Month: August 2024

14.08.2024

Tuli väga pikk postitus, võta aega lugemiseks 🙂 Kui saime teada, et Jaak Hispaaniasse tuleb, siis ma teadsin kohe, et tuleme pikemaks ajaks, niikauaks kui vähegi kannatab ja ma võtan vähemalt kolm nädalat puhkust välja. Rasmus ei olnud sellest pikast ajast üldse vaimustuses, tahtis nädalakese ja tagasi Tallinna. Talle on ta tuba ja xBox mängud väga armsad 😀 Lõpuks jäi ta nõusse, kui pakkusin välja, et teeksime ka väikese põike Portugali, see on meile nii lähedal. Sellega jäi Rasmus kohe nõusse ja lõpuks leppis ka selle 6 nädalase Hispaanias olemisega.

Lissabon – kirjutatakse ja räägitakse paljud, paljud on käinud, üks mu sõbranna oli seal ca 2 nädalat kaugtööd tegemas. Kõigile meeldib ja väga kiidavad. Minu tunded on segased, ma ei oska kuidagi hinnata, kas mulle meeldis ja kas ma soovitaksin minna. Võibolla segab mu hinnangut see, et me olime 1,5 nädalaga juba pool Lõuna-Hispaaniat läbi reisinud, vahepeale ei olnud jäänud eriti ühtegi hingetõmbe päeva, kuigi nii Valencias kui ka Sevillas olid viimased päevad väga rahuliku tempoga. Või oli asi selles, et see Hispaania kuumus lihtsalt küpsetas läbi ja ei jaksanud enam. Või, et iga päev sai praktiliselt 25 000- 28 000 sammu kõnnitud ja keha oli lihtsalt väsinud. Või, et Hispaania linnade ilu ja kogemust oli nii palju ja ei olnud vahepeal aega, et seda kõike enda jaoks läbi mõtestada. No igatahes minus Lissabon vaimustust ei tekitanud ja kiidulaulu laulma ei pannud.

Reisi planeerides toetusin ühele reisiblogile, mille ma leidsin ja mille omanik ise ka Lissabonis elanud oli. Vihjed olid väga head ja kasulikud, kuid kuna tegemist oli noore neiuga, siis mõned soovitused, mille kaudu ta Lissaboni fiilingut nautis, ei olnud mulle. Lissabon on teatavasti mägede peal, seega on seal lugematul arvul vaatamisplatvorme, üks populaarsem kui teine. Blogis olid kõik välja toodud, ka need, mis ei ole turistikad ning eriti oli rõhutatud, et ärge minge lihtsalt linnukest kirja saama vaid nautige kohalikku vaibi. Mis siis tähendas, et istuge kohvikus, limpsige kokteile, nautige tänavamuusikuid ja vaateid. Tõlge ehk suvine tipphooaja päriselu – vaateplatvormid olid silmini inimesi täis, seega kuhugi istuda nüüd küll võimalik ei olnud v.a mõned kaugemad platvormid, mis olid ainult kohalike seas popid. Kui vaateplatvormil juhtus olema baar, siis istekohti seal ei olnud, pidi seisma järjekorras ja oma aega ootama. Aga inimesed ju nautisidki seda vaibi, mis tähendas, et istuti tundide viisi. Muusikat mängiti tõesti absoluutselt igal platvormil, seda sai küll nautida, isegi istumata.

Madriidist lendab Lissaboni ca40min, kui tuuled soodsad on. Lissaboni öömaja broneerides pakkus Booking.com tasuta transfeeri, mis muidu maksis 34€, muidugi võtsin (tagasi minnes kasutasin Bolti ja maksis 7.50€). Lennujaamas oli üks kohtumispunkt, kus tahvlite peale olid pandud klientide nimed. Otsisid enda nime üles, siis pidid leidma õige agendi, kes autojuhiga suhtles ja hiljem käekõrval autojuhi juurde viis. Mulle kirjutas autojuht ise, kus peab kohtuma, kes ta on ja mis on agendi nimi. Selgus, et me autojuht oli lisaks ka giid, seega uurisin talt selle 25min jooksul olulisema info välja. Kiitis meie hotelli asukohta, et seal ümbruses on palju häid söögikohti ja kesklinna osa on lähedal. Pakkus ennast ka giidiks, aga sellest ma loobusin. Vahemärkusena toon välja, et me hotell oli lennujaamast 7km kaugusel ja tulles sõitsime me seda 25min, minnes 32min, kui keegi julgeb veel Eesti tihedast liiklusest rääkida, siis ma tahaks teada, kus piirkonnas ta 7km 30min läbis ilma remondita teel?!

Lennuk jõudis enne chekc-ini aega ja hotelliga kirjutades oli mul plaan, et jätame kotid kotihoidu ja läheme linna peale luusima ning teeme chek-ini hiljem. Algselt küsisid nad varajase check-ini eest raha, seega ma andsin teada, et tahame ainult pakihoidu kasutada. Kohale jõudes aga administraator palus meil 20min oodata, tegelikkuses ca30min ja lasi juba tuppa sisse, ilma lisatasuta, see sobis meile ka 🙂 Tuba oli küll väike, aga tunduvalt suurem, kui Pariisi riidekapp ja asus kesklinna läheduses, kust oli väga hea igale poole liikuma saada.

Esimese asjana läksime lõunat sööma. Leidsin Google abiga kõrge reitinguga koha ja kohaliku söögivalikuga. Tegemist oli pisikese kohaga, mis oli täis, kuid üks laud trepi all oli vaba. Ma sain istuda tabureti peal kõveras 😀 Teenindamisega läks kaua aega, aga toit oli hea. Võtsime nende rahvusroogasid, tursk erinevatel viisidel, mida taksojuht soovitas. Rasmusele tema toit ei meeldinud, minu oma oli küll hea. Maksma asudes selgus, et kaardimakset saab ainult kohaliku kaardiga, kuna neil rahvusvaheline makseterminal ei töötanud. Hiljem reisiblogist lugedes selgus ka, et kui satud autentsesse söögikohta, siis seal ei saa kaardiga maksta. Seega tasub Portugalis alati sularaha kaasas kanda. Õnneks mul oli ja kõik kokku läks maksma ainult 35€, mis on ikka megaodav!

Üldiselt ma sain sellest reisiblogist aru, et Portugal on olnud läbi aegade odav sihtkoht, kuid vahetult enne koroonat muutus aga popiks ja tänu sellele on ka seal hinnad tõusma hakanud. Ma väga ei tunnetanud, et hinnad kallid oleks, osades söögikohtades olid Tallinna hinnaklass, osades oli aga tõesti väga odav. Esimesel päeval sattusime ühte kohvikusse, kus me sõime ühe šokolaadikoogi, nende rahvuskoogikese pastel de nata ja kaks espressot ning kõik kokku läks 4.85. Tallinnas ei saa ühte koogilõikugi sellise raha eest! Antud kohvik asus muidugi turismi piirkonnast eemal ja teenindajad inglise keelt ei osanud. Ehe kogemus oli igal juhul.

Peale lõunasööki läksime Banksy muuseumi, mul oli kindel soov saada Banksy mängukaardid. Kui ma Stockholmi näitusel käisin, siis olid need sealt otsas. Osteti kohe ära ja ma kahtlustan, et Tallinna omal on ka need juba läbi müüdud. See Lissaboni oma tundus olema püsiekspeditsioon. See oli kordi väiksem, kui rändnäitus, aga ma sain oma mängukaardid ja Rasmus sai ka näituse üle vaadata. Vaatamata sellele, et see oli väiksem, oli see ikkagi äge! Hüppasime sealt odavast kohvikust läbi ja suundusime Lidlisse, mahla oli ju vaja 😀 kuid selgus, et Portugali Lidil ei müü seda ACE mahla, mida Rasmus taga ajab. Ostsime siis muud ninninänni ja seiklesime läbi pargi tagasi hotelli. Kui me enda arvates läksime jahedamasse kliimasse, lubati ainult 30-33kraadi, 40+ asemel, siis kohal olles oli ikkagi kole palav ja väga palju korraga ei jõudnudki ringi käia.

Tegime väikese puhkepausi ja suundusime õhtul linnapeale. Vaatasime üle tee peale jäävad peamised vaatamisväärsused, kulgesime jõe äärde ning uudistasime üle kõige populaarsemad vaateplatvormid. Ma olen uudiste lugemisest loobunud, aga aeg ajalt viskab mulle ette erinevaid uudiseid ja vahepeal olid uudised sellest, kuidas vahemere riigid ägavad turistide tulva all ja kohalikud protestivad turistide voolu vastu. Kui mulle Hispaanias tundus, et oi turiste on palju, siis ohhh ei, Lissabon oli turistidest umbes! Tegemist on ju väga väikese linnaga, eriti vanalinna osas ja inimesi oli palju nagu ikka meeletult palju! Lissabonis tundsin ma esimest korda ka kohalike pahameelt turistide vastu, eriti vanade inimeste poolt, kes turiste nähes pobisesid ja ilmselgelt häiritud olid. Ma ei pane neile pahaks, turiste oligi palju, liiga palju!

