Prügimajandusest

22.06.2020

Otsustasime siin paar nädalat tagasi, et enam nii hoolikalt pürgi ei sorteeri. Jah, meil on eraldi suured prügikastid, kuhu peab panema tavaprügi, plastiku/alumiiniumi, paberi ja klaasi. Üldjoontes on mul need kõik jätkuvalt siiski eraldatud. Kui enne oli mul olmeprügi jaoks kaks prügikotti – üks tavaprügi ja teine plastiku jaoks, siis nüüd viskame kõik ühte. Miks? Sest siin käib üks prügiauto, mis kõik ühte kokku kallab. Ei ole nii nagu Eestis, et täna käib olmeprügiauto, siis tuleb papi/paberi oma, siis biojäätmed ja siis klaas. Siin pannakse kõik ühte prügiautosse. Kui Jaak seda juba mitu korda oli näinud, teatas ta koju tulles, et miks me sorteerime, see läheb ju kõik ühte. Seega igapäevane prügi lähebki meil nüüd kõik ühte. Küll olen ma ikkagi harjunud klaasi, plastikut (joogipudelid, meeletus koguses) ja paberit eraldi panema. Kui me kogu plastiku ühte prügikotti paneks, siis me viiks seda iga päev välja 😀 Seega mingil kujul ma siiski jätkan prügi sorteerimis, aga mitte enam nii põhjalikult kui ennem.

Oma reisi ajal põhja jäi mul nendest sõidutee ääres vedelevatest prügihunnikutest pilt tegemata, aga nüüd lõunas käies sattusime ühele peale ja tegin fotosüüdistuse ka. Selliseid prügilaid kohtab siin igal pool, kui juba tundub, et oled Sitsiilia asemel Saksamaale sattunud, et teed on korras ja kõik on nii puhas, siis järgmise kurvi taga saad kokku selle prügikuhilaga ja kodune tunne tuleb taas peale. Lisaks muidugi võib leida ka voodeid, madratseid, külmkappe, tugitoole jm. suuremõõtmelisi esemeid.

Täiesti tavapärane vaatepilt

Ka meie prügikastid ajavad üle ja nende kõrvale tassitakse igasugust kola, eriti sügiseti, kui siit minema kolitakse ja suve alguses, kui tagasi sisse kolitakse. Tegin eelmise nädala alguses sellest pilti ka, milline me prügikastide ümbrus välja näeb. Eelmisel reedel ujuma minnes oli meil üllatus suur, kui nägime Rasmusega, et siia alla parkla juurde on toodud prügikastid. Rõõmustasin, et ohhh kui hea, nüüd on meil siin lähedal ka prügikastid ja saab mugavalt ära visata, isegi jala saab nüüd viia ning mõistlik, et need on nüüd kahes kohas. Mu rõõm oli ennatlik. Täna poodi sõites laadisin oma prügikotid autosse ja hõiskasin veel Rasmusele, et nüüd saan uude kohta prügi ära visata. Hmmm, parkalas enam prügikaste ei olnud, hoopis mingi väike kopakas möllas mäenõlva kallal. Olgu, hommikul käis pügiauto, äkki viis siiski siis need uuesti ära. Sõitsin meie pisikese tunneli alt läbi ja nägin meie prügikaste, mis olid suvaliselt puntrasse lükatud. Okei, imelik, seisma ei jäänud ja mõtlesin, et viskan siis üles ära. Jõudsin ülemiste väravate juurde ja seda mida ei ole on prügikastid ja prügi. Kõik oli imeliselt puhas ja tühi … Ilutses ainult silt, kus oli kirjas, et prügi mahapanek keelatud ja viide seadusele. Emmmm, okeiiii … mõtlesin, et mis ma nüüd teen, sõidan prügiga poodi … Ei, ei, sooja kätte veel rohkem haisema, ei aitäh, kes pärast selle autoga tagasi sõita tahab … Nojahh, ots ümber ja alla tagasi. Nüüd oli see kopatraktor teisel pool tunnelit mäenõlva lõhkumas … Sain tast mööda ja viskasin oma prügi prügikastidesse ära. Kopatraktor jätkas usinasti tööd ja ma ootasin viisakalt millal ma sellest uuesti mööda saaksin. Käisin siis poes ära – tavapärasest täiesti teisel kellajal, 14:30 paiku. Poes olin mina, kassapidaja, paar saalitöölist ja nohhh neli-viis klienti ka. Tundub, et olen leidnud uue kellaaja, millal poes peab käima. Kaupa oli ka, isegi me vesi oli saadaval!

Tagasi tulles oli siis mu üllatus suur, kui prügimajandus oli kolinud alla enne tunneli keerangut mäenõlva juurde. Kõige kitsam koht üldse kuhu nendega tulla ning ma ei tahaks olla esimene auto, kes sealt läbi peab sõitma, kui tormid üle on käinud või tulvaveed üle uhunud. Ma ei kujuta ette, mis kõik nüüd sinna sõiduteele kogunema hakkab. Inimesed tassivad ju oma sodi ikka samas vaimus edasi ning prügi koguneb ju ikka. Saab olema üsna huvitav, kuidas see kõik välja kukub. Ülemise küla rahvas hakkab nüüd alla sõitma prügi tooma?! Väga ebamõistlik lahendus mu arust. Õnneks elame piisavalt kaugel, et aroomid ning lendlev prügi meieni ei tohiks jõuda, küll aga hakkab olema suhteliselt kole vaatepilt, kodust ja koju liigeldes.

Lõpetuseks midagi ilusat, minu puu on ilusti õitsema läinud ja kirsid on siin suured ja väga magusad. Eestis me nimetame neid mureliteks, aga siin müüakse neid kirssidena …

Author: Margit Kõiv

Naine, abikaasa, ema, tudeng, koduperenaine - need on mu praegused tiitlid, kui kolisime elama Sitsiiliasse. Blogi otsustasin kirjutamata hakata, et ei läheks meelest, kuidas ja mismoodi on elu Sitsiilias läbi meie kogemuste.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *