14.07.2020
Päev algas suhteliselt uniselt, mul oli kindel soov blogi sama päeva õhtul lõpetada, seega sain magama alles kell 1:30, kirjutamine läheb ludinal, aga piltide valimine ning nende ümber salvestamine, kui liiga mahukad on, võtab ikka kaua aega. Hommikusöök oli taas hea, peremees lahke ja tore ning kella 9:00 paiku oli tasumise tund ning suundusime Vatikani. Auto oli ilusti garaaži poisi käes, ta ajas selle meile väljasõiduks “treppi” ning sõit võis alata. Liiklus oli täitsa talutav, kui teele radasid märkivad jooned tulid, muidu sõideti nii kuidas juhtub. Vatikanis parkimise leidmine oli muidugi kuntstükk omaette – seda lihtsalt ei olnud. Leidsin kaardilt meile parkimismaja, mis oli paarisaja meetri kaugusel Vatikani muuseumist. Seega meile väga sobiv, kuna seal lõpetasime oma päeva. Sissepääsu aeg oli meil 11:30, seega saime rahulikult ringi jalutada vaadata üle St. Peter’s Square´i. Ja ma ei väsi kordamast – inimesi ikka ei olnud, me olime seal umbes 9:30 paiku. Basilicasse sisenemiseks oli väike järjekord, aga me ei plaaninudki sinna minna, piirdusime platsil jalutamise ja pildistamisega. Tegime peatänaval ka väikese tiiru ning otsustasime natuke raha ka suveniiripoodi jätta. Tädi ei tahtnud üldse kaardimakset tunnistada, eelistas sularaha, kuna kaardimakse lisatasu on suur ja ei tasu ennast ära, kui summa on alla 10€, no me ei hakanud juurde küll midagi ostma, õnneks mul veel oli natuke sularaha, seega saime oma ostud kätte. Otsustasime teha väikesed kohvid enne muuseumi külastust. Jaak tahtis maksta kaardiga, jälle ei tahetud võtta, laiutasime käsi, et no ei ole sularaha, kohe üldse ei ole ja barista andis meile kohvid tasuta 😀 Arve oli muidu 2.50€. Neiu oli seal ka, talle see liigutus eriti ei meeldinud aga küllap see mees oli boss, seega tema sõna luges. Nojahhh, vähemalt kohvi saime niisama 🙂
Vatikani muuseumisse sisse saime kiiresti, kuna piletid on ajaga, siis taas marsid oma kellaajaks kohale, mõõdetakse temperatuur, käid läbi metallidetektori ning võibki kultuurne pool alata. Küll see muuseum oli suur, lõpuks oli mul tunne nagu oleks St. Peterburi Ermitaaži sattunud, kuigi see oli kordi suurem ja veel meeletum. Igatahes inimese kunstimeelel on piirid ja peale 30 minutit olime me juba üsna väsinud sellest meeletust kogusest kunstist. Lõpuks hakkas see usuline pool juba ära tüütama, kui taas Vana-Rooma või Egiptuse või niisama kunst juhtus tulema, mis ei olnud usuga seotud, siis see äratas korraks jälle üles. Ootasime pikisilmi, millal me ometi sinna Sixtuse kabelisse jõuame ja Michelangelo maailmakuulsa laemaalingu ära näeme. Võttis aega, mis ta võttis aga kohale me jõudsime. Kui detsembris Katrinil külas olin, siis nad koos Lauraga väga värvikalt jutustasid, kuidas neil see külastus välja nägi – inimesed üksteise “kukil”, kiire läbijooksime ja valvurid aina karjusid, et olge tasa 😀 Meil oli siis nii, et inimesi oli hõredalt, jäigi ca 1-2 meetrit ikka vahele, kõik rahulikult uudistasid Michelangelo loomingut, vaikselt sosistati ja valvurid ei teinud piuksugi. Kael jäi lõpuks lakke vaatamisest juba kangeks, me olime seal vähemalt 5 minutit, kui mitte kauem. Vaatasime ikka kõike kohe mitu korda, et detailide rohkus kahesilma vahele ei jääks. Seega meie praegune kogemus erineb kordades sellest, mis tavapäraselt seal toimus. Kokku olime muuseumis ca 1,5 tundi.
