20.08.2020
Olime Rasmusega eelmine nädal Eestis. Võtsin seekord hästi rahulikult ja ei kuhjanud oma päevi kohtumistega täis, kuna see detsembri ralli kurnas täiesti ära. Päevad olid natuke ette planeeritud, aga väga mitu asja tuli jooksvalt, seega sõbrannadega kohtumisi oli ainult kaks, aga need olid väga väärtuslikud! Oleksin muidugi osade inimesega veel väga kohtuda tahtnud, aga paraku jäi aega napiks.
Eesti tervitas meid õnneks soojade ilmadega, ainult neljapäeva hommikul oli kerge vihm ja külm ning kaasa tassitud tuulejoped läksid kasutusse. Need oleks võinud tegelikult maha jätta, aga ilmateade oli väga heitlik, seega igaks juhuks siiski pakkisin need kaasa. Eile, FB-s peale reklaami nägemist, tuli mulle meelde, et ostsin kunagi NEX-ist meile selle reisile mõeldud pakkimise kilekoti, kust saab õhu välja lasta, et kohvris rohkem ruumi oleks … Nojahh, niipalju siis sellest.
Eestisse tulek oli suhteliselt küsimärgi all, meil otsest vajadust tulla ei olnud. Kui piire taas avama hakati ja lennukid uuesti lendama hakkasid, siis mõtlesin, et võiks ju ikkagi sugulased, eriti vanaema, üle vaadata. Lisaks oli vaja Rasmusega hambaarstil käia, seega otsustasin, et kui saan talle ajad ja endale naistearstile aja, siis läheme. Ja mõlemale olid ajad olemas, seega otsus tehtud. Ostsin juuni lõpus piletid ära. Enne reisi hakkas Itaalias jälle nakatanute arv tõusma, kui enne oli sinna 120-150 kanti, siis juuli lõpust hakkas vaikselt jälle üles ronima ja kahel päeval, üks neist oli eile, on üle 600 nakatanu, muidu jääb ikka sinna 300-450 kanti. Seekord on muidugi pooled nendest migrandid, kes on laagrites, aga kipuvad sealt jooksu pistma. Hetkel on Sitsiilia nendega väga hädas, just lugesin uudist, et sel aastal on kolm korda rohkem migrante Tuneesiast tulnud, kui eelmine aasta selle ajaga. Kohustus neid vastu võtta on, kuhugi ära saata ei saa ja laagrites kinni nad istuda ei taha, põgenevad ära. Seega ollakse natuke “paanikas”, et nad tassivad haigust valimatult edasi. Muidu tuleb haigus sisse turistide kaudu ja kohalikelt, kes on välismaal puhkamas käinud. Sisemiselt eriti ei levi, vähemalt nii väidetakse. Suurem osa positiivseid on nüüd alla 50 aastaste seas, kuna testitakse aktiivsemalt ja mitte enam riskigruppe. Väga paljud on nn. asümtomaatilised või kuidas iganes seda nimetati, et sümptomeid ei ole, aga test näitab positiivset tulemust. Noh ja selle tulemusena jälgisin pingsalt Eesti välisministeeriumi lehte, ega Itaalia punases ei ole. Õnneks ei ole ja on siiani üks vähestest riikidest üldse, kuhu ilma eneseisolatsioonita reisida saab. Seega, kes külla tuleb?! 🙂
Lennujaama läksime varakult, kuna meil oli ära antav pagas, siis tund aega järjekorras seismist on garanteeritud – me ei saa siiamaani aru, mida nad seal nii kaua teevad. Kui neid jälgida, siis neil on aega küll, omavahel peavad vahepeal rääkima, siis ära käima, siis väga pikalt ja kaua arvutit vaatama. Kuigi mingi hetk, arvatavasti siis, kui aeg hakkab peale pressima, hakkavad natuke kiiremini liigutama, sest meie kohvri registreerimine käis küll imekiirelt. Turvas oli üllatavalt pikk järjekord ja seal läks ka pool tundi ära. Seega jäi meile umbes 30 minutit, et osta vesi, otsida ämmale-äiale kolmjalgne magnet – see oli Jaagu eritellimus oma vanematele ning käia tualetis. Kui tualetti suundusime, siis avastasime, et meie lennukile peale minek on juba avatud, tegime siis kiiresti – õnneks naiste tualetis ei olnud väga pikka järjekorda. Küll suutsin ma oma telefoni sinna jätta, õnneks oli peale mind aus inimene ja ma sain selle tagasi. Edaspidi Rasmus küsis, kas mul on ikka kõik asjad kaasas … Tubli laps! Lennufirma saatis ette blanketi, mis tuli ära täita, kohvri registreerimisel saime veel ühe ning lennukis ka. Kuna üks oli meil juba täidetud, siis selle andsime väravas ära. Lennukis täitsin teise. Ma ei saanudki hästi aru, miks neid nii palju oli vaja … Suur kiire sai lennukis otsa, kui me lihtsalt 35 minutit ootasime, kapten küll väitis, et ootame reisijat, aga kedagi ei tulnud. Õnneks oli meil piisavalt aega, seega see hilisem väljalend meid ei heidutanud.
