11.08.2024
Jaak on juba aastaid rääkinud, et ta unistus on minna Sevillasse. Sitsiilias olles oli meil kindel plaan Sevilla üle vaadata, aga selgus, et madalhooajal ei lennanud sinna lennuk ja nii jäigi meil seal käimata. Siin olles kasutasime juhust ja käisime ära. Jaak võttis kaks vaba päeva ja neljapäeval, 25.07, hakkasime juba varakult liikuma, kuna see asub meie siinsest kodust 560km kaugusel ja kohale jõudmiseks läheb ca 5h30min. Tee sinna oli suhteliselt igav, alguses lihtsalt kõrbenud maa, siis põllud, mis põllud täpsemalt, me ei saanudki hästi aru. Aga põhimõtteliselt oli suhteliselt asustamata ja väga igav teekond.
Umbes 6h sõitu, koos pausidega ja kohal me olimegi. Öömaja oli meil suhteliselt kesklinnas ja kuna vanalinna osas ei ole parkimine eriti võimalik, siis broneerisin meile maa-aluse parkla kuni pühapäevani, et autol oleks koht, kus olla. Saime natuke soodsamalt ja kindluse, et koht on alati olemas. Parkla oli meie öömajast ca 5min kõndimise kaugusel ja öömajast keskusesse oli ca15min kõndimist, seega oli meil kõik suhteliselt lähedal ja hea mugav oli seigelda.
Lugesin kusagilt, et härjavõitlus sündis Sevillas, seega otsustasime kindlasti seda sinna vaatama minna. Kuna etendused olid ainult neljapäeva õhtuti, siis tänu sellele, me neljap ka juba startisime. Etendus algas 21.00, enne seda käisime söömas ja sattusime väga hea restorani peale, kus me edaspidi iga päev vähemalt korra söömas käisime. Oli mugavasti teel meie öömajja. Truud püsikliendid 😉 Rasmus fännas nende šokolaadikooki ja nii me siis sinna aina sattusimegi. All olevates toitudest enamus pärinebki meie tänava restoranist. Üks toit, mis näeb välja nagu frititud pannkook oli ühes baaris tapasena kirjas, kui frititud krevetid ja kui lähedalt vaadata, siis seal sees ongi need väikesed krevetid, aga küpsetatud kui pannkook. Maitses rasvaselt ja kreveti pidi juurde mõtlema 😀
Söömisega on kummalised lood, trambid ringi, väljas 40+ kraadi, päike kõrvetab ja tunned, et kõht on tühi. Jõuad söögikohta, vaatad menüüd ja tunned, et peale salati ei jaksagi muud süüa. Jõuad öömajja või korterisse, kus konditsioneer on elamise mõnusalt jahedaks teinud ja siis tunned, kuidas söögiisu tuleb tagasi ja siis peab ise süüa tegema või siis poest ostetud nänni näksima. Selle asemel, et väljas kõht kohalikust heast ja paremast kraamist täis mugida. Aga isu lihtsalt ei ole, kuumaga on ikka kõik ikka nii teistmoodi. Ja siis vaatad, kuidas kella 14:00-15:00 paiku istuvad baarides eri vanustes inimesed, ka 80a pensionärid ja libistavad õlut või sangriat või veini ja näksivad tapast kõrvale. Korralik sööming on õhtul 22:00 ajal, kui päike loojas. Me tavaliselt sel ajal restoranist ära läksime ja siis oli järjekord, et sööma saada. Ehk toidukodade jälgimisest ja korralikult toitumine ei ole mul siin eriti hästi õnnestunud.