Pimeduse saabudes, päike loojub seal umbes 21.00 paiku, hakkasime tagasi hotelli poole sättima. Ja siis oli mul esimest korda hirmus. Pimeduse saabudes tekkisid tänavatele meeste kambad – väga palju oli hindusid nagu ikka väga väga palju ja mustanahalisi, küll nad olid üksi, paari-kolmekaupa või suurema kambaga. Hoidsin kotist kümne küünega kinni, üritasin mitte koperdada ega libiseda, Lissaboni kõnniteed on väga libedad ja tehtud pisikestest munakividest. Kui Tallinna vanalinnas on munakivitee suurtest kividest, siis Lissabonis on kivid väikesed. Mida lähemale tõmbekeskustele, seda suuremaks nende meeste kampade kontsentratsioon läks. Päris kõhe oli, aga peale 45min kõndimist jõudsime õnnelikult hotelli. Ahjaaa, vahepeal tegime õhtusöögi ka. Sattusime turistilõksu, kus toidud olid küll head, kuid teenindus jättis kõvasti soovida ning toite ootasime koos tellimise ootamisega ca 1h. Kallis koht oli ka, aga kõhud olid tühjad ja kohalikud söögikohad, mis meile ette jäid olid täis. Kesklinna turistilõkse suutsime vältida, aga hotelli läheduses olnud restorani siiski mitte. Üldse oli selle söömisega keeruline, jah restorane oli ja palju, aga kui tahtsid minna kohalikku, mida peavadki põlvest põlve kohalikud, siis need olid eranditult kogu aeg täis ja lõpuks ei jäänudki muud üle, kui minna mõnda turistikasse.

Me hotell oli kaubanduskeskuse tänava ääres. Meiega ühes majas oli näiteks üks kuulsamaid ja kallemaid kaubakette – Luis Vuitton, lisaks olid esindatud ka kõik ülejäänud kõrgklassi moeketid. Paar kiirketti oli ka vahele eksinud. Kõndides sellel tänava tulevad vastu mustanahalised uhkelt Luis Vuittoni või Rolex kotikesed näpus või märkad neid kallis restoranis einestamas. Järgmisel hetkel on kasimata katkiste riietega mustanahaline käsi pikal almust palumas või pimedatel tänavatel ringi luusimas. Väga vastuoluline.

Teisipäev,30.07, oli reisipäev. Ärkasime vara, et jõuda varakult rongile, et sõita Sintrasse uudistama kõrgel mäe otsas asuvat uhket Pena lossi ja Mooride kindlust. Mul oli Pena lossi ostetud kella 11:00 piletid, see on ka ainus koht, kuhu peab kellaajaliselt õigel ajal jõudma. Rongisõit oli tore, ca 50min läks, rongijaamas oli turistibuss, mis viis üles mäkke, sõidab ca 20min. Reisiblogist lugesin, et soovitav on osta edasi-tagasi pilet, mis 2aastat tagasi maksis 7.50, otsustasin ka selle kasuks. Kuid siis selgus, et seda ei müüda enam, on kas üksikpilet 7.50 või 24h hop-on-hop-off pilet 12.50. Võtsin siis selle, sest ma ei jõudnud nii kiirest ümber mõelda. Bolt/Uber oleks kindlasti odavam tulnud! Bussiga saime Pena pargi äärde, kust siis oli vaja hakata mäkke turnima, kuna meil oli aega, siis luusisime natuke metsa/pargi vahet ja uudistasime niisama. Kui ma arvasin, et Lissabonis on oli palju turiste, siis ma eksisin rängalt, väga rängalt. Pena oli turistides pungil, ka juba kell 10:00 hommikul, see oli ebareaalne, kui palju seal inimesi oli! Meeletu! Kuid loss ise oli ilus, nii seest kui väljast. Oleks tahtnud seda rohkem nautida ja imetleda, kuid inimesed segasid. Ja lisaks olin ma ennast üle riietanud. Mägedesse lubati ainult 23kraadi ja kuna me olime 40kraadiga harjunud, siis 23kraadi tundus külm. Seega olid mul jalas pikemad suvepüksid ja poolpikkade varrukatega suvepluus ja ma pidin ära sulama. Mägedes oli ka vähemalt 30kraadi sooja. Vaated lossi juurest olid muidugi imelised! Võimas, väsitav, imeilus.

Peale Pena külastust kulgesime edasi Mooride kindlusesse, mis asus ca 10min jalutuskäigu kaugusel. Rasmus tahtis läbi metsa minna, ma küll ei olnud eriti kindel, kas sealt saab aga kuna ühed turistid juba ukerdasid seal kõndida, läksime ka. Saime otsemat teed mööda ja jõudsimegi kohale. Kindlus oli uhke, müür oli väga hästi säilinud ja taas saime mööda müüri kõndida. Vaated olid taaskord imelised. Siin oli inimesi õnneks vähem, seega sai seda kõike ka natuke rohkem nautida. Müüri peal turnida oli muidugi tore, aga kui päike lagipähe paistab ja vesi otsa on saanud, siis lõpuks läheb üsna rakseks. Veega oli üldse seal kehvasti, kui me olime harjunud, et Hispaanias on iga nurga peal, noh olgu peaaegu iga nurga peal avalik kraan, kust saab vett võtta, siis Sintras mägedes oli sellega kehvad lood. Mina müüri mööda lõpuni viimasesse tormi ei jaksanudki kõndida, trepid olid lõpuks liiga väsitavad. Liikusime lõpu osa natuke laugemat teed mööda ning varjus ja turnisime ainult viimase torni osa. Ka see kompleks oli võimas ja väsitav.

Olime lõpuks juba üsna väsinud, aga meil oli üks eraomandis olnud palee veel üle vaatamata. Kõigepealt sõitsime turistibussiga tagasi linna – Penast möödudes vajus meil suu lahti, seal oli hommikuga võrreldes kolm korda rohkem inimesi! Pena juures oli väga palju turistigruppe ja meile tuli Pena juurest ära minnes tee peal vastu vähemalt kaks bussitäit prantslasi, neid oli Lissabonis ka väga palju. Selline tunne, et Pena on kummist, et need massid kõik ära mahtusid. Sintrasse jõudes oli kitsas liikuda nagu laulupeol oleks, ühtlane rahvamass edasi-tagasi liikumas. Meeletu kogus turiste, meeletu! Mulle jäid silma tee äärde üles riputatud plakatid, et Sintra ei ole Disneyland ega läbikäiguhoov, kuid vaadates, mis toimus, siis selline tunne tekkis küll. Plakatid olid protestijate omad, kes üsna hiljuti tänavatel olid. Sama aktsioon oli ka Hispaanias – Costa de Sol piirkonnas, Sevillas ja Barcelonas. Otsisime vanalinnas söögikoha, seal oli väga hea reiting ja ma sõin seal kaheksajalga. Ma ei ole eriti fänn, aga siin kandis olles peab seda sööma, lähedalt ju püütud. Mulle serveeriti terve kaheksajalg, tavaliselt on kaks kombitsat, aga seekord oli terve kaheksajalg, selline väike ja imemaitsev! Tõeliselt hea, ma ainult selle roa pärast olen sinna nõus tagasi minema, ma ei ole enne ega ka kuni siiani kusagil mujal nii head kaheksajalaga saanud. Suus sulav!

Peale kosutavad lõunasööki läksime Quinta da Regaleira paleed vaatama. Sinna oli ca15 min jalutamist aga kuna me ühest teelõigust panime valesti, venis me teekond 20min pikkuseks. Vahemaa ei olnudki väga pikk, aga kuna enamus teest oli ülesmäge, siis see väsitas. Ma seekord piletit internetist ette ei ostnud ja see oli viga, saime tükk aega kuuma päikese käes järjekorras oodata. Palee ise oli võimas, õigemini küll aed olid meeletult suur. Pool käsime läbi, rohkem lihtsalt ei jaksanud. Palee on eriti kuulus oma maa-aluste käikude poolest ja ühe kaevu poolest, mille põhja saab mööda keerdtreppi minna. Legend räägib, et kaevu põhjas leidsid aset templirüütlite salajased tseremooniad. Kaev oli tõesti äge ja maa-alune käik samamoodi. Palee ise on väljast väga ilus, sees eriti midagi vaimustavat ei olnud. Taaskord tabas meid veepuudus, kuna ühtegi avalikult kasutatavat kraani ei olnud.

Tatsasime tagasi linna ja külastasime reisiblogis soovitatud kohvikut Casa Piriquita, kus pakutakse autentseid Sintra magusaid küpsiseid – travesseirot. Neid on šokolaadi ja vanilje maitsega, ma valisin vanilje, Rasmus võttis ikka oma šokolaadikoogi. Laadisime ennast suhkrust täis ja jalutasime rongijaama. Jõudsin enne õnneks ka rongijaamast ühe suure külma vee osta ja lippasime rongile. Rong sõidab iga 30min tagant, seega on vaja natuke aega planeerida, et kenasti peale jõuda. Rong läks päris täis ja vahepeal on neil vist mustanahaliste linnaosa, kahes peatuses olid ainult ja ainult mustanahalised. Läksid maha, tulid peale ja ootasid rongi, ma ei silmanud ei minnes ega tulles ühtegi heledanahalist inimest nendes peatustes. Ma küll pean ennast tolerantseks aga midagi ei ole teha, mustanahalised tekitavad minus teatud närvilisust ja “valvelseisakut”. Õhtul hotelli jõudes me sealt enam välja ei läinudki, eelmisest päevast olid veel mõned küpsised, nosisime neid ja läksime suhteliselt vara magama, see päev võttis ikka korralikult läbi.