Lennuk oli suhteliselt tühi, silma järgi ütleks, et kolmveerand lennukist oli täidetud. Kuna lennugraafikud ei ole täies mahus taasavatud, siis Riiast edasi sõitsime me LUX Expressiga – valida oli, kas olla 8 tundi Riia lennujaamas ja jõuda Eestisse 0:10 või sõita bussiga ja jõuda 22:30. See bussi versioon tundus palju ahvatlevam ja pealegi on LUX-i bussid väga mugavad ja saab terve tee filme vaadata. Juuni lõpus näitas LUX-i lehel, et Riia-Tallinn ajad on 15:00 ja 18:00. Lennuk pidi maanduma 14:55, seega jäi kella 18:00 väljumine. Õnneks hakkasin mingid päevad varem huvi pärast vaatama, kas buss on välja müüdud ja avastasin, et graafikusse oli lisandunud 16:00 ning 17:00 väljumisajad ka veel. Kirjutasin LUX-i, et tahan kella 17:00 ümber vahetada. Õnneks sain, juhuuu, vähem passimist ja juba 21:30 oleme Tallinnas, see on tore! Lend läks rahulikult, aga LUX-iga sai natuke seiklust. Kuna Liina kasutas sama versiooni tagasi minekuks, siis ta kirjeldas, mida peab tegema. Alumisel korrusel on AirBalticu takso lett, mis muidugi on suletud. Selle ees aga suur valge tahvel, kus peal kiri, et kui Su nimi on siin, siis oota taksojuhti. Leti peal oli aga eraldi silt, et kui oled ostnud LUX Expressi pileti koos transfeeriga, siis oled õiges kohas, oota siin kuni taksojuht tuleb Su juurde piletil näidatud ajaks. Liinalt sain ka info, et ole sees, sest kui lähed välja enam uuesti sisse tagasi ei saa ja tema taksojuht oli võrdlemisi pahur olnud, et ta välja oli läinud. Selge, välja ei lähe, oleme sees. No ja siis sai kell ette antud aeg – läbi uste oli näha, et rohelise lipsuga onu ootab kedagi. Roheline lips oli see, mis mulle Liina jutust eriti meelde jäi, et see on taksojuhi tunnus. No seisis tema siis seal ukse taga ja sisse ei tulnud. Ma ei julgenud välja ka minna. Kui 10min juba üle oli läinud, siis helistasin letil olevale numbrile, sealt suunati mind kuhugi edasi, kust soovitati helistada taksofirmasse, et saab kiiremini vastuse. Õnneks oli see number ka olemas, eraldi, mitte selle LUX Expressi teate peal. Kurtsin siis oma muret ja neiu teisel pool teatab rõõmsalt, et taksjuht juba ootab teid, et minge välja. Emmmm, oot, mis, kirjas on ju, et oota sees, tullakse Su juurde ja Liina sai pahandada, et välja läks. Kui reeglid muutuvad, siis võiks ju ka sildil info ära muuta … No kappasime siis välja ja see onu oligi meie taksojuht, vabandasin siis ette-taha, onu oli suht rahumeelne ja viis meid ilusti bussijaama. Õnneks on sõiduajaks pandud 40 minutit, võib-olla tööpäevade tipptundidel, kui kõik inimesed tööl käivad sõidabki sinna nii kaua, aga päriselt läks ca 15 minutit, kui sedagi. Bussijaamas leidsin kohaliku R-Kioski, ostsime bussi natukene süüa ja suundusime siis LUX Expressi kassasse, kuna Jaagu fliis, mille ta bussi unustas, pidi seal ees ootama. Neiu kirjutas midagi arvutis ja jäime siis ootama. Aeg aina tiksus, buss tuli juba peatusesse, meil