve korrus oli pühendatud Tom of Finlandile, kes on maailmakuulus oma gey joonistuste poolelest. Seda kunsti me mõistsime, kuid kui seda on terve korrus ja vahepeal on need suht masohhistlikud, siis tekkis sellest kõigest üks suur üleküllus. Igatahes sealt lahkudes olime me täiesti segaduses, et kuidas see kunst nüüd ikka nii käest ära on läinud, viimast näitust vaatasime küll selliselt, et siin tuleks enne vaatamist tablett keele alla panna, siis saab äkki aru ka, mida öelda tahetakse 😀 Lõpuks vaatasime üle ka kaljukiriku ja oligi juba aeg tagasi jalutada. Üks imetore päev Liinaga veedetud 🥰Laevas tegime restos õhtusöögi ja shoppamise seekord natukene pikemalt.
Hommikusöök, aias, piletita kajakas ja tere tulemast Helsingi! 06.05. Rohelisem, lillelisem ja päikselisem, kui jaanuaris oli 😉 Hotelli ülemisel korrusel on bassein! Päikese paneelidega paadike. Street-food ja näljane kajakas turul. Neid oli seal palju! Natuke huvitavaid maju ka. Sisevaade on Stockmanni kaubamajast, seal on väga hea Pauligi kohvik kõige ülemisel korrusel. Loodusloo muuseum ja jõulud ei ole enam kaugel! 😀 Kunstisaalis, kunstisaalis … Kaljukirik. Ilus vaade sadamale.
11 mail käisime töökaaslastega taas laternamatkadel. Eelmine kord pressisin välja Kopli matka ja sinna me ka läksime. Paraku ei tulnud töölt 30 inimest kokku, seega võtsin Rasmuse ka kaasa. See oli hea otsus, vaatamata sellele, et ta alguses kõvasti protestis ja tulla ei tahtnud, jäi ta lõpuks väga rahule. Meid viidi kohtadesse, kuhu niisama ei satu ning kogu see ajalugu ja info sinna juurde oli väga huvitav ja hariv. Alustasime oma ringkäiku Kopli pargi juurest, liikusime Sitsi tänavale, imetlesime natuke arhitektuuri ning seejärel liikusime edasi vabriku aladele. Leidsime ühe künka, mis kunagi oli olnud prügimägi ning käisime ka garaaži kompleksis. Kodutuid ei näinud ja osad garaažid olid väga uhked. Müügi hinnad algavad seal 2000€-st. Päris hull hind! Edasi sattusime Neeme tänavale, kust sai randa. Väga ilus rand oli, küll kivine aga mõnusasti lahesopis ja natuke varjus. Kopli liinid on ju korda tehtud, aga ma ei ole sinna üldse sattunud ja kui imeliselt ilus seal oli! Mustad majad on täiesti uued ja teises stiilis, valged, kollased ja rohelised on taastatud, valged on 100% vanade koopia. Kuna Kopli liinide müük ei sujunud, siis ainus kriteerium, mis lõpuks alles jäi oli, kivimunatee taastamine. Üks poolik maja on veel alles ja 2021 aastal saadi sealt viimane elanik välja, kes oli olnud pensionär ja oli turvameest tulistanud. See kõik juhtus ju suht hiljuti! Lisaks oli üks põletatud maja ka, mis oli kunagi politseimaja olnud. Peamiselt on Kopli liini maju põlema pannud noored poisid … Edasi sattusime Põhjala tehakse aladele, kus nüüd on mitu söögikohta ja Karjase sai pagarikoda, mis pidi ülimalt popp olema! Ma polnud seal kunagi käinud ja vahtisin ainult suu ammuli, et kuhu ma sattunud olen! Ca 2,5h tatsasime ringi ning oli väga huvitav! Igal juhul soovitan seda kanti avastama minna, seal oli väga lahe!
Igaühel oma auk, kust läbi pugeda 😉 Prügimäest on saanud ilusa vaatega mägi. 11.05.Punane vaip viib kohale, prügimägi oli ka tekitatud ja garaažid, mis maksvad ikka ulmelt palju!Ägedad sildid Neeme tänaval ja lõpus on imeline rand! Looduse ilu, Kopli liinid ja veel Neeme tänava lõpus olnud randa. Uue näoga Kopli liinid ja raudtee igavikku … Viimased jäänukid …Põhjala tehase aladel.