Kolmapäeval, 31.07, läksime Lissaboni kõige kaugemasse punkti, mis Rasmus oli välja valinud – Belémi torni, mis on väike kindluse tornike. Läksime Boldiga, kuna meie juurest ükski buss ega metroo otse kohale ei viinud ja bussidega ümber istudes oleks läinud ca 1h aega, seega otsustasin Boldi kasuks. Olime küll omast arust varajased, torn läks kell 10:00 lahti ja me olime 10:15 kohal aga juba olid turistibussid kohal. Õnneks nad torni sisse ei läinud, seega seal trügimist ei olnud. Torn oli väike ja armas, ilusate vaadetega. Välja tulles ei saanud me aru, miks inimesed seisavad ja hoolega pildistavad. Mingi hetk märkasin, et kaks delfiini ujuvad ookeani poole. Proovisin ka neid pildile saada ja väikese video lõigu saingi. Nüüd meil delfiinid nähtud nii akvaariumis šõud tegemas kui ka päris looduses ujumas. See oli kindlasti üks reisi tipphetkedest!

Edasi jalutasime mööda Tejo jõe äärt tagasi 25 aprilli silla poole, see on ca 2km pikkune rippsild üle jõe ja meenutab ameeriklaste Golden Bridge. Teisel pool jõge on Kristuse monument, mis on saanud inspiratsiooni Rio de Janero samast kujust. Seega Lissabonis on oma Golden Bridge ja Jeesuse kuju posti otsas, poelgi vaja Ameerikasse ega Rio de Janerosse minna 😉 Tee peale jäi meile ette Jeronimose klooster, me sisse ei läinud, järjekord oli meelevigane, aga väljast vaatasime üle.

Järgmisena pidime kindlasti külastama Pastéis de Belém pagariärgi, mis on pastel de nata sünnikoht. Pagariäri alustas tegevust 1837. aastal ja töötab see tänaseni. Rahvast õnneks palju ei olnud, järjekord läks kiiresti. Rasmus muidugi nosis oma šokolaadikooki aga mina maiustasin pastel de nataga ja see on parim, mis ma saanud olen. Tõeliselt hõrk, mõnusalt krõbeda ümbrisega ja seest kreemjas. Sulas suus. Tõeline maiuspala!

Tee peale jäi ka üks äge vaateplatvorm, kust avanes ilus vaade 25 aprilli sillale ja Jeesuse kujule. Lõpuks jõudsime 25 April Bridgeni, küll see oli suur ja lärmakas. Eriti palju lärmi tegi see siis, kui mõni rong juhtus üle sõitma. Autod sõitsid silla pealmises osas ja rongid alumises. Jeesuse kuju paistis ka päris hästi kätte.

Mina soovisin kindlasti minna Lissaboni stiilis Telliskivi linnakusse – LX Factory, seal pidi olema ka maailma 10 kaunima raamatupoe sekka valitud pood. Paraku selgus, et silla juurest ei olnud ühtegi jalakäijate silda ja meil tuli teha üks korralik 20min ring. Lõpuks jõudsime teisele poole kiirteed ja saime uudistama hakata. Kõigepealt nägime kodutute kodu, nad olid kodus ka. Seal piikonnas oli ka väga palju tänavakunsti, osad olid päris maalid/pildid ka.

Raamatupood oli küll omapärane, aga ma ei ütleks, et nüüd enneolematult ilus. Müüjad olid suht tüdinud nägudega ja teisel korrusel olnud vinüülplaadi osa pani onu meie nina ees lihtsalt kinni. Küllap tal hakkas lõuna. Jalutasime natuke seal piirkonnas ringi ja järgmiseks võtsime ette kohalike seas popi vaateplatvormi, mis asus sealpool linnaosas. Kuna sinna oli ca3km ja me olime juba 6+km maha kõndinud, hakkas tüdimus peale tükkima. Aga meil olid ju ühistranspordi kaardid. Lissabonis on mitte kohalikele ja miks ma mitte neile, kes vähe sõidavad kaardisüsteem välja mõeldud. Soetad endale 50sendi eest sõidukaardi, papist ja laed raha peale ja sõidad. Sarnane meie süsteemile. Sinna saab laadida 5€ sammudega raha. Meil oli 10€ kaardid ja hetkel on veel jääki üle 4€. Seega, kui kellelgi on plaanis lähima aasta jooksul Lissaboni minna ja vajab ühistranspordi kaarti, siis mul on müüa kaks tükki, mõlemal veidi üle 4€ raha peal. Sattusime trammipeatusesse ja vaatasime, et see viib meid platvormile mõnusalt lähedale ja hüppasime peale. Piiksutasime oma kaarte ja annab vea, kohalik väga kannatlikult ootas ja näitas, et proovi veel. Hoidsime siis kaarti kauem lugeja vastas ja ennäe toimiski. Me oleme harjunud, et kiire puudutus ja juba tehtud aga siin peab nende aparaatidega kaks korda kannatlikum olema. Saime nüüd ka trammiga sõita!

Vaateplatvorm oli nagu ikka mäe otsas, mis tähendas treppe ja kaldus teid. Lissabonis tuleb arvestada, et rühid enamus ajast ülesmäge ja vallutad treppe. Sääremarjad annavad päeva lõpus ikka mõnusasti tunda. Sattusime kogemata ka Pink Streedile, mida esimesel õhtul silla pealt märkasime. Tegemist on kunagise punase laternate tänavaga, kus nüüd asuvad baarid, restoranid ning toimuvad peod.

Vaateplatvorm oli väike ja mitte just eriti hea vaatega. Inimesi oli vähe, selles suhtes oli seal tore.

Liikusime sealt edasi hotelli, koos väikese lõunapausiga, taaskord olid kohalikud kohad inimesi täis, seega maandusime Brooklyn baaris, kus olid kerged eined ja nosisime salatitest oma kõhud täis. Rasmus on siin veedetud aja jooksul näidanud üles erakordset tublidust ja söönud igasuguseid toite, mida ta eelnevalt on keeldunud söömast – paella, erinevad salatid, frititud mereannid – progress on toimunud või ta siis on alati nii näljane, et on nõus kõike sööma, põhiline, et enam mingit söögikohta ei peaks otsima 😀

Peale väikest puhkepausi läksime kahte järgi jäänud vaateplatvormi vallutama. Nagu ikka viis tee mööda kitsaid tänavaid ja mäkke ronivaid teid ning treppe. Sattusime huvitavatesse nurgatagustesse ja kui äkki enam ei olnud üldse tore. Pidime ületama ühe peatee ja keerama kõrvatänavasse, tegin veel peatee ääres pildi, et kuidas riided kõige ülemise korruse korteris kuivavad ja toppisin telefoni tagasi kotti. Umbes mäletasin, et tuleb vist paremale keerata ja nii me läksime. Olime just sellele tänavale jõudnud, kui mõtlesin haarata telefoni ja teha pilti, et me sattusime getosse – räpasesse, sagivasse ja riideid täis rippuvale tänavale, kui ma natuke ringi vaatasin ning avastasin, et olime sattunud hindude tänavale, kuid seal olid ainult ja ainult mehed, mitte ühtegi naist ega last ega noorukit. Karjade kaupa mehi, tööd tegemas, baaris istumas, niisama kõndimas, kambakesi seismas ja kõik meid vahtimas. Ma ei suuda meenutada, millal ma viimati nii hirmsasti kartsin, kui seal. Hoidsin kahe käega kotti kinni ja kordas mõttes “palun ärge röövige, palun ärge tapke”, see oli nii õudne, need mehed nägid nii hirmutavad välja. Me pidime võibolla 100m max 150m kõndima aga see oli mu elu pikim 100m. Ütlesin Rasmusele, et esimesel võimalusel keerame paremale või vasakule, peamine, et sellelt tänavalt minema saame. Vahetult enne esimest vasakule keeramise võimalust tulid meile vastu üks heleda naha perekond, olid vist ka eksinud. Niipea kui ära keerasime sattusime araablaste keskele, kes oma pikkade hõlstidega ringi hõljusid. Õnneks oli siin üks tavaline naine lapsega ka ja julgesin natuke rahulikumalt hingata.

Õnneks olime õigel teel ja jõudsime mõlema vaateplatvormini. Mina esimest eriti ei nautinud, kuna peas kummitas läbielatu, aga teisele jõudes oli meeleolu juba parem. Vahepeale jäi armas park, kus kohalikud õhtut veetsid ja see tekitas küll mõnusa tunde. Lisaks oli teisele vaateplatvormile viiv trepp üleni tänavakunsti täis ja mu hing lõi nurru. Teine platvorm oli väga popp, baar oli paksult rahvast täis ja niisama luusis ka inimesi ringi.