Me olime saanud härjavõitluse etendusele väga head kohad, kogu show toimuski põhimõtteliselt meie nina all ja saime kogu seda etendust väga lähedalt jälgida. Kohalikud tulid nagu perekondlikule väljasõidule, paljudel olid omad külmakambrid koos söögi ja joogiga kaasas. Tuldi tervete peredega – palju oli väikeseid lapsi. Kuna meie reegleid ei teadnud, siis meie ees olevad inimesed sussitasid meid vahepeal, kui me omavahel asju arutasime. Selgus, et enne härjale mõõga sisse löömist peab valitsema haudvaikus, et matadoor saaks keskenduda. Ma ei olnud selle etenduse reeglitega tutvunud ja seega kõik, mis toimus oli uus ja põnev. Kuid peale esimest etendust mulle enam ei meeldinud, härg lüüakse ju lõpus maha. Alati! Lisaks ei teadnud me ka, kaua see kõik kestab. Kokku oli kolm matadoori ja kui esimene, kes oli üliosav ja vilunud, uuesti areenil oli, siis me peale teda rohkem ei jaksanud enam vaadata. Olime niigi juba peaaegu 1,5h tundi seal olnud ja neli etendust ära näinud. Teine ja kolmas matadoor olid väga noored poisid, nägid välja nagu alaealised. Teine matadoor sai omale üsna tigeda härja, kes suutis ta isegi korra pikali visata. Lisaks ei õnnestunud tal härjale korralikult mõõka sisse lüüa, mis tähendas, et härg piinles rohkem, kui oleks pidanud ja publik lõpuks vilistas juba matadoori välja. Kuidas tal teine ring läks me ei tea, kuna tulime ennem ära. Kolmas matadoor, hästi noor poiss oli tubli ja tal õnnestus üsna hästi, mitte küll nii profilt kui esimesel matadooril, kes oli juba üsna vana võrreldes teise kahega. Igatahes sai kolmas matadoor väga palju lilli ja kingitusi publiku seast. Kogemus oli tore, lisaks jälgida, mida publik tegi ja kuidas see vaatemäng üles on ehitatud ning millised on kombed ja reeglistikud. Mulle ei meeldinud härja tapmise ja areenilt ära vedamise osa, muu oli üsnagi vaatemänguline. Hiljem lugesin selle kohta täpsemalt ja Wikipeedias ongi kõik nii kirjas nagu me areenil nägime, seega, kes viitsib ja soovib täpsemalt lugeda, siis info on leitav SIIT. Kõige toredamad olid koristajad, kes peale etendust areeni puhtaks harjasid. Õhtul jalutasime natuke veel jõe kaldal ja nautisime melu. Esimene Sevilla õhtupoolik oli olnud väga meeleolukas.
Reede pühendasime linnas ringi kolamisele ja peamiste vaatamisväärsuste vaatamisele. Linna vana osa on väga armas, väikesed tänavad ja värvilised majad. Jah, on ka suuri maju, kuid need on suhteliselt ilusad ja ei mõju pealetükkivalt. Turiste oli palju, eriti katedraali ümbruses. Lisaks oli ka palju hobukaariku pakkujaid, neid oli turismiobjektide juures kümnete kaupa. Katedraali jätsime külastamata, me oleme neid juba nii palju näinud ja need on kõik ühesugused – mõnes on lihtsalt rohkem kulda-karda ja nokitsetud kujusid, teises vähem, kuid põhimõte on kõigis ühesugune.
Meie sihtkohaks oli Plaza de España – ülisuur väljak kanali, purskkaevu ja täiesti imelise ehitisega. Maja on ehitatud alles 1928a ja Ibero-America näituse jaoks, mis toimus 1929a. Aga see maja, see on väga värviline – seal on meeletus koguses keraamilisi plaadikesi ja nikerdusi. Lihtsalt vahid ja imetled! Turiste oli ka palju, aga kuna tegemist on suure maja ja aiaga, siis hajusid inimesed ära. Lisaks oli seal ka migratsioonibüroo … Astusime sisse sõjamuuseumi ja jalutasime hoone sees-ees ja pargis. Mulle jättis see kompleks väga sügava mulje ja mulle väga meeldis. Kes vähegi Sevillasse satub, siis seda tasub kindlasti külastada!
Peale lõunasööki ja kosutavat sisestat jalutasime Setas de Sevillat vaatama. Tegemist on muuseumi ja vaateplatvormiga ning huvitava arhitektuuriga ehitisega. Me sisse ei läinud, seega vaateplatvormilt vaadet ei vaadanud. Jalutasime tagasi jõe äärde ja nautisime sealset melu. Mul oli vaja ka oma Stamina 6km ring täis saada, seega tatsasin natuke mööda jõe äärt ka edasi-tagasi, et kilomeetrid täis tuleks.