ikka midagi ei juhtunud. Küsisin siis, et kaua läheb, neiu vastas, et no niikaua, kuni ülevalt korruselt seda teadet loetakse ja eset otsitakse, umbes 10 minutit. Olgu, 10 minutit sobib. Kell jätkas tiksumist ja neiu vahepeal klõbistas arvutis midagi ja nii me seal rõõmsalt siis ootasime, kui aeg hakkas lõpuks juba peale pressima ja läks kiireks, ta rõõmsalt teatas, et fliisi ei ole … Ummmm, ahahahh, Jaagule tehti just nädal enne, kui me sinna läksime, kõne, et te fliis ootab teid … Kuna mul ei olnud enam aega seal seletada, siis jäigi nii, ma ei olegi küsinud, kas Jaak on uurinud, mis ta fliisist siis sai … Buss oli välja müüdud, kõik tulid Tallinna – bussis oli korralik rahvaste paabel – eestlased, venelased, lätlased, hindud ja inglise keelt oli ka kuulda … Sõid läks rahumeelselt ja 21:30 korjas Liina (suur tänu!) meid Tallina bussijaamast peale, et viia meid Tallink SPA hotelli. Siinkohal suur kummardus ja kniks Mürtinile, tänu kellele saime väga hea pakkumise. Korralik suur tuba ja privaatses loungis hommikusöök ja samas kohas pakuti päev läbi kohvi/teed, värsket apelsinimahla ning lisaks oli võileibade ja küpsiste valik, šampus oli ka, aga see mind ei kõnetanud. Kahju ainult, et me seda vähe nautida saime, kuna kaks esimest päeva olid meil täis arstide ning iluprotseduuride aegu. Kõige olulisem – Rasmuse hambad said korda tehtud – seekord oli üks auk ja viimane piimahammas ei tahtnud eriti ära tulla, seega see tõmmati ka välja, kuna uus kasvas juba all. Nüüd tuleb hakata hambaklambritega tegelema …
Privaatne söögituba – uni on veel silmas … 
Selja taga linnahall
Eesti sõitude jaoks sain laenata autosid – Paides käisin Triinu autoga ja Hanilasse sain sõita Liina omaga. Nii tore, kui Sul on nii head inimesed ümber, kes kohe abikäe ulatavad! Aitäh, aitäh! Paides oli täitsa tore – käisime Vallimäel söömas, jalutasime natuke linnapeal ja suhtlesin aktiivselt emaga.
Arvamusfestivali lavasid seati juba hoolega üles. 
Rasmus vanaemaga Vallimäel 
Rasmus:”Mhhh, siin antakse ka “tisse” süüa” 😀
Hanilas oli mõnusalt rahulik, nagu alati, sinna jäime ööseks ka. Sai sauna – spetsiaalselt otsiti välja tammeviht – nautisin seda kõike täiel rinnal. Ämmal aias kõik ilusti õitseb – selles tunnen siin küll puudust, lillede ilust – siin kipuvad kõik ära kõrbema ja mul ei ole aias head kohta, kus lilli nii kasvatada, et päike liiga ei teeks. Õnneks mõned lilled ikka rõõmustavad silma ka, kuid liiga vähe, rohkem tahaks … Täna ostsin tulbisibulaid, ehk saab kevadel nende ilu nautida 🙂 Rasmus sai maal murutraktoriga sõita, parku oli äi kõik juba ära niitnud, seega sai ta suhteliselt vähe sellega ringi kruiisida, aga järgmine aasta lubas äi kõik muru lapsele jätta, et ta ikka südamest siis sõita saaks 😀 Ämm tegi üle 30+ aasta taas küpsisetorti, Rasmus on ju selle fänn. Mmmm see maitses tõesti väga hästi, see on hea, et neid kaks oli, ühest jäi küll puudu!