Tagasiteel hoidusime rohkem turistide ligi ja liikusime rohkem mööda suuremaid teid. Kuna taas kiskus hämaraks, hakkasid need kahtlased kujud tänavanurkadele ja platsidele tekkima. Mustanahalised ja hindu mehed, üksi, paari-kolmekaupa ja kambakesi, seisavad ja passivad. Õhtusöögi tegime Hard Rock Cafes, mis oli erakordselt popp, see oli paksult rahvast täis ja me peaaegu ei olekski sisse saanud, kuid õnneks üks laud vabanes ja kahest broneeringut ei oldud tehtud. Ma tellisin burgeri aga pettusin täiega, Rasmus nautis oma lõhe poke kaussi ja jäi väga rahule.

Neljapäev oli meie viimane päev Lissabonis. Lennuk läks alles õhtul hilja, seega oli meil veel terve päev aega ringi luusida. Käisime ära kõige olulisemas kohas Sao Jorge kindluses, seekord ostsin piletid veebist ja õigesti sai tehtud. See on üle 400a vana mauride mägiloss ja kuninglik residents, mis asub Lissaboni kõige kõrgema mäe otsas. Inimesi oli palju aga õnneks, mitte massiliselt. Vaated olid imelised, lihtsalt imelised. Kes ei viitsi muid vaateplatvorme läbi käia, siis piisab, kui minna Sao Jorge kindlusesse ja seal kõik vaated ära imetleda. Lossis endas on muuseum, kus saab ajalugu lugeda. Peale seal käiku on mul jätkuvalt segane, kes on Portugali põliselanik – araablane? Väga segane igatahes, aga kuna seal on olnud araablased, juudid, roomlased, aafriklased jne, siis eks nendest on tekkinud segu seitse. Tänavapildis on igatahes väga palju araabia mõjutusi.

Lõunaga meil vedas, sattusime kohalikku söögikohta, kus oli veel ruumi. Saime kõhud head ja paremat täis ning kooki otsustasime minna sööma esimesel päeval leitud kohvikusse, mis asus küll teisel pool linna aga kuna muid plaane ei olnud ja Rasmus tahtis väga sinna minna, siis tegime jalutuskäigu kohvikusse, siis parki ja seejärel hotelli fuajeesse sohva peale lennujaama minemise aega ootama. Hotell oli meil küll väga aukartust äratavas piirkonnas, kuid väga lihtsakoeline, ajahambast puretud, remonti vajav ja tasukohane. Esimesel kahel korrusel asus ka mingi kliinik, Sylabi taoline asutus, kuna seal liikusid arvatavasti ka natuke tõbised inimesed, siis võisime me vabalt sealt omale mingi viiruse külge saada, sest Rasmusel hakkas juba seal olles kõva nohu, mul jäi Madriidi tagasi jõudes kurk haigeks. Seega mu viimane puhkuse nädal algas väga rahulikult – kosumise ja põdemise tähe all.

Mida Lissabonist arvata? Väike; vana ja väsinud – ikkagi üks Euroopa vanimaid linnu; tundub räpane, kuigi nad seal koristavad küll, aga üle ajavaid prügikaste oli palju ja kuna kõik on nii vana ja lagunev, siis tundub ka räpane; tundub vaene – väga palju on maha jäetud maju, kerjuseid kohtas ka mitmes kohas, majad lagunesid, aga tundub, et sinna on ka raha leitud, sest väga paljud hooned olid remondis …. Kas tasub külastada? Kindlasti, tegemist on ju ikkagi Euroopa kõige läänepoolsema riigiga. Kui on aega ja auto renditud, siis tasub kindlasti ka kõige piiripealsemal pankrannikul ära käia. Kindlasti peab suvel planeerima ka rannapäeva, et minna ja hüpelda ookeani lainetas lootuses, et need Sind kaasa ei vii. Mul ei tulnud ühelgi päeval isu randa minna, kuna päevad olid meil tegevusi täis pikitud ja võrdlemisi väsitavad, siis meil ei olnud randa kuhugi paigutada. Viimasel päeval oleks ju saanud minna aga kuna sinna on ca 1h rongisõitu või vaja rentida auto, tundus see tüütu. Oleks meil üks päev veel lisaks olnud, siis selle oleks küll rannapäevaks planeerinud. Millal Portugali külastada? Ükskõik millal, aga mitte suvel kõrghooajal, siis on rahvamassid meeletud ja kohalike pahameel turistide vastu täiesti õigustatud. Seal on kliima kogu aeg soe, seega kui rand ei ole oluline, võib aasta läbi külastada, kuigi seal on vist ka veebruar selline kehvema ilmaga kuu. Mul on jätkuvalt kahetised tunded, oli äge – kitsad tänavad, araabia stiilis majad, head toidud, taskukohased hinnad, pikk promenaad jõe kaldal, palju ajalugu ja imeilusaid vaateid. Teiselt poolt palju hindusi, araablasi ja mustanahalisi, kes ei ärata minus usaldust. Palju vanu, väsinud ja maha jäetud maju, mustust ja kerjuseid. Tüdinud nägudega kohalikke …. Kuid see-eest väga palju tuk-tuk stiilis autokesi ja nende juhte, kes väga usinasti olid nõus turiste igale poole sõidutama, nii Lissabonis kui ka Sintras. Külastamist väärt, kuid minus vastuolulisi tundeid tekitav linn. Rasmusele kokkuvõttes meeldis, kuid ta oleks ka eelistanud vähem inimesi, muidu jäi ta reisiga rahule.

Lend jõudis meil hilja õhtul, seega saime ka tuledesäras Hispaaniat ja Madriidi imetleda.

Ja lõppu nagu ikka grafiti nurgake. Lissabonis võib leida loomade kujusid, mis nagu on grfiti ja samas ei ole ka, kuna on kasutatud muid materjale samuti. Pildile sain kaks, ühte nägime trammi aknast. Lisaks on üks platvormile viiv trepp üleni täis joonistatud ja seal olid tõesti väga ilusad pildid, ma oleks hea meelega natuke aega seal lihtsalt seisnud ja seda ilu enesesse ahminud aga Rasmusel oli kogu aeg kuhugi kiire, nii et ma jooksu pealt vaatasin ja pildistasin 😉 Paljudel mahajäetud majadel olid ka grafitid joonistatud, et need nii õnnetud välja ei näeks.

11.08.2024

Jaak on juba aastaid rääkinud, et ta unistus on minna Sevillasse. Sitsiilias olles oli meil kindel plaan Sevilla üle vaadata, aga selgus, et madalhooajal ei lennanud sinna lennuk ja nii jäigi meil seal käimata. Siin olles kasutasime juhust ja käisime ära. Jaak võttis kaks vaba päeva ja neljapäeval, 25.07, hakkasime juba varakult liikuma, kuna see asub meie siinsest kodust 560km kaugusel ja kohale jõudmiseks läheb ca 5h30min. Tee sinna oli suhteliselt igav, alguses lihtsalt kõrbenud maa, siis põllud, mis põllud täpsemalt, me ei saanudki hästi aru. Aga põhimõtteliselt oli suhteliselt asustamata ja väga igav teekond.

Umbes 6h sõitu, koos pausidega ja kohal me olimegi. Öömaja oli meil suhteliselt kesklinnas ja kuna vanalinna osas ei ole parkimine eriti võimalik, siis broneerisin meile maa-aluse parkla kuni pühapäevani, et autol oleks koht, kus olla. Saime natuke soodsamalt ja kindluse, et koht on alati olemas. Parkla oli meie öömajast ca 5min kõndimise kaugusel ja öömajast keskusesse oli ca15min kõndimist, seega oli meil kõik suhteliselt lähedal ja hea mugav oli seigelda.

Lugesin kusagilt, et härjavõitlus sündis Sevillas, seega otsustasime kindlasti seda sinna vaatama minna. Kuna etendused olid ainult neljapäeva õhtuti, siis tänu sellele, me neljap ka juba startisime. Etendus algas 21.00, enne seda käisime söömas ja sattusime väga hea restorani peale, kus me edaspidi iga päev vähemalt korra söömas käisime. Oli mugavasti teel meie öömajja. Truud püsikliendid 😉 Rasmus fännas nende šokolaadikooki ja nii me siis sinna aina sattusimegi. All olevates toitudest enamus pärinebki meie tänava restoranist. Üks toit, mis näeb välja nagu frititud pannkook oli ühes baaris tapasena kirjas, kui frititud krevetid ja kui lähedalt vaadata, siis seal sees ongi need väikesed krevetid, aga küpsetatud kui pannkook. Maitses rasvaselt ja kreveti pidi juurde mõtlema 😀

Söömisega on kummalised lood, trambid ringi, väljas 40+ kraadi, päike kõrvetab ja tunned, et kõht on tühi. Jõuad söögikohta, vaatad menüüd ja tunned, et peale salati ei jaksagi muud süüa. Jõuad öömajja või korterisse, kus konditsioneer on elamise mõnusalt jahedaks teinud ja siis tunned, kuidas söögiisu tuleb tagasi ja siis peab ise süüa tegema või siis poest ostetud nänni näksima. Selle asemel, et väljas kõht kohalikust heast ja paremast kraamist täis mugida. Aga isu lihtsalt ei ole, kuumaga on ikka kõik ikka nii teistmoodi. Ja siis vaatad, kuidas kella 14:00-15:00 paiku istuvad baarides eri vanustes inimesed, ka 80a pensionärid ja libistavad õlut või sangriat või veini ja näksivad tapast kõrvale. Korralik sööming on õhtul 22:00 ajal, kui päike loojas. Me tavaliselt sel ajal restoranist ära läksime ja siis oli järjekord, et sööma saada. Ehk toidukodade jälgimisest ja korralikult toitumine ei ole mul siin eriti hästi õnnestunud.

