18.06.2020
Eile oli siis ajalooline päev – käisin täitsa üksi ja iseseisvalt õhtusöögil. Rasmusel oli ka ajalooline päev – ta oli pool õhtut täitsa üksi kodus ja ta helistas mulle ainult üks kord, et küsida, kuidas mul läheb. Awww, armas, onju 🙂
Kunagi ammu ammu, kui me siia kolisime, siis Jaak tuli ühel päeval töölt miski paberitükiga, kus oli tutvustus “NAGSF Spouses’ Club Sigonella” kohta. (FB tutvustus on siis selline: NATO Allied Ground Surveillance Forces (NAGSF) Spouses’ Club Sigonella is an organization for spouses and active duty members of the NATO community.) Me ristsime selle kiirelt “meeleheitel koduperenaiste” klubiks. Liitusin nende FB grupiga ja siiani hoidsin nende tegevusel silma peal. Antud grupis on ca 100 liiget aga niipalju, kui ma postitustest välja olen lugenud, on põhituumik umbes 10 naist, kes kohtumistel kohal ka käivad. Klubi korraldab erinevaid kokkusaamisi uutes ja huvitavates kohtades või siis toimuvad joogatunnid või piknikud Marianis ehk siis USA elamubaasis. Olen mitu korda mõelnud nendele üritustele minna aga küll on julgusest puudu jäänud – ma nagu päriselt ka ei taha Catania kesklinna autoga üksi seiklema minna – või ei ole ajaliselt klappinud. Seekord toimus üritus siinpool Cataniat ehk mu kodust ca 20 minuti autosõidu kaugusel turismitalus. Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta ja registreerisin ennast osalejaks. Jaaku küll ei ole kodus ja algselt mõtlesin, et võtan Rasmuse kaasa, sest talle väga ei meeldi üksi siin suures majas olla, eriti veel kui pimedaks läheb. Küll aga otsustas poiss, et ta tõestab, et ma eksin ja ta saab imehästi üksi hakkama, sai küll, suureks on kasvanud!
Ega ma seda ürituse pilti väga hoolega ei lugenud, keskendusin sellele, et toimub õhtusöök ja mulle sobivas kohas. Pärast selgus, et see oli lahkumispidu ühele liikmele, kes on õhuväe kindrali naine ja kes kuu aja pärast suunatakse Belgiasse edasi. Nojahhh, teinekord tuleb ikka ürituse info korralikult läbi lugeda, et mitte rumalasse olukorda jääda 😀 Minu suureks üllatuseks teadis see naisterahvas Eestit! Ta oli Tallinnas käinud, ma olin natuke aega sõnatu … Jaak muidugi teatas selle peale, et üldiselt proovivad kõik ameeriklased Euroopasse saadetuna võimalikult palju Euroopa erinevaid riike puhkuste ajal külastada. Jaagul käis ka üks töökaaslane sügisel Eestis, tahtis teada, mis koht see selline on, kust Mr. Koiv tuli 😀
Seekord oli meid kokku koos minuga 7 naist. Ameeriklastele kombekohaselt kõik ülisupersõbralikud. Üks naisterahvas oli Kanadast ja teine sündinud Saksamaal, kuid lapsest peale juba USA-sse kolinud ja nüüd abielus ameeriklasega. Jutud olid seinast seina aga peamised teemad olid, kuidas läks kellelgi sisse-elamine, Sitsiilia elustiil, kohalik arstiabi, liiklus ja peamine teema – abikaasade suunamised ja mööda erinevaid baase kolimine ning elamine. Läbiv teema selle juures oli muidugi see, kui rase keegi sellel ajal oli või kui väikesed lapsed neil olid. Seda osa ma lihtsalt kuulasin ja imestasin omas peas – täpselt nagu mõnes elukutseliste sõjaväelaste USA filmis – kodused naised, palju lapsi ja patriootlik mees. Veidike oli imelik ka, sest mul sellised kogemused puuduvad ja kaasa ma suurt rääkida ei osanud, aga huvitav oli kuulata ikka, et see mida oled filmis näinud, ongi tegelikult mõne inimese päriselu.
Kõik olid erineva aja siin elanud, aasta ja nelja aasta vahele mahtusime ära. Kui küsisin, kas itaalia keel on kõigil suus, siis mitte keegi neist ei osanud – elementaareid viisakuisväljendeid teame kõik aga soravalt ei suhtle keegi. Olin veidikene üllatunud, eriti selle üle, kes siin juba neli aastat on olnud ja plaanivad viienda ka veel olla. Mitte, et ma ise hetkel eriti eesrindlikult keelt õpiksin aga see näitab, et saab hakkama ka ilma keelt oskamata.
Koht ise oli armas – neil on seal ka farm, kus saab loomadega tutvust teha. Samuti saab ratsutada. Suur bassein koos lamamistoolidega ning kämpingu stiilis öömajad – ma nägin hoovi peal nelja. Võibolla on kusagil veel aga tundus selline väikene majutuskoht olema. Restorani osa oli üsna suur, majas oli terve esimene korrus selle all. Praegusel ajal olid lauad kõik õue kaetud ning õhtu jooksul jäi ainult üks laud tühjaks – nädala keskel väga populaarne koht, ma ütleks. Meil oli tellitud õhtusöögi menüü, mis koosnes kaheksast jah 8-st eelroast, esimesest ja teisest põhiroast, magustoidust, lisaks oli vesi, majavein ja kohvi. Ja mis te hinnaks pakute?! Nohhhh…. Kogu õhtumenüü oli 22€ inimene, jah 22€! Tallinnas saab prae sellise hinnaga … Toidud olid täitsa head, eriti eelroad, need olid väga maitsvad! Esimene pearoog suurt vaimustust ei tekitanud, teisel oli väga mõnusalt pehme liha ja magustoit oli omapärane – ümmarguse keeksi sees olid erinevad jäätised, sööd nagu kooki, mille sisuks on jäätis. Väga omapärane. Küll aga jäi see koht oma maitseelamuselt alla põhjas käidud turismitalu õhtusöögile. Samas maitsev oli ja kõhu sai ikka väga täis!
Esimese korra kohta oli päris huvitav, kindlasti läheksin järgmistele üritustele veel, tunduvad huvitavad inimesed olema. Ära minnes arvasid osad neist, et järgmine kord võiks rohkem Eestist rääkida … Nojahhh, võime küll 😀
Püsige terved ja mõnusat suve jätku!