Meil oli superhea plaan edasi Napolisse sõita – olin otsinud välja kõik pizzakohad, mis olid saanud 2019 aasta TOP50 pizzakohtade hulka. Neid kohti oli vist kokku 5-6, millest enamus olid kas juba kinni või kohe kinni minemas. Lootsime jõuda TOP2 pizza restorani, see pidi 16:00-ni lahti olema ning me jõudsime 15:30 Napolisse. Millega me muidugi ei olnud arvestanud, oli see, et Napolis puudub ülepeakaela üleüldse mingisugunegi tänaval parkimise võimalus. Täiesti lootusetu. Kui me alati oleme oma linna trippidel Sitsiilias leidnud parkimiskoha, siis Napolis osutus see täiesti lootusetuks ülesandeks. Valisin siis järgmise pizza koha, mis kirjade järgi lahti pidi olema ja suundusime sinna. Kui enne olime kesklinna piirkonnas, siis nüüd sattusime kuhugi vanalinna lagunenud munakivitänavatele ja lõpuks kuhugi slummi. Mul olid suurest pingest lõualuud krampis ning küüned toolis kinni. Kui öeldakse, et Catania liiklus on hull, siis andke andeks, see mis toimub Napolis on ikka täiesti üle mõistuse. Sinna kanti ei olnud lootustki mingit parkimiskohta leida. Selleks ajaks oli mul juba närvid läbi ja tuju paha ning tegin ettepaneku minema minna. Hingasime mõlemad kergendatult, kui kiirteele olime jõudnud ning Jaak nentis mitu korda, et nii räpases ja kohutavas linnas ei ole ta oma elu jooksul enne olnud. Liikluses valitses täielik kaos, kellele foorid on loodud – ei tea, rollerid sõidavad täpselt nii kuidas ise tahavad, inimesed astuvad lihtsalt autole ette, tänavate kvaliteeti ei ole – Catania tänavad on selle kõrval puhas kuld, lisaks oli linn must ja räpane. Muidugi mere ääres ja promenaad oli ju ilus, niipalju kui me seda mööda sõites nägime, aga see ei teinud heaks seda kõike muud, mida me läbi elasime.
Sõitsime siis oma järgmisesse sihtkohta – Pompeisse öömajja. Kella 17:00 paiku olime kohal, tegime Rasmusega basseinis väikese supluse ning ootasime, et saaks sööma minna, me olime terve päeva ainult hommikusöögi toel toimetanud. Öömaja peremees helistas restorani ja broneeris meile laua, kohale jõudes muidugi selgus, et midagi ei olnud aga kuna läksime täpselt avamise hetkeks 19:30, siis mahtusime kenasti ära. Enne lauda lubamist mõõdeti temperatuuri ning pidusöök võis alata. Kuna olime terve päeva näljas olnud, siis tundus kõik väga ahvatlev. Võtsime mereandide eelroa, mulle väga maitses, Jaagule mitte niiväga. Mul oli pasta ubade ja mereandidega, Rasmusel oli veiseliha steik friikartulitega ning Jaak võttis sealiha. Toidud olid väga-väga head, teenindus super ning arve oli ka muidugi muljetavaldav 😀 Aga elamus oli seda väärt ning võrreldes Roomaga, palju maitsvamad toidud, me jäime rahule.
Öömaja uksest välja astudes on natuke kodu tunne, siin vaatab vastu Vesuuvi vulkaan, mis küll lebab täiesti rahulikult ega tossuta. Teisel pool on toredad rohelised mäed nagu väikesed sambaltupsukesed. Tuba on meil kõrvalmajas, väga suur ja vannituba suur ja puhas. Kõrvaltoas on meil kohe hommikusöögi tuba, kolme lauaga. Palju siin külalisi on ma ei olegi aru saanud, kui me siia tulime, siis olid kaks noort basseinis ja läksid majja tuppa. Lisaks on siin veel kolm noormeest, kellest üks on kuidagi selle kohaga seotud, sest ennem ta käis võtmetega sehkendamas. Aga eks siis hommikul paistab, kui palju siin on külaisi ja palju pererahvast. Loodame, et öö tuleb magusa unega ja rahulik. Hommikul kell 10:00 on broneeritud Pompei külastus – koht kuhu Jaak kindlasti minna tahtis. Lisaks käime läbi ranniku ääre, kus on siitkandi kõik populaarsemad suvituskohad – saame ehk isegi merre sulpsata.
Imelist suve jätku!