Me olime saanud härjavõitluse etendusele väga head kohad, kogu show toimuski põhimõtteliselt meie nina all ja saime kogu seda etendust väga lähedalt jälgida. Kohalikud tulid nagu perekondlikule väljasõidule, paljudel olid omad külmakambrid koos söögi ja joogiga kaasas. Tuldi tervete peredega – palju oli väikeseid lapsi. Kuna meie reegleid ei teadnud, siis meie ees olevad inimesed sussitasid meid vahepeal, kui me omavahel asju arutasime. Selgus, et enne härjale mõõga sisse löömist peab valitsema haudvaikus, et matadoor saaks keskenduda. Ma ei olnud selle etenduse reeglitega tutvunud ja seega kõik, mis toimus oli uus ja põnev. Kuid peale esimest etendust mulle enam ei meeldinud, härg lüüakse ju lõpus maha. Alati! Lisaks ei teadnud me ka, kaua see kõik kestab. Kokku oli kolm matadoori ja kui esimene, kes oli üliosav ja vilunud, uuesti areenil oli, siis me peale teda rohkem ei jaksanud enam vaadata. Olime niigi juba peaaegu 1,5h tundi seal olnud ja neli etendust ära näinud. Teine ja kolmas matadoor olid väga noored poisid, nägid välja nagu alaealised. Teine matadoor sai omale üsna tigeda härja, kes suutis ta isegi korra pikali visata. Lisaks ei õnnestunud tal härjale korralikult mõõka sisse lüüa, mis tähendas, et härg piinles rohkem, kui oleks pidanud ja publik lõpuks vilistas juba matadoori välja. Kuidas tal teine ring läks me ei tea, kuna tulime ennem ära. Kolmas matadoor, hästi noor poiss oli tubli ja tal õnnestus üsna hästi, mitte küll nii profilt kui esimesel matadooril, kes oli juba üsna vana võrreldes teise kahega. Igatahes sai kolmas matadoor väga palju lilli ja kingitusi publiku seast. Kogemus oli tore, lisaks jälgida, mida publik tegi ja kuidas see vaatemäng üles on ehitatud ning millised on kombed ja reeglistikud. Mulle ei meeldinud härja tapmise ja areenilt ära vedamise osa, muu oli üsnagi vaatemänguline. Hiljem lugesin selle kohta täpsemalt ja Wikipeedias ongi kõik nii kirjas nagu me areenil nägime, seega, kes viitsib ja soovib täpsemalt lugeda, siis info on leitav SIIT. Kõige toredamad olid koristajad, kes peale etendust areeni puhtaks harjasid. Õhtul jalutasime natuke veel jõe kaldal ja nautisime melu. Esimene Sevilla õhtupoolik oli olnud väga meeleolukas.

Reede pühendasime linnas ringi kolamisele ja peamiste vaatamisväärsuste vaatamisele. Linna vana osa on väga armas, väikesed tänavad ja värvilised majad. Jah, on ka suuri maju, kuid need on suhteliselt ilusad ja ei mõju pealetükkivalt. Turiste oli palju, eriti katedraali ümbruses. Lisaks oli ka palju hobukaariku pakkujaid, neid oli turismiobjektide juures kümnete kaupa. Katedraali jätsime külastamata, me oleme neid juba nii palju näinud ja need on kõik ühesugused – mõnes on lihtsalt rohkem kulda-karda ja nokitsetud kujusid, teises vähem, kuid põhimõte on kõigis ühesugune.

Meie sihtkohaks oli Plaza de España – ülisuur väljak kanali, purskkaevu ja täiesti imelise ehitisega. Maja on ehitatud alles 1928a ja Ibero-America näituse jaoks, mis toimus 1929a. Aga see maja, see on väga värviline – seal on meeletus koguses keraamilisi plaadikesi ja nikerdusi. Lihtsalt vahid ja imetled! Turiste oli ka palju, aga kuna tegemist on suure maja ja aiaga, siis hajusid inimesed ära. Lisaks oli seal ka migratsioonibüroo … Astusime sisse sõjamuuseumi ja jalutasime hoone sees-ees ja pargis. Mulle jättis see kompleks väga sügava mulje ja mulle väga meeldis. Kes vähegi Sevillasse satub, siis seda tasub kindlasti külastada!

Peale lõunasööki ja kosutavat sisestat jalutasime Setas de Sevillat vaatama. Tegemist on muuseumi ja vaateplatvormiga ning huvitava arhitektuuriga ehitisega. Me sisse ei läinud, seega vaateplatvormilt vaadet ei vaadanud. Jalutasime tagasi jõe äärde ja nautisime sealset melu. Mul oli vaja ka oma Stamina 6km ring täis saada, seega tatsasin natuke mööda jõe äärt ka edasi-tagasi, et kilomeetrid täis tuleks.

Laupäeval olime kultuursed – külastasime palace of the Countess of Lebrijat – 16sajandist pärit paleed, mis kuulus lõpuks ühele aadlisoost naisele. Tegemist oli kunstnikuga, kes ostis kokku palju kunsti ning teiste aadlikke varasid, mis müügis olid ning sisustas oma palee nende detailidega. Lisaks oli ta ka suur Itaalia fänn, seega oli igal pool hästi palju vana-rooma stiilis asju ja mosaiike. Palee on võrdlemisi suur, arvestades, et oli eraomandis. Pärijad elasid kuni 1980 aastate keskpaigani ise ka seal, aga nüüd on tegemist ainult muuseumiga. Mis eluruumidega tehti, seda ma ei saanudki aru, kas renditakse välja või need seisevad tühjana. Pileti hind sisaldas ka giidituuri, seega saime me kuulda põnevat ajalugu. Inimesi oli imevähe, peale meie veel kaks vanemat abielupaari, prantslased ja inglased.

Lõunase aja veetsime Reales Alcázareses – Mauri stiilis kuninglikus palees ja tõesti, see oli kuninglik! Meeletult suur, kohtavalt palju keerdkäike ning meeletult suur aed. Kuna me sattusime keskpäeval, 14:00 paiku, siis päike oli nii kuum, et aeda väga ei saanudki nautida, lihtsalt nii kohutavalt kuum oli. Maja ise oli väga sopiline, ma eksisin seal mitu korda ära ja olen siiani veendunud, et pool jäi mul seal läbi käimata. Õnneks oli tervel perel telefonid kaasas ja lõpuks suutsime me taas kokku saada. Turiste oli ka muidugi meeletus koguses, vahepeal oli palees juba päris kitsas, eriti kui sattusid kokku turistigruppidega. Aeg ajalt oli hea nende lähedusse sattuda, kui nad rääkisid ja juhtus olema inglise keelne grupp, siis said infot teada. Me ju kunagi ei viitsi audiogiidi laenutada, ega silte korralikult lõpuni lugeda. Kuigi ma olen nüüd neid ikka lugenud aga see lõppeb alati sellega, et mu pere on peale seda kuhugi kadunud. Igatahes jättis ka see palee mulle väga sügava mulje ja igal juhul soovitan külastada!

Õhtu veetsime veel linna peal ja jõe ääres jalutades ning rikkalikku õhtusööki nautides. Seekord saime õue laua ja terve õhtusöögi aja tegid meile muusikat papagoid, kes puude otsas edasi-tagasi aina lendasid ja lärmasid.

Meil oli algselt ka plaan, et läheks ka Cádizi, mis on armas valgete majadega linnake ja kus on rand. Kuid kui me selle mõtte lõpuks lõpuni mõtlesime, ei olnud enam ühtegi rongipiletit saada ja autoga me ei tahtnud minna, kuna parkimisega seal veel kitsam, kui Sevillas. Seega seal jäi meil käimata ja meri nautimata.

Pühapäeval oligi aeg juba tagasi sõitma hakata. Tagasi läksime teist teed kaudu, et üle vaadata Córdobas asuv roomlaste sild. See tee oli väheke põnevam, kuni Córdobani olid linnakesed ning põllumaad ja puuviljaaiad. Peale Córdobat oli aga vähemalt 100km jagu oliivipuu istandusi, nii kaugele kui silm ulatus, paksult täis. Nägime ka vähemalt kahte oliiviõli tehast ja pärast kodus õlipudelit uurides, selgus, et see ongi sealtkandist pärit. Poes vaatasime ka erinevaid õlipudeleid ja enamus olidki Sevilla maakonnast pärit. Córdoba oli väga tore vana linnake, tõesti uhke sillaga väga toreda katedraaliga ning uskumatult paljude turistidega! Ma olin üllatunud, et seal nii palju turiste oli. Aga vanalinn oma väikeste majade ja kitsaste tänavatega oli üliarmas. Kindlasti tasub külastamist ja veeta seal pool päeva, et vanalinna osa korralikult läbi jalutada. Jalutasime seal umbes tunnikese, tegime ühed kohvid kuuma piimaga ja suundusime tagasi Madriidi.