Vanaemaga oli vahepeal väga halvasti. Tädi oli pansionaadis, kui vanaema valu kurtma hakkas ja tädi kutsus talle kiirabi. Vanaema näitajad olid kõik väga halvad ja ta viisi kohe operatsioonile. Tal on palju aastaid song ja mingi kasvaja ka olnud, kuid vanuse tõttu teda pole opereeritud. Seekord lõigati tal siis kõik, mis andis ära lõigata, ära. Põletiku näitaja ei langenud ja arvati, et tal on soolte halvatus. Dr. Google andis teada, et vanadele inimestele on see fataalne … Kas nüüd ongi kõik? Käisin Pillega laupäeval 13.05 vanaema haiglas vaatamas. Viisin talle oma villased sokid, ta hirmsasti kurtis külma üle. Laupäeval oli ta täitsa adekvaatne, oli küll saja vooliku küljes ja võrdlemisi hädine, kuid suhtles ja tundis meid ära. Nutsin natuke ja jätsin mõttes temaga hüvasti. Pühapäeval kutsusin ema linna, et ta ka vanaema ära näeks, kes teab, kauaks teda on. Sel päeval oli vanaemal tunduvalt halvem. Ta oli väga väsinud ja ei jaksanud meiega eriti rääkida. Nüüd oli küll tunne, et on kõik … Pärast sõitsime maale, grillisime ja tähistasime emadepäeva. Arutasime Pillega kõik läbi, keda matustele kutsume ja kus võiks peied teha. Pille sai esmapäeval arstiga rääkida ja selgus, et vanaemal on pooled organid, kas kärbumas või lihtsalt osalise funktsionaalsusega, südant hoitakse rohtudega õiges rütmis ja üleüldse on tegemist vana inimesega, nagu me ise ei teaks, ikkagi 94 aastat vana ju! Arst andis küll lootust, et saavad soolestiku tööle, et muutis raviplaani ja tulevik paistab helge kõige selle kõrval. Teisipäeval sai Pille haiglast kõne, et tulge viige vanaema pansionaati tagasi, ta on terve. Sööb, joob ise ja soolestik käib läbi … Emmm, möh?! Õhtul tegi Pille videokõne ja tõepoolest memm istus voodi serval ja lürpis suppi süüa! Kas tõesti on see, seesama vanaema, keda me pühapäeval juba matsime?! Tõesti, tädipoja prohvetlikud sõnad, et vanaema on nagu fööniks, kes alati tuhast tõuseb, läksid täide. e muidugi oleme pigem arvamusel, et keemiatööstus on väga heal järjel … Igatahes on vanaema tagasi pansionaadis, tervis on nii ja naa ning Pille käib teda praktiliselt iga päev ühe söögikorra ajal vaatamas, et ta midagi sööks ka. Isu tal enam ei ole, kuid see eest joob hoolega Värskat, et mingidki mineraalid kätte saaks. Viimastel päevadel on mõistus ka tõrkuma hakanud, ta ei saa enam aru, kus ta on ja miks tea seal on ning miks teda koju ei viida …
Kevadine lilleilu ja taandunud meri. Lihtsalt nii kodune ja ilus 🥰 14.05. Ainus tõesti soe päev, kus sai natuke isegi päikest ihu peale lasta. Veel lilleilu ja kadakast jänes!
Pulma-aastapäeva tähistasin maijooksuga. Ma pole seal viimased neli aastat käinud, seega oli väga põnev üle mitme aasta taas minna. Tegelikult sai Tallinki kaudu tasuta regada ja jooksu t-särgi ja mul on kõikidest ettevõtetest mingi spordiese, seega muidugi regasin ennast ära, et ka Tallinki jooksusärk saada 😉 Ilm oli ilus, veidi jaheda tuulega, kuid kannatas ära. Kuna ma pole 3 aastat jooksnud, siis ma ei kujutanud ette, kuidas ma selle vastu pean. Nüüdseks on rada 10km pikk, kunagi algas 5km, siis nagu ei olnudki midagi. Üllatavalt tubli olin, sain alla tunni ajaga hakkama! Võin enda üle uhke olla!
Jooksupeo lõpetas Taukar ja Marit ning Annika (kolleegid Tallinkist) olid tantsuhoos 😉Tallinki naised, kõik on veel värskete nägudega enne jooksu.