Laupäeval olime kultuursed – külastasime palace of the Countess of Lebrijat – 16sajandist pärit paleed, mis kuulus lõpuks ühele aadlisoost naisele. Tegemist oli kunstnikuga, kes ostis kokku palju kunsti ning teiste aadlikke varasid, mis müügis olid ning sisustas oma palee nende detailidega. Lisaks oli ta ka suur Itaalia fänn, seega oli igal pool hästi palju vana-rooma stiilis asju ja mosaiike. Palee on võrdlemisi suur, arvestades, et oli eraomandis. Pärijad elasid kuni 1980 aastate keskpaigani ise ka seal, aga nüüd on tegemist ainult muuseumiga. Mis eluruumidega tehti, seda ma ei saanudki aru, kas renditakse välja või need seisevad tühjana. Pileti hind sisaldas ka giidituuri, seega saime me kuulda põnevat ajalugu. Inimesi oli imevähe, peale meie veel kaks vanemat abielupaari, prantslased ja inglased.
Lõunase aja veetsime Reales Alcázareses – Mauri stiilis kuninglikus palees ja tõesti, see oli kuninglik! Meeletult suur, kohtavalt palju keerdkäike ning meeletult suur aed. Kuna me sattusime keskpäeval, 14:00 paiku, siis päike oli nii kuum, et aeda väga ei saanudki nautida, lihtsalt nii kohutavalt kuum oli. Maja ise oli väga sopiline, ma eksisin seal mitu korda ära ja olen siiani veendunud, et pool jäi mul seal läbi käimata. Õnneks oli tervel perel telefonid kaasas ja lõpuks suutsime me taas kokku saada. Turiste oli ka muidugi meeletus koguses, vahepeal oli palees juba päris kitsas, eriti kui sattusid kokku turistigruppidega. Aeg ajalt oli hea nende lähedusse sattuda, kui nad rääkisid ja juhtus olema inglise keelne grupp, siis said infot teada. Me ju kunagi ei viitsi audiogiidi laenutada, ega silte korralikult lõpuni lugeda. Kuigi ma olen nüüd neid ikka lugenud aga see lõppeb alati sellega, et mu pere on peale seda kuhugi kadunud. Igatahes jättis ka see palee mulle väga sügava mulje ja igal juhul soovitan külastada!
Õhtu veetsime veel linna peal ja jõe ääres jalutades ning rikkalikku õhtusööki nautides. Seekord saime õue laua ja terve õhtusöögi aja tegid meile muusikat papagoid, kes puude otsas edasi-tagasi aina lendasid ja lärmasid.
Meil oli algselt ka plaan, et läheks ka Cádizi, mis on armas valgete majadega linnake ja kus on rand. Kuid kui me selle mõtte lõpuks lõpuni mõtlesime, ei olnud enam ühtegi rongipiletit saada ja autoga me ei tahtnud minna, kuna parkimisega seal veel kitsam, kui Sevillas. Seega seal jäi meil käimata ja meri nautimata.
Pühapäeval oligi aeg juba tagasi sõitma hakata. Tagasi läksime teist teed kaudu, et üle vaadata Córdobas asuv roomlaste sild. See tee oli väheke põnevam, kuni Córdobani olid linnakesed ning põllumaad ja puuviljaaiad. Peale Córdobat oli aga vähemalt 100km jagu oliivipuu istandusi, nii kaugele kui silm ulatus, paksult täis. Nägime ka vähemalt kahte oliiviõli tehast ja pärast kodus õlipudelit uurides, selgus, et see ongi sealtkandist pärit. Poes vaatasime ka erinevaid õlipudeleid ja enamus olidki Sevilla maakonnast pärit. Córdoba oli väga tore vana linnake, tõesti uhke sillaga väga toreda katedraaliga ning uskumatult paljude turistidega! Ma olin üllatunud, et seal nii palju turiste oli. Aga vanalinn oma väikeste majade ja kitsaste tänavatega oli üliarmas. Kindlasti tasub külastamist ja veeta seal pool päeva, et vanalinna osa korralikult läbi jalutada. Jalutasime seal umbes tunnikese, tegime ühed kohvid kuuma piimaga ja suundusime tagasi Madriidi.
Sevilla on siiani Jaagu lemmiklinn Hispaanias ja ta on iga kell nõus sinna tagasi minema, mulle meeldis ka, aga Valencia meeldis siiski rohkem, seal oli meri 😉 Jahedamal ajal on kindlasti Sevilla mul eelistus, siis on seal väga mõnus ringi luusida ja nurgataguseid avastada ning jõe ääres melu nautida.