Sevilla on siiani Jaagu lemmiklinn Hispaanias ja ta on iga kell nõus sinna tagasi minema, mulle meeldis ka, aga Valencia meeldis siiski rohkem, seal oli meri 😉 Jahedamal ajal on kindlasti Sevilla mul eelistus, siis on seal väga mõnus ringi luusida ja nurgataguseid avastada ning jõe ääres melu nautida.

08.08.2024

Algselt oli mul plaanis alates 17.07 puhkama jääda aga kuna Jaak käis tööl ja meie linnakeses ei ole eriti midagi teha ja õues on ikka meeletult kuum, siis otsustasin, et teen nädala lõpuni tööd ja jätan mõned päevad reservi. Kaks päeva kasutan juba augustis ära, kui Jaagul on pikk nädalalõpp ja me kuhugi seiklema läheme. Seega teine nädal oli üsna kodune ja rahulik, tavapärane elu – töö, koristamine, söögi tegemine ja pesu pesemine – ei erine kuidagi kodumaisest elust. Kui siis ainult selle võrra, et siin sirab kogu aeg päike ja päeval on õues kuum ning toas on konditsioneer alates lõunast kogu aeg sees. Ma eriti ei taha teada, mis elektriarve tulla võib …

Kuna olime peaaegu terve nädala kodused olnud, siis kippusin reedel kodust välja. Algselt plaanisime taas Alcala de Henares´esse jalutama ja sööma minna. Rasmus leidis, et võiksime ikkagi kuhugi mujale minna ja natuke Googli mapsis kolamist ja avastasin, et kõrval linnas on Euroopa park. Mõeldud tehtud ja läksime sinna. Park oli üsna suur, väga armas ja inimesed hajusid ka kenasti ära. Me läksime üsna varakult, siis veel eriti inimesi ei olnud aga 21.00 paiku lahkudes oli parklad silmini täis ja inimesi aina vooris. Nad on siin ikka tõsised ööloomad 😉 Tagasi sõites näitas tee peal posti otsas termomeeter ikka veel 41kraadi sooja, kell 21:00 õhtul!

Laupäeval 20.07 sai mu puhkus alguse, juhuuu, ja kuna on suvi ja soe, siis peab ikkagi vahemere ääres minema mere äärde. Algselt mul seda mõtet ei olnud aga sõbrannaga enne reisi lõunal käies, ütles ta, et läheb ka Hispaaniasse, Valenciasse puhkama. Mul lõi väike lamp põlema ja kuna Valencia on Madriidile kõige lähemal, siis sai otsus tehtud, et läheme sinna. Jaak soovis samuti mere äärde minna. Seega otsustatud ja laupäeval võtsime selle ca 3,5h kestva autosõidu teekonna ette.

Ma ei saa aru nendest, kes naudivad autosõitu ja on nõus tunde autos olema ning meelevigases koguses kilomeetreid läbi sõitma. Jah, ma saan aru, et see on kõige odavam viis reisimiseks, aga see ajakulu ja ühes asendis istumine ja kui veel rooli peaks ka olema … Imeinimesed, kes tahavad, soovivad ja viitsivad, respect. Esimene tund läks meil aega, et Madriidist välja saada. Peale seda läks liiklus juba normaalsemaks ja vaated ka huvitavamaks. Meeletus koguses päevalillepõldusid, nii kaugele kui silm ulatus, väga võimas vaatepilt! Lisaks sain teada, et siin on punane muld! Ma ei teadnud seda ja minu jaoks oli see üllatus. Kivimid on ka punased, sellepärast siin ongi kõik majad punasest tellisest. Lisaks olid teepeal ka väga-väga suured tuulepargid, taas niikaugele kui silm ulatus.

Esimene öömaja oli meil linnast veidi eemal, kuna olime autoga ja parkimine oli oluline. Esimene peatuspaik oli meil Parc Natural de l’Albufera – see on piirkond, kus laiuvad lõputut riisipõllud ja kust on pärit paella riis.

Valencia on teadupärast paella sünnikoht ja kui meil Itaalias Napolis jäi pizza söömata, siis Valencias riisikasvatuse piirkonnas sai originaal paella söödud. Kuna tegemist on talupoegade söögiga, siis originaal versioonis on riis, porgand, oad, kana, jänes, teod ehk kõik mida sai ise kasvatada või kinni püüda. Riisipõldude vahel oli väike linnake El Palmar, mis sõna otseses mõttes oli keset riispõlde! Väga väike ja armas linnake, meenutas meile Sitsiilias meie kõrval linnakest Bruccolit. Google mapsist otsisin kõrgemate hinnangutega restorane ja meie saabumise ajal oli üks väga kõrge reitinguga restoran lahti, kohale jõudes selgus, et see oli Michelini soovitusega. Korraks tekkis hirm, et mis need hinnad teevad aga täiesti ok olid, paella maksis nt 36€ ja see oli ju kahe peale, Rasmus sai ka oma jao, seega võib öelda, et kolmele jagus sellest kogusest. Rasmus, kes on toidu osas väga valiv sõi paella riisi suurima hea meelega, talle väga maitses. Lisaks oli ka õnnemäng, kas meid lastakse sööma või mitte, õnneks ei olnud kõik lauad broneeritud, kuid mingil hetkel lõi täismaja küll, nii et ei sees ega väljas polnud ühtegi vaba lauda. Paella tellisimegi originaali, kuna seal olid kõik toorained kohalikud.

Enne hotelli minekut käisime rannast ka läbi. Inimesi oli meeldivalt vähe aga tegemist oli avaliku rannaga, mis tähendas, et keegi ei rentinud rannatooli ega -varju. Seega me seal väga pikalt ei olnud, kuna Jaak oli väsinud ja päike kõrvetas, üks meist pidi rannas olema ja asju valvama. Vesi oli see-eest megasoe ja ülimõnus. Lisaks olid ka lained ja Rasmus sai täiel rinnal hullata ja talle väga meeldis. Meie kõigi selle aasta esimene rannapäev ja ujumine sai tehtud!

Hispaanias on Uber väga popp, osades linnades on ka Bolt kasutusel, aga pigem on levinud Uber. Lisaks on neil endi samasugune teenus veel, aga sellest turist eriti midagi ei tea. Uber on olnud viimased 1,5a ja üsna hästi tööle läinud. Otsustasime hotellist Uberiga kesklinna sõita, kuid selgus, et meie mineku ajal ei olnud ühtegi autot antud piirkonnas saadaval. Seega läksime rongiga, alguses pidime ca20min kõndima, rongijaam oli veidi kaugel ja seejärel sõitsime ca20min ja kohal me olimegi.

Saime avastada laupäeva õhtust Valenciat. Väga ilus linn, mulle väga meeldis. Ilusad majad, mis sest, et suured aga ei mõjunud suurelt, ilusad olid. Armas väike vanalinna osa ja peamised vaatamisväärsused olid üsna kõrvuti, seega saime peamised kohad üle vaadatud.

Inimesi oli erakordselt palju. Kõikidel olulistel väljakutel oli mingi pidu, kas keegi laulis või tantsis, me ei saanudki lõpuni aru, mis seal toimus aga osasid lauljaid ja tantsijaid oli tore vaadata/kuulata.

Tagasi hotelli saime Uberiga, linnas oli neid palju ja meile sattus Rumeeniast pärit juht, kes on viimased 15 aastat Hispaanias elanud ja sellest 12 aastat elas ta Alcala de Hernareses, kus ta vanemad siiani elavad. Eeeee nagu tõesti, selline kokkusattumus 😀

Pühapäeva hommikupooliku veetsime pargis. Valencias oli kunagi jõgi ja peale selle kokku kuivamist tehti sinna park, mis tähendab, et Valencia serva mööda on 9km pikk park. Rasmus tahtis terve pargi läbi jalutada aga me ei olnud nõus. Esiteks oli ikka veel 40kraadi ja kuna Jaak pidi õhtul tagasi sõitma ja tahtis kindlasti ka randa veel saada, siis jalutasime ca3km. Park oli ilus ja suur, erinevate puude ja põõsastega ning kenasti hooldatud.