Triin ootab beebit! Juunis peaks sündima, üks tähtaeg oli 7.06, see pandi hiljem, mingi 3D uuringu järgi aga esialgne on 14.06. Seega kohe kohe peaks me pere ühe liikme võrra rikkamaks saama. Triinu sõbrannad organiseerisid beebipeo ja me Pillega olime ka kutsutud. Algne plaan oli see pidada ühe neiu juures Tiskres, mul siit üle tee põllu peal elab. Peole eelneval päeval saatis ta sõnumi, et on koroonas. No mängisime siis koha ümber ja läksime Ihasallu. Meil oli kaval plaan välja mõeldud, kuidas Triin maale meelitada, kuid see ei õnnestunud eriti hästi. Triin lihtsalt ei tahtnud maale sõita, kuigi Põlva sugulane teda korduvalt meelitas. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui Pille helistas ja käskis tal maale sõita! Kui ta lõpuks kohale jõudis, siis läks kõik juba sujuvamalt edasi, kuid rase on ikka rase, pea laiali otsas ja fookus hoopis mujal või pole üldse mingit fookust 😀 Igatahes kooviibimine oli tore, sai palju naerda ning toredaid pilte teha. Me jäime rahule ja tundub, et Triinule ka meeldis! Igatahes suutsime teda üllatada, ta enam ei arvanud, et midagi tehakse ja ta oli kuni Pille kõneni suht teadmatuses. Igatahes kerget sünnitust!
Värvi järgi juba aimate, mis soost laps peaks sündima 😉 21.05.
Esmaspäeval sain üle pika aja Grete ja Kairiga kokku. Grete on nüüd tagasi kodumaal ja oli ka juba viimane aeg ta reisimuljeid kuulata. Lisaks oli meil niisama juttu oioi kui palju. Käisime Tartu mnt Fale majas Argentiina restoranis. Ma polnud seal kandis peale remonti käinud ja seal on väga äge aatrium ehitatud! Söögid olid muidugi imemaitsvad ning teenindus väga hea! Tee pealt leidsin sirelid, milline lummav lõhn ja kui ilusad! Sitsiilias igatsesin kahte lille – sirelit ja maikekellukest, mõlemaid peamiselt oma lõhna pärast 🙂
Head toidud, ilus aatrium ning imeliselt lõhnavad sirelid! 22.05.
Sattusin ühel kaunil kevadpäeval Helsingisse. Nimelt oli meil uue konverentsimenüü tutvustus ja pressisin ennast sellele kaasa. Üritus toimus Silja laeva peal, seega sai ühest sadamast teise jalutada. Muidugi sel hetkel hakkas kergelt tibutama, kui meil oli vaja kõndida. Degustatsioon oli muidugi suurepärane – toit oli imemaitsev ja tore oli Helsingi kontori kolleegidega üle pika aja suhelda. Pärast tehti laevas väike ekskursioon grupi teenuste osas. Kogu jutt oli küll soome keeles aga natuke ikka sain aru, mida räägiti. Õnneks oli laevani veel aega ja võtsin viimast. Jalutasin natuke turul ringi ja ostsin lapsele kärbsepiitsa! Vaatasin seda juba Liinaga käies, kuid siis ei ostnud ära, nüüd on olemas. Laps saab rahulikult oma putukaid taga ajada 😀 Istusin pargis ja lugesin raamatut ning jalutasin vaikselt tagasi sadamasse. Loomulikult sain 200m enne sadamasse jõudmist vihma kaela … Ei olnud meeldiv, aga õnneks ma ei saanud seda totaalset padukat, mille teised kolleegid kaela said. Kuid reis oli ikkagi tore!
Palju head söögikraami! Kajakas oli ikka alles, ei see ei ole kummist, vaid ikka päris 😀 Pargis oli ilus lilledes puu! 25.05.
Vahepeal oli meil iga-aastane garaažipidu, mis meil mõned aastad on vahele jäänud ja koroona mängis ka vahepeal vingerpussi selle peoga. Aga sel aastal saime taas kokku ja oli üllatavalt vahva. Teemaks oli vana arm ei roosteta ja sai fantaasia lendu lasta. Ma panin EMT-iga seotud riided selga, see oli mu tõeline töö arm. Õhtu lendas linnutiivul ja Neeme oli väga laheda viktoriini meile teinud. Tegime seda julgelt kolm tundi ja ootamatult saigi kell üle kesköö. Koju hakkasime alles 2:00 paiku liikuma, seega oli üllatavalt pikk ja lõbus pidu!
Pidu, pidu! 27.05.
Nüüd teatas mu armastusväärne lehekülg, et piltide mahud on täis, seega tuleb mul teha vol2 postitus vahepeal juhtunud sündmuste kohta. Püsige terved ja peagi jätkub …