Laupäeval tähistasime Ihasalus Triinu sünnipäeva. Seega saime me läbi käia kõik olulised kohad ja näha ära kõik olulised inimesed. Maal oli jätkuvalt mõnus – Rasmus käis meres ka ära, üleni küll vette ei kastnud, aga veidikene seal sulistas. Ma olin ainult jalgupidi madalas vees – külm oli ju! Tädi tegi suitsulesta – mmmmm, ma muudkui sõin ja sõin ja sõin ja sõin ja kui enam ei mahtunud, siis ikka sõin. Lest on mu lemmikkala ja kuna ma seda nii haruharva saan, siis tuli isu korralikult täis süüa – küll see maitses hea. Kniks siinkohal mu kallile tädile, kes selle vaeva ette võttis. Nägime ära ka vanaema – ta on ikka nii väikeseks jäänud, kuid jätkuvalt näeb väga hea välja! Aga aeg teeb oma töö, ta on ikkagi juba 92 aastat vana, seega väsis ta väga ruttu ära. Meid oli ju palju ka … Kohtumine oli ikkagi väga armas ja südant soojendav. Lisaks Rasmusele oli lastelastelastest kohal ka Mirtel – Miku tütar, kes on juba üsna suureks preiliks sirgunud, ikkagi 1,6 aastane juba. Ühel hetkel märkas Mirtel, et meie seas on “tita” ja Rasmus sai omale väikese sõbra 🙂 Peale seda nad siis käisid igal pool koos ja “tita” pidi ka mängudest osa võtma.
Pingviin Rasmus 
Mmmmmmm
Nädal saigi läbi – pühapäeval varavalges, kui päike tõusmiset veel midagi ei teadnud, suundusime me lennujaama. Lennuk läks 5:45, olime ikkagi liiga vara kohal. Esiteks magasin rahutult ja teiseks oli rahvast nii vähe, et kõik käis ülikiiresti. Nagu ikka, siis üks meie kottidest läks narkotesti, see võttis natuke aega, aga lennujaama sisenemisest kuni kõikide protseduuride läbimist, kaasa arvatud Rasmuse pangakaardi aktiveerimisest pangaautomaadis, läks täpselt 18 minutit. No küll Eestis käib kõik kiiresti! Kuna jõudsime nii vara, siis olid kõik kohad veel kinni, aga õnneks tehti 4:30 kohvik lahti ja saime hommikukohvi ja -sööki nosima minna. Mina tukkusin, Rasmus oli tahvlis. Lennud läksid kiirelt. Tallinn-Riia lennuk oli praktiliselt tühi, hea kui veerandi osas oli välja müüdud. Cataniasse tuli natukene rohkem inimesi, kui siit ära minnes, aga tühje kohti oli jätkuvalt. Me olime kõikide lendude ajal kolmeses reas kahekesi, saime natuke laiutada. Lennukid väljusid õigeaegselt või isegi varem, erinevalt Cataniast, kust lennuk välja sõiduga alati hilineb. Jaak tuli meile vastu, ta oli arvestanud, et 45 minutiga ikka kohver käes on, et ei pea parkimise eest maksma. Uus parkla, mis ehitati, seal saab 30 minutit tasuta parkida. No marssisime siis rõõmsalt oma kohvrit ootama, näitas, et lint nr.5. Jõudsime tualetis ära käia, ninapidi telefonis olla, kui äkki hakkasid inimesed ära minema. Ma alguses ei saanud aru, miks aga vaadates tablood, oli sealt Riia lend ära kadunud. Nohhh, liikusime siis esimeste lintide poole, et äkki on seal Riia kirjas. Nägin ühte töötajad, kellelt siis küsisin, et mis numbris Riia on – ta ütles, et viis, ma ütlesin küll, et seal ei ole enam nimetust, ta ikka ütles, et viis. No olgu, tagasi viienda juurde. Osad, kes minu järgi tulid, võtsid mulle sappa, üks naisterahvas vene keeles veel ütles lapsele, et hoiame selle tädi lähedale, ta teab kuhu peab minema 😀 No jõudsime siis viienda juurde tagasi ja saime paar minutit oodata, kui kae-kae hakkasidki kohvrid tulema. Olimegi peale lennuki maandumist ca 50 minutit kohvrit oodanud 😀 Tere tulemast tagasi Sitsiiliasse – sooja, kollaseks värvunud (kõik kõrbeb), veidikene räpasesse ja aegaonjuküll kodusesse maailma.
Ilusat suve jätku!