Ranna vaatasime järgmise hotelli juurde, kuhu mina ja Rasmus edasi puhkama jäime. Kui Itaalias on kõikides randades rannatoolide ja -varjude rendi pakkujad igal sammul ning keeruline on leida kohta, kuhu saaks niisama oma rätiku maha laotada, siis siin on hoopis teistmoodi. Renti pakkujaid on imevähe, olematu kogus ja mingist osast lõppevad pakkujad üldse ära. Ma ei ole uurinud aga me ise arvasime, et Hispaania on äkki teinud mingi seaduse, mis keelab sellise äri pidamise ja on lubatud ainult mingi % rannast. Valencia on üks suurimaid suvituslinnu siin kandis, seega ei saa olla asi selles, et ei ole populaarne piirkond.
Rannaäär on paksult autosid täis pargitud ja “tasuta” teenust pakkuvad neegrid iga paari meetri tagant, kes näitavad, kus vaba koht on. Me põikasime paralleeltänavale, kus parkimiskohti oli palju ja ühtegi neegrit kätega vehkimas ei olnud. Sattusime täpselt päikesevarjude juurde, kuid mitte ühtegi vaba kohta ei olnud ega ka rannatooli, me muutusime kohe natukene kurvaks. Mõtisklesime, et mida me siis teeme, kui noormees, kes nende rentimise eest hoolt kandis, andis märku, et ühed vist lahkuvad ja ma kohe ütlesin, et selle me võtame! Seega läks meil igati hästi ja saime omale kaks tooli ja ühe varju. Maksma läks see 27€.
Kuna mehed tahtsid peale ujumist pikutada ja mul ei olnud kohta, siis ma jalutasin mööda randa edasi-tagasi, et päikest püüda ja teokarpe otsida. Teokarpidega läks kehvasti, seal rannas ei olnud midagi. Päikest sain ja inimesi sain ka vaadelda. Igasuguseid oli ja mis oli veel üllatav, neil on väga popp topless päevitamine/olemine. Absoluutselt kõike võis näha – vanainimesi tissid nabani rippumas, XXXL suuruses naisi, silikoonidega, noori vormis jne jne. Ma ei olnud enne kunagi sellises koguses topless päevitajaid näinud. Ma loodan, et ma suu lahti ringi ei kõndinud 😀
Mere ääres oli väga mõnus olla, tuul puhus ja üldse ei saanud aru, et päike näpistab. Lisaks olid lained ja Rasmus hullas nendes lõputult, kui ma teda otsima läksin, siis leidsin ca 600m kauguselt meie lebotamise kohast. Ta ise muidugi ei saanud üldse aru, et nii kaugele oleks kulgenud, ta oli peaaegu Valencia esimeses linnarannas väljas 😀

Ujumine, päevitamine ja lebotamine tehtud oli aeg hotelli sisse kirjutada. Jaak magas tunnikese, et jaksaks tagasi sõita. Enne minekut käisime veel süüa otsimas, aga sel kellaajal olid veel söögikohad kinni, kuid leidsin kebabi koha. Sõime kõhud paksult kebabi täis, lehvitasime Jaagule ja jäime puhkust nautima. Õhtul läksime veel promenaadi nautima ning jalutasime lõppu välja. Rannajoon on päris pikk ca 3,5km ja me olime täpselt poole peal, kus linna teine rand lõppes ja algas kolmas avalik ranna osa, kus enam ei olnud ühtegi söögikohta ega rannavarustuse rentijat.

Esmaspäeva veetsime Valencias, Rasmus tahtis kindlasti veel parki jalutama minna ja mina soovisin kindlasti üle vaadata mõned kohad, mis laupäeval juba kinni olid. Mõtlesin olla kultuurine ja alustada muuseumist, kuid kohale jõudes selgus, et see on suletud. Ma ei tea, kuidas ma seda ennem tähele ei pannud. Aga noh, polnud hullu, kuna see oli keskuse lähedal, siis läksime linnapeale jalutama. Meie liikumisvahend Valencias oli Uber, esiteks me olime ranna piirkonnas ja seal oli neid palju liikvel, lisaks olid vahemaad lühikesed ning sõit oli väga odav!

Jalutasime läbi põhimõtteliselt kõik kohad, kus laupäeva õhtulgi käinud olime. Seekord keegi ei esinenud, seega sai ka platsid üle vaadata. Kohtadest külastasime esimesena La Lonja de la Seda de Valencia – info internetiavarustest: “A UNESCO World Heritage site, this Gothic building was used for trading silk and is a testament to Valencia’s medieval wealth and power. La Lonja de la Seda is one of the most historical things to do in Valencia. It is one of the best-preserved non-religious Gothic buildings in the entire country.” Mul tuli seal olles peale déjà-vu Pariisi vitraažide kirikuga, kus ma peale esimese korruse läbimist olin ikka megalt pettunud, et seda tulingi vaatama või, sama juhtus ka Valencias, kui Rasmus meid teisele korrusele viis. Seal oli tõeliselt ilus, nii nagu Pariisis nii ka siin! Selle koha ilu seisnes laes. See oli täies ulatuses nikerdatud ja iga jupike rääkis oma lugu, ma võisingi vahtima jääda aga Rasmus kippus ära. Igatahes tõeline meistriteos ja ma täiesti nõus, et UNESCO maailmapärandisse kantud.

Edasi läksime turule, see on ka vanas hoones, kus oli imeline kuppellagi. Müüdi kõike ja kõigile. Hinnad olid minu arvates veidi kallimad, kui ma harjunud olen, kuid rahvast jagus igale poole. Turul oli meie sihtkohaks Central Bar – tegemist on Michelini kahe tähe restorani omaniku Ricard Camarena söögikohaga. Kui ta restoranis maksab õhtusöök ühele 200€, siis Central baris sai sama hea kvaliteediga tapased kordi odavamalt kätte. Me jõudsime õnneks enne suuremat massi ja pidime ainult 10min ootama. Söögid olid tõesti suurepärased ja lõpuks ma sain ka normaalset kohvi, neil oli Illy kohvi ja nad pakkusid cappuccinot. Hotelli kohvid ei kõlba juua, need on lahustuvad ja maitsevad nagu ma ei tea misasi, aga igal juhul mitte nagu kohvi … Cappuccinot pakuvad väga vähesed kohvikud, nendega ei viitsita eriti mässata, kuna tegemine võtab aega. Seega nad pakuvad espressot kuuma või külma piimaga, kui tellid kuuma piimaga, siis piim aetakse samamoodi kuumaks nagu cappuccinot tehes, lihtsalt piima ei aeta vahtu. Valatakse espressole juurde ja ongi kohvi kuuma piimaga. Mõned korrad oleme kõrval bensiinijaamas ka käinud kohvi ostmas, nad pakuvad kuuma piima Illy kohviga.

Mul on juba pikemat aega suur cannoli isu, ma ei ole Sitsiilias aga neelud käivad ja me leidsime turult Itaalia toitude müügikoha, kus ka cannoli müügil oli. Ostsin kaasa, et pargis pärast ära nosida. Ja see maitses jumalikult, sisu oli riccotta juustuga ja täiesti värske, sulas suus!
Absoluutselt igas suurlinnas on kodutute pesapaik. Pargi sillaalused olid selleks ideaalsed kohad. Kui kesklinna pool olid üksikud telgid püsti, siis linna servas oli neil oma väike linn ehitatud. Siia kanti eriti inimesi enam ei satu, turist vähemalt mitte, seega on sellise “kodu” omamine suhteliselt ohutu.

Seejärel võtsime läbi pargi ette 3,5km teekonna Euroopa suurima akvaariumi külastamiseks. Akvaarium on üks osa uuest ja ägedast kompleksist, kuhu on ehitatud mitu erineva arhitektuuriga keskust. Ühes on tehnoloogiamuuseum, siis on seal suur kinokompleks ning meelelahutus ning kunstihoone. Lisaks tasuta botaanikaaed, mis on küll väga väike aga ikkagi kena. Ma enam fakte hästi ei mäleta aga seda kõike ehitati kokku ca 10a ja valmis 2000a alguses. Kogu kompleks kokku oli väga suur ja võimas!

Akvaariumi piletid olid mul kella 16:00ks ostetud, me jõudsime varem kohale ca45min enne aega, aga sisse meid ei lastud. Läksime siis natuke tagasi, silla alla varju ja betoonääre peale istuma. Ma toimetasin Instas oma piltidega ja Rasmus tukkus niisama. Kui oli aeg liikuma hakata, siis ma enam ei liikunud. Mul oli vasakus puusas selline valu, et ma mõtlesin, et jään sinnasamasse ja kuhugi ei lähe. Venitasin siis natuke ja masseerisin valusat kohta, kuni sain ikka liikuma. Aga see liikumine oli ikka väga vaevaline, trepist üles ei saanud üldse minna. Ma nüüd mõistan neid inimesi, kes puusavalude üle kurdavad ja mul alles algas puhkus!

Läbi valude sain akvaariumi külastatud, aga see oli suhteliselt piinarikas tegevus. Mitte ainult sellepärast, et mul puus valutas. Esiteks oli väljas jätkuvalt 40kraadi, teiseks oli seal tuhat inimest, kui mitte rohkem, see rahvamass oli meeletu, täiesti meeletu ja me olime juba terve päeva ringi trampinud selle kuuma päikese käes. Vaatamata sellele, et territoorium oli suur, oli seal ikkagi kole palju inimesi ja need ei hajunud kuidagi laiali. Kõige kitsam oli akvaariumis, kus kalad üle pea ujuvad, seal ei mahtunud vahepeal üldse liikuma. See rahvamass, kuumus ja mu valutav puus ei lasknud seda kõike mõnuga nautida ja lisaks oli Rasmus halvas tujus. Peale söögipausi ja delfiinide showd muutus ta küll rõõmsamaks, kui ka talle käis see kuumus ja rahvamass närvidele. Vaatamata kõigele oli tegemist väga ägeda kohaga, mida soovitan külastada, kuid sättida madalhooajale, siis ehk mahub liikuma ka. Igal juhul soovitan minna ka delfiinide showd vaatama, see on väga väga tore elamus! Ma ei tea, kas oma puusavalu pärast või kogu selle massi ja palavuse pärast, mis pea soojaks oli kütnud, suutsin ma terve etenduse mõelda ainult “Free Willy” filmi peale ja silmad olid kogu aeg märjad. Show oli ju vapustav ja ma fännan delfiine ning nad ju seal ka räägivad, kuidas nad käivad merd rämpsust puhastamas ja kuidas hoolitsevad mereelukate ja delfiinide eest jne. Aga ikkagi oli mul neid vaadates kuidagi kurb olla.

Olin ostnud kahe kompleksi piletid, seega oli meil ka veel teadusmuuseum vaja üle vaadata. Õnneks seal oli kordi vähem inimesi, see oli mitme korruse peal ja küünarnuki tunnet ei tekkinud. Meenutas meie Ahaa keskust ainult, et asju mida sai teha ja näppida oli kordades rohkem ja nagu ikka kõige popimad olid ka kogu aeg hõivatud, seega me eriti midagi seal teha ei saanud aga uudistada oli ka tore.

Rasmusel oli kindel soov Lidilisse minna, kuna siin müüakse tema ACE mahla, mida ta Sitsiilias armastas ja Eestis seda ei ole, siis tuleb seda siin igal võimalusel tarbida. Seega lonkasin 1,7km edasi Lidilisse ja ostsin lapse rõõmuks talle mahla. Kuna meil oli hotellis ka väike külmkapp, siis ostsime õhtuks natuke süüa ka. Lisilist edasi hotelli ma enam ei suutnud kõndida ja võtsime Uberi.

Öö oli mu jaoks väga raske, ma ei saanud magma jääda, puus tegi põrguvalu ja konditsioneer puhus ka otse peale, panin selle lõpuks kinni aga siis kadus igasugune õhk ja õuest tulev ei olnud just eriti värskendav, seega see öö möödus mul magamata ja valudes. Võtsin küll valuvaigistit, mis korraks aitas ja ma sain paar tundi magada ja siis kiskus palavaks 😀 Hommikul avastasin, et olin kaasa võtnud paracetamoli ibumetini asemel ja manustasin hoopis seda. Ja ohh õnne see aitas palju paremini, arvatavasti oli mul mingi närvipõletik sees ja paracetamoli ravi aitas. Küll, nüüd mitte kohe ei hakanud tantsima ja keksima aga mul ei olnud enam nii meeletult valus. Ma muidugi venitasin ja masseerisin ka kogu aeg.

Teisipäev oli rannapäev, me olime ju ikkagi rannapuhkusel! Olime juba 9:15 rannas, mul oli millegipärast meeles, et rendikoht avati kell 9:00. Poisid olid igatahes juba kohal ja sättisid toole ja madratseid valmis. Osad juba pikutasid ka. Me ei osanud kuidagi käituda, et kas võiks juba kasutama hakata või peaks ootama. Mingil hetkel tuli üks tädi kes meie kõrval toolidele lihtsalt rätikud ümber keris ja siis minema läks. Peagi tuli teine tädi, kes küsis, kas võib ennast sisse sättida ja talle öeldi, et jah palun, siis me ka pakkisime ennast lahti ja puhkus võis alati. Rasmus oli muidugi veidi ärevil, et kuidas me ikka oleme ja me ei ole maksnud ja kas me ikka tohime. Ütlesin, et jah tohime ja naudi merd ja puhkust. Meri oli seekord värskendav, äkki see hommikul 10:00 paiku ongi selline 25kraadi 😉 Päeva peale keris sinna vannivee temperatuurini tagasi. Seekord laineid ei olnud, seega olid SUPi huvilisi palju ja ka noorte SUPi trenn oli täies hoos. Vanemad inimesed olid juba enne 10:00 rannas, peredega inimesed ja turistid, kes rannatoole rihtisid hakkasid laekuma umbes 10:30 paiku ja 11:00 ei olnud enam ühtegi tasulist kohta. Noormees tuli raha küsima umbes 12:30 paiku alles. Sain makstud ja siis Rasmus teatas, et ta enam ei jaksa ning läks hotelli ära. Ma suutsin 14:00 vastu pidada ja siis läks ka mul liiga palavaks ja tüdinesin lõpuks ära. Aga ma sain päikest võtta, ujuda ja lõpuks ometi raamatut lugeda.

Avastasin, et meie hotelli kõrval asus Itaalia restoran. Ei saa me läbi ilma Itaaliata 😀 Tegime seal hilise lõuna – varajase õhtusöögi, puhkasime veidi ja läksime õhtul veel promenaadile ringi luusima. Mulle väga meeldis kuidas kohalikud olid kas sõprade või perega tulnud promenaadi äärde, püsti pannud kaasaskantavad lauad ja toolid ning selle toiduga katnud. Vanemad inimesed olid ka kahekesi õhtust söömas. See nägi nii ehe ja äge välja. Aga ma täitsa mõistan neid, 20:00 paiku hakkab päike vaikselt vajuma, mere ääres on õhku ja väike tuuleke ning ei pea korteris higistama. Ma ei ole eriti kindel, kas kõikides korterites on konditsioneer ja isegi kui on, siis kas nad raatsivad elektri eest maksta ja kodud ongi palavad. See elamus oli nii südamlik ja vahetu.

Kolmapäev oli koju sõidu päev, mis tähendas, et magasime kaua ja seekord ma sain magada, tabletid olid teinud head tööd, meile oli toodud mitu lina + panin endale rannarätikud ka peale, siis oli päris hea juba olla ja magada. Uber viis meid kiirelt ja odavalt rongijaama ning saime esimest korda elus kiirrongiga sõita. Jaak, kes on nii palju mööda maailma ringi seigelnud, pole ka veel kiirrongiga sõitnud, aga meil on nüüd tehtud. Keskmine kiirus oli 285km/h aga tippkiirus, mida me nägime oli 299km/h, aknast tuhisesid kõik asjad viuh ja viuh mööda. Sõit Madriidi kestis 2h ja 10min, kui autoga läbid seda vahemaad 3,5h, kui Madriidi ümber on liiklus ok. Jaak sõitis pühap ca 4,5h koju, sest 100km enne Mariidi hakkas juba ummik peale.

Madriidi jõudes pidime ümber istuma lähirongi peale, Rasmus pani ajama, ma lonkasin järgi ja äkki oli ta rongis. Ma alles platvormil ja segaduses, et kas ta on õige rongi peal ja peamine, kust me pileti saame?! Kargasin ka rongi, Rasmus pistis pea veel välja ja ütles, et jah sõidab õigesse suunda. Seisime siis ühe peatuse ukse juures, et juhul, kui valele poole läheb saame maha hüpata. Läks õigele poole ja kobisime teisele korrusele istuma. Minul terve tee, mis sõitsime ca45min mure, et kuidas rongijaamast välja saame. Meil ei ole ju piletit! Teiseks ei saanud ma ka hästi aru, kuidas me üldse selle pileti oleks pidanud ostma, kui me olime juba rongijaamas sees ja seal sai ronge vahetada. Kiirrongil oli oma pilet ja lähiliinidel on teine. Rasmus oli kindel, et saame ju niisama välja kõndida, Madriidis ju sai, aga seal oli Madriisi sisene rong/metroo, mitte lähiliin. Siin on süsteem nii, et rongi/metroojaama minnes tuleb piletit piiksutada, ei saa mobiiliga ega pangakaardiga maksta nagu näiteks Londonis või Stockholmis on, peab olema kas pilet (lähiliini rongid) või plastikaart, mille peale on ostetud tsooni piletid. Maha minnes tuleb uuesti piletit või kaarti näidata, et uksed avaneksid. Madriidi siseliinidel jaamast välja minnes ei ole vaja aga piletid näidata. Igatahes olin ma üllatunud, et meie laps, kes pileteid kümme korda üle küsib ja kontrollib, seekord lihtsalt rongile hüppas … Meie peatuses oli õnneks invavärav lahti ja inimesed käisid sealt vahelt niisama läbi, me siis läksime ka ja tegime nägu, et meil on kole kiire ja peame ruttu ruttu edasi jõudma. Tegelikult meil oli kiire ka, sest buss oli juba ees, aga saime bussis veel 10min oodata enne, kui kodu poole liikvele läksime. Seekord meil igatahes vedas aga edaspidi tuleb ikka korralikult pilet osta, kui peaksime mingil põhjusel veel rongiga siia poole liikuma. Hetkel mulle tundub, et meie juurest minev buss on kordi mugavam. Rongiga tuleb Madriidist üle 1h tunni koju, kuna peab rongi ja siseliini bussiga sõitma, aga otse bussiga saab 50min ja ei pea ümber istuma ega topelt pileteid ostma.

Mulle Valencia meeldis ja kindlasti soovitan külastada. Lisaks on Valencia tänavakunsti armastajale ideaalne linn. Seal on niiiiii palju ilusaid grafiteid ja suisa terve tänav, mis on graftiga kaetud. Milline rõõm!